Täna just nii ongi - 8.30-st toimub ärasõit ja meie esimeseks reisisihiks on Skógafossi juga, mis tõlkes tähendab metsakoske.
See on samuti 60m kõrge, aga seda saab imetleda ainult eestpoolt, on olemas küll ka võimalus ronida mööda mäekülge kose kohale, aga meie seda ajapuudusel ei jõua. Vaated aga nii kosele kui selle ümbrusele on endiselt vägevad ja maalilised.
Edasi suundume Islandi lõunatippu, Reynisfjara musta liivaga randa, mida peetakse saare kõige ohtlikumaks paigaks, kuna seal on väga ettearvamatu ja tugev lainetus, lisaks kiiresti sügavaks minev ja väga külm vesi. Meie giidi sõnul on seal viimase 10 aasta jooksul merre jäänud mitu turisti. Enamik õnnetusi on juhtunud seetõttu, et inimesed ei oska hinnata lainete jõudu, unustatakse end seljaga mere poole ja pildistamise ajal tuleb ootamatult suur hoovus, mis viib ühe hooga kaasa. Seepärast on kogu alale paigaldatud mitmed hoiatavad sildid, peale viimast uppumist oli isegi terve aasta vetelpääste iga päev kohapeal, aga see läks riigile liiga kalliks ning umbes aasta eest paigaldati ranna juurde valgusfoori laadne seadeldis, mis värvi järgi näitab olukorda rannas: roheline = ohutu, kollane- peab olema ettevaatlik, punane- parem on mitte minna.
Meie saabumise ajal on seadeldis kollane, seega käime seal ohtlikus ja võimsas paigas ära.
Liiv on tõesti mustjas või kohati tumehall. Eemalt paistab ka üks auguga kalju, mida kohalikud nimetavad ukseavakaljuks vms. Lained on aga rannas ülisuured, kõrged, mürisevad, kohati tulevad päris poolde randa välja, samas vahepeal siiski natuke taanduvad uueks hoovõtuks. Ühes neemeetipus on ka väga võimas nurgaga kaljurünk, sellise ovaalse lohuga, mis meenutab eemalt vaadates mõne kaljukindluse või koopa kaarjat ust, aga tegelikult on vesi lihtsalt seda altpoolt uuristanud ja lähedalt uurides on kaljuseintel pisikeste sammaste laadsed moodustised, millest osad tõusevad ülespoole ja teisel pool jälle ripuvad kergelt allapole. Kõik see on tumedatooniline ja katsudes täiesti uskumatult sile.
Liiva on rannas kahesugust- nii päris mere ääres kui ka kaugemal rannaservas on see hästi peenike, kergelt krudisev, tuhkjas, vahepeal aga koosneb mustadest pisikestest kivikese viirgudest, mis meenutavad pisut pärleid ning on samuti täiesti siledad.
Sellele võimsale kohale järgneb lüheldane vahepeatus samblaväljadel. Sammal on islandlastele oluline, nad taunivad väga sellel tallamist, kuna sammal, kuigi kasvult väga aeglane, on siiski üks väheseid rohelust loovaid taimi, mis siinsetel laiuskraadidel üldse kasvab. Võib-olla natuke ka seetõttu ongi igale looduslikule vaatamisväärsusele, mida turistidele näidata tahetakse, tehtud laiad ja sageli ka postide või paeltega ääristatud teerajad. Teine põhjus on muidugi ka turvalisus, sest paljudes kohtades on maakoor väga õhuke või lausa auklik ja pole vaja, et keegi kukub või end vigastab.
Juba tegelikult enne samblavälju muutub maastik tõesti siin lõuna poolt kagusse kulgedes väga sürreaalseks- kahel pool põhimaanteed nr 1, mida mööda peamiselt Islandil sõidetaksegi, on järsku lupiiniväljade ja rohumaade asemel tihedalt suuri sammaldunud kivirünkaid ja -kuhjasid täis maastik, mis jätkub kilomeetrite kaupa. Ühel sellisel maalilisemal on ka meie peatuse, sest giid soovib teha meist grupipildi. Ette on selleks nähtud vaid 10 minutit, aga juhtub nii, et K tütrel kukub telefon sinna kivirünkade vahele ja hoolimata mitmetest pingutustest ning tüdruku ahastuspisaratest ei õnnestu tehnikavidinat sealt enam kätte saada.
Väikese hilinemisega jõuame keskpäevaks tänasele lõunasöögile, milleks on lambalihasupp, selle juurde pakutakse kohalikku hästi pehmet saia ja tumekollast võid, lisaks tee või kohvi võimalus. Supp on muidu maitsev, aga veidike vesine ja pika päeva kohta on lõuna ka minu jaoks pisut vara. Teist portsu ma ei võta, aga huvitav maitseelamus ja kohaliku toidu äraproovimine igal juhul. Supi sees ei ole kartulit, on vaid porgand, kaaalikas ja lambalihatükid, aga maitsestatud on hästi.
Edasi suundume Skaftafelli rahvusparki, kus saab toimuma meie reisi esimene matk. Askuri sõnul ei ole see väga pikk, kokku on distants 5km, aga võtame selleks kaks tundi, sest Svartifossi ehk musta koseni kulgeb rada, kus tuleb esimeseks harjumiseks piisavalt palju ülesmäge kõndida. Ta ei soovita matkaks ka eriti paksult riidesse panna, kuna mägimatk võtvat naha soojaks nii ehk naa, pealegi olevat tegu kohaga, kus Islandi mõistes on peaaegu alati ilus ilm. Ja tõepolest, nagu ikka, on meie giidil õigus- ilmaga on meil täna oluliselt rohkem vedanud, sest see on tervelt kraadi võrra soojem kui eile, ja vihma pole sadanud.
Matk on aga minu jaoks ikka päris tõsine, rada läheb esiti üsna järskude tõusudega, nii et esimese platvormi juures ei ole nahk mitte lihtsalt soe, vaid juba kergelt aurab seljas ning enamikul lähevad joped maha, ja tõusu jätkatakse kampsunite või dressikate väel. Järsemad kohad on sillutatud traatvõrguga, on mõned mägijõgedest üleminevad sillad ja trepid. Rada on turistidest muidugi üsna ülekülvatud, nagu ka kõik muud tänased atraktsioonid, aga see on vist bussireisi puhul päris tavaline ja vältimatu. Vaated on taas ahhetamapanevalt võimsad. Siinne kosk on natuke kaarekujuline või siis amfiteatrit meenutav, nagu mõned leiavad.
Mis mind imestama paneb, on siinsete lindude julgus- juba üles ronides kuulen mõlemal pool teed põõsastikus valju ja katkematut linnualu ning korra isegi näen ühe pisema puu ladvas üht rästamoodi lindu istumas ja ennastunustavalt laulmas, aga mul pole siis aega teda pildistada ega filmida, sest Askur teeb ees tempot, öeldes küll, et tagaisteel saab igaüks omas tempos kulgeda. Ja nii ka on- alla tulles saab rohkem pildistada ja avanevaid vaateid imetleda, ühes kohas märkame teeäärses rohus taas todasama pruunikat linnukest, keda eilegi, aga täna on ta veelgi lähemal, vast nii meetri peal, ja askeldab nii hoolega kõrges rohus, et ei pane teda imetlevaid, pildistavaid ja filmivaid inimesi tükk aega tähelegi. Ka toosama puuladva laulik on tagasiteel omal kohal, istub justkui palgatult oma ladvatipul ja aina hõiskab.
Tänane viimane peatuspaik on aga Jäälaguun - Jökulsárlón, mille juurde kuulub ka teemantrand. Viimane on nime saanud selle järgi, et muidu tumedale rannale toob meri aeg- ajalt huvtava kuju ja erineva suurusega jäätükke, mis on suurest, pisut lahest eemalasuvatest jäämägedest lahti murdnud, ja seal tumedal taustal nad säravad ja vahel on ka oma kuju poolest veidi teemandi moodi.
Sealt aga mõnesaja meetrise jalutuskäigu kaugusel, teisel pool suurt maanteesilda, paistab ka jäälaguun, mille vanus on vaid 90 aastat ja mis on tekkinud seetõttu, et Islandi suurim liustik Vatnajökull on kliima soojenemise tagajärjel hakanud sulama. Kuna see protsess paraku aina jätkub, siis ka laguun muutub aina suuremaks ja arvatakse, et ühel hetkel võib liustik, mis on hetkel veel kõige paksemas kohas terve kilomeetri paksune, lõplikult ära sulada. Teel laguuni õnnestub meil korraks näha vabas looduses ( või siis vabas vees) toimetavat hüljest ja taas on sealgi rannal ühe kivi otsas laulmas ja ennast demonstreerimas üks väga julge kohalik lind, välimuse põhjal pakun, et tegu võis olla nt hangelinnuga.
Jäälaguuni tutvustatakse meile läbi amfiibisõidu, mis tähendab, et ronime esmalt tolle pisut kummalise paadi kere ja suurte ratastega sõiduki kasti, paneme selga päästevestid ja saame kaasa ka kohaliku giidi, järjekordse ülienergilise tütarlapse, kes ütleb, millal me sõidukis võime seista, millal peame istuma ja räägib tee peal ka meie ümber ulpivatest jäämägedest natuke lähemalt. Samuti saame ise nii käes hoida kui soovi korral ka maitsta tükikesi täiesti läbipaistvat liustikujääd. Laguuni sügavust hinnatakse kõige sügavamates kohtades 250 ja 280m vahele (Askuri sõnul sõltub see peamiselt sellest, mis andmed on kõige uuemad või missugune giid neid parasjagu räägib).
Sõit algab ühe väiksema mäekülje servast, kulgeb algul natuke aega mööda maismaad, siis supsab amfiibauto väikse peatuse järel vette ja sõidutab meid paarkümmend minutit erikujuliste ja -värviliste jäämägede vahel ringi. Mõned neist on sinakas- roheka tooniga, giid räägib, et see on optiline ilusioon, ja näitab, et mägi on kas hiljuti laguuni juurde tulnud või ennast vees teistpidi pööranud, sest rohekas toon annab märku sellest, et surve jääkihtidele, mis asuvad madalamal, on suurem, kuna ülevalt tekib uusi kihte juurde ja seetõttu surutakse hapnik alumistest kihtidest välja. Vanemad mäed on üldiselt valged, mõni on ka pruunikas või päris musta tooni, sest pikema aja jooksul ühest kohast teise ulpides võib jää sisse jääda nii pinnasetükke kui vulkaanilist tuhka. Ühtlasi on just tuhk, mis muudab jää tumedaks, ka põhjus, miks Islandi liustikud sulavad kiiremini kui nt Alaskal vm, kus liustikud on üldjuhul säravvalged. Ja muidugi on need pilkupüüdvad jäämürakad vee all kordades suuremad, kui pinnal paistavad. Siin laguunis olevat kunagi filmitud ka James Bondi filmi Die Another Day osa võtteid.
Õhtule saame sedakorda 19.30 aegu, meie öömaja Hofn Inn ( „hofn” islandi keeles sadam) asub samanimelises pisikeses mereäärses linnakeses. Siin saab tubadesse sisse koodiga, kedagi inimest siin kohapeal meid vastu võtmas pole. Hoovi peal asub kohalik bensukas, mis on avatud kella 22-ni õhtul, suurem toidupood on juba kella 19-st kinni ja kuna õues on võrdlemisi jahe, siis peale bensukatiiru, kus ka erilist kaubavalikut paraku pole, me täna kuhugi ei lähe. Toas on omapärane see, et tavapärase sünteetilise vaipkatte asemel on siin mingi kivipõranda-laadne lahendus, mis ei ole just väga jalasõbralik ega soe.
Ja lõpuks tänase teise reispäeva märksõnad- pidevalt muutuv maastik, vägevad lained, täiesti teistmoodi lõhnav meri- Islandil on see kuidagi värskem, mahedam ja samal ajal külmem kui kodumaal, lummav jäälaguun ja kohalikud pühad lambad, kellel on teed ületades alati eesõigus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar