Kolmapäev, 2. detsember 2009

Pingelangus

Mõtlen ja mõtlen siin juba pea nädala, mis mul küll viga on, et nii vähe elujõudlust ilmutan ja enam kuhugi ei jõua? Ei reedesesse rootsi keelde ega eilsesse tantsutrenni... Motivatsioonipuudust ei tohiks olla, ise olen need endale valinud ja ma ka naudin nende mõlemaga tegelemist väga, aga siiski? Liiga vähe valgust ja vitamiine? Ligihiilivad haigused?...

Eile hommikul otsustasin niisiis, et vot ei lähe sel teisipäeval linna ja kõik. Ei olnud jõudu ega tahtmist jälle õhtul hiidkiirusega toidupoodi mürgeldada ja närviliselt mõelda, mida võtta, mida jätta, et siis hommikul tagasi saarele loksudes pahaselt avastada, mis kõik JÄLLE ostmata jäi ( ja mida kohapealt lihtsalt ei saa v saab nii 2-3x kallima hinnaga... saareelu rõõmud eksole). Siis napp tunnike tantsurõõmu ja seejärel jälle kellegi juurde ööbima, mis ei ole see päris oma kodu, oma rütm ja mõnel pool ei taha üldsegi igasugu põhjustel enam viibida...
Õhtul helistas V ja uuris, kas ma ikka olen tulemas. Vastasin, nagu asi oli ja samas lahendasin sama telefonikõne käigus iseendalegi üllatuseks mõistatuse sisu ühe sõnmaga ära- see on lihtsalt meeletu pingelangus. Kogu see tramburai, mis siin viimased kuud on kestnud, väsitas ja kurnas mind nii meeletult, et pidasingi nähtavasti pidevat pingesolekut, sõjaseisukorda oma tavaliseks ja loomulikuks olekuks. Ja nüüd, kus viimaks ometi minu soovitud lahendused on juba peaaegu et käegakatsutavas läheduses ja koju on saabunud õnnis rahu, langes kogu pingekoorem sellise kolinaga seljast, et võtabki jõuetuks.
Aga pole midagi, küll ma end peagi kogun. Pea on niigi juba peaaegu et püsti taas ja A tegi mulle nii head ja põhjalikku massaazi minu kõige nõudlikumatesse paikadesse, et pea see elujõudki minusse tagasi ei tuhise!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar