Nii on inimesi kõigis tänastes vaatamistväärt paikades tohtute hordidena, parklad on eri suuruses busse pilgeni täis ja rahvas voorib nii turistilõksudes kui vaatamisväärsuste ümbruses katkematu kehademerena ja nt Gulfossi juures neid ülevalt platvormilt jälgides näivad nad pisikeste värviliste putukatena, kes suure looduse keskel imeväikeste ja kaitsetutena sihitult ringi saalivad või siis aeg-ajalt suurematesse kobaratesse kokku kogunevad. Mulle säärased rahvahulgad ei sümpatiseeri, ma ei tunne end neis paikades põrmugi mugavalt, aga ühe päeva saan muidugi hakkama.
Altingi väljad- on too kurikuulus paikkond Islandil, kus maakoor käriseb ehk kokku saavad Euraasia ja Ameerika manner. Need triivivad teineteisest eemale kiirusega 2 cm aastas ning seetõttu on kogu siinne maa-ala täis auke ja pragusid, mis on osaliselt veega täitunud.
Samuti käis siinsetel lagedatel väljadel vanadel aegadel koos islandi rahvanõukogu e Althing, kes koguneski igaaastaselt kusagil juuni lõpupoolel. Siis arutati siin paari nädala jooksul kõiki tähtsamaid küsimusi, sõlmiti abielusid, lahendati kohtuvaidlusi, kaubeldi, peeti pidusid ja jõukatsumusi.
Alal ringi jalutades on infotahvlite juures ka QR-koodid, mõned tublimad skannivad need omale telefoni ja tuleb välja, et nende abil on võimalik ajas rännata. Koodi abil saab telefoni liigutades aimu, mismoodi väljadel omal ajal elu võis käia, saab näha nö kummitusi enese ümber, kus lisaks majadele on näha ka poolläbipaistvaid inimkujusid, kes niisama kõnnivad, juttu ajavad või muid igapäevatoimetusi teevad.
Stokkuri geiser- no täna on väljas see tõeline Islandi tuuleke, nagu Askur selle kohta naljatlevalt ütleb. Tuule kiirus on siis 26m/s ja see ei ole puhanguline, vaid pidev, nii et vastutuult minnes on tegu, et püsti jääda ja hingatagi on kohati keeruline. Ka telefoniga pildistamine ja filmimine on raskem, sest tuul tahab tehnikat vägisi käest vedada. Stokkuri geiser on Islandi suuruselt teine kuumaveeallikas, mis asub kuulsal Geisrite tasandikul, sealsamas, kus ka kohalik suurim geiser, mis aga enam viimastel aastatel korrapäraselt ei purska.
Küll aga teeb seda Stokkur- keskmine pursete vahe on 5- 7 minutit, kusjuures mida pikem vahe, seda võimsam on uus purse. Meie sealoleku päeval on aga pursked ikka päris tagasihihoidlikud, need käivad küll iga 4-5 minuti tagant, aga lubatud 20-30m asemel jääb suuremate kõrguseks vast nii 15m. Ei teagi, kas asi on tuules, mis vee enne, kui see kõrgemale jõuab tõusta, laiali puhub, või on Stokkur mingil põhjusel „rikkis”, aga jah, suurt vaatemängu seal sedakorda ei näe...
Gulfossi- peetakse Islandi üheks ilusamaks ja suursugusemaks koseks, sest ta langeb alla kolme astanguna, mis on teineteise suhtes väikese nurga all. Kosk ei ole väga kõrge, küll aga väga lai (250 m) ja oma nime on too saanud selle järgi, et päikseliste ilmadega paistab vesi eriti õhtusel ajal sageli kuldsena. Ka tekib üle kose tihti hästi nähtav vikerkaar.
Tänasel päeval on aga siingi tohutu tuul ja see puhub muidugi ka veepiisku laia pihuna laiali, mistap mina kosele väga ligi ei lähe, (sest pole vastavalt riides, nii matka- ja soojemad püksid on pika reisi jooksul juba määrdunud ja tavaline teksaspüks vett ju kuigivõrd ei kannata, seda enam, et hiljem poleks kuigi mõnus niisketes riietes vinge tuule käes olla). Nii kõnningi vaid korra laiadest turstide jaoks tehtud treppidest alla, kaen uhket koske eemalt ja ronin siis tagasi üles, kus kõrgelt platvormilt avaneb ühtaegu nii hea ja avar vaade, kui on ka oluliselt kuivem olla.
Skálholt- on kunagine Islandi vaimne keskus, esimeste piiskoppide elu- ja ka hukkamispaik.
Peale ristiusu vastuvõtmist Islandil määrati ametikohuseid täitma ka kohalik piiskop, kes esiti valitses kogu saart, ent hiljem löödi ühtne piiskopkond siiski kaheks ning põhja- ja lõuna- Islandil valitses kummaski oma piiskop. Põhjapoolsete alade usumees aga polevat oma ametis olnud kuigi innukas ja isegi Taani võimumeeste poolt antud korraldusi eiranud (muuhulgas kuninga kutset ilmuda tema vastuvõtule oma usutööst aru andma). Selline teguviis aga oli omal ajal lubamatu ning nii otsustati too piiskop pea maharaiumise läbi hukata. Veretöö viidigi läbi siinsamas. Ja kuigi praegu on kogu riigikiriku tööd puudutav koondunud suuresti pealinna, hoitakse endiselt au sees ka Skálholti endist hiiglust ja siin toimuvad praeguseni erinevad laululaagrid, kirikumuusikaüritused jm kirikuelu puudutav.
Praegu on paigas näha vaid ilusat valget kirikut ja selle kõrval olevat mätaskatusega kõrvalhoonet, aga kuna siinne peatus on meil üsnagi lühike ( põikame siia sisse, et täita ära ajaauku, kuna Friedheimaris pole võimalik meile kohe peale lõunasööki korraldada hobuste showd), ei jõua ma enamat kui vaid viivuks kirikusse sisse kiigata ning kõrvalhoone uhket ämblikukujuliseks sepistatud ukselukku pildistada.
Friðheimari tomatikasvatus- ja hobusetalu. Meile tuleb giidiks tore punapäine tüdruk, väga rõõmsameelne, energiline ja huvitava näoga- hästi heleda nahaga, pikad punased juuksed pika patsina seljale seotud, mõlemad kõrvad kergelt peast eemale hoidvad ja hambad kergelt puseriti, mistõttu tema naeratus on armsalt kergelt viltu. Hoolimata nendest nn iluvigadest näeb ta kuidagi lummav välja, nii et tundub (mulle) tõesti mõne päkapiku või haldja kauge sugulasena.
Pakkunud ringi kohalikke pisikesi tomateid, hakkab ta rääkima sellest, et nende talu kasvatab tomateid kogu riigile, välja ei ekspordita midagi. Mõlemad suured kasvuhooned toimivad ainult geotermaalsel küttel, kastmisvette lisatakse ka mõningaid lisaaineid nagu magneesiumi, kaltsiumi jm, mis kasvu parandab. Kokku võib siit leida nelja erinevat sorti tomateid, taimed kasvavad kuni 10m kõrguseks, kuid külgedelt kärbitakse neid iganädalaselt. Vilju antakse ka maitsta, maitsevad koduselt, poolmagusalt.
Lisaks tomatitele on siin kasvamas näha ka erinevaid maitsetaimi, rohelisi salateid jms. Samuti on neil taimede tolmeldamiseks oma mesilased, keda avatud tarudes samuti korra lähemalt kiigata saame.
Väikese ringkäigu järel on ka meie lõuna sealsamas ülisuures kasvuhoones asuvas söögikohas, kus pakutakse ( üllatus-üllatus!) tomatipüreesuppi, siinajuurde veel merandide varras hiidkrevettide ja grillitud tomatitega ning lai valik erinevaid kohapeal valmistatud küpsetisi ( kõrvitsaseemne-ciabatta soolakristallidega, juustu-ciabatta, köömnesai... Kõik variandid ei jää meeldegi, aga nood eelnimetatud proovin ära- köömned mulle ei meeldi ja see sai jääb pooleli, aga teised kaks on ülimaitsvad, krõbedad, värsked).
Ning lõpuks toimub samas kohas veel islandi hobuste show.
Islandi hobune on väga eriline tõug, sest on siinsel saarel muutumatuna püsinud väga pikka aega ning tal puudub immuunsus mandri-Euroopas levinud hobuste haiguste suhtes. Seetõttu kehtib sinsetele hobustele range reegel- neid ei tohi üldjuhul saarelt välja viia, aga kui on viidud (näiteks käivad mujal võistlemas), siis ei tohi enam tagasi tuua.
Islandi hobune on väiksem kui tavaline, aga suurem kui poni. Tal on väga palju värvivariatsioone alates üleni valgetest või pruunidest lõpetades lapiliste kolmevärvilistega.
Kui tavaliselt on hobusel kolm liikumisviisi- galopp, kõnd ja traav, siis Islandi hobustel on lisaks ka trott ja küliskõnd, kusjuures viimane on nii sujuv, et ratsanik ei kõigu sadulas üldse, nii et meilegi demonstreeritakse, kuidas hobuse seljas istudes võib julgelt õllekannu pea kohal hoida ilma, et sellest tilkagi maha loksuks.
Niisiis korraldatakse meile talus paarikümne-minutine privaatseanss, kus seda haruldaselt ilusat ja sõbralikku hobusetõugu lähemalt tutvustatakse. Kohalik giid küsib, mis keeles me tutvustust soovime. Askur vastab, et grupis mõistavad kõik inglise keelt, aga kohalik tüdruk pärib edasi, et mis riigist muidu grupp on. Askur vastab, et Eestist ja tüdruk lubab uurida, kas neil on ka eestikeelest versiooni, sest neil olevat tutvustusi 20 maailmas enimlevinud keeles.... :) Nojah, ilmselgelt saame oma tutvustuse siiski inglise keeles, aga tore väike vahepala siiski!
Õhtuks tuleme tagasi Reykjavikki oma aprtemant-hotelli, sööme natuke, täname ühiselt bussijuhti, kes tänasega meie juurest oma uhke luksusbussiga peab lahkuma, aga õhtul suundume taas raamatupoe bändi kuulama.
Ei ole tõesti kuulujutt- ehk laval ongi sama bänd, (bassimees on teine, teised tüübid samad).
Jõuame seekord veidi varem ja saame kohad ülemisel rinnatisel, kust on parem vaade lavale ja loodame, et ka rahva sagimise mõttes veidi rahulikum. Aga oi kuidas me selles suhtes eksime, sest on ju reede õhtu ja rahvast koguneb nii, et ruum on ikka pilgeni viimaks täis ning liikuda saab seal vaid trügides.
Bänd on endiselt tasemel, repertuaar ei ole õnneks täpselt sama, mis eile. Põhilised hitid muidugi jäävad ja tulevad suuresti ka samas järjekorras esitusele, aga on ka uusi lugusid, mida eile ei kuulnud, nagu Van Haleni Jump, Bonnie Tyleri Total Eclipse, Roy Orbisoni Pretty Woman. Bändi nimi ongi lihtsalt Bookstore Band ja nende liider Ragnar on lisaks laulu- ja pillimehele ka stand-up koomik (kes juuksed lahti näeb muide üpriski James Hetfieldi moodi välja).
Igal juhul taas meeleolukas hea muusika seltsis veedetud õhtu, kuigi emotsioon ei ole muidugi 100% sama ehe ja vägev kui eile, kui nad nö pooljuhuslikult avastasime. Eks oma osa mängi ka väike sisemine nukrus, et see vägev reis ongi nüüd korraga sama hästi kui läbi...
29.juuni ongi meie tagasisõidu päev.
Täna on meil hommikul vastas uus buss ja bussijuht. Kui esimene on kena noor itaallane, kes on väga viisakas ja kohusetundlik (loeb meid enne sõitma hakkamist vähemalt kolm korda üle!), siis buss on ikka kitsas ja umbne võrreldes eelnevate päevade laiutamise ja luksusega (küll inimene ikka harjub kiirelt kõigega, eriti, mis puudutab mugavusi!).
Õnneks või kahjuks, aga sel päeval meil ju Islandil enam mingit tõsisemat tiiru ei tule, sõidame oma pika reisi lõpetuseks veel korraks vaid Bessastadirisse, kus asub Islandi presidendi palee.
Seal aga eriti aega ringi vadata ei ole, sest aeg surub kõvasti peale. Nii jõuamegi vaid kenal tuulisel neemenukil uhkele ja hästi hooldatud majale väljast kiire tiiru peale teha, siis aga koguneme juba hooviesisile, et ühiselt tänada meie reisi kõige suurema ja vastutusrikkama töö tegijaid: K-d, kes meie kamba üldse kokku ajas ning kogu igapäevase elu-olu eest hoolt kandis, ning muidugi giid Askurit, kes meid sel salapärasel ja tuulisel saarel nendesse põnevatesse, ainulaadsetesse ja eriilmelistesse paikadesse viis. K saab meie grupi poolt reisimälestuseks teejuhi nõiamärgiga tassi, kuhu peale on kirjutatud kõigi reisisellide nimed, ja Askur saab K-lt uue joogipudeli (sest enda oma kaotas ta millalgi meie reisi jooksul ära).
Siis aga tulebki suund paratamatult juba Keflaviki lennujaamale võtta, kus võrreldes Riiaga on rahvast ja möllu esiti hoops vähem.
Pagasi äraandmise järjekord küll venib parajalt, aga kogu muu kontroll läheb pigem kiiresti, nii et jõuame veel tax-free poeski tiiru teha ning peale pikka kaalumist otsustan külakostiks Islandilt kaasa viia lisaks juba olemasolevale tumedale šokolaadile ja leivapätsile ka paki todasama head tumedat Einstöki- nimelist kohalikku õlut, mida Reykjavikis kontserdi ajal jõin.
Ootesaalis selgub veel, et meie lend hilineb pool tundi, aga muid suuremaid sekeldusi ei juhtu. Nagu ikka, on palju pikka ootamist ja olgugi et suundume väljumiste alale suhteliselt aegsasti, on sealgi inimesi juba päris palju. Saan siiski läbi ootepaviljoni akende jälgida meie lennu ettevalmistust alates lennuki saabumisest kuni pardale lubamiseni välja.
Tagasilend on lühem ja sujuvam, lennukitoit on üllatavalt hea (aga ega valikut pole ka, hommikust on meie lennu startimise ajaks saanud juba pealelõuna) ja kuna istume seekord kolmesel istmereal, kus mina jään keskele, ei õnnestu eriti ka tukastada ja nii loen ühe hooga läbi kogu Õnnepalu „Eesti looduse”.
Aklimatiseerumiseks või nii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar