Tean nii hästi...

... seda tunnet, mida võisid tunda lapsed, keda Haldjapiigad oma blogis kirjeldasid:
http://haldjapiigad.blogspot.com/2009/12/soitsin-bussiga-lasteaia-poole-ning.html

Tegelikult ei tahakski meenutada, aga sisimas oli nii valus seda lugeda. Iseenda lapsepõlv tuli meelde. Ka mina ütlesin oma isale nii u 13-aastaselt, et häbenen teda, ei julge kedagi küllagi kutsuda, sest kunagi ei tea, millal ta purjus on ... See tundus talle mõninga üllatusena tulevat, pani vist isegi hetkeks mõtlema, aga ... sellest ei muutunud lõppkokkuvõttes siiski midagi.

Vaesed lapsed, kes peavad selle probleemiga silmitsi seisma juba eelkooliealistena, kes saavad aru selle haiguse tõsidusest ja laastavusest... Jääb üle ainult loota, et see koorem neid enneaegu maadligi ei vajuta ning nad tulevikus suudavad olla teistsugused ilmaodanikud, anda postiivset eeskuju ning julgevad meelemürkide vastu välja astuda. Olen Haldajpiigadega absoluutselt nõus, kasvatan oma last iga kell enne üksi kui mõne alkoholismile kalduva ja/ või muidu ebastabiilse tüübiga koos. Säästan nii enese kui lapse närve.