Kirjumirju detsember

Täna kohe pasundan, nagu jaksan, juba kolmas postitus tänase kuupäevaga. Näib olevat eriti mõttetihe päev ( jaa, noogutavad targad pead- see on see järjekordne magamata öö, mida mul viimaseid postitusi sirvides näib aina sagedamini ühel või teisel põhjusel ette tulevat. Väike statistika olevat kusagil tehtud, et iga (korralikult) magamata öö vähendavat inimese eluiga 3 päeva võrra. Sedaviisi edasi elades võib niisiis juhtuda, et mul õnneks ei tulegi ehk pikka ja kurnavat vanaduspõlve, juhhei!!). Aga tagasi tõsiseks.

Jah, detsember on minu jaoks alati üks ääretult vastuokslik kuu olnud- ühelt poolt on need kohustuslikud jõulud ( tahaks ju õnnelik olla, aga enam ei oska) ning eriti tahaks tirtsu pärast- tema naljanina teatas mulle pühapäevase esimese advendi ajal, et tema kavatseb igatahes sel aastal veel päkapikka uskuda, sest ta nagunii teab kõiki peidukohti, kuhu ma magusat kodus peidan - seega ei saa mina see olla, kes talle öösiti salamahti soki sisse maiust poetab!!
Ahah, nojah, mul jälle suumulk kinni.

Aga seda õiget jõuluaega ja uue aasta tralle pelgan nagu igal aastal. Et äkki tunnen end liiga üksi. Liiga äralõigatult. Et igal pool mujal on parem kui kusagil mujal. Kiikad hämaruses võõraid aknaid ja mõtiskled, kui soojad ja õnnelikud on kindlasti sealsed inimesed oma ahjusoojades piparkoogi- ja hapukapsalõhnastes tubades, samas kui sina longid sihitult mööda radu ja polegi nagu kusagile minna, pole nagu kellegagi olla ja lõpuks ajab teiste inimeste (näiline ) õnn ja rahulolu su lihtsalt nutma. (kuigi seda tajutud soojust ja õnne ei pruugigi seal olla või on see lihtsalt väga oskuslikult välja mängitud). Ühesõnaga- jõulud on alati üks raske aeg ( sel ajal pidi enesetappude arv alati hüppeliselt suurenema ja ma ausalt tunnistada väga ei imesta ka, miks see nii on, ehkki ma isiklikult õnneks suitsiidsusele ei kaldu). Tahaks ju iga kord sel nn imede ajal midagi suut ja ilusat, helget, hingelist, sooja ja meelihaaravat. Aga igal aastal on see tulemata jäänud. Katkise lapsepõlve mõjud ehk, lohutan end. Ju ongi, aga see pole tõtt öelda just eriline lohutus.

Teisalt paistab tasakaaluks aktiivset tegevust detsembriks üksjagu tulevat, seda eriti kuu keskel, kus 14.- 20. dets on üks ilgem tõmbelmine, nii et kallist kodukotust näeb haruharva vist ...

Kolmandaks. Vaevalt jõudsin mina sõna poetada, et mul eraelu puudub täielikult, kui hakkas igasugu eraelulisi asju uksest ja aknast sisse hopsama. Mõneti teeb see mind õnnelikuks ( ego kergitamine stiilis ka MINA olen siiski veel kellelegi vajalik ja tähtis ja armas). Teisalt... njah, ma ei tihka seda teist poolt siin avalikus ruumis enne kuidagi kommenteerida, kui see minus pisut settinud on. Asi siis nimelt ühes imelikus kirjatükis minevikust, mille täna hommikul oma e-postkastist leidsin. Jah, seedimismaterjali mitmeks ajaks.