Algaja lilleistutaja mured

Olen sel kevadel mõnevõrra tegelenud ka lillede ümberistutamisega. Raamatuid ja foorumeid uurisin ka enne natuke, aga tundub, et sealt saadud tarkustest on väheks jäänud.
Täpselt kaks nädalat tagasi tegin algust - esmalt istutasin ümber 3 päevaliilia ( selle kõige tavalisemat, oranzide õitega varianti) taime, kuna raamatud ja foorumid kinnitasid, et tegu on lepliku ja vastupidava püsilillega, mida võib ümber istutada nii kevadel kui hiljem.
Olgu kohe öeldud, et uus kasvukoht on vanast avaram, tuulepealsem, kuivema mullaga ja paraja kaldega. Ümber istutama hakkasin neid sellepärast, et vanas peenras on nad hirmus tihedaks läinud, nii et eemalt paistab ainult tihe leheräga, aga uus peenar on veel võrldemisi tühi. Taimi üles kaevama asudes selgus, et vana peenar on tõeline kiviräga, nii et labidas maasse ei läinudki. Toksisin ettevaatlikult igast suunast, siis loobusin labidast ning asusin sõrmedega taime lahti kaevama. Usun, et juured said kõigil kolmel üleskaevatul tõsiselt kannatada. Uus peenar on mullarikkam ja pehmema pinnasega. Algul tundus, et lilledele päris meedib uus asukoht, ent sel pühapäeval avastasin, et kõigil taimedel on leheotsad kollaseks tõmbunud. Kas see ongi nüüd nende pika surmaagoonia algus või on see ajutine tagasilöök ja neid saab kuidagi siiski toibutada?
Eile istustasin enda lohutuseks ümber ka iirise, mille ühe risoomi peal on kokku 3 väikest puhmast, mollest ühel on peal juba ka kena roheline õiepung. Eks näis, kas ja kuidas iirised uue koha omaks võtavad...
Kui juba jutt liiliatele läks, siis kevadel oli tolles uues ( uuele elule äratatud vanas tegelikult) veel üks kummaline juhtum. Mai keskel võtsin ette tolle unarule jäänud peenra põhjaliku rohimise. Naadi ja lõikhina sees kasvasid kenasti mõned nartsissipuhmad, kaks pojengipõõsast ja pesadena mingeid mulle senini tundmatuks jäänud püsikuid veel. Kuigi olen lillede alal täielik võhik, arvan, et tegu võiks olla mõne liiliasordiga. Nad on tugevat kasvu, nii 30-50 cm kõged, lehed on helerohelised, nahkjad, teravapotsalised, pikliku kujuga ( kujult ja kasvult umbes nagu tiigerliilial, aga heledamad ja tugevama tekstuuriga), lehed kasvavad ringis ümber varre. Varred on tugevad, suurematel taimedel tunduvad lausa puitunud. Õisi ma neil näinud pole, aga peenra senise omaniku väitel on nad lähedalt nuusutades ebameeldiva kährikulõhnaga. Taim pidada õitsema mai algul.
Niisiis kui umbrohu sees nood tundmatud liiliad, nimetagem neid hetkel tinglikult nii, olid täis elujõudu ja vohasid peenraäärtel, siis õige pea pärast rohust puhastamist hakkasid kõik puhmad järgemööda kolletuma ja ära kuivama. Kas tegin neile järsu niiskusevähendamisega äkki peenart puhtaks kitkudes liiga, said nad järsku kusagilt mõne haiguse (nakkuse) või ongi asi selles, et kuna taimed olid nagunii juba ära õitsenud, siis pole nende kuivamises ka midagi traagilist? Ja kas ma peaksin need kuivanud rootsud peenrast ära lõikama, kuidagi võigas on, kui need kollaseks tõmbunud lillelaibad seal ümber kohe õitsele puhekvate pojengide lamavad....

Otsapidi suves, otsapidi olnus

Suuremad, kiiremad ja tihedamad toimetused näikse selleks korraks möödas olevat -kool on läbi, eksamid tehtud ja ... väike tühimik on hinges. Oli seda sebimist, mis ta oli, kuidagi liiga äkki lõppes see kõik ära. Siis oli veel mõnda aega segaseid aegu tööde juures, aga tundub, et asjad hakkavad siin väikeses konnatiigis vist pisitasa maha rahunema. Mai läks mööda niisuguse tuhinaga, et ei saanudki ühtki rida siia kirja, nüüd mõtlen, et suvi ja aega rohkem, jõuaks kirjutada, aga mõte ei taha ikka veel hästi tulla... Sel kevadel olen rohkesti looduses viibinud, aga mitte seoses loodusgiididega- nende matkadega läksi nii õnnetult, et mitte ühelelgi seekordsest kolmest pärandkultuurilisest matkast mina kahjuks ei jõudnudki. Esimesel korral vembutas ilmataat nii korraliku tormi, et praam ei sõitnud ning järgmised kaks laupäeva oli tirts tõsiselt haige. Kutseka rahvas aga oli nii lahke ja arvas, et kuna ma loengutes ju siiski käisin, annavad nad mulle paberi ikkagi kätte ning kutsusid lahkelt ka plaanitavatele järgmistele koolitustele. Nii tore!! Kogu maikuu toimetasin niisiis rohkem saare peal ja on olnud toredaid õhtuseid-öiseid metsaskäike, kus on dziibiga üle metssigadest küntud tallermaa küntud ( ise roolis!),südaöösel soomülkas autoga kinni istutud ( õnneks polnud mina roolis!!), paari meetri pealt metsanotsude pesakond ära nähtud, raielangil kahe põdrapulliga ligemale 15 minutiti tõtt vahitud ning metskitsi heinamaal hüppamas filmitud. Praegu ootan kõige enam puhkust, kuid seda üsna kaksipidiste tunnetega - ühelt poolt tahan niiväga sellest topeltsebimisest end üdini välja lülitada ja rahulikult marjul - seenil käia (ehkki teades, et sel aastal on saarel nii oma staarkaru kui kuulduste kohaselt ka 2 hunti, ei tundugi üksi marjule minemine niiväga ahvatlevana), teisalt teeb mind ärevaks, et see susser-vusser, mis seoses tööasjadega juba oma pool aastat on kestnud, et seda on võimalik minu selja taga hoopis paremini ajada. Hetkel on sellega rahu, lubati, et sügiseni, aga mine seda isahane tea... Olen juba nii hellaks tehtud selle koha pealt, kunagi ei tea, mille pärast keegi jälle susima võib hakata ... Aga kunagi ei saagi vist olla nii, et elus oleks kõik ülihästi. Minul tegelikult peaaegu et on, aga ega ma enne õhtut veel hõiskama ei kipu. Elu on mind ses suhtes ülearu ettevaatlikuks teinud. Aga sisetunne on praegu igati hea ja lootused on suured.

Natuke aprillikuust, õhust ja armastusest

Mõtted vuravad peas kiiremini kui käsi jõuab tõusta neid kirja panema. Nii see aprill on poole peale kulunud. Töid ja toimetamisi on oi kui palju ja selle üle on mul ka väga hea meel.
Saan taaskord mitu korda nädalas linna vahet patseerida ( sest talvine saarerutiin tappis mind ikka väga tõsiselt juba) ja uusi asju õppida.
Selle nädala keskpaik möödus taas päälinnas tarkusi kogudes. Ja kui vahel juhtub minulgi kui suhteliselt kogenud loengusistujal, et no tuleb uni pääle, silm vajub vägisi kinni, tee sa nii tarka nägu kui tahes, siis seekord olid hoolimata hommikustest üübervarastest tõusmistest loengud nii huvitavad, et suugi kippus suurest kuulamisest ja kaasamõtlemisest ammuli vajuma. Meie pedagoogiõppes oli siis psühholoogiaainete nädal ja mõlemad õppejõud, nii Jaana Liigand kui Enno Selirand olid tõesti väga huvitavad, õpetlikud, toredad ja asjalikud kuulata. Neid kuulates lendas aeg lausa liiga kiiresti ja tekkis tunne, et kummagi loenguid võiks olla 1 päeva asemele vähemalt 1 nädal järjestikku.

Järgmisel nädalal lülitan taas end loodusgiidide tegemistesse ja no täna on minu märkamist mööda ka esimene selleaastane tõsiseltvõetav kevadilm õues. Tegin hommikupoolikul hoolimata oma kehvapoolsest enesetundest koeraga pika tiiru metsa vahel ja kahjatsesin järjekordselt fotokat taga. Loodus elab täiel rinnal- vaevalt paari meetri pealt tõusis meie eest mustikapuhmaste vahelt valju hoitushüüuga lendu üks suurem pruunikirju lind, uhkelt kirjud metsvindiisandad kaitsevad oma valdusi vaevu üle minu pea ulatuvatel kuuseokstel julgelt ja ennastunustavalt laulu lastes. Varblased tsäuksusid puiestikus sama erksalt ja sõjakalt kui koduses sirelipõõsas neid linnas sageli kuulda võib ja keegi rästastest ( kahtlustan, et vist laulrästas) lasi keset päeva küla vahel nii imelisi trillereid valla, et otsisin andekat lauljat tükk aega sihitult kuuseladvast. Leidmata ta minust jäigi, aga minu (suurtest tunnetest niigi hella ) hinge pani too lind veelgi enam helisema.
Õhus on ilu ja armastust, arvan ma!!

Kevade hakul

Igal aastal kevadel poeb loodus ühel hetkel mulle vupsti südamesse ja paneb endast kirjutama.
Olin vahepeal ligi nädala saarest eemal - elasin nö linnaelu ja nautisin seda tõeliselt - et on kuiv asfalt astumise all, et saab valida, millisesse poodi ja mis kellaajal minna, kuulatada akna alt mööda vuravate autode hääli, sillutisel kõpsuvaid möödujate samme....
Ja kuigi üks osa südamest ja hingest jäi mandrile maha, oli ikkagi omamoodi rõõmus saarele naasta. Ja avastada, et SIIN on ka lumi sulanud! ( põhjapoolsetes soppides ja suurte puude varjus läheb selle protsessiga küll veel omajagu aega, ent võrreldes eelmise aastaga, kui lumi ei sulanud ega sulanud, on sel aastal ikka tõeline rõõmupidu!).
Äsja lume alt välja sulanud maapinnal on ka alati mingi eriline hõng ja vägi sees. Nii tohutult rohelise varjundeid, mda märgata ja meelde talletada - mulluse kulu hallikasroheline, uute tärkavate liblede noorusrohetus, sambla pehme helerohelus, sinilillelehtede läikivroheline ja pohlade mustjasroheline.... Hiljem kas ununeb või vajub see palett teiste värvide hulka ära, aga praegu on vaadata ja imestella palju ...
Loomulikult ajendasid mind tegelikult tänahommikust postitust tegema hoopiski linnud! Üleeile nägin ja kuulsin Haapsalus kuldnokka, eile hommikul tabas kõrv metsvintide kahesuguseid hääitsusi metsa valvamas ning täna lisandus helisevasse kuuldepilti ka talvikese pisut flegmaatiline "Siit-siit-siit saab Riiga!"
Hing on nii rõõmus, et kevad sel aastal nii õigeaegselt kohal on( nii hinges kui looduses!!)

Vahel on nii ....

... et järg kaob käest.
Pikalt ja põhjalikult.
Mul on kahju, et olen kaotanud ( loodetavasti vaid ajutiselt) oma kirjutamissoone. Ja kirjutamissoovi.
Minu armas kodusaar on mu lihtsalt kohutavalt ära väsitanud. Välja kurnanud.Tühjaks pigistanud.
Mis ei tähnda tegelikult, et kõik oleks halvasti.
Olen hoopiski elule uut suunda seadmas, tegelikult mõneti seda juba isegi sillutamas.
Olen lugenud mõninga nostalgiaga oma senist blogi ja mõelnud - see osa elust, mida siin paaril viimasel aastal nii entusiastlikult kirjeldanud olen, ongi läbi saanud. Jäädavalt ja pöördumatult. Tundsin seda juba sügisel, oma meeleheidetega võideldes. Nüüd on uued teed avanemas. Kas ma olen nii julge, et astungi sildu põletades edasi?
Ma ei ole veel üleni kindel, aga vähemalt on mul nüüd siht. Lootus ja soov ja äratundmine. Nii südames kui teadvuses:

Mõtte tühermaadel uidates

Ma ei tea, kas see on meelepett või tegelikkus, kas ja mis on päris, aga näib, et minu elus vahetus koos aastanumbriga ka midagi muud.
Ma ei usu enam ammu mingeid endeid, ei tee enda jaoks asju sellega keerulisemaks, et teen juhustest vääramatu tõe. Lihtsalt konstateerin fakte.
Et lõppenud aasta viimane päev oli... hmm, ühelt poolt tavaline, teisalt ka teistmoodi.
Hommikune rahu ja kindlus.
Päeva peale süvenev nurkus, meeleheide, piinav teadmatu ootus, rusuv endassesulg.
Õhtu hakul vaevaline alistumine, püüd kohaneda sellega, mida ümbrus sinult ootab - ahjukütmine, ematunded, koogitaigen ( kui juba taignategu poole peal, avastasin, et jahu oli otsas ja käisin veel poole seitsme ajal õhtul seda juurde toomas, vanast harjumusest tõmbasin jalga kummikud ja sõiduteele jõudes avastasin, et vahepeal oli sadanud natuke lund, tee oli väga libe ja õhtu üsna pime. Käisin ja mõtlesin, täna on jälle see vana ja uue vahetumise aeg käes. Nukralt, tegelikult isegi emotsioonitult, teadmata veel siis kui teistmoodi saab minu olemine olema juba vähem kui viieteistkümne minuti pärast).
Jah, kodus tagasi, helises telefon ... ja kogu maailm sai uue näo. Ma ei mäleta, millal viimati peale üht helistamist oleksin rõõmust hüppama hakanud. Aga seda ma tegin. Nii suur vabanemine oli, et lihtsalt ei osanud end teisiti väljendada.

Aasta vahetus kuidagi iseenesest. Jäin saluudile pisut hiljaks,nii et kuulsin vaid üksikuid paugatusi ja nägin männilatvade tagant hägust kumendust. Ja siiski oli mu hing rõõmus - tegin libedale trepile uhiuuele lumele jälgi, hoidsin embuses neid, kes kõige kallimad. Tol hetkel ma ei saanudki aru, mis see on. Aga tagasi mõeldes taipan, et see oligi see ihaletud, uneletud ja oodatud seisund - Oled lihtsalt õnnelik, aina hõljud ja naeratad, nii et põsed jäävad sellest valusaks (ma vist muidu olen nii tõsine kogu aeg, et põsed pole harjunud õnnelikud olema!).

Ning hommikul oli uue aasta esimene päikesetõus mere niisketes iilingutes. See oli eriline tulemine, täiesti teistmoodi on avastada, kuidas päevavalgus keset talve tuleb - salamisi hiilides, pilved maa ja vee kohal muutuvad mustjassinisest purpurseks,siis tundub, nagu hakkaksid juba peaaegu läbi paistma kui muunduvad edasi pruunjaks, pisut suitsuseks ning seejärel pikaldaselt, mõtiskledes ja end halli aovalgusega seguneda lastes ilmub pruuni seest nähtavale õrnu roosakaid kiiri. Aeg peatub hetkeks, see on ilu, mis laseb end imetleda, endasse vaikivalt sulada, aga järgmisel viivul on juba kogu taevaserv ornazikas lõõsas. Siis ta ongi käes, too uue aasta esimene hommik.
Ilus talvine hommik, natuke lund ja natuke külma. Ja teel ei ole veel ühtki uut jälge, peale varase rebase omade võibolla.
Sel uue aasta esimesel päeval magasin kõige otsesemas mõttes maha kogu oma tavapärase tööpäeva. Voodisse heitsin kell 08.57 ja ärkasin kell 16.02.

Midagi teistsugusest sügisest ka

Juba on uus kuu, kõle ja hall, märkamatult poole peale jõudnud.
Elu veereb ühteaegu kiirelt ja rutiinselt, aeg-ajalt valgustavad seda üksikud eredad hetked, aga enamiku ajast on siiski väike tülpimus, tärkavad lootused, mis maetakse peagi uude pettumusse...

Tegelikult on endal ka kurb lugeda, kuidas ma viimasel ajal end aina masendunumalt väljendan. Huvitaval kombel on novembrikuus toimunud siiski ka väike muutus - olen hakanud taas maha rahunema ja eluga leppima - need on mu igatalvise tardumuse esimesed alged.
Ja elu ei ole mul ka nii üdini jube olnud kui siin mõnes viimasess postituses kajastanud olen.
Head ja ilusad asjad olen miskipärast hoopiski kajastamata unustanud.
Nagu oktoobri alguse Rocca-Al Mares käik koos setokestega ja hobuvankrisõiduga kesk kuldset jahedat sügisest laupäeva. Ja hilisem lotovõiduke kohapeal lahendatud ristsõnaga. Aasta algul ootab ees niisiis Narva-Jõesuu!
Või oktoobrikuine Saaremaa-sõit, mis päädis kollektiivse õhtuse mõnusa oleskeluga nooblis Georg Otsa spaas.
Või ENSV stiilikas kohalikus rahvamajas ja teine pisut tagasihoidlikum möll alles eelmisel nädalavahetusel Mardi-Kadri simmani nime all.
Nii et jah, kui üldine suur sügisväsimus ja -üksindus välja jätta, siis -
eehh, elus on ikka toredat ka!

Sügispoeesiast

Sel aastal siis muusikas taas väike suunamuutus, ühe hää tuttava soovitusel avastasin taas rokkmuusika. Selle sügise absoluutsed lemmikud!!:


Jah, ja tänasest on siis juba kella viiest väljas kotikas, see kohutav pime aeg on jälle käes. Justkui neid kurbi ja masendavaid mõtteid veel vähe oleks. Imelik, sest objektiivsest aspekstist, materiaalses mõttes läheks elu nagu paremaks, aga miski sisemine tühjus on totaalne.
Leian jälle aeg-ajalt, et nutan. Aga mille pärast? Ei tea. Näen enda ümber kummalisi musti varje, mis panevad täiesti võpatama ja tahes-tahtmata küsin endalt, kas minuga on ikka kõik korras?
Kas stress ja masendus avaldavad end tõesti lisaks spontaansetele viha-ja rahulolematusepursetele ka majas vilksavate tumeadate varjudena? Või on asi siiski vaid selles, et olen kogu nädalavahetuse järelejätmatult neid raskepäraselt lüürilisi Soome Sügispoeete aina kuulanud ja kuulanud ja kuulanud ja enesele nii hinge lasknud, et maailmast mu ümber ongi järele jäänud vaid imelik lummutis....

Sügise heitlikud värvid

Lihtsalt üks päevikukatke, kirjutatud juba nädala alguses, kuid ajapuudusel riputan selle üles alles nüüd.

Eile oli maagiline päev – 9.10.11. Mitte sellepärast, et see juhtus olema ka minu sünnipäev, vaid too pühapäev oli lihtsalt täis sügise idülliliselt karget ja säravat ilu. Juba pudenenud, ent veel nii värviküllased lehed sahisesid tasakesi, päike paitas jaheda tuulega suisa kõrvuti, loodus lõhnas niiskelt, vägeandvalt ja tummiselt. Asfaldil sädelesid lombid, need ei jõua nüüd enam ka mitmepäevase päikese käes enam kuivada, ning uniseid kärbseid oli siin-seal veel sumisemas küllalt.
Selliste päevadega on tore olla õdusalt ja pisut omaette. Sattusin uitamisi ühte väljast segasummasuvilat meenutavasse, seest aga väga hubasesse heledat verd taresse. Imetlesin suuri silmi vana soojaõhkavat leivaahju, suurt aeglaselt astuvat seinakella, rõõmsatriibulisi kaltsuvaipu, iilingutes lehvivaid õhulisi pitskardinaid, rüüpasin suurest maia kassi pildiga tassist kuumalt hõõguvat ingveriteed … ja olin nii-nii hetkes kui vähegi oskasin.
Väljas on oktoober juba metsviinapuude lehed sügavalt veinipunaseks värvinud, rohi aga hakkab järjest enam luituma, madalaks vajuma, külmaunne vajuma. Kummaline, kuidagi ausalt vaatlev ja samas hinges kurbusi tekitav on neid iga-aastasi muutusi looduses jälgida nentides, et jälle kord saab ring täis. Maailm pöörleb oma teljel ikka edasi. Hoolimata inimese sisemistest heitlustest, muutumistest või plaanidest. Ning ometi - olgu inimene sisimas nii tõrges, piinlev või segaduses kui tahes, selline paratamatuse aistimine annab tahes-tahtmata tagasi kusagil hingesoppides pesitseva Suure Rahu. Hingamise õige rütmi. Oma olemasolu loomuliku ja tänuliku tunnetuse.

Ja kui teistmoodi oli mu maailm peaaegu nädala eest, mil olin nii... üllatunud, haavatud, muutumas... Ühest kohtumisest, ühest ootamatust kõnelusest.

Tol teisipäeval sõitsin õhtul mingi imeliku aje najal Haapsallu. Hinges oli selline nimetamatu raskus, mis poleks lasknud tol õhtul kodus omaette olla.
Kell oli juba pisut üle poole kümne õhtul kui oma toimetustega lõpetasin ja … ilma mingi mõistliku seletuseta tulin, nutt kurgus pitsitamas, välja tänavatele uitama. Ilm oli parajalt tuuline-tormine, argipäevale kohaselt olid tänavad juba tühjad, kõledad, kajavad. Kui nüüd tagantjärele meenutada, siis ega ma vist tolle pooleteisetunnise hilise retke jooksul rohkem kui paari-kolme inimest kohanudki.
Ma polnud kunagises kodulinnas jalutanud juba mäletamatuid aegu. Mere ääres küll, aga mitte tänavatel, majade vahel.
Alustasin vanalinna kandist, päris lossimüüride lähedusest ning suundusin edasi linnasüdame poole, vältides siiski võimalikult palju peatänavat, põigates aina sisse järgmise uitmõttena pähe tulnud uulitsaavast.
Jah, niisiis, kiira-käära suuremate ja vähemate, uuemate ja vanemate majade vahel, aknasilmadest vilkumas hilisõhtust hubast olemist. Viimased sügisesed õied aedades on juba külmast ööõhust longu vajunud, selge tähine taevas aeg-ajalt vilkuva kuuvarjuga ülal, tuul juukseid sasimas, külmi mahlakaid õunu aga aina puude otsast potsatamas.
Mulle meeldib öö, seletamatul ja müstilisel kombel. Mulle meeldib seisatada keset tühja asfaldivälja ning pead kuklasse ajades unustada laterna kunstlik valgus enese ümber, meeldib tumedat laotust vaadata ja unistada. Midagi võimast, hullutavat ja ürgset süttib mu meeltes nuusutades tuult, mis toob meelde nimetamatuid igatsusi, vaid pooleldi teadlikke soove, mis on läbi põimunud ühtaegu ilusast ja valusast, lootusest ja hirmust, magusast ja kibedast …
Aeg-ajalt lipsab kusagil taamalt mööda mõni vari. Kõpsuvad kellegi kiired sammud. Üksik naerukilge. Üle näo vilksab viivuks mööduva auto laternate valgusvihk. Siis olen taas omapäi. Kusagil siinsamas tuksleb veel elusid küllalt, aga mina olen siiski sellest eemal. Vaid käe väljasirutuse kaugusel, ent siiski. Mina linnas. Või linn minus.
Olen tulvil kõhklusi ja heitlusi, kuid siirdun edasi uude linnaossa, olles ammugi möödunud punktidest, kus esiti kavatsesin oma jalutuskäigu lõpetada. Õhtustest minutitest saavad pisitasa öised tunnid. Imelik loomusund aga kannab mind edasi. Raskus hinges pole veel lõplikult lahtunud.
Õigupoolest, ega ma oskagi iseendas selguse saamiseks midagi küsida, et endale vastata. Lihtsalt kõnnin. Mõttetorm on nii suur, et lausa tunnen, kuidas ebamäärased emotsioonitulvad teineteist eemale peletades must üle hoovavad, ühtki katket ei jõua päris lõpuni mõelda, sest juba enne on uus platsis, veelgi segasem ja vastandlikum kui eelmine.
Olen tõsiselt imestunud, et vaid paar ettevaatlikult lausutud peletussõna mind sel moel haavasid, mu nii põhjalikult rivist välja lõid. Inimeste vastasmõjud on imelikud. Küsin endalt mitmendat- setmendat korda, mis siis õigupoolest juhtus? Vaid väike vääritimõistmine, ei muud. Ja ometi kõnnin siin lagedas linnas, üksi keset ööd, silmad pisaraid täis ( ei teagi, on need rohkem seletamatust hinge salavaevast või aina külmemaks muutuvast tuulest või mõlemast kokku) ja tunnen, et olen korraga täiesti liimist lahti …
Jah, ma ei oska küsida. Ent küsimata jätmine oleks veelgi hullem. Sa ütlesid - sõprus pole ju ainult kirjad, helistamised ja sõnumid. Jah, kahtlemata, sõprus on ka erinevate päevade ja ööde meeleolud, ilmevirvendused suunurkades, ilmeksimatu kehakeel, valguse vastuhelk palgeil, tämbrivärvingud öeldud sõnades, koosoldud hetkede võlu, lemmikkoogi maitse, viirukihõng sõõrmeis ja tuhat muud pisiasja, mis inimesi teineteisega ühendavad.
Tundub, et alles nüüd olen hakanud mõistma inimhinge sügavamat säsi. See on ühtaegu valus ja ilus avastus.
Jälle aasta vanem.
Jälle aasta targem.

Hinge pealt raskust vähemaks

Esimesed sügistormid õnnelikult üle elatud.
Elu on töö- ja suhtlemisterohke, aga mingi nimetu melanhoolia on ikka peal. Pole teistsuguse elurütmiga vist veel lõplikult harjuda suutnud. On tulnud esimesi vastukajasid uuele tööle - nii ühest kui teiset, nii heast kui halvast...
Ses mõttes on töö koolis ikka midagi hoopis muud - saad olla rohkem inimeste ja suhtlemise keskel ja tagasiside on samuti kiirem, ehkki vahel paratamatult ka valusam.
Olen kogu septembri vaguralt saarel istunud, püüdes oma aega paremini ümber jagada, õppides koos lastega tunnis olema, käituma, iseennast jälgima.
Ehh, ikka tuleb prohmakaid, kus tahaks kahe käega peast kinni haarata ja halada - miks peab elu nii keeruline olema, miks ma ometi nii tühiste asjade peale närvi lähen, kui kõik ei lähe esimese hooga minu tahtmist mööda? Mitte et ma oleksin närviline ja kibestunud pedagoog, kes klassi ees näost punaseks värvub ja sülge pritsib, enesekontrolliga on mul õnneks kõik veel korras, aga seiseheitlused on need, mis kuidagi ei lõpe. Alalised õhtused ( ja vahel ka varahommikused) põdemised, mis ei lase korralikult keskenduda on need, mis närve krussi tõmbavad ja kodus omaette hädaldama panevad.
Ja üksijäämise hetkil on tunne eriti nukker. Hing on täiesti tühja täis, pole ruumi ega tahtmist millegi jaoks. On tunne, et ettevõetud asjad ei vii sihile ja hirm, et jäängi kogu eluks üksikuks hundiks, siia kõrvalisse, ligipääsmatusse paika sahisevate puudu varju elama - olema, omaette ulguma...
Njaa, vahel ei tea isegi õieti, mida oma postitusega öelda tahan. Lihtsalt tahaks hinge peale raskust vähemaks laadida...

Muutused saabusid...

.... nagu ikka üleöö ja olid üllatavad, ehkki vahest mõneti isegi aimatavad.
Et siis sellest aastast jälle kaks tööd kõrvu jooksmas pluss veel vabast ajast saare hüvanguks nokitsemine...
Njah, täna keset päeva, kui oma asutus oli lukus ja istusin vallas koosolekul ja samal ajal tiksus peas mõte, et juba 2 minuti pärast pean üle õue koolimajja tundi andma jooksma... siis oli küll tunne, et mind võiks kolm olla. Vähemalt.
Muidugi on tore olla kasulik ja vajatud, aga kui nüüd ausalt enesele otsa vaadata, siis - kaua ma niimoodi jaksan, kolmel tandril korraga teovõimeline, agar, loov, edasiviiv jne olla?
Eks aeg näitab.
Elu on kiire kui karussell ja mul on juba ette kahju, et enam ilmselt nii tihti blogistama ei jõua, kui seda sooviksin. Juba praegu, tänasel hetkelgi on taas olnud asju ja käike, millest pajatada.
Näiteks eelmine nädalavahetus Hiiumaal. Soe, suvelõpuhõnguline olemine, suuremat sorti line-tantsimine, mis laadis mind kujuteldamatul kombel ( terve suvi otsa pole peaaegu üldse tantsinud ja nüüd korraga 3 päeva jutti, aga mulle ikka oli vähe, nii kahju oli ära tulla...).
Ma polegi Hiiuumal juba vähemalt 10 aastat käinud, nii mõndagi oli vajunud unustustehõlma, aga samas olid maastikud ka kuidagipidi tuttavlikud. Ronisime natuke Rebasemägedes, kiikasime Kõpu tuletorni, imetlesime Kärdla kraatrit, einestasime Kohvilähkris, segasime kohalikke lambaid, kes ühe vaatamiusväärsusena reklaamitud pukktuuliku ümber heitunult määgisid, käisime sulistamas surfiparadiisis ning päeva naelana suutsime peale pikka künklikel külavaheteedel loksumist üles leida ka Hiiumaa-Eiffeli, sealsetel mõnusatel roigaskiikedel tukkuda ja kändudelt värsisepa veeretusi kokku veerida.
Laupäeval olime kusagil Kõrgessaare lähistel ühel kaunil muinastulel ja nägime ümberkaudsetel kallastel veel viit samasugust. Ülejäänud aja, nagu öeldud, sisustas suurepäraselt ohjeldamatu tantsimine.

Ahjaa, ja vahepeal olen hakanud ka filmigurmaaniks. Sel suvel olen omale soetanud juba kolm väga hääd linateost.
Südasuvine avastus oli "Tuukrikell ja liblikas"



Ja augustis lisandus tollele ja "Kuninga kõnele" veel esmalt "Karusnahk":



ning seejärel "Eleegia":



Ei oskagi neid filme omavahel võrrelda ega üht teisele eelistada, kõik need mainitud on omamoodi head. Ainulaadsed. Võimsad. Ega nood treilerid anna ka tegelikku õhustikku ju kuigi hästi edasi. Parimal juhul ehk maalivad aimatavd õhkõrnad piirjooned silma ette. Kui sedagi.

Aeglaselt ja raskelt

Augusti teine pool on minu meelest alati kuidagi melanhoolne- see on suvest loobumise aeg, mil elu rühib edasi aeglaselt ja raskelt. Veel on ilm roheline ja sirtsude koor tahab õhtuti kõrvu lukustada. Ööd on tihkelt sametmustad ja selgetel aegadel siravad taevas tähed, aga miski pitsitab hinge. Pole enam seda kergust ja rõõmu, mis juunis-juulis.
Ja kui siis ka elus on ajad, mis ei tõota kuigi suurt helgust, siis... Terve eilse päeva käisin ringi, imelik nutt kurku kraapimas, kurb ja nõutu, olles vahelduva eduga kord pisut optimistlikum, kord jälle üleni pisarais. Kõik on lahtine, elu teeb haiget, ei tea, mis edasi saab... Kallis A läks eile tagasi mere taha ja me mõlemad olime selle pärast pisarateni kurvad.... Tirtsu parim sõbranna läheb homme ära oma Lõuna - Eesti kodusse ja juba loetud päevade pärast on september ja kool, millele järgneb...
Ah, sügis, süngus, pori ja pimedus hiilivad juba liiga õõvastavalt ligi, proovi sa iga hetk siis tugev ja võimas olla. Lihtsalt ei jõua seda, muretu suvi on läbi, nüüd tuleb taas elu täie tõsidusega rinda pista. Olgu mulle siis lohutuseks kasvõi haldjalik ja võimas Lisa Gerrard, keda sinutorus ka väga ilmekalt kommenteeriti: Things can be holy to a person without it being religious...

VDA

Tore ja teistmoodi nädalavahetus kodulinnas.
Jah, mulle meeldib väga Haapsalus Valge Daami aegu, kui peatänav on kogu vanalinna ulatuses liiklusele suletud ja seal on hoopiski hulgakaupa kaubitsejaid, rõõmsalt elevil inimesi ja muusikat ning suvesoe õhk lõhnab mee ja viiruki ja loomanaha ja värvide ja saiakeste ja suitsusingi ja jäätise ja mille kõige järele....
Kõndsime tirtsuga kohe puhtast rahva ja melu sees olemise mõnust paar tiiru niisama edasi- tagasi ja iga kord tuli mõni tore kaubitseja, kes pakkus maitsta tatraõiemett või küüslaugumandleid või singitükikest või palus nuusutuda omavalmistatud seepi või ...Ja muidugi nägime igasugu toredaid tuttavaid, kellest mõnda polnud tõepoolest juba paar aastat trehvanud ja seda suurem oli rõõm juhuslikust kohtumisest!!
Ah, ma ei teagi, olen vist sel suvel liiga palju oma vaikse saare peal istunud, et paaripäevane laadamelu mulle niiviisi pähe lõi. Igatahes lahkusin sealt paari imeilusate pikkade ja tilisevate kõrvarõngaste ja ammuigatsetud tatrapadja võrra rikkamana. Tirts sai uhke käemaalingu ja suure purgi talumett.
Aga tegelikult on Valge Daami Aja põhirõhk minu jaoks siiski tänavakontsertidel ja nende toimumise järgi sean ka oma ajagraafikut. Niisiis said seekord ära vaadatud:
Epp Petrone`muinasjutuhommik- kahjuks jäime sinna kõvasti hiljaks, sest selle toimumiskohta oli miskipärast muudetud ja tirts sai ainult muinasjutu viimaste lausete põhjal pilti joonistada ( ja hiiglasekasvu tõmmu Justin Petrone seisis oma fotokaga otse minu kõrval, nii et tundsin end täieliku päkapikuna:)) ;
kõhutantsutrupp Iiriseõied - hmm, mulle meeldib kõhutantsu vaadata, kui seda oskuslikult esitatakse ja neil on vaieldamatult imeilusad esinemiskostüümid, aga... no midagi jäi ikka neil eletamatul kombel siiski puudu...;
Black Coffee tantsutrupp - no omas headuses, ei oskagi neid kuidagi kommenteerida, palju nähtud ka neid juba, et midagi uut lisada.

Marvi Vallaste keskpäevaswingile pole samuti vähimatki ette heita- rõõmsameelne, dzässilik, ning põhiosas eestikeelne repertuaar, lisaks suurepärane saatjaskond proffide muusikute ( Toomas Rull, Peedu Kass, Tiit Kalluste) näol, ega sealt ei saanudki muud kui igati kõrvupaitav tulemus tulla.

Õed Anneli ja Ilona ning Tõun - nende kontsert oli mu meelest kogu VDA 2011 parim etteaste!! Eks see oli muidugi täpselt minu maitsele sobilik mõtlik muusika ka, mis pealegi on ka nii "Valguseotsija" kui Jääääre plaatidelt juba omajagu tuttavlik. Ent samas oli see lihtne kitarr ja vahetu suhtlemine publikuga... kuidagi hinge läks see kontsert.
Väike meenutus on samalaadselt kontserdilt, mis toimus küll juba mõne aasta eest, ehkki tookord oli esinejaid laval rohkem, aga usun, et sealgi oli meeleolu sarnane, sest nii toimumispaik kui üritus on ju täpselt sama.


Vahepeale jäi väike tunnine line-tantsu vabakava Aafrika rannas ning siis tagasi linna peale ning lõpetuseks veel:
popp ja noortepärane HU? kontsert. Ega ma sellelt koosseisult enne kontserti peale nende kuulsaima loo "Absoluutselt" suurt midagi ei teadnud, aga et see muidu mitte eriti minu maitsele lugu on tehtud mõnusa irooniaga tänapäeva tibinduse pihta, läksime kuulama. Tirtsule meeldis HU väga, istus terve kontserdi vaguralt paigal ega möllanud vaatamata mitmetele ahvatlejatele üldse teiste lastega ringi( kuigi see üdini tehniline klublik muusika soodustas igati nii jalakeerutust kui lihtsalt suvaliust ringitõmblemist!). Rahvast oli kontsrdil muidugi päris palju ( ja kusjuures täiesti seinast seina, mitte ainult noored!!) ja mulle ka täitsa meeldis, leidsin veel ühe moodsalt sarkastilise loo neilt, ( mõtlesin isegi, et paneks selle Facebooki üles, aga ikka ei pannud veel seekord:D )



Päris öö hakul aga veel Valge Daami legendi etendus - tirtsul oli taas muljeid kuhjaga, sest ta pole varem ühtki Valge Daami etendust ( ega vist ka üldse ühtki vabaõhuetendust) varem näinud ja iga antukese aja tagant oli vaja ärevalt midagi sosistada. Eks öine lossipark ja selge täiskuu ja salalik etendus tegid ka oma töö. Laps sai loodetavasti suure elamuse pikaks ajaks.

Augusti esimesest nädalast

Nonii, kohe esimesel augusti päeval murdis kummaline külmetushaigus maha tirtsu ja niipea kui tema hakkas esimesi tervenemismärke ilmutama, loomulikult ka minu, nii et reedel pidin hoogsalt tõusva palaviku tõttu lausa tööpäeva poolikuks jätma. Saatsin aga teatise kõrgemale poole teele ning lootsin nädalavahetusel rahulikult omas tempos terveneda.
Sain aga vaevalt mõne tunni tekikuhja all külmaväriseda ja pead valutada, kui hakkas riburadapidi kõnesid tulema. Esimene teatas, et juba õhtuks peaks koduukse taha ilmuma ammulubatud arvuti ning kohe pool tunnikest hiljem nõuti mind nädalavahetuseks naabermajja tööle. No head haigust seega!!
Ajasin end värisevi jalu aga püsti ning üritasin üüratute liitrite taimeteede ning valuvaigistite-palavikualandjate toel enam-vähem inimene välja näha. Arvutitooja oli küll väheke ehmunud ja päris ebakindlalt, kas ikka öömaja tohib paluda või tuleb kuusealusega leppida. Vastasin, et ju ikka peavarju saab, eks siis hiljem näha ole, kas nakkus kandus edasi või ei.
Hommikul lahkus rahutu külaline õnneks kiirelt oma teed ning mina vantsisin hoolimata hullult lurisevast ninast ning palavikujärgsest nõrgast olemisest tööpostile, kus sai kogu päeva nõusid pestud, pesu triigitud, tube kraamitud, serveeritud, siis juba uuesti nõusid pesta-kuivatada ja... Oh mõnus vaheldus ja seltskond on ka seal alati nii tore, et haigus ununes sootuks.
Pühapäeva pealelõunal olime aga tirtsuga juba nii kobedad, et läksime metsa seenele ja kui väike eksimiseviperus ( no ma ütlen, et selle metsaga on mul mingi imelik kana kitkuda, sest juba teist aastat järjest püüab ta mind endasse ära eksitada!) välja arvata, saime juba kahe tunniga üüratu koguse kukekaid. Kuidas ma neid realiseerima hakkan, ma väga täpselt veel ei tea, aga fakt on see, et seeni o n mul nüüd PALJU.

Toreda üllatusena avastasin, et minu kevadel seemnetena mahapudistatud saialilledest esimene pääsuke on õiepunga valla löönud ja särab nüüd nagu tõeline oranz päike keset mu muidu ühtlaselt rohelist õuemuru, tema kõrval võtab aga hoogu juba ka teine suurenev õienupp ning loodan, et teisedki suuremad taimed saavad mind oma erksa iluga ehk veel sügise hakul rõõmustada. Kuidagi uhke tunne on südames oma lillede pärast- ikkagi otsast otsani ise kasvatatud ning kompostiga poputatud!!
Veel avastasin eile esimese Minu-sarja raamatu, mis mulle tõeliselt meeldib- Sigrid Suu-Peica "Minu Horvaatia". Neelan seda lausa ühe sõõmuga ja tunnen aeg-ajalt iseennast ära - kaunis loodus, väikese üksildase saare isoleeritus, väike ja endassetõmbunud maailm. Autor on seal võõra riigi territooriumil elanud üsna samasugust elu, nagu mina siinsamas Eestis juba mitmeid aastaid. Ja kui raamat meeldib, siis hakkadki tahes-tahtmata pisut suuremat huvi tundma ka laiemalt - olen täna mitu artiklit netist Horvaatia kohta läbi lugenud ja Youtube`st selle maa muusikat kuulanud ja juba on tekkimas väike kihk seda paika maamunal ka ise uudistama minna!

Eile aga võtsingi end kokku ning hakkasin seenehoidiseid tegema- esimese korraga sain 2 liitrist purki ainult, nö prooviks, aga täitsa head jäid, ning et marinaadi jäi veel üle, kavatsen täna köögis mässamist jätkata. Mitte ainult seente, vaid ka porgandite, suvikõvitsa, kurkidega. Nagu üks õige maainimene elama peab - ikka suvi otsa talveks valmistudes ja hoidiseid vaaritades, ainus väike mure on see, et nüüd kipuvad purgid otsa saama, mida kevadel kui jalus olevat üleliigset träni mitu kotitäit prügimajja sai kantud. Nüüd on omad vitsad, eks ole :)))

Ühest elamusest ...

Juuli lõpupäevil käis meie saarel külas üks mu suuremaid lemmikuid Eesti muusikast.
Tegin täna lehele sellest kontseridst artiklit ja olin hopsti tagasi selles kaunis äikesejärgses, hunnitult lõhnavas, natuke nukras ja ühtlasi natuke ülevas õhtus, kergelt melanhoolses meeleolus, jälgimas vaikset loojanguleegitsust nooorte männilatvade kohal, tundes end ühtpidi väga üksi ja teistpidi ka üpris õnnelikuna, et saan oma lemmikutega pea külg-külje kõrval istuda, neid naudinguga kuulata, võtta ja jätta endasse tallele see imekaunis õhtu sest imepärasest ja kummalisest suvest.
Leidsin ka ühe nende paljudest ainukordselt ilusatest lauludest seda meenunud meeleolu ilmestama. Hmm, see pole küll see päris-päris Jäääär, mis seda pealkirja kuuldes kõrvus kumsema hakkab, aga siiski ... ilus, ilmekas, lummutuslik ning oma mõtliku, aeglaselt astuva rütmiga sesse melanhooliasse isegi ülimalt sobilik.

Muljeid varajuulisest päälinnast

1. Päev - tappev kuumus, istume tirtsuga Vabaduse väljakul Ahhaa keskuse ees ning ei suuda ristini ronida, varjus + 32.
Lõuna tuttava tuttava lokaalis - ahjulõhe ja pannkoogid, hmmm!!.
Õhtul ronime jäätiste toel Toompeale, jalutame mööda selle varjulisi nõlvu, imetleme erinavtelt platvormidelt ilusaid linnapanoraame. Viimasel platvormil kõõludes jääb kõrvu mõnus muusika ning satume vabaõhu veinikohvikusse, kus musitseerivad Muusikaakadeemia noored, lauljatar meenutab nii oma välimuselt kui häälelt Kärt Tomingat. Istume mõnusates korvtoolides, limpisime V-ga jahedat valget veini ( 5 eurot pokaal) ning naudime terve tunni mõbnusiad jazzi- ja bossarütme.

2. päev - Hommikune sebimine Viru keskuses, suudan üllatavalt hästi ses tohutus rahvamassis hakkama saada ja orienteeruda. Otsime mööda kesklinna tulutult trollipeatust, et sõita loomaaeda. Viimaks loobun tulutust jahmerdamisest ning võtame kindla suuna Balti Jaama, seal ongi õige troll parasjagu ees. Hops ja oleme kohal.
Looomaaia väravas ennetav jalgade plaasterdamine ja siis 3,5 tundi kõnnimaratoni. Kuumus on endiselt tappev, ei suhkruvatt, suur jäätisekokteil ega mineraalvesi aita selle vastu. Enamik suuri loomi jääb taas nägemata, isegi karud on seekord leitsakuvarjus, tiigritest ja teistest toredatest rääkimata.
Õhtul, õieti küll ööhakul, teeme väikese Kalamaja tiiru ja kõnnime mööda Kultuurikilomeetrit. Möödume Kalaturust, vanadest vanglahoonetest, paljudest kunstipärastest ning seejärel tunduvalt vähem kunstipärastest graffititest. Seal kõndides on peaaegu tsivilisatsioonist eemalolemise tunne, suure linna lähedust reedab vaid katkematu vaikne taustamüra - liikluse pidev undamine, tümpsuhelid kauguses, üksikud katked inimhäältest ning aeg-ajalt roheluse taustal vilksavad valgustatud aknad.

3. päev - Laulupeo rongkäik. Jõuame Draamateatri juurde just selleks ajaks, et näha möödumas rongkäigu saba - Viljandit ja Võrut. Siis paneme tempot juurde, lõikame otseteed läbi Viru keskuse ning tormame mööda Narva maanteed aina edasi ning jõuame nii peaaegu et pärnakateni välja. Tegelikult sammub ju seal 2 rongkäiku kõrvu - ühes keset sõiduteed marssivate kaunites kostüümides esinejatega ka vähemalt sama suur hulk nende poolehoidjaid ja /või niisama uudishimulikke neist kahel pool kõnniteedel. Kõnnime rongkäigulistega kuni Russalkani, seal väsime ja teeme teispool väikesel haljasalal hingetõmbepausi.
Kopsaka piletihinna tõttu me kontsrdile ei jää, vaid suundume seeasemel hoopis Kadriorgu. Pika otsimise peale satume toredasse NOPI kohvikuse. Sööme imehead peedirisotot ning Nopi hamburgerit ( see pole üldse mingi tavaline hamburger, vaid tõeline täispraad, mille hävitamisega tirtsul tõsiseid raskusi tekkis!!).
Kõhud täis, suundume toredasse lastemuuseumi, mille nimes sisalduvad sellised nimed nagu Milla, Miia ja Manda. Tirts toimetab seal mõnuga kuni muuseumi sulgemiseni välja ja ka suurtele on seal väheke vahvat tegevust.
Õhtul privaatne veiniõhtu Cesaria Evora saatel

ning hilisõhtune jalutuskäik Laboratooriumi tänavat pidi - se on üks salapärane ja müstiline tänav täiesti vanalinna servas, mille kohta V-l nii mõndagi huvitavat oli jutustada.

4. päev -Hommik Solarise Apollo raamatupoes veedetud, võiski alata tagasisõit kodusaarele.

In my secret life

Oli üks sellise pealkirjaga laul kunagi, Leonhard Cohenil vist, kui ma ei eksi...
Igatahes jah, mul on olnud ilus ja salapärane suvi, minu unelmad on täitunud. On olnud sooja, hellust, ilu sügavat tõsidust, ime-imelisi hetki ...
Sõnad on nii mannetud kõike olnut ja olevat edasi andma.
On siiski suur õnn elada just siin ja praegu!!!

Juuni viimane

Tundub, et elu on jälle ilusam, vindumine on otsa saanud ja peaaegu et saan jääle täiel rinnal elada.
Vaatasin lõpuks ära ammu igatsetud filmi "Kuninga kõne", ja lihtsalt PIDIN selle omale erakogusse ka ostma. NII HEA asi lihtsalt!
Sain suve hakul natuke tööd nokitseda, hoopis teistsugust kui igapäevaselt teen, aga peab tunnistama, et füüsiline rügamine aitab imehästi vaimul puhata. Just seda mul vaja ongi.

Ja kui veel hommikul kell 04.35 helistatkse lihtsalt selleks, et öelda - on kauni päeva algus, ärka ja naudi koos minuga seda päikesetõusu, teine küll teispool mobiilitoru ja taustaks helistaja torust kostev kajakate kisa... Ma olen võibolla vanamoeline, aga minu meelest oli see romantiline. Ja ilus. See läks mulle hinge. Sentimentaalne nagu ma olen.

:)))

Jaanijärgne

Näib, et elu läheb siiski edasi, sest nii toredat jaaniaega polegi mul juba kaua olnud.
Jah, uskumatu, et mina, kes ma muidu ju loomult na eraklik ja üksihoidev olen, suutsin suisa 4 päeva jutti rõõmsa, tegusa, erksana külalisi võõrustada. Oli tõeline siblimine - ühed tulid, teised läksid ja mõned külastused ka kattusid. Aga kõik olid sõbralikud ja aeg lendas tuuletiivul.
Ära sai nähtud väikese viivtusega alanud saare jaanik, külastatud pudi-padi laata, käidud jalgsi Svibys ujumas, mängitud ohtralt Aliast ja muid toredaid lauamänge, meie õuel ja mujalgi pisut grillitud ja sündmuste krooniks oli muidugi võrratu laupäevaõhtune suitsusaun, mis tegi olemise nii-nii teiseks, see oli kohe tohutu positiivse energia laks!!

Ja tänasest olen ametlikult puhkusel, ehkki mõned poolikud tegemised tahavad lõpuleviimist ja nii ma istungi juba kolmandat tundi ikka truult tööl ja ootan pikisimi, et arvuti end viimaks kokku võtaks ja vajaliku teele läkitaks, et mina saaks hakata mõnusat suve nautima...

Viidipäeva paiku

Jah, eelmisest postitusest võis must väga kole mulje küll jääda. Aga ennast oli vaja kuidagi tühjaks laadida ja pärast sellist totaalset hala hakkas veidi kergem ka.
Eile käisime tirtsuga linnas ennast tuulutamas, sest 3 viimast pingelist nädalat oleme vaid kodus vahtinud. Tuulutus kulus väga marjaks ära ja palju asju sai ka korda aetud.
Süda on kergem ka sellest, et lõpuks ometi on tirtsu südamesõbranna jälle saarel suvitamas ning tirts ei pea enam pikki halle päevi minu töö juures igavledes mööda saatma.
Toredad inimesed hoiavad ühendust, eks sealt need lootusekiiredki pärine, st ega suurenenud probleemihunniku tõttu elu veel päriselt seisma saa jääda. Loen palju tarku raamatuid, sain kätte ammuigatsetud teose Maria Tilga "Minu isa Gunnar Aarma". Tore lugemine, kuigi ma eriti uut teada pole sealt saanud, aga nii teose autor kui peategleane on minu jaoks väga sümpaatsed isikud. Olen hästi palju kunagi enda jaoks üles kirjutanud Gunnar Aarma raamatutest "Kuidas saada õnnelikuks" ja "Mida paljud ei tea" ning muidugi kuulanud tema loenguid, lugenud muid asju. Ja alles üsna hiljuti sain teada, et Maria Tilk on tema tütar - juhtusin ööülikoolis paari aasta eest kuulama Maria loengut "Looduse põhirütmid", mis ka nii hästi minu mõtete ja hoiakutega sobis, et mõtelsin - vot, tark naine, mulle ta meeldib. Ja nüüd siis tean, et targa isa tütar veel pealekauba!!

Üksindust on peletanud ka kalli A kõned, kaugelt mere tagant. Naljakas, kuidas mõne inimesega tekkinud side ei kao ajas ära. Isegi kui ta on kaugel, isegi kui ta ei helista ega anna üldse endast mingit elumärki, siis ikkagi vaistlikult tead, et kusagil on ta olemas, toetab sind kasvõi mõttes. A-ga just nii on. Me pole kohtunud veeburari lõpupäevist alates. Helistanud oleme selle aja jooksul vast nii 2-3 korda. Aga ikka mõtlen ta peale ja tunnen, et just temalt saan praegu ehk enim tuge, mida on viimasel ajal nii vajaka jäänud. Nagu ühes hea raamatus ( Toni Morrissoni "Armas") kunagi öeldi: " Tore, kui sul on olemas inimene, kes on su hinge sõber. Sa võid koost laguneda ja kokku vajuda. Ta võtab su killud maast üles ja annab need sulle õigesti kokkupanduna tagasi." A - ga on mul tõesti väga vedanud. Ta on minu sõber. Minu tugi. Minu pelgupaik.
Loomulikult teeb vahel igatsus hirmsasti haiget, aga taltsutan ennast ja mõtlen vaid hääd, meenutan ilusat. Näen muidugi teda sageli unes, aiman seal asju ette ( nägin nt, et ta käis aprilis Eestis, aga ainult korraks- ja kui ta viimaks emadepäeval mulle helistas, tuligi välja, et nii just oligi. Ja paari nädala eest nägin, et jaanipäeva paiku ta tuleb uuesti ja nüüd ta ütleski, et järgmine nädal on ta tulemas, siis loodetavasti pikemaks ajaks!).
Nüüd, viimasel nädalal on A mitu kora helistanud ja öelnud, et tahaks juba kodus tagasi olla. Nii hea ja soe tunne on, kui ta ühendust võtab. Tihti on isegi nii, et mõlemad vaikime telefoni otsas, ei oskagi nagu midagi öelda, lihtsalt hea on teineteise vaikust kuulata, olla kasvõi sel kombel natuke ühenduses ...
Ootan ja loodan sisimas väga, et see suvi siiski ei ole päris hukule määratud. Märgid justkui oleksid pisutki lootustandvad.