Tervenemise aeg ...

Mis ma siin jutustan- mõneti on hoopis vastupidi - tirts jäi eile õhtul jälle haigeks- 38, 5 palavik, nina umbes, kurk punane...Mul paanika südames, mis nüüd ometi lahti - laps ei saa nädalatki terve olla, kui juba uus haigus majas, seda pole veel juhtunud.
Seega ei mingit linnatuuri täna, ei tantsutrenni, ei midagi ... Aga vähemalt delegeerisin, et mulle organiseeritaks mingi kaubavoor linnast kohale, sest kõik hädalavajlik on varudest lõpukorral. Asja uuritakse ning antakse teada, et me ikka ellu jääksime. Võimatult keeruline on see saareelu vahel.

Täna hommikul tulin vaid paariks tunniks tööle, et kibedamad asjatoimetused siiski tegemata ei jääks, ja sain juhuslikult kuulda, et perearst on ka täna saarel. Siis kibekähku koju tagasi, ajasin tirtsu voodist välja, talvejope selga ja padavai arstile. Too arstionu arvas aga, et tavaline viirushaigus, seda pidavat praegu palju liikvel olema ( ja asi see siis minu vast nädala eest alles eelmisest haigusest toibunud tibukesel üles korjata oli, eksole ... :((( ). Et siin aitab ikka tavaline kodune loodusravi, piim meega ja üle 38 palaviku võiks lapsel maha võtta. Muud tarkust ei midagi. Ahsoo, seda veel ütles ka, et enam ei peagi iga lapse haiguse järel arstitõendit võtma, ema võib ise kirjutada tõendi ka üle 3 päevasele puudumisele. Hea teada. Südamel sai natuke kergem, et lapse haiguse ei midagi hullemat kui... njah, mingi suvalien viirus....

Aga suhted inimestega tunduvad tervenevat, selle üle on mu rõõm kõige suurem! Väike naeruvirve on jälle silmade taga ja sipelgad jooksevad selga mööda. Nagu oleks ei tea mis suure teoga maha saanud, aga tõesti - viimse nädala jooksul olen jälle hakanud rohkem inimsetega suhtlema, mind on ise üles otsinud inimesed, kes pole endast kaua-kaua märku andnud. See on puhas rõõm, see on hea tunne, kui saad teada, et inimesed pole sind unustanud, nad on sulle mõelnud, sa oled neile tähtis, nad ütlevad sulle ilusaid ja siiraid sõnu.