Tervislik mina, osa 1

Kõige lihtsam on alustada tervislikuma eluviisiga juulis või augustis, sest just siis annab elu selleks nagu kandikul ette mitmeid eeliseid. Esmalt on enamikul meist just nende kuude sees mingi osa õnnistatud puhkeajast, mil stressi ja kohustusi kõige vähem kogu aastaringis. Teiseks algab ju siis ka looduses tervistavate andide valmimine- marjad seened, aedviljad... Ja kolmandaks- kuna ilm on valdavalt soe ja kena ning vaba aega on volilt käes, liigume ka rohkem värskes õhus ning kasutame tavalisest sagedamini selleks oma jalgu ja/ või jalgratast. Nii et mina tegin oma alguse igati heal ajal.
Nüüdseks on sellest suurest ja ilusast algusest kohe- kohe möödunud kaks nädalat ning aeg teha esimesi kokkuvõtteid, kas ja kuhu ma siis edenenud olen.
Esmalt trenn. Mõte ja eesmärk oli teha trenni kolm korda nädalas ja vaheldada omavahel kolme stiili, milleks olen suuteline- tants, jalgratas ja jooga- jõutrenn. Tulemustega ma hetkel sugugi rahul ei ole - jõutrenni olen teinud vaid korra, jalgrattal sõitnud küll veidi rohkem (paar korda kesklinna ja tagasi), kuid otseseks ja eesmärgistatud trenniks võib neist lugeda vaid ühe 15 km tiiru ümber kodulinna. Tantsinud olen selle aja jooksul aga 3x tund aega ehk siis - midagi on tehtud, aga vähem kui lootsin. Olen olnud laisk, lodev, motivatsiooni on jäänud puudu ja tegelikult on ka muid toiminguid olnud, mis on aja ära võtnud, aga sellest ehk juba järgmises postituses.
Teine oluline osa tervislikkuse poole liikumisest on aga toitumine. Esiti pole hakanud suurelt plaanima, kogu menüüd ümber tegema ega midagi kusagilt välja tõstma, vaid võtnud eesmärgiks saada tervislikuks päeva olulisem toidukord- minu puhul siis enamasti lõuna- ja/ või õhtusöök. Ka see on olnud liikumine üle kivide ja kändude, aga midagi olen siiski ära teinud, kusjuures kuidagi ei saa mainaimata jätta, et väga suur toetaja ja kaasatulija roll on siin ka minu kallil teismelisel, kes on aidanud nii retsepte kokku panna, toorainet varuda, kokata ning neid toite ka ühes minuga söönud! N on selles osas meil täitsa mängust väljas, sest tema on vankumatut vorsti ja konservi usku ja ses osas teda ümber kasvatada pole meie võimuses ning väike piiga on ka imelike idude suhtes esiti veel natuke valiv, aga üht- teist on siiski proovinud. Natuke retseptidest ka, mida teinud oleme.
1) Kana- kartuli salat. Koostisosad: pruunistatud kanafilee, keedetud ja kergelt üle praetud kartul, kirsstomat, kurk, roheline lehtsalat. Kogu kupatus panna ilusasti serveerituna ( oi kui hästi mu suur tütar seda oskab!) taldrikule ja valada üle mee- sinepi kastmega ( sinep, mesi, sidruni/laimimahl).
2) Kikerherne pada. Koostis: 2 purki kikerherne konservi, värske tomat, kollane paprika, sibul, tšillikaun. Sibul ja tšilli tuleb kergelt pannil kuumutada, samal ajal panna podisema kikerherned, neile lisada pannikraam ja ka ülejäänud värske. Tulemus- roog oli täitsa hea, kuigi tšilli, paprika ja eriti sibul selle koostises tegid mind esiti päris skeptiliseks. Tomat ja kollane paprika aga mahendasid maitset piisavalt ning sõin ja kiitsin.
3) Tomati püreesupp. No minu absoluutne lemmik seiniste leidude seas! Teha on lihtne, maitse on imeline, ainus miinus, et toiteväärtus on olematu ehk siis süüa tuleb seda ikka mitu portsjoni korraga, et veidigi mõikaks. Koostis: 2 purki kooritud tomateid, 1 väike tomatipasta, pakk kohvikoort, 1 küüsalugu küüs. Küüslauk pruunistada oliiviõlis, lisada juba podisevasse tomatisegusse, lasta kergelt keema, siis lisada kohvikoor. Vajadusel mikserdada ühtlasemaks. Serveerimisel lisa mozzarellatükikesi ning otse loomulikult ohtralt krutoone!
4) Roog, millele ma ei oska nime anda. Koostiselt on ehk kõige tervislikum, aga maitselt minu jaoks pigem mitte midagi erilist. Koostis: keedetud kus-kus, praetud ja maitsestatud tofu, mungoaidud, punased oad, rukola- lehtpeedi-spinati segasalat laimimahlaga.. Võibolla oli asi selles, et kus- kus jäi maitsestamata, aga minu jaoks ei olnud kõige mõnusam. Sain aru, et oli tervislik ja kõhtu täitis ka uskumatul kombel hästi, aga teist korda sama toitu ei tahtnud. Võibolla katsetan mõne aja pärast uuesti ja olen soolaga julgem.
5) Täistera pasta kitsejuustuga. Seni kõige kehvem maitseelamus. Täisterapasta iseenesest ei ole halb ja kõhtu täidab paremini kui tavaline, lihtsalt mina ei ole kunagi eritline pastatoitude nautija olnud, ja sinna pasta sisse ei käinudki muud kui ainult purustatud spinat ja peale kitsejuust, mille maitse on natuke terav.
6) Ühepajatoit. No minu jaoks tuttav ja hea- hea! Keedad tavalist porgandit ja kartulit ning lisad poolpehmele värskele köögiviljale soovi kohaselt ka mingeid külmutatud köögiviljasegusid, minu lemmikud on "Suvine segu" ja "Kiirpada". Lisasin maitseks ka paar suuremat peotäit kergelt pruunistatud peekonit. Maitse ja toitvus- imeline!