Tänase päeva esimene suurem peatus peale lüheldast pilku nn Batmani (Vestrahorni) mägedele, mis on kaksikmäed suurte fjordide vahel, on Gleðivíki (tõlkes õnnelaht) linnakeses, kus saame näha sealsel vanal sadamaalal asuvat väljapanekut kohalike lindude munadest. Kokku on neid 34, need tegi 2009. aastal üks kohalik skulptor hiina marmorist, viimast saigi ta Hiinast, kust on pärit tema naine. Munade väljapanek on ilus, igaüks oma samba otsas ja varustatud nii islandi- kui ladinakeelse nimetusega, aga siiski oleks võinud postide juures ka lindude pildid olla, et ka need, kes eelmainaitud keeli ei oska, oleks parema ülevaate saanud.
Ilm püsib kena ja tunnise või veidi enama bussisõidu järel jõuame Petra kivimi- ja mineraalidekoguni, millest on tehtud omalaadne muuseum.
Petra oli üks kohalik naine, kelle suurimaks hobiks oli käia igapäevaselt ümberkaudsetes mägedes huvitavaid kivimeid ja mineraale kogumas ning seda tegi ta alates 1946. aastast, mil ta oli noor, 24- aastane abielunaine, kuni oma viimaste elupäevadeni välja ( naine suri 2012). Meie giidi sõnul on kõik kivimid, välja arvatud üks, Petral endal Islandilt toodud, kas jalgsi või autoga lähemast koduümbrusest. Eraldi üks väike väljapanek on ka mujalt maailmast pärit kivimitest, aga need on peamiselt Petrale kingitud, kuid ühe erilise kivimi ta siiski otis ka kusagilt Portugalist – see oli suur sinine kivi, millele oli valgega peale moodustunud peaaegu täpne Islandi saare kujutis.
Ja see muuseum on tõesti kaunis, armas ja muljetavaldav ühekorraga. Esmalt on kivimite ridu õues tohutult palju, neid on eri värvi, kujuga, suuruses, enamik terrassi-, aia- ja peenraservades, aga õrnemad, haruldasemad on paigutatud ka sisse, klaaskappidesse või -vitriinidesse.
Lisaks kivimite toredusele on siin ka imeilus, astmelisena mööda mäekülge ülespole roniv lilleaed, mille lopsakust ja värvikirevust on raske sõnadesse panna, seda peab lihtsalt ise nägema. Kuna kliima on siin jahedam, siis meie külaskäigu ajal õitsevad parasjagu nii tulbid, nartsissid kui kullerkupud, lisaks priimulad, mingid sinised kõrged moonilaadse õiega iludused, mida ma kunagi varem näinud ei ole, siin- seal aiapäkapikud, purskkaevud, majakeste maketid, väiksed varjulised istumiskohad ja sillakesed. Ka Petrast endast on tehtud aia keskele kena skulptuur. Ala ei ole suur, kuid väga kodune, hubane ja väga hästi hoolitsetud.
Siin on ka kaks maja- aiamaja, kus on vitriinides näha, mida Petra mägedest lisaks kividele veel on leidnud- seal on teokarpe, fossiile, koralle, kõikmõeldavates variatsioonides, kujudes, värvides. Lisaks on naine kogunud muudki- nii on siin nii uhke pastaka- kui ka (mängu)kaardikollektsioon.
Peamajas ehk Petra elumajas, kus nii köök, veranda kui magamistuba on jäetud täpselt nii, nagu oli tema eluajal (majas toimetab praegu tema lapselaps, samuti Petra), on kõige pisemad, ilusamad, haruldasemad ja/või õrnemad eksponaadid, neid on täis nii koridor kui kõik ülejäänud ruumid. Kõige tagumises toas on ka päris palju kohalike linnuliikide, samuti polaarrebase ja mingi väiksema kiskjalise topised (ja polaarrebane, Islandi ainus kiskja, on tõesti üsna pisike loomake).
Petra lapselaps räägib, et ka tema vanaema eluajal oli siin turistidest kihanud nagu nüüdki. Kui Petra abikaasa Nenni ootamatult 1972. aastal suri, otsustanud naine, et sellest ajast peale on tema maja (mis on ehitatud väga omapärasel moel- vanema väiksem maja ümber on hiljem lihtsalt ruume juurde ehitatud) avatud kõigile, kel huvi tema kollektsioone näha. Petra seenior oli võõrastesse oma kodus väga sallivalt suhtunud- kui neist väsis, läks ära oma magamistuppa, ilma et oleks ustki kinni tõmmanud, võttis omale villase teki peale ja jäi magama.
Selle imetoreda majakese külastamise järel võtamegi tegelikult suuna juba tänasesse ööbimispaika Egilsstaðirisse, mis on Ida-Islandi suurim linn oma 3000 elanikuga, aga esiti läheme sinna vaid sööma. Söögipaik (nagu ka tegelikult meie eilne ööbimispaik) näeb väljast välja pigem kehvapoolne, kuid juba bussist välja astudes püüab pilku vahva taaskasutusleid- kohviku ees troonib vetsupott, kuhu nii potiosa kui loputuskasti sisse on tihedalt istutatud võõrasemad- värviefekt on kiiskavvalge ümbrise ja tumelillade õite tõttu uhke ja et taustal on ka vihmaveerenn, võiks arvata, et tegu on ka isetoimiva kastmissüsteemiga, aga kas see ka tegelikkuses toimib, ei ole kindel.
Koht on aga seestpoolt väga mõnus, rahvas tundub rahulik, kergelt boheemlaslik, omas mullis hõljuv ning ka teenindus on lahke ja sõbralik. Lõunaks on seekord supivalik- kas mereanni- või vegansupp, H võtab esimese valiku (ilma koriandrita, kuna ta selle vastu allergiline), ja mina vegani, mis on minu jaoks taas päris harjumatu valik, aga kuna merandide omast räägitakse, et olla vürtsikas, siis sellest loobun kohe. Vegansuppi on palju, see on paks ning sisaldab peamiselt läätsi, kikerherneid, kartuleid, porgandeid, datleid ja mingeid minu jaoks võõristava mekiga matseaineid, aga tuleb süüa. Imemaitsvate krõbedate ciabattalõikude ja vee abil saangi kolmveerandist oma supist jagu. Magus amps on täna ka kohvi kõrvale- need on iselaadsed minimaiused, üks sisaldab mingeid pähklivõidest tehtud kihte, on üsna maapähklise mekiga ning ülirammus, teine on miski meie kirjut koera meenutav kuivapoolne toode ja kolmas pehme mandliküpsis, mis on kolmest suupistest kõige maitsvam.
Lõunasöögi järel on aga pealelõunane aeg sisustatud suisa kahe järjestikuse matkaga.
Esmalt jõuame Islandi suurimasse Hallormsskóguri metsa, mida nimetatakse suisa rahvusmetsaks. Seal on väga palju erinevaid puuliike üle maailma kokku toodud, kogu ala on ligi 740 ruutkilomeetrit suur ja annab tõestust, et Islandil siiski puud kasvavad. Giidi sõnul tuleb sealkandis lüheldane metsamatk, nii 1,5km pikkune ja kulgeb mööda tähistatud rada, tegelikkus on midagi natuke muud.
Peale 2,5 päeva ainult lagedat maad, võimsaid mägesid ja suuri koski on täitsa tore taas metsa vahel olla, kuidagi kodune tunne tuleb peale, aga ega Askur meile tempoga asu anna – saame teha paar-kolm lühikest imetlemispausi, ülejäänud aeg on tohutu tormamine, et graafikus püsida. Matkarada algab paraja tõusuga, nii et osa rahvast arvab, et tegu ongi juba lubatud pikema mägimatkaga, millest giid samuti bussis rääkis. Peagi selgub, et nii see siiski ei ole, vaid on täiesti eraldiseisev metsamatk, kus on vahelduv maastik, lagedatest kiviväljadest, tiheda alustaimestikuga soiste rajakeste, mägijõgede ületamise ja üldiselt pigem sinka- vonka ja üles- alla kulgevat matkarada mööda tormamine. Mitmel korral tahaks hüüda- pea nüüd hoogu, tahaks rahulikumalt ringi vaadata, sest koht on taaskord tõesti imeilus. Tund hiljem oleme tagasi bussi juures ja kel teepikkust mõõtvad nutiseadmed küljes, teatavad, et tegelik matka pikkus oli 3,2 km. ( peagi selgub siiski ka eksitava info põhjus- nimelt ka giid Askur ise oli siinsel metsasel matkarajal esimest korda).
Ja sealt ei ole rohkem kui paarkümmend minuit edasi vaja sõita, et jõuda teise, päeva peamatkani. Kuna aeg surub peale ja meie bussijuhi tööaeg lõpeb kell 19.00, tähendab see, et selleks ajaks peame meie olema matkalt tagasi ja hotelli viidud. Matkaks kahe kose juurde on meil sel hetkel aega täpselt 1t ja 45 minutit, aga mägimatka üldpikkuseks on taas 5km ning tõusuks 270m, mida on oluliselt rohkem kui eile.
Esimene on väike kosk ( Litlanesfoss), kõrgusega 30m ja see asub umbes poole tee peal, rada lõpeb aga ühe Islandi kõrgeima kose Hengifossi juures, mil kõrgust 128m. Kuna meie grupis on erineva liikumiskiirusega ja eri vanuses inimesi, teeb Askur ettepaneku, et kes ise tunnevad, et suudavad etteantud ajaga suure kose juures ära käia, lähevad ees omas tempos minema, ja ülejäänud vaatavad ise, kas või kui kaugele nad ronida tahavad. Otsustame H-ga, et teeme poole maa tiiru, vähemalt näeme uhkeid maastiku- ja mäestikuvaateid ning jõuame esimese koseni.
Tegelikkus on see, et 270 m tõusu ei kulge ühtlaselt suure kose suunas, vaid valdav osa on pigem raja alguses, kusjuures mitmed tõusud on siin päris järsud ja kohati ka kurvilised. Ei ole ka nii soe kui eile, sest siinsed mäed on täiesti lagedad ja tugev tuul, mis on üsna jahe, puhub tõusudel otse vastu. Tee kulgeb spiraalina mööda mäekülgi ja vaated, mis on täiesti lummavad, tasuvad rühkimise vaeva muidugi hoobilt ära. Ühel suuremal rünkal istub taaskord täies rahus üks üleni must lind, arvatavalt on tegu rongaga, aga ta lendab enne minema, kui ma tuvastamiskaugusse jõuan.
Umbes 45 minutilise parajalt väsitava mägimatka järel oleme esimese kose juures ja jõuame tegelikult välja suurema sillani, kust on hästi paista juba ka tagumine kosk, aga sillal pöörame ümber ja tuleme tuldud teed tagasi. H teeb küll ettepaneku, et Google mapsi järgi peaks teiselt poolt mägijõge tagasi minema ka paralleelne rada, aga olen tol hetkel natuke kurnatud ega julge eksimise hirmus mingit teist teed valida. Hiljem selgub muidugi, et lapsel oli õigus ja too teine tee kulgeb tõesti teisel pool jõge ja ehk olekski olnud veidi teistmoodi tulemine ja vabandan, et olen selline pidur ja pabistaja. Teisalt on ka sama rada tagasi laskudes küllalt vaadata ja imetleda, sest alla tulla on siiski oluliselt lihtsam - näeb rohkem avarust enese ümber, tuul ei puhu enam otse vastu, vaid pigem külje pealt ja no ikka need vaimustavad silmapiirini kulgevad võimsad vaated!
Punkt kell 19 olemegi oma ööbimispaigas, hotelliketis nimega Edda, mis pakub suvehooajal turistigruppidele soodsat majutust, muul ajal aga on tegemist õpilasmajutustega. Tuba on kena, puhas, valgusküllane, siiski pisut kitsam kui tavaline hotellituba.
Kolmanda reispäeva märksõnadeks aga võiksid olla kiired ja intensiivsed mägimatkad, läbi Islandi mägede kulgevad tunnelid, mis on kilomeetreid pikad ja üsna kitsad. Ja teist päeva järjest pole sadanud vihma!
Veel tähelepanekuid- ilm muutus paremaks otsekohe, kui õige matkavarustus kohvritest välja ja selga sai pandud. Ehk et vihmakindel varustus hoiab vihma eemal ja soe riietus külma ilma! Esimesel päeval ligunesid mu pikad saapad korralikult läbi ja vaatasin, et nüüd hakkab ka teise saapa tald lahti tulema, seega tegime H-ga ikkagi vahetust- ta andis mulle mu matkasaapad tagasi, sest ütles, et talle hakkavad need veidike jalalaba peale. Olen nüüd kaks matkapäeva nendega teinud, mulle jala peale ei hakanud, ainult natuke vasaku jala oma tagantpoolt hõõrub, aga täna õhtuks on seal vaid kerge punetus. Küll aga saan hästi aru, miks on matkasaabas just selline jäik ja kergelt kobakas- nii kivistel metsa- kui matkaradadel see tõesti toetab jalga, hoiab libisemast ja kui kuhugi taha või otsa komistad, jäävad varbad terveks. Nii et igati äratasunud ost, usun, et pika Islandi reisiga saan need endale ka korralikult jalgadesse käia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar