Islandi reisikiri. 5. päev- 23. juuni 2024

Jaanilaupäev Islandil.
Hommikusöök on teises majas üle õue, kuhu arvame, et suvisel ajal saab joosta üleriieteta, aga ai, kuidas see on möödapanek! Tuul on siin lagedal keskmaal hoolimata päikesest, mis täna esimest korda meie Islandil oleku ajal hommikust peale paistab, lõikavalt külm ja tugev, nii et lööb pea paremini selgeks, kui mistahes kohv või virgutusvõimlemine!
Tänase kohta lubab Askur, et päev tuleb eilsest lühem ja lihtsam ehk et pikki matku ei tee ja õhtule saame varem.
Islandil on praeguseni au sees iidne traditsioon kasutada tavaliste perekonnanimede asemel patro- või matronüüme - lapse perekonnanimi tuletatakse tema soost ja reeglina isa-, aga mõnedel juhtudel ka emanimest. Poja puhul lisandub vanema nimele -son, tütre puhul -dottir. No näiteks kui Olafi nimelisel mehel sünnib poeg, saab tolle perekonnanimeks Olofsson, kuid kui sünnib tütar, siis Olofsdottir. Lihtne ja loogiline.
Maailmasõdadeaegsel perioodil püüti vahepeal küll ameeriklaste eeskujul ka siinmail anda islandlastele tavapäraseid perekonnanimesid, kuid vana tava oli siiski visam ja püsib tugevasti ühiskonnas alal praeguseni.
Samuti on Island omapärane selles mõttes, et siin tegutseb seaduslik nimekomisjon, mis tegeleb kõige nimedega seonduvaga. Nii on välja töötanud nimekirjad nimedest, mille hulgast saab enesele sobiliku valida. Nime valimise kohustus ei kehti seejuures mitte ainult Islandil/islandlastele sündinud laste, vaid ka välismaalaste kohta, kes soovivad saada Islandi kodakondsust. Juhul, kui inimene mistahes põhjusel ei leia omale uut nime komisjoni poolt väljapakutute seast või soovib säilitada vaid algset nime, peab ta tegema taotluse, et ka tema soovitav nimi lisataks Islandil soositute hulka. Too protsess on aga üsna aeganõudev, ühelt poolt on aastate jooksul uute ettepanekute toel nii mõnigi huvitav/eksootiline nimi sealkandis levima hakanud, ent teisalt saadavad selliseid taotlusi sageli ka pikaajalised vaidlused ja nimekomisjon võib viimaks siiski taotluse rahuldamisest keelduda.

Päeva esimene peatus on Euroopa võimsaima kose Dettifossi juures, kuhu on meie kenast külakesest umbes tunnine bussisõit. Päris kose äärde välja ei pääse, parkla asub tollest, ka Koletiseks hüütust, üksjagu eemal. Tegelikult oli see, kas me seda hiiglaslikku veemassiivi üldse vaatama pääseme, veel kuni eilseni kahtluse all, kuna alles nädala algul sadas sealkandis lund ja ilmaolud olid nii halvad, et paar päeva vahepeal sinna platvormidele ei lubatudki.
Nüüd siiski sai õnneks, sest koht ise on taas võimas ja teistsugune, tee sinna kulgeb läbi tõelise kuumaastiku - nii pole ka imestada, et just siin filmiti 2013a ulmelise alatooniga filmi Prometheus avastseenid. Kummalgi pool on maa nii kaugele (või siis tegelikult siiski nii lähedale) kui silm ulatub, ainult tohutud tumedad kivirahnud, mille vahel kulgeb astmeliseks tahutud, kohati euroaluste või metallvõredega paremini läbitavaks muudetud tee alla suure kose juurde. Päris alla muidugi ei pääse, rada lõpeb kahe väljaehitatud suurema vaateplatvormiga. Ülemine on suurem ja avaram, sealt näeb koske pisut kaugemalt, teine laskub alla umbes poole kanjoni peale ja see on veele lähemal. Selle veemassi jõud on aga mõeldamatu, vee pahin väga tugev, vesi ise, mis kosest alla langeb, ei ole mitte valge, vaid hall. Ka ei ole kosk väga kõrge (45 m), küll aga on see seninähtutest kõige laiem - ligi 100m.

Järgmiseks lühemaks peatuseks saavad Kajakaljud, millest kirjelduse kohaselt paljud äraeksimise hirmus lausa eemale hoiavad, kuna igasugune heli peegeldub nendelt kummmalise kujuga kivimoodustistelt tagasi nii, et ei ole täpselt aru saada, kustpoolt heli tuleb. Meie aga neile väga ligi ei pääse, sest seoses sellesama ilmastikumuutusega, mis puudutas Dettfiossi, on suletud ka alumine ligipääs Kajakaljudele. Seega saame minna ainult ülemisele vaateplatvormile, kuhu viib lausa asfaldiga sillutatud paarisaja meetrine kõnnirada ja vaadet saab nautida vaid ülevalt alla ja mugavalt pingil jalgu kõlgutades.

Kolmas vaatamisväärsus on Ásbyrgi kanjon, mille tekitas viimase jääaja lõpus väga lühikese ajaga tohutu veevool, mis omale läbi Islandi teed uuristas. Kohaliku legendi järgi on aga tegemist hoopiski peajumal Odini hobuse kabjajäljega, sest kanjon on tõesti ülevalt vaadates U-kujuline.

Selle kanjoniga käib kaaas ka üks veidi pikantne tekkelegend. Nimelt olla vanadel hallidel aegadel siinkandis olnud üsna tavalised kahe omavahel konkureeriva- aaside ja hiidude soo- vahel toimunud sõjalised kokkupõrked. Aaside soo eesotsas oli skandinaavlaste peajumal Odin, kellel olnud kaheksajalgne hobune Sleipnir, kes lisaks kiirele jooksule suutnud ka lennata. Tolle imeeluka saamislugu aga olevat selline:
Sagedased võitlused väsitanud Odini ja tema sõdalased viimaks nii ära, et nad otsustasid vaenlaste rünnakute vastu ehitada kõrge müüri. Viimase ehitamisele kaasati ka kohalikke mehi, teste hulgas üks suurepärane ehitusmeister, kellele tehti ülesandeks laduda kogu müür valmis ühe aastaga, vastutasuks lubati talle naiseks kaunis jumalanna Freya. Nagu tollal kombeks, lepiti abielusuhted sageli kokku ninameeste vahel ilma, et naise enda arvamust oleks arvesse võetud, (vahel seda isegi ei küsitud). Ka seekord juhtus nii, et Freya ise ei olnud sugugi huvitatud mingi suvalise talumehega abiellumisest ning talle tuli appi samuti põhjala müütidest tuntud krutskivend, jumal Loki.
Tollel ehitajal olevat olnud eriliste võimetega hobune, kes öösel üksi sama palju tööd ära teinud, kui meestevägi päeval jõudis, ning mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et esiti võimatuna paistnud ülesanne saabki tubli hobuse teol õigeaegselt valmis. Viimaks ei jäänud muud üle, kui Loki, kel oli võime kuju muuta, moondas end märaks, kes viimasel ehitamise ööl ehitaja hobuse tööst eemale meelitas ning hommikul tuli objekt poolikuna üle anda. Selle kõrvaehüppe järel aga sünnitas märaks moondunud Loki mõni aeg hiljem varsa, kel oli kaheksa jalga ja tiivad ning kelle Odin pikema jututa enesele ratsuks võttis. Seejärel olevat Loki end tagasi tavaliseks (mees!)jumalaks moondanud ja elu läinud edasi, nagu ennegi.

Kanjon ise on väga mõnus- erinevalt eelmisest kahest paigast, kus oli üpris tuuline ja külm, on siin kaljude vahel pigem tuulevaikne, lisaks leebe päikesepaiste ja taaskord natuke puid, mis moodustavad kanjonis oleva madala selgeveelise järvekese ümber tiheda, aga matkaradu täis võsastiku, kus on mõnus kõndida, puuduvad järsud tõusud- langused ja saab palju linnulaulu kuulata. Proovin isegi tikutaja häälitsust peale saada, aga paraku kostis see siiski liiga kaugelt/kõrgelt- hiljem üle kontrolides ei ole lindistuselt kuulda midagi muud peal kerge puude kohina....

Tänane lõunasöögikoht asub aga Húsavíki linnakeses, kuhu jõuame plaanitust isegi pisut varem, nii et restoran, mis ootab meid kella 14ks, polegi veel avatud. Saame need 15 minutit linnakest uudistada- jõuame teha lüheldase tiiru kiriku juurde ja käia ära suveniiripoes, kust A-le pisikese lunni- mänguasja ja lisaks ühe vulkaanipildiga kohaliku šokolaadi meeneks kaasa ostan.

Lõunasöögiks on seekord paaliapraad ja see on hoopis teine tubakas, kui kolme eelmise päeva supid. Praad on paras pirakas, punane kalafilee imemaitsev, sinna kõrvale pakutavad friikadki väga hästi tehtud. On ka hunnik salatit, aga just sellega jään seekord jänni, sest see sisaldab lisaks natukesele värskele tomatile, paprikale ja salatilehtedele ka hulgi sibulat.
Husavikis, kus on filmitud islandlaste Eurovisioonile pürgimise film ( „The Story Of Fire And Ice”) ja mis tänu sellele nö suurele kaardile pääses, nimetatakse tegelikult ka vaalapealinnaks, kuna just siit said alguse praegu mitmel pool Islandil väga populaarsed vaalavaatlusretked turistidele. Kuna meie buss peatubki pooljuhuslikult sadamaalal, näeme meiegi üht gruppi vaalavaatuselt tulemas, rasked ja silmnähtavalt liiga suured kummiülikonnad seljas. Meie giid Askur teatab aga, et tema on pannud meie grupi soovijad vaalavaatlusele kirja ühes teises kohas, mis on tema arvates parem kui siinne. Näiteks on Husaviki vaaatlustele sõit üsna pikk- algul ligi tund meresõitu ( merehaiguse vastaseid tablette jagatakse kõigile juba enne sõidu algust tasuta), seejärel tund vaalavaatlust avamerel, vaalade toitumispaikades ning viimaks tund tagasisõitu, aga seal, kuhu meie grupp läheb, on vahemaad ja seega ka vaatlusele kuluv aeg peaaegu poole lühem.
Küll aga käime Husavikis ära Vaalamuuseumis, mis asub praktiliselt meie söögikoha kõrval. Seal on väljapanek kõigest, mis vaaladega seotud- nende elu-olust, liikidest, suhtlemisest, inimese ja vaalade suhetest enne ja nüüd. Seinal jookseb mitu filmi, intrigeerivaim neist see, mis räägib (kohati üsna veriste kaadrite toel), kas ja miks olla vaalapüügi poolt või vastu.
Kõige põnevamad on siin siiski maketid vaala ajust võrreduna inimese omaga ning sinivaala südame makett, mis on peaaegu 1,5m kõrgune. Lisaks muidugi eri liiki vaalade skeletid ( kokku 13 erineva liigi luustikku), mis on teisel korrusel rippumas ja esimesel korrusel maas lamamas ning on originaalsuuruses. Esimese korruse sinivaala skeleti üldpikkuseks siis 90m ja luustikul on juures veel ka päris tugev ja vänge vaala hõng...
Igal juhul jahmatavalt suured ja võimsad elukad!
Askur on varem bussis ka Islandi ja vaalade seostest pisut rääkinud- nimelt olla siin praegu alles vaid üks firma, kes vaalapüügiga tegeleb ja ka selleks aastaks on too saanud omale 80 vaalaluba. Firma aga on tegelikult oma tegevusega kahjumis- seda veab entusiast, kes väidab, et tegemist on traditsioonlise alaga Islandil ja seda tuleb juba ainuüksi selle pärast edasi teha, kuigi väga paljud teised riigid ja ka kohalikud inimesed on selle tegevuse vastu. Islandi eelmine valitsus suutis vahepeal vaalapüügi isegi keelustada, aga praegune võttis keelu mingil jabural põhjusel uuesti maha.
Ka on islandlased väga pikalt brittidega vägikaigast vedanud oma merepiiri laiendamise pärast- islandlaste soov on olnud oma ahtakesi piire Briti saarte poole laiendada, kuni viimaks saavutati kokkulepe, et ka neil on õigus sama suurtele vetele kui rahvusvahelised õigusaktid seda kinnitavad. Inglastele see piiride nihutamine nende kahjuks teadagi pole meeldinud, praeguseks aga olevat sellega siiski omavaheline (lõplik) kokkulepe saavutatud.

Husavikist aga viibki meid tee edasi juba tänasesse ööbimispaika- Akureyri linna, mida nimetatakse Põhja-Islandi pealinnaks. Kokku on siin 20 000 elanikku, see asub pika ja sügava fjordi ääres, mistõttu siia saavad tulla ka suuremad kruiisilaevad. Samuti elab just siin Islandi suurim eestlaste kogukond, kuid kellegagi neist sel korral meie gurpil kohtuda ei õnnestu. Ööbime siin suisa kaks ööd järjest (mis tähendab et homme ei peagi kohvreid bussi ja tagasi tassima!), aga ööbimine on taas Edda hosteliketti kuuluvas asutuses, kus seekordsed tingimused on ahtamad.

Tegemist on seekord ühiselamuga, kus toad on lihtsad ja kitsad- ainult 2 voodit, laud, tool ja kraanikauss nurgas, wc- sid ja dušše on iga kordiori peale ruum meestele ja teine naistele. Samuti ei saa siin sooja sööki teha, isegi veekeetjat pole...
Kuna aga saabume võrdlemisi vara ja saame bussis ühiselt kokkuleppele, et kuna Islandil pole jaanitule traditsiooni, ei hakka ka meie seda tegema, vaid igaüks tähistab pühi omal moel ja nii palju, kui tahab ja oskab, siis jõuame ka õhtupoolikul kohalikus poes käia ja veidi linnas jalutada.

Siin on ilus, natuke meenutab linn oma all asuva pikliku fjordi ja mäekülge mööda üles siugleva linnakesega Viljandit, majad on kodused ja kenasti hoolitsetud. Taaskord paneme H-ga mõlemad tähele, et niitmisega siin üle ei pingutata, võililledel lastakse rahus müürijuppide ja kõnnitee vahel või ka linna haljasalade servades õilmitseda. Loodus on siin aga tõesti kuu aega meist tagapool, oleksime tänase ilusa ilmaga justkui mai keskpaika tagasi sattunud- rästad hõiskavad, pihlakad ja toomingad õitsevad, ilm on pigem kergelt karge kui soe, tuul on endiselt läbilõikav, aga siin mägede vahelises orus mitte enam nii tugev. Ja päike paistab, see teeb olemise kohe helgemaks.
Ostame poest kaasa natuke kohalikku toitu- marjamaitselisi Skyre, mis on siidised ja väga maitsvad, mingeid soolakamaid õhulisi küpsiseid, seene-sulajuustu (mis maitseb nagu Camembert), Maltextra nimelist jooki, mis osutub millekski õlle, kalja ja mõdu vahepealseks päris heaks magusaks rüüpeks, ja Freya- nimelist riisišokolaadi. Lühikese jalutuskäigu järel fjordi äärde läheme aga kaasaostetud manti sööma kohalikku botaanikaaeda, mis asub otse meie majutuskoha kõrval ning on avatud kella 22-ni õhtul. See on pisike, kuid imearmas koht, kus on lisaks lilledele ja puudele- põõsastele ka palju väikseid ja kunstipäraseid veesilmi ja linde, kes kord ühes, kord teises pargiotsas ennastunustavalt hõiskavad ja vahel end ka näitavad.

Islandi reisikiri. 4. päev- 22. juuni

Päev, nagu ikka, algab hommikusöögiga hotelli söögisaalis, kus valik on tagasihoidlikum kui tavapäraselt - puuduvad täiesti nii omlett kui pudrud ja puuviljade valik on samuti piiratud- vaid apelsin, ananass ja melon. See-eest saab soovi korral endale ise vahvleid küpsetada. Ja imehead Skyri on kaks valikut- vanilje ja metsamarja, seega söönuks saab, kohv on aga paraku taaskord kõrbenud maitsega.

Islandi keskmine töötasu jääb meie rahas 5000E kanti, aga kuna siin kehtib astmeline tulumaks, ei ole kättesaadavad summad väga suure erinevusega, jäädes enamasti 3000E kanti. Olles uuringute põhjal üks õnnelikumaid rahvusi Euroopas, on islandlased ka üsna pikaealised- meeste keskmine vanus jääb 76, naistel aga 80 eluaasta kanti. Erinevalt muust Euroopast on aga rahvastik siin pigem nooremapoolne.
Ka koolisüsteem on Islandil veidi isevärki, võrreldes meie omaga on siin kõige jaoks rohkem aega. Lapsed lähevad kooli 6-aastaselt ning meie mõistes põhiharidust omandada on siin aega 10 aastat. Siis toimub küpsuseksam. Ka gümnaasiumiosa kestab neil aasta kauem ehk 4 aastat, nii et kõrgharidust asuvad omandama noored vanuses 20+. Küll aga on siin üsna tavaline see, et 15-16-aastased noored hakkavad endale juba suviti ise raha teenima. Paljudes kohtades on korraldatud noorte aeg suvisel ajal nädala sees mingeid väiksemaid heakorratöid vms tehes, omamoodi töölaagritena, suuremates linnades on võimalik leida hooajalist tööd ka näiteks turismi valdkonnas või mujal lihtsamatel abitöödel, eriti hästi aga maksvat suvise lisatööjõu eest kalatööstused.

Siis aga neljas reisipäev, mis giidi sõnul algab kohe pikema matkaga, mille pikkuseks väidab olevat 8km ja ajaliseks kestuseks 3,5 tundi, mille sisse peaks mahtuma nii umbes 300m tõusuga mägimatk kui lunnivaatlus lähedalasuval kaljunukil.
Askur soovitab alustada matkast, mis viib läbi ühe mäekuru alla Brunaviki rannikule, kus pidada olema imelised vaated, mis füüsilise katsumuse üles kaaluvad. Kuna sealkandis aga ongi vaid üksainus (tähistatud) matkarada, saab igaüks taas ise otsustada, kas ja kui kaugele ta rajal tuleb, sest kuhugi eksida ei ole võimalik.
Ilm on jahe, kõigest 7 kraadi ja lisaks tohutupaksule udule tibab ka kerget vihma. Seega olud pole hommikuseks matkaks just väga soodsad, ent pole ka hullu - tuleb kihiliselt riidesse panna ja vihmakeep veel otsa tõmmata, (ehkki on juba kogemusi, et tõusudel hakkab üsna kiiresti päris palav). Kahtlustan, et see matk ei saa tulema kergete killast ja nii ka läheb.

Rada iseenesest on vaheldusrikas, tõusud on kord laugemad, siis järsemad. Kui tee algus on hästi kiviklibune, siis vahepeal läheb maapind mõnusaks pehmeks, rohuseks, kohati aga suisa soiseks, libedaks ja savikaks. Kusagil matkaraja keskel on ühes madalamas kohas veel mõnekümne meetri laiune riba lundki, nii et kiiremad ja reipamad meist teevad paar minilumememmegi tee äärde vahti pidama. Esiti üles rühkides ei jõua aga eriti lummavatele vaadetele tähelepanu pöörata, sest tõusta, eriti pikalt järjest, on mäest ikka pagana raske- süda hakkab puperdama, hingamine tahab vägisi muutuda hingeldamiseks ja jalad tunduvad kohati parajate pakkudena, mis tahavad suuremate kivide ja küngaste taha takerduda. On hetki, kus edasi saab ainult tahtejõuga tuimalt edasi tallates.

Mingil ajal hakkab rada taas üsna järsult laskuma,nii et ühel laiemal platsil seistes tundub hetkeks, et oleme kohal- taamal on kõik ühtlaselt hall ja kostab ka mere kohinat. Lähemale jõudes selgub siiski, et nüüd järsem laskumine alla mere poole (kiira- käära ja üpris mäevalli serva peal) alles algab! Tunnen seal pervel seistes, et jalad juba kergelt tudisevad, aga kuna H tahab edasi liikuda ja ma ei taha üksi tagasi minna, järgnen talle. Teadjate sõnul on viimast laskumist ligi kilomeeter, aga kuna meil on ka ajapiir ees, otsustame poole maa peal ühe suurema rünka juures ometi, et vist päris alla me ikka ei lähe, kui tahame ka homme veel kõndida.
Täidame seeasemel lähedal kohisevast mägiojast oma veepudelid karge ja külma veega, sööme natuke kaasavõetud juustuküpsiseid ja energiabatoone ning hakkame siis tagasi rühkima. Hiljem need, kes päris lõpuni käisid, ütlevad, et just see viimane lõik ollagi kõige järsem olnud, nii et sisetunne ütles õigesti, millal tagasi pöörduda.

Tagasi tulles sajab vihma juba rohkem, nii et rada on paljudes kohtades märg ja mudane, mistõttu saavad üsna sopaseks ka nii meie matkapüksid kui saapad, mida hiljem sadamas asuvas vetsus küll veidi kasida püüame, kuid eriliste tulemusteta.

Lunnivaatlusele Borgarfjarðarhöfni sadamas jõuame õige napilt, õnneks on nood armsad linnud tõesti täiesti vaateplatvormi ääres, ilmselgelt harjunud, et inimesed neid imetlevad, pildistavad ja filmivad, sest üsnagi paljud tunduvad moel või teisel poseerivat, enamik aga ajab lihtsalt oma lunniasju, laskmata end treppidel ootavatest huvilistest vähimatki häirida.
Nad on naljakad ja armsad merelinnud, keda on siinsetel kaljudel tõesti väga palju näha ja eriti naljakad on nende hääled, mis meenutavad kohati ukse kriuksumist ja kohati mootorsaagi. Niisuguse ilusa pisikese linnu värvikirevast nokast midagi sellist küll ei ootaks!

Lisaks pidid nad meie giidi sõnutsi olema äärmiselt puhtad linnud- uuristavad maapinna või kaljude sisse omale kahetoalise korteri, kuhu tehakse magamistuba ja wc, viimast põhjusel, et kuna nad on nii väikeste tiibadega, ei tohi need mingil juhul ära määrduda, sest muidu kaotaks nad lennuvõime. Välimuselt on nad umbes tuvi suurused, pingviini keha, papagoinoka ja punaste lestadega jalgadega merelinnud, kes saabuvad Islandile aprilli lõpus ja lahkuvad kõik koos augusti teises pooles.

Selle pikema seikluse järel tuleme lähedalasuvasse linnakesse lõunasöögile, milleks taaskord on lambalihasupp, mis küll erineb üle-eelmise päeva omast konsistentsi poolest. See on oluliselt rammusam ja minu meelest ka maitsvam, sest koosneb värsket aiakraamist nagu kartul ja kapsas, leem on hele ja liha palju. Soolaga on küll veidi koonerdatud, aga nagu ikka, on kõige parem osa toidust värskelt küpsetatud sai- veel ahjusoe, ülikrõbeda, kergelt soolaka koorikuga ja kohaliku rammusa võiga.

Päeva teine pool möödub suures osas sõitmise tähe all, sest suundume nüüd ida poolt juba otsaga põhja poole, kuid enne külastame veel kaht kesk-Islandile jäävat suuremat vaatamisväärsust.
Kusagil pooleteise tunni bussisõidu järel algab tee ääres järjekordne pikem ja kõrgem mäeahelik, kust tuleb alla ridamisi koski, üks valgem, vahutavam ja kõrgem kui teine. Meie lüheldane peatus on Rjúkandi e Aurukose juures. See on ülejäänutest tõesti tunduvalt laiem, voogab kaljudelt alla kohati lausa kaheharulise keelena, olles tegelikult astmeline, kogukõrgus olevat sel 93m: esimene aste 60m ja alumine ots 33m. Lisaks pidada sama kosk veel teisel pool suurt maanteedki edasi langema, aga need astmed on juba madalamad. Igal juhul järjekordne uhke veelaviin saab nähtud.

Tänane viimane peatuspaik aga on kohalik basaltkaljudel avanev Stuðlagili kanjon, kus ridamisi ligi 500m ulatuses hästi eristatavaid sambaid, mida on tegelikult ka mujal Islandil näha, aga mitte niimoodi järjest. Tegemist on ka Islandi ühe kõige uuema vaatamisväärsusega, mis avastati alles 2009a, kui siin voolavale, seni üheks kõige ohtlikumaks peetava jõe peale hakati alumiiniumitehase tarbeks tammi ehitama. Tamm muutis veetaseme nii palju madalamaks, et kanjon, mis seni oli vee all peidus, tuli nähtavale.

Tee sinna ei kulge mitte mööda põhimaanteed nr 1, vaid tuleb pöörata ära sisemaa poole, see on kohati üpris konarlik ja suure bussiga seal kuigi kiirelt liikuda ei saa. Kanjon ise aga on muidugi võimas, nii selle seinad kui alla voolava jõe vesi pidid vastavalt aastaajale ka värvi muutma- vesi olevat kevadel-suvel sinakas, rohekas, nagu liustikujõed siinkandis ikka, aga sügiseks koguneb sinna nii palju setteid, et vesi hakkab muutuma pruunikaks- hallikaks. Kanjoni paremaks ja turvalisemaks vaatlemiseks on sinna ehitatud pikk treppidega platvorm, seal on ka miski kiirtoiduputka ja wc-d, mis on tasulised, ent õnneks on olemas kaardimaksevõimalus, ma isegi ei hakka vaatama, mis see külastus maksab, aga häda ei anna kahjuks häbeneda ...

Tänane ööbimispaik on aga õige huvitavas kohas- Kesk- Islandi nö kõnnumaa oaasis Fjalladýrðis ehk sisemaa vaat et ainsas tegutsevas külas, kus on suurem turismikompleks keset eimiskit. Ühtlasi olla see ka Islandil merepinnast kõige kõrgemal asuv talu.
Majutuskoht ise on muidugi super- väliselt pisike, tagasihoidlik mätaskatusega majaderivi, aga seest nii ilus, värske, puidulõhnaline ja luksuslik, et teeme toast suisa pilti, enne kui kohvrid lahti pakime.

Islandi maaelust on siin üldse hea ülevaade- lambad jalutavad rahulikult ümberkaudu ringi, vahepeal tulevad suisa akna alla ( või mätaskatuse servale!) rohtu näksima ja öö veedavad autoparklas kõhutades. Majutuskohta toova laudtee ääres on aga väljapanek vanaaegsetest (põllu)tööriistadest, nende vahel ka paar salapärast kasti, kus sees tundub mingi elu toimuvat, aga kes seal täpselt pesitsevad, jääb esiti saladuseks.
Parklas seisvat autoderivi vaadates tuleb aga pähe, et siinkandis pole ilmselgelt mõtet omada valget või muud heledavärvilist autot, sest see kattub siinsetel teedel üsna kiirelt paksu pruunika mudakihiga.

Islandi reisikiri. 3. päev- 21. juuni 2024

Meie hostel on ainult ööbimiseks, buss tuleb meile 7.30 järele ning viib lähedalasuvase suuremasse hotelli, kus saame oma giidilt talongid, mille alusel meid hommikusöögile lubatakse.
Tänase päeva esimene suurem peatus peale lüheldast pilku nn Batmani (Vestrahorni) mägedele, mis on kaksikmäed suurte fjordide vahel, on Gleðivíki (tõlkes õnnelaht) linnakeses, kus saame näha sealsel vanal sadamaalal asuvat väljapanekut kohalike lindude munadest. Kokku on neid 34, need tegi 2009. aastal üks kohalik skulptor hiina marmorist, viimast saigi ta Hiinast, kust on pärit tema naine. Munade väljapanek on ilus, igaüks oma samba otsas ja varustatud nii islandi- kui ladinakeelse nimetusega, aga siiski oleks võinud postide juures ka lindude pildid olla, et ka need, kes eelmainaitud keeli ei oska, oleks parema ülevaate saanud.

Ilm püsib kena ja tunnise või veidi enama bussisõidu järel jõuame Petra kivimi- ja mineraalidekoguni, millest on tehtud omalaadne muuseum.
Petra oli üks kohalik naine, kelle suurimaks hobiks oli käia igapäevaselt ümberkaudsetes mägedes huvitavaid kivimeid ja mineraale kogumas ning seda tegi ta alates 1946. aastast, mil ta oli noor, 24- aastane abielunaine, kuni oma viimaste elupäevadeni välja ( naine suri 2012). Meie giidi sõnul on kõik kivimid, välja arvatud üks, Petral endal Islandilt toodud, kas jalgsi või autoga lähemast koduümbrusest. Eraldi üks väike väljapanek on ka mujalt maailmast pärit kivimitest, aga need on peamiselt Petrale kingitud, kuid ühe erilise kivimi ta siiski otis ka kusagilt Portugalist – see oli suur sinine kivi, millele oli valgega peale moodustunud peaaegu täpne Islandi saare kujutis.
Ja see muuseum on tõesti kaunis, armas ja muljetavaldav ühekorraga. Esmalt on kivimite ridu õues tohutult palju, neid on eri värvi, kujuga, suuruses, enamik terrassi-, aia- ja peenraservades, aga õrnemad, haruldasemad on paigutatud ka sisse, klaaskappidesse või -vitriinidesse.
Lisaks kivimite toredusele on siin ka imeilus, astmelisena mööda mäekülge ülespole roniv lilleaed, mille lopsakust ja värvikirevust on raske sõnadesse panna, seda peab lihtsalt ise nägema. Kuna kliima on siin jahedam, siis meie külaskäigu ajal õitsevad parasjagu nii tulbid, nartsissid kui kullerkupud, lisaks priimulad, mingid sinised kõrged moonilaadse õiega iludused, mida ma kunagi varem näinud ei ole, siin- seal aiapäkapikud, purskkaevud, majakeste maketid, väiksed varjulised istumiskohad ja sillakesed. Ka Petrast endast on tehtud aia keskele kena skulptuur. Ala ei ole suur, kuid väga kodune, hubane ja väga hästi hoolitsetud.

Siin on ka kaks maja- aiamaja, kus on vitriinides näha, mida Petra mägedest lisaks kividele veel on leidnud- seal on teokarpe, fossiile, koralle, kõikmõeldavates variatsioonides, kujudes, värvides. Lisaks on naine kogunud muudki- nii on siin nii uhke pastaka- kui ka (mängu)kaardikollektsioon.
Peamajas ehk Petra elumajas, kus nii köök, veranda kui magamistuba on jäetud täpselt nii, nagu oli tema eluajal (majas toimetab praegu tema lapselaps, samuti Petra), on kõige pisemad, ilusamad, haruldasemad ja/või õrnemad eksponaadid, neid on täis nii koridor kui kõik ülejäänud ruumid. Kõige tagumises toas on ka päris palju kohalike linnuliikide, samuti polaarrebase ja mingi väiksema kiskjalise topised (ja polaarrebane, Islandi ainus kiskja, on tõesti üsna pisike loomake).
Petra lapselaps räägib, et ka tema vanaema eluajal oli siin turistidest kihanud nagu nüüdki. Kui Petra abikaasa Nenni ootamatult 1972. aastal suri, otsustanud naine, et sellest ajast peale on tema maja (mis on ehitatud väga omapärasel moel- vanema väiksem maja ümber on hiljem lihtsalt ruume juurde ehitatud) avatud kõigile, kel huvi tema kollektsioone näha. Petra seenior oli võõrastesse oma kodus väga sallivalt suhtunud- kui neist väsis, läks ära oma magamistuppa, ilma et oleks ustki kinni tõmmanud, võttis omale villase teki peale ja jäi magama.

Selle imetoreda majakese külastamise järel võtamegi tegelikult suuna juba tänasesse ööbimispaika Egilsstaðirisse, mis on Ida-Islandi suurim linn oma 3000 elanikuga, aga esiti läheme sinna vaid sööma. Söögipaik (nagu ka tegelikult meie eilne ööbimispaik) näeb väljast välja pigem kehvapoolne, kuid juba bussist välja astudes püüab pilku vahva taaskasutusleid- kohviku ees troonib vetsupott, kuhu nii potiosa kui loputuskasti sisse on tihedalt istutatud võõrasemad- värviefekt on kiiskavvalge ümbrise ja tumelillade õite tõttu uhke ja et taustal on ka vihmaveerenn, võiks arvata, et tegu on ka isetoimiva kastmissüsteemiga, aga kas see ka tegelikkuses toimib, ei ole kindel.

Koht on aga seestpoolt väga mõnus, rahvas tundub rahulik, kergelt boheemlaslik, omas mullis hõljuv ning ka teenindus on lahke ja sõbralik. Lõunaks on seekord supivalik- kas mereanni- või vegansupp, H võtab esimese valiku (ilma koriandrita, kuna ta selle vastu allergiline), ja mina vegani, mis on minu jaoks taas päris harjumatu valik, aga kuna merandide omast räägitakse, et olla vürtsikas, siis sellest loobun kohe. Vegansuppi on palju, see on paks ning sisaldab peamiselt läätsi, kikerherneid, kartuleid, porgandeid, datleid ja mingeid minu jaoks võõristava mekiga matseaineid, aga tuleb süüa. Imemaitsvate krõbedate ciabattalõikude ja vee abil saangi kolmveerandist oma supist jagu. Magus amps on täna ka kohvi kõrvale- need on iselaadsed minimaiused, üks sisaldab mingeid pähklivõidest tehtud kihte, on üsna maapähklise mekiga ning ülirammus, teine on miski meie kirjut koera meenutav kuivapoolne toode ja kolmas pehme mandliküpsis, mis on kolmest suupistest kõige maitsvam.
Lõunasöögi järel on aga pealelõunane aeg sisustatud suisa kahe järjestikuse matkaga.

Esmalt jõuame Islandi suurimasse Hallormsskóguri metsa, mida nimetatakse suisa rahvusmetsaks. Seal on väga palju erinevaid puuliike üle maailma kokku toodud, kogu ala on ligi 740 ruutkilomeetrit suur ja annab tõestust, et Islandil siiski puud kasvavad. Giidi sõnul tuleb sealkandis lüheldane metsamatk, nii 1,5km pikkune ja kulgeb mööda tähistatud rada, tegelikkus on midagi natuke muud.

Peale 2,5 päeva ainult lagedat maad, võimsaid mägesid ja suuri koski on täitsa tore taas metsa vahel olla, kuidagi kodune tunne tuleb peale, aga ega Askur meile tempoga asu anna – saame teha paar-kolm lühikest imetlemispausi, ülejäänud aeg on tohutu tormamine, et graafikus püsida. Matkarada algab paraja tõusuga, nii et osa rahvast arvab, et tegu ongi juba lubatud pikema mägimatkaga, millest giid samuti bussis rääkis. Peagi selgub, et nii see siiski ei ole, vaid on täiesti eraldiseisev metsamatk, kus on vahelduv maastik, lagedatest kiviväljadest, tiheda alustaimestikuga soiste rajakeste, mägijõgede ületamise ja üldiselt pigem sinka- vonka ja üles- alla kulgevat matkarada mööda tormamine. Mitmel korral tahaks hüüda- pea nüüd hoogu, tahaks rahulikumalt ringi vaadata, sest koht on taaskord tõesti imeilus. Tund hiljem oleme tagasi bussi juures ja kel teepikkust mõõtvad nutiseadmed küljes, teatavad, et tegelik matka pikkus oli 3,2 km. ( peagi selgub siiski ka eksitava info põhjus- nimelt ka giid Askur ise oli siinsel metsasel matkarajal esimest korda).

Ja sealt ei ole rohkem kui paarkümmend minuit edasi vaja sõita, et jõuda teise, päeva peamatkani. Kuna aeg surub peale ja meie bussijuhi tööaeg lõpeb kell 19.00, tähendab see, et selleks ajaks peame meie olema matkalt tagasi ja hotelli viidud. Matkaks kahe kose juurde on meil sel hetkel aega täpselt 1t ja 45 minutit, aga mägimatka üldpikkuseks on taas 5km ning tõusuks 270m, mida on oluliselt rohkem kui eile.

Esimene on väike kosk ( Litlanesfoss), kõrgusega 30m ja see asub umbes poole tee peal, rada lõpeb aga ühe Islandi kõrgeima kose Hengifossi juures, mil kõrgust 128m. Kuna meie grupis on erineva liikumiskiirusega ja eri vanuses inimesi, teeb Askur ettepaneku, et kes ise tunnevad, et suudavad etteantud ajaga suure kose juures ära käia, lähevad ees omas tempos minema, ja ülejäänud vaatavad ise, kas või kui kaugele nad ronida tahavad. Otsustame H-ga, et teeme poole maa tiiru, vähemalt näeme uhkeid maastiku- ja mäestikuvaateid ning jõuame esimese koseni.

Tegelikkus on see, et 270 m tõusu ei kulge ühtlaselt suure kose suunas, vaid valdav osa on pigem raja alguses, kusjuures mitmed tõusud on siin päris järsud ja kohati ka kurvilised. Ei ole ka nii soe kui eile, sest siinsed mäed on täiesti lagedad ja tugev tuul, mis on üsna jahe, puhub tõusudel otse vastu. Tee kulgeb spiraalina mööda mäekülgi ja vaated, mis on täiesti lummavad, tasuvad rühkimise vaeva muidugi hoobilt ära. Ühel suuremal rünkal istub taaskord täies rahus üks üleni must lind, arvatavalt on tegu rongaga, aga ta lendab enne minema, kui ma tuvastamiskaugusse jõuan.
Umbes 45 minutilise parajalt väsitava mägimatka järel oleme esimese kose juures ja jõuame tegelikult välja suurema sillani, kust on hästi paista juba ka tagumine kosk, aga sillal pöörame ümber ja tuleme tuldud teed tagasi. H teeb küll ettepaneku, et Google mapsi järgi peaks teiselt poolt mägijõge tagasi minema ka paralleelne rada, aga olen tol hetkel natuke kurnatud ega julge eksimise hirmus mingit teist teed valida. Hiljem selgub muidugi, et lapsel oli õigus ja too teine tee kulgeb tõesti teisel pool jõge ja ehk olekski olnud veidi teistmoodi tulemine ja vabandan, et olen selline pidur ja pabistaja. Teisalt on ka sama rada tagasi laskudes küllalt vaadata ja imetleda, sest alla tulla on siiski oluliselt lihtsam - näeb rohkem avarust enese ümber, tuul ei puhu enam otse vastu, vaid pigem külje pealt ja no ikka need vaimustavad silmapiirini kulgevad võimsad vaated!

Punkt kell 19 olemegi oma ööbimispaigas, hotelliketis nimega Edda, mis pakub suvehooajal turistigruppidele soodsat majutust, muul ajal aga on tegemist õpilasmajutustega. Tuba on kena, puhas, valgusküllane, siiski pisut kitsam kui tavaline hotellituba.
Kolmanda reispäeva märksõnadeks aga võiksid olla kiired ja intensiivsed mägimatkad, läbi Islandi mägede kulgevad tunnelid, mis on kilomeetreid pikad ja üsna kitsad. Ja teist päeva järjest pole sadanud vihma!
Veel tähelepanekuid- ilm muutus paremaks otsekohe, kui õige matkavarustus kohvritest välja ja selga sai pandud. Ehk et vihmakindel varustus hoiab vihma eemal ja soe riietus külma ilma! Esimesel päeval ligunesid mu pikad saapad korralikult läbi ja vaatasin, et nüüd hakkab ka teise saapa tald lahti tulema, seega tegime H-ga ikkagi vahetust- ta andis mulle mu matkasaapad tagasi, sest ütles, et talle hakkavad need veidike jalalaba peale. Olen nüüd kaks matkapäeva nendega teinud, mulle jala peale ei hakanud, ainult natuke vasaku jala oma tagantpoolt hõõrub, aga täna õhtuks on seal vaid kerge punetus. Küll aga saan hästi aru, miks on matkasaabas just selline jäik ja kergelt kobakas- nii kivistel metsa- kui matkaradadel see tõesti toetab jalga, hoiab libisemast ja kui kuhugi taha või otsa komistad, jäävad varbad terveks. Nii et igati äratasunud ost, usun, et pika Islandi reisiga saan need endale ka korralikult jalgadesse käia.

Islandi reisikiri. 2. päev- 20. juuni 2024

Magame hästi ja üsna pikalt, mina pugesin põhku kohaliku aja järgi kuskil kell 22, H veidi hiljem, ja äratus oli 7.00. Meie giid ütles ka eile õhtul bussis, et kogu reisi aja oleks soovitav äratus kella 7 ümber, siis jõuab hommikust süüa ja 8.30 on enamasti reisipäeva algus.
Täna just nii ongi - 8.30-st toimub ärasõit ja meie esimeseks reisisihiks on Skógafossi juga, mis tõlkes tähendab metsakoske.

See on samuti 60m kõrge, aga seda saab imetleda ainult eestpoolt, on olemas küll ka võimalus ronida mööda mäekülge kose kohale, aga meie seda ajapuudusel ei jõua. Vaated aga nii kosele kui selle ümbrusele on endiselt vägevad ja maalilised.

Edasi suundume Islandi lõunatippu, Reynisfjara musta liivaga randa, mida peetakse saare kõige ohtlikumaks paigaks, kuna seal on väga ettearvamatu ja tugev lainetus, lisaks kiiresti sügavaks minev ja väga külm vesi. Meie giidi sõnul on seal viimase 10 aasta jooksul merre jäänud mitu turisti. Enamik õnnetusi on juhtunud seetõttu, et inimesed ei oska hinnata lainete jõudu, unustatakse end seljaga mere poole ja pildistamise ajal tuleb ootamatult suur hoovus, mis viib ühe hooga kaasa. Seepärast on kogu alale paigaldatud mitmed hoiatavad sildid, peale viimast uppumist oli isegi terve aasta vetelpääste iga päev kohapeal, aga see läks riigile liiga kalliks ning umbes aasta eest paigaldati ranna juurde valgusfoori laadne seadeldis, mis värvi järgi näitab olukorda rannas: roheline = ohutu, kollane- peab olema ettevaatlik, punane- parem on mitte minna.
Meie saabumise ajal on seadeldis kollane, seega käime seal ohtlikus ja võimsas paigas ära.

Liiv on tõesti mustjas või kohati tumehall. Eemalt paistab ka üks auguga kalju, mida kohalikud nimetavad ukseavakaljuks vms. Lained on aga rannas ülisuured, kõrged, mürisevad, kohati tulevad päris poolde randa välja, samas vahepeal siiski natuke taanduvad uueks hoovõtuks. Ühes neemeetipus on ka väga võimas nurgaga kaljurünk, sellise ovaalse lohuga, mis meenutab eemalt vaadates mõne kaljukindluse või koopa kaarjat ust, aga tegelikult on vesi lihtsalt seda altpoolt uuristanud ja lähedalt uurides on kaljuseintel pisikeste sammaste laadsed moodustised, millest osad tõusevad ülespoole ja teisel pool jälle ripuvad kergelt allapole. Kõik see on tumedatooniline ja katsudes täiesti uskumatult sile.
Liiva on rannas kahesugust- nii päris mere ääres kui ka kaugemal rannaservas on see hästi peenike, kergelt krudisev, tuhkjas, vahepeal aga koosneb mustadest pisikestest kivikese viirgudest, mis meenutavad pisut pärleid ning on samuti täiesti siledad.

Sellele võimsale kohale järgneb lüheldane vahepeatus samblaväljadel. Sammal on islandlastele oluline, nad taunivad väga sellel tallamist, kuna sammal, kuigi kasvult väga aeglane, on siiski üks väheseid rohelust loovaid taimi, mis siinsetel laiuskraadidel üldse kasvab. Võib-olla natuke ka seetõttu ongi igale looduslikule vaatamisväärsusele, mida turistidele näidata tahetakse, tehtud laiad ja sageli ka postide või paeltega ääristatud teerajad. Teine põhjus on muidugi ka turvalisus, sest paljudes kohtades on maakoor väga õhuke või lausa auklik ja pole vaja, et keegi kukub või end vigastab.
Juba tegelikult enne samblavälju muutub maastik tõesti siin lõuna poolt kagusse kulgedes väga sürreaalseks- kahel pool põhimaanteed nr 1, mida mööda peamiselt Islandil sõidetaksegi, on järsku lupiiniväljade ja rohumaade asemel tihedalt suuri sammaldunud kivirünkaid ja -kuhjasid täis maastik, mis jätkub kilomeetrite kaupa. Ühel sellisel maalilisemal on ka meie peatuse, sest giid soovib teha meist grupipildi. Ette on selleks nähtud vaid 10 minutit, aga juhtub nii, et K tütrel kukub telefon sinna kivirünkade vahele ja hoolimata mitmetest pingutustest ning tüdruku ahastuspisaratest ei õnnestu tehnikavidinat sealt enam kätte saada.
Väikese hilinemisega jõuame keskpäevaks tänasele lõunasöögile, milleks on lambalihasupp, selle juurde pakutakse kohalikku hästi pehmet saia ja tumekollast võid, lisaks tee või kohvi võimalus. Supp on muidu maitsev, aga veidike vesine ja pika päeva kohta on lõuna ka minu jaoks pisut vara. Teist portsu ma ei võta, aga huvitav maitseelamus ja kohaliku toidu äraproovimine igal juhul. Supi sees ei ole kartulit, on vaid porgand, kaaalikas ja lambalihatükid, aga maitsestatud on hästi.

Edasi suundume Skaftafelli rahvusparki, kus saab toimuma meie reisi esimene matk. Askuri sõnul ei ole see väga pikk, kokku on distants 5km, aga võtame selleks kaks tundi, sest Svartifossi ehk musta koseni kulgeb rada, kus tuleb esimeseks harjumiseks piisavalt palju ülesmäge kõndida. Ta ei soovita matkaks ka eriti paksult riidesse panna, kuna mägimatk võtvat naha soojaks nii ehk naa, pealegi olevat tegu kohaga, kus Islandi mõistes on peaaegu alati ilus ilm. Ja tõepolest, nagu ikka, on meie giidil õigus- ilmaga on meil täna oluliselt rohkem vedanud, sest see on tervelt kraadi võrra soojem kui eile, ja vihma pole sadanud.
Matk on aga minu jaoks ikka päris tõsine, rada läheb esiti üsna järskude tõusudega, nii et esimese platvormi juures ei ole nahk mitte lihtsalt soe, vaid juba kergelt aurab seljas ning enamikul lähevad joped maha, ja tõusu jätkatakse kampsunite või dressikate väel. Järsemad kohad on sillutatud traatvõrguga, on mõned mägijõgedest üleminevad sillad ja trepid. Rada on turistidest muidugi üsna ülekülvatud, nagu ka kõik muud tänased atraktsioonid, aga see on vist bussireisi puhul päris tavaline ja vältimatu. Vaated on taas ahhetamapanevalt võimsad. Siinne kosk on natuke kaarekujuline või siis amfiteatrit meenutav, nagu mõned leiavad.

Mis mind imestama paneb, on siinsete lindude julgus- juba üles ronides kuulen mõlemal pool teed põõsastikus valju ja katkematut linnualu ning korra isegi näen ühe pisema puu ladvas üht rästamoodi lindu istumas ja ennastunustavalt laulmas, aga mul pole siis aega teda pildistada ega filmida, sest Askur teeb ees tempot, öeldes küll, et tagaisteel saab igaüks omas tempos kulgeda. Ja nii ka on- alla tulles saab rohkem pildistada ja avanevaid vaateid imetleda, ühes kohas märkame teeäärses rohus taas todasama pruunikat linnukest, keda eilegi, aga täna on ta veelgi lähemal, vast nii meetri peal, ja askeldab nii hoolega kõrges rohus, et ei pane teda imetlevaid, pildistavaid ja filmivaid inimesi tükk aega tähelegi. Ka toosama puuladva laulik on tagasiteel omal kohal, istub justkui palgatult oma ladvatipul ja aina hõiskab.

Tänane viimane peatuspaik on aga Jäälaguun - Jökulsárlón, mille juurde kuulub ka teemantrand. Viimane on nime saanud selle järgi, et muidu tumedale rannale toob meri aeg- ajalt huvtava kuju ja erineva suurusega jäätükke, mis on suurest, pisut lahest eemalasuvatest jäämägedest lahti murdnud, ja seal tumedal taustal nad säravad ja vahel on ka oma kuju poolest veidi teemandi moodi.

Sealt aga mõnesaja meetrise jalutuskäigu kaugusel, teisel pool suurt maanteesilda, paistab ka jäälaguun, mille vanus on vaid 90 aastat ja mis on tekkinud seetõttu, et Islandi suurim liustik Vatnajökull on kliima soojenemise tagajärjel hakanud sulama. Kuna see protsess paraku aina jätkub, siis ka laguun muutub aina suuremaks ja arvatakse, et ühel hetkel võib liustik, mis on hetkel veel kõige paksemas kohas terve kilomeetri paksune, lõplikult ära sulada. Teel laguuni õnnestub meil korraks näha vabas looduses ( või siis vabas vees) toimetavat hüljest ja taas on sealgi rannal ühe kivi otsas laulmas ja ennast demonstreerimas üks väga julge kohalik lind, välimuse põhjal pakun, et tegu võis olla nt hangelinnuga.

Jäälaguuni tutvustatakse meile läbi amfiibisõidu, mis tähendab, et ronime esmalt tolle pisut kummalise paadi kere ja suurte ratastega sõiduki kasti, paneme selga päästevestid ja saame kaasa ka kohaliku giidi, järjekordse ülienergilise tütarlapse, kes ütleb, millal me sõidukis võime seista, millal peame istuma ja räägib tee peal ka meie ümber ulpivatest jäämägedest natuke lähemalt. Samuti saame ise nii käes hoida kui soovi korral ka maitsta tükikesi täiesti läbipaistvat liustikujääd. Laguuni sügavust hinnatakse kõige sügavamates kohtades 250 ja 280m vahele (Askuri sõnul sõltub see peamiselt sellest, mis andmed on kõige uuemad või missugune giid neid parasjagu räägib).

Sõit algab ühe väiksema mäekülje servast, kulgeb algul natuke aega mööda maismaad, siis supsab amfiibauto väikse peatuse järel vette ja sõidutab meid paarkümmend minutit erikujuliste ja -värviliste jäämägede vahel ringi. Mõned neist on sinakas- roheka tooniga, giid räägib, et see on optiline ilusioon, ja näitab, et mägi on kas hiljuti laguuni juurde tulnud või ennast vees teistpidi pööranud, sest rohekas toon annab märku sellest, et surve jääkihtidele, mis asuvad madalamal, on suurem, kuna ülevalt tekib uusi kihte juurde ja seetõttu surutakse hapnik alumistest kihtidest välja. Vanemad mäed on üldiselt valged, mõni on ka pruunikas või päris musta tooni, sest pikema aja jooksul ühest kohast teise ulpides võib jää sisse jääda nii pinnasetükke kui vulkaanilist tuhka. Ühtlasi on just tuhk, mis muudab jää tumedaks, ka põhjus, miks Islandi liustikud sulavad kiiremini kui nt Alaskal vm, kus liustikud on üldjuhul säravvalged. Ja muidugi on need pilkupüüdvad jäämürakad vee all kordades suuremad, kui pinnal paistavad. Siin laguunis olevat kunagi filmitud ka James Bondi filmi Die Another Day osa võtteid.

Õhtule saame sedakorda 19.30 aegu, meie öömaja Hofn Inn ( „hofn” islandi keeles sadam) asub samanimelises pisikeses mereäärses linnakeses. Siin saab tubadesse sisse koodiga, kedagi inimest siin kohapeal meid vastu võtmas pole. Hoovi peal asub kohalik bensukas, mis on avatud kella 22-ni õhtul, suurem toidupood on juba kella 19-st kinni ja kuna õues on võrdlemisi jahe, siis peale bensukatiiru, kus ka erilist kaubavalikut paraku pole, me täna kuhugi ei lähe. Toas on omapärane see, et tavapärase sünteetilise vaipkatte asemel on siin mingi kivipõranda-laadne lahendus, mis ei ole just väga jalasõbralik ega soe.
Ja lõpuks tänase teise reispäeva märksõnad- pidevalt muutuv maastik, vägevad lained, täiesti teistmoodi lõhnav meri- Islandil on see kuidagi värskem, mahedam ja samal ajal külmem kui kodumaal, lummav jäälaguun ja kohalikud pühad lambad, kellel on teed ületades alati eesõigus!

Islandi reisikiri. 1. päev - 19. juuni 2024

Maandume kohaliku aja järgi kell 8 hommikul ning peale pikemat askeldamist sularahaautomaadi juures, et vahetada kaasa kohalikku raha, Islandi kroone, mille kurss on euro suhtes umbes 1:150-le ning pagasi ootamist, tuleb teha veel kiire kostüümivahetus, sest kohalik ilm on vihmane, soojapügalaid napilt 8 kraadi, mistõttu tuleb välja otsida soojem kampsun, vihmakeep ja tossud saabaste vastu vahetada.
Siis saame viimaks bussi, mis on uhke, tumesinine ja avar ning kohaliku bussijuhiga, kes siinseid liiklusolusid kõige paremini tunneb.

Giidiks on meil kaasmaalane Askur Alas, kes on ise Islandil elanud, Islandi keelt ja kultuuri õppinud ning mitmeid islandi kirjandusteoseid eesti keelde tõlkinud. Lisaks kirjutamisele giiditab ta eestlasi nii Islandil, Gröönimaal kui Fääri saartel, mis on ühtlasi Islandile kõige lähemad asustatud punktid. Kolmas on šotimaa (800km) ning järgneb Norra, mis jääb Islandist umbes 1000 km kaugusele. Eestist on Island aga umbes 2500 km kaugusel.
Stardime enam- vähem 9.15 kohaliku aja järgi, mis tähendab, et oleme oma ajagraafikust küll ligi veerand tundi maas, aga nagu päeva edenedes selgub, see suurt midagi meie plaanides õnneks ei muuda. Kokku on meid grupis 25: 23 reisiselli Eestist + giid + bussijuht.

Isandil elab hetkel kokku ligi 370 000 inimest, kellest ligi pooled on koondunud Reykjavikki või selle lähiümbruse asumitesse. Ajalooliselt on Island olnud valdava aja teiste põhjamaade- esmalt Norra, seejärel aga pikalt Taani võimu all, kus neil eriti hästi ei läinud, kuna saart kasutati ära kui kuningriigi asumaad, kust võeti kõik, mis võtta andis, ise midagi tagasi andmata. Islandlased on väga pikalt elanud nii kliima kui elamustingimuste mõttes väga karmides tingimustes, suur pööre tänapäevase tsivilisatsiooni juurde on toimunud alates 20. sajandi 30-ndatest aastatest alates. Island kuulutas end iseseisvaks riigiks 17. juunil 1944, kasutades ära II MS aegset territoriaalset segadust, jäädes kogu sõja kestel neutraalseks riigiks. Siiski asusid saarel sõja lõpuni esmalt Briti, seejärel aga ameeriklaste lennuväebaasid, kuna Island asus geograailiselt mugavas kohas selleks, et teha vahemaandumisi.

Esimene peatus saabub umbes tunnise bussisõidu järel. Tegemist on Krysuviki geotermaalse alaga, kus maapind sõna otseses mõttes podiseb, mulksub ja ajab välja veeauru, mis on kergelt väävlihaisune.

Siin, nagu etteruttavalt öeldes kogu päeva vaatamisväärsuste juures, on kõik turistide jaoks suhteliselt mugavaks tehtud- laud- või metallteed, vajadusel lisatoestus, trepid või libisemisvastased võred. Vaated on muidugi võimsad, taamal mäed ja siis ühe külje sees "aurav katel", kohati on vesi nii väävline, et mulksuvate aukude ümbrus on täiesti kollane. Saab ronida ühele kõrgemale platvormile ja sealt kiire tiiru paigale peale teha, aga kuna ajagraafik surub peale, siis seal ei olemiseks ei anta meile rohkem kui pool tunnikest.
Teel järgmisesse peatuskohta räägib giid meile loo sellest, et Islandil käivad laste juures jõulude eel päkapike asemel hoopis trollid. Nad ei ole mitte alati heatahtlikud ning ei too endaga alati ka maiustusi kaasa. Kodudes hakkavad nood käima 12. detsembril ning külastavad lapsi kuni jõululaupäevani välja. Iga päev tuleb erinev troll ning igaüks neist on oma väikese krutskiga- kes on vorstivaras, kes kulbilakkuja jne. Bussis käib neist ringi ka toredate piltidega raamat.
Seejärel liigume edasi selle päeva tasulise atraktsiooni ehk Raufarhólshelliri laavatunneli juurde. Juba sinna sõites tunnen, et hommikul hotellist saadud saiake, jogurt ja müslibatoon ning lennukis söödud pool baguetti hakkavad oma energiavarusid ammendama, ja et kui varsti süüa ei saa, võib pea valutama hakata. Püüan siiski vastu pidada, kuigi öeldakse, et laavatunneli külastus võtab aega terve tunni.

Esmalt siseneme ühte pisikesse ooteruumi, kuhu tuleb vastu kohalik giid, keegi tore noor tüdruk nimega Sonja, kes ajab meid meie keelesarnasuse tõttu paar korda soomlastega segi. Ta selgitab lühidalt, et enne tunnelisse minekut peab igaüks panema pähe kiivri ning kontrollima, et kiivri küljes olev lamp põleb. Seejärel läheme putkast välja ja selle taga sajakonna meetri kaugusel algabki kivine tunnel, mis on pooleldi veel 5200 aastat tagasi toimunud vulkaanipurskest jäänud kivirusu täis ja sinna vahele on rajatud astmik, osalt looduslikust kivist veidi astumispärasemaks tahutud, osalt vajadusel metallist juurde ehitatud. Tunnelis on väga külm, esiti 4 kraadi, aga sügavamal päris nullilähedane, ja väga niiske- kogu aeg tilgub igalt poolt suurte tilkadena vett alla, sestap on kividel liikumine lisaks konarlikkusele ka veidi libe. Meie giid tutvustab matkamise-ronimise kestel nii tunnelite teket kui seda, kuidas neid on turistipärasemaks tehtud ja mis looduslikud olud neis valitsevad. See jutt on huvitav, tüdruk ise väga reibas ja energiline, aga tunnelis on tõesti väga rõske ja külm, nälg näpistab halastamatult ja ausalt öeldes on see tunnel kohati ikka päris kõhe ka.
Kokku on siin turistide jaoks korrastatud u 400m pikkune lõik, aga tegelikult see tunnel läheb veel ligi kilomeetri edasi maa sisse. Selle alguspoolel on kolmest kohast lagi sisse varisenud, ja kui tunnel allapoole hakkab laskuma, on kahel pool rada näha eriskummalisi, natuke nagu muinasjutulisi ja samas tontlikke hatifnati-laadseid jääkujukesi, mis kasvaks nagu välja otse maa seest, suurte kivilahmakate vahelt. Tunnel lõpeb päris sügaval, kus on ühel pool näha mitu maapinna kihti, kõik sellised liha meenutavalt tumeroosakad või roostepunased, teises seinas aga on näha laava voolamise jäljed, kus kihid on kõik omavahel segiläbi sulanud ja seinale on moodustunud tillukesed „laavanibud”. Kogu tunneli kulminatsiooniks saab aga hetk, mil kogu meie grupp on viimasele suurele platvormile kogunenud. Giid laseb algul meil selle akustikat proovida ja no tõesti- absoluutselt mitte mingit kaja ei teki. Meie giid selgitab seda sellega, et laavakivid lihtsalt neelavad või imavad kõik helid endasse, nii et sealt ei saagi midagi vastu kajada. Järgmisena palub giid meil kustutada ära pealambid ning kustutab seejärel puldist ka kogu tunneli sisemise kunstvalgustuse. Tulemus- absoluutne pimedus, ta palub meil ka 5 sekundit täiesti vaikselt olla ja räägib hiljem, et see on omamoodi lõõgastav, selliseid teraapiaseansse korraldatakse siin soovijatele, neist pikemate kestus olla lausa 6- tunnine! Seejärel kiivritega grupipilt ja tagasimarss. Ja kui minnes ei saanud ehk nii arugi, siis tagasi üles tulles hakkab iga meetri järel tõesti tasapisi õige pisut soojem!
Õnneks teatab meie giid Askur, et söögikohani jääb minna vaid 15 minutit ja nõnda me ühes väikeses linnakese maandume. Söögikoht on huvitav selle poolest, et tegemist on endise rooside kasvuhoonega, meie hoone taga on veel paar samasugust, mis seisavad tühjalt, kuna omaniku sõnutsi ei tasu rooside kasvatamine Islandil end ära. Sööki on makstud raha eest küll- kartulipuder, lihapallid, 3 sorti salatit + kook ja kohv. Vohmime kõhud täis ja tund hiljem liigume tänase päeva viimase vaatamisväärsuse- Seljalandsfossi kose juurde.

Too paik on tõeliselt maaliline, kosk ei ole väga lai, küll aga 60m kõrge ning ainulaadne selle poolest, et selle tagant saab läbi minna. Giid muidugi hoiatab, et seal saab päris märjaks. No mul esimese päeva tarkus muidugi, et ikkagi juba lennujaamas korralikumat matkavarustust välja ei võtnud ja nii ma siis lähengi selle märjale seiklusele vastu pikkades saabastes, teksapükstes ja jope ning pükste kaitseks peal laperdamas kõige tavalisem läbipaistev vihmakile, millel kapuuts muidugi üldse peas ei püsi. Ma ei tee sellest suuremat numbrit, sest tean, et see on tänane viimane koht ja peale seda saab minna hotelli kuivama ja kuivatama.
Aga kosk on uhke, õigemini on sel mäeseljandikul neid üsna mitu ridastikku, aga ainut esimese tagant saab läbi minna. See piiskade meri on tihe ja tugev, eriti kui tuul seda sinu liikumise suunale vastu puhub ja kõrgusest alla tuhisev vesi on täiesti valge pihumeri. Kuna siin antakase aega ringi vaadata terve tund, kõnnime ka kose juurest kulgevat laia teerada mööda edasi, kus Askuri sõnutsi on kaljude vahel peidus veel üks kosk, millele saab hästi ligi, aga selleks peab nii 100m jagu kividel läbi madala ojakese turnima. No turiste on sealgi päris tihedalt, aga turnitud me saame ja ja peidetud pisike kose ära näeme.

Maapind, sh kõik teerajad on siin tõesti tuhmjasmustad, kergelt tuhased, kivid on samuti kõik tumedad. Mingid koovitaja või tildri moodi väiksed pruunid linnud lendavad meil aeg - ajalt üle tee ja peidavad end teeäärse rohu sisse, aga taimestik on päris tuttav- mägijõgede ääres on mitmel pool näha väga varsakapjadega sarnaseid kollaseid lilli, mägede all aasadel kasvavad tulikad, võililled, mis pole siin veel õitsema hakanud, kurerehad, mingid põisrohtude moodi valkjad lilled, isegi hapuoblikaid ja konnakuuski näeme siin- seal. Ilm aga on ja jääb jahedaks ja vesiseks, vahepeal vihm korraks taandub, aga seda on esimese päeva jooksul u 10- 15 minutiks, siis hakkab uue hooga pihta ja nii õhtuni välja.

Hotelli Hvöllsvöllur, mis kannab linnakesega sama nime, jõuame kohaliku aja järgi pisut enne 17 õhtul, jõuame rahulikult oma riided kuivatada ja homseks kohvrid mugavamalt ümber pakkida. Tänases hotellis on ka ainukordne võimalus kasutada otse hotelli terrassil olevaid termaalveebasseine, millest ühes on vesi u 36-38 kraadi, teises 38-40. Proovime mõlemad ära, see on kummaline ja eriline elamus- väljas on külm ja tuuline ja siis lähed auravasse vette, mis algul tundub peaaegu kõrvetavalt kuum, aga kui keha harjub, siis ei taha enne välja tullagi, kui enam sees olla ei kannata. Ja veest tulles on tegelikult mõnus- keha on nii soe, et enam tükil ajal üldse külm ei hakkagi. Lisaks pidavat mineraaliderikas looduslik soe vesi olema hea nahale. Igal juhul olen enda üle uhke, et vaatamata esitistele pisikestele kahtlustele sellegi atraktsiooni omal nahal järele proovisin, sest kus siis veel midagi taolist teha, kui mitte Islandil, kus see tundub igaühele nii loomulik ja igapäevane tegevus olevat!

Mida siis üldist esimese päeva muljetes kokkuvõtteks öelda?
Maastik on siin huvitavam kui arvasin- on kohti, kus on tõesti kahel pool teed ainult tühjad lagedad väljad, aga on ka kohti, kus ühelt poolt paistab ookean, teisel pool samal ajal on mäed, kohati on mäed ka mõlemal pool teid. Suurtel lagendikel näeb sageli lambaid ja hobuseid, nii väikeste gruppide kui suuremate karjadena. Päris puudeta Island ka ei ole, metsa kui sellist ei ole, aga suuremates asulates on täiesti arvestatavad puud, kasvõi meie hotelli akna taga olev papliterivi. Puuliigid on siin üldiselt ka meie omadega sarnased- on kuuski, kaski, pihlakaid, leppasid, papleid. Mändi ega kadakat pole seni kohanud.

Linnakeses, kus ööbime, käime õhtul lühikesel jalututiirul ka- Islandi keel kõlab natuke rootsi või norra keele moodi- „hey” on tere, „bless” on head aega, „takk” on tänan ja „gata” on tänav. Islandikeelne hääldus tundub olema pigem lihtsamapoolne: "ll" hääldub "tl"-na, "fn" "pn"-na, "au" "öi"-na, "u" "ü"-na, "u" ülakriipsuga "u"-na, "o" ülakriipsuga -"ou"-na.
Majad on madalad, ühekordsed, suurte akende ja lameda katusega, aiad väikesed, lilli ja rohelust täis. Muru niitmisega siinkandis õnneks ei liialdata- on kohti, kus see on madalamaks võetud, aga on ka poolmetsikuid kooslusi, aga mis peamine- kõik õitseb, milline tugev lõhn oli õhtul aedlinna majade vahel! Lindudest nägime linavästrikku ja kuulsime kedagi, kes nagu oli natuke laulu- või musträsta moodi, aga midagi on tema laulus siiski teistmoodi.
Nüüd aga päev õhtal ja aeg kobida kotile. Ah jaa, polaarpäev on siin parasjagu ka, nii et öösel ei pidavatki õieti pimedaks minema Loodan siiski, et ma ei pea valget ööd vaatama, vaid saan täna oluliselt rohkem magada kui eilsed napid 4 tundi (ja sedagi kehva padja ja palava tekiga...).