Djúpalónssanduri musta liivaga randa oli kusagil 1940. aastatel uppunud mingi (Inglise?) laev, mis jäi ranna lähedal tormi kätte, kuid lainetuse tõttu ei saadud paatidega laevale ligi,mistõttu laeval olnud 19-st inimesest suudeti päästa vaid 4. Laeva pole sellest ajast puututud ning meri uhub aeg-ajalt siiani kaldale aluse rauast ja roostetanud tükke, mida tõesti rannas näha on.
Veider kontrast on seegi, et tumedal liival leidub hulgi kollastes ja punastes toonides meretaimede tükke ja osad olevat päris ranna ääres, kuhu mina oma riidest tossudega igaks juhuks ei lähe, isegi meritähti näinud. Samuti on siin palju merelainetest hästi siledaks uhutud ovaalseid kive, erinevas mõõdus ja värvitoonis. Askur ütleb küll, et tegelikult pole Islandilt lubatud kive välja viia, aga kui igaüks paar väiksemat tasku pistab, siis midagi ei juhtu.
Siingi on uhked ja sünged tumedad laavamoodustised ja rahnud üle kogu ranna külvatud, tagasitee läheb üles ühe suurema rünga tagant ja minul on küll hetkeks ehmatus- kui esmalt näen enda ees gruppi inimesi mööda randa sisemaa poole minemas ja hetk hiljem pilku tõstes on järsku kõik kadunud kui tina tuhka.
Arnarstapi linnuparadiis on tänase reisipäeva teine vaatamisväärsus.
Siin on taas imeilus sini-roheline meri ja toredad laavaformatsioonid- kaared ja tornid, lisaks on teeraja lõpus ka miskisugune sambamoodi kuju, kust naised peaksid alt läbi pugema, kui tahavad saada head lapseõnne.
Ka päike on väljas, nii et kõik sätendab ümberringi ilusates erksates värvides. Siinses linnuparadiisis domineerivad liikide poolest erinevad kajakalised ja randtiirud, kes olevat üsnagi agressiivsed- kui nende pesale liiga lähedale sattuda, ründavad nad kõige kõrgemat kohta ehk pead. Tiirud ei tee oma pesi mitte kaljudele, vaid maha rohu sisse, vahel munevadki lihtsalt maapinna lohkudesse ehk et need pole eriti linnupesade moodi ja neid on raske märgata. Seetõttu soovitab Askur mitte tähistatud teeradadelt kõrvale astuda.
Linde on siin tõesti suurtel kaljurahnudel palju - esmalt näeme ühel kaugemalasuval kormorani troonimas, peamiselt aga on sambamoodi nukkidel näha erinevaid kajakaid, kes küll paarikaupa pesal kudrutavad, küll toitu otsides ringi tiirutavad, aeg-ajalt nende kisa valjeneb, kui inimesi mõne kaljuprao või suurema augu ümber liiga palju koguneb ja linnud ärevaks muutuvad. Pisut enne bussi minekut aga õnnestub mul parkaläärsel muruplatsil üsna lähedalt näha ka koovitajat, püüan teda ka filmida, aga kuna päike on otse vastu, siis lind vilksab vaid hetke ühes servas ja kõnnib siis juba kaadrist välja.
Rauðfeldsgjá kurus saab taas esmalt natuke mäkkeronimist harrastada ja seejärel ühte suuremasse kaljuprakku pugeda. Praos on jahe ja niiske ja ühes kohas on suuremat lumelahmakat näha, aga minek sinna on mööda mägiojakeses olevaid suuremaid kive, millest mõned on pooleldi vee all ja enamik neist ka veidi libedad. Saan poolele teele, ent ei taha riskida jalgade märjakssaamisega, seega päris lõpuni ei lähe. Need, kes sees ära käivad, räägivad hiljem, et see pea kohal kõrguv lumelahmakas, mis tänase ereda päikse käes hoogsalt sulas, olevat ühes kohas tõesti veel ainult ausõna peal seal kaljude vahel kinni püsinud...
Lõuna Borgarnesi linnas- bussis otsustame koos, et järgmise kahe päeva hommikusöögivarud ostetakse üle jäänud lõunasöögirahadest ja meie reisikamba ühised hommikusöögid saavad sel moel jätkuda ka Reykjavikis, sealse apartemnthotelli ühes suuremas korteris, kus majutub K pere. Too suundubki siis koos Askuriga suuremale ühissöögi osturallile Bonuse poodi( meie ülejäänud võime seda muidugi omal soovil ja väiksemas mahus samuti teha).
Lõunat sööme kohe Bonuse poe kõrval (see on Islandi üks suuremaid ja odavamaid poekette, umbes nagu meie Rimi) asuvas Grillhusis. Minu suureks rõõmuks on siin tegemist kaua oodatud kaunikese- toekama ja ülimaitsva toiduga, milleks on suur ja mahlane kanaburger, millel juures veel mõnusad krõbedad friikad. Söögikoha seintel saab samal ajal vaadata nostalgilisi vanu muusikavideoid.
Siis aga saabumegi Islandi pealinna Reykjavikki, siinsesse Apartmenthotelli, kus asjade mahapanemise ja tubade segaduse lahendamise järel toimub sel päeval veel ekskursioon kesklinnas.
Jõuame vahepeal niisiis asjad tuppa maha panna ja veidi riideid vahetada. Kuna sooja tundub sel päeval olevat nii 15-16 kraadi, otsustan, et enam oma nädala jagu kantud matkajopet selga ei pane, vaid vahetan selle tagi vastu. Õnneks jätkub mul oidu jätta selle alla siiski kõrge kaelusega kampsun, vastasel juhul oleksin ilmselt viimasel reispäeval olnud haige või suures kaelavalus, sest Reykjavikis on tuul! Ja mitte tavaline, vaid vinge, läbilõikav ja tugev, nii et ajuti aitab selle vastu vaid kaeluse üle pea ja kukla tõmbamine, aga ka siis on nii tugevaid ja külmi iile, mis sõna tõsises mõttes hambad plagisema panevad.
Buss toob meid Harfi-nimelise muusikamaja ette, sealt liigume läbi kesklinna edasi jalgsi, peatudes pisut pikemalt esmalt ühel mäeküljel suure ristmiku lähedal, kus on ausammas Islandi asutajale Ingólfur Arnarsonile. Seejärel otsime üles vana Altingi hoone linna keskväljakul, mida ümbritsevad ka teised ajaloolised hooned nagu kunagine apteek, postimaja ( millest mõlemast on tänaseks päevaks tehtud söögikohad vm turismiatraktsioon), Reykjaviki vanim hotell jm.
Pisut maad edasi, möödunud varjulises parginurgas seisvast kujust, Islandi jaoks tähtsa mehe Skúli Magnússoni kujust, kes oli õppinud õigusteadust ning astus islandlaste kaitseks välja ka taanlaste ülekohtuse kaubitsemiskorra jms vastu, on korraga näha uute ja moodsate hoonete vahel üht väikest ja vana tumedate seintega puumaja, mis olevat kogu linna vanim maja.
Viimasena näitab Askur taamal üht suuremat hoonet, mille katuseservadel on huvitavad tumendavad linnukujud. Ta selgitab, et need on jahipistrikud, keda omal ajal Islandilt püüti ja siit välja müüdi. Selles majas linde hoiti ning sellest on see saanud ka nime- Pistrikumaja. Tuuri lõpetuseks soovitab meie giid omal käel minna kindlasti avastama Reykjaviki jalakäijate tänavat, mis on linna üks suuremaid tuiksooni, see on terve kilomeetri pikk, seal on palju poode, kohvikuid jm ning kindlasti otsida üles siinne suurim kirik- Hallgrimskirkja.
Paari poodi sisse kiiganud ja mõne suveniiri ostnud, suundume meiegi üles mööda vikerkaarevärvides üle võõbatud tänavat, mis on samuti väga rahva- ja söögikohtade rohke ning mis viibki meid välja tolle uhke kiriku juurde.
See on oluliselt kõrgem kui mistahes muu hoone kogu linnas, see on heledat tooni ja ehitatud ovaalses tõusvas joones, veidike püramiidjalt nii, et kummaltki poolt pürivad tipu poole samasugused sambad, nagu on näha mitmel pool siinsetes looduslikes mäestikes ja kanjonites. Seest on kirik sama uhke ja hele kui väljastki. Nagu sakraalsetes hoonetes ikka, tekib siingi ringi käies pisut pühalik ja harras tunne hoolimata sellest, et rahvast voorib sisse- välja peaaegu katkematult. Huvitav on see, et kirikupingid on siin pehmed, polstriga ja põhiruumi pääseb läbi uhkete jääklaasidega pruunidest topeltustest.
Kiriku ette on püstitatud uhke kuju Leifr Eiríkssonile - kohalikule mehele, kes tegelikult jõudis Ameerikasse varem kui Kolumbus, kuid segaste suhete tõttu kohalike indiaanlastega ei jäänud seal paikseks. Kuju kinkisid ameeriklased Islandile 1930. aastal, mil siin tähistati 1000 aasta möödumist Altingi asutamisest.
Kirik uudistatud, jätkame oma jalutuskäiku mööda Askuri viidatud jalakäijate tänavat ning satumegi pooljuhuslikult ühte nurgapealsesse kohta, mis osutub juba bussis kellegi poolt väljahõigatud toredaks paigaks, vanaks raamatupoeks, kus pidada igal õhtul olema elav muusika.
Meie saabumise hetkel on kell u 19.30 ning laval käib parasjagu stand-up show, mida H hea meelega natuke kuulaks. Mina uudistan seni kohapeal veidi ringi.
Kokku on siin lausa neli erinevat tasandit- sisse tulles on pisike baariala, sealt suundub üks trepp alla, kus keldrikorrusel asub mängude ala- laudadele on paigutatud erinevaid laua- ja seltskonnamänge, tagaseinas on väljapanek vinüülplaatidest.
Baariosast ülespoole jääb aga kontserdiala- seal on kõige rohkem istumiskohti ning lava, sealt omakorda saab liikuda veel korrus ülespoole, rinnatisele, kus on samuti istumiskohad ja wc-d.
U 19.45 koomikud lõpetavad ning antakse teada, et bänd alustab, nagu ikka igal õhtul, kell 20 ning mängib kella 23-ni.
Otsustame, et käime vahepeal oma majutuskohast läbi, paneme selga sobilikumad riided, H tahab ka süüa ning mingil ajal tuleme tagasi, et veidi ka bändi kuulata.
Meil läheb aega kauem kui arvata, on vaja veidi Messengeris suhelda, H saab Askurilt oma telefoni tagasi, siis teeb omale meiki ja sööb nii, et tulema saame alles tund hiljem.
Tee meie apartmendist Bookstore`ni on samuti pikem kui arvata, ka see võtab ligi 20 minutit, nii et kontserdipaika jõuame umbes 21.15, mõned meie omad on seal juba kohad sisse võtnud ning kuigi uksel tundub, et paik on rahvast juba pungil täis, viipab K meid lähemale ja tõesti- imekombel on tema seltskonna selja taga jäänud hetkeks vabaks üks kahene laud, mille ruttu hõivame.
Ja no tulekut ei pea absoluutselt kahetsema, sest bänd on väga vinge! Mängivad vanu häid roki- ja kantrihitte, liider on julge, elav, karistmaatiline, suhtleb aktiivselt publikuga ja melu on mõnus. Otsustan paari loo ärakuulamise järel, et siia jääme me kindlasti kuni kontserdi lõpuni ning tellin baarist meist kummalegi kohaliku tumeda õlle, mis kokku maksavad küll 3500 kohalikku raha, aga no korra elus ju võib õlle peale ka üüratu summa kulutada. Pealegi on see märjuke õlle kohta päris hea- tummine, poolmagus, janukustutav.
Ja mida edasi aeg, seda lahedamaks lähevad bändi lood- esitusele tulevad kõrvuti Eaglesi Hotel California ja aegumatu Country Roadsiga ka Abba rokiversioonid Mamma Miast, Dancing Queenist, GimmeGimme`st, jätkudes Footloose`i, Sweet Child Of Mine`i ning lõpetades loomulikult Queeni Radio Ga-Ga, Championsi ja Bohemian Rhapsodyga. Lisalugudena kõlavad Metallica Enter Sandman ning Oasise Wonderwall. Kusjuures bänd uhab laval tõesti ainsagi hingetõmbepausita kolm tundi jutti ja peo lõppedes on lavaesine rokkivat ja tantsivat rahvast tihedalt täis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar