Seisund

Olen hakanud viimase aastaga kummalisel kombel taas Vormsit igatsema. Eriti tihedate lainetena on saar mind kummitama hakanud just suvepoole.
Tean ju tegelikult, et see pole midagi väga totaalset ega põhjapanevat. Heal juhul on see ehk veidi nostalgiline, pisut melanhoolne, ent paljuski ka asju ja olukordi ilustav igatsus, umbes nagu nutetakse aeg-ajalt taga alatiseks käestkadunud lapsepõlve. Need otsused on juba pöördumatult tehtud, uksed suletud, sillad põletatud. Edasi mindud.

Teine asi on see, et mingis mõttes on mul ligipääs saarele ikka veel olemas, kui seda soovin. Kõik need paigad ja sopid, millega olnut meenutada, kus nostalgitsedes käia, on olemas ja ehk veel veidike ootelgi. Ainult et... tjah, on paiku ja on inimesi, keda enam samal moel ei eksisteeri. Minu jaoks. On üksindused ja lahtiolemised, mis ei saa enam kunagi samaväärsetena tagasi tulla. Ma ei ole enam rakuke sellest saarest. Vähemalt mitte samal moel, nagu seal elades ja hingates end tundsin. Mul ei ole seal enam seda päris-päris oma paika, tegutsemist ega olemist. Ja juba ainuüksi see teadmine ängistab.

Eriti teravalt tundsin seda eraldiolemist eelmisel suvel, kui olime ühel väikesel õhtusel olemisel, kus minu jaoks oli kõrvu täiesti võõrastega ka omajagu saareelust jäänud (pool)tuttavaid. Teretasin või noogutasin ikka ühele ja teisele, osadele vaatasin lihtsalt pingsalt kuklasse, et ta pöörduks. Aga ju ma olin liialt ebalev või udune või haihtusin lihtsalt nende jaoks rahva seas õhku, sest üsna paljud neist ei vastanud, ei teinud tundmagi. See oli häiriv tõsiasi, sest minu jaoks elas saar oma tavalist, üsnagi muutumatut elu edasi oma muutumatute, tuttavlike inimestega. Aga mina, kes ma alles paari aasta eest olin isegi toimetav osa sest meretagusest rakukesest, olin neil juba meelest läinud. Nagu poleks kunagi seal olnudki.

Ainus asi, millega end lohutada, on uitmõtted sellest, et võibolla ühel päeval olen ma seal tagasi. Võibolla hoopis teistsuguses rollis, kui kunagi sealt ära tulles. Aga võib ka olla, et hoopis milleski üsna sarnases. Mõtted ja unistused ses osas juba on. Aga las aeg teeb vankumatu kindlusega siingi oma tööd.