Reisikiri- 4 päeva seikluslikke avastusi kuumpõuases Eestis. Muusika ja metsaonnidega. Osa 1

Eellugu

Nüüd, tagantjärgi võib öelda, et vot see oli igati minu reis, tundsin end üle pika aja vabalt, mõnsalt, muretult. Ilmselt luges palju ka see, et minu valida ja paika panna jäeti kogi reisi marsruut ning muusikavalik. Kui esimese kohta saabub teave resiskirja edenedes sujuvalt ja kronoloogiliselt, siis muusikavaliku kohta ütlen, et 74 laulust koosnev playlist jääb neljale päevale jaotatuna ikka kaugelt liiga väheseks, sest sai tiiru peale juba esimese päeva õhtuks, kuid õnnelikul kombel pälvis ka mu suurema piiga heakskiidu ( "Oo, sa kuulad Of Mice And Meni, polegi nii paha!"). Sestap tuli reisi teisel ja kolmandal päeval leppida kohalike raadiote intrigeeriva maailmaga ( valikus olid nii Läti, Vene kui Eesti kanalid!), kuid neljanda päeva poole peal tulime siiski tagasi oma rokkmusa lemmikute juurde. Suunaandjatena võiks nimetada Asking Alexandriat, Five Finger Death Punchi, Queeni, Ultima Thulet, Of Mice And Meni, Poets Of The Falli, Guns`n Rosest, Totot, Led Zeppelini, The Doorsi.
Eriti täpseid plaane me paika ei pannud, lihtsalt olid mõned märksõnad, kuhupoole kulgeda, mida külastada- vaadata ning kuhu võiks jääda öömajale. Märksõnad olid omakorda võetud selle alusel, kus:
a) ma/me polnud kunagi käinud, aga oli huvi sinna minna,või
b) olin seal väga ammu käinud ja tahtsin uuesti minna.
Öömaja valik oli ühene- RMK metsaonnid, mis on tasuta kasutamiseks kõigile huvilistele.

16. juuli, esmapäev. Lääne- ja Ida- Virumaa:
Päeva keskmine õhutemperatuur + 27 kraadi.
Tee viis meid põhjarannikule, esmalt Käsmu kaptenitekülla, kus hoolimata väljas valitsevast leitsakust kihas elu – käänulisel külavaheteel sagis ringi nii ( Ameerika) autosid, jalgrattureid kui niisama jalutajaid. Pood oli jäätisest tühjaks ostetud ja wc külastus tasuline, aga muidu oli kõik kena. Palju ilusaid ja eriiilmelisi maju, osad küngastel, teised täitsa merekaldal, siia- sinna tee äärde ja hoovidesse pikitud tumendavaid rändrahnusid. Rannas ulpis kellegi uhke vanalaadne puust laevuke kõrvu uuema aja valendavate kaatritega. Meri oli sini- sinine, aga vesi oli päris külm, nii et ujuma veel ei kutsunud.

Edasi suundusime juba Virumaa radadele, pikemaks jalasirutuspeatuseks kujunes Rakvere. Kolasime alul veidi Põhjakeskuses, sest üht-teist oli veel matkavarustusest puudu ja kõhud nõudsid oma, aga kahjuks ei leidnud me sealt midagi toekat hamba alla (sest kiirtoit meid ei ahvatlenud). See-eest veidi maad edasi, ilmselt kesklinna suunda hoides ( andke andeks, olen võõrastes paikades kehv orineteeruja) leidsime peagi oma õige paiga. Grillresto "Sarvik" oli koht minu maitsele ja tahan seda igati kiita! Hinnad ehk olid tavapärasest pisut kõrgemad, aga lõppkokkuvõttes ei midagi ülejõu käivat - 40 euro eest sai 4 inimest söönuks ja meeldiv õhkkond on ju ka ometi midagi väärt. Mulle meeldis koha interjöör- ahjud, tume mööbel, mõnus vanakooli rokk ( Gun`n`Roses, Suzanne Vega, Geils Band, Cutting Crews jt) kõlarites, meeldiv teenindus. Lisaks nägin esmakordselt ära avatud köögi ehk saime ise jälgida, kuidas meie tellitud toit valmib.Maitsetele ei saa samuti midagi ette heita, eriti mõnus oli rabarberi krõbedik jäätisega.
Kõhud täis ja meel hea, kulgesime vallimäest ja ürgtarvast mööda Porkuni poole.
Porkuni on paik, kus viibisin viimati 21 aastat tagasi ja mälestused tollest ainsast nädalavahetusest on helged. Pisut kummituslik, ent uhke mõis, järv ja ujuvad saared sellel ning põgus kohtumine ujumissillal, mis pole hiljem kunagi kordunud.
Jah, ka tänasel päeval olid nii mõis kui järv omal kohal. Mõis aga on kahjuks ajahambale pureda jäetud, seal asunud kool on juba 17 aastat suletud ning välisfassaad rohtu kasvamas. Läbi alumise korruse kaarakende kumas siiski veel valge pitsiline trepp ning uhke kahhelahi fuajeenurgas. Järv oli küngaste vahele peitunud ning suplejaid oli siin- seal kuuma päeva eest jahutust otsimas küllalt. Ujuvad saared jäid sedakorda nägemata, sest järv oli suur, aga meie ajavarud siiski pisut piiratud.

Edasine suund oli aina ida poole, et kaeda üle Eesti kõrgeim juga Valaste. Ka sellest kohast ulatuvad mu mälestused 19 aasta taha, mil mäletan ülalt paekaldast alla pahisevat vahust, ent kitsast veejuga, mida sai kaeda nii alt- kui ülaltpoolt.
Sedakorda oli pisuke pettumus, sest eriti midagi enam vaadata ei olnud. Vaateplatvormid olid vanad ja eluohtlikud ning seepärast ligipääs nendeni suurte raudväravatega suletud. Joast oli järel vaid aimatav nireke, sest eks põuane suvi ole sealgi oma töö teinud ja vohav taimestik on kahel pool mäenõlvadel ka nii peale kasvanud, et parimagi tahtmise korral kiigates ja küünitades on joast näha vaid pisike jupike puulatvade vahel vilkumas. Ümbruses on muidugi uhkeid paekalda vaateid hulgi, aga meie oma kolmeaastasega noile äärtele ronima minna ei tihanud, vaid tundsime puudust, et kusagile pole ehitatud ühtki tõket ega toestust. Paaris kohas oli rööbaste järgi näha, et hulljulged ongi oma autodega alles täitsa kalju serva peal peatunud.Kui on ...

Siis aga oli juba kell sealmaal, et tuli suunduda esimese päeva öömajale, milleks sai valitud Varessaare metsaonn Mäetaguse vallas Ida- Virumaal.
Valastest oli sinna veel tubli tund autsõitu ja kui Mäetaguselt esmalt kruusateele ja sealt edasi päris pisikesele kiviklibusele rajale pöörasime, oli juba pisut kõhe. Väljas hämardus aina enam, kahel pool aina tihe ja tume "karumets", ei kusagil ainsamat aimu asustusest, kõlarites möllav Asking Alexandria meeleolule omapoolset lihvi andmas.

Nii kulgesime ligi 5 km jagu metsa sisse, kus ühel hetkel oli ees vaid väike kivine platsike, juures RMK viit metsaonnile. Lisaksin omalt poolt juurde, et soovitavalt jalgsi ning omal vastustusel, sest üle soise heinamaa ei paistnud esiti mitte vähematki rada, ehkki ükski märk meid edasi sõitmast ka otseselt ei keelanud. Hakkasime isegi kahtlema, kas oleme ikka õiges kohas ning sõitsime natuke maad edasi, kus suure üllatusena tulid meile jalgratastel vastu 2 seljakottidega noormeest, kel suund ilmselgelt samale metsaonnile. Pöörasime siis meiegi otsa ümber ning küsisime parklasse jõudes üle, kas ja mis.
Noormehed seletasid lahkelt, et jah, metsaonni juurde ei pääsevat ei auto ega isegi mitte jalgrattaga, sest matkatee on küll vaid veidi üle 2 km pikk, ent see-eest soine, konarlik ja kohati üsna raskesti läbitav. Onn paiknevat raba servas lagedamal künkal ja olevat pigem majamõõtu, lausa kahekordne, kohti sees mitme nari jagu, nii et erinevad seltskonnad võivad segamatult korraga ööbida küll. Nad olid isegi nii lahked, et kui ütlesime, et meil on kaasas ka üks kolmeaastane nublu, kes ise pikka matka veel ei tee, olid nõus aitama meil vajadusel nii kompse kui last tassida.
Jäime asja isekesis arutama, samal ajal kui noormehed jätsidki rattad lähedalasuva suure kuuse varju ning kadusid kõrgesse rohtu. Kuna kell oli palju ja meie väike tibu oli kohe- kohe unehõlma vajumas, otsustas N, et mis see siis olgu, meil on lõppude lõpuks maastur ja nelivedu ja mis see soine matkatee siis ära ei ole. Karjamaa oli üpris künklik, korra kraapsas kärukonks vasta maad, aga ei enamat, kuid metsa vahele me eriti palju maad ei jõudnud, sest ees haigutas suur saviauk, üdini vett täis. Jalgsi sai ümberkaudu mööda hiilida, aga autoga läbides oli risk kinni jääda ja seda me siiski ei tahtnud. Seega oli asi otsustatud- öömajale tuli jääda just siiasamma lagendiku äärde, männinoorendiku veerde. Üks- kaks sai telk üles ja lapsed tuttu. Ülearu mugav just ei olnud, sest maa oli mühklik ja sääski- parme hordides, aga no mida sa metsamatkalt muud ootadki, eksole.
Öö hakul tuli veel paar üllatust- sättisime end kesköö aegu ise ka parasjagu tudule, kui sedasama soist rada mööda väntas, ma kordan- väntas!- meist jalgrattal mööda veel üks turske lühikestes pükstes tütarlaps, kiiver peas ja seljakott seljas. Vahetasime N- ga pilke ja nentisime, et tore kui noortel on nii entusiastlikku loodusehuvi.
Hoolimata ülipikast päevast, varasest ärkamisest ja piisavast hulgast elamustest-seiklustest minul kuigi hästi magama jääda ei õnnestunud. Ase oli muhklik, algul oli külm, siis niiske ja hiljem juba väga palav. Kusagil kaugemal huugas pool ööd mingi metsatöömasin. Kella kahe ajal hämaras metsaaluses põiel käies ragistas keegi võsas ( Põder? Hunt? Karu?), nii et pidin peaaegu poole häda pealt tagasi telgi poole liduma ning veel paar tundi hiljem, kui olin suutnud isegi mingi aja suigatada, kuulsin, kuidas mingi väiksem loom telgi ümber nuhutas ( Siil? Kährik? Rebane?).
Jätkub...