Reisikiri- 4 imelist päeva kuumavas Eestis. Muusika ja metsaonnidega. Osa 3.

18.juuli, kolmapäev, Võrust Valka:

Päeva keskmine temperatuur + 31 kraadi.
Mõnus hommikuuni kestis jahedas hämaras metsaonnis seekord pea kella üheksani välja ja enesetunne oli ärgates reibas. Väljas oli kõik lauspäikesest erekollane, nii et piltegi teha oli võrdlemisi keeruline ( ja- jah, ma tean küll, et on võimalik vahetada säriaja pikkust ja mida kõike, suur piiga pidas mulle mu kehvi pilditulemusi vaadates sellest juba pika loengu, aga... ma olen lihtsalt valel ajastul sündinud ja tehnikaimed ei ole minu jaoks...).
Rahvast vooris juba varastel hommiktundidel ja üks seltskond piilus isegi onni uksest sisse, kui parajasti hommikust sõime. Õnneks olid nad viisakad ja rõõmsameelsed.
Kui kompsud taas koos, jätsime oma armsa öömajaga hüvasti ning kaesime oma silmaga üle, kus see rahvas nii kangesti siin ringi kondab. Kohe vaatetorni juurest algas 6 km pikkune õpperada ja et siinsed rajad tundusid võrreldes eilsetega oluliselt lihtsamini läbitavad, oli meil taas siht silme ees.
Raja esimese poole moodustas üle Meenikunno raba kulgev laudtee. Oli näha, et rada parandatakse hoolega, sest kõikjal selle ääres oli mitmeid lauavirnakesi, mis ilmselt käsitsi kohale veetud, et lagunema kippuvat värske ja vastupidavaga asendada. Samuti oli mitmel pole tee ääres näha mingeid lohistamisjälgi. N arvas algul, et ju hundid siin ringi toimetavad ja metskitsi või muud saaki niimoodi põiki üle raba veavad, aga mida edasi, seda tihedamaks need kummalised rajad muutusid ning viimaks polnud me enam kindlad, kas ja kui loomtekkelised need lohistamisvaod õigupoolest ikkagi on.
Lauspäike ja palavus kurnasid üksjagu, õnneks jäi raja äärde ka paar järvekest, mille kaldal sai korraks kosutavat jahedust, ühe äärde oli tehtud lausa kena väike puhkenurk, aga neisse tumedatesse põhjatustesse me sisse hüpata küll ei julgenud.

Tund hiljem olime oma joriseva pisipiigaga ühes siiski õnnelikult kindal maal tagasi, päris laudtee lõpus oli veel eriti maaliline rabajärv, mille kõrval kõrgel künkal troonis ka Päikesloojangu nimeline metsamaja.

Esiti olime üsna rahulolevad, sest pool teest, mis meie arvates oli see raskem, oli juba seljataga ja ees ootas kuiv ja varjuline metsarada, aga nagu kohe selgus, rõõmustasime siiski vara.
Õpperada jätkus esiti petlikult lihtsana- kõikjal lai ja sile rada, mis nii viga kõik neljakesi ühes rivis sammuda. Peagi aga keerutas rada end aina rohkem ja rohkem ürgmetsa, muutus tasapisi kitsamaks, konarlikumaks ja kui hakkasin vaikselt eesminejatest maha jääma, adusin taas, kui kehvas füüsilises vormis ma ikka olen.
Kõige tipuks ilmusid keset rada välja veel hiigelsuured ja väledad sipelgad. Arvan, et ju need pidid laanekuklased olema, olid musta värvi, ronisid pidevalt jalgadele ja hammustasid valusasti hoolimata sellest, et me kordagi ühtki peatust ei teinud, vaid kogu aeg liikusime. See sipelgatee kestis vast nii kilomeetri, võibolla pisut rohkem ja õnneks oli ka kõige keerulisem osa, sest mingil ajal, kui rada oli paar korda hargnenud ja teinud mõned tõsisemad tõusud ja langused, hakkas viimaks ometi tuttav metsalagendik taas paistma ning olime kahetunnise vantsimise järel õnnelikult matka alguspunktis tagasi.
Kaunist Liipsaarest Meenikunnos saime sedakorda minema alles üsna tükk maad peale keskpäeva ning võtsime suuna edasi Rõuge ja Ööbikuoru poole, kus viimaks ometi sain taas oma Lõuna- Eesti käänulised mägiteed ka kätte!
Kui ikka sõidad nii, et tõusu lõpus pole veel näha, kuhupoole tee edasi keerdub ja siis pead künkatipul järsult pöörama, võtab mõnusasti kõhust õõnsaks küll ja oh- need maalilised vaated- kuplid ja järved ja kenasti kordatehtud õitsvad vanad talukohad. Lõuna- Eesti, mu arm!

Rõugesse jõudsime kohale vähemagi viperuseta, aga seal ei õnnestunud Ööbikuoru leidmine meil kuigivõrd. Käänasime küll end vasakule, sest viit näitas sarnase nimega paigale, aga kui tee veeres peatusime, et kaarti uurida ja ümbrust uudistada, peatus meie kõrval keegi vanem ja turskem vuntsidega kohalik härra valge sõiduautoga ja küsis üsna rangel toonil, keda või mida me siit otsime. Vastasime ausalt, et tahaks minna Ööbikuorgu ja siis seletas ta meile juba veidi lahkemalt, et vasakule tuleb pöörata juba kooli ja kiriku juurest. Tänasime viisakalt ja suundusime tuldud teed tagaasi. Ei kiriku ega kooli leidmisega olnud mingit vaeva, aga nende vahelt jõudsime välja kõigest mingite tenniseväljakuteni.
Õige teeots oli tegelikult alles järgmine. Ja ka seal suutsime ikka esimese hooga õigest kohast mööda põrutada, kuni jõudsime välja põneva talupidamise juurde, kus näikse kasvatatavat kelgukoeri, sest just taolist tõugu ( Malamuudid? Huskyd? Laikad?) koeri oli õuealal kuutides oma 6-7 tükki, kõik vahvas üksmeeles meie peale haukumas.
Keerasime veelkord otsa ümber, tulime tasakesi tagasi ja ennäe imet- nüüd oligi tõepoolest vasakul pool tee ääres terve Ööbikuorg kui kandikul paista! Kaardid, pildid, infotahvlid ja müügimajake. Olime vist ikka väga päikesest rammestatud, et me kõike seda esimesel korral ei märganud. Veidi maad kõndinud ja silte uurinud, tundus meile aga äkki, et see Ööbikuorg on meile täna avastamiseks liiga suur, sest kui hakati rääkima taas matkast ja õpperajast, tulid meile judinad selga ning otsustasime, et midagi peab järgmiseks korraks ka avastada jääma. Seeasemel otsustasime üles otsida kusagile samasse ürgorgu jääva Hinni kanjoni.
Taas olime tagasi kiriku ja kooli juures, aga suundusime sedakorda siiski paremale ning vaid mõned kilomeetrid edasi leidsimegi ürgmetsa rahust paiga, mida otsima olime tulnud.
Tundus, et koht pole veel väga suur turismimagnet, ehkki paar huvilist sattus meiega samaaegselt sinnagi, enamjaolt kusjuures välismaalased, aga muidu valitses seal õnnis rahu puude varjus.

Parklast viis kanjonisse väikesel kõrgendikul lühike matkarada ja kui mööda mäekülge trepist alla laskusime, jõudsime esmalt välja selge veega allikani. Juures oli ka kopsik vee võtmiseks ning just värske külm allikavesi oligi selles kuumuses hädavajalik!

Allika juurest algas väike laudtee, mis viis keerutades kanjoni sisemusse. Seal kõndides ja uudistades tundsin, et olen leidnud paiga, mis tõesti mu hinge kosutab. Just parajalt ürgne, eraldatud, vaikne veevulin ja puutumata loodus kahel pool liivakivikanjonit. Ümberringi ei hingeliski. Mingi rahu ja õndsus laskusid mu üle seal kõndides. Kahjuks läks kanjon aegamööda aina kitsamaks ning paarisaja meetri pärast sai päris otsa.

Tagasiteel täitsime kaks tühjaks saanud veepudelit allikanestega ning kohtasime varem ka parklas nähtud saksa perekonda, kel oli samuti allikatee jalge all selle vahega, et kui meie võtsime vaid ühe suure ja teise väikese veepudelitäie endaga, siis nemad tulid ikka mitmete viieliitriste anumate ja kastekannudega kohale... Kuidagi natuke kurb oli, ehkki sain aru, et neil võiski päriselt veehäda olla- nad olid kohale tulnud haagissuvilaga, lapsed kaasas, kodust väga kaugel ja.... Ikkagi tõstis looduskaitsja minus pead- mis sest imelisest allikast nõnda järele jääb, kui iga külastaja ammutab sealt nii palju kui anumaid parasjagu kaasas ja ära vedada jaksab?

Peagi aga olime ( taaskord-taaskord!) tagasi Rõuges, kooli ja kiriku juures ning itsitasime juba isekesis, kas kohalikud ehk plaanivad meid lähema vaatluse alla võtta või pollari sappa panna, kaua see paganama tume maastur siin edasi- tagasi tiirutab?!
Ja tegime igaks juhuks vehkat. Tee veerde oli just pooljuhuslikult jäänud viit Suurele Munamäele kui N ootamatult teatas, et tema pole kunagi Munamäel käinud. Mis seal siis muud, kui lähme aga kohale!
Haanjas käis suuremat sorti suusahooajaks valmistumine, sest asula mägised kergliiklusteed olid sõna otseses mõttes keppidega vehkivatest ja ennastunustavatest rullitajatest üle külvatud. Sealt aga keerasime juba esimese juhatava viida peale vasakule ära.
Jõudsime Suure Munamäe jalamile välja, aga minu sisetunne ütles, et see pole vist päris õige koht. Või noh, tegelikult on õige koht küll, sest just Eestimaa üks tuntuim turismimagnet Munamägi meie ees ilmselgelt kõrgus, aga mitte päris see koht, kus üks tavaline turist peaks oma ennastsalgavat mäkkeronimist algama. Sest parkla oli olematu ehk et peale meie mahtus sinna veel täpselt üks auto ja tõkkepuu oli mäel ees. N uuris kaarti nii- ja naapidi ning arvas jällegi, et see peab õige koht olema, sest muid teid sinna eriti ei viivat. Mina kui seltskonnast ainus, kes Suurel Munamäel ka enne käinud, ajasin ikka vastu, et otsime veel, sest suur parkla ja trepid peaksid ikka ka olema... No ei midagi, kes vähemuses, see vähemuses. Ja kui meie kõrval tõesti ühel hetkel ka teine auto peatus, millest samuti lastega pere välja pudises ning vapralt mäest üles astus, olin sunnitud alla andma.
Kobisime autost välja, vingerdasime tõkkepuust mööda ning asusime mööda järsku asfalteeritud mäekülge ülespoole rühkima. Siin- seal tee ääres olid imelikud laiemad palktarast ümbritsetud ristkülikud, kusagil aga ei paistnud ainsatki pinki jala puhkamiseks ega ümbruse uudistamiseks. Torni juurde jõudsime viimaks siiski kohale. Kus selgus, et olime tulnud nö kaubakäiku mööda, sest üsna pea peale meid sõitis sealt teineteise järel üles mitu kaubaautot.
Seal läks meil uueks vaidluseks, sest mina ei tahtnud torni minna, aga ülejäänud jälle tahtsid. Vaatasime hinnakirja- trepist ronimine maksis 4 eurot nägu, liftiga sai 6 euro eest otse kõrgustesse kihutada. Raske ohke saatel valisin viimaks teise ehk kallima vairandi, sest ei mina ega pisipiiga poleks seda lõputut ronimist välja kannatanud.

Tipus ei julgenud mina teadagi õieti liigutadagi, sest väsimus ja loomulik kõrgusekartus olid teinud oma töö. Üheainsa pildi suutsin värisevate jalgade kiuste siiski klõpsutada...

Ja juba vähem kui 10 minutit hiljem olimegi all tagasi, 15 eurot vaesemad ( pisipiiga transpordi eest õnneks raha ei küsitud, aga saime siiski perepileti osta) ja tagasi väljas, leidsime üles ka selle "õige" tee mäest üles, millest mina olin tulutult kogu aeg rääkinud. Oli selgemast selge, et väsimuse ja tujutuse peletamiseks aitaks nüüd üks hea kõhutäis, aga ümberkaudu uudistades ei leidnud me lähemalt ühtki asustatud paika kui minna tagasi Võrru.
Veidi imelik see lugu oli, sest Võrus olime platsis seekord juba kusagil paar minutit enne kuut, aga kõik toidukohad, mille suutsime välja raalida, läksid enamikus juba sel ajal kinni. Vaid õnnekombel suutsime juhuslikul möödasõidul tuvastada Muhvini kohviku, mis oli veel tunni jagu avatud ja pakkus sooja toitu täiesti mõistliku hinna eest. Toidud olid seal tõeliselt rammukad ja kodused- seljanka sees seisis lusikas püsti ja N oli ka õnnelik, sest viimaks ometi tavalised kartulid ja kotletid!! Kusjures kui olime oma supid- praed lõpetanud ja tagasi auto juurde suundusime, esitas N igati õigustatud küsimuse, kas seal Muhvini kohvikus siis muhvineid ka müüdi? Ju ikka, aga me ei osanud näljaste ja veidi väsinutena seda tol hetkel tähele panna.
Kuna õhtuks oli plaan siiski ka Võrumaalt välja ja otsaga Valgamaale jõuda, oli nüüd viimane aeg hakata selle poole sõitma ja poolteist tundi hiljem olime piirilinnas Valgas kohal.
Seal oli kummaline lugu- algul sisse sõites tundus, et linn on korraga väga kaunis ja väga puhas, kõikjal ilusad väikesed majad, rohelus ja jalutavad inimesed, aga mida kesklinna poole, seda enam rääma ja halliks kõik muutus.
Ja kui me juba Valgas olime, ei saanud ka piiri ületamata jätta ( No ma tõesti poleks arvanud, et ka iseennast ja veel koos perega ühel hetkel Valka Alkomarketist leian!). N aga oli praktik ja arvutas, et paari kasti õlle pealt saab siin päris mitukümmend eurot kokku hoida ja naisperele lohutuseks võttis natuke jäätist ka ( selle valik oli seal muidugi pea olematu, aga no sellise kuuma suvega võib kell pool kümme õhtul vabalt veel õues jätsi süüa).
Kütusehind paraku lõunanaabritel meie omast oluliselt madalam ei olnud, vähemalt mite Valkas ja see otsing jäi meil suhteliselt tagasihoidliku kasumiga, aga siis oli juba viimane hetk võtta suund oma tänasele öömajale- Kivi metsaonnile Valgamaal.
Sõitsime järjekordselt Võru poole välja, aga peagi hakkasid viidad näitama Karula rahvuspargi peale ning sinna suundusime meiegi. Saatjaks sai sellel õhtul suure piiga heameeleks Of Mice And Men.
Peatuspaiga leidmisega polnud seekord üldse vaeva, sest metsaonni nime kandev majake asus suisa külavahetee ääres. Tegemist oli rehielamuga, millel polnud ees uksi ega sisse ehitatud aknaid, seega oli olemine sõna tõsises mõttes üsna pime. Ja veidi kõhedaks võttis see ka.
Niidetud õuel oli tegelikult hooneid rohkem kui üks, aga võtsime suuna arvatavale peamajale.

Kiikasime N- ga koos taskulambi valgel selle sisemuse üle- seal oli kokku 4 ruumi, kahes neist sees lavatsid magamiseks, ühes aimatavalt mingi lakapealne, aga hämaruses sinna lähemalt uurima minna ei tihanud. Valisime endi jaoks välja suurema toa, milles oli eilsega võrreldes päris lai lavats ning esiti tundus, et putukaid niiväga polegi, tõmbame koormakatte ukseava ette ja magame kõik kenasti kobaras koos.
Edasi toimetades selgus siiski kui naiivsed linnainimesed me oleme, sest.... Esiteks oli ruumis sees väga- väga tolmune ja et me suure tirtsuga mõlemad oleme tolmuallergikud, tuli kiiresti joosta Claritine`i karbi järele, mille õnneks kotipõhjast leidsime. Selle võtmisega aga jäime pisut hiljaks, sest asju sisse toimetades turtsusime juba teineteise võidu. Kui madratsid – tekid olid lavatsile laotatud ning väikesel piigal silm juba sama hästi kui loojas, aktiveerus aga korraga ka musttuhat sääske, kes olid seni rahulikult kusagil palgipragudes või tont teab kus maganud, aga meie sehkendamine, valgus ja magusad kehalõhnad ajasid nad suure summana ärevile.
N tegi kibekiirelt otsuse- siiasamasse toapõrandale telk üles, et sinna vereimejate eest pakku minna.
Ja oi kui õige otsus see oli, sest kui telki putkasime ja ise vaikseks jäime, alles kuulsime, milline läbitungiv pinin kõikjal meie varjupaiga ümber käis! Ja nagu sellest veel vähe oleks, ärkas pool tundi hiljem kusagil ka üks nahkhiir, kes päris tükk aega ruumis ringi laperdas, enne kui... ma ei teagi nüüd, kas väjapääsu leidis või uuesti magama uinus... Igal juhul mina enne suurt valget telgist välja minna ei julgenud.
Ööuni tuli taas väga rahutu et mite öelda olematu, sest hiliste häälte, tolmu ja niiskusega ebamugaval kühmulisel asemel veereldes ei leidnud ma tundide viisi kuidagi asu. Igasugu kummalised mõttekesed käisid peast läbi ja seekord ei suutnud kuidagi seda õnnistatud hommikut ära oodata.
Jätkub...