Tegelikult oli mul kena plaan teha uus sissekanne teemal, kui toredaks on muutunud minu kodusistumine 1,2 aastasega, mil seda lõpuks saab tõesti juba ka natukene vanemapuhkuseks nimetada ja lapse sirgumist võrreldamatult rohkem nautida, kui veel aasta eest. Et ta toimetab pool päeva agaralt oma asjadega mööda tuba ja mina saan viimaks ometi jälle pisut lugeda, kirjutada, blogida! Ja pealelõunal juhtub vahetevahel, et saan sel ajal veelgi otsesemalt lõõgastuda. Kiitsin üleeile hommikul ka N-le, kui tubli tütreke meil ikka on, kes nii hästi ja rahulikult öösiti magab ja ma usun, et nüüd niimoodi jääbki....
Juba samal õhtul võttis pisipõnn mul sõnasabast ja tegi mulle väga demonstratiivselt selgeks, kui hea magaja ta EI OLE! Kui õhtune uni veel enamvähem tuli, siis punkt kell 03.00 öösel oli piigal silm lahti, jorin valla ja no ei aidanud siin ussi- ega püssirohi ( või kui, siis ainult veepudel), kära ja maadlemist jagus tervelt kaheks õnnistatud unetunniks.
Sellel ööle järgnenud eilne päev eriti rõõmus ei olnud, ei mulle ega pisipõnnile. Nagu kiuste, pööras ka ilm end taas tuuliseks, pilviseks, vihmaseks ja ega need äraõitsenud pruunid sirelid akna taga samuti silma eriti rõõmusta. Piiga oli väsinud ja pahur ja aina jorras ( ega maganud päevaune ajal silmatäitki!), mina olin magamata ning suutsin imelühikese ajaga muutuda kannatlikust, naeratavast ja leebest emast kannatamatuks, närviliseks ja pisardavaks kodukanaks.
Ehk et ei maksa siiski enesekindlalt sõna võtta teemadel, mille 100% paikapidavust sa ise kuidagi garanteerida ei saa ja see unepuudus on minule üks hukutav nuhtlus...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar