Nõia õpilane (laupäevast saati juba!)

Näh, plaanisin, et nädalavahetusel võõrustan omas kodus külalisi, aga läks nii, et käisin hoopis ise külas.
Nimelt siis kohalikul "eriliste võimetega" imisel. Kohe kutsuti. Ja et tahad ju imistele meelehääd valmistada, siis ikka läed kohale ka. Seda enam, et tegu võib olla potensiaalselt olulise isikuga edasisel eluteel...

Ma pold, tuli välja, sugugi ainuke kutsutu. Kohalikka oli ikke veel. Enamasti minust nii poole vanemad. A ma pole ka enam nii pirtsakas, et vanadega ühes ei kõlbaks istuda. Vanemad teinekord hoopis kogenumad, mõistlikumad....
Olin siiski ainus, kes tuli, sõna otseses mõttes kaks kätt taskus. No ei ole imisel viisaka tulemise mõtlemist antud. Et võtaks kommikarbigi külla minnes kaasa. Ei tule selle peale. Metslane siuke. Olen ja jään. Võtke ve jätke.
Nooh, kõik kena, imised istuvad ümmer laua, pakutakse kohvi ja kooki ( keegi ei julge esimesena võtma hakata, teadagi ju see häbelike eestlaste asi, imelik kuidagi). Viimaks vanaperenaine laseb vaagna ringi käima ja valab ise joogi välja.
Siis astub tegevusse ka Nõid. Räägib teooriaid. Ise istub dressipükstes ( kus, no kus on samaanihõlstid, linnusuled ja uimasatav viiruk? ma küsin) rätsepistes suures tugitoolis. Oleks nagu omas kodus kohe... Aa, õigus, ta ongi. Kohaletulnud kuulavad, hardas vaikuses. Hea, et suud suurest kuulamisest ammuli ei kuku. Nõid räägib Väga Tarka Juttu. Vahepeal mobiil piriseb( nojah, moodne aeg nõuab moodsaid nõidu, kes ka läbi tehnikaimede avitada mõistaks). Siis Nõid vabandab, ja räägib massinaga teises toas. Pikalt ja korduvalt.
Tuleb tagasi. Jätkab oma Väga Targa Jutuga. Paeeaegu mitte millestki ei saa aru. Pea kipub natuke kumisema. Aeg-ajalt siiski mõni kuulaja küsib midagi üle, püüab täpustada, palub lihtsamat selgitust. Oeh, väsitav. Aga kaheldamatult huvitav. Väga huvitav.
Tunnid kuluvad. Väljas juba suur pime, a ei taha nigu veel kojuminekule mõteldagi. Muudkui kuulaks. Võrdleks oma kogemustega, mõtiskleks oma elu üle uues, nõiduslikus valguses. Aeg-ajalt surgitakse mindki veel takka, et no küsi sa ka mdagi. Ei oska midagi küsida. Alles esimest korda siinsel koosolekul, tundub, et enamik on vist varem ka käinud. Nii et aitäh, ma parem kuulan niisama.


Nojah, ei saanud õhtu jooksul kolme sõnagi öeldud, kommenteeris kutsuja, Kui 4,5 tundi hiljem end viimaks rampväsinuna koju poole sättisin.
Mis ma`s teha saan, kui pole küsijaks sündinud, vaid kuulajaks. Heal juhul vaatlejaks. A igal juhul oli väga tore olemine.
Okultusmialased raamatud on taaskord siinmail päevakorral.
Mitte et need teemad mind enne poleks köitnud.
Nüüd aga nagu kohe eriti.
Õnneks lubati veel kokku tulla.
Ootan üliväga põnevil ( suu juba ammuli...! :))

Küsitlus Haldjapiigadelt

Miskipärast see kutsus kohe end täitma. Natuke naljakas, natuke irooniline, aga siin ta siis on. ( nagu poleks keset tööpäeva imisel nüüd paremat teha kui 50 küsimisele vastata eksole...)

1.Kas sa said nime kellegi järgi?

Enda teada mitte.


2.Millal viimati nutsid?

Olen vist küllaltki kalk inimene, ei mäletagi täpselt, millal ja mille pärast. Äkki see oli uue aasta hommik ja selle pärast, et olin liiga üksi ja liiga väsinud?

3.Kas sulle meeldib su käekiri?

Absoluutselt mitte. Nii mõnigi sõber, kes on nende imeviguritega, mida minu käeikiri endast kujutab, maadlema pidanud, on vihjamisi pärinud, ega ma arstiks saamise peale pole mõelnud ( üldlevinud arusaamade kohasetlt pidid kõige arusaamatumat konksjubedad käekirjad valmima just arstidel).


4.Mis on su lemmik lõunasöök?

Täiesti oleneb tujust ja isust, aga midagi kodust ja toitvat. Hästi sobib nt Haapsalus „Laterna“ pakutav kanafilee pähklite ja ahjukartuliga. Nämm!

5.Kas sul on lapsi?

Üks imearmas tirtsuke on jah.

6.Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?

Vaevalt küll. Ma olen niigi iseendaga alatihti sõjajalal, kellegi teisena ma endaga küll sõdida ei viitsiks vist.

7.Kas oled tihti sarkastiline?

Nii võib vist öelda küll.

8.Kas su kurgumandlid on eemaldatud?

Täitsa olmas teised, pole häirind omanikku ega kedagi kõrvalist kah mitte.

9.Kas sooritaksid benji-hüppe?

Minu kaasasündinud kõrgusekartust arvestades pigem mitte.

10.Millised on su lemmikmaisihelbed?

Pole taolistest krõbuskitest kunagi suuremat pidada osanud.

11.Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?

Karta on, et jah. Muidu nad ei kipu eriti jalast ära tulema või kui tulevad, siis pärast uuesti jalga ikka enam ei lähe. Ja haruta neid siis, kui hommikul on niigi kiire. Õnneks ma muidugi üldjuhul väldin igasuguseid paelandusi üldse.

12.Kas pead end tugevaks?

Hmm, füüsiliselt tugev ma küll ei ole, pisike kõrend, esimene tuuleiil ajab ümber. Vaimset jõudu oman küll, mõnedel andmetel lausa päris tugevat.

13.Milline on su lemmikjäätis?

Oh, neid on palju, tahaks õhata. Esimesena kargas pähe Vau piparmündijäätis sokolaaditükkidega.

14.Mida märkad inimese juures esimesena?

Silmi, lõhna.

15.Roosa või punane?

Punane, vähimagi kahtluseta.

16.Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?

Tavaliselt väldin ma hommikuti isegi peeglisse süvenemist, et mitte lasta meeleheitel enda üle võimust saada… hah. Njah, alustuseks võiks näiteks otsustusvõimet ja enesekindlust julgelt rohkem olla. A see on alles algus.

17. Mida igatsed kõige rohkem?

Vt palun eelmise küsimise vastust.

18.Millise asja ostsid endale viimati?

Raamatu.

20.Mida hetkel igatsed?

Kedagi kallist taas enese ligi.

21.Mida viimati sõid?

Koolilõunat ( st klmbisuppi rukkileivaga ja kohupiimavormi kisselliga)

21. Mida hetkel kuulad?

Olen taas Cafe del Mari lainel ja kuulan ka sellist plaadisarja nagu NANS N .Eriliseks lemmikuks on aga kujunenud Andreas Vollenweider.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?

Must, ei mingit kahtlust.

23. Lemmiklõhn?

Jasmiinid peale vihma.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?

Ühe armsa inimesega muidugi.

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?

Öäk.

26. Su juuksevärv?

Tumeblond.

27. Su silmade värv?

Hallikassinine.

28. Kas kannad kontaktläätsi?

Prillipapa (-mamma) olen olnud eluaeg ja selleks ma ka jään. Kuidagi vastukarva on juba mõtegi omale midagi vabatahtlikult silma toppida.

29. Lemmiktoit?

Minu meelest see küsimus oli juba? Nagu öeldud, väga välismaist tilu-lilu ei armasta, pigem olen truuks jäänud omamistele lihtsatele roogadele. Ise lisan kõiksugustele praadidele võimaluse korral juurde ohtralt juustu ja näpuga küüslauku. Annab kõige erinevamatele toitudele huvitavaid nüansse juurde.

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?

Võimaluse korral ma väldin õudukaid. Õnneliku lõpuga lood siis vast tingimusel, et tegu ei ole seebiga. Või labase komöödiaga. Olen filmide poole pealt üsna valiv.

31. Mis filmi viimati vaatasid?

Mm … „Madlikest“ äkki?

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?

Musta

33. Suvi või talv?

Nendest valikutest valiksin suve, aga üldiselt olen kõige rohkem kevade poolt.

34. Kallistused või suudlused?

Olenevalt olukorrast ja inimesest, aga sobiva kaaslase korral on väga oodatud mõlemad.

35. Lemmikmagustoit?

Ma armastan magusat ja ühte kindlalt eelistada ei oska ega suudagi.

36. Mis raamatut hetkel loed?

Sandra Steingraberi „Mina olen ookean“.

37. Mida su hiirematt kujutab?

Musta –valge kirjut kassi ja soomekeelset iba. Keerasin mati tagurpidi, nii on näha ainult pea alaspidi jalutav kass( hiir on iba peal!).

38. Mida viimati telekast vaatasid?

Doksarja „Lõunameri“

39. Lemmikheli?

Vaikus

40. Rolling Stones või The Beatles?

Hmm, jällegi oleneb tujust ( see on see kaalude märk, ikka kuldne kesktee), aga üpris kuulatavad mõlemad.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?

Itaalia vististi. Hispaania asub kaardi järgi vist tegelikult kaugemal, a see polnud päris puhkusereis, vaid mingi segapurdru puhkusest ja tööst ja kõigest…

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?

Äkki oskus mittemidagi teha ja sealjuures üldse mitte igavust tunda?

43. Kus sa sündisid?

Haapsalus.

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?

Ma juba ütlesin, et ma ei armasta sporti ja tunnistasin üles, et ma ei ole füüsiliselt tugev ja kui sellest veel ei piisa, siis toonitan veel üle, et viilisin koolis alati igas kehalise tunnis nii palju kui üldse võimalik.

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?

Netis surfates suhtlen võõraste inimestega igapäevaselt, a reaalses elus… Uuh, see võis olla nt kusagil novembri lõpus või detsembri alguses kui üks sõber külla tulles oma 2 sõpra kaasa võttis, keda ma kunagi varem näinud polnud ja kellega siis põgusalt tuttavaks sain.

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?

Väga raske küsimus, mulle meeldivad üsna paljude inimeste blogid, aga ma pole kindel, kuiväga ma nendega kohtuda tahaksin, sest tavaliselt olen inimese blogi lugedes loonud endale temast juba mingi kujutluspildi ja kardan, et päriselus võib see inimene olla väga teistmoodi. Ehk siis pettun äkki. Kuigi võib ju minna ka hoopis vastupidi. Noh ja osasid blogiautoreid ma ka tean nö päriselt, neid on ikka huvitav lugeda. Jätaks selle küsimuse praegu lahtiseks.

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?

Sesamy kahtlemata esmajärjekorras ( eideke ja keenjus on hetkel absoluutsed blogilemmikud), aga miks mitte ka nt Maailmaparandaja jpt omad.

48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?

Öeldavasti olin ma eelmises elus mees, sellessinatses olen naine, äkki järgmises olen siis jälle mees, et meelest ära ei läheks, kui erinevad nood 2 olevust siiski on. Soovitavalt peaksin ma küll olema hoopis teise temperamendi, füüsiliste omaduste jms mees, sest veel üht tossikest meest pole siia halastamatusse maailma küll juurde vaja.

49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?

Puuna või veena …

50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?

Kes aga tahab, see aga täitku, küll mina juba loen!

Experiment - haiglane eneseimetlus või mis iganes...

Uuh, on mul alles ideed!
Leidsin nimelt täna lauasahtlites tuulates ühe vana päeviku.( tegelt täitsa mitu, aga alustame siiski ühest).
Ma olin omal ajal kõva päevikupidaja. Ja mõtlesin naljaviluks, et riputaks ta kuhugi üles. Eks näis, kauaks lusti järkub seda sisse toksida. Või millal piinlik hakkab. Sellise hilisteismelise plära. Loe ja hirnu. Sõpradest ja vanematest ja koolist ja värgist.
A siia bloggi ei taht seda panna. Lõin siis uue, varjukaetuse nimelise. Netti risustama. Nalja saab just selle koha pealt, et kuupäevad on sissekannetel ju 2010 lõpuga, kuigi tegevustik leiab tegelikult aset hoopis eelmise sajandi lõpul ( vägev, kas pole - ikkagi lugusid eelmisest sajandist!). Sinna varjukaetusse siis toksingi. Võimalikult autentselt, jättes enamiku vähetähtsaid nüansse muutmata, aint väga isikliku ehk tsenseerin välja. Kirjaviisi jätan ka muutmata. Las need x-id ja y id ja &-d mõllata seal. Kuigi paegu, paraja keelepiprana on väga imelik neid sisse toksida. Aga jäägu pealegi nii, nagu tollal torust tuli, nii tuli...
Keda huvitab, see lugegu. Mina aata(kümneid tagasi). Endal võtab küll praegast suu muigutama.

LLLLLLLaisk laupäevak

Kui mu telefon miski kella kehaksa paiku lauba õhta närviliselt riiulil tõmblema ja urisema hakkas, polnud mina veel ööriietest päevastesse üle kolinud. Toru otsas oli A, kes küsis ilmasüüta, kas ta võib mulle külla tulla. Vastasin halba aimamata, et ju võib ( kuigi olin väga närtsind olemisega eelmisest täitsa uneta ööst ja tahtsin aint diivanil lösutades edasi kudeda ja koos oma 6-aastasega lapsemeelselt Jääaega vahtida).
Suutsin end siiski nii palju kokku võtta, et aasin omale dressid selga. Kohe selgus, et A. ei tulnud üksi, vaid koos kahe (Minu jaoks) täitsa võõra semuga. Istsime siis mu väikse köögilaua taga ja üritasime tarka juttu aada. Kõik kolm noorsandi olid tegelt juba parajad kriimsilmad, sest päeva jooksul olid nad endi sõnul üht ja teist manustada jõund. Pakkusid wiisakaste mullegi, a ma ei taht meelemürkidest midagi teada. Algus oli kummaline ja kohmetu nigu ikka eestlastel ju kombeks.
Siis oli natuke naljakas ka. Üks võõrastest poistest oli end lapse toolile suut` istutada. Ei saand enam välja säält.Kolistas, mis kole ja meil tekkis kollektiivne pilt sellest, kuidasvõiksid toimuda tema päästoperatsioonid alates selles, et seina sisse lõigataks tooli kujuline auk kuni selleni välla, et mu õuele maanduks päästehelikopter ja noorsand transporditaks toolile zombistununa sinna. Siis sai nagu lõhe ületet ( jällegist see, et mai ole tegelt NIIIIIIIII kuri inime kui mu tõsisest näost välla võib lugeda) ja kutsuti mind sauna ja lubati nõiatrumme põristada ja... Lubasin järele mõelda. Ja mida rohkem ma mõtlesin, seda lahedam see kutse tundus. Kuni A kusagil üheteist aegu õdangul veel helistas ja unisel häälel teatas, et nad väsisid ikka väga ära ja ei tule mulle vist järgi.
Siis olid kõigil head ööd.