Samas peab tunnistama, hommikusöögi valik on siin ikka päris kesine, aga eks see ole ka arusaadav- väike koht, kokku saab siia majutada vaid 18 inimest, siis ei saagi loota sama valikut, mis suuremates hotellides. Nojah, mingi väike puu- või juurvili oleks siiski võinud võileibadele lisaks olla, aga olen aru saanud, et värske kraamiga ongi vist Islandil kitsas, nii mõni päev tagasi Akureyris kui eile õhtul siin Holmavikis poes käies tundus puu- ja köögivilja valik pigem väike ja hinnad päris kopsakad. Eksport maksab, mis teha.
Kella 11-st suundume aga linna peale tuuritama.
H-l on mõttes teha väike geopeituse tiir, ta on leidnud kaartide pealt ka paar kohta, mis meie asualale lähedale jäävad. Esimene peaks olema kuskil kirikumäe peal, kivide vahel. Ta otsib peaaegu 10 min ja arvab juba, et siit vist jääbki leidmata, kui ootamatult näeb mingit rohekat riba otse oma koti kõrval asuva suurema kivi juures. Ja seal see geopeituse aare ongi!
Enamasti on aarded kuskil plastkarpides vm ilmastikukindlates pakendites, lisaks veel minigrip kottides või lihtsalt kiledes. Olenevalt leidjast pannakse sinna sisse kohalikku raha, mõni meene vms, ning lisaks on iga aarde juures väike märkmik, kuhu iga mängija saab midagi kirjutada- millal ta leidis, kes ja kust ta on. Märge maha jäetud, läheb aare endisele kohale tagasi ning meie teekond jätkub mööda kohalikku mäekülge, poolde jalga ulatuvate lupiinide vahel, mida muide Islandil on tõesti igal pool väga palju näha. Erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest lastakse lupiinil siin rahus levida, sest siis on olemas vähemalt mingi taimkate, mis erosiooni natukenegi pidurdab. Ja tõsi ta ju on- lupiin on tõesti võimas ja ilus lill! Taas ja taas on siingi näha ja kuulda palju kohalikke linde.
Teine aardepaik asub umbes kilomeeter maad edasi, suhteliselt ranna ääres, kuhu on püstitatud väike ausammas kohalikule luuletajale. H tegeleb taas aardeotsinguga, mina jalutan ja pildistan seni veidi all rannikul.
Kui päikselisest lahesopist parasjagu tagasi üles linna poole hakkame ronima, näeme kaht järjestikust väikest laeva ranna poole tulemas. Kell aga näitab alles 11.47 ning kuna Askur teatas, et tagasi jõutakse vaalavaatluselt 12 ja 12.30 vahel, suundume küll vaikselt tagasi sadama alale, kuid eriti ei kiirusta.
Rannaäärsel kõndides aga imede ime- näeme meiegi ära ühe vaala, kes kahel korral viivuks suure lurina saatel veepinnale hingama tõuseb! Lisaks on päris ranna lähedal taas üks hüljes ujumas, nii et elamusi on ilma ränga rahatagi siin küllaga!
Ootame kalasadamas ligi 15 minutit ilma, et merel ühtki uut alust nähtavale ilmuks. Viimaks heliseb mu telefon ning K teavitab, et nende retk sai varem läbi ning nad kõik on juba tänases lõunasöögikohas – Nõiakunstimuuseumi kohvikus.
Kiirustame sinna kartes, et oleme juba väga hiljaks jäänud, aga õnneks kõik ootavad alles oma sööke, milleks täna on ainult üks valik- mereannisupp. See on taaskord üpris vürtsikas, nagu need tavaliselt on, koorese leeme sees on lisaks porgandile krevette ja kalatükke ja mingid kahtlased rohelised varred, mida ma igaks juhuks isegi ei maitse...., kuid võin kinnitada, et tublisti üle poole portsu saan supist siiski söödud.
Peale söögipausi suundume esmalt vaatama vana viikingimaja Eiriksatdiris, kus olevat asunud Erik Punase, Gröönimaa avastaja, kodukoht. Too olevat olnud üks vastuoluline ja rahutu, keevalise loomuga mees, kes lisaks paljudele vaenastele üle maa oli tihti vastuolus ka oma naabritega, need pinged olevat mingil määral tajutavad siinkandis tänaseni.
Vanadest ürikutest on teada üks hirmus komme, mis vanasti viikingitel oli - et kõigepealt oli tavaks vaenlaste maja otsast põlema süüdata ning seejärel algasid läbirääkimised, kes ja millistel tingimustel majast välja pääseb. Nüüd on siin plaanis teha läbi sarnane eksperiment, muidugi päästeamet on kohal ja midagi ekstreemset juhtuda ei lasta, aga kui naaber olevat sellest kuulnud, ei olevat ta sugugi huvitatud sellest osavõtmisest, mis näitavatki, et vana aastasadade tagune vimm pole siiani päriselt lahtunud.
Peale põgusat ringikäiku kunagise viikingitalu hoonete arvatavatel asukohtadel suundume aga vanade ehitusplaanide järgi taastatud viikingimajja, kus meid ootab vägagi emotsionaalne ja lahe giid, kes räägib viikingite elust põnevaid ja pooleldi uskumatuidki lugusid.
Viikingite keskmine eluiga oli ehmatavalt lühike - meestel ulatus see vahel 40, naistel aga vaevu 28 eluaastani. Kui meestel olid peamisteks surma põhjusteks erinevad tööõnnetused või langemine mõnes tapluses, siis naistel oli kõige sagedasem surmapõhjus vingumürgitus. Nimelt töötasid naised ju enamiku ajast siseruumides kolde ümber, mille kohal oli küll suitsuauk, aga Islandil on ju tihti madalrõhkkond ja tugevad tuuled, mistõttu pidi olema sageli väga suitsustes ruumides.
Samuti tutvustas ta viikingiaegset sõjavarustust ja rääkis, miks on nende kilp just ümmargune ja teravaks lihvitud servadega- kui vaenlane tuli kirvega ründama, jäi kirve alumine ots kilbi taha kinni ja kui nüüd viiking oma ümmargust kilpi ainult natuke allapoole keeras, väänas ta vastase käe nii, et too muutus liikumivõimetuks.
Jah, juttu jätkub tol mehel, kes olevat enda väitel mitte lihtsalt kohalik giid, vaid omab ka aheoloogi haridust, veel pikalt, aga kahjuks surub meie ajagraafik peale ning päris lõpuni me tema lõbusaid ja harivaid pajatusi kuulata ei saa, vaid peame sõitma edasi järgmisesse kokkulepitud asukohta, täiesti kõrvalisse paika.
Bjarnarhöfni Haikalatalu asub üsna eraldatud kohas kesk kivistunud laava väljasid, mis näeb taaskord välja kui kuumaastik. Asukoht poolsaare tipus on aga ilus, talu peavad kaks venda, kes võtsid selle üle oma isalt, kes kunagi ehitas sinna oma naise mälestuseks ka väikese puukiriku, mida praegu enam seest vaadata ei saa, sest on nii vana, et kipub lagunema. Üks vendadest on rohkem keskendunud lambakasvatusele, teine aga tegeleb haikalandusega ning tervitab meid muide oma giidituuri alguses selges eesti keeles!
Talus saab näha nii hailihatükkide kuivatamist meretuule käes, osta seda vaakumpakendites kaasa (kõige väiksemad fermenteeritud haiakala tüki hind u 5E), kui vaadata videot kogu fermenteerimise protsessist, kuid viimast pole lubatud filmida. Siiski jääb videost meelde, et püütakse ainult grööni haisid, kes on omasuguste seas ühed suuremad, kasvavad 8-10m pikkuseks, ja võivad kaaluda kuni tonni. Söövad kõiki, kellest jõud üle käib, inimesi teada olevalt rünnanud ei ole, sest nood lihtsalt ei uju nii külmas vees!
Talus asub ka väike temaatiline väljapanek, kus saab näha lisaks haipüügi- ja muudele tööriistadele ka hainaha tükke (mis on ogaline kui liivapaber), lõualuid ( sõna "alalõualuu" ütleb meie islandlasest giid muide samuti puhtas eesti keeles, sest selle kõla meeldivat talle väga, ja nii olevatki Askur talle lisaks eestikeelsele tervitusele ka selle sõna korralikult selgeks õpetanud!). Veel saab muuseumis näha kõike seda üllatavat, mida on haide kõhust kunagi leitud- lisaks hüljestele, lindudele ja kaladele on sealt välja tulnud isegi jääkaru jalg!
Peale muuseumi ja tööprotsessi tutvustust aga saabub meie külastuse ekstreemseim osa - mädakala degusteerimine. See käib nii, et hambatikuga võetakse pisike tükike hailiha, teise kätte pits kohaliku köömneviina e Brenniviniga, kastetakse hailiha paariks sekundiks viina sisse ja pistetakse suhu. Soovi korral võib viina asemel (või sellele lisaks) kasutada ka rukkileiba, viin juuakse lihale peale siis, kui maitse liiga tugevaks muutub. Liha nuusutada ei soovitata, sest hais olevat jubedam kui maitse, ja nii ka on- nõrka lehka on muidugi nii ehk naa tunda, aga suhu pistes eriti algul nagu mingit maitset polegi, pigem nagu natuke krõmpsuv pekitükk oleks hamba all. Kuid siiski, nagu ka giid ütleb- mida kauem närid, seda tugevamaks maitse muutub, aga kui siis see köömnenaps peale võtta, jääb suhu domineerima pigem viimane. Ostan H palvel ka tükikese mädakala kaasa, et ta saaks selle oma kaasale sünnipäevaks kinkida, aga siis ongi meil juba aeg taas edasi liikuda.
Kirikumägi jääb meie teele pisut enne tänasesse ööbimispaika Olafsviki väikelinna jõudmist ja seda peetakse Islandi üheks ilusamaks ja enimpildistatud mäeks. See kõrgub teistest eraldiseisvana ja on veidi nurgeliste tippudega, asub otse suure tee ääres väikeses lahesopis. Alpinistid, kes on seal roninud, ütlevad, et allatulek on oluliselt keerulisem kui ülesminek ja veerud tunduvad sel tõesti üsna järsud. All rannal aga leidub toredaid merikarpe, enamik on kas pealt sinised või ilmastiku poolt valkjashalliks kulutatud, aga leian ka ühe suurema roosa alatooniga, ühest servast küll veidi katkise, aga muidu väga kauni ovaalse karbi, mida kodumaa vetest vist küll ei leia.
Umbes kella poole kaheksa aegu õhtul saabume viimaks oma tänasesse ööbimispaika.
Olafsviki külalistemaja on erinevalt eilsest Holmavikist, kus oli väga õdus ja kodune olemine, kuidagi külm ja mitte midagi ütlev. Meie saabumise ajaks on poed siin juba kinni, ka ainsas söögikohas ei tundu erilist tegevust toimuvat. Majutuskohas ootab meid veidi imelik aasialanna väikse lapsega, kes olevat peremehele vist kuidagi sugulane, samuti on teised hotellitöötajad peamiselt pärit aasia riikidest.
Tuba on küll oluliselt suurem ja avaram kui eilne, aga kuidagi kõle- pruuni kivipõrandaga, vigase wc- veepaagiga, mingit sooja vee ega toidu tegemise võimalust taaskord ei paista, oleme H-ga mõlemad näljased, väsinud ja tusased ning suhtlemine on pigem teravapoolne. Lisaks teeb veidi murelikuks asjaolu, et Reykjavikis ööbime mõlemal ööl samas apartment-hotellis, kus majutuse poolt hommikusööki ei pakuta, vaid igaüks peab ise olemasolevas kööginurga vaaritama ja selleks on siis ju vaja veel eraldi söögimaterjal ette varuda jne... Ühesõnaga õhtumeeleolu Olofsvikis pole just helgemate killast.
Õnneks kutsub K kõiki soovijaid vaatama kohalikku randa keskööpäikest. Selle kutse võtame ka meie vastu ja naudime kell 00.30 aegu päikese kuldset loojumist silmpiiri taha. Samal rannaäärsel, kust muide just meie saabumise aegu suundub mere poole ka paar kalapaati, asub ka kohalik kalmistu, nii et päris põnev on olla keskööl vaatamas päikeseloojangut pisikeses Islandi linnakese surnuaias. Vesi on täiesti meekarva ja peaaegu sile, ainult rannaservas on väike vulksuv murdlainetus.
Seejärel aga tagasi majutuskohta, raskesse, lüheldasse ja rahutusse unne, peavaluga võideldes...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar