Esmaspäev, 28. detsember 2009

Järeljõul vol 2: mitterahulikud jõulupühad

Aga ega siis jõululaupäevaga huvitav elu mu vabadest päevadest veel lõpnud polnud. Seda ei maksaks siit väikessarelt küll naiivselt loota.
Kuigi minu põhiline hirm oli seotud saarele tagasi saamisega- juba teadsin ette väriseda ju, mis hirmsad olud teel valitsevad, osutus see lapsemänguks võrreldes hilisemate katsumustega. Ehk pigem nimetagem seda suureks vedamiseks. Kui V juurest kesklinna suunas bussipeatusse ( kui ikka võtaks ennast õige kätte, rahakoti puuga selga ja teeks need juhiload kasvõi nui neljaks ära ah!?, tuli jälle kiuslik mõte luurama nagu iga kord sellistes irreaalsetes oludes - seljakott ja veel kott ja veel kott ja kelk ja tirts ja buss läheb kohe-kohe...)) jooksin sõna tõsises mõttes nii, et nahk auras seljas ( ma olin ausõna üsna kindel oma higistamise astet arvestades, et mul pidi seljast küll parjat leili tõusma, mis valgete keermetena mu rühkimistekonda jäid märkima) ja hing paelaga kaelas - vahepal lõi silme ees mustaks kui avastasin, et bussini on veel aint 10 min ja olen alles poolel teel, seejuures olid teed libedad ja enamikus ülesmäge... Siis jõudsime sadamasse suuremate jamadeta.
Ja saarele maabudes avastasin rõõmsalt, et kohalik busski on seekord kohal. Ronisin ilma pikema kaksipidimõtlemiseta bussi ja leides, et olime tirtsuga sel korral ainsad reisijad, küsisin viisakalt, kas ka ratta võiks bussi tõsta tee äärest. Juht oli lahkesti nõus ja tõi meid koduväravasse ää. Õnnis jõuurahu!...
....Kuni 2. jõulupüha ( 26.12) hommikuni, mil teispool maja algas ilgem mürgel - kolistamine, trampimine, ülivõimas tümps jne. Mõtsin algul, no okei, kohalik noorsugu veedab eale kohaselt vaba aega- nad ju ennegi käind koolivaheaegadel kultuurimajas piljardit tagumas jms. Õhutundidel selgus, et seekord näikse tegu olevat siiski pigem mingi peolaadse üritusega - hääled valjenesid, autod voorisid, tümpsule keerati aina volüümi juurde...
Kuna rulood oli kõikjale ette tõmmatud, ei õnnestunud aknast sisse hiilimisega lähemat teavet hankida. Võtsin asja siiski küllalt stoilise rahuga - tikkisin hoolega oma majakest edasi( jõulude aegu edenes töö täitsa kenasti, olen nüüd kõva ksitöömutt varsti valmis, hehee!), kuulasin Keiko Matsuid, lugesin tirtsule õhtujuttu ja palusin tal kell 11 õhtul siiski voodisse pugeda, kuigi mürgel teisel pool alles näis õigeid tuure koguvat...
Tegelikult tegi ikka natuke tusaseks küll, nad siiski juba üsna hommikust peale ( no hästi, keskpäevast siis) võimutsesid siin, öörahu reeglist võiks siiski kuigivõrd kinni pidada ja sellks ajaks vähemalt muusika vaiksemaks keerata. Jep, panin siis enda omale ka veidike volüümi juurde, et meeleolu ikka õnnis ja rahulik püsiks....
...kuni kell 00.30 pistis maja tuletõrjehäire või suitsuandur või misiganes ta poleks sellise huilgamisega tööle, et ehmatasin omale südame kurku. ( jah, nii uskumatu kui see ka näib, aga kultuurimaja saali ja fuajee alarmid kostavad minu korterisse täpselt sama intensiivselt kui koha pealegi selle vahega, et minu korter on lihtsalt väiksem ja sestap müra mõju tugevam...)
See õudus kestis üsna mitu minutit ja mu aju jõudis selle ajaga juba välja selekteerida kõikmõeldavad ja-mõeldamatud isikud ja asutused, kuhu oma murega pöörduda. No see EI OLE EGA SAA OLLA NORMAALNE - kui ei saa omas kodus magada ega üldse kuidagi olla, sest pool üks öösel lärmab su toas suitsuandur, mille aktiveerumises sa ise kuidagi osaline pole!!! Ja seda veel kallite jõulupühade aegu, mis peaksid kõigi eelduste kohaselt olema vaiksed pühad! Tõeline irivtamine tundus see hetk.
Njah, kainelt kaalutelles võib arvata, et ju keegi pidutsejaist oli keeldu eiranud ning siseruumides suitsetama hakanud või olid nad kamina liiga ruttu kinni pannud või mida iganes. Igatahes koha peale asja uurima minna ei tunudnud eriti ahvatlev. Seda enam et olin juba ööriietes ja ma pole kuigi hea sõimaja või ka läbirääkija, pealegi veel ilmselgelt purjus inimestega.
Selle huilgamise nad said õnneks siiski u 5 min jooksul maha, aga too andur jäi vahelduva eduga kolismea ja mürisema veel pea terveks ööks. Mina vajusin lõpuks päästvasse unne kusagil pisut peale 4 öösel, olles enne hiilinud aknast, ega seal teisel pool siiski midagi ei põle ja mõelnud välja kiirpäästmise stsenaariumi juhuks kui peaks selguma, et siiski on tulekahju - umbes, et kustkaudu põgeneda ja mida jooksu pealt kaasa haarata ja mida tirtsule käigu pealt ümber mähkida, et ta lumehanges ööriietega ei külmetaks... OOh, paanikaosakond ühesõnaga, kogu see öö. aga veel 04.12 kui viimati teadlikult kella vaatasin, käidi teisel pool alles treppidest ja vadistati ja vaieldi ja... Mai teagi kui kaua...

Muide, täiesti temaväline küsimus ka - mis selle haiguse/ seisundi nimi võiks olla, kui ei suuda arvutiklaviatuuril sõnadesse tähti õiges järjekorras kirjutada? Mina pean kogu aeg oma postitusi sada korda üle lugema, sest igas teises sõnas on tähed vales järjekorras tulnud ( näiteks sõna valgus asemel vaglus või sõna kass asemel kaas jne). Arvutidüsgraafia?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar