Vanema"puhkus"

Sa ootad nagu hingeõnnistust seda ilusa sooja ilmaga nädalavahetust, mil sõita linnast ja rutiinist välja, mere äärde, telkima, õhtul kontserdile. Plaan on juba paigas, piletid olemas ja pakid õhinal kohvrit. Vaatad veelkord aknast välja - jaa, ilm on tõesti ilus, päike paistab, linnud laulavad, puhub mahe tuuleke ja õhusooja on täpselt parajalt- paar pügalat üle kahekümne...
Aga su laps on korraga viril ja unine, ei taha ta süüa, juua ega mängida, poeb kurvalt kaissu, aga ega ta sealgi korralikult maga, aina vähkreb ja nutab iga paari tunni tagant.
Ja korraga on sul pilt selge - hommikuks on sel lapsel järjekordne tõbi kallal- palavik, kurgu-, kõrva ja/ või kõhuvalu, nohu... Ei tule siit enam mingit rutiinivaba olemist, telkimist, mereäärset ega kontserti...
Las teised lähevad, kel aega ja võimalust, ohkad tülpinud- kibedalt.
Sul lapsevanemana on nüüd taas nädalavahetus tööd täis- ei mingit päikest ega värsket mereõhku. Tohterdad aga oma virilat lapsekest, kes on ei tea kuidas omale keset sooja suve järjekordse tõve külge hankinud, keedad teed ja segad ravimeid, kraadid ja leevendad ja valvad kullipilgul, et ta omal väljas sirava sooja päikese kiuste sokke jalast ega salli kaelast ei kisuks.
Vahid aga jälle päevad otsa "Wallanderi" ja "Poldarki" kordamööda (nagu seda varasematel vihmastel ja külmadel päevadel juba küllalt tehtud ei oleks), haukad vahepalaks peale väikese suutäie "Paleontoloogi päevaraamatut", sest ei raatsi kogu seda seosemerd ja inspiratsiooniilminguid liiga suure hooga endast läbi lasta...
Sisimas tahaks ja tahaks seda, teist ja kolmandat, aga reaalsuses tunned end ikka ja jälle masendunu, ebaõnnestunu, kibestunu, küündimatu ja õnnetuna....sest sa tead, et homne päev tuleb veel hullem ja ka see tuleb kuidagi üle elada. .