Neljapäev, 14. jaanuar 2010

Torisev koer

Olen oma kutsukese koolitamisega siis niikaugele jõudnud, et ära said viimasel nädalavahetusel peetud juba ka esimesed toatuurid (-tunnid).
Püüdsin oma taksitegelasele selgeks teha, et diivanile ei roni- ja KÕIK!!
Ilma mingi järeleandmise või vastuvaidlemiseta.
Oskarile see teadagi ei meeldinud. Üritas iga kord, kui end vähegi liigutasin, iseennast võimalikult pailapse näoga mulle tiiva alla sokutada. Ei õnnestunud kuidagi. Kümneid ja kümneid kordi sundisin vaest looma tagasi põrandale lebama.
Nii kolm päeva järjest. Kasum on nullilähedane. Taks üritab ikka oma joru ajada.

Kui enam muidu ei saa, hakkab torisema.
Koera keeles, aga üsna inimese moodi- ehk siis häälega (häälekalt).
See on üpris halenaljakas, kui mu muidu üsnagi heledahäälne koeraniru seda teeb.
Minu kõrvale kõlab see madalahäälne jorin koos altkulmu saadetud solvunud pilkude ja diivanit mööda allalibisevate käppade sahinaga umbes nagu urr-mörr- lõrr- uugh -aagh- õrr-porr...
No vägisi tükib naer peale.
A katsu sa taksi üle naerda. Seda haavumist annub sul alles pärast heastada.
Ja kes selle jorutuse mulle ära tõlgiks?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar