Tegemist on ühe vana talumajaga, mille toes on tehtud puidust, seinad turbast ning katus mätastest. Ühtekokku on majas 15 erinevat ruumi, osad elu-, osad aga lao- või tööruumid. Maja katuseservas on väga tillukesed aknad, mistõttu jääb mulje, nagu asuks elamu pooleldi maa all ehk natuke nagu kuskil punkris olemise tunne on. Lisaks ei saa maja kütta mujalt kui vaid köögis asuva kaminaga, ülejäänud eluruume kütsid omal ajal inimesed ise oma kehasoojusega. Islandil nimelt toimus suur osa toimetustest toas, kui ei oldud just väljas kalal või kariloomadega tegelemas. Majas elas sageli koos mitu põlvkonda ning kuigi voodid olid üpris kitsad, magati neis sageli kahe-kolme kaupa ja ööseks pandi üks kõrgem lisalaud voodi ette, et keegi unes üle serva alla ei veereks.
Muuseumi alal on tegelikult veel kaks maja, mis on veidi uuemast ajast, aga seal jõuame ajanappusel teha vaid üsna põgusa tiiru- ühe klaasvitriini taga on näha kohalikke tumedates toonides rahvarõivaid, teisal on toredad pitsid linade servades, aga jah, suuremat süveneda- imetleda paraku ei jõua.
Muuseumi lähedal asub ka pisike kirik koos kalmistuga, kiriku kõrval aga tagasihoidlik monument naisele, kes oma eluajal, 11. sajandil, oli maailmas kõige rohkem ringi rännanud naine Gudrid Thorbjarnardóttir, kes sünnitas Ameerikas esimese valgenahalise lapse- poja nimega Snorri, kellest omakorda sai hiljem tähtis usumees ja ristiusustaja Islandil.
Edasi kulgeme loodesuunas, meie teele jääb ka kunagine viimane hukkamispaik Islandil- Þrístapar. Eemalt on näha vaid mõned kõrgemad künkad kesk tasast maad ja ühe kõrgema ees on kaks toigast püsti.
Legend, mis on enam- vähem tõestisündinud, räägib sellest, kuidas 1828. aasta varakevadel otsustanud kolm ühe suurema talu teenijat ja sulast ära tappa oma peremehe, vägivaldse mehe, kes oma teenijaid nii vaimselt kui füüsiliselt ahistas. Kuna tol ööl, kui tapatöö toimus, magas kogemata peremehega samas toas veel üks juhukülaline ( kriminaalse taustaga mees), oldi sunnitud ka tema tapma, et kahtlustest pääseda. Lisaks pandi peale mõrvamisi talu ka põlema.
Kuna koht oli väike, hakati asja kohe uurima ning ei läinud kuigi kaua, kui kahtlusalused, talu kaks naisteenijat, Agnes ja Sigridur, ning sulane Fredrik, üle kuulati. Fredrik tunnistas teo üles. Aasta hiljem mõisteti nii Fredrik kui Agnes surma ning Sigridur, kes oli tollal alles 19-aastane, saadeti Taani sunnitöölaagrisse.
Teenijad hukati pea maharaiumise läbi 12. jaanuaril 1830, selleks pidi külavanem Taanist tellima spetsiaalse hukkamiskirve ning verist sündmust toodi vaatama kogu ümberkaudne rahvas, kokku 140 inimest. Külavanem tegi sellest nö näidishukkamise, et suruda inimestes maha soov teha teistele kurja ja seetõttu peale peade maharaiumist torgati need tokkide otsa otse hukkamispaigas, kehad aga maeti sinnasamasse maha. Järgmisel hommikul olid pead kadunud, arvatavalt hakkas ühel lähedal elaval naisel hukatutest kahju, ta lasi pead öösel ära tuua ja maha matta.
Umbes sajand hiljem sai mingi eriliste võimetega naine Agneselt ilmutuse, kuhu nende pead on maetud, selle unenäo järgi leiti need tõepoolest üles ning maeti koos kehadega ümber lähedalasuvasse surnuaeda.
Sellest legendist on inspiratsiooni saanud mitmed kirjanikud, kuulsaim neist Austraalia kirjanik Hannah Kent, kelle kirjutatud „Matmisriitused” on väga mõjus lugemine - see kirjeldab olukorda Agnese silme läbi ajal, mil ta kohtuotsust ning surmanuhtluse täideviimist ootab. Raamatust on plaanis teha ka film.
Järgmine lüheldane vahepeatus on ühes kõrvalisemas Islandi osas asuva kose Kolufossi ja kanjoni Kolugljúfuri juures. Neid paiku seostatakse Islandi legendides sageli figureeriva hiidnaise Kolaga, kes olevat siinkandis elanud, siinse jõe ääres maganud ja jõest kätega kalu püüdnud, keda ta toorelt söönud või siis mõnes kuumaveeallkas ära keetnud.
Meie saabumine on üsnagi efektne, sest meie hulljulge bussijuht otsustab oma täismõõdus ekskursioonibussiga otse üle kitsukese puust(!) silla tagumisse parklasse sõita, (sest esimesse me ei mahu). Seda imetegu aga filmib ja/võ pildistab hulk teisi turiste, kes tol hetkel kohapeal on.
Kosk on taas ilus, võimas, vahutav, kanjon ja vaated ümbruskonnale hunnitud. Omapärane on koht selle poolest, et kogu kanjonis ja vee ääres ronimine on omal vastutusel, st siin pole kuhugi ehitatud turvapiirdeid, sildu ega treppe. Küll on kanjoni servale paigutatud hoiatav märk, mis viitab üheselt allakukkumisohule.... Seega ma väga pikka tiiru väljas ei tee, vaid hoian tasahilju H-l ilma peal, et ta oma pildistamistuhinas väga ohtlikke manöövreid püstloodsetel kaljunukkidel ette ei võtaks. Ilm on täna üsna jahe ja pilvealune, tuul tugev ja külm ning vahelduva eduga tibutab vihmagi. Eilse soojarekordi +19 pealt on kraadiklaas taas + 11 peale kukkunud ja seega väga välja minna ei tahagi. Kõige tipuks kimbutab mind hommikust saati peavalu ning püüan lõunasööki oodates pigem bussis tukkuda, et mitte valu väga hulluks ajada.
Tänane lõuna on õnneks mitmekesine. Seda pakutakse ühes moodsas veganrestoranis, kus saab maitsta suurt hulka põnevaid salateid ( nt marineeritud brokkolit, bataati ja peeti, kapsast hapukoorega jms) ka spagette (veganlihaga?), kaalika- ja brokkolipüreesuppe ning sooja joogina vahelduseks ka kakaod, mille juurde saab võtta taas suurepärast krõbeda ja kergelt soolaka maiguga koorikuga kohalikku saia.
Siis aga pikem sõit meie tänasesse majutuskohta Hólmaviki linnakesse läänefjordide ääres, kuhu Islandi nö tavaturist eriti sageli ei satu.
Siin saame näha kohalikku Nõiakunstimuuseumi. Sirvime selle kohta ka paari teatmikku, millest saab teada kõige selle kohta, milliseid ebamaised olendeid Islandil läbi aegade nähtud on, millised nood välja näevad ja kuidas käituvad.
Lisaks tavapärasematele trollidele ja haldjatele (e nähtamatule rahvale, nagu neid siinpool kutsutakse), on suur hulk imeolendeid seotud ka merega. Nii on siin nt merehiir, keda on väga raske kinni püüda, aga kui kord saad, tuleb ta kindlalt neitsijuustega soojustatud puukarpi panna, see mereveega üle kasta ning kui talle sinna õhtul münt panna, on hommikuks pandud rahaga võrdses vääringus tekkinud juurde teine samasugune. Nii kordub see õhtust õhtusse, peab veel ainult leidma kuskilt musta kassi naha, kuhu tuleb neitsi kuupuhastusverega nõiasõnad peale kirjutada ja ongi rikkuse majjatooja omast käest olemas.
On ka teisi imeelukaid, üks jubedam ja müütilisem kui teine, võtkem või libakassid, kes võivad kasvada koerasuurusteks, aga jääda ka oma tavasuurusesse ning mitte millegi poolest erineda tavalisest kassist, aga kui võimalus avaneb, ründavad nad nii lambaid, kanu kui isegi inimesi, lüües neile küüned ja hambad kõrri. Selline elukas võib end vajadusel kuni kolm aastat surnuaias maa all peita ning teda ei ole võimalik tappa muul moel kui ainult hõbekuuli või – nööbiga.
Muuseum on pühendatud suuresti Islandi nõiaprotsessides hukkunutele, kus muuseas ohvriteks ehk nõiaks olemises süüdistatavad olid erinevalt muust Euroopast peaaegu ainult mehed, erandina ka üks naine, ning kokku oli siinseid tuleriidale saadetuid u 50. Nende nimed on ka muuseumi teaberaamatus ära toodud- kes ta oli, millal elas ning mille eest hukati.
Ühed omapäraseimad eksponaadid muuseumis on aga laibapüksid. Nii uskumatu, kui see praegusel ajal ka ei tundu, kuid vanal ajal usuti siinmail tõemeeli, et rikkaks on võimalik saada nii: tuleb eluajal mõne mehega teha kokkulepe, et peale tema surma on ta nõus, et tema keha alumise osa nahk võetakse ära. Kui mees sellega nõus oli, mindigi peale matuseid kalmistule, kaevati laip üles ja nüliti nahk altpoolt naba ühes tükis ära. Kui nüüd sellised „püksid” omale jalga panna ja münt munandikotti pista, pidi see tagama eluks ajaks nende pükste omanikule rahaõnne...
Muidugi ei ole siinne eksponaat päris inimese nahast, aga piisavalt ebameeldivad näevad need välja küll. Lisaks on muuseumis kõiksugu nõiamärke, nõidade karistamisvahendeid, nõidusemärkidega kleit, ohvrikivi, leitud ülestähendused nõiduste, nõiasümbolite, nõiajookide jms kohta. Ühesõnaga, muuseum on küll väike, aga üsna põnev.
Sellega aga saabki järjekordne reisipäev otsa. Majutume sedakorda Holmaviki külalistemajas, kus toad on üsna kitsukesed, aga pererahvas see-eest äärmiselt sõbralik. H ajab praegugi nendega eestoas mõnusasti juttu, eks pärast uurin, kellega ja millest ta rääkis. Endal on küll praeguseks paras reisiväsimus peal. Mitte et koju tahaks, lihtsalt niisama puhata ja lebotada aga küll. Aktiivne puhkus on tore, aga mitte liiga pikalt järjest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar