Reisikiri- 4 imelist päeva kuumutavas Eestis. Muusika ja metsaonnidega. Osa 2

17, juuli, teisipäev, Virust Võrusse:

Päeva keskmine õhutemperatur + 31 kraadi.
Ärkasin rammestavast hommikusest tukust selle peale, et telgis oli hirmpalav. Lakke vaadates arvasin, et päike on juba keskpäevas ja mina pool uut reisipäeva maha maganud, ent lapsed alles tudusid, kumbki ise suunas põiki üle telgipõranda, ja kella vaadates selgus, et on alles 7.43. N toimetas juba väljas, varane nagu ta on, ega suutnud kuidagi uskuda minu pajatusi öisetest kummalistest helidest telgi ümbruses. Tema olla öö läbi sügavalt maganud.
Nõudekolina ja pudrulõhna peale olid ka lapsed peagi ärkvel ning täis kõhu, päikselise ilma ja uue energiaga tundus, et võiks siiski selle eile õhtul leidmata jäänud Varessaare metsaonni üles otsida. N arvas, et poole km jagu oleme juba nagunii autoga tulnud, mis see 1, 5 km veel läbi metsa matkata ära ei ole.
Mõeldud- tehtud. Laager kokku, veepudel näppu ja minek.
Tee oli käänuline ja kulges aina enam metsa sisse. Kohati oli see päris mudane, nii et tuli puujuuri mööda hüpeldes kuivemaid kohti otsida, kohati kannatas aga täitsa pikalt muretut kulgemist.
Rajal oli päris palju ka loomajälgi näha- N tuvastas, et üle tee on läinud nii kits kahe tallega kui põdramamma oma vasikaga, kusagil läheduses on aga metssiga püherdanud ja teisal kährik hommikust ringkäiku teinud. Siit- sealt saime paar mustikatki suhu pista ja tasapisi tundus, et mets jääb eespool juba hõredamaks ja onn hakkab kohe- kohe paistma.
Ometi polnud ei ühe ega teise käänaku järel kusagil midagi peale rohelistes varjudes sahiseva ürgmetsa ja tee muutus ajuti ka üsna raskesti läbitavaks.

Ühel käänakul leidsime mudarööpast lebamas eile õhtul meist mööda tuhisenud tütarlapse jalgratta, lenksu küljes kiiver ning küljekotid asjadest pungitamas. Mingi kummaline ärevus tekkis hinge- vaatasime ümberringi, ega temaga ometi miskit juhtunud pole, kuid ei silmanud kusagil hingelistki. Arutasime veel isekesis, et ju siis tee peab edasi ainult hullemaks minema, kui ta juba ratta pidi tee äärde jätma, ehkki kuidagi imelik tundus, miks see ratas niimoodi lohakalt keset teed oli visatud. Oleks loogilisem, et kui jätad oma ratta kuhugi ootele, siis paned ta kasvõi puu najale seisma või...
Järjekordsele pisikesele künkale jõudes ja ümbrust uurides leidsime, et oleme teel olnud juba 35 minutit, kõigil on jalad mudased ja higi jookseb ojana, aga mitte vähematki märki mingist lagendikust ega sellel asuvast onnist pole ikka veel...
Et ka pisike piiga hakkas süles tassimisest tüdinema, loobusime ühisel nõul oma plaanist, keerasime otsa ümber ja tulime sama targalt tagasi. Hing jäi natuke kripeldama küll, nii selle jalgratta ja tüdruku asja kui selle pärast, kui kaugele see onn meist õigupoolest ikkagi jäi, aga uued suunad ootasid avastamist.
Uuesti saime teele asuda pisut enne keskpäeva ja vaevalt heinamaani jõudnud, kui silmasime üht eile kohatut noormeestest oma ratta juures askeldamas. Küsisime üle, kas tütarlaps, kelle ratas metsateele on jäetud, jõudis ikka kenasti onni kohale ja saime õnneks jaatava vastuse. Selgus ka, et kohast, kus jalgratta leidsime, ei olnud onni enam kuigi palju maad- seega olime oma otsingutest loobunud päris lõpusirgel...
Siis aga tõesti oli juba uus suund ja sedakorda siis Peipsi veert mööda alla ja ikka- ikka lõuna poole....
Päike kuumutas halastamatult, siin- seal vilkus vasakul pool tee ääres ka uhke Peipsi järv ise, kuid kuidagi ei suutnud me leida kohta, kus oleks järvele autoga ligi pääsenud. Üldiselt aga ilmestasid Peipsiveert kõige enam arvukad kalamüügireklaamid ja – putkad. Mis aga kõige rohkem hämmastas, oli selle kulgemise pikkus. Kaardi pealt vaadates tundub küll, et pikuke see Eesti idarannik siis põhja- lõuna suunal on, aga tegelikult kulub see läbimiseks üsna mitu tundi.
Vahepeal tegime ka väikese tanklapeatuse, sest nii auto kui reisiseltskonna kõhud nõudsid oma osa. Ma ei ole kunagi olnud eriline kiirtoidu sööja, ammugi mitte nautija, aga Mustvee Circle K tehtut tahan siinkohal tunnustada. Eks ka pikk ja pidev järjekord sooja toidu leti ääres rääkis enda eest, aga no tõesti- nii minu tellitud lõhe- muna ciabatta, pisipiiga hotdog merevaiguga, suure piiga tomati- mozzarella ciabatta kui N-i topeltburger olid valmistatud hõrgult pehmest ja krõbedast saiast ning kõige värskemast salatist, mida ühest kiirtoidust oskad oodata. Ka majoneesikaste, mida ma üldiselt silmaotsaski ei salli, ei häirinud seekord, sest seda oli ciabatta vahel lisatud täpselt parajas koguses.
Meie suund oli keskhommikusest Mäetaguselt lahkumisest saati olnud Piusa poole ja sinna saime viimaks kohale kusagil 15.45 aegu.

Piusal pole ma kunagi varem käinud, seepärast polnud mul sellele mingeid ootusi ja mulje jäi igati meeldiv.
Sealses koobaste külastuskeskuses ( suvel avatud iga päev 11-18) toimuvad ekskursioonid giidi saatel iga poole tunni tagant kogu lahtioleku aja, kusjuures viimane ekskursioon algab pool tundi enne keskuse sulgemist ja sellest hiljem saabujaid samal päeval enam jutule ei võeta. Seda kõike korraldatakse nõnda aga sellepärast, et kogu õrna loodulikku kooslust sealsetes oludes paremini hoida ja liigse häirimise eest kaitsta.
Programm kestab u 40 min ja perepilet maksab 14 eurot. Asi algab 13- minutilise kinoseansiga, kus tutvustatakse Piusa koobastes elutsevaid loomi ja putukaid. Sealt võtab giid grupi kaasa ning räägib lühidalt kogu Piusa paikkonna ja koobaste värvikast ajaloost. Külastuskeskusest liigutakse edasi koobaste juurde. Kuna koopad asuvad maa all, võib temperatuuri vahe õues ja koobastes olla ligi paarkümmend kraadi. Meie sealviibimise päeval kuumutas väljas tõsine leitsak, sooja oli ligi 32 kraadi, nii et jahedasse koopasse mineku mõte tundus väga mõnus. Igaks juhuks soovitas giid siiski koopasuu eest pingilt kaasa haarata pleedi, sest temperatuuri muutus on sisse astudes päris järsk ning hiljem võib jahe hakata.
Nii oligi. Tõesti hämmastav, milline muutus oli selle suure ja raske ukse ees- ja sees! Oleksid nagu astunud trepist alla külmkappi. Koobastikus valitses niiske ja jahe vaikus. Soojakraade oli kõigest 13, aga giidi sõnutsi on seda koobastes tegelikult tavaliselt isegi vähem, tavapärased temperatuurid jäävad +8 ja +11 vahele, talvel muidugi kukuvad päris miinustesse.
Koobastes eriti ringi liikuda ei saanud, igal pool olid piirded ja toestused ees, sest liivakivi on kergesti pudenev ja liigne käimine, puutumine, soojus jms võib seda kergesti kahjustada ning varinguid tekitada.

Tagasi kuumava päikese käes, võis igaüks vastavalt oma soovile veel territooriumil omatahtsi ringi liikuda, olemas oli matkarada ning taamal valendas tohutu liivakarjäär. Meie vaatasime üle vaid karjääri, sest uueks matkaks sel kuumal päeval tõesti jõudu ei jätkunud.

Umbes koobaste sulgemise aegu, kui päeva teised kohvid joodud ja pisipiigal mänguväljakul isu täis möllatud, saime ka meie sealtkandist tulema.
Edasi kulgesime juba otseteed Võru linna, sest higist ja liivast läbituuseldatud kehad vajasid hädasti jahutust ning kõht taaskord kosutust. Linnast läbi sõites tundus Võru võrdlemisi väljasurnud väikese kohakesena, aga Tamula ääres oli olukord sootuks teine. Ma ei tea, kas see on seal igapäevane, aga tol teisipäevaõhtul käis järve kaldal igal juhul suuremat sorti rannapidu, muusika mürtsus ja rahvast oli murdu, osad vees sulistamas, aga enamik siiski rannaliival peesitamas, tantsu löömas, sööki- jooki nautimas. Ega meilgi muud olnud kui supsti vette ja olemine sai hoobilt kergem.
Söögikoha leidmisega läks pisut aega, aga viimaks maabusime Pubis Nr 17 ega pidanud ka seal pettuma. Hinnad olid mõistlikud, söögivalik suur ja köök töötas täistuuridel veel kella 20.30 aegu, mil sinna laekusime.
Valisime seekord menüüst pisut ebatavalisemaid toite ja taas saan öelda vaid kiitvaid sõnu. Suurema piiga tellitud mereannisupp oli üüratu ja parajalt vürtsikas söömaeg, minu must riis Portobello seene ja kollase peedi hummusega oli samuti suurepärane ning N arvas küll, et tellib omale lihtsa steigi, aga võta näpust- liha kõrvale ei pakutud seal sugugi tavalist friikartulit, vaid hoopis grillitud bataati! Ainus pirtsutaja oli seekord pisipiiga, kellele juustuskastmes pasta sugugi peale ei läinud ja mille N siis magussöögiks kinni pistis.
Tund hiljem rahulolevatena taas auto juurde naasnud, oli viimane hetk võtta suund tänase plaanitud öömaja, Liipsaare metsaonni manu, mis asuvat täitsa Meenikunno raba servas.
Sinnagi kulgesime veel tubli tunni, saatjaks mõnus The Eagles.
Sedakorda ei paistnud õnneks ka sihtkohale lähenedes kusagilt hirmsat võpsikut ega karumetsa, vaid hoopis sihvakad männid sirutusid kahel pool teed otse oranzilt hõõguvasse päikeseloojangusse.
Onni viida juurde jõudes avastasime, et seekord oli tee onnini lausa tõkkepuuga takistatud, seega tuli kindlasti edasi liikuda jalgsi ning hoolimata võrdlemisi hilisest kellaajast oli parklas veel üsna palju autosid.
Hetkeks vajus mu süda saapasäärde, sest olin kindel, et meie valitud onn on juba kellegi poolt hõivatud ning peame vastu ööd hakkama uut kohta otsima, kuid otsustasime enne kindluse mõttes onni juures ikkagi ära käia.
Ja õigesti tegime, sest üllatus oli lihtsalt super ja seda üsna mitmel põhjusel!
Esiteks polnud keegi seda veel hõivanud, teiseks polnud jalgsimatk suurelt teelt sinna kuigi pikk- vast nii 700-800 m laia männiokastega sillutatud rada mööda ja kolmandaks oli onn ise lausa suurepärane!
Magamiskohtadeks olid lihtsad puust lavatsid, kolm neist pearuumis, üks esikus, majal oli sees nii kamin kui pliit ning kõikjal valitses hubane ja jahe rahu, vaevuaimatav suitsusauna hõng heljus õhus, suur täispuidust laud troonis keset tuba ning akendest piilusid kohe raba taha kaduva päikese viimased lühikesed kiired.

Ei siin polnud aega pikalt mõtelda, kohe tuli otsustavalt tegutseda, et see maja enestele hõivata, sest nagu öeldud- rahvast liikus siinsetel radadel üksjagu. Meie väike nublu tatsas terve tee autost onnini hämaras metsaaluses täitsa omal jalal ning suikus seal vähemagi raskuseta paari minutiga talle sobival lavatsil sügavasse ööunne.
Oma asjad saime paika taas kesköö paiku, mil käisime veel suure piigaga korra vaatetornist üle raba kiikamas, aga mingit päikeseloojangut meil loomulikult enam näha ei õnnestunud, sest mis loojas, see loojas. Nii meiegi.
Jätkub...