Meie teel jääb tänaseks esimeseks peatuseks Kaunitari kosk (vastandina eilsele Koletisele), ametliku nimega Godafoss e Jumalate juga. See on oma nime saanud vana legendi järgi, mille kohaselt kunagi, kui kristlus alles Islandile jõudis, jagunesid kohalikud mehed algul kahte leeri- uue usu pooldajateks ja vastasteks. Vastased eelistasid jääda paganateks ja omi jumalaid edasi kummardada, kristlased aga pooldasid uutmoodi usule lähenemist. Viimaks tegigi üks tähtis mees kolmepäevase mõtlemise järel otsuse, et islandlased võtavad kristluse vastu juhul, kui ka vanausulistel lubatakse omi jumalaid edasi teenida. Seda küll esiti lubati, aga pikapeale muutus taoline tegevus aina taunitavamaks ning viimaks läks ikkagi nii, et ka paganausulised võtsid oma puuslikud (puust jumalakujud) kaasa ja heitsid kõik koos sellestsamast kosest alla.
Kosk on küll oluliselt madalam (kõigest 12m), kui varemnähtud, kuid see-eest tõesti lummav- vesi voolab ühtlase laia joana, jõgi selle ümber on kärestikuline ja rohekassinist tooni, ümber laavaformatsioonidega kanjonid ja taamal ka paar pilkupüüdvat silda.
Tänane põhisuund on aga Islandi ühele tuntumale, Myvatni järvele. Tõlkes tähendab see kihulaste järve ja nimi ei peta- tõesti, esmakordselt selle reisi ajal tuleb tegemist teha kihulaseparvedega. Giidi kinnitusel enamik neist ei hammusta, aga viimastel aastatel, ei teagi, kas kliima soojenemise või millega seoses, aga ka siinkandis olevat hakanud vereimejad putukad vaikselt paljunema. Siiski on enamik kihulasi lihtsalt pisikesed ja tüütud, lennates igal pool suurte parvedena.
Giid räägib õõvastavaid lugusid sellest, kuidas Islandil on kihulaseparved lausa kariloomi, sh hobuseid, tapnud. On olnud juhtumeid, kus loomad lihtsalt püüavad putukaparvede eest ära joosta ja kukuvad kuskilt alla, aga jälgim on lugu hobustega, kellele nad pidada ninasõõrmetesse lendama, need ära ummistama ja kui see juhtub, peab hobune hingamiseks suu lahti tegema, misjärel ummistavad nad ka suu ära, nii et vaene loom lihtsalt lämbub.
Selle vastiku loo taustal jõuamegi esimesse peatupaika Myvatni ääres, kus meie kahjuks on ilm kihualaste ringilendamiseks soodne- tuult küll on, aga madalamates kohtades on see vaiksem ja ilm on päikseline, mis neile eriti meeldivat. Katame siis suud-silmad ära, nii palju ja kuidas keegi saab ja oskab, ning teeme lüheldase tiiru pseudokraatrite vahel, mis küll just sellesama putukaprobleemi tõttu erilist muljet ei avalda. Klõpsime kiirelt paar pilti platvormidel ja siis tagasi bussi.
Sõidame pisut maad edasi, et võtta ette selle päeva suurim väljakutse, järjekordne pikem mägimatk, mis viib meid sedakorda Hverfelli vulkaanikraatri servale.
Vulkaan ise purskas ligi 2500 a tagasi, aga koht on siiani täiesti elutu- kogu vulkaani ümbruses, mis meenutab vägagi meie oma Ida-Virumaa tuhamägesid, ei kasva mitte ainsatki rohelist liblet. Selle kõrguseks on 420m ning mööda selle serva saab umbes kilomeetri ka matkata, et seejärel üht laugemat külge mööda tagasi alla laskuda, ning jätkata matkaga juba Dimmuborgiri laavaformatsioonide keskel. Ühtekokku peaks matka pikkuseks giidi kinnitusel olema maksimaalelt 5km ( nojah, 5,2 näitasid näidikud hiljem).
Esmane emotsioon on seda vulkaanimäge bussiaknast vaadates küll pisuke hirm- kas ja kuidas ma sinna otsa ronida jaksan? Aga noh, meie grupil on selle reisiga ju kogunenud nüüdseks üsna mitu mägimatka kogemust, nii et astun ka sellele julgelt vastu.
Algus on raske nagu tõusu alustades ikka, edasi saab suuresti tahtejõu ja tuima jalg jala ette rühkimisega. Pilk on suunatud ettepoole, ei kõrvale aga alla eriti vaadata ei saa ega jaksa, sest tempo on kogu aeg peal ja keha töötab ka energiasäästurežiimil. Poole mäe peal (hiljem selgub, et 400st meetrist on siis läbitud alles esimesed 100) on üks veidi laiem koht, kus taaskord grupipilt saab tehtud, et siis taas edasi astuda.
Piki vulkaanikraatri serva kulgev rada on esiti üsna pikalt tasane, kuid lõpupoole hakkab taas tõusma, ent õnneks mitte enam nii pikalt ja järsult kui alguses (või mine tea, ehk lihtsalt harjub pikapeale selle tõusuga ära). Igal juhul ei ole see minek õnneks väga pikk, aga kui laskumine algab, siis voila- nagu tegelikult ka Askur oma eelnevas jutus põgusalt mainis, on laskumine isegi järsem. Nii muidugi ongi, aga see pole niisma järsk laskumine, see on mööda lahtist liiva ja kive täis mäeküljest kaljukitse kombel alla turnimine- kord üks, siis jälle teine külg ees, kord suusataja kombel jalgu kordamööda libistades, komistades ja jälle tõustes, lisaks tolmab kogu tuhkkuiv rada parajalt. Alla aga kogu me grupp viimaks siiski suuremate tõrgeteta jõuab, aga ega aeg (ega Askur) oota- niipea kui viimased laskujad juba nõlval allapoole jõuavad, hakkab meie giid pikal sammul taas ees minema.
Dimmuborgir (tõlkes tume linn), mis kohalike legendite kohaselt olevat ka esimesel päeval Askuri jutustatud Islandi pahade päkapikkude eluase, on taaskord üks isevärki paik, kus madala võsastiku sees on tohutul hulgal, suuruses ja kujus laavamoodustisi. Kõik need on tumedat tooni, suured, sünged, nii et tahes-tahtmata tuleb pähe mõte, et oled sattunud kõndima Tolkieni lugudest tuttavasse Mordorisse ning tahaks uurida, kas Tolkien, enne oma lugude kirjutamist mitte naabersaarel matkamas ja inspiratsiooni kogumas ei käinud?
Tegemist on siin endise rabajärvega, mis jäi voolava laava alla ning vee ja sulakivi tohutu rõhu all varises lõpuks selle kohale moodustunud nn kivikatus sisse ning tekkisidki need sünged, sakilised ja tornjad moodustised, mis siin ümberringi kõrguvad( ja nii mõnelgi rahnul on nii isleoomulik kuju, et silmanurgast vilksates tekib tahes-tahtmata tunne, et kellegi salasilm sind vargsi kuskilt ülevaltpoolt põrnitseb...)
Ühes kohas matkaraja ääres õnnestub meie seltskonnal täiesti ootamatult näha, kuulda (ja mõnel ka jäädvustada) rabakana. Matkarada ise lõpeb mõnevõrra üllatuslikult: esmalt saab läbi ronida ühest ümmarguse avaga kaljust ning sealt klibust ning üpris järskude astmetega kitsast treppi mööda alla laskunud, algab jägmise käänaku tagant korraga hoopis viitadega varustatud, käänuline, aga korralik lai aslfattee.
Seejärel sealsamas matkaraja lõpus, otse parkla kõrval, saame lõunat, kus täna on taas supipäev. Seekord valikus siis kolm erinevat suppi- lambaliha omale lisaks ka köögivilja- ja karri-kooksesupp. Boonusena pakutakse supi kõrvale kohalikku eksootikat- maa all küpsetatud leiba. Islandi leib on meie omast sutsu pruunikam, maitselt magusam ja mekib päris hea. Proovin lisaks lihasupile seekord lusikaotsaga ka kookose-karri püreesuppi, mis on küll üsna vürtsikas, aga koos moonikukliga täiesti söödav.
Soe supp kõhus loksumas, sõidame taaskord ühele väävliväljale, kus geotermaalne aktiivsus on eriti suur. See on natuke sarnane meie esimesel päeval käidud kohaga, kus ka mudapotid otse maapinnal „keesid”, aga seekordne, Namaskardi, on suurem ja värviküllasem. Ka on sealsed keejad suuremad, paar tükki meenutavad tõepoolest auru jõul küdevaid ahjusid või korstnaid, mis kange mulina saatel paksu ja ülekeenud muna haisust auru välja ajavad. Ja värviline ning soe on siin tõesti kõikjal- looduslikest korstnatest tulev aur on kuum ning Dimmuborgiri tumedatele kaljudele vastandina laiub siin hele (liiva)väli, mida väävliühendid värvivad tavalisest liivakollasest ja helehallist rohe-siniseks ning kohati täiesti karmiinpunaseks.
Päeva viimane suund on aga Myvatni lähedal asuvasse nn Põhja sinisesse laguuni e geotermaalsetesse basseinidesse, mille vett peetakse tervistavateks, eriti head olevat need nahale.
Nagu vist küll enamik Islandil asuvaid spaa-laadseid asutusi, on siingi basseinid täiesti looduslikud ehk asuvad vabas õhus. Enne basseini minekut tuleb muidugi ju ka riietusruumide kõrval duši alla käia. Ilm on aga Islandile kohaselt jahe ja tuuline, nii et riietusruumidest märjana vinge tuule kätte tulla selleks, et sooja basseini saada, on paras eneseületus, vähemalt minu jaoks. Hakkama ma sellega siiski (hammaste plagisedes ja külmast vappudes!) saan, ja võin enda üle uhkust tunda.
Olemine on aga basseinis tõesti päris mõnus- vesi on piimjasssinine, läbipaistmatu, ent pidada sisaldama selliseid aineid, et mingid bakterid ega haigustekitajad seal elada ei saa. Seega täiesti looduslikult antibakteriaalne kooslus, mille põhjas on vulkaaniline mustjas liiv ja pisikesed ümarad kivid, mis jalataldu masseerivad. Vee temperatuur aga on kehatemperatuuri lähedane: 36- 38 kraadi.
Basseine on seal tegelikult kaks, tagumine on rohkem tuulele avatud ja nõksa jahedam, aga proovin siiski mõlemad ära. Mina muidugi suurem asi vees liguneja ei ole, lisaks on hoolimata suurtest basseinidest rahvast ikkagi päris palju ja mind väsitab selline sagimine natuke ära. Pean vastu kokku umbes 50 minutit, siis tulen ära. H jääb veel veemõnusid nautima, (ja hiljem saan teada, et vaid mõni minut pärast seda, kui ära tulin, tegi K koos kõigi kambas olnud line-tantsijatega Eestisse fototervituse, millelt mina siis puudu olin ( aga omavahel öeldes, ega mulle need basseiniklõpsud just ülearu ei meeldi, nii et kokkuvõttes polnud kaotus just eriti suur )).
Ootan niisiis riietusruumides, kuni ka teised on isu täis sulistanud ja seejärel ongi aeg tagasi meie ajutisse koju, Akureyri, pöörduda, kus pikk matk ja soe basseinn tõhusalt oma töö teevad ehk ilma pikemata saabub pikk ja lõõgastav uni...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar