reede, 29. jaanuar 2010

Fred Jüssi juubeliks. Iseendaga silmitsi

Täna saab too tagasihoidlik ja ometi nii otsatult tark ja tasakaalukas inimene 75. Palju jõudu ja head tervist talle.
Kui üldse keegi, siis just tema oma juttude, filsoofia, ilmavaatega on mind enim mõjutanud. Kui üldse kellelegi, siis just talle vaataksin alt üles. Kuigi tema seda kindlasti ei tahaks.
Lugesin siit-sealt tema poolt öeldut üle ja panin kirja ka enese mõtteid tema omadega seoses:

• Ole see, kes sa oled. Ära püüa olla keegi teine.

Jah, seda ma olen püüdnud. Püüdlik näitlemine pole mul kunagi hästi välja kukkunud. Olen püüdnud jääda selleks, kellena olen siia ilma loodud. Püüdnud otsida ja käis oma teed, oma rada, kahjustamata teisi, rikastades ennast.


• Maailm on ümmargune – kõik su teod jõuavad ükskord tagasi sinu endani.

See on natuke hirmutav ja samas ka hästi ennast korrale kutsuv – mõtle hoolega, kas sa ikka tingimata pead seda tegema või ütlema, kunagi jõuab see kõik ehk tagasi sinu juurde ….

• Sa pead olema iseendaga sõber, alles siis saad olla sõber ka teistega.

• Ära püüa päästa tervet maailma, see ei õnnestu nagunii. Aga kui oled suutnud päästa või paremaks muuta kasvõi üheainsa inimese, on seegi juba suur asi.

• Vajadus vaikse ja endaga olemise järele on inimesele loomuomane, muidu hakkab ta iseennast kartma ja võõrandub endast.


Ka neid põhimõtteid olen püüdnud järgida. Ma pole kunagi olnud suurem asi suhtleja või kellegi suur juht ja õpetaja. Olen ikka maailma peegeldanud läbi iseenda, teiste jutule kaasa rääkinud vaid siis, kui olen isiklikult tunnetanud seda või teist olukorda. Mitte püüdnud teha tühja juttu kui ma tegelikult asjast ei tea.
Arvan siiani, et kui suudan õigele teele juhatada kasvõi üheainsa inimese, olgu selleks siis oma isiklik laps või mõni hea sõber, siis olen teinud maailma parandamiseks endast sõltuva. Kes õppida, kuulda, näha ei taha, seda ei saa ju ka kuidagi sundida. Olen ikka arvanud, et inimene jõuab inimeseni siis kui seda just hädasti tarvis on, mitte ei pea paaniliselt kogu aeg suhtlema, suhtlema … See on olnud mulle võõras. Aina rääkida, aina müriseda. Olen alati paremini talunud vaikust kui mürasid. Sellepärast mulle ka maal niiväga elada meeldib. Sest siin on vaikust. Seda suurt ja hindamatut loodusvara. Heidad õhtul voodisse, kuulatad ja kuuled ainult vaikust. Sellega võib nii ära harjuda, et enam teisiti ei oskagi. Nii et hoopis mürad hakkavad häirima. Seejuures just tehislikud mürad. Sest teadupoolest on ju ka loodus vael väga kärarikas, seda eriti kevadel-suvel. Aga see on teistmoodi, seda oskan ma vägagi nautida. Aga seda, et seltskond suundub loodusesse, tümpsumasin õlal, ma ei mõista … Kohe mitte ei mõista.
Tean oma väga lähedaste inimeste hulgas neid, kes vaikust kardavad. Sellepärast oleks mul nendega väga raske püsivalt koos (st sama katuse all) eksisteerida. Me tahame elult erinevaid asju. Ühel peab taustaks olema raadio või televiisor või vähemalt teine inimene, kes räägiks. Minul peab olema vaikust, aega hinge tõmmata, süveneda. Seesama lähedane inimene on mulle nooruses palju ette heitnud ka niisama molutamist. Miks sa midagi ei tee, istud siin niisama ja molutad. Hiljem tuli tark ja sõnaosav Fred Jüssi ning ütles, et tänapäeva inimesed ei oskagi enam molutada, nad on selle võime kaotanud. Ja maailm on sellest palju kaotanud. Inimeste tegevus on kaotanud mõtte, püsivuse ja hinge. Sest kui ei osata molutada, ei osata enam ka süveneda. Kui ei osata süveneda, ei nähta asjade, või olemuste sisu. Kui asjal/ olemusel pole sisu, pole ka midagi peale särava fassaadi. Aga see fassaad kukub esimese iilingu peale ümber ja siis jääb järele? Ei jäägi midagi järele.
Kui inimene saab vanaks ja küsib endalt, kuidas ma elasin, mida ma elult õppisin, mida maailmale enda poolt andsin? Mida ta siis vastab? Käisin siin ja seal, töötasin siin ja seal, rääkisin selle ja tollega. Aga midagi enamat? Mida see töö andis, miks sa seda tegid? Mida sa selle või tollega rääkisid, miks sa siin või seal käisid, mida sealt juurde said?
Ma ei taha ütelda, et see lähedane inimene mulle teistsuguste elutõdede pärast vähem armas oleks või et tema elatud elu sellepärast vähem väärtuslik oleks. Küll aga on mul väike mure südames, et ta päriselt iseendaga silmitsi seista ei julgeks ega ehk ka ei oskaks. Aga võib-olla polegi see tema tee. Tähtis on, et igaüks teaks, milline on tema rada, kuidas seda mööda paremini, õnnelikumalt käia ning tähtis on ka see, et teisi nende radadel ei eksitataks, et teiste radu austataks nende eheduses.
Olen muidugi ka ise kahjuks natuke tänapäeva pealiskaudse inimese moodi. Kui palju on mul möödunud päevi, millest ma midagi ei mäleta. Mis ma tegin? Käsin tööl, tegin süüa, koristasin, vaatasin telekat, läksin magama, kostan vastuseks nagu keeleõppe algkursustel. Aga kuhu jäävad elamused, õppetunnid, tähelepanekud? Õnneks on mul vähemalt olemas teadmine, et teaksin seda nii vajalikku oma päevast otsida, neid tähele panna ja õigel hetkel talletada.

Emakeel on meie viimane isamaa. Sellega võib olla nagu õnnega, mida kunagi ei ole, aga mis ükskord sulle selja keerab. Tema tähendusest, sellest, et ta oli, saad aru siis, kui oled ta maha müünud ja ta sulle selja keerab.

See Fred Jüssi tarkus ei kehti ju ainult meie emakeele kohta, see kehtib ka nn elu sümbolite kohta. Siinkohal meenuvad hiljuti Loomingust või Vikerkaarest loetud ühe noore luuletaja (nimi kahujs hetkel ei meenu) luuleread:
Vanavanemate talu müüdi maha
Viissada aastat ühe päevaga
Tuhat krooni aasta
kolm krooni päev
Jube valus ja tuttav tuli ette. Minu vanavanemate maja müüdi ka maha. Ilma igasuguste selgitusteta. Vanavanemad surid ja lapsed, kellel olid mõlemal oma elud, müüsid maja, kui ebavajalikuks osutunu maha. Kalgilt kaalutlevalt, süvenemata. Ja nii ma seda nüüd salaja leinan ja unes näengi, uitan aina ulmades üksi selles majas, kuigi tean, et see kuulub nüüd kellelgi teisele. Tean, et ei tohiks seal olla. Võibolla ei tohiks seda enam vaadatagi. Aga sisemine sund saab ikka ja uuesti minust võitu. Küll ehmatavad mind seal olematud klaasuksed, küll õunapuu külge seotud koer, kes aknaalust valvab, küll leiutan ma oma arust häid põhjusi, et ikka ja jälle sinna majja tagasi tulla.
Hing ei suuda kuidagi sellest paigast lahti lasta. Ikka mõtled, kuidas nüüd võõrad inimesed neid ruume, abihooneid ja aeda kasutavad. Kas need roosad ja hõnguvad pojengid on veel majanurgas alles? Või jasmiinipõõsasse peidetud metallpang kastmisvee korjamiseks? Kas saun lõhnab samamoodi kui minu ajal? Kas vana parkettpõrand elutoas kriiksub samadest kohtadest? Kas mustad raudahjud õhkuvad sama soojust või vanaema riidekapp lõhnab endiselt iiriskommide järele? Ka pööninguungaste uksed on veel sama värvi? Kas sahvriuksel on ikka sama vanamoodne käepide? Sunnid ennast küll, et mis see siis olgu – see on ju kõigest maja ja hoov, kõigest mateeria … Aga see ei ole ju! Mulle kui inimesele. Inimesele, kelle hing on selle kõigega esimesed kümme eluaastad nii ühte põimunud, et sellest enam hiljem kogu elu lahti ei saa. Need sidemed on põimunud märkamatult ja juured on ulatunud sügavamale kui sa eales aimata võinuks. See on see, et mateeria on muutnud sümboliks elus. See on muutunud millekski, mis saadab sind kujutlustes, millest vaimselt toitud, kuhu fantaasiates rändad. Kuhu reaalsuses minna ei tohi, sinna lähed ulmades. Aga sealgi on enese tegemiste hiilimiste, varitsemiste pärast natuke häbi.
Kas see on ikka õige???

• See on oluline vahe, kas sind tõmbab kuhugi või sind lükatakse kuhugi.
Jah, selles vahest olen ehk nüüdseks aru saanud. Seda tõmmet adunud teismelise aegadest peale. Et mina pole linnainimene ega seltskonnainimene. Ma ei ole ilmselt ka üdini maainimene, just selles kogukonna tegemistes osalemise poole pealt. Ka mind pole küla siiani omaks võtnud. Julgen arvata, et pole ka päriselt välja sülitanud. Ju ma siis päris seedimatu pole, aga seeditav ilmselgelt samuti mitte. Aga ma pole osanud kunagi linlikult kainelt kalkuleerida, olen ikka olnud asjade ja ilmingute suhtes sisemiselt tundlik, pole osanud valetada ja olen olnud traumeeritud (linna)inimeste mõttemallidest, mis on mulle üdini võõrad.
Selge on ka see, et mind tõmbab loodusesse, algul enam mere äärde, viimasel ajal aga samavõrra ka metsadesse. Mul pole kunagi olnud ükskõik, kuidas metsadel ja meredel läheb ja nüüd, täiskasvanu ja vastutajana tahan ma neid kaitsta, aidata moel, mis on minu võimuses. Tahan aru saada looduse protsessidest, tahan olla üks osa loodusest, aga ei taha olla sellest ülem. Eks mets tahab harjumist. Lääne-eestlasena on mul lapsepõlve kogumused metsadest piirdunud lodiseva lepistiku, kidurate kaskede ja pilliroovõsaga. Sihvakad männikud ja tumedalt kohavad kuusikud on mu ellu jõudnud alles viimastel aastatel ja nõudnud omajagu aega ja nendega tegelemist. Nüüd alles hakkavad omaseks saama. Aga uurimist on palju. Tõmme on tekkinud. Ei tea, kas saaksin sellestki painest enam lahti kui kunagi elu peaks tagasi linnasüdamesse viima …

• See raud, millest minu auto tehakse, on veel nii sügaval maa sees, et seda minu eluajal sealt välja ei kaevata.
Jah, räägin mina, mis ma räägin, luban, palju luban, üha selgemaks saab see, et mida rohelisemaks minu ilmavaade muutub ( ja see muutub, aasta-aastalt, see on täiesti ilmne), seda selgemaks saab ka see, et mina ei ole ega ka saa kunagi kuigivõrd autoinimeseks. Ma võin küll need tehnilised nipid läbi häda ära õppida ja sõita, kiiresti paigast teise kulgeda on teatud ebamugavates ilmastikuoludes ka kindlasti mugav, aga …. Liiga palju agasid. Autode tootmise ja toomise saaste, autoga sõitmise saaste, mitte ainult heitgaasid ja lekkivad jupid, õlid ja parandamine, vaid ka keerduv tolm ja helisaaste … Auto on mulle võõras, see on liiga elutu, liiga kandiline, liiga kärarikas ….

• Kuulun nende õnnelike inimeste hulka, kes on vahel õnnetud, kuid maailmas on ka terve hulk õnnetuid inimesi, kes on vahel õnnelikud.


See on ilus ütlemine, aga mina ise kuulun küll pigem viimaste hulka. Loodus pole mulle andnud sellist kiirgavat ja nakatavat energiat, mida kiirgub hr Jüssist. Mis paneb inimesed ammulisui kuulama, järele mõtlema, mis nakatab hetkega.

1 kommentaar:

  1. Tähelepanu !!!

    minu nimi on Mavis Carlos, i esindaja Aiico kindlustus laenu laenuandja äriühing
    Brasiilias, anname välja laenu 2% huvitatud määra, kui olete huvitatud võtke see e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd oma laenu üleandmine kohe. võite meiega ühendust võtta ka selle vandeadvokaat e-post: amaah.credit.offer@gmail.com ka. meie firma on kunagi valmis üle mingi summa teile alates 5000 € kuni 100.000.000 euro mõni teie projekti oleme kunagi valmis krediidi teid periood 1 või 1 nädal tehing.

    Attention !!!

    my name is Mavis Carlos, i representative of Aiico insurance loan lending company in Brazil, we give out loan at 2% interested rate, if you are interested kindly contact this email:(maviscalos_laen_laenamine@outlook.com)now for your loan transfer immediately. you can also contact us on this barrister email:amaah.credit.offer@gmail.com also. our company are ever ready to transfer any amount to you starting from 5000 euro to 100.000.000 euro for any of your project, we are ever ready to credit you in an period of 1 or 1 week transaction.

    VastaKustuta