Islandi reisikiri. 10. ja 11. päev- 28. ja 29. juuni

Meie Islandil olemise viimasel täispikal reisipäeval läheme nn Islandi „Kuldsele ringile” – see on peamiselt Reykjaviki lähim ümbrus (u 90 km pealinnast), kus on kobaras koos mitu suuremat vaatamisväärsust. Ehk teisisõnu Islandi kõige turistiderohkem kant, kuhu tehakse lisaks tavalistele ringreisidele ka päevaekskursioone.
Nii on inimesi kõigis tänastes vaatamistväärt paikades tohtute hordidena, parklad on eri suuruses busse pilgeni täis ja rahvas voorib nii turistilõksudes kui vaatamisväärsuste ümbruses katkematu kehademerena ja nt Gulfossi juures neid ülevalt platvormilt jälgides näivad nad pisikeste värviliste putukatena, kes suure looduse keskel imeväikeste ja kaitsetutena sihitult ringi saalivad või siis aeg-ajalt suurematesse kobaratesse kokku kogunevad. Mulle säärased rahvahulgad ei sümpatiseeri, ma ei tunne end neis paikades põrmugi mugavalt, aga ühe päeva saan muidugi hakkama.

Altingi väljad- on too kurikuulus paikkond Islandil, kus maakoor käriseb ehk kokku saavad Euraasia ja Ameerika manner. Need triivivad teineteisest eemale kiirusega 2 cm aastas ning seetõttu on kogu siinne maa-ala täis auke ja pragusid, mis on osaliselt veega täitunud.

Samuti käis siinsetel lagedatel väljadel vanadel aegadel koos islandi rahvanõukogu e Althing, kes koguneski igaaastaselt kusagil juuni lõpupoolel. Siis arutati siin paari nädala jooksul kõiki tähtsamaid küsimusi, sõlmiti abielusid, lahendati kohtuvaidlusi, kaubeldi, peeti pidusid ja jõukatsumusi.
Alal ringi jalutades on infotahvlite juures ka QR-koodid, mõned tublimad skannivad need omale telefoni ja tuleb välja, et nende abil on võimalik ajas rännata. Koodi abil saab telefoni liigutades aimu, mismoodi väljadel omal ajal elu võis käia, saab näha nö kummitusi enese ümber, kus lisaks majadele on näha ka poolläbipaistvaid inimkujusid, kes niisama kõnnivad, juttu ajavad või muid igapäevatoimetusi teevad.

Stokkuri geiser- no täna on väljas see tõeline Islandi tuuleke, nagu Askur selle kohta naljatlevalt ütleb. Tuule kiirus on siis 26m/s ja see ei ole puhanguline, vaid pidev, nii et vastutuult minnes on tegu, et püsti jääda ja hingatagi on kohati keeruline. Ka telefoniga pildistamine ja filmimine on raskem, sest tuul tahab tehnikat vägisi käest vedada. Stokkuri geiser on Islandi suuruselt teine kuumaveeallikas, mis asub kuulsal Geisrite tasandikul, sealsamas, kus ka kohalik suurim geiser, mis aga enam viimastel aastatel korrapäraselt ei purska.
Küll aga teeb seda Stokkur- keskmine pursete vahe on 5- 7 minutit, kusjuures mida pikem vahe, seda võimsam on uus purse. Meie sealoleku päeval on aga pursked ikka päris tagasihihoidlikud, need käivad küll iga 4-5 minuti tagant, aga lubatud 20-30m asemel jääb suuremate kõrguseks vast nii 15m. Ei teagi, kas asi on tuules, mis vee enne, kui see kõrgemale jõuab tõusta, laiali puhub, või on Stokkur mingil põhjusel „rikkis”, aga jah, suurt vaatemängu seal sedakorda ei näe...

Gulfossi- peetakse Islandi üheks ilusamaks ja suursugusemaks koseks, sest ta langeb alla kolme astanguna, mis on teineteise suhtes väikese nurga all. Kosk ei ole väga kõrge, küll aga väga lai (250 m) ja oma nime on too saanud selle järgi, et päikseliste ilmadega paistab vesi eriti õhtusel ajal sageli kuldsena. Ka tekib üle kose tihti hästi nähtav vikerkaar.

Tänasel päeval on aga siingi tohutu tuul ja see puhub muidugi ka veepiisku laia pihuna laiali, mistap mina kosele väga ligi ei lähe, (sest pole vastavalt riides, nii matka- ja soojemad püksid on pika reisi jooksul juba määrdunud ja tavaline teksaspüks vett ju kuigivõrd ei kannata, seda enam, et hiljem poleks kuigi mõnus niisketes riietes vinge tuule käes olla). Nii kõnningi vaid korra laiadest turstide jaoks tehtud treppidest alla, kaen uhket koske eemalt ja ronin siis tagasi üles, kus kõrgelt platvormilt avaneb ühtaegu nii hea ja avar vaade, kui on ka oluliselt kuivem olla.

Skálholt- on kunagine Islandi vaimne keskus, esimeste piiskoppide elu- ja ka hukkamispaik.
Peale ristiusu vastuvõtmist Islandil määrati ametikohuseid täitma ka kohalik piiskop, kes esiti valitses kogu saart, ent hiljem löödi ühtne piiskopkond siiski kaheks ning põhja- ja lõuna- Islandil valitses kummaski oma piiskop. Põhjapoolsete alade usumees aga polevat oma ametis olnud kuigi innukas ja isegi Taani võimumeeste poolt antud korraldusi eiranud (muuhulgas kuninga kutset ilmuda tema vastuvõtule oma usutööst aru andma). Selline teguviis aga oli omal ajal lubamatu ning nii otsustati too piiskop pea maharaiumise läbi hukata. Veretöö viidigi läbi siinsamas. Ja kuigi praegu on kogu riigikiriku tööd puudutav koondunud suuresti pealinna, hoitakse endiselt au sees ka Skálholti endist hiiglust ja siin toimuvad praeguseni erinevad laululaagrid, kirikumuusikaüritused jm kirikuelu puudutav.
Praegu on paigas näha vaid ilusat valget kirikut ja selle kõrval olevat mätaskatusega kõrvalhoonet, aga kuna siinne peatus on meil üsnagi lühike ( põikame siia sisse, et täita ära ajaauku, kuna Friedheimaris pole võimalik meile kohe peale lõunasööki korraldada hobuste showd), ei jõua ma enamat kui vaid viivuks kirikusse sisse kiigata ning kõrvalhoone uhket ämblikukujuliseks sepistatud ukselukku pildistada.

Friðheimari tomatikasvatus- ja hobusetalu. Meile tuleb giidiks tore punapäine tüdruk, väga rõõmsameelne, energiline ja huvitava näoga- hästi heleda nahaga, pikad punased juuksed pika patsina seljale seotud, mõlemad kõrvad kergelt peast eemale hoidvad ja hambad kergelt puseriti, mistõttu tema naeratus on armsalt kergelt viltu. Hoolimata nendest nn iluvigadest näeb ta kuidagi lummav välja, nii et tundub (mulle) tõesti mõne päkapiku või haldja kauge sugulasena.
Pakkunud ringi kohalikke pisikesi tomateid, hakkab ta rääkima sellest, et nende talu kasvatab tomateid kogu riigile, välja ei ekspordita midagi. Mõlemad suured kasvuhooned toimivad ainult geotermaalsel küttel, kastmisvette lisatakse ka mõningaid lisaaineid nagu magneesiumi, kaltsiumi jm, mis kasvu parandab. Kokku võib siit leida nelja erinevat sorti tomateid, taimed kasvavad kuni 10m kõrguseks, kuid külgedelt kärbitakse neid iganädalaselt. Vilju antakse ka maitsta, maitsevad koduselt, poolmagusalt.

Lisaks tomatitele on siin kasvamas näha ka erinevaid maitsetaimi, rohelisi salateid jms. Samuti on neil taimede tolmeldamiseks oma mesilased, keda avatud tarudes samuti korra lähemalt kiigata saame.
Väikese ringkäigu järel on ka meie lõuna sealsamas ülisuures kasvuhoones asuvas söögikohas, kus pakutakse ( üllatus-üllatus!) tomatipüreesuppi, siinajuurde veel merandide varras hiidkrevettide ja grillitud tomatitega ning lai valik erinevaid kohapeal valmistatud küpsetisi ( kõrvitsaseemne-ciabatta soolakristallidega, juustu-ciabatta, köömnesai... Kõik variandid ei jää meeldegi, aga nood eelnimetatud proovin ära- köömned mulle ei meeldi ja see sai jääb pooleli, aga teised kaks on ülimaitsvad, krõbedad, värsked).
Ning lõpuks toimub samas kohas veel islandi hobuste show.
Islandi hobune on väga eriline tõug, sest on siinsel saarel muutumatuna püsinud väga pikka aega ning tal puudub immuunsus mandri-Euroopas levinud hobuste haiguste suhtes. Seetõttu kehtib sinsetele hobustele range reegel- neid ei tohi üldjuhul saarelt välja viia, aga kui on viidud (näiteks käivad mujal võistlemas), siis ei tohi enam tagasi tuua.
Islandi hobune on väiksem kui tavaline, aga suurem kui poni. Tal on väga palju värvivariatsioone alates üleni valgetest või pruunidest lõpetades lapiliste kolmevärvilistega.
Kui tavaliselt on hobusel kolm liikumisviisi- galopp, kõnd ja traav, siis Islandi hobustel on lisaks ka trott ja küliskõnd, kusjuures viimane on nii sujuv, et ratsanik ei kõigu sadulas üldse, nii et meilegi demonstreeritakse, kuidas hobuse seljas istudes võib julgelt õllekannu pea kohal hoida ilma, et sellest tilkagi maha loksuks.
Niisiis korraldatakse meile talus paarikümne-minutine privaatseanss, kus seda haruldaselt ilusat ja sõbralikku hobusetõugu lähemalt tutvustatakse. Kohalik giid küsib, mis keeles me tutvustust soovime. Askur vastab, et grupis mõistavad kõik inglise keelt, aga kohalik tüdruk pärib edasi, et mis riigist muidu grupp on. Askur vastab, et Eestist ja tüdruk lubab uurida, kas neil on ka eestikeelest versiooni, sest neil olevat tutvustusi 20 maailmas enimlevinud keeles.... :) Nojah, ilmselgelt saame oma tutvustuse siiski inglise keeles, aga tore väike vahepala siiski!

Õhtuks tuleme tagasi Reykjavikki oma aprtemant-hotelli, sööme natuke, täname ühiselt bussijuhti, kes tänasega meie juurest oma uhke luksusbussiga peab lahkuma, aga õhtul suundume taas raamatupoe bändi kuulama.
Ei ole tõesti kuulujutt- ehk laval ongi sama bänd, (bassimees on teine, teised tüübid samad).
Jõuame seekord veidi varem ja saame kohad ülemisel rinnatisel, kust on parem vaade lavale ja loodame, et ka rahva sagimise mõttes veidi rahulikum. Aga oi kuidas me selles suhtes eksime, sest on ju reede õhtu ja rahvast koguneb nii, et ruum on ikka pilgeni viimaks täis ning liikuda saab seal vaid trügides.
Bänd on endiselt tasemel, repertuaar ei ole õnneks täpselt sama, mis eile. Põhilised hitid muidugi jäävad ja tulevad suuresti ka samas järjekorras esitusele, aga on ka uusi lugusid, mida eile ei kuulnud, nagu Van Haleni Jump, Bonnie Tyleri Total Eclipse, Roy Orbisoni Pretty Woman. Bändi nimi ongi lihtsalt Bookstore Band ja nende liider Ragnar on lisaks laulu- ja pillimehele ka stand-up koomik (kes juuksed lahti näeb muide üpriski James Hetfieldi moodi välja).

Igal juhul taas meeleolukas hea muusika seltsis veedetud õhtu, kuigi emotsioon ei ole muidugi 100% sama ehe ja vägev kui eile, kui nad nö pooljuhuslikult avastasime. Eks oma osa mängi ka väike sisemine nukrus, et see vägev reis ongi nüüd korraga sama hästi kui läbi...

29.juuni ongi meie tagasisõidu päev.
Täna on meil hommikul vastas uus buss ja bussijuht. Kui esimene on kena noor itaallane, kes on väga viisakas ja kohusetundlik (loeb meid enne sõitma hakkamist vähemalt kolm korda üle!), siis buss on ikka kitsas ja umbne võrreldes eelnevate päevade laiutamise ja luksusega (küll inimene ikka harjub kiirelt kõigega, eriti, mis puudutab mugavusi!).
Õnneks või kahjuks, aga sel päeval meil ju Islandil enam mingit tõsisemat tiiru ei tule, sõidame oma pika reisi lõpetuseks veel korraks vaid Bessastadirisse, kus asub Islandi presidendi palee.
Seal aga eriti aega ringi vadata ei ole, sest aeg surub kõvasti peale. Nii jõuamegi vaid kenal tuulisel neemenukil uhkele ja hästi hooldatud majale väljast kiire tiiru peale teha, siis aga koguneme juba hooviesisile, et ühiselt tänada meie reisi kõige suurema ja vastutusrikkama töö tegijaid: K-d, kes meie kamba üldse kokku ajas ning kogu igapäevase elu-olu eest hoolt kandis, ning muidugi giid Askurit, kes meid sel salapärasel ja tuulisel saarel nendesse põnevatesse, ainulaadsetesse ja eriilmelistesse paikadesse viis. K saab meie grupi poolt reisimälestuseks teejuhi nõiamärgiga tassi, kuhu peale on kirjutatud kõigi reisisellide nimed, ja Askur saab K-lt uue joogipudeli (sest enda oma kaotas ta millalgi meie reisi jooksul ära).

Siis aga tulebki suund paratamatult juba Keflaviki lennujaamale võtta, kus võrreldes Riiaga on rahvast ja möllu esiti hoops vähem.
Pagasi äraandmise järjekord küll venib parajalt, aga kogu muu kontroll läheb pigem kiiresti, nii et jõuame veel tax-free poeski tiiru teha ning peale pikka kaalumist otsustan külakostiks Islandilt kaasa viia lisaks juba olemasolevale tumedale šokolaadile ja leivapätsile ka paki todasama head tumedat Einstöki- nimelist kohalikku õlut, mida Reykjavikis kontserdi ajal jõin.
Ootesaalis selgub veel, et meie lend hilineb pool tundi, aga muid suuremaid sekeldusi ei juhtu. Nagu ikka, on palju pikka ootamist ja olgugi et suundume väljumiste alale suhteliselt aegsasti, on sealgi inimesi juba päris palju. Saan siiski läbi ootepaviljoni akende jälgida meie lennu ettevalmistust alates lennuki saabumisest kuni pardale lubamiseni välja.
Tagasilend on lühem ja sujuvam, lennukitoit on üllatavalt hea (aga ega valikut pole ka, hommikust on meie lennu startimise ajaks saanud juba pealelõuna) ja kuna istume seekord kolmesel istmereal, kus mina jään keskele, ei õnnestu eriti ka tukastada ja nii loen ühe hooga läbi kogu Õnnepalu „Eesti looduse”.
Aklimatiseerumiseks või nii.

Islandi reisikiri. 9. päev- 27. juuni

Hommik keerulise õhtu ja vähemagatud öö järel on kiire ja rabistav, bussis avastab H, et on oma telefoni hotelli unustanud. Tuleb esimeses peatuspaigas selle teema lahendamisega tegelda. Õnneks on Askuril mingi sõber veel samas hotellis ja mõninga asjaajamise järel on seis selline, et on lootust õhtul Reykjavikis telefon tagasi saada. Siis aga on suund juba tänasesse esimesse tuulisesse peatusaika.

Djúpalónssanduri musta liivaga randa oli kusagil 1940. aastatel uppunud mingi (Inglise?) laev, mis jäi ranna lähedal tormi kätte, kuid lainetuse tõttu ei saadud paatidega laevale ligi,mistõttu laeval olnud 19-st inimesest suudeti päästa vaid 4. Laeva pole sellest ajast puututud ning meri uhub aeg-ajalt siiani kaldale aluse rauast ja roostetanud tükke, mida tõesti rannas näha on.

Veider kontrast on seegi, et tumedal liival leidub hulgi kollastes ja punastes toonides meretaimede tükke ja osad olevat päris ranna ääres, kuhu mina oma riidest tossudega igaks juhuks ei lähe, isegi meritähti näinud. Samuti on siin palju merelainetest hästi siledaks uhutud ovaalseid kive, erinevas mõõdus ja värvitoonis. Askur ütleb küll, et tegelikult pole Islandilt lubatud kive välja viia, aga kui igaüks paar väiksemat tasku pistab, siis midagi ei juhtu.

Siingi on uhked ja sünged tumedad laavamoodustised ja rahnud üle kogu ranna külvatud, tagasitee läheb üles ühe suurema rünga tagant ja minul on küll hetkeks ehmatus- kui esmalt näen enda ees gruppi inimesi mööda randa sisemaa poole minemas ja hetk hiljem pilku tõstes on järsku kõik kadunud kui tina tuhka.

Arnarstapi linnuparadiis on tänase reisipäeva teine vaatamisväärsus.
Siin on taas imeilus sini-roheline meri ja toredad laavaformatsioonid- kaared ja tornid, lisaks on teeraja lõpus ka miskisugune sambamoodi kuju, kust naised peaksid alt läbi pugema, kui tahavad saada head lapseõnne.

Ka päike on väljas, nii et kõik sätendab ümberringi ilusates erksates värvides. Siinses linnuparadiisis domineerivad liikide poolest erinevad kajakalised ja randtiirud, kes olevat üsnagi agressiivsed- kui nende pesale liiga lähedale sattuda, ründavad nad kõige kõrgemat kohta ehk pead. Tiirud ei tee oma pesi mitte kaljudele, vaid maha rohu sisse, vahel munevadki lihtsalt maapinna lohkudesse ehk et need pole eriti linnupesade moodi ja neid on raske märgata. Seetõttu soovitab Askur mitte tähistatud teeradadelt kõrvale astuda.

Linde on siin tõesti suurtel kaljurahnudel palju - esmalt näeme ühel kaugemalasuval kormorani troonimas, peamiselt aga on sambamoodi nukkidel näha erinevaid kajakaid, kes küll paarikaupa pesal kudrutavad, küll toitu otsides ringi tiirutavad, aeg-ajalt nende kisa valjeneb, kui inimesi mõne kaljuprao või suurema augu ümber liiga palju koguneb ja linnud ärevaks muutuvad. Pisut enne bussi minekut aga õnnestub mul parkaläärsel muruplatsil üsna lähedalt näha ka koovitajat, püüan teda ka filmida, aga kuna päike on otse vastu, siis lind vilksab vaid hetke ühes servas ja kõnnib siis juba kaadrist välja.

Rauðfeldsgjá kurus saab taas esmalt natuke mäkkeronimist harrastada ja seejärel ühte suuremasse kaljuprakku pugeda. Praos on jahe ja niiske ja ühes kohas on suuremat lumelahmakat näha, aga minek sinna on mööda mägiojakeses olevaid suuremaid kive, millest mõned on pooleldi vee all ja enamik neist ka veidi libedad. Saan poolele teele, ent ei taha riskida jalgade märjakssaamisega, seega päris lõpuni ei lähe. Need, kes sees ära käivad, räägivad hiljem, et see pea kohal kõrguv lumelahmakas, mis tänase ereda päikse käes hoogsalt sulas, olevat ühes kohas tõesti veel ainult ausõna peal seal kaljude vahel kinni püsinud...

Lõuna Borgarnesi linnas- bussis otsustame koos, et järgmise kahe päeva hommikusöögivarud ostetakse üle jäänud lõunasöögirahadest ja meie reisikamba ühised hommikusöögid saavad sel moel jätkuda ka Reykjavikis, sealse apartemnthotelli ühes suuremas korteris, kus majutub K pere. Too suundubki siis koos Askuriga suuremale ühissöögi osturallile Bonuse poodi( meie ülejäänud võime seda muidugi omal soovil ja väiksemas mahus samuti teha).
Lõunat sööme kohe Bonuse poe kõrval (see on Islandi üks suuremaid ja odavamaid poekette, umbes nagu meie Rimi) asuvas Grillhusis. Minu suureks rõõmuks on siin tegemist kaua oodatud kaunikese- toekama ja ülimaitsva toiduga, milleks on suur ja mahlane kanaburger, millel juures veel mõnusad krõbedad friikad. Söögikoha seintel saab samal ajal vaadata nostalgilisi vanu muusikavideoid.

Siis aga saabumegi Islandi pealinna Reykjavikki, siinsesse Apartmenthotelli, kus asjade mahapanemise ja tubade segaduse lahendamise järel toimub sel päeval veel ekskursioon kesklinnas.
Jõuame vahepeal niisiis asjad tuppa maha panna ja veidi riideid vahetada. Kuna sooja tundub sel päeval olevat nii 15-16 kraadi, otsustan, et enam oma nädala jagu kantud matkajopet selga ei pane, vaid vahetan selle tagi vastu. Õnneks jätkub mul oidu jätta selle alla siiski kõrge kaelusega kampsun, vastasel juhul oleksin ilmselt viimasel reispäeval olnud haige või suures kaelavalus, sest Reykjavikis on tuul! Ja mitte tavaline, vaid vinge, läbilõikav ja tugev, nii et ajuti aitab selle vastu vaid kaeluse üle pea ja kukla tõmbamine, aga ka siis on nii tugevaid ja külmi iile, mis sõna tõsises mõttes hambad plagisema panevad.
Buss toob meid Harfi-nimelise muusikamaja ette, sealt liigume läbi kesklinna edasi jalgsi, peatudes pisut pikemalt esmalt ühel mäeküljel suure ristmiku lähedal, kus on ausammas Islandi asutajale Ingólfur Arnarsonile. Seejärel otsime üles vana Altingi hoone linna keskväljakul, mida ümbritsevad ka teised ajaloolised hooned nagu kunagine apteek, postimaja ( millest mõlemast on tänaseks päevaks tehtud söögikohad vm turismiatraktsioon), Reykjaviki vanim hotell jm.
Pisut maad edasi, möödunud varjulises parginurgas seisvast kujust, Islandi jaoks tähtsa mehe Skúli Magnússoni kujust, kes oli õppinud õigusteadust ning astus islandlaste kaitseks välja ka taanlaste ülekohtuse kaubitsemiskorra jms vastu, on korraga näha uute ja moodsate hoonete vahel üht väikest ja vana tumedate seintega puumaja, mis olevat kogu linna vanim maja.

Viimasena näitab Askur taamal üht suuremat hoonet, mille katuseservadel on huvitavad tumendavad linnukujud. Ta selgitab, et need on jahipistrikud, keda omal ajal Islandilt püüti ja siit välja müüdi. Selles majas linde hoiti ning sellest on see saanud ka nime- Pistrikumaja. Tuuri lõpetuseks soovitab meie giid omal käel minna kindlasti avastama Reykjaviki jalakäijate tänavat, mis on linna üks suuremaid tuiksooni, see on terve kilomeetri pikk, seal on palju poode, kohvikuid jm ning kindlasti otsida üles siinne suurim kirik- Hallgrimskirkja.

Paari poodi sisse kiiganud ja mõne suveniiri ostnud, suundume meiegi üles mööda vikerkaarevärvides üle võõbatud tänavat, mis on samuti väga rahva- ja söögikohtade rohke ning mis viibki meid välja tolle uhke kiriku juurde.
See on oluliselt kõrgem kui mistahes muu hoone kogu linnas, see on heledat tooni ja ehitatud ovaalses tõusvas joones, veidike püramiidjalt nii, et kummaltki poolt pürivad tipu poole samasugused sambad, nagu on näha mitmel pool siinsetes looduslikes mäestikes ja kanjonites. Seest on kirik sama uhke ja hele kui väljastki. Nagu sakraalsetes hoonetes ikka, tekib siingi ringi käies pisut pühalik ja harras tunne hoolimata sellest, et rahvast voorib sisse- välja peaaegu katkematult. Huvitav on see, et kirikupingid on siin pehmed, polstriga ja põhiruumi pääseb läbi uhkete jääklaasidega pruunidest topeltustest.

Kiriku ette on püstitatud uhke kuju Leifr Eiríkssonile - kohalikule mehele, kes tegelikult jõudis Ameerikasse varem kui Kolumbus, kuid segaste suhete tõttu kohalike indiaanlastega ei jäänud seal paikseks. Kuju kinkisid ameeriklased Islandile 1930. aastal, mil siin tähistati 1000 aasta möödumist Altingi asutamisest.

Kirik uudistatud, jätkame oma jalutuskäiku mööda Askuri viidatud jalakäijate tänavat ning satumegi pooljuhuslikult ühte nurgapealsesse kohta, mis osutub juba bussis kellegi poolt väljahõigatud toredaks paigaks, vanaks raamatupoeks, kus pidada igal õhtul olema elav muusika.
Meie saabumise hetkel on kell u 19.30 ning laval käib parasjagu stand-up show, mida H hea meelega natuke kuulaks. Mina uudistan seni kohapeal veidi ringi.
Kokku on siin lausa neli erinevat tasandit- sisse tulles on pisike baariala, sealt suundub üks trepp alla, kus keldrikorrusel asub mängude ala- laudadele on paigutatud erinevaid laua- ja seltskonnamänge, tagaseinas on väljapanek vinüülplaatidest.

Baariosast ülespoole jääb aga kontserdiala- seal on kõige rohkem istumiskohti ning lava, sealt omakorda saab liikuda veel korrus ülespoole, rinnatisele, kus on samuti istumiskohad ja wc-d.
U 19.45 koomikud lõpetavad ning antakse teada, et bänd alustab, nagu ikka igal õhtul, kell 20 ning mängib kella 23-ni.
Otsustame, et käime vahepeal oma majutuskohast läbi, paneme selga sobilikumad riided, H tahab ka süüa ning mingil ajal tuleme tagasi, et veidi ka bändi kuulata.
Meil läheb aega kauem kui arvata, on vaja veidi Messengeris suhelda, H saab Askurilt oma telefoni tagasi, siis teeb omale meiki ja sööb nii, et tulema saame alles tund hiljem.
Tee meie apartmendist Bookstore`ni on samuti pikem kui arvata, ka see võtab ligi 20 minutit, nii et kontserdipaika jõuame umbes 21.15, mõned meie omad on seal juba kohad sisse võtnud ning kuigi uksel tundub, et paik on rahvast juba pungil täis, viipab K meid lähemale ja tõesti- imekombel on tema seltskonna selja taga jäänud hetkeks vabaks üks kahene laud, mille ruttu hõivame.
Ja no tulekut ei pea absoluutselt kahetsema, sest bänd on väga vinge! Mängivad vanu häid roki- ja kantrihitte, liider on julge, elav, karistmaatiline, suhtleb aktiivselt publikuga ja melu on mõnus. Otsustan paari loo ärakuulamise järel, et siia jääme me kindlasti kuni kontserdi lõpuni ning tellin baarist meist kummalegi kohaliku tumeda õlle, mis kokku maksavad küll 3500 kohalikku raha, aga no korra elus ju võib õlle peale ka üüratu summa kulutada. Pealegi on see märjuke õlle kohta päris hea- tummine, poolmagus, janukustutav.
Ja mida edasi aeg, seda lahedamaks lähevad bändi lood- esitusele tulevad kõrvuti Eaglesi Hotel California ja aegumatu Country Roadsiga ka Abba rokiversioonid Mamma Miast, Dancing Queenist, GimmeGimme`st, jätkudes Footloose`i, Sweet Child Of Mine`i ning lõpetades loomulikult Queeni Radio Ga-Ga, Championsi ja Bohemian Rhapsodyga. Lisalugudena kõlavad Metallica Enter Sandman ning Oasise Wonderwall. Kusjuures bänd uhab laval tõesti ainsagi hingetõmbepausita kolm tundi jutti ja peo lõppedes on lavaesine rokkivat ja tantsivat rahvast tihedalt täis.

Islandi reisikiri. 8. päev- 26. juuni

Kuna teised lähevad täna hommikul kella 10-st vaalavaatlusele, mis peaks kestma keskpäevani või veidi isegi kauem, on meil H-ga seni vaba aeg. Saame kella 11-ni majutuskohas olla, kus on endiselt mõnus ja kodune, kriuksuvad puitpõrandad ja nurgas olevad ümmargused taburetid on selles kitsukeses toas, kus ei ole isegi nii paju põrandaruumi, et saaks suure kohvri laiali tõmmata, isegi omamoodi hubasust lisavad.
Samas peab tunnistama, hommikusöögi valik on siin ikka päris kesine, aga eks see ole ka arusaadav- väike koht, kokku saab siia majutada vaid 18 inimest, siis ei saagi loota sama valikut, mis suuremates hotellides. Nojah, mingi väike puu- või juurvili oleks siiski võinud võileibadele lisaks olla, aga olen aru saanud, et värske kraamiga ongi vist Islandil kitsas, nii mõni päev tagasi Akureyris kui eile õhtul siin Holmavikis poes käies tundus puu- ja köögivilja valik pigem väike ja hinnad päris kopsakad. Eksport maksab, mis teha.

Kella 11-st suundume aga linna peale tuuritama.
H-l on mõttes teha väike geopeituse tiir, ta on leidnud kaartide pealt ka paar kohta, mis meie asualale lähedale jäävad. Esimene peaks olema kuskil kirikumäe peal, kivide vahel. Ta otsib peaaegu 10 min ja arvab juba, et siit vist jääbki leidmata, kui ootamatult näeb mingit rohekat riba otse oma koti kõrval asuva suurema kivi juures. Ja seal see geopeituse aare ongi!
Enamasti on aarded kuskil plastkarpides vm ilmastikukindlates pakendites, lisaks veel minigrip kottides või lihtsalt kiledes. Olenevalt leidjast pannakse sinna sisse kohalikku raha, mõni meene vms, ning lisaks on iga aarde juures väike märkmik, kuhu iga mängija saab midagi kirjutada- millal ta leidis, kes ja kust ta on. Märge maha jäetud, läheb aare endisele kohale tagasi ning meie teekond jätkub mööda kohalikku mäekülge, poolde jalga ulatuvate lupiinide vahel, mida muide Islandil on tõesti igal pool väga palju näha. Erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest lastakse lupiinil siin rahus levida, sest siis on olemas vähemalt mingi taimkate, mis erosiooni natukenegi pidurdab. Ja tõsi ta ju on- lupiin on tõesti võimas ja ilus lill! Taas ja taas on siingi näha ja kuulda palju kohalikke linde.

Teine aardepaik asub umbes kilomeeter maad edasi, suhteliselt ranna ääres, kuhu on püstitatud väike ausammas kohalikule luuletajale. H tegeleb taas aardeotsinguga, mina jalutan ja pildistan seni veidi all rannikul.

Kui päikselisest lahesopist parasjagu tagasi üles linna poole hakkame ronima, näeme kaht järjestikust väikest laeva ranna poole tulemas. Kell aga näitab alles 11.47 ning kuna Askur teatas, et tagasi jõutakse vaalavaatluselt 12 ja 12.30 vahel, suundume küll vaikselt tagasi sadama alale, kuid eriti ei kiirusta.

Rannaäärsel kõndides aga imede ime- näeme meiegi ära ühe vaala, kes kahel korral viivuks suure lurina saatel veepinnale hingama tõuseb! Lisaks on päris ranna lähedal taas üks hüljes ujumas, nii et elamusi on ilma ränga rahatagi siin küllaga!

Ootame kalasadamas ligi 15 minutit ilma, et merel ühtki uut alust nähtavale ilmuks. Viimaks heliseb mu telefon ning K teavitab, et nende retk sai varem läbi ning nad kõik on juba tänases lõunasöögikohas – Nõiakunstimuuseumi kohvikus.
Kiirustame sinna kartes, et oleme juba väga hiljaks jäänud, aga õnneks kõik ootavad alles oma sööke, milleks täna on ainult üks valik- mereannisupp. See on taaskord üpris vürtsikas, nagu need tavaliselt on, koorese leeme sees on lisaks porgandile krevette ja kalatükke ja mingid kahtlased rohelised varred, mida ma igaks juhuks isegi ei maitse...., kuid võin kinnitada, et tublisti üle poole portsu saan supist siiski söödud.

Peale söögipausi suundume esmalt vaatama vana viikingimaja Eiriksatdiris, kus olevat asunud Erik Punase, Gröönimaa avastaja, kodukoht. Too olevat olnud üks vastuoluline ja rahutu, keevalise loomuga mees, kes lisaks paljudele vaenastele üle maa oli tihti vastuolus ka oma naabritega, need pinged olevat mingil määral tajutavad siinkandis tänaseni.
Vanadest ürikutest on teada üks hirmus komme, mis vanasti viikingitel oli - et kõigepealt oli tavaks vaenlaste maja otsast põlema süüdata ning seejärel algasid läbirääkimised, kes ja millistel tingimustel majast välja pääseb. Nüüd on siin plaanis teha läbi sarnane eksperiment, muidugi päästeamet on kohal ja midagi ekstreemset juhtuda ei lasta, aga kui naaber olevat sellest kuulnud, ei olevat ta sugugi huvitatud sellest osavõtmisest, mis näitavatki, et vana aastasadade tagune vimm pole siiani päriselt lahtunud.
Peale põgusat ringikäiku kunagise viikingitalu hoonete arvatavatel asukohtadel suundume aga vanade ehitusplaanide järgi taastatud viikingimajja, kus meid ootab vägagi emotsionaalne ja lahe giid, kes räägib viikingite elust põnevaid ja pooleldi uskumatuidki lugusid.

Viikingite keskmine eluiga oli ehmatavalt lühike - meestel ulatus see vahel 40, naistel aga vaevu 28 eluaastani. Kui meestel olid peamisteks surma põhjusteks erinevad tööõnnetused või langemine mõnes tapluses, siis naistel oli kõige sagedasem surmapõhjus vingumürgitus. Nimelt töötasid naised ju enamiku ajast siseruumides kolde ümber, mille kohal oli küll suitsuauk, aga Islandil on ju tihti madalrõhkkond ja tugevad tuuled, mistõttu pidi olema sageli väga suitsustes ruumides.
Samuti tutvustas ta viikingiaegset sõjavarustust ja rääkis, miks on nende kilp just ümmargune ja teravaks lihvitud servadega- kui vaenlane tuli kirvega ründama, jäi kirve alumine ots kilbi taha kinni ja kui nüüd viiking oma ümmargust kilpi ainult natuke allapoole keeras, väänas ta vastase käe nii, et too muutus liikumivõimetuks.
Jah, juttu jätkub tol mehel, kes olevat enda väitel mitte lihtsalt kohalik giid, vaid omab ka aheoloogi haridust, veel pikalt, aga kahjuks surub meie ajagraafik peale ning päris lõpuni me tema lõbusaid ja harivaid pajatusi kuulata ei saa, vaid peame sõitma edasi järgmisesse kokkulepitud asukohta, täiesti kõrvalisse paika.

Bjarnarhöfni Haikalatalu asub üsna eraldatud kohas kesk kivistunud laava väljasid, mis näeb taaskord välja kui kuumaastik. Asukoht poolsaare tipus on aga ilus, talu peavad kaks venda, kes võtsid selle üle oma isalt, kes kunagi ehitas sinna oma naise mälestuseks ka väikese puukiriku, mida praegu enam seest vaadata ei saa, sest on nii vana, et kipub lagunema. Üks vendadest on rohkem keskendunud lambakasvatusele, teine aga tegeleb haikalandusega ning tervitab meid muide oma giidituuri alguses selges eesti keeles!
Talus saab näha nii hailihatükkide kuivatamist meretuule käes, osta seda vaakumpakendites kaasa (kõige väiksemad fermenteeritud haiakala tüki hind u 5E), kui vaadata videot kogu fermenteerimise protsessist, kuid viimast pole lubatud filmida. Siiski jääb videost meelde, et püütakse ainult grööni haisid, kes on omasuguste seas ühed suuremad, kasvavad 8-10m pikkuseks, ja võivad kaaluda kuni tonni. Söövad kõiki, kellest jõud üle käib, inimesi teada olevalt rünnanud ei ole, sest nood lihtsalt ei uju nii külmas vees!
Talus asub ka väike temaatiline väljapanek, kus saab näha lisaks haipüügi- ja muudele tööriistadele ka hainaha tükke (mis on ogaline kui liivapaber), lõualuid ( sõna "alalõualuu" ütleb meie islandlasest giid muide samuti puhtas eesti keeles, sest selle kõla meeldivat talle väga, ja nii olevatki Askur talle lisaks eestikeelsele tervitusele ka selle sõna korralikult selgeks õpetanud!). Veel saab muuseumis näha kõike seda üllatavat, mida on haide kõhust kunagi leitud- lisaks hüljestele, lindudele ja kaladele on sealt välja tulnud isegi jääkaru jalg!
Peale muuseumi ja tööprotsessi tutvustust aga saabub meie külastuse ekstreemseim osa - mädakala degusteerimine. See käib nii, et hambatikuga võetakse pisike tükike hailiha, teise kätte pits kohaliku köömneviina e Brenniviniga, kastetakse hailiha paariks sekundiks viina sisse ja pistetakse suhu. Soovi korral võib viina asemel (või sellele lisaks) kasutada ka rukkileiba, viin juuakse lihale peale siis, kui maitse liiga tugevaks muutub. Liha nuusutada ei soovitata, sest hais olevat jubedam kui maitse, ja nii ka on- nõrka lehka on muidugi nii ehk naa tunda, aga suhu pistes eriti algul nagu mingit maitset polegi, pigem nagu natuke krõmpsuv pekitükk oleks hamba all. Kuid siiski, nagu ka giid ütleb- mida kauem närid, seda tugevamaks maitse muutub, aga kui siis see köömnenaps peale võtta, jääb suhu domineerima pigem viimane. Ostan H palvel ka tükikese mädakala kaasa, et ta saaks selle oma kaasale sünnipäevaks kinkida, aga siis ongi meil juba aeg taas edasi liikuda.

Kirikumägi jääb meie teele pisut enne tänasesse ööbimispaika Olafsviki väikelinna jõudmist ja seda peetakse Islandi üheks ilusamaks ja enimpildistatud mäeks. See kõrgub teistest eraldiseisvana ja on veidi nurgeliste tippudega, asub otse suure tee ääres väikeses lahesopis. Alpinistid, kes on seal roninud, ütlevad, et allatulek on oluliselt keerulisem kui ülesminek ja veerud tunduvad sel tõesti üsna järsud. All rannal aga leidub toredaid merikarpe, enamik on kas pealt sinised või ilmastiku poolt valkjashalliks kulutatud, aga leian ka ühe suurema roosa alatooniga, ühest servast küll veidi katkise, aga muidu väga kauni ovaalse karbi, mida kodumaa vetest vist küll ei leia.

Umbes kella poole kaheksa aegu õhtul saabume viimaks oma tänasesse ööbimispaika.
Olafsviki külalistemaja on erinevalt eilsest Holmavikist, kus oli väga õdus ja kodune olemine, kuidagi külm ja mitte midagi ütlev. Meie saabumise ajaks on poed siin juba kinni, ka ainsas söögikohas ei tundu erilist tegevust toimuvat. Majutuskohas ootab meid veidi imelik aasialanna väikse lapsega, kes olevat peremehele vist kuidagi sugulane, samuti on teised hotellitöötajad peamiselt pärit aasia riikidest.
Tuba on küll oluliselt suurem ja avaram kui eilne, aga kuidagi kõle- pruuni kivipõrandaga, vigase wc- veepaagiga, mingit sooja vee ega toidu tegemise võimalust taaskord ei paista, oleme H-ga mõlemad näljased, väsinud ja tusased ning suhtlemine on pigem teravapoolne. Lisaks teeb veidi murelikuks asjaolu, et Reykjavikis ööbime mõlemal ööl samas apartment-hotellis, kus majutuse poolt hommikusööki ei pakuta, vaid igaüks peab ise olemasolevas kööginurga vaaritama ja selleks on siis ju vaja veel eraldi söögimaterjal ette varuda jne... Ühesõnaga õhtumeeleolu Olofsvikis pole just helgemate killast.
Õnneks kutsub K kõiki soovijaid vaatama kohalikku randa keskööpäikest. Selle kutse võtame ka meie vastu ja naudime kell 00.30 aegu päikese kuldset loojumist silmpiiri taha. Samal rannaäärsel, kust muide just meie saabumise aegu suundub mere poole ka paar kalapaati, asub ka kohalik kalmistu, nii et päris põnev on olla keskööl vaatamas päikeseloojangut pisikeses Islandi linnakese surnuaias. Vesi on täiesti meekarva ja peaaegu sile, ainult rannaservas on väike vulksuv murdlainetus.

Seejärel aga tagasi majutuskohta, raskesse, lüheldasse ja rahutusse unne, peavaluga võideldes...

Islandi reisikiri. 7. päev- 25. juuni

Tänane päev algab meil sõiduga kohalikku vabaõhumuuseumi Glaumbaeri, mis on üpris pisike kohake ja selles saab tutvuda endisaegsete islandlaste elu-oluga.

Tegemist on ühe vana talumajaga, mille toes on tehtud puidust, seinad turbast ning katus mätastest. Ühtekokku on majas 15 erinevat ruumi, osad elu-, osad aga lao- või tööruumid. Maja katuseservas on väga tillukesed aknad, mistõttu jääb mulje, nagu asuks elamu pooleldi maa all ehk natuke nagu kuskil punkris olemise tunne on. Lisaks ei saa maja kütta mujalt kui vaid köögis asuva kaminaga, ülejäänud eluruume kütsid omal ajal inimesed ise oma kehasoojusega. Islandil nimelt toimus suur osa toimetustest toas, kui ei oldud just väljas kalal või kariloomadega tegelemas. Majas elas sageli koos mitu põlvkonda ning kuigi voodid olid üpris kitsad, magati neis sageli kahe-kolme kaupa ja ööseks pandi üks kõrgem lisalaud voodi ette, et keegi unes üle serva alla ei veereks.
Muuseumi alal on tegelikult veel kaks maja, mis on veidi uuemast ajast, aga seal jõuame ajanappusel teha vaid üsna põgusa tiiru- ühe klaasvitriini taga on näha kohalikke tumedates toonides rahvarõivaid, teisal on toredad pitsid linade servades, aga jah, suuremat süveneda- imetleda paraku ei jõua.
Muuseumi lähedal asub ka pisike kirik koos kalmistuga, kiriku kõrval aga tagasihoidlik monument naisele, kes oma eluajal, 11. sajandil, oli maailmas kõige rohkem ringi rännanud naine Gudrid Thorbjarnardóttir, kes sünnitas Ameerikas esimese valgenahalise lapse- poja nimega Snorri, kellest omakorda sai hiljem tähtis usumees ja ristiusustaja Islandil.

Edasi kulgeme loodesuunas, meie teele jääb ka kunagine viimane hukkamispaik Islandil- Þrístapar. Eemalt on näha vaid mõned kõrgemad künkad kesk tasast maad ja ühe kõrgema ees on kaks toigast püsti.
Legend, mis on enam- vähem tõestisündinud, räägib sellest, kuidas 1828. aasta varakevadel otsustanud kolm ühe suurema talu teenijat ja sulast ära tappa oma peremehe, vägivaldse mehe, kes oma teenijaid nii vaimselt kui füüsiliselt ahistas. Kuna tol ööl, kui tapatöö toimus, magas kogemata peremehega samas toas veel üks juhukülaline ( kriminaalse taustaga mees), oldi sunnitud ka tema tapma, et kahtlustest pääseda. Lisaks pandi peale mõrvamisi talu ka põlema.
Kuna koht oli väike, hakati asja kohe uurima ning ei läinud kuigi kaua, kui kahtlusalused, talu kaks naisteenijat, Agnes ja Sigridur, ning sulane Fredrik, üle kuulati. Fredrik tunnistas teo üles. Aasta hiljem mõisteti nii Fredrik kui Agnes surma ning Sigridur, kes oli tollal alles 19-aastane, saadeti Taani sunnitöölaagrisse.
Teenijad hukati pea maharaiumise läbi 12. jaanuaril 1830, selleks pidi külavanem Taanist tellima spetsiaalse hukkamiskirve ning verist sündmust toodi vaatama kogu ümberkaudne rahvas, kokku 140 inimest. Külavanem tegi sellest nö näidishukkamise, et suruda inimestes maha soov teha teistele kurja ja seetõttu peale peade maharaiumist torgati need tokkide otsa otse hukkamispaigas, kehad aga maeti sinnasamasse maha. Järgmisel hommikul olid pead kadunud, arvatavalt hakkas ühel lähedal elaval naisel hukatutest kahju, ta lasi pead öösel ära tuua ja maha matta.
Umbes sajand hiljem sai mingi eriliste võimetega naine Agneselt ilmutuse, kuhu nende pead on maetud, selle unenäo järgi leiti need tõepoolest üles ning maeti koos kehadega ümber lähedalasuvasse surnuaeda.
Sellest legendist on inspiratsiooni saanud mitmed kirjanikud, kuulsaim neist Austraalia kirjanik Hannah Kent, kelle kirjutatud „Matmisriitused” on väga mõjus lugemine - see kirjeldab olukorda Agnese silme läbi ajal, mil ta kohtuotsust ning surmanuhtluse täideviimist ootab. Raamatust on plaanis teha ka film.

Järgmine lüheldane vahepeatus on ühes kõrvalisemas Islandi osas asuva kose Kolufossi ja kanjoni Kolugljúfuri juures. Neid paiku seostatakse Islandi legendides sageli figureeriva hiidnaise Kolaga, kes olevat siinkandis elanud, siinse jõe ääres maganud ja jõest kätega kalu püüdnud, keda ta toorelt söönud või siis mõnes kuumaveeallkas ära keetnud.
Meie saabumine on üsnagi efektne, sest meie hulljulge bussijuht otsustab oma täismõõdus ekskursioonibussiga otse üle kitsukese puust(!) silla tagumisse parklasse sõita, (sest esimesse me ei mahu). Seda imetegu aga filmib ja/võ pildistab hulk teisi turiste, kes tol hetkel kohapeal on.
Kosk on taas ilus, võimas, vahutav, kanjon ja vaated ümbruskonnale hunnitud. Omapärane on koht selle poolest, et kogu kanjonis ja vee ääres ronimine on omal vastutusel, st siin pole kuhugi ehitatud turvapiirdeid, sildu ega treppe. Küll on kanjoni servale paigutatud hoiatav märk, mis viitab üheselt allakukkumisohule.... Seega ma väga pikka tiiru väljas ei tee, vaid hoian tasahilju H-l ilma peal, et ta oma pildistamistuhinas väga ohtlikke manöövreid püstloodsetel kaljunukkidel ette ei võtaks. Ilm on täna üsna jahe ja pilvealune, tuul tugev ja külm ning vahelduva eduga tibutab vihmagi. Eilse soojarekordi +19 pealt on kraadiklaas taas + 11 peale kukkunud ja seega väga välja minna ei tahagi. Kõige tipuks kimbutab mind hommikust saati peavalu ning püüan lõunasööki oodates pigem bussis tukkuda, et mitte valu väga hulluks ajada.

Tänane lõuna on õnneks mitmekesine. Seda pakutakse ühes moodsas veganrestoranis, kus saab maitsta suurt hulka põnevaid salateid ( nt marineeritud brokkolit, bataati ja peeti, kapsast hapukoorega jms) ka spagette (veganlihaga?), kaalika- ja brokkolipüreesuppe ning sooja joogina vahelduseks ka kakaod, mille juurde saab võtta taas suurepärast krõbeda ja kergelt soolaka maiguga koorikuga kohalikku saia.

Siis aga pikem sõit meie tänasesse majutuskohta Hólmaviki linnakesse läänefjordide ääres, kuhu Islandi nö tavaturist eriti sageli ei satu.
Siin saame näha kohalikku Nõiakunstimuuseumi. Sirvime selle kohta ka paari teatmikku, millest saab teada kõige selle kohta, milliseid ebamaised olendeid Islandil läbi aegade nähtud on, millised nood välja näevad ja kuidas käituvad.
Lisaks tavapärasematele trollidele ja haldjatele (e nähtamatule rahvale, nagu neid siinpool kutsutakse), on suur hulk imeolendeid seotud ka merega. Nii on siin nt merehiir, keda on väga raske kinni püüda, aga kui kord saad, tuleb ta kindlalt neitsijuustega soojustatud puukarpi panna, see mereveega üle kasta ning kui talle sinna õhtul münt panna, on hommikuks pandud rahaga võrdses vääringus tekkinud juurde teine samasugune. Nii kordub see õhtust õhtusse, peab veel ainult leidma kuskilt musta kassi naha, kuhu tuleb neitsi kuupuhastusverega nõiasõnad peale kirjutada ja ongi rikkuse majjatooja omast käest olemas.
On ka teisi imeelukaid, üks jubedam ja müütilisem kui teine, võtkem või libakassid, kes võivad kasvada koerasuurusteks, aga jääda ka oma tavasuurusesse ning mitte millegi poolest erineda tavalisest kassist, aga kui võimalus avaneb, ründavad nad nii lambaid, kanu kui isegi inimesi, lüües neile küüned ja hambad kõrri. Selline elukas võib end vajadusel kuni kolm aastat surnuaias maa all peita ning teda ei ole võimalik tappa muul moel kui ainult hõbekuuli või – nööbiga.

Muuseum on pühendatud suuresti Islandi nõiaprotsessides hukkunutele, kus muuseas ohvriteks ehk nõiaks olemises süüdistatavad olid erinevalt muust Euroopast peaaegu ainult mehed, erandina ka üks naine, ning kokku oli siinseid tuleriidale saadetuid u 50. Nende nimed on ka muuseumi teaberaamatus ära toodud- kes ta oli, millal elas ning mille eest hukati.
Ühed omapäraseimad eksponaadid muuseumis on aga laibapüksid. Nii uskumatu, kui see praegusel ajal ka ei tundu, kuid vanal ajal usuti siinmail tõemeeli, et rikkaks on võimalik saada nii: tuleb eluajal mõne mehega teha kokkulepe, et peale tema surma on ta nõus, et tema keha alumise osa nahk võetakse ära. Kui mees sellega nõus oli, mindigi peale matuseid kalmistule, kaevati laip üles ja nüliti nahk altpoolt naba ühes tükis ära. Kui nüüd sellised „püksid” omale jalga panna ja münt munandikotti pista, pidi see tagama eluks ajaks nende pükste omanikule rahaõnne...
Muidugi ei ole siinne eksponaat päris inimese nahast, aga piisavalt ebameeldivad näevad need välja küll. Lisaks on muuseumis kõiksugu nõiamärke, nõidade karistamisvahendeid, nõidusemärkidega kleit, ohvrikivi, leitud ülestähendused nõiduste, nõiasümbolite, nõiajookide jms kohta. Ühesõnaga, muuseum on küll väike, aga üsna põnev.

Sellega aga saabki järjekordne reisipäev otsa. Majutume sedakorda Holmaviki külalistemajas, kus toad on üsna kitsukesed, aga pererahvas see-eest äärmiselt sõbralik. H ajab praegugi nendega eestoas mõnusasti juttu, eks pärast uurin, kellega ja millest ta rääkis. Endal on küll praeguseks paras reisiväsimus peal. Mitte et koju tahaks, lihtsalt niisama puhata ja lebotada aga küll. Aktiivne puhkus on tore, aga mitte liiga pikalt järjest.

Islandi reisikiri. 6. päev- 24. juuni 2024

Tänane start on pisut hilisem ja lihtsam, sest tuleme õhtul samasse ööbimispaika tagasi, seega saab kohvrid maha jätta ja ainult selleks päevaks vajaliku kaasa võtta.
Meie teel jääb tänaseks esimeseks peatuseks Kaunitari kosk (vastandina eilsele Koletisele), ametliku nimega Godafoss e Jumalate juga. See on oma nime saanud vana legendi järgi, mille kohaselt kunagi, kui kristlus alles Islandile jõudis, jagunesid kohalikud mehed algul kahte leeri- uue usu pooldajateks ja vastasteks. Vastased eelistasid jääda paganateks ja omi jumalaid edasi kummardada, kristlased aga pooldasid uutmoodi usule lähenemist. Viimaks tegigi üks tähtis mees kolmepäevase mõtlemise järel otsuse, et islandlased võtavad kristluse vastu juhul, kui ka vanausulistel lubatakse omi jumalaid edasi teenida. Seda küll esiti lubati, aga pikapeale muutus taoline tegevus aina taunitavamaks ning viimaks läks ikkagi nii, et ka paganausulised võtsid oma puuslikud (puust jumalakujud) kaasa ja heitsid kõik koos sellestsamast kosest alla.

Kosk on küll oluliselt madalam (kõigest 12m), kui varemnähtud, kuid see-eest tõesti lummav- vesi voolab ühtlase laia joana, jõgi selle ümber on kärestikuline ja rohekassinist tooni, ümber laavaformatsioonidega kanjonid ja taamal ka paar pilkupüüdvat silda.

Tänane põhisuund on aga Islandi ühele tuntumale, Myvatni järvele. Tõlkes tähendab see kihulaste järve ja nimi ei peta- tõesti, esmakordselt selle reisi ajal tuleb tegemist teha kihulaseparvedega. Giidi kinnitusel enamik neist ei hammusta, aga viimastel aastatel, ei teagi, kas kliima soojenemise või millega seoses, aga ka siinkandis olevat hakanud vereimejad putukad vaikselt paljunema. Siiski on enamik kihulasi lihtsalt pisikesed ja tüütud, lennates igal pool suurte parvedena.
Giid räägib õõvastavaid lugusid sellest, kuidas Islandil on kihulaseparved lausa kariloomi, sh hobuseid, tapnud. On olnud juhtumeid, kus loomad lihtsalt püüavad putukaparvede eest ära joosta ja kukuvad kuskilt alla, aga jälgim on lugu hobustega, kellele nad pidada ninasõõrmetesse lendama, need ära ummistama ja kui see juhtub, peab hobune hingamiseks suu lahti tegema, misjärel ummistavad nad ka suu ära, nii et vaene loom lihtsalt lämbub.
Selle vastiku loo taustal jõuamegi esimesse peatupaika Myvatni ääres, kus meie kahjuks on ilm kihualaste ringilendamiseks soodne- tuult küll on, aga madalamates kohtades on see vaiksem ja ilm on päikseline, mis neile eriti meeldivat. Katame siis suud-silmad ära, nii palju ja kuidas keegi saab ja oskab, ning teeme lüheldase tiiru pseudokraatrite vahel, mis küll just sellesama putukaprobleemi tõttu erilist muljet ei avalda. Klõpsime kiirelt paar pilti platvormidel ja siis tagasi bussi.

Sõidame pisut maad edasi, et võtta ette selle päeva suurim väljakutse, järjekordne pikem mägimatk, mis viib meid sedakorda Hverfelli vulkaanikraatri servale.
Vulkaan ise purskas ligi 2500 a tagasi, aga koht on siiani täiesti elutu- kogu vulkaani ümbruses, mis meenutab vägagi meie oma Ida-Virumaa tuhamägesid, ei kasva mitte ainsatki rohelist liblet. Selle kõrguseks on 420m ning mööda selle serva saab umbes kilomeetri ka matkata, et seejärel üht laugemat külge mööda tagasi alla laskuda, ning jätkata matkaga juba Dimmuborgiri laavaformatsioonide keskel. Ühtekokku peaks matka pikkuseks giidi kinnitusel olema maksimaalelt 5km ( nojah, 5,2 näitasid näidikud hiljem).
Esmane emotsioon on seda vulkaanimäge bussiaknast vaadates küll pisuke hirm- kas ja kuidas ma sinna otsa ronida jaksan? Aga noh, meie grupil on selle reisiga ju kogunenud nüüdseks üsna mitu mägimatka kogemust, nii et astun ka sellele julgelt vastu.

Algus on raske nagu tõusu alustades ikka, edasi saab suuresti tahtejõu ja tuima jalg jala ette rühkimisega. Pilk on suunatud ettepoole, ei kõrvale aga alla eriti vaadata ei saa ega jaksa, sest tempo on kogu aeg peal ja keha töötab ka energiasäästurežiimil. Poole mäe peal (hiljem selgub, et 400st meetrist on siis läbitud alles esimesed 100) on üks veidi laiem koht, kus taaskord grupipilt saab tehtud, et siis taas edasi astuda.
Piki vulkaanikraatri serva kulgev rada on esiti üsna pikalt tasane, kuid lõpupoole hakkab taas tõusma, ent õnneks mitte enam nii pikalt ja järsult kui alguses (või mine tea, ehk lihtsalt harjub pikapeale selle tõusuga ära). Igal juhul ei ole see minek õnneks väga pikk, aga kui laskumine algab, siis voila- nagu tegelikult ka Askur oma eelnevas jutus põgusalt mainis, on laskumine isegi järsem. Nii muidugi ongi, aga see pole niisma järsk laskumine, see on mööda lahtist liiva ja kive täis mäeküljest kaljukitse kombel alla turnimine- kord üks, siis jälle teine külg ees, kord suusataja kombel jalgu kordamööda libistades, komistades ja jälle tõustes, lisaks tolmab kogu tuhkkuiv rada parajalt. Alla aga kogu me grupp viimaks siiski suuremate tõrgeteta jõuab, aga ega aeg (ega Askur) oota- niipea kui viimased laskujad juba nõlval allapoole jõuavad, hakkab meie giid pikal sammul taas ees minema.

Dimmuborgir (tõlkes tume linn), mis kohalike legendite kohaselt olevat ka esimesel päeval Askuri jutustatud Islandi pahade päkapikkude eluase, on taaskord üks isevärki paik, kus madala võsastiku sees on tohutul hulgal, suuruses ja kujus laavamoodustisi. Kõik need on tumedat tooni, suured, sünged, nii et tahes-tahtmata tuleb pähe mõte, et oled sattunud kõndima Tolkieni lugudest tuttavasse Mordorisse ning tahaks uurida, kas Tolkien, enne oma lugude kirjutamist mitte naabersaarel matkamas ja inspiratsiooni kogumas ei käinud?
Tegemist on siin endise rabajärvega, mis jäi voolava laava alla ning vee ja sulakivi tohutu rõhu all varises lõpuks selle kohale moodustunud nn kivikatus sisse ning tekkisidki need sünged, sakilised ja tornjad moodustised, mis siin ümberringi kõrguvad( ja nii mõnelgi rahnul on nii isleoomulik kuju, et silmanurgast vilksates tekib tahes-tahtmata tunne, et kellegi salasilm sind vargsi kuskilt ülevaltpoolt põrnitseb...)

Ühes kohas matkaraja ääres õnnestub meie seltskonnal täiesti ootamatult näha, kuulda (ja mõnel ka jäädvustada) rabakana. Matkarada ise lõpeb mõnevõrra üllatuslikult: esmalt saab läbi ronida ühest ümmarguse avaga kaljust ning sealt klibust ning üpris järskude astmetega kitsast treppi mööda alla laskunud, algab jägmise käänaku tagant korraga hoopis viitadega varustatud, käänuline, aga korralik lai aslfattee.

Seejärel sealsamas matkaraja lõpus, otse parkla kõrval, saame lõunat, kus täna on taas supipäev. Seekord valikus siis kolm erinevat suppi- lambaliha omale lisaks ka köögivilja- ja karri-kooksesupp. Boonusena pakutakse supi kõrvale kohalikku eksootikat- maa all küpsetatud leiba. Islandi leib on meie omast sutsu pruunikam, maitselt magusam ja mekib päris hea. Proovin lisaks lihasupile seekord lusikaotsaga ka kookose-karri püreesuppi, mis on küll üsna vürtsikas, aga koos moonikukliga täiesti söödav.

Soe supp kõhus loksumas, sõidame taaskord ühele väävliväljale, kus geotermaalne aktiivsus on eriti suur. See on natuke sarnane meie esimesel päeval käidud kohaga, kus ka mudapotid otse maapinnal „keesid”, aga seekordne, Namaskardi, on suurem ja värviküllasem. Ka on sealsed keejad suuremad, paar tükki meenutavad tõepoolest auru jõul küdevaid ahjusid või korstnaid, mis kange mulina saatel paksu ja ülekeenud muna haisust auru välja ajavad. Ja värviline ning soe on siin tõesti kõikjal- looduslikest korstnatest tulev aur on kuum ning Dimmuborgiri tumedatele kaljudele vastandina laiub siin hele (liiva)väli, mida väävliühendid värvivad tavalisest liivakollasest ja helehallist rohe-siniseks ning kohati täiesti karmiinpunaseks.

Päeva viimane suund on aga Myvatni lähedal asuvasse nn Põhja sinisesse laguuni e geotermaalsetesse basseinidesse, mille vett peetakse tervistavateks, eriti head olevat need nahale.

Nagu vist küll enamik Islandil asuvaid spaa-laadseid asutusi, on siingi basseinid täiesti looduslikud ehk asuvad vabas õhus. Enne basseini minekut tuleb muidugi ju ka riietusruumide kõrval duši alla käia. Ilm on aga Islandile kohaselt jahe ja tuuline, nii et riietusruumidest märjana vinge tuule kätte tulla selleks, et sooja basseini saada, on paras eneseületus, vähemalt minu jaoks. Hakkama ma sellega siiski (hammaste plagisedes ja külmast vappudes!) saan, ja võin enda üle uhkust tunda.
Olemine on aga basseinis tõesti päris mõnus- vesi on piimjasssinine, läbipaistmatu, ent pidada sisaldama selliseid aineid, et mingid bakterid ega haigustekitajad seal elada ei saa. Seega täiesti looduslikult antibakteriaalne kooslus, mille põhjas on vulkaaniline mustjas liiv ja pisikesed ümarad kivid, mis jalataldu masseerivad. Vee temperatuur aga on kehatemperatuuri lähedane: 36- 38 kraadi.
Basseine on seal tegelikult kaks, tagumine on rohkem tuulele avatud ja nõksa jahedam, aga proovin siiski mõlemad ära. Mina muidugi suurem asi vees liguneja ei ole, lisaks on hoolimata suurtest basseinidest rahvast ikkagi päris palju ja mind väsitab selline sagimine natuke ära. Pean vastu kokku umbes 50 minutit, siis tulen ära. H jääb veel veemõnusid nautima, (ja hiljem saan teada, et vaid mõni minut pärast seda, kui ära tulin, tegi K koos kõigi kambas olnud line-tantsijatega Eestisse fototervituse, millelt mina siis puudu olin ( aga omavahel öeldes, ega mulle need basseiniklõpsud just ülearu ei meeldi, nii et kokkuvõttes polnud kaotus just eriti suur )).
Ootan niisiis riietusruumides, kuni ka teised on isu täis sulistanud ja seejärel ongi aeg tagasi meie ajutisse koju, Akureyri, pöörduda, kus pikk matk ja soe basseinn tõhusalt oma töö teevad ehk ilma pikemata saabub pikk ja lõõgastav uni...

Islandi reisikiri. 5. päev- 23. juuni 2024

Jaanilaupäev Islandil.
Hommikusöök on teises majas üle õue, kuhu arvame, et suvisel ajal saab joosta üleriieteta, aga ai, kuidas see on möödapanek! Tuul on siin lagedal keskmaal hoolimata päikesest, mis täna esimest korda meie Islandil oleku ajal hommikust peale paistab, lõikavalt külm ja tugev, nii et lööb pea paremini selgeks, kui mistahes kohv või virgutusvõimlemine!
Tänase kohta lubab Askur, et päev tuleb eilsest lühem ja lihtsam ehk et pikki matku ei tee ja õhtule saame varem.
Islandil on praeguseni au sees iidne traditsioon kasutada tavaliste perekonnanimede asemel patro- või matronüüme - lapse perekonnanimi tuletatakse tema soost ja reeglina isa-, aga mõnedel juhtudel ka emanimest. Poja puhul lisandub vanema nimele -son, tütre puhul -dottir. No näiteks kui Olafi nimelisel mehel sünnib poeg, saab tolle perekonnanimeks Olofsson, kuid kui sünnib tütar, siis Olofsdottir. Lihtne ja loogiline.
Maailmasõdadeaegsel perioodil püüti vahepeal küll ameeriklaste eeskujul ka siinmail anda islandlastele tavapäraseid perekonnanimesid, kuid vana tava oli siiski visam ja püsib tugevasti ühiskonnas alal praeguseni.
Samuti on Island omapärane selles mõttes, et siin tegutseb seaduslik nimekomisjon, mis tegeleb kõige nimedega seonduvaga. Nii on välja töötanud nimekirjad nimedest, mille hulgast saab enesele sobiliku valida. Nime valimise kohustus ei kehti seejuures mitte ainult Islandil/islandlastele sündinud laste, vaid ka välismaalaste kohta, kes soovivad saada Islandi kodakondsust. Juhul, kui inimene mistahes põhjusel ei leia omale uut nime komisjoni poolt väljapakutute seast või soovib säilitada vaid algset nime, peab ta tegema taotluse, et ka tema soovitav nimi lisataks Islandil soositute hulka. Too protsess on aga üsna aeganõudev, ühelt poolt on aastate jooksul uute ettepanekute toel nii mõnigi huvitav/eksootiline nimi sealkandis levima hakanud, ent teisalt saadavad selliseid taotlusi sageli ka pikaajalised vaidlused ja nimekomisjon võib viimaks siiski taotluse rahuldamisest keelduda.

Päeva esimene peatus on Euroopa võimsaima kose Dettifossi juures, kuhu on meie kenast külakesest umbes tunnine bussisõit. Päris kose äärde välja ei pääse, parkla asub tollest, ka Koletiseks hüütust, üksjagu eemal. Tegelikult oli see, kas me seda hiiglaslikku veemassiivi üldse vaatama pääseme, veel kuni eilseni kahtluse all, kuna alles nädala algul sadas sealkandis lund ja ilmaolud olid nii halvad, et paar päeva vahepeal sinna platvormidele ei lubatudki.
Nüüd siiski sai õnneks, sest koht ise on taas võimas ja teistsugune, tee sinna kulgeb läbi tõelise kuumaastiku - nii pole ka imestada, et just siin filmiti 2013a ulmelise alatooniga filmi Prometheus avastseenid. Kummalgi pool on maa nii kaugele (või siis tegelikult siiski nii lähedale) kui silm ulatub, ainult tohutud tumedad kivirahnud, mille vahel kulgeb astmeliseks tahutud, kohati euroaluste või metallvõredega paremini läbitavaks muudetud tee alla suure kose juurde. Päris alla muidugi ei pääse, rada lõpeb kahe väljaehitatud suurema vaateplatvormiga. Ülemine on suurem ja avaram, sealt näeb koske pisut kaugemalt, teine laskub alla umbes poole kanjoni peale ja see on veele lähemal. Selle veemassi jõud on aga mõeldamatu, vee pahin väga tugev, vesi ise, mis kosest alla langeb, ei ole mitte valge, vaid hall. Ka ei ole kosk väga kõrge (45 m), küll aga on see seninähtutest kõige laiem - ligi 100m.

Järgmiseks lühemaks peatuseks saavad Kajakaljud, millest kirjelduse kohaselt paljud äraeksimise hirmus lausa eemale hoiavad, kuna igasugune heli peegeldub nendelt kummmalise kujuga kivimoodustistelt tagasi nii, et ei ole täpselt aru saada, kustpoolt heli tuleb. Meie aga neile väga ligi ei pääse, sest seoses sellesama ilmastikumuutusega, mis puudutas Dettfiossi, on suletud ka alumine ligipääs Kajakaljudele. Seega saame minna ainult ülemisele vaateplatvormile, kuhu viib lausa asfaldiga sillutatud paarisaja meetrine kõnnirada ja vaadet saab nautida vaid ülevalt alla ja mugavalt pingil jalgu kõlgutades.

Kolmas vaatamisväärsus on Ásbyrgi kanjon, mille tekitas viimase jääaja lõpus väga lühikese ajaga tohutu veevool, mis omale läbi Islandi teed uuristas. Kohaliku legendi järgi on aga tegemist hoopiski peajumal Odini hobuse kabjajäljega, sest kanjon on tõesti ülevalt vaadates U-kujuline.

Selle kanjoniga käib kaaas ka üks veidi pikantne tekkelegend. Nimelt olla vanadel hallidel aegadel siinkandis olnud üsna tavalised kahe omavahel konkureeriva- aaside ja hiidude soo- vahel toimunud sõjalised kokkupõrked. Aaside soo eesotsas oli skandinaavlaste peajumal Odin, kellel olnud kaheksajalgne hobune Sleipnir, kes lisaks kiirele jooksule suutnud ka lennata. Tolle imeeluka saamislugu aga olevat selline:
Sagedased võitlused väsitanud Odini ja tema sõdalased viimaks nii ära, et nad otsustasid vaenlaste rünnakute vastu ehitada kõrge müüri. Viimase ehitamisele kaasati ka kohalikke mehi, teste hulgas üks suurepärane ehitusmeister, kellele tehti ülesandeks laduda kogu müür valmis ühe aastaga, vastutasuks lubati talle naiseks kaunis jumalanna Freya. Nagu tollal kombeks, lepiti abielusuhted sageli kokku ninameeste vahel ilma, et naise enda arvamust oleks arvesse võetud, (vahel seda isegi ei küsitud). Ka seekord juhtus nii, et Freya ise ei olnud sugugi huvitatud mingi suvalise talumehega abiellumisest ning talle tuli appi samuti põhjala müütidest tuntud krutskivend, jumal Loki.
Tollel ehitajal olevat olnud eriliste võimetega hobune, kes öösel üksi sama palju tööd ära teinud, kui meestevägi päeval jõudis, ning mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et esiti võimatuna paistnud ülesanne saabki tubli hobuse teol õigeaegselt valmis. Viimaks ei jäänud muud üle, kui Loki, kel oli võime kuju muuta, moondas end märaks, kes viimasel ehitamise ööl ehitaja hobuse tööst eemale meelitas ning hommikul tuli objekt poolikuna üle anda. Selle kõrvaehüppe järel aga sünnitas märaks moondunud Loki mõni aeg hiljem varsa, kel oli kaheksa jalga ja tiivad ning kelle Odin pikema jututa enesele ratsuks võttis. Seejärel olevat Loki end tagasi tavaliseks (mees!)jumalaks moondanud ja elu läinud edasi, nagu ennegi.

Kanjon ise on väga mõnus- erinevalt eelmisest kahest paigast, kus oli üpris tuuline ja külm, on siin kaljude vahel pigem tuulevaikne, lisaks leebe päikesepaiste ja taaskord natuke puid, mis moodustavad kanjonis oleva madala selgeveelise järvekese ümber tiheda, aga matkaradu täis võsastiku, kus on mõnus kõndida, puuduvad järsud tõusud- langused ja saab palju linnulaulu kuulata. Proovin isegi tikutaja häälitsust peale saada, aga paraku kostis see siiski liiga kaugelt/kõrgelt- hiljem üle kontrolides ei ole lindistuselt kuulda midagi muud peal kerge puude kohina....

Tänane lõunasöögikoht asub aga Húsavíki linnakeses, kuhu jõuame plaanitust isegi pisut varem, nii et restoran, mis ootab meid kella 14ks, polegi veel avatud. Saame need 15 minutit linnakest uudistada- jõuame teha lüheldase tiiru kiriku juurde ja käia ära suveniiripoes, kust A-le pisikese lunni- mänguasja ja lisaks ühe vulkaanipildiga kohaliku šokolaadi meeneks kaasa ostan.

Lõunasöögiks on seekord paaliapraad ja see on hoopis teine tubakas, kui kolme eelmise päeva supid. Praad on paras pirakas, punane kalafilee imemaitsev, sinna kõrvale pakutavad friikadki väga hästi tehtud. On ka hunnik salatit, aga just sellega jään seekord jänni, sest see sisaldab lisaks natukesele värskele tomatile, paprikale ja salatilehtedele ka hulgi sibulat.
Husavikis, kus on filmitud islandlaste Eurovisioonile pürgimise film ( „The Story Of Fire And Ice”) ja mis tänu sellele nö suurele kaardile pääses, nimetatakse tegelikult ka vaalapealinnaks, kuna just siit said alguse praegu mitmel pool Islandil väga populaarsed vaalavaatlusretked turistidele. Kuna meie buss peatubki pooljuhuslikult sadamaalal, näeme meiegi üht gruppi vaalavaatuselt tulemas, rasked ja silmnähtavalt liiga suured kummiülikonnad seljas. Meie giid Askur teatab aga, et tema on pannud meie grupi soovijad vaalavaatlusele kirja ühes teises kohas, mis on tema arvates parem kui siinne. Näiteks on Husaviki vaaatlustele sõit üsna pikk- algul ligi tund meresõitu ( merehaiguse vastaseid tablette jagatakse kõigile juba enne sõidu algust tasuta), seejärel tund vaalavaatlust avamerel, vaalade toitumispaikades ning viimaks tund tagasisõitu, aga seal, kuhu meie grupp läheb, on vahemaad ja seega ka vaatlusele kuluv aeg peaaegu poole lühem.
Küll aga käime Husavikis ära Vaalamuuseumis, mis asub praktiliselt meie söögikoha kõrval. Seal on väljapanek kõigest, mis vaaladega seotud- nende elu-olust, liikidest, suhtlemisest, inimese ja vaalade suhetest enne ja nüüd. Seinal jookseb mitu filmi, intrigeerivaim neist see, mis räägib (kohati üsna veriste kaadrite toel), kas ja miks olla vaalapüügi poolt või vastu.
Kõige põnevamad on siin siiski maketid vaala ajust võrreduna inimese omaga ning sinivaala südame makett, mis on peaaegu 1,5m kõrgune. Lisaks muidugi eri liiki vaalade skeletid ( kokku 13 erineva liigi luustikku), mis on teisel korrusel rippumas ja esimesel korrusel maas lamamas ning on originaalsuuruses. Esimese korruse sinivaala skeleti üldpikkuseks siis 90m ja luustikul on juures veel ka päris tugev ja vänge vaala hõng...
Igal juhul jahmatavalt suured ja võimsad elukad!
Askur on varem bussis ka Islandi ja vaalade seostest pisut rääkinud- nimelt olla siin praegu alles vaid üks firma, kes vaalapüügiga tegeleb ja ka selleks aastaks on too saanud omale 80 vaalaluba. Firma aga on tegelikult oma tegevusega kahjumis- seda veab entusiast, kes väidab, et tegemist on traditsioonlise alaga Islandil ja seda tuleb juba ainuüksi selle pärast edasi teha, kuigi väga paljud teised riigid ja ka kohalikud inimesed on selle tegevuse vastu. Islandi eelmine valitsus suutis vahepeal vaalapüügi isegi keelustada, aga praegune võttis keelu mingil jabural põhjusel uuesti maha.
Ka on islandlased väga pikalt brittidega vägikaigast vedanud oma merepiiri laiendamise pärast- islandlaste soov on olnud oma ahtakesi piire Briti saarte poole laiendada, kuni viimaks saavutati kokkulepe, et ka neil on õigus sama suurtele vetele kui rahvusvahelised õigusaktid seda kinnitavad. Inglastele see piiride nihutamine nende kahjuks teadagi pole meeldinud, praeguseks aga olevat sellega siiski omavaheline (lõplik) kokkulepe saavutatud.

Husavikist aga viibki meid tee edasi juba tänasesse ööbimispaika- Akureyri linna, mida nimetatakse Põhja-Islandi pealinnaks. Kokku on siin 20 000 elanikku, see asub pika ja sügava fjordi ääres, mistõttu siia saavad tulla ka suuremad kruiisilaevad. Samuti elab just siin Islandi suurim eestlaste kogukond, kuid kellegagi neist sel korral meie gurpil kohtuda ei õnnestu. Ööbime siin suisa kaks ööd järjest (mis tähendab et homme ei peagi kohvreid bussi ja tagasi tassima!), aga ööbimine on taas Edda hosteliketti kuuluvas asutuses, kus seekordsed tingimused on ahtamad.

Tegemist on seekord ühiselamuga, kus toad on lihtsad ja kitsad- ainult 2 voodit, laud, tool ja kraanikauss nurgas, wc- sid ja dušše on iga kordiori peale ruum meestele ja teine naistele. Samuti ei saa siin sooja sööki teha, isegi veekeetjat pole...
Kuna aga saabume võrdlemisi vara ja saame bussis ühiselt kokkuleppele, et kuna Islandil pole jaanitule traditsiooni, ei hakka ka meie seda tegema, vaid igaüks tähistab pühi omal moel ja nii palju, kui tahab ja oskab, siis jõuame ka õhtupoolikul kohalikus poes käia ja veidi linnas jalutada.

Siin on ilus, natuke meenutab linn oma all asuva pikliku fjordi ja mäekülge mööda üles siugleva linnakesega Viljandit, majad on kodused ja kenasti hoolitsetud. Taaskord paneme H-ga mõlemad tähele, et niitmisega siin üle ei pingutata, võililledel lastakse rahus müürijuppide ja kõnnitee vahel või ka linna haljasalade servades õilmitseda. Loodus on siin aga tõesti kuu aega meist tagapool, oleksime tänase ilusa ilmaga justkui mai keskpaika tagasi sattunud- rästad hõiskavad, pihlakad ja toomingad õitsevad, ilm on pigem kergelt karge kui soe, tuul on endiselt läbilõikav, aga siin mägede vahelises orus mitte enam nii tugev. Ja päike paistab, see teeb olemise kohe helgemaks.
Ostame poest kaasa natuke kohalikku toitu- marjamaitselisi Skyre, mis on siidised ja väga maitsvad, mingeid soolakamaid õhulisi küpsiseid, seene-sulajuustu (mis maitseb nagu Camembert), Maltextra nimelist jooki, mis osutub millekski õlle, kalja ja mõdu vahepealseks päris heaks magusaks rüüpeks, ja Freya- nimelist riisišokolaadi. Lühikese jalutuskäigu järel fjordi äärde läheme aga kaasaostetud manti sööma kohalikku botaanikaaeda, mis asub otse meie majutuskoha kõrval ning on avatud kella 22-ni õhtul. See on pisike, kuid imearmas koht, kus on lisaks lilledele ja puudele- põõsastele ka palju väikseid ja kunstipäraseid veesilmi ja linde, kes kord ühes, kord teises pargiotsas ennastunustavalt hõiskavad ja vahel end ka näitavad.