Hommikusöök on teises majas üle õue, kuhu arvame, et suvisel ajal saab joosta üleriieteta, aga ai, kuidas see on möödapanek! Tuul on siin lagedal keskmaal hoolimata päikesest, mis täna esimest korda meie Islandil oleku ajal hommikust peale paistab, lõikavalt külm ja tugev, nii et lööb pea paremini selgeks, kui mistahes kohv või virgutusvõimlemine!
Tänase kohta lubab Askur, et päev tuleb eilsest lühem ja lihtsam ehk et pikki matku ei tee ja õhtule saame varem.
Islandil on praeguseni au sees iidne traditsioon kasutada tavaliste perekonnanimede asemel patro- või matronüüme - lapse perekonnanimi tuletatakse tema soost ja reeglina isa-, aga mõnedel juhtudel ka emanimest. Poja puhul lisandub vanema nimele -son, tütre puhul -dottir. No näiteks kui Olafi nimelisel mehel sünnib poeg, saab tolle perekonnanimeks Olofsson, kuid kui sünnib tütar, siis Olofsdottir. Lihtne ja loogiline.
Maailmasõdadeaegsel perioodil püüti vahepeal küll ameeriklaste eeskujul ka siinmail anda islandlastele tavapäraseid perekonnanimesid, kuid vana tava oli siiski visam ja püsib tugevasti ühiskonnas alal praeguseni.
Samuti on Island omapärane selles mõttes, et siin tegutseb seaduslik nimekomisjon, mis tegeleb kõige nimedega seonduvaga. Nii on välja töötanud nimekirjad nimedest, mille hulgast saab enesele sobiliku valida. Nime valimise kohustus ei kehti seejuures mitte ainult Islandil/islandlastele sündinud laste, vaid ka välismaalaste kohta, kes soovivad saada Islandi kodakondsust. Juhul, kui inimene mistahes põhjusel ei leia omale uut nime komisjoni poolt väljapakutute seast või soovib säilitada vaid algset nime, peab ta tegema taotluse, et ka tema soovitav nimi lisataks Islandil soositute hulka. Too protsess on aga üsna aeganõudev, ühelt poolt on aastate jooksul uute ettepanekute toel nii mõnigi huvitav/eksootiline nimi sealkandis levima hakanud, ent teisalt saadavad selliseid taotlusi sageli ka pikaajalised vaidlused ja nimekomisjon võib viimaks siiski taotluse rahuldamisest keelduda.
Päeva esimene peatus on Euroopa võimsaima kose Dettifossi juures, kuhu on meie kenast külakesest umbes tunnine bussisõit. Päris kose äärde välja ei pääse, parkla asub tollest, ka Koletiseks hüütust, üksjagu eemal. Tegelikult oli see, kas me seda hiiglaslikku veemassiivi üldse vaatama pääseme, veel kuni eilseni kahtluse all, kuna alles nädala algul sadas sealkandis lund ja ilmaolud olid nii halvad, et paar päeva vahepeal sinna platvormidele ei lubatudki.
Nüüd siiski sai õnneks, sest koht ise on taas võimas ja teistsugune, tee sinna kulgeb läbi tõelise kuumaastiku - nii pole ka imestada, et just siin filmiti 2013a ulmelise alatooniga filmi Prometheus avastseenid. Kummalgi pool on maa nii kaugele (või siis tegelikult siiski nii lähedale) kui silm ulatub, ainult tohutud tumedad kivirahnud, mille vahel kulgeb astmeliseks tahutud, kohati euroaluste või metallvõredega paremini läbitavaks muudetud tee alla suure kose juurde. Päris alla muidugi ei pääse, rada lõpeb kahe väljaehitatud suurema vaateplatvormiga. Ülemine on suurem ja avaram, sealt näeb koske pisut kaugemalt, teine laskub alla umbes poole kanjoni peale ja see on veele lähemal. Selle veemassi jõud on aga mõeldamatu, vee pahin väga tugev, vesi ise, mis kosest alla langeb, ei ole mitte valge, vaid hall. Ka ei ole kosk väga kõrge (45 m), küll aga on see seninähtutest kõige laiem - ligi 100m.
Järgmiseks lühemaks peatuseks saavad Kajakaljud, millest kirjelduse kohaselt paljud äraeksimise hirmus lausa eemale hoiavad, kuna igasugune heli peegeldub nendelt kummmalise kujuga kivimoodustistelt tagasi nii, et ei ole täpselt aru saada, kustpoolt heli tuleb. Meie aga neile väga ligi ei pääse, sest seoses sellesama ilmastikumuutusega, mis puudutas Dettfiossi, on suletud ka alumine ligipääs Kajakaljudele. Seega saame minna ainult ülemisele vaateplatvormile, kuhu viib lausa asfaldiga sillutatud paarisaja meetrine kõnnirada ja vaadet saab nautida vaid ülevalt alla ja mugavalt pingil jalgu kõlgutades.
Kolmas vaatamisväärsus on Ásbyrgi kanjon, mille tekitas viimase jääaja lõpus väga lühikese ajaga tohutu veevool, mis omale läbi Islandi teed uuristas. Kohaliku legendi järgi on aga tegemist hoopiski peajumal Odini hobuse kabjajäljega, sest kanjon on tõesti ülevalt vaadates U-kujuline.
Selle kanjoniga käib kaaas ka üks veidi pikantne tekkelegend. Nimelt olla vanadel hallidel aegadel siinkandis olnud üsna tavalised kahe omavahel konkureeriva- aaside ja hiidude soo- vahel toimunud sõjalised kokkupõrked. Aaside soo eesotsas oli skandinaavlaste peajumal Odin, kellel olnud kaheksajalgne hobune Sleipnir, kes lisaks kiirele jooksule suutnud ka lennata. Tolle imeeluka saamislugu aga olevat selline:
Sagedased võitlused väsitanud Odini ja tema sõdalased viimaks nii ära, et nad otsustasid vaenlaste rünnakute vastu ehitada kõrge müüri. Viimase ehitamisele kaasati ka kohalikke mehi, teste hulgas üks suurepärane ehitusmeister, kellele tehti ülesandeks laduda kogu müür valmis ühe aastaga, vastutasuks lubati talle naiseks kaunis jumalanna Freya. Nagu tollal kombeks, lepiti abielusuhted sageli kokku ninameeste vahel ilma, et naise enda arvamust oleks arvesse võetud, (vahel seda isegi ei küsitud). Ka seekord juhtus nii, et Freya ise ei olnud sugugi huvitatud mingi suvalise talumehega abiellumisest ning talle tuli appi samuti põhjala müütidest tuntud krutskivend, jumal Loki.
Tollel ehitajal olevat olnud eriliste võimetega hobune, kes öösel üksi sama palju tööd ära teinud, kui meestevägi päeval jõudis, ning mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et esiti võimatuna paistnud ülesanne saabki tubli hobuse teol õigeaegselt valmis. Viimaks ei jäänud muud üle, kui Loki, kel oli võime kuju muuta, moondas end märaks, kes viimasel ehitamise ööl ehitaja hobuse tööst eemale meelitas ning hommikul tuli objekt poolikuna üle anda. Selle kõrvaehüppe järel aga sünnitas märaks moondunud Loki mõni aeg hiljem varsa, kel oli kaheksa jalga ja tiivad ning kelle Odin pikema jututa enesele ratsuks võttis. Seejärel olevat Loki end tagasi tavaliseks (mees!)jumalaks moondanud ja elu läinud edasi, nagu ennegi.
Kanjon ise on väga mõnus- erinevalt eelmisest kahest paigast, kus oli üpris tuuline ja külm, on siin kaljude vahel pigem tuulevaikne, lisaks leebe päikesepaiste ja taaskord natuke puid, mis moodustavad kanjonis oleva madala selgeveelise järvekese ümber tiheda, aga matkaradu täis võsastiku, kus on mõnus kõndida, puuduvad järsud tõusud- langused ja saab palju linnulaulu kuulata. Proovin isegi tikutaja häälitsust peale saada, aga paraku kostis see siiski liiga kaugelt/kõrgelt- hiljem üle kontrolides ei ole lindistuselt kuulda midagi muud peal kerge puude kohina....
Tänane lõunasöögikoht asub aga Húsavíki linnakeses, kuhu jõuame plaanitust isegi pisut varem, nii et restoran, mis ootab meid kella 14ks, polegi veel avatud. Saame need 15 minutit linnakest uudistada- jõuame teha lüheldase tiiru kiriku juurde ja käia ära suveniiripoes, kust A-le pisikese lunni- mänguasja ja lisaks ühe vulkaanipildiga kohaliku šokolaadi meeneks kaasa ostan.
Lõunasöögiks on seekord paaliapraad ja see on hoopis teine tubakas, kui kolme eelmise päeva supid. Praad on paras pirakas, punane kalafilee imemaitsev, sinna kõrvale pakutavad friikadki väga hästi tehtud. On ka hunnik salatit, aga just sellega jään seekord jänni, sest see sisaldab lisaks natukesele värskele tomatile, paprikale ja salatilehtedele ka hulgi sibulat.
Husavikis, kus on filmitud islandlaste Eurovisioonile pürgimise film ( „The Story Of Fire And Ice”) ja mis tänu sellele nö suurele kaardile pääses, nimetatakse tegelikult ka vaalapealinnaks, kuna just siit said alguse praegu mitmel pool Islandil väga populaarsed vaalavaatlusretked turistidele. Kuna meie buss peatubki pooljuhuslikult sadamaalal, näeme meiegi üht gruppi vaalavaatuselt tulemas, rasked ja silmnähtavalt liiga suured kummiülikonnad seljas. Meie giid Askur teatab aga, et tema on pannud meie grupi soovijad vaalavaatlusele kirja ühes teises kohas, mis on tema arvates parem kui siinne. Näiteks on Husaviki vaaatlustele sõit üsna pikk- algul ligi tund meresõitu ( merehaiguse vastaseid tablette jagatakse kõigile juba enne sõidu algust tasuta), seejärel tund vaalavaatlust avamerel, vaalade toitumispaikades ning viimaks tund tagasisõitu, aga seal, kuhu meie grupp läheb, on vahemaad ja seega ka vaatlusele kuluv aeg peaaegu poole lühem.
Küll aga käime Husavikis ära Vaalamuuseumis, mis asub praktiliselt meie söögikoha kõrval. Seal on väljapanek kõigest, mis vaaladega seotud- nende elu-olust, liikidest, suhtlemisest, inimese ja vaalade suhetest enne ja nüüd. Seinal jookseb mitu filmi, intrigeerivaim neist see, mis räägib (kohati üsna veriste kaadrite toel), kas ja miks olla vaalapüügi poolt või vastu.
Kõige põnevamad on siin siiski maketid vaala ajust võrreduna inimese omaga ning sinivaala südame makett, mis on peaaegu 1,5m kõrgune. Lisaks muidugi eri liiki vaalade skeletid ( kokku 13 erineva liigi luustikku), mis on teisel korrusel rippumas ja esimesel korrusel maas lamamas ning on originaalsuuruses. Esimese korruse sinivaala skeleti üldpikkuseks siis 90m ja luustikul on juures veel ka päris tugev ja vänge vaala hõng...
Igal juhul jahmatavalt suured ja võimsad elukad!
Askur on varem bussis ka Islandi ja vaalade seostest pisut rääkinud- nimelt olla siin praegu alles vaid üks firma, kes vaalapüügiga tegeleb ja ka selleks aastaks on too saanud omale 80 vaalaluba. Firma aga on tegelikult oma tegevusega kahjumis- seda veab entusiast, kes väidab, et tegemist on traditsioonlise alaga Islandil ja seda tuleb juba ainuüksi selle pärast edasi teha, kuigi väga paljud teised riigid ja ka kohalikud inimesed on selle tegevuse vastu. Islandi eelmine valitsus suutis vahepeal vaalapüügi isegi keelustada, aga praegune võttis keelu mingil jabural põhjusel uuesti maha.
Ka on islandlased väga pikalt brittidega vägikaigast vedanud oma merepiiri laiendamise pärast- islandlaste soov on olnud oma ahtakesi piire Briti saarte poole laiendada, kuni viimaks saavutati kokkulepe, et ka neil on õigus sama suurtele vetele kui rahvusvahelised õigusaktid seda kinnitavad. Inglastele see piiride nihutamine nende kahjuks teadagi pole meeldinud, praeguseks aga olevat sellega siiski omavaheline (lõplik) kokkulepe saavutatud.
Husavikist aga viibki meid tee edasi juba tänasesse ööbimispaika- Akureyri linna, mida nimetatakse Põhja-Islandi pealinnaks. Kokku on siin 20 000 elanikku, see asub pika ja sügava fjordi ääres, mistõttu siia saavad tulla ka suuremad kruiisilaevad. Samuti elab just siin Islandi suurim eestlaste kogukond, kuid kellegagi neist sel korral meie gurpil kohtuda ei õnnestu. Ööbime siin suisa kaks ööd järjest (mis tähendab et homme ei peagi kohvreid bussi ja tagasi tassima!), aga ööbimine on taas Edda hosteliketti kuuluvas asutuses, kus seekordsed tingimused on ahtamad.
Tegemist on seekord ühiselamuga, kus toad on lihtsad ja kitsad- ainult 2 voodit, laud, tool ja kraanikauss nurgas, wc- sid ja dušše on iga kordiori peale ruum meestele ja teine naistele. Samuti ei saa siin sooja sööki teha, isegi veekeetjat pole...
Kuna aga saabume võrdlemisi vara ja saame bussis ühiselt kokkuleppele, et kuna Islandil pole jaanitule traditsiooni, ei hakka ka meie seda tegema, vaid igaüks tähistab pühi omal moel ja nii palju, kui tahab ja oskab, siis jõuame ka õhtupoolikul kohalikus poes käia ja veidi linnas jalutada.
Siin on ilus, natuke meenutab linn oma all asuva pikliku fjordi ja mäekülge mööda üles siugleva linnakesega Viljandit, majad on kodused ja kenasti hoolitsetud. Taaskord paneme H-ga mõlemad tähele, et niitmisega siin üle ei pingutata, võililledel lastakse rahus müürijuppide ja kõnnitee vahel või ka linna haljasalade servades õilmitseda. Loodus on siin aga tõesti kuu aega meist tagapool, oleksime tänase ilusa ilmaga justkui mai keskpaika tagasi sattunud- rästad hõiskavad, pihlakad ja toomingad õitsevad, ilm on pigem kergelt karge kui soe, tuul on endiselt läbilõikav, aga siin mägede vahelises orus mitte enam nii tugev. Ja päike paistab, see teeb olemise kohe helgemaks.
Ostame poest kaasa natuke kohalikku toitu- marjamaitselisi Skyre, mis on siidised ja väga maitsvad, mingeid soolakamaid õhulisi küpsiseid, seene-sulajuustu (mis maitseb nagu Camembert), Maltextra nimelist jooki, mis osutub millekski õlle, kalja ja mõdu vahepealseks päris heaks magusaks rüüpeks, ja Freya- nimelist riisišokolaadi. Lühikese jalutuskäigu järel fjordi äärde läheme aga kaasaostetud manti sööma kohalikku botaanikaaeda, mis asub otse meie majutuskoha kõrval ning on avatud kella 22-ni õhtul. See on pisike, kuid imearmas koht, kus on lisaks lilledele ja puudele- põõsastele ka palju väikseid ja kunstipäraseid veesilmi ja linde, kes kord ühes, kord teises pargiotsas ennastunustavalt hõiskavad ja vahel end ka näitavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar