esmaspäev, 18. jaanuar 2010

Kunagisele armsamale. Ausalt ja valusalt

Leidsin sellise loo oma arvutist, üsna unutusehõlma vajunud teine, suvest saati tegevusetult seisnud. Küllap oma aega oodanud.Aga avaldamst ei tõrgu sest (Viimaste aegade ulmi ja seosetuid mõttekatkeid arvestades on see ka üsnagi aktuaalne.)


Ühel suvepäeval kohtusin iseenda minevikuga. Ette hoiatamata ja valusate nurkade vastu põrgates, nagu karta oligi.
Nägin üle aegade taas Sind, oma kümne aasta tagust armsamat; oma kunagist kõige kallimat ja lähedasemat inimest maailmas. Ja hinges tuksatas miski äkki üsna valusalt.

Sina. Oma lastega.
Ma ei teagi, kust alustada…
Olen sellele nii palju mõelnud. Selle vist teatavas mõttes isegi teadlikult esile kutsunud, sest öeldakse ju: millele pidevalt mõtled, selle energia lased kosmosesse tiirutama kuni ta lõpuks realiseerubki...
Tjah, niisiis. Olen palju mõelnud, millised nad võiksid olla. Sinu lapsed. Selle mehe järeltulijad, kellega oleksin isegi neid tahtnud… On nad Sinu nägu või… Sinu naise moodi? Kas neil ikka kindlasti on Sinu rohelised silmad, tume kulmukaar ja imeilusad, heledad sihvakad kunstnikukäed, nagu soovisin neid salamisi vaimusilmas ka oma lastele?
Nüüd siis tõugati mind valusa tõega silmitsi, ehkki tõde õigupoolest ei selgunudki. Lapsed on ju lapsed, nii väikestel, paari-kolmestel, õnnestub harva konkreetseid näojooni eristada.

Ja Sina ise. Ma peaaegu ei olekski Sind näinud, kuigi olen ikka arvanud, et tunnen Sind ilmeksimatult alati teiste hulgast ära. Aga näe, ma pole üldse nii ilmeksimatu, mälu petab või…
Ometi olen sageli linnatänavail uidates mõtisklenud, mis oleks või saaks, kui juhuslikult kohtuksime, silmast silma, parasjagu vabadena nii tööst kui lastest, ja läheksime koos… Noh, kasvõi kohvikusse näiteks. Räägiksime, kuidas kummalgi on vahepeal läinud, mida tunneme, arvame, tahame… Elust üldse. Nagu vanadel headel aegadel.
Jaa-jaa, ma mäletan imehästi, kuidas mulle meeldis Sinu omanäolist, kumedalt helisevat häält kuulata, kui oma arukal, rahulikul moel ilmaelust kõnelesid. Või kui Sa laulsid. Ilusaid ja mõtlikke laule oma keerdtrepiga ärklitoas kamina ees istudes.
Ning minevikku vast ei puudutakski, ehkki selle vari jääb meie vahele vist alatiseks.

Olen vahetevahel unes näinud, et tahad mind tagasi. Meil on olnud salajasi ja magusalt erutavaid kohtumisi tagahoovides, palju ilusaid sõnu… Ainult ulmades muidugi.
Siiski- miskipärast on need jäänud painama, kummitama. Need on olnud nii tõelusele lähedal, et tahaks juba uskuda, et olemegi ehk kusagil teises reaalsuses tõepoolest taaskohtunud.
Kes teab, võib-olla on neis ka pisut alateadlikku soovi, et nii läheks, sest ma pole Sind hoolimata mitmetest katsetest kunagi lõplikult suutnud oma hingest kustutada. Ehkki kainelt mõeldes oleks see ju peaaegu võimatu. Et me kunagi veel… Nojah. Unistada pole veel keegi keelanud.

Aga tookord olid Sa päriselt kohal, luust ja lihast inimene, kunagine kallim, ei oluliselt vanem ega noorem kui kunagi. Väliselt ikka samasugune- pikk, kerges habemetüükas näoga (uhh, kuidas põsed selle karedast puutest vahel mitu päeva hiljemgi veel tuikasid!), siiski soliidne ja õige-õige pisut kühmus, ehkki teisalt adusin ka teatavat muutust - mingit seletamatut väsimust, tüdimust ja nukrust Sinus… Aga see võis vabalt olla ka vaid kauge mahajäetuse kibestumus minus, mis seda nägema pani. Seda ehk näha tahtiski.

Ma seisin suures rahvamassis peaaegu Sinu kõrval, nii et hetkeks arvasin taas Sinu nahkjope tuttavlikku hõngu oma sõõrmeis heljuvat, kuid siis meenus, et on ju suvi ja vaevalt et Sa nahkjopes oled. Vaevalt see sul enam alleski on.
Me olime teineteist märganud, ent ma ei julgenud Sinu poole vaadata. Kogu minu julgusekübe oli korraga otsatult kadunud, nii et ei söandanud end peaaegu liigutadagi.
Ma teadsin ja tajusin lausa füüsiliselt, et Sa pidasid mind silmas ja mõtlesin rabistades, millise pilguga Sa, nüüdne aus abielumees ja 3 lapse isa, mind, pisikest kõhetut üksikema, võisid vaadelda? Oli seal killukesi hellust vanadest aegadest, oli seal segadust, kohmetust või oli vaid haletsusesegune viisakas uudishimu?

Püüdsin end Sulle otsavaatamiseks koguda, ent oli juba liiga hilja. Sa võtsid oma lapsed, kummagi poisipõnni ühe käe otsa, ning läksid.
Siiski- tundus, et pisut liiga kiiresti ja närviliselt laste käest mänguasju ära kiskudes…

Minule jääb aga olemata jäänud augustikohtumise nukrus ja valu veel kauaks hinge kriipima.

1 kommentaar:

  1. Tähelepanu !!!

    minu nimi on Mavis Carlos, i esindaja Aiico kindlustus laenu laenuandja äriühing
    Brasiilias, anname välja laenu 2% huvitatud määra, kui olete huvitatud võtke see e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd oma laenu üleandmine kohe. võite meiega ühendust võtta ka selle vandeadvokaat e-post: amaah.credit.offer@gmail.com ka. meie firma on kunagi valmis üle mingi summa teile alates 5000 € kuni 100.000.000 euro mõni teie projekti oleme kunagi valmis krediidi teid periood 1 või 1 nädal tehing.

    Attention !!!

    my name is Mavis Carlos, i representative of Aiico insurance loan lending company in Brazil, we give out loan at 2% interested rate, if you are interested kindly contact this email:(maviscalos_laen_laenamine@outlook.com)now for your loan transfer immediately. you can also contact us on this barrister email:amaah.credit.offer@gmail.com also. our company are ever ready to transfer any amount to you starting from 5000 euro to 100.000.000 euro for any of your project, we are ever ready to credit you in an period of 1 or 1 week transaction.

    VastaKustuta