Elus on alati teatud hulk asju, mille tegemiseks peab ennast rohkem või vähem sundima. Ja pidevalt endalt küsima, miks ma sellega ennast üldse vaevan? Oma hingelt olen ma rohelise mõtteviisiga, romantiline ja arvan, et jalgsi või rattaga liikuda on tervislikum ja ökom kui kütustega ja üldse... Fred Jüssit tsiteerides: selle auto metalli pole veel üles kaevandatud, millest minu auto kord tehakse.
Jah, ilusad ja suured sõnad, tegelikkus paraku on see, et kui tuleb külm, pime ja lögane november ja jaanuar ja märts, siis ma nii ökolt ei mõtle. Soe ja mugav salong, sinu lemmikmuusika kõlarites tümpumas ja koduni on vaid 5 minuti tee sõita.. Hmm.
Palju paikapanevam argument on minu jaoks see, et mul on nüüd 2 last, keda vaja kooli, lasteaeda, trenni, kinno ja kuhukõikeel viia, Nagunii. Ja mul omal ju ka- trennid ja üritused ja asjad. Kaua see minu tubli N üksi kõike jõuab.
AGA:
Mina ja autod pole kuigivõrd sobima loodud, olen selles jätkuvalt veendunud, kuigi ( tundub kohati, et puhtalt enesepiinamiseks) võtsin sel aastal taas ette kadalipu, mille lõppeesmärk oleks saada eneselegi tasku lihtlabased B-kategooria juhiload. Nagu tuhanded teised inimesed seda mängleva kergusega suudavad. Miks siis mitte ka mina....
Seda kõike alustasin ma kusjuures teadmisega, et autojuhtimiseks pole mul vähimatki annet. Või geeni, kui soovite.Olen uimane, aeglane, ebakindel, reaktsiooni pole ollagi, ratta-, rooli ja mootorikauge, kiirusekartlik. Sest ka peale 20 kohustusliku sõidutunni läbimist on nii auto tagurpidiajamine kui – parkimine minu jaoks täelik hiina keel. Igalt väksemagi kallakuga paigaltvõtmiselt suudan endiselt tagasi vajuda. Mõnel ristmikul sureb auto vahel ikka veel välja. Pimedad nurgad ajavad ikka ihukarvad turri ja närvi püsti. Ja ka tühjal laial tänaval ei ületa mu autospidomeeter naljalt 30km/h. Maanteel siis 75 km/h. Kui just sõiduõpetaja ei käsi. Ja tema sõnul on see liiga aeglane liikumiskiirus ühtlases liiklusvoos. Takistan teisi liiklejaid. No kuhu neil kõigil ometi nii kiire on?
Vimases sõidutunnis sain lisaks teada "toreda" tõsiasja, et olen oma sõidutundidega nii kaua aega viitnud, et aprilli algul edukalt sooritatud teooriaeksam on nüüdseks aegunud Ja et iga lisasõidutund maksab 17 eurot. Ohh, milline motivatsioonilangus....:((
Siiski, mu sõidõpetaja oli mõistev ja ütles, et kuna ta ise nagunii juunis puhkab, saan veel kuu armuaega, et koos isikliku instruktoriga endale need logisevad kohad sõidus selgeks teha. Ja juulis tulevad kontrollsõidud, kas ja kuhu olen arenenud ja kas võib mind millaski juba eksamile ka viimaks saata.
Jah, tegin mõttes kindla plaani, kogu juunikuu vähemalt 3-4 korda nädalas muudkui sõidan ja teen aina kõik ohtlikud kohad uuesti läbi ja lisan vähehaaval kiirust ja harjutan ja harjutan ja harrrrjutan tagurdamist ja parkimist, nii kaua kui see ükskord tulema hakkab. Ja N-i peale ei ärritu, sest tema ainult õpetab mind oma vabast ajast ja tahtest ja raske on mul ainult iseendaga läbi saada.
Arvake ära, palju sellest plaanist tänaseks hetkeks, mil juuni on enam-vähem poole peal, teostunud on? Oleme sõitmas käinud 2 korda ja sedagi suure surmaga. Ehk et tegelikult on mul motivatsioon rooli taga olla vähem kui absoluutne null. Ma tahaks alla anda. Minema kõndida. Nutma hakata. Käega lüüa. Aga ma ei saa. Sest aega ja raha ja mida kõike on sinna alla juba liiga palju pandud, et nüüd kõrvad lidusse tõmmata ja öelda, et ma ikkagi tegelt üldse ei tahagi neid lube.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar