Neljapäev, 3. detsember 2009

Mõtteid teemal "Minu Vormsi"

Loen juba pikemat aega Epp Petrone`i Minu-sarja raamatute saamislugusid nii kirjastaja kui kirjutaja versioonis ja aina sagemini settib esile mõtteke, kas Minu-sari laieneb ühel hetkel ka meie oma kodumaale, kus on samuti ju tohutult põnevaid paiku, kuhu inimesed elama satuvad, kus põnevate asjadega tegelevad , uut, ehedat ja mõtlemapanevat kogevad, ilma ning inimesi avastavad?

Minul tiksub ju kohe-kohe täis 5 Vormsi aastat ja mäletan, et kunagi, kui alles esimest korda saarega nö tutvuma tulin, öeldi mulle saatuslikud sõnad: see saar siin ei ole enam Eestimaa, see on omaette kuningriik. Ja nii see tõepoolest on - siin ei kehti tavapärased seadused, siin on iga masti inimesi, kes esindavad kirjut maailma kõige üldisemas mastaabis, iseasi, kas minu vaatevinkel neile on just see kõige õigem ja kas ma oma mõtteid ja tundmusi ka väga selgelt välja oskan kirjutada, sest loomult pole ma suurem asi suhtleja ega kaugeltki mitte hea inimesetundja, nii et kontaktid inimestega on olnud pigem juhuslikud kui teadlikult otsitud-uuritud … Aga – midagi siin saarel on, olen siinse elu käigus palju arenenud, palju õppinud ja see protsess jätkub veel ja veel. Olen siin tutvunud rohkemate inimestega kui vaata et kogu Vormsile eelnenud elu jooksul kokku, olen saanud ennast proovile panna, avastanud enda nõrkusi ja tugevusi, olen omal nahal kogenud elu helget ja ka pahupoolt.

Nüüd oleks muidugi paslik hetk küsida, mis see Vormsi fenomen siis ikkagi on? Muidugi, mingis mõttes on Vormsi maakoht nagu neid Eesti pinnal lõpmatul hulgal on – ka siin tarbitakse arutus koguses alkoholi, ka siit lähevad noored ja edasipüüdlikud aina minema, sest kohapeal ei ole töö- ega elukohta, elanikkond väheneb ja vananeb, eiratakse mõnuga seadusi, kõik tunnevad kõiki ( ja sageli paremini kui inimene ise), paljud ei lukusta siin tänini koduuksi, „keeratakse teineteisele käru“, ehkki samas toimib siin ka omalaadne külakogukond – kui häda käes, siis tullakse inimlikkusest siiski teineteisele appi, mitte ei jäeta üksi bussipõrandale oigama … Mis teeb Vormsi nii eriliseks paigaks , et sellest saaks raamatu kirjutada? Meditsiiniabi puudumine, piiratud kontaktid „suure maaga“? Tohutult puutumatut, avarat ja lõhnavat ürgloodust?
Peab tunnistama, et minul kui juba suhteliselt staažikal uus-vormsilasel on seoses saarega olnud elamusi kui elevante ja seda kohe kuhjaga - ekstreemsed minekud üle jäätee, kokkupuude (väidetavate) zoofiilidega, elu esimene kõrtsikaklus, öine jahiretk, suitsusaunas käimine, sügav põhjamaine pimedus, kokkupuuted kummitustega, ehedad eestirootslaste talud, töötamine ametis, milleks ma enese arvates ealeski suuteline polnud …
Jah, seda üht ja ainukest märksõna Vormsi jaoks on keeruline välja tuua, kõige enam kujundavad seda minu ( ja usun, et ka enamiku teiste Vormsiga kokku puutunud või puutuvate inimeste jaoks) siiski LOODUS, INIMESED ja AJALUGU.

Tuleb tõdeda, et tundsin Vormsi kui Oma Saare kohe esimestest hetkedest ära. Siin oli väga palju just seda, mida olin otsinud – eemalolemist, vaba loodust, äralõigatuse eksootikat (ja siiski vajadusel (sünni)linna piisav lähedus), vähe inimesi, mugav töö. Olin parasjagu räsitud keerulistest suhetest ja elust värske emana, mu selja taha olid jäänud tapvalt õõvastavad olmelised olud, kummitav kodutus, vastik ja traumaatiline kohtulugu, võlad ja pooleliolev ülikool. Siin saarel tundsin end lõpuks ometi kui vanajumala seljataga. Kaitstuna, iseendana. Ja tundub, et ka saar haaras mu hoobilt endaga kaasa- mind rakendati erinevatesse ülesannetesse, mind hakkas huvitama saare ajalugu ja korraga oli minuga juhtunud see, millest rahvasuu nii elutargalt räägib - annad ühe sõrme, aga võtab terve käe …
Kas ja kuidas seda kõike eelpoolöeldut raamatuks annab vormida, ma veel tõesti ei tea ( sest ma pole kunagi varem ju ühtki raamatut kirjutanud, kuigi sellest unistanud olen pea kogu eluaja). Aga mõte iseenesest köidab mind praegu. Vägagi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar