Siis saame viimaks bussi, mis on uhke, tumesinine ja avar ning kohaliku bussijuhiga, kes siinseid liiklusolusid kõige paremini tunneb.
Giidiks on meil kaasmaalane Askur Alas, kes on ise Islandil elanud, Islandi keelt ja kultuuri õppinud ning mitmeid islandi kirjandusteoseid eesti keelde tõlkinud. Lisaks kirjutamisele giiditab ta eestlasi nii Islandil, Gröönimaal kui Fääri saartel, mis on ühtlasi Islandile kõige lähemad asustatud punktid. Kolmas on šotimaa (800km) ning järgneb Norra, mis jääb Islandist umbes 1000 km kaugusele. Eestist on Island aga umbes 2500 km kaugusel.
Stardime enam- vähem 9.15 kohaliku aja järgi, mis tähendab, et oleme oma ajagraafikust küll ligi veerand tundi maas, aga nagu päeva edenedes selgub, see suurt midagi meie plaanides õnneks ei muuda. Kokku on meid grupis 25: 23 reisiselli Eestist + giid + bussijuht.
Isandil elab hetkel kokku ligi 370 000 inimest, kellest ligi pooled on koondunud Reykjavikki või selle lähiümbruse asumitesse. Ajalooliselt on Island olnud valdava aja teiste põhjamaade- esmalt Norra, seejärel aga pikalt Taani võimu all, kus neil eriti hästi ei läinud, kuna saart kasutati ära kui kuningriigi asumaad, kust võeti kõik, mis võtta andis, ise midagi tagasi andmata. Islandlased on väga pikalt elanud nii kliima kui elamustingimuste mõttes väga karmides tingimustes, suur pööre tänapäevase tsivilisatsiooni juurde on toimunud alates 20. sajandi 30-ndatest aastatest alates. Island kuulutas end iseseisvaks riigiks 17. juunil 1944, kasutades ära II MS aegset territoriaalset segadust, jäädes kogu sõja kestel neutraalseks riigiks. Siiski asusid saarel sõja lõpuni esmalt Briti, seejärel aga ameeriklaste lennuväebaasid, kuna Island asus geograailiselt mugavas kohas selleks, et teha vahemaandumisi.
Esimene peatus saabub umbes tunnise bussisõidu järel. Tegemist on Krysuviki geotermaalse alaga, kus maapind sõna otseses mõttes podiseb, mulksub ja ajab välja veeauru, mis on kergelt väävlihaisune.
Siin, nagu etteruttavalt öeldes kogu päeva vaatamisväärsuste juures, on kõik turistide jaoks suhteliselt mugavaks tehtud- laud- või metallteed, vajadusel lisatoestus, trepid või libisemisvastased võred. Vaated on muidugi võimsad, taamal mäed ja siis ühe külje sees "aurav katel", kohati on vesi nii väävline, et mulksuvate aukude ümbrus on täiesti kollane. Saab ronida ühele kõrgemale platvormile ja sealt kiire tiiru paigale peale teha, aga kuna ajagraafik surub peale, siis seal ei olemiseks ei anta meile rohkem kui pool tunnikest.
Teel järgmisesse peatuskohta räägib giid meile loo sellest, et Islandil käivad laste juures jõulude eel päkapike asemel hoopis trollid. Nad ei ole mitte alati heatahtlikud ning ei too endaga alati ka maiustusi kaasa. Kodudes hakkavad nood käima 12. detsembril ning külastavad lapsi kuni jõululaupäevani välja. Iga päev tuleb erinev troll ning igaüks neist on oma väikese krutskiga- kes on vorstivaras, kes kulbilakkuja jne. Bussis käib neist ringi ka toredate piltidega raamat.
Seejärel liigume edasi selle päeva tasulise atraktsiooni ehk Raufarhólshelliri laavatunneli juurde. Juba sinna sõites tunnen, et hommikul hotellist saadud saiake, jogurt ja müslibatoon ning lennukis söödud pool baguetti hakkavad oma energiavarusid ammendama, ja et kui varsti süüa ei saa, võib pea valutama hakata. Püüan siiski vastu pidada, kuigi öeldakse, et laavatunneli külastus võtab aega terve tunni.
Esmalt siseneme ühte pisikesse ooteruumi, kuhu tuleb vastu kohalik giid, keegi tore noor tüdruk nimega Sonja, kes ajab meid meie keelesarnasuse tõttu paar korda soomlastega segi. Ta selgitab lühidalt, et enne tunnelisse minekut peab igaüks panema pähe kiivri ning kontrollima, et kiivri küljes olev lamp põleb. Seejärel läheme putkast välja ja selle taga sajakonna meetri kaugusel algabki kivine tunnel, mis on pooleldi veel 5200 aastat tagasi toimunud vulkaanipurskest jäänud kivirusu täis ja sinna vahele on rajatud astmik, osalt looduslikust kivist veidi astumispärasemaks tahutud, osalt vajadusel metallist juurde ehitatud. Tunnelis on väga külm, esiti 4 kraadi, aga sügavamal päris nullilähedane, ja väga niiske- kogu aeg tilgub igalt poolt suurte tilkadena vett alla, sestap on kividel liikumine lisaks konarlikkusele ka veidi libe. Meie giid tutvustab matkamise-ronimise kestel nii tunnelite teket kui seda, kuidas neid on turistipärasemaks tehtud ja mis looduslikud olud neis valitsevad. See jutt on huvitav, tüdruk ise väga reibas ja energiline, aga tunnelis on tõesti väga rõske ja külm, nälg näpistab halastamatult ja ausalt öeldes on see tunnel kohati ikka päris kõhe ka.
Kokku on siin turistide jaoks korrastatud u 400m pikkune lõik, aga tegelikult see tunnel läheb veel ligi kilomeetri edasi maa sisse. Selle alguspoolel on kolmest kohast lagi sisse varisenud, ja kui tunnel allapoole hakkab laskuma, on kahel pool rada näha eriskummalisi, natuke nagu muinasjutulisi ja samas tontlikke hatifnati-laadseid jääkujukesi, mis kasvaks nagu välja otse maa seest, suurte kivilahmakate vahelt. Tunnel lõpeb päris sügaval, kus on ühel pool näha mitu maapinna kihti, kõik sellised liha meenutavalt tumeroosakad või roostepunased, teises seinas aga on näha laava voolamise jäljed, kus kihid on kõik omavahel segiläbi sulanud ja seinale on moodustunud tillukesed „laavanibud”. Kogu tunneli kulminatsiooniks saab aga hetk, mil kogu meie grupp on viimasele suurele platvormile kogunenud. Giid laseb algul meil selle akustikat proovida ja no tõesti- absoluutselt mitte mingit kaja ei teki. Meie giid selgitab seda sellega, et laavakivid lihtsalt neelavad või imavad kõik helid endasse, nii et sealt ei saagi midagi vastu kajada. Järgmisena palub giid meil kustutada ära pealambid ning kustutab seejärel puldist ka kogu tunneli sisemise kunstvalgustuse. Tulemus- absoluutne pimedus, ta palub meil ka 5 sekundit täiesti vaikselt olla ja räägib hiljem, et see on omamoodi lõõgastav, selliseid teraapiaseansse korraldatakse siin soovijatele, neist pikemate kestus olla lausa 6- tunnine! Seejärel kiivritega grupipilt ja tagasimarss. Ja kui minnes ei saanud ehk nii arugi, siis tagasi üles tulles hakkab iga meetri järel tõesti tasapisi õige pisut soojem!
Õnneks teatab meie giid Askur, et söögikohani jääb minna vaid 15 minutit ja nõnda me ühes väikeses linnakese maandume. Söögikoht on huvitav selle poolest, et tegemist on endise rooside kasvuhoonega, meie hoone taga on veel paar samasugust, mis seisavad tühjalt, kuna omaniku sõnutsi ei tasu rooside kasvatamine Islandil end ära. Sööki on makstud raha eest küll- kartulipuder, lihapallid, 3 sorti salatit + kook ja kohv. Vohmime kõhud täis ja tund hiljem liigume tänase päeva viimase vaatamisväärsuse- Seljalandsfossi kose juurde.
Too paik on tõeliselt maaliline, kosk ei ole väga lai, küll aga 60m kõrge ning ainulaadne selle poolest, et selle tagant saab läbi minna. Giid muidugi hoiatab, et seal saab päris märjaks. No mul esimese päeva tarkus muidugi, et ikkagi juba lennujaamas korralikumat matkavarustust välja ei võtnud ja nii ma siis lähengi selle märjale seiklusele vastu pikkades saabastes, teksapükstes ja jope ning pükste kaitseks peal laperdamas kõige tavalisem läbipaistev vihmakile, millel kapuuts muidugi üldse peas ei püsi. Ma ei tee sellest suuremat numbrit, sest tean, et see on tänane viimane koht ja peale seda saab minna hotelli kuivama ja kuivatama.
Aga kosk on uhke, õigemini on sel mäeseljandikul neid üsna mitu ridastikku, aga ainut esimese tagant saab läbi minna. See piiskade meri on tihe ja tugev, eriti kui tuul seda sinu liikumise suunale vastu puhub ja kõrgusest alla tuhisev vesi on täiesti valge pihumeri. Kuna siin antakase aega ringi vaadata terve tund, kõnnime ka kose juurest kulgevat laia teerada mööda edasi, kus Askuri sõnutsi on kaljude vahel peidus veel üks kosk, millele saab hästi ligi, aga selleks peab nii 100m jagu kividel läbi madala ojakese turnima. No turiste on sealgi päris tihedalt, aga turnitud me saame ja ja peidetud pisike kose ära näeme.
Maapind, sh kõik teerajad on siin tõesti tuhmjasmustad, kergelt tuhased, kivid on samuti kõik tumedad. Mingid koovitaja või tildri moodi väiksed pruunid linnud lendavad meil aeg - ajalt üle tee ja peidavad end teeäärse rohu sisse, aga taimestik on päris tuttav- mägijõgede ääres on mitmel pool näha väga varsakapjadega sarnaseid kollaseid lilli, mägede all aasadel kasvavad tulikad, võililled, mis pole siin veel õitsema hakanud, kurerehad, mingid põisrohtude moodi valkjad lilled, isegi hapuoblikaid ja konnakuuski näeme siin- seal. Ilm aga on ja jääb jahedaks ja vesiseks, vahepeal vihm korraks taandub, aga seda on esimese päeva jooksul u 10- 15 minutiks, siis hakkab uue hooga pihta ja nii õhtuni välja.
Hotelli Hvöllsvöllur, mis kannab linnakesega sama nime, jõuame kohaliku aja järgi pisut enne 17 õhtul, jõuame rahulikult oma riided kuivatada ja homseks kohvrid mugavamalt ümber pakkida. Tänases hotellis on ka ainukordne võimalus kasutada otse hotelli terrassil olevaid termaalveebasseine, millest ühes on vesi u 36-38 kraadi, teises 38-40. Proovime mõlemad ära, see on kummaline ja eriline elamus- väljas on külm ja tuuline ja siis lähed auravasse vette, mis algul tundub peaaegu kõrvetavalt kuum, aga kui keha harjub, siis ei taha enne välja tullagi, kui enam sees olla ei kannata. Ja veest tulles on tegelikult mõnus- keha on nii soe, et enam tükil ajal üldse külm ei hakkagi. Lisaks pidavat mineraaliderikas looduslik soe vesi olema hea nahale. Igal juhul olen enda üle uhke, et vaatamata esitistele pisikestele kahtlustele sellegi atraktsiooni omal nahal järele proovisin, sest kus siis veel midagi taolist teha, kui mitte Islandil, kus see tundub igaühele nii loomulik ja igapäevane tegevus olevat!
Mida siis üldist esimese päeva muljetes kokkuvõtteks öelda?
Maastik on siin huvitavam kui arvasin- on kohti, kus on tõesti kahel pool teed ainult tühjad lagedad väljad, aga on ka kohti, kus ühelt poolt paistab ookean, teisel pool samal ajal on mäed, kohati on mäed ka mõlemal pool teid. Suurtel lagendikel näeb sageli lambaid ja hobuseid, nii väikeste gruppide kui suuremate karjadena. Päris puudeta Island ka ei ole, metsa kui sellist ei ole, aga suuremates asulates on täiesti arvestatavad puud, kasvõi meie hotelli akna taga olev papliterivi. Puuliigid on siin üldiselt ka meie omadega sarnased- on kuuski, kaski, pihlakaid, leppasid, papleid. Mändi ega kadakat pole seni kohanud.
Linnakeses, kus ööbime, käime õhtul lühikesel jalututiirul ka- Islandi keel kõlab natuke rootsi või norra keele moodi- „hey” on tere, „bless” on head aega, „takk” on tänan ja „gata” on tänav. Islandikeelne hääldus tundub olema pigem lihtsamapoolne: "ll" hääldub "tl"-na, "fn" "pn"-na, "au" "öi"-na, "u" "ü"-na, "u" ülakriipsuga "u"-na, "o" ülakriipsuga -"ou"-na.
Majad on madalad, ühekordsed, suurte akende ja lameda katusega, aiad väikesed, lilli ja rohelust täis. Muru niitmisega siinkandis õnneks ei liialdata- on kohti, kus see on madalamaks võetud, aga on ka poolmetsikuid kooslusi, aga mis peamine- kõik õitseb, milline tugev lõhn oli õhtul aedlinna majade vahel! Lindudest nägime linavästrikku ja kuulsime kedagi, kes nagu oli natuke laulu- või musträsta moodi, aga midagi on tema laulus siiski teistmoodi.
Nüüd aga päev õhtal ja aeg kobida kotile. Ah jaa, polaarpäev on siin parasjagu ka, nii et öösel ei pidavatki õieti pimedaks minema Loodan siiski, et ma ei pea valget ööd vaatama, vaid saan täna oluliselt rohkem magada kui eilsed napid 4 tundi (ja sedagi kehva padja ja palava tekiga...).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar