Siis kui tervis on sinust ülem...

Jah, kallid blogilugejad, ma tean, ma olen meie reisi neljanda päeva pildid ja muljed endiselt teile võlgu ja ka see sissekanne tuleb... kunagi. Esiti lubasin endale, et augusti lõpuks on valmis, aga näib, et seekord pean oma sõnu sööma... sest:
Tervis on ülem kui mina.
Paljudele meist on äsja alanud nädalavahetus suvelõpupidude, muinastuledes ööde aeg. Mõnele minusugusele pereinimesele on see ka ootamatult sülle kukkunud õnnestatud üksiolemise nädalavahetus, sest kõik kaaskondsed ( koerad kaasa arvatud!) on ära ja kogu maja minu päralt. Seega- miks mitte- peole, kontserdile, võiks kasvõi mõnele vanale tuttavale helistada, kellest pole ammu kuulnud, kuidas läheb.... aga ei. Tervis otsustab teisiti.
Pea on mul juba hommikusest ärkamisest saati valutada lõhkunud ja ka keset päeva võetud valuvaigisti andis paari tunni eest alla. Tuttav migreenituige ronib nüüd aina jõulisemalt mööda paremat peakülge ülespoole, otsib kohta, kus pigistada ja tuigata ja... halvab tasapisi ka minu normaalse mõtlemis-, olemis- ja tegutsemisvõime.
Ah, see kõik on nii vastikult vana tuttav. Ei ole mul niisiis midagi pidutseda ega helistada. Istun aga vaguralt diivaninurgas, rüüpan rummi ja meega teed ning loodan, et ehk läheb natukenegi paremaks. Et mu kord aastas ette tulev õnnelik üksilemise nädalavahetus päriselt luhta ei läheks ja et kui mitte täna, siis ehk homme õhtul saan juba natukenegi nautida seda, millest tavaliselt vaid unistada saan. Rahus õhtu otsa raamatut lugeda. Mõne tuttavaga segamatult telefonitsi või niisama natuke lobiseda. Kasvõi omaette õhtul karaoket laulda ( mis sest, et tavaliselt läheb kõik piiksuval häälel ja kauge kaarega viisist mööda, aga ..). Noh, üksiolemise võlud ikkagi, saaks ainult selle pea kuidagi otsast ära kruttida, et see kusagil mujal omaette valutaks...
Veidi lohutab seegi, et oma selle suve ühteaegu karme ja meloodilisi lemmikuid on ka hea kuulata:

Taas Eestimaa ääri ja veeri mööda. Vol 3

3. päev.19.07. Viljandimaal

Kogu reisi kõige äpardusterohkem päev.
Mõnus oli ärgata, kui toas on endiselt hämar ja jahe, rohekad puude varjud vilguvad akna taga ning kuuldagi pole muud kui vaevuaimatavaid metsahääli. Kell oli taas kümne ümber ja tunne oli päris väljapuhanud.
Kahjuks aga kogu järgnev päev enam nii üdini mõnusalt ei kulgenud. Alustades kasvõi sellest, et minu telefon oli nii kolmandal kui neljandal reisipäeval paraku enamiku ajast tühi või kohe-kohe tühjaks saamas, ( taas õppetunni koht- muretseda autosse mitu akulaadijat ning tagavara akupank, sest üks laadimiskoht, mis laeb vähemalt poole aeglasematl kui tavalaadija, on kolmele telefonile ilmselgelt liiga vähe), siis pildimaterjali jäi reisi lõpus lausa masendavalt väheks...
Esiti aga oli veel kõik kena, tegime kiirustamata hommikusöögi ning tõdesime, et tulemas on vist päris soe päev, sest juba metsa varjus oli tunda, et päike kütab kusagil kõrgustes hoolega.
Tänase päeva põhirõhk oli Viljandimaa avastamisel, aga kui Saeveskilt ära sõites hakkasime täpsemat marsruuti paika panema, tähendas N veidi häiritult, et nüüd peame ju tagasi sõitma, miks me juba eile kuhugi Viljandimaa kanti ei jäänud. Peaaegu oleks meil juba sõneluseks läinud, aga kohti järjestama hakates selges, et tegelikult pole mingeid üüratuid vahemaid tarvis läbida. Saime aga õppetunni, et järgmisel korral reisi planeerides tuleks tõesti ehk juba enne minekut täpsem marsruut paika saada, et vältida tarbetut siksakitamist.
Niisiis esimene peatus oli veidi peale keskpäeva Pärsti mõisa juures. Kirjade järgi pidada see olema üks vähestest kenasti säilinud ja korda tehtud puitmõisatest Eestis, tegelikkuses see minu silmis erilist mõisa mõõtu välja ei andnud, pigem oli lihtsalt selline ilusam ja suurem hele puumaja. Et majal ka aed ümber ja väravad kinni, ei saanudki me mõisale päris ligi, piirdusime vaid fassaadi imetlemise ja ajaloo lugemisega infotahvlilt.
Küll aga avaldasid lapsed soovi teisel pool teed asuvas väikeses järves karastava supluse jaoks ja ega meil muud üle jäänud, kui nõustuda. Mina jäin endiselt kaldale, sest juba varbaga katsudes tundus vesi ikka päris jahe, teised otsustasid lühikese supluse kasuks.
N läks kõige ees, suur piiga tegi ujumissillalt peakat. Väike tirts jooksis kaldaäärses ning palusin tal hoolega silla äärde hoida, sest N hoiatas, et järves läheb üsna järsult sügavaks. Väike tirts aga oli üpris ülemeelik ja kui ta nägi suurt õde pea ees vette hüppavat, hakkas ise ka vees kaasa keksima, kuni kaotas hetkeks tasakaalu ja käiski ülekaela vette. Seda oli hirmus vaadata, kui korraga lapse pea vee alla kadus, olin hetkeks nii tardunud, et ei suutnud end liigutadagi. Õnneks oli N tal kohe juures ja haaras ta sülle... Ehmatus oli kõigil suur, aga hea, et pääsesime nii õnneliku õnnetusega, ei taha mõeldagi, mis oleks võinud juhtuda, kui N oleks kaugemal olnud ja mina õudusest tardunud...
Tegime selle järve äärest kiirelt minekut ja püüdsime rõõmsamaid muljeid peale saada, aga tundsin veel pool päeva kerget rahutust ja väikest tuska hinges enda pärast, et ei suutnud kohe reageerida ja oma lapsele appi joosta.... Kuidagi kehv tunne jäi sisse ja sellest oli väga raske lahti saada.
Põnn ise oli algul küll veidi ehmatanud ja nutune, aga rahunes autos juba nii palju maha, et järgmises peatuspaigas Heimtalis, tundus, et oli kogu loo peaaegu unustanud.
Heimtalis leidsime eest toreda maakividest mõisasüdame, mis oli päris põnevalt restaureeritud. Sinna oli nimelt rajatud omamoodi külakeskus, kus olid koos raamatukogu, spordihoone ja vist ka kohalik kool. Hoone ise oli peitunud vanade munakivist müüride vahele ning ka sisehoov oli jäetud võrdlemisi arhailiseks, ehkki munakivirohkus jättis õuealast ka veidi konarliku ja elutu mulje. Tegime siiski tiiru ümber omapärase hoone ning võtsime edasise suuna juba ürgloodusesse, et end veidi paremini tagasi tasakaalu saada.
Pikem matkapeatus oli tänasel päeval Loodi ürgorus,

kus lisaks punasest liivakivist kõrgetele jõekallastele sai teha läbi ka 2 km pikkuse matkaraja, mille arvasime enestele jõukohase olevat.
Liivakivikoopad koos väikese selgeveelise allikaga olid ilusad ja rahustavad, mulle mõjuvad sellised paigad alati palsamina hingele, nendes on mingit erakordset rahu ja väge. Nii nagu eelmise aasta Hinni kanjon, nii oli sel aastal siis Loodi, korduv ajalugu ilmutas end me reisil aina ja uuesti.

Seekord me allikavett kaasa võtma ei hakanud ning saime see-eest teha pikema matka Viljandimaa orgude ja mägedega üle külvatud ürglooduse rüpes. Sel paarikilomeetrisel matkarajal jätkus omajagu järske mäkketõuse ning pikki langusi, millest mõni võttis kohe veidike võhmale, suuremas osas kulges tee aga puutumatu ja eriilmelise metsa sees,kus ajuti vanad ja väärikad puud kohe päris viltuselt üle teeraja kasvasid.

Tunnise matka järel aga oli aeg lõunatamiseks ning kuna me nagunii otsapidi Viljandimaad väisasime, oli loogiliseks valikuks minna sööma ikka mulgimaa pealinna Viljandisse.
Valisin seekord üsna teadlikult välja söögikoha, kus olin talvel ühe koolituse ajalgi käinud. Teadsin selle asukohta, aga ei mäletanud ei paiga täpset nime ( meeles oli vaid, et see oli midagi hästi pikka ja lohisevat ning käsitööga seotut) ning ka aadress ei meenunud... Selguse huvides olgu siinkohal öeldud, et tegu oli siis Viljandi Bonifatiuse Gildi majas tegutseva kohvikuga, millel nimeks Herr Artur, taolist konkreetset silti aga väljas rippumas me ei silmanud.
Sõnaga tulime siis minu suulist juhatust mööda, Viljandi kesklinnas olid ka mitmed ühesuunalised tänavad meid eksitamas, aga kohale me siiski saime. Rõõmustasin juba, sest teadsin, et siin on hea köök ja soodsad hinnad, tellisime pikast menüüst oma road kenasti ära ja... no pauk tuleb alati sealt, kust sa seda oodatagi ei oska - selles kohas ei saanud kaardiga maksta!
Arvatavasti oli see nii olnud ka veebruaris, kui siin esimest korda käisin, aga selline pisike tõsiasi oli mul meelest täiesti pühitud. Nüüd aga täiesti sularahatuna olin oma 35- eurose arve taga hetkeks üsna kimbatuses.
Teenindaja oli siiski äärmiselt lahke, ja õnneks talle sobis, kui ütlesin, et lähen jooksuga otsima, kus see lähim Swedbanki pangaautomaat on. Tema samal ajal lasi aga tellimused siiski töösse ja selgitas umbmääraselt, et peatänava äärde peaks paar tükki vast ikka jääma.
No ja nii ma sealt Lossimägede vahetust lähedusest liduma panin, kusagil kuklas tudengiaegne ähmane mälestus, et kunagi oli üks Swedi ATM Tartu tänava otsas kohe kino vastas. Põikasin lootusrikkalt sinna, aga muidugi ei paistnud seal pangast enam vähematki varju.
Tulin siis lüheldase vanalinna tiiruga tagasi, jõudsin vilksamisi ära näha, et nukuteater on endises paigas alles, kunagist peamiset einestamispaika Viljandi kohvikut ma enam ei silmanud, aga võib-olla jooksin sealt lihtsalt ähmiga mööda, ning naasin peatänavale otsejoones legendaarse Tähe poe ja Kultuuriakadeemia nurgal.
Hetkeks olin segaduses, kas pöörata nüüd veel edasi kesklinna poole ning vaadata üle Centrumi ja bussijaama ümbrus, aga miski sisetunne ütles, et mine kiika enne raamatukogu juurde ka.
Nii ma kiirustades üle tee silkasin ja jumal tänatud, õigesti tegin, sest seal see Swedbank loomulikult oligi! Oli teine seal juba 2000. alguses olemas, ju mingi väga vana mälestus sellest kusagile mälusoppi alles oli jäänud, ja sularahaga õnnelikult varustatud, jooksin tagasi söögikohta.
Ja jõudsin veel nii parajaks hetkeks, et kohe peale minu saabumist toodi ka kogu tellitud toit lauda ( Huvitav, kas mu ajastus oli tõesti nõnda sekundipealt õige või ootasid nad seal kohvikus siiski rahalaevukese saabumise enne ära, kui toitu välja serveerima asusid?).
Igal juhul sai seegi seiklus õnneliku lõpu, kõhud said kõigil meeldivalt täis, toit oli maitsvam kui eile ( ja kui nüüd tahta natuke nuriseda, siis ehk selles osas, et portsud oli talvega võrreldes pisut kahanenud ning kokk oli kah väheke armunud, aga muus osas oli kõik tipp-topp).
Meel helgem, jätkasime veel viimaste muljetega mulgimaalt ning käisime ära ka Tarvastu ordulinnuses.

See koht paraku samuti erilist elamust ei pakkunud, sest ordulinnuse müüridest polnud õieti enam miskit järel ja uuenduslikku ei märganud ka enamat kui paari kõrget metalltreppi.
Huvitavaks muutis paiga see, et varemed asusid võrdlemisi järskudel mäekülgedel ning müürijuppide vahele olid loodusliku (umb)rohutõrjet tegema pandud mõned vabapidamsel olevad tumedapäised lambad.

See omakorda tähendas aga hoolikat jalgade ette vaatamist, sest pabulaid oli seal tõesti igal pool ohtrasti.
Et meie tuleku ajal viibis samades varemetes ka üks suurem ports lapsi, ju vist mõne suvelaagri väljasõit, ei tekkinud meil erilist tahtmist nendega koos libisemisohtlikes kõrgustes võidu turnida ning peale lüheldast jalutuskäiku tulime joonelt väravaga suletavat treppi mööda alla tagasi, et hakata vaikselt vaatama ja mõtlema, kuhu tänaseks öömajale jääda.
Teades juba, kuivõrd ajalugu sel reisil on end korrata otsustanud, ei olnud meil ka öömaja suhtes tänaseks head tunnet sees, sest tahes- tahtmata meenus eelmise aasta Valgamaa kottpime, tolmune ja sääskedest umbne rehielamu, mis ei olnud kõige meeldivam mõte, mida korrata.
Plaanis oli esiti üle vaadata samuti suhteliselt Järva- ja Viljandimaa piiril asuv Oksa metsaonn. Sellega oli aga pisuke segadus, sest kord kirjutas dr Google sellest kui aidast, kord jälle kui metsaonnist ning meile jäigi algul mõistatuseks, kumb see siis õigupoolest on, kuni reaalsus ise viimaks vastuse tõi.
Ka seekord ei olnud meil koha enese leidmisega suuremat vaeva, sest metsasihid sirutusid üsna kiiresti õigesse suunda ning veidi enne poolt üheksat õhtul olimegi oma esitises sihtkohas platsis. Kohe külavahetee ääres oli põlluservas kena kaskedega ümbritsetud laagriplats, mille juurde kuulus ka majake, mil nimeks Oksa Ait.
Paraku oli sealne laagriplats juba hõivatud, peamiselt võõrast keelt kõneleva seltskonna poolt, kes kavatses ses paigas küll ainult telkida. Niisiis kiikasime puhtalt huvi pärast, milline see ait seestpoolt ka välja näeb. Veendunud aga, et seal tõesti peale pääsukeste väljaheidetega ülekülvatud laudpõranda ning ühes katuseservas asuva hõreda heinalaka midagi polnud, leidsime, et isegi meie, endi arvates küll pigem tagasihoidlikule maitsele see ööbimispaigaks siiski ei sobi.
Jätkasime oma otsinguid, kruusane külavahetee oli sel hilisel tunnilgi üsna liiklustihe, aga mis seal imestada - siiski soe reedeõhtu keset kõige magusamat puhkusteaega juulikuus....
Vaid mõni kilomeeter edasi juhtis GPS meid aga teisele poole tee veerde ning teavitas taas sihtkohta saabumisest. Selgi korral oli tegemist pigem madalapoolse ja lageda maalapiga kohe tee ääres, kuhu oli püsti pandud nii välikäimla, lõkkeplats kui väike palkmajake, kuid taamal paistis olevat ka suurem asustatud talupidamine ning kohe palktare ees seisis väljamaise numbriga buss- vagunelamu.
Kiikasime esiti korra tarre sisse ja selgus, et sedakorda siis on tegemist Oksa metsaonniga, Google ei eksitanud meid meelega, vaid Oksa Ait ja Oksa metsaonn ongi kaks eraldiolevat majakest, mis asuvad lihtsalt samas piirkonnas!
Ja no tee või tina, see koht oli paljuski tõesti sarnane eelmisel suvel väisatud Valgamaa Kivi rehielamuga- samuti täiesti ilma akendeta, seest võrdlemisi niiske, tolmune, väikese vahega ses osas, et sel tarekesel oli siiski uks ees ning paar vana ja päevinäinud mööblitükki ka sees.
Uurisime ettevaatlikult väljamaistelt hoovipealolijatelt, kas nad kavatsevad majas ööbida ning saanud neilt eitava vastuse, olime esiti natuke nõutud. Mõtlesime ja vaagisime oma seisukorda nii minutit kümme ja kui teised olid juba peaaegu valmis siia jääma, siis minu sisetunne ei lasknud mul isegi mitte autost välja tulla ning tundsin sisimas kasvamas üha suuremat segadust, mis segunes vastumeelsusega siia jääda ning mõneti ka trotsiga, et vot ei taha enam, et täna õhtul ka ajalugu kordub, igavaks läheb juba!
Et aga kell surus peale, tuli kiiresti mingi otsus vastu võtta ning kui veidi veel kaarti uurisime, leidsime, et ega tegelikult meie eilne supermõnus ööbimispaik Saeveski siit ka rohkem kui paarikümne kilomeetri kaugusel ole ning veidi küll kõheldes põrutasimegi viimaks tagasi sinnapoole.
Olime juba ette päris veendunud, et arvestades eilset rahvarohkust selles paigas, on see enam kui kindlasti täna õhtuks kellegi poolt hõivatud, aga arvasime, et kuna seal lähedal olime eile näinud ka üht päris toredat telkimisplatsi mändide vilus, ehk siis võtame hoopis selle. Paraku nägime juba üsna kaugelt pika sihi pealt, et meie plaanitud laagriplatski oli juba hõivatud ning nõndasamuti oli see muidugi ka Saeveski majaga.
Minul olid mõtted otsas, väike väsimus ja tüdimus hinges, nii et ei tahtnud endiselt autost välja tulla. N siiski tegi tiiru ümber maja ning sai sealviibiva väikese noortekambaga üsna pea jutule. Noored teatasid nimelt, et neile piisab vaid alumisest korrusest ning kui soovime, võime nende poolest küll üleval magada. Nii saigi diil kokku lepitud ning kuna kell oli selleks ajaks jälle üsna hilisesse õhtutundi jõudnud, ei olnudki meil enam muud, kui magamisasjad uuesti autost majja kanda ning põhku pugeda.
Noored jäid meist igal juhul veel üsna pikalt õue lõkkeplatsile jutustama ja pudeleid kõlistama, aga meid nende jutud ega käigud üldse ei häirinud, sest reisiväsimus oli oma töö teinud ning vajusime kogu kambaga hetkega sügavasse unne.
Jätkub...

Taas Eestimaa ääri ja veeri mööda. Vol 2

2. päev.18.07. Karisöödilt Saeveskile

Silma tegime lahti umbes kümne aegu hommikul ning leidsime, et olime tulnud telkima äraütlemata õigesse ja mõnusasse kohta. Ei olnud liiga külm ega niiske, maapind oli männi-segametsale omaselt pehme ja samblane ning metsatuka tagant algas kohe ka avaram lagendik, nii et ka eriti palju sääski tülitamas polnud.
Mis kõige imelikum- ma sain tõepoolest magada! Kohe esimesel ööl, niiskes ja kitsas telgis ja vaid mõne tunni, aga ma siiski magasin! Vahepeal olin ka poolunes ja kuulatasin väljast kostvaid hääli, kuid suigatasin peagi uuesti. Lõplikult ärkasin alles selle peale, et mul oli palav. Olin litsutud oma kahe magava lapse vahele, seljas oli mul kõige soojem kaasavõetud kampsun, jalas kõige soojemad sokid, aga tekki ma küll sel hetkel enam ei vajanud.
Väljas siras päike juba kõrgel männilatvade kohal. Rähnide kiledamad viled segunesid meststuvide madalate kluugutustega ning rongakronksatuste vahele kuuldus üksiku musträsta kurvameelset viisi. Tõeline metsaidüll!
Peale hommikukosutust olime aga valmis teiseks matkapäevaks, sihiks vaadata esmalt veel veidi ringi siinsamas Lõuna-Eestis, õhtuks aga kulgeda juba rohkem kesk-Eesti poole.
Lasime kiirpilgu käia üle Paganamaa ja Kütioru, kuid kuna esimeses oli tee, mis suundus Vanapagana jäljelohkudele, üsna võssa kasvanud, siis see meid eriti matkama ei ahvatlenud, liiatigi veel parasjagu kätte jõudnud lõunaleitsaku tõttu ning ka Kütiorg oli ... hmm, võib-olla jään nüüd pisut pealiskaudseks, et ei viitsinud lähemalt uurima ja puurima minna, aga... see tundus lihtsalt üks kena koht keset eimiskit. Mõni aeg hiljem aga olime juba Otepääl, et seal teha selle päeva kõige pikem peatus.
Esmalt tegime tutvust Pühajärvega. Sattusime oma jalutuskäiguga toredasse ja üsna rahvarohkesse parki, kus möödusime esmalt kohalikust lauluväljakust ning jõudsime seejärel miski ametliku ujumiskohani, kus oli rannamajake, liivarand, laste mänguväljak ning paar ujumissilda.

Väikest piigat rõõmustas see kooslus teadagi kõige rohkem, ta sai taas võimaluse volilt joosta, mööda puust sildu patseerida ( Pühajärves tundus muide kõvasti kala olevat, sest vaevalt mõne sammu silda mööda teinud, kui nii siin- kui sealpool hakati agaralt lupsu lööma), liivas mängida ja korra varbaidpidi ka vett proovida, aga järv oli sedakorda suhteliselt külm. Ja kui ka liumäest allatulek lõppes ootamatult kõva matsuga vastu maad ja sellele järgneva heleda hädakisaga, sest sel liumäel polnud mingit tuge ega pehmendust all, millega meie tirtsuke harjunud on, oligi selleks korraks rannamõnudega ühel pool.
Teine külastamist vääriv paik Otepää lähedal oli aga Väike Munamägi, mis teadupoolest on tegelikult Suurest isegi kõrgem, aga pisut unarule jäetud. Mis on mõneti isegi hea, et seda selliseks tohutuks turisimimagnetiks pole muudetud, sest nii saab seda praegugi rahulikult ja omakesis avastamas käia just nii, nagu seda kahekümne aasta eest mäletan.
Mäejalamilt algab veidike vildakas ja parajalt logisevate kiviplokkidega tugevdatud järsk astmik, mis tõustes muutub tavaliseks metsa ja sõnajalgade vahel kulgevaks rajakeseks. Üsna mäe tipul möllas mingi suurem masin midagi kaevata või laastada või ... igal juhul ilus see vaatepilt ei olnud, mäe maanteepoolne külg oli päris kurvalt kiilakas...
Päris-päris tipus troonis miskisugune metallist ratta moodi imeasi, mis hoidis paigal ülemist otsa laskumisrajast, mis mõeldud vist eeskätt mäesuusatajatele, kes seal harjutamas käivad.
Aga vaade- ohh, see on väikese venna peanupult vähemalt sama uhke, kui suurelt, ainult et ... Kuidagi naturaalsem ja värskem, ei mingeid liftitatavaid klaastorne, kohvikuid ega asfalteeritud mäekülgi kusagil, ainult rahu ja vaikus ja ürgne loodus.

Ja mitte ühtki teist matkajat, vähemalt sealsamas kohas ja selsamal tunnil.
Viisteist minutit vaadet imetlenud, hakkas väike piiga juba liigselt nihelema ning alla tulles andsid ka kõhud mõista, et oleks aeg teha väike söögipaus.
Suundusimegi nüüd tagasi päris Otepää linna, et sealt mõni tore toiduelamus saada, aga see osutus mõnevõrra keerukaks. Juba sõidu ajal raalisime välja, et Hermani Pubi tundus üks igati vahva koht, keset linna ja mugav parkimine. Meie meelehärmiks aga oli pubi keset neljapäeva kinni, uksel nõutukstegev silt : "Pubi suletud, sest pole kokka." Kurb, aga tõsi, ja nii see elu meil väikestes linnades alla käib...
Õnneks leidsime peagi eest järgmise mehe pubi, sedakorda Edgari-nimelise.
Sellega vedas rohkem- koht oli avatud, üsna lihtsa ja maalähedase moega, ning süüa anti samuti täiesti mõistliku hinna eest. Toitu ei tulnud kuigi kaua oodata, aga toit ise oli paraku veidi alla harju keskmise. Ei tea, ehk olengi paari ülivõrdelise hinde saanud kohaga liiga nõudlikuks muutunud, aga siinne toit ei olnud just esmaklassiline. Kartulid olid vesised, soola pandud liiga vähe, aga veidi närtsinud moega salatile oli lisatud sellist vänge ja imeliku mekiga maitseainet, et mina, kes ma alati salatit prae juures enim armastan, seda süüa ei suutnud. Aga mis ma ikka virisen, nemad olid ju veel õnnelikus seisus, et neil kokkki olemas oli...
Endi kõhud täidetud, jootsime aegsasti ära ka auto, et eilse päeva äpardusi enam ei juhtuks ning suundusime kuue paiku õhtul Otepäält juba Kesk-Eesti suunas, südames aimumas helged lootused, sest tahes-tahtmata meenus eelmise aasta reis, mille deja vu hetked meile olid end juba ilmutanud: eilse Rakvere ja esimesel ööl leidmata jäänud salapärase metsaonnina...
Aga nüüd oli juba teine reisipäev ja Lõuna-Eesti ning kui ajalugu endiselt kordub, peaks seekordne metsaonn olema hõlpsasti ligipääsetav ning ka igas muus suhtes meeldiva üllatuse osaliseks.
Ja uskuge või mitte, aga- AJALUGU TÕESTI KORDUS! Juba jälle!! Sest Saeveski metsaonn Järvamaa piiril

oli just niisama imeline leid kui aasta varem avastatud Liipsaare Võrumaal.
Tegelikult on vist nii, et enam uhkemat maja, kus igaüks võib tasuta ööbida, naljalt mujalt Eesti metsadest ei leiagi. Saeveski metsaonn on nimelt kahekordne ja vähe sellest, et seal sees on nii ahi, pliit, paar kummimadratsit ( mis küll hästi ei pea) kui ka kööginõud, on seal teisel korrusel olemas ka kolm suurt magamisaset. Ei, need ei ole tavapärased seina külge kinnitatud kitsukesed pingid, vaid päris kaheinimese voodi suurused korralikud alused, kuhu on vaja ainult madrats peale panna ja magad metsarahus uhkemalt kui kuninga kass.

Maja juurde toob täiesti korralik metsasiht, mille ümbrusse jääb teisigi lõkkekohti ja RMK matkateid ning piirkond on rahva seas muidugi ka hästi tuntud.

Siiski peab mainima, et meil vedas Saeveskisse tulemisega hullupööra, sest saime taaskord maja terveks ööks vaid endi valdusse. Tõsi küll, sinna saabudes oli majaesises parklas juba kaks autot ees ning olime (taaskord, taaskord!) pisut murelikud, et jäime vist hiljaks. Õnneks aga olid nood vaid uudishimulikud möödasõitjad, kes öömajale jääda ei plaaninud ning poole üheksa paiku õhtul võisime rahuliselt oma pambud lahti pakkida ning muretult kaunist õhtut nautida.
Saime seekord täiesti valgel ajal asemed üles teha, õues natuke lõket imetleda ning paar tundi lummavas metsavaikuses istuda. Kohe maja juurest voolas läbi väike jõgi ning kaldaäärsesse võssa oli keegi puistanud pisut porgandeid ja muud taimset söögipoolist. Ei teagi, kas oli lihtsalt oma toiduülejäägid põõsa varju poetanud või need nimme akna lähedusse sättinud, et öösi oleks hea loomakeste tegevust jälgida.
Õhtu oli vaikne ja soe, pisikesel piigal tükkis peagi uni silma ning N viis ta magama, meie suurema piigaga jäime veel lõkke kustumist ja päris suure hämaruse saabumist ootama. Eriti midagi ei rääkinudki, lihtsalt olime, lugesime majaseinalt vahvaid legende Saeveski värvikast ajaloost, sõime mahlast tilkuvat apelsini ning vähemalt mina tundsin küll, et just siin ja praegu on hetk täielikku väljalülitamist ning täiuslikku (metsa)puhkust.
Jätkub...

Taas eestimaa ääri ja veeri mööda. Vol 1

Õigupoolest sai teist aastat järjest jätkatud kodumaa avastamise traditsiooni sel aastalgi enam-vähem juuli keskpaigas, kuid kuna kuu lõpp kiskus kiireks, et jäänud varem aega muljetest postituste tegemiseks. Üldse pean kurbusega tõdema, et olen sel suvel kirjutamise lainelt täiesti maas, vähemalt mis puudutab blogimist. Siin-seal miskit muud ikka püüan nokitseda, aga aeglaselt ja raskelt edenevad mu kirjatööd sel suvel...
Aga reisist. Toimisime suuresti samuti kui eelmiselgi aastal, mil meie reisist sai üks suve tipphetki. Võtsime selgi suvel ette kohad, kus pole veel üldse käidud või on hästi ammu, ja ööbimispaikadega rihtisime endiselt RMK metsaonne. Reisi pikkusekski jäi tavapärane 4 päeva.
Etteruttavalt võib nüüd öelda, et järgmisel korral ehk ei maksa niiväga eelmise kogemuse järgi joonduda, sest vähemalt sel aastal tuli küll korduvalt peale deja vu tunne ehk tõdesime teinekord suisa valjuhäälselt, et ajalugu kordub ja see võib olla ühtaegu nii ehmatav kui kainestav, aga igal juhul võtab maha magusat ootusärevust...
Äraminek sai pisut rabistav, sest arutluse all oli vahepeal isegi variant, et juulikuine matk nihkub hoopis augusti keskele, sest tundus, et ei üks ega teine ei saa töölt ära. Ilmateadet vahtisime kah lausa mitu korda päevas ja ikka ei lubatud sealt muud kui hoovihma ning vaid kesist 18 kraadist (päeva)sooja.
Viimaks aga lahenesid kõik asjaolud nii soodsalt, et kesknädalal, 17. juulil saime siiski stardi teha, kaasas soojemad vatid kaitseks külmade ööde vastu ja miski esialgne marsruut ka välja trükitud, mida tahaks näha ja kuhu võiks jõuda.
Esitine jutt oli meil selline, et kuna eelmisel aastal olime alustanud ida poolt ja tulime siis Eesti alumist serva pidi läände tagasi, võiks sedakorda teha ringi vastupidiselt, kuid viimaks sai määravaks siiski ilmateade, mis lubas ida poolt hoida nädala keskel ilusa ja soojana, kuna reedest alates pidada seal laussadu olema oodata ja nii me viimaks ikka Narva maanteed mööda minema hakkasime. Ja seal see ajalugu meil korduma hakkas. Kohe esimesest reisipäevast peale.

1. päev. 17.07. Siilid udus.
Kõige pikem ja seikluslikum reisipäev.
Ärasõit oli 10 paiku hommikul ja siis oli otsesuund itta. Meil oli utoopiline plaan jõuda nimelt samaks õhtuks välja Eesti kõige lõunapoolsemasse tippu otse Läti piiri ääres. Nii me siis kimasime, esimene peatus oli, ( nagu eelmiselgi aastal:) ) Rakvere Põhjakeskus. Endiselt oli meil puudu korralik matkapliit, eelmise aasta leegiheitjaga ei tahtnud enam susserdada ja N vaatas targa inimesena juba enne järgi, et Rakvere K-Rauta poes peaks olema ka tavalisi ballooniga matkapliite. Nii õnneks oligi.
Et aeg oli juba parasjagu lõunas kah, otsustasime suurema piiga rõõmuks teha väikse eine Põhjakeskuse Sub-Ways.
Mina ise ei ole endiselt suurem asi kiirtoidusööja ega ammugi mitte selle asjatundja ning nii astusime üsna ettevalmistamatult pisikesse ja esiti täiesti inimtühja kohta sisse (isegi teenindajat ei silmanud alul kusagil). Menüüs olid valdavalt erinevad tortiljad ja võileivad. Eelmise aasta Circle K võileivast veel head mälestused, otsustasin, et võtan seegi kord kõigile võileivad. Sisu sai igaüks ise valida.
Ja kui siis ilmus tagaruumist tubli ja võiks isegi öelda natuke nagu mingilt teiselt planeedilt pärit nooruke robotliku olemisega teenindaja, läks alles lahti!
Kujutlesin, et kui vuristan nelja erineva kattega võileiva tellimuse talle korraga ette, läheb ja toob ta külmikust need kohale, pistab minutiks ahju sooja ja ulatab seejärel need meile, siis tegelikult... Tjah, peab tunnistama, ka kiirtoidukettide areng on olnud märgatav. Kõik need neli erineva sisuga võileiba tehti valmis meie endi silme all! Kusjuures ka suured, pehme koorikuga saiad, mille vahele koostisained pandi, olid äsja sellesama söögikoha ahjust tulnud ( ka saiu oli mitu erinevat suurust ja valikut, üks ahvatlevam kui teine). Alul pani teenindaja saia vahele põhisisu- kas siis peekoni, kana, seened vms, seejärel juustud, ( mitmed valikud), salati ( valikus mh värske kurgi-, tomati-, sibulalõigud, oliivid, hapukurk, paprika jne) ning viimaks kastmed, taas mitu valikut, osad mulle täiesti tundmatud. Nii et meie nelja võileiva ettevalmistuseks kulus pea 20 minutit.
Vaene teenindaja oli seal letis täitsa üksi, st tema peal oli nii uute saiade küpsetamine, tellimusele vastavate võileibade valmistamine, kohvi jm jookide tegemine ning ka kassas rahaga arveldamine. Ei kadesta tema hullumeelset päeva. Eriti nähes, et peale meid saabus sööma u 7-8 sõdurpoissi, igaühel samuti oma võileiva- ja joogisoov.
Peab ütlema, Sub-Way võileivad olid tõesti väga head, eriti muid paralleele enam kunagise ketsupi-majoneesise kiirtoiduga ei tekkinud, kui välja avata, et seda tuli endiselt süüa paberi sisse mässitult ja näpu vahelt ning kõhtu need ka kahjuks just kuigi kauaks ei täitnud. Samas silmaring seoses kiirtoitudega avardus mul veidi küll ja hakkan aina rohkem oma suurt võsukest mõistma, miks talle kiirtoiduketid meeldivad.
Rakverest võtsime rõõmsal meelel suuna juba konkreetsemalt tänase päeva peamisele vaatamisväärsusele, Viivikonna mahajäetud kaevanduslinnale Sillamäe külje all.
Olin enne netist vaadanud pilte, lugenud siit sealt kommentaare ning vaimu valmis pannud, et nüüd tuleb midagi eriti õõvastavat, kummituslinn ja puha. Ilmgi tõmbus veidi pilvevinusse, kui juba Sillamäelt paremale poole, raudteega paralleelselt kulgevale kurvilisele asulateele keerasime.

Tegelikkus muidugi nii hull ei olnud. Selgus, et üdini mahajäetud koht siiski pole, siin-seal olid elanikud täitsa olemas, osasid maju oli jõukohaselt kohendatud, teised olid parasjagu remondijärgus, aga eks mahajäetud kolosse oli siiski enamikus.
Viivikonna ise oli väikese linna mõõtu, sest peatänavalt kulges pisemaid radu igasse mõeldavasse suunda ning viltuvajunud või tühjalt seisvaid pisemaid suvilamoodi onnikesi paistis igalt poolt silma. Maastik ise tundus ka asula ümber huvitav, sõitsime esimese hooga linnakesest lihtsalt läbi, et näha, kui suur koht on ja asula teises servas sattusime nägema paeluvat vaatepilti maa-alla kaduvast jõest. Ühel hetkel oli see olemas, vonkles lopsaka taimestiku vahel, läks isegi ühe vana baraki alt läbi ning äkki kadus... et paarsaja meetri järel juba veidi eemal taas maapinnal rõõmsalt edasi vongelda.
Tiiru asulale peale teinud, tulime tagasi "kesklinna" ning tegime paar pikemat vaatlus- ja pildistamispeatust.
Alul sattusime suuremate eramajade piirkonda, kus sai paarist paokil uksest sissegi piiluda, suur piiga läks oma tutika kaameraga fotojahile, mina jäin pigem välja valvama, sest mul on tekkinud viimastel aastatel seletamatu tugev vastumeelsus lagunenud ja/või mahajäetud majades sees olla, ma ei suuda tihti isegi uksest sisse minna, rääkimata seal ringikolamisest.....

Mõnda aega kolosside ja võsa vahel kolistanud, kuulsime äkki kusagilt taamalt pikka, venivalt kaeblikku koera ulgumist. See tegi olemise pisut õõnsaks ja kurvameelseks ning kujutlesin, et kui oleksime sealsamas paigas viibinud veel jahedal, udusel ja pimedal täiskuuga sügisõhtul, oleks kummituslinn küll täiuslik olnud.
Keskväljakul, kuhu sai sõita mööda vana uhket alleed, kohtasime üsna mitut sarnases stiilis ehitatud suuremat maja, millel tundusid kunagi akende all olnud väikesed sambad, aga ruumid sees paistsid üsna kitsukesed. Arutasime just omavahel, kas tõesti võis siin kunagi nii palju rahvast elada ( kusagilt loetud andmed väitsid, et algul olevat elanud suisa 6000 inimest ja hilisematest andmetest on teada, et veel 1990. aastate keskel olevat elanikke olnud 1500 ümber, aga tööstuse lakkamisega polnud inimestel siin enam tööd ja nad hakanud ise ära minnes lõhkuma ja põletama oma kunagisi eluasemeid...)), et oli vaja ehitada ka hotelle, võõrastemaju või ühiselamuid? Ja samas jõudsimegi mitmekordse hooneni, mis välimuse järgi otsustades oli kahtlemata koolimaja. Ja meenus taas kusagilt loetud või kuuldud info, et siin peavad olema ka varemed kunagisest lasteaiast, klubist, haiglast, polikliinikust, raamatupoest...
Viimase pikema vaatluspeatuse tegime linna sissesõidu juures, kus paistis arvukalt vanu sõjaväelisi ehitisi, nii lagunenud raudteeplatvorm kui igasugused muud sõjaväelised hooned, peamiselt küll tööstushooned, aga teisel pool teed, kus oli nii võsastunud, et sinna igaks juhuks ronima ei hakanud, paistis olevat vist veelgi eluhooneid. Osa maju olid ilmselt hiljuti lammutaud, sest kolosside vahel paistis tühje platse ja nende kõrval suuri rusuhunnikuid.

siin-seal oli näha märke salajasest tegevusest (autorehvide kuhilad kõrvu tühjade kütusemahutite ja puruksraiutud tabalukkudega) ning kogu selle trööstituse keskel kasvas, nagu vist küll enamikes kunagistes sõjaväelistes asupaikades, hämmastavalt lopsakas loodus. Juulikuu tavalised õitsejad karvased sinised ussikeeled ning lillakasroosa põdrakanep olid seal ikka hullusti suured ja lausa oma värvuse poolest kuidagi ebamaiselt rammukad.

Tagasi Sillamäel, mõtlesime, et kui juba nii Narva lähedal oleme, käime ikka seal ka ära ja nii me kiirelt paarikümne kilomeetrise sissepõike tegimegi.
Saime Narva linnuse tagant lüheldase pilgu idapiiri taha heita, päris järjekorras passima ei hakanud, kuigi N oleks tahtnud Narva piiripunkti ka oma silmaga ära näha, aga et aeg surus sel esimesel reisipäeval üsna jõuliselt peale, tegime kella viiest siiski Narvast minekut, et võtta otsesuund Eesti lõunapoolseimasse punkti, täpsemalt siis RMK Lõunatipu metsaonni, mille salapärasesst asupaigast ning põnevast olemisest seni vaid legende olen kuulnud.
Esimesed tunnid kulgesime üsna mõnusalt mööda Peipsiveert alla, saime ühes kohas väikse sortsu vihma, teises jäime tükiks ajaks mingite hiidpõrnikate pommirahe alla, kes vastu auto külgi ja aknaid põrgates valjusti kopsatasid ja jubedaid rasvaseid plekke endast maha jätsid, nii et tundsime siirast headmeelt, et polnud plaaninud kuhugi Peipsi äärde telkima tulla, selliste koljatitega küll rinda pista ei tahaks!
Tegime ühel pikal metsasihil väikese jalasirutuspeatuse, sõime ära ka kodust kaasavõetud hommikused võikud, käisime karuvaarikus pissil ja õhtul kaheksa paiku jõudsime Tartusse, kus veel ühes teele jäänud Selveris igaks juhuks toiduvarusid täiendasime, kangialustes luusisime, sealt vahvaid elutõdesid avastasime

ning kell 20.30 oma teekonda aina lõuna poole jätkasime.
Ja just siis hakkas asi tasapisi huvitavaks, et mitte öelda kahtlaseks kiskuma. Ükski meie kaasavõetud GPS seadmetest ei leidnud onni täpset asukohta üles, üks näitas ühtpidi linnulennult üle põllu, teine teistpidi, üks juhatas Mõniste küla kaudu Karisöödini, teine kupatas hoopis Lätti Ape kanti!
Tegelikult olime veel kuni Mõnisteni üsna rõõmsad ja lootusrikkad, sest sellest toredast väikesest Võrumaa külakesest läbi sõites oli kell alles veidi kümme läbi, nii et kõik näis veel võimalik. Küll käis mul sisimas imelik tunne läbi, kui nägin Karisöödile näitavat viita, et pöörata tulekski kuhugi sinnapoole, aga N otsustas ikkagi minna oma telefoni GPS targa jutu järgi. Kuna tema oli roolis, olin vait ja mõtlesin- eks näe, mis saab ja kuhu me viimaks välja jõuame.
Umbes 10 km hiljem olime Läti piiri peal ja tark massin teatas, et olete sihtkohast u 15 km kaugusel. Liikuge aga julgelt edasi.

Nii me siis liikusime, nüüd juba tõesti päris ehtsal moel lõunanaabrite teid ja tanumaid mööda. Vaated olid sel hetkel muide tõepoolest maalilised ja romantilised- tihedad auravad udulinikud kõrvu aina tihedama hämarusega mõlemas teeservas põldude kohale laotumas, kusagilt vilkumas ka kollane täiskuu ning õhku täitmas kohati lausa kõrvulukustav sirtsude sirin...
Kell 22 ja 50 minutit maabusime viimaks ühe Läti talumehe õuel ning GPS teatas meile optimistlikul häälel, et olete saabunud sihtkohta! No taga targemaks! Tegime ettevaatliku tiiru ümber hoonete, kusagil kauguses haukus ketikoer, vanem maastikuauto koos järelhaagisega oli kenasti varjualusesse pargitud, kuid üheski hoones ei paistnud vähimatki valgust ega liikumist. Küllap olime sattunud kellegi suvilasse ja pererahvast polnud keset arginädalat lihtsalt kohal. Uuurisime ja puurisime veel oma kaarte ja nüüd näitas toosama GPS juba, et sihtkohani on jäänud joonelt üle põllu veel 2, 5 km. Teed ennast aga polnud olemaski!
Egas midagi, käänasime sama targalt otsa ümber ja arvasime, et kui juba seigelda, on targem teha seda omal kodumaal ning tulime tirinal sama teed tagasi. Juhuslikult taipas N heita vahepeal pilgu ka auto kütusenäidikule ja no arvake ära, muidugi oli auto paak kohe-kohe tühjaks saamas. Meie aga pisut enne keskööd, nimetus kohas väljaspool asulat kusagil Lätis, ilma kindla suunata ...!
Tegime kähku lähima tankla otsingu ja leidsime, et see peaks asuma Rõuges, kuhu oli meie asukohast veel üsna mitukümmend kilomeetrit minna. Oi me tegime säästusõitu, lülitasime välja kliima jm varustuse, mis lisakütet tarbib, N tegi enda kohta väga säästlikku sõitu, hoides stabiilselt 60 km/h ja nii me kesköö paiku kergendatult hingates Rõuges automaattanklasse veeresime.
Sealt olime peagi uue lootusega Mõnistes tagasi, sedakorda võeti mu nõu kuulda ja keerasime esmalt Karisöödi ja sealt edasi juba Saru peale. Ümberkaudu, nii palju kui silm veel tihedas suveööhämaruses suutis eristada, muutus maastik aga aina tuttavamaks eelmise aasta metsaonnide ümbrustega. Asustus oli ammu olematu, teed muutusid aina kruusasemaks ja väikemaks, kord tuli isegi üks suurem puust sild autoga ületada. Mõne aja pärast jõudsime juba metsasihtide rägastikku, igaüks neist sihtis muidugi ise suunda ning oma pika öise ekslemise tuhinas sõitsime läbi vist neljast sihist vähemalt kolm, lisaks soiseid karjamaa veeri mööda, vahepeal suisa ürglaanes mütates ning viimaks veel päris mööda piiripostidega ääristatud tohutut heinamaad, mis oli kaardil aina lähemale tuleva sihtkoha järgi üsnagi paljutõotav, aga paraku lõppesid kõik meie katsetused ühe ja sama takistusega ja selleks oli sügav kraav või porimülgas.
Lapsed uinusid tagaistmel teineteise järel, minagi olin valmis käega lööma, aga imelikul kombel oli N-s ärganud mingi eriline soov see salalik metsaonn iga hinna eest välja nuhkida ja nii ta siis tiirutas aina veel ja veel, ikka ühest ja teisest kandist müstilisele kutsuvale punasele lipikule elektroonilisel kaardil lähemale jõuda püüdes. Ometi oli kõik asjatu. Kella poole kolmest, mil oleksime juhuslikku karjamaakraavi peaaegu esirattaid pidi kinni jäänud, loobus aga temagi tulutust üritusest.
Suundusime tagasi ja lõime viimaks suvalises teeäärses männimetsatukas oma telgi püsti. Sõba saime silmale sel ööl alles 3.30 aegu varahommikul, kui valgus hakkas juba tagasi tulema ja esimesed linnud metsas olid ärganud ning köhatasid oma uniseid hääli puhtaks.
Jätkub....

Minu esimene tantsupidu. Minu arm!

Jaah, nagu arvata oligi, ei läinud miski sel peol ja nädalal nii, nagu eelmises postituses kangesti kartsin. See on jälle see minu tohutu ülemõtlemine, mille käes ma ikka vaevlen, elades sellega ülemäära keerukaks nii enese kui teiste elu. Tegelikult oli minu esimene tantsupidu tõeline "minu arm", sest kõik sujus suuremate tõrgeteta, et mitte öelda täiesti sujuvalt!
Ühelgi hirmul polnud vähimatki alust- ei jäänud ma haigeks, unustanud ennast ega tantsusamme, ei eksinud ära ega olnud just kuigipalju aega ka koduste järele igatseda. Üks töö ja vile oli hommikust õhtuni ning see kõik toimus nii mõnusas seltskonnas, nõnda et muretseda polnud vähimatki põhjust. Sain hakkama nii ühissöömise, -pesemise, -olemise kui -magamisega ja üksiolemisest ma tegelikult üldse puudust ei tundnud. Tuleb tunnistada- ägedate ja toredate naiste seltskonnas möödub aeg kiiresti ning on turvaline olla. Hakkan isegi arvama, et kui võetakse, lähen uuel hooajal uuesti rahvatantsu!
Proovid olid muidugi pikad, kohati oli vaja kaua niisama oodata, aga ei midagi hullu, neid jalasirutuspause oli ka vaja, sest teisel proovipäeval, mis oli kõige pikem, ( kokku ligi 12, 5 h koos pausidega) oli küll vahepeal tunne, et nende 5-10 min pauside ajal ei jõua vett juurde võtma ega wc järjekorda... Aga õnneks oli see nii tõesti vaid ühel päeval.
Suurem segadus oli söömisega. Kummaline oli süüa nii, et hommiku- ja eriti õhtusöögid olid ülirammusad, samas kui lõuna jäi tihtipeale lahjemaks, kui mitte öelda, et vahel kohe päris kesiseks ( ja seda räägin mina, kes ma ise just oma söömisharjumustega eriti ei hiilga!). Kõige kurvem oli aga seejuures see, et lõuna-ja õhtusöögi vahe venis vahel ikka tohutult pikaks ja õhtusööki saigi alles nii u 21.30 paiku õhtul, mil oli harjumatu endale vastu magamaminekut rammusat toitu sisse ajada, aga et kõht nõudis oma, tegin seda siiski suurema nurinata.
Esimesel päeval koosnes meie lõuna napilt ühest juustu-salativõikust, müslibatoonist ja õunast, valdavalt oli aga selleks supp, mille variatsioonid päevade lõikes eriti ei muutunud: valikus oli vist oma 4 päeva järjest herne-, värskekapsa.- läätsesupp või seljanka, mingil päeval oli vist lihata rassolnik ka. Mina proovisin nende päevade jooksul ära nii seljanka, (mis oli järjekordade pikkuse järgi hinnates kogu aeg populaarseim valik). Kahel korral sain hernesuppi- esimesel korral seetõttu, et saime proovist lõunale nii hilja, et muid valikuid lihtsalt polnud ning teisel korral seetõttu, et hernesupile polnud saba, aga minule tundus näituste paviljoni umbses ja ülerahvastatud ruumis ning rahvariidevööga tihedalt kokkutõmmatuna lõputus järjekorras seistes ühel hetkel, et hakkan vaikselt minestama, kui kohe istuma ei saa. Ühel õhtul oli koolisööklas ainult värskekapsasupp, mis oli paras lati alt läbijooksmine, sest tundus, et kuigi värske too supp küll polnud, pigem eelmise ja üle-eelmise päeva jääkidest kokkukeedetud ( lihtsat mainin, et eelmisel päeval oli õhtusöögiks olnud värskekapsahautis ning üle-eelmisel risoto ning tollest nn värskekapsasupist võis tõesti kõike eelpoolmainitut ka leida).
Aga kui välja jätta tõsiasi, et selsamal ülipikal proovipäeval ei jätkunud viimastele lõunatajatele enam supi kõrvale leibagi, ei saa mina rohkemat küll ette heita ka toitlustamise poole pealt- kokatädid meie koolis olid äärmiselt toredad ning tegid kohe võikusid juurde, kuigi me saabusime ühel hommikul sööma alles siis, kui ametlikust hommikusöögi lõpust oli juba 2 minutit üle. Ja laulu- ning tantspeo ametlik kama- pohlamoosi jäätis oli ka väga hea!
Proovid, mis esmapilgul graafikut vaadates tundusid üle-eluliselt pikad, läksid tegelikult üpris kiiresti, midagi ületamatult rasket ei olnud, kui natuke kuulata ja tähele panna ( ikka sisuliselt platsiklassikaks saanud väljendid ülalt pukist nagu "kolm tädi täpi vahel", "Koondume, tiheneme" või "nüüd tantsime minu jauramise järgi"). Nii oma tantsijate, aga ka teistega platsil tekkis üsna pea tore üheshingamine, mis muutus eriti võimsaks, kui saime kõik koos juba Kalevi staadionile. Kõik need vetsujärjekordades kallistusi jagavad või kellatorni trepiäärtel käeplaksu ootavad lapsed ja küünarnukitunne teiste tantsuplatsil olijatega oli ikka hoopis uutmoodi olemine, rääkimata sellest, et "Maa hinge "tantsides tuli korduvalt klomp kurku ja pisar silma, nii liigutav ja ilus oli see tunne, sõnum ja muusika, see suure ühtse hulgana platsil tantsimine....
Üldse oli kogu selleaastane tantsupeo repertuaar mu meelest hiiglama vahva, sain hoobilt omale juurde mitu lemmikut nii tantsude kui muusika vallas, kui ainult nimetada "Musta madu", "Metsa väge", "Oh keerutat", "Pihlapuud" või "Kirisabalindu". Peale peolt naasmist on aga teadagi kuulamislistis esikohal Trad Attack, Triinu Taul ning Estonian Voices!
Ja ega tegelikult kõik õhtud nii lõputult pikad ka staadionitel olnud, kahel korral oli meil nii palju aega, et teha ka mõnus väike õhtune koosviibimine seltskonnamängude ja niisama muljetamisega, kolmandal korral aga kutsus juhendaja ise meid kõiki enda ümber ning rääkis, nii ühest kui teisest ning see viimase päeva kallistamine ja tänusõnad...
Seda kõike on raske sõnadesse panna ka nüüd, ligi nädal peale suure ürituse ja elamuse lõppu, mil pean tunnistama, et olgu ma nii vähe sotsiaalne kui ma igapäevaselt olengi- selline olemine, üheshingamine ja kokkuhoidmine oli ka minule mõjuvõimas ja meeldejääv elamus väga pikaks ajaks ning andis seletamatu, aga väga sooja ühise olemise, teineteise eest hoolitsemise ja vahva koosolemise tunde. Saan vaid oma rühma tänada ning omakesis mõelda, et ehk saan minagi öelda- järgmise korrani tantsuplatsil!

Meie lähme tantsupeole...

... just nii, nagu kõlab üks rõõmus laulusalm.
Paraku minu tegelikkus selle minekuga nii lõbus ei ole. Sest niipea kui jaanipühad ( mis kah minu jaoks sel korral pigem niruvõitu olid, aga see on juba üks teine jutt) ühele poole said, tuli järsku selline stress kallale, et käin juba kolmas päev ringi sünge ja kõmisevana nagu äikesepilv ega leia õieti kusagil asu.
Asi pole isegi niivõrd selles tantsupeos eneses, kuivõrd kogu tramburais, mis enne seda tuleb läbi teha ja mis minule kui esimest korda osalejale ja seejuures üpris kehvale kohanejale saab olema täiesti uudne kogemus.
Ma kardan!! tahaks ahastuses hüüda ja esmaspäeva õhtul tuli sellele mõeldes korraks isegi nutumaik suhu.
Asusin siis aegsasti nimekirja koostama, et kõik õigeaegselt valmis varutud ja ära pakitud saaks.Aga see ei välista muidugi viimase hetke ootamatuste tulekut.
Täna juba mõned tulidki - mul oli juba varutud kollane vihmakeep, kuid rahvariiete peal võib kasutada ainult läbipaistvat ja ilma nööpideta keepi ning peol peab nii keepe kui punaseid sukkpükse kaasas olema kaks paari, samuti peab külmema ilma korral rahvariidepluusi all olema pikkade varrukatega valge pluus, mida minu garderoobis veel ainsamatki ei leidu, aga sellega jõuab ehk veel tegelda.
Nimekiri sai pikk ja tundub, et peo ning proovide eelsel nädalal, mis on praeguseks juba poole peale kulunud, saab olema hullult palju sabistamist, otsimist ja ostlemist. Millest ükski mulle tegelikult apseluutselt ei meeldi.
Kardan, et pealinna minnes- olles ununeb midagi väga olulist maha või tegemata, et eksin ära, ei jõua õigeks ajaks, kuhu vaja, ajan tantsud/ sammud segamini, kaotan oma kaelakaardi ja/või käepaela ära, jään haigeks, hakkan oma laste järele igatsema ega suuda oma emotsioone kontrolli all hoida ( loe: hakkan sobimatul hetkel nutma)...
Kas ja kuidas kodus ilma minuta hakkama saadakse, sest just samal päeval kui mina ära sõidan, läheb suur piiga selleks suveks esmakordselt tööle ja kuidas ämm mind suudab kõik selle aja asendada ja kuidas väike piiga lepib sellega, et nii kaua ära olen. Kas saan oma rahvariiete hooldusega üldse hakkama ( juba nimetähtede sisse õmblemine võtab õlgu judistama ning sellele, et pean ühe juba olemasoleva, kuid vales kohas oleva haagi üles harutama ja uude kohta õmblema, ei taha mõeldagi, rääkimata minu õudusunenäost- põlle ja pluusi triikimisest ning seeliku pressimisest).
Ja kõikse hullem on minu jaoks veel see massiööbimine koolimajas. Mitmeteistkümnekesi kusagil päälinna kooli klassiruumis külg-külje kõrval süüa, magada, pesta, tegutseda, omamata hetkegi rahu ega privaatsust, vara üles, hilja voodi... Ja seda kuus ööpäeva järjepanu!! See pole mulle, eraklikule ja inimpelglikule öökullile ju üldse kontimööda.
Juba on kuulda olnud nii sellest, et koolimaja on külm, et seal on korruse peale vaid üks dusiruum ning et söök ei pruugi alati olla kõigile vastuvõetav ( sest noh, teate isegi ju seda koolimaja söökla värki - kohv on lahja, iga esmaspäev on makaronid ja neljapäeviti kala...)
Optimistlikumatel hetkedel püüan ikka mõelda, et ongi paras proovikivi- kas saan hakkama ning kui mitte enamat, siis hea elukooli saab sealt kindlasti. Hiljem vast miskit erakordset meenutada kah.
Pessimistlikumatel ( loe: enamikel) kordadel aga tahaks muudkui viriseda, et pidin ma sinna tantsurühma ronima, ei iial-iial enam... Nii palju pabistamist, ettevalmistamist, närvirakkude kulu- mis jalanõud sobivad trenni, millised tohib panna rahvariiete juurde, mitu paari ja mis riideid kaasa võtta, kas peaks kaasas olema õhuke või paks jope või äkki hoopis mõlemad? Kui sobivad kingad viimaks leitud, selgub muidugi, et mõlemal tallad pehmelt öeldes pisut auklikud ja otsekohe tuleb tormata kingsepa manu ja kas ta nüüd jõuab need reedeks parandatud? Kas magada matil või madratsil ja kuidas neid optimaalselt tihedaks pakkida, et jõuaks neid vajadusel ka trepist tassida ja ühest kohast teise kolida, kas oskan ikka Google-mapsi abil Tallinnas liikuda ja üldse, kuidas ma need üüberpikad proovipäevad vastu pean, 9- 10 tundi iga päev ainult staadionitel?!
Aga noh, taganemisteed pole enam nagunii, nii et eks siis kolme päeva pärast hakkab vaikselt selguma, rulluma ja nalja saama, kas ja kui palju minu hirmudest saab tõeks, palju tuleb nii- ja naasuguseid üllatusi ning üldse, nagu elutargemad ikka lohutada püüavad- pole mõtet pabistada asjade ärast, mida veel juhtunud ei ole.

Puhkuse algul. Tagasivaatav ja tegus

Olen jälle üle aegade blogima jõudnud ja see saab tähendada näiteks seda, et mul algas sel nädalal puhkus. Puhkus, mil aga ei saa sel suvel väga vabalt võtta, sest toimetamisi on enam kui küll.
Aga alustame algusest.
Kogu maikuu ning juuni esimene kümnendik oli tihedaid tegemisi täis ja need on omakorda viinud sellesse tegusasse seisu, kus hetkel viibin. Esmalt sai üksjagu tegeletud tantsimisega. Käisin ka teist korda ära Eesti line-tantsu meistrivõistlustel ning olen nüüd veel ühe koreograafide medali võrra rikkam!
Samuti selgus mai alguspäevadel, et meie rahvatantsunaiskadega saime suurele tantsupeole. Saladuskatte all võin nüüd tagantjärele öelda, et ega mina isiklikult sinna suurele peole algul niiväga kippunudki, sest see on ju põhiasi, miks nüüd poole suveni sugugi rahu ega vaikust ei saa. Aga teiselt poolt on ikka hinges päris uhke tunne, sest konkurents oli sel aastal olnud üsna tihe ja ka proovides on kuidagi lihtsamaks ja vabamaks läinud, kui pole enam survet peal, et peame veel ülevaatuse nimel pingutama ja tublid olema. Nüüd oleme juba küllalt tublid olnud ja tantsime rohkem iseenda rõõmuks. Kui juuni viimase päeva hommikul pealinna manu purjetame, ju siis saab jälle nädala jagu staadionitel rügada ja pingutada. Proovigraafikud, mida eile nägime, on muide täiesti muljetavaldavalt pikad, nii et ei tasu vist üleliia muretseda ka selle pärast, et jääb aega igatseda pere ja laste järele, kellest terve nädala jagu pean nüüd juuli algul eemal viibima.
Maikuus sai kooliekskursiooni raames ära käidud järjekordsel toredal Eesti väikesaarel, mis nüüd lisandub mu külastatud väikesaarte nimistusse. Kui nii edasi läheb, et igal aastal saan ühel ära käidud, olen elu lõpuks vast ikka kõikidele Eesti (väike)saartele jõudnud.
Naissaarega läks aga kahjuks nii, et seal olemise aega oli üsna vähe, ilm oli sompus ja tuuline ning ega lastekambaga seal liikudes ise eriti ei näe ega kuule. Tore oli laevasõit sinna ja tagasi, laev ise oli kena ja meeskond väga (laste)sõbralik. Naissaare loodus oli samuti ilus, palju liivast pinda ja sihvakaid männikuid, aga tundus, et kogu saar on risti-rästi selle kuulsa raudteega kaetud, sest mitmes kohas oli näha raudtee ristumiskohti ning sealt hargnesid need teed edasi õige mitmes suunas. Metsas leidus uhkeid kõrgeid rändrahne, kuid vanad sõjaväeehitised, mis nüüdseks ju juba lagunema kipuvad, olid minu meelest selle puutumatu rohelise ja kohiseva keskel lihtsalt kurvad, koledad ja negatiivse energiaga paigad. Kõige ilusamad olid muidugi Naisaarelgi liivarannad - pikad, avarad, inimtühjad, pahisevate vahuharjaste avamere lainetega, puutumatud...
Juuni algus oli väga mitmetahuline, oli lõppe ja ka alguseid, mis tõotavad ei tea veel täpselt mida, aga meeleolud on olnud rõõmsad ja lootusrikkad.
Osalesime oma rühmaga kohalikul tantsupeol, mis oli omamoodi peaproov enne Tallinna suurt pidu- kaks pikka proovipäeva ning tõeliselt tore õhtune laulu- ja tantsuetendus. Ilm soosis meid tantsupäeval isegi pisut üleliia, sest sooja oli 27 kraadi ning päike lõõskas hommikust saati. Aga tantsupeo maigu saime sealt suhu ja nüüd on veel vaja see suur-suur ka juulis ära teha.
Osalesin teist aastat ühes toredas ülelinnalises projektis, mis mulle endale väga meeldis ja sain selle raames ka ühe toreda kohtumise osaliseks, mis tekitas omajagu nostalgiat ja sain kinnitust, et mõtteid, mida olen seni vaid omaette mõlgutanud, polegi ehk määratud vaid üksildasteks mõteteks jääma, vaid saan midagi neist ehk juba sel sügisel ellu viima hakata. ( ehk et taas sai kinnitust minu usk, et mõtetel on energia ja kui neid piisavalt kaua samas suunas mõlgutada, siis ühel hetkel jõuavad need moel v teisel ka õige(te) inimes(t)eni).
Ning juuni keskpaigas loomulikult veel üks väga suur ja tähtis verstapost- suur piiga lõpetas põhikooli ning minu suureks kergenduseks otsustas peale pikki nädalaid kestnud piinarikast ootamist ja kahtlemist ( ja minu salapalveid) edasi õppida siiski kodukohas!

Olemisest varase roheluse taustal

Kevad on sel aastal varane ja aprilli lõpupäevil tuli pea kogu rohelus paari päevaga. Toomingad, kased, pihlakad, vahtraõied, tikri- ja sõstrapõõsad, õunapuud kannul sammu pidamas. Esimesed kirsid on õide läinud ja tulpidel pungad puhkemas. Jah, ei mäleta nii varast ja pikka sooja aprillikuus.
Tänasega on aga aprill juba möödas, ees uus kuu, teadete kohaselt tulemas ka külmem ( ja vihmasem) aeg, ehkki maikuu võrdub minu jaoks küll ainult päikse, roheluse, lehtimise ja soojusega. Vaid kogemus teab, et alati see nii ei ole. Lisaks on maikuu ka ääretult töine, pikad ekskursiooni- ja koolituspäevad, väliüritused, aga selle kõigega aitab toime tulla teadmine, et peale seda on ees pikk puhkus.
Olen viimasel ajal mitmel korral alustanud ja alustanud, et selle kevade esimene postitus siia ära teha, sest kirjutada oleks tegelikult väga paljust, aga mõte ei hakka jooksma, olen kuidagi kirjutamise lainelt täitsa maas.
Siiski täna tuli see ilus ja roheline mõte, kui lehelinnu tsilksumise, musträsta erkude vilede ja metstuvi tiivaplagina saatel läbi kodulähedase tühermaa kõige otsemat teed Selverist kodu poole jalutasin.
Olen sel kevadtalvel olnud ääretumalt tegus ja loodetavasti tuleb kunagi see pikk ja tummine postitus ka, kus ja millal, mida ja kuidas täpselt. Aga võib ka juhtuda, et ei tule, sest ma ei loo enesele illusioone, et suudan elutruult ja nüansirohkelt kirjutada sündmustest ja meeleoludest, mis valdasid minu elu mitu kuud tagasi.
Praegu tunnen tänu- ja heameelt seeüle, et olen palju ja edukalt ära teinud. Et mind on selle kõige eest märgatud ja tunnustatud ning see annab teadmise, et olen hoolimata vahel kimbutavatest sisimatest kahtlustest ja pingetest siiski õigel teel. Olen mitmel puhul talitanud sisetunde ajel ja teinud ka mõningaid asju, mis algult tundusid hirmutavad. Olen inimestelt nõu ja vastust küsinud, ausalt ja otse. Ja olen neid ka saanud. Vist olen seeläbi taas natuke seesmiselt kasvanud.
Veel üht unistust olen hakanud tasakesi ellu viima: nimelt alustasin veebruaris teadlikult oma fonoteegi loomisega.
Olen alati olnud väga suur muusikakuulaja ja juba gümnaasiuminoorena kujutasin ette, et kunagi, kui mu finatsilised seisud võimaldavad, soetan endale meelepärase muusikakogu, kus oleks esindatud kõik mulle meeldivad zanrid ja esitajad. Oma Vormsi ajajärgul tegin sellega mingil moel ka algust- soetasin endale tohutu hulga plaate, aga enamik neist olid ise kõrvetatud. Ja linna üle tulles hakkasin aina enam aduma, et see pole päriselt see, mida kunagi ette kujutasin.
Nüüd siis, juhuslikult ühel veebruaripäeval Apollosse sisse astudes tegingi spontaanse otsuse, et on aeg liikuda edasi sellele astmele, kuhu tegelikult oma muusikaarmastusega jõuda tahan. Ehk hakkan kasvõi plaathaaval endale ostma oma lemmikute originaalplaate, olgu üksikalbumite või kogumikena. Ja nii nüüd ongi. Olen sellest omamoodi sõltuvuses, kolan iga kuu algul läbi nii Apollo kui Laseringi lehed, vaatan esmalt üle sooduspakkumised, aga kui sealt midagi sobivat ei leia, otsin juba teadlikumalt ka neid, keda oma plaadiriiulil tõeliselt näha soovin. Peab ainult ette vaatama, et rahakotile liiga ei tee, sest selline kollektsioon ei ole minu jaoks just odavaimate killast.
Ent mingi sisim rahu on ühes selle kõigega tagasi. Saan aina enam siit ja sealt pisikesi ja peeni vihjeid, et pole vaja enam otsida, olen juba kohal, pole vaja rapsida ega tühja tolmu üles keerutada. Nüüd tahan ainult, et see tundmus, see meelerahu ja teadmine kestaks võimalikult kaua. Sest nii on hea, turvaline, rahulik. Ja just neist kolmest viimatinimetatust olen viimas(t)el aasta(te)l palju puudust tundnud.
Samuti käisin veebruaris oma kallite Poeetide kontserdil ära. Nad olid täpselt nii lüürilised- jõulised, ilusad, elusad, meloodilised ja nauditavad, mille pärast neid nii armastan! Filmisin neid ka, aga kahjuks andis mu hea Samsung otsad enne kui video arvutisse üle jõudsin laadida ja sinna see video koos telefoniga suri. Sestap peab ikka Youtube`i koopiaga leppima.

Aasta alguse nihkes päevad

Uus aasta on sedapuhku alanud pisut nihkes olekus, huvitav, kas seesugust kummastavat olemist tasub nüüd oodata kogu aastalt?
1. jaanuaril mõtlesin võtta veel vaikselt ja rahulikult, nagunii punane püha ja uude sisseelamise aeg. Õhtupool tahtis suur piiga, et talle Tarot kaartidega ennustaksin.
Olin nõus, aga kui õhtu hakul ennustama hakkasin, läks kõik untsu. Olin ise jube närvis, sest kõik kaardid tulid ennustuses välja tagurpidi ja aastaring ise jäi tagatipuks veel lopergune kah. Ja ehkki tähenduskaart tuli välja igati hea, jätsin juba poole veebruari peal asja katki ja küsisin, kas võiksime hiljem uue ennustuse teha, sest, nagu öeldud, kõik kaardid olid laual tagurpidi ja sellistel kaartidel on enamasti põhitähendusele vastupidine või allasuruv jõud. Piiga vastas, et võib pärastpoole kah, aga siis tormas ise hoopis minema.
Viskasin kaardipaki nurka ja tundsin end üdini vastikult. Muidugi, ma pole juba viimased pool aastat Tarot pakki üldse kätte võtnud, ehk olen lihtsalt roostes ja eilsest õhtust veel väsinud, ehkki õigupoolest midagi erilist ei teinudki... aga õhtu oli kuidagi rusutud.
Tegelikult ma muidugi tean- asi on selles va rahvariidepluusis, mis endiselt on alustamata ja kuna ma nagunii tean, et ma pole selle tegemiseks võimeline, ajabki see hele linane kangkubu seal riiulinurgas mind lihtsalt marru.
Kolmapäeval otsustasin, et hakkan asjalikuks. Kohe hommikul võtsin paar kõnet, uurisin maad ning tegin kurrutamisega algust. Proovisin ikka natuke siit ja väheke teisalt, aga ega ma niitide väljatõmbamisest eriti palju kaugemale ei saanud. Õieti katkesid needki juba mõne esimese sentimeetri järel ära. Meeleheide kippus peale, tulid meelde vaevalised käsitöö tunnid põhikoolis, kus tundsin end just samasuguse käpardina nagu praegu selle haleda kangatüki ees.
Ometigi tuli midagi teha, et see asi kuidagipidi kaelast ära saada ning sestap asusin omal käel otsima õmblusoskusega inimesi lähikonnast. Küsisin siit ja usutasin sealt, viimaks saingi ühe soovituse. Ja asusin pikemalt mõtlemata kohe teele.
Ilm oli teadupärast sel 2. jaanuari päeval ja õhtul ju õige lumetormine ja sestap sain oma pool tundi enne sõituminekut autot lume- ja jääkorra alt välja kraapida. Kummalisel kombel aga rahustas (või pigem vist isegi jahutas) see tegevus mu maha.
Ja läbi vihiseva- kohiseva tuule ning lossipargi lumevaalude sammuda oli ka üdini tore, üks vana luuletus hakkas peas kummitama, mille kunagi sarnasest ilmast inspireerituna lumesiugudest kirjutasin.
Ja ena imet. Leidsingi inimese, kes oli kurrutamisest täitsa teadlik ja tuli otsekohe minu poolele üle, kui asusin selgitama, et nägemine mul na kehv ja üldse olen igati käsitöökauge inime ja nüüd kästi selline asi järsku valmis teha. Õmblejanna arvas ka, et see on suisa kurjast, sest kurrutamine pole teps mitte see kõige lihtsam töö ja üldse miks käsitsi, tänapäeval on sellekski olemas masinad. Seepeale ma natuke ehmusin, sest tean, et paljud meie tantsijad on vahvad isetegijad ja ajal kui mina ikka veel kanga ümber hädaldan ja kuidagi alustatudki ei saa, on nii mõnelgi neist juba peen näputöö valmis. Et ma enne ikka uurin asja, kas masinaga võib ja mitu rida oli vaja ja... Ohh, jeebus, aga südamel sai kergem küll, kui sain selle õnnetu ateljeesse jätta, mitte ei pidanud teist raske taagana taas koju riiulile põrnitsema tooma.
No neljapäev oleks juba võinud olemise poolest kerge ja muretu tulla, sest sain tõepoolest loa masinaga kurrutamiseks (ehkki see ei pidavat nii ühtlane jääma kui käsitsi, öeldi mulle selgituseks) ja näis, et kuni nädala lõpuni pole enam miskit muret. Aga siis tuli taas suur piiga ja teatas, et ta kutsus külla ühe netisõbranna, kellega ta küll juba ammu suhtleb, aga päriselus nad tegelikult kohtunud pole ja kuna sõbranna elab teises linnas, siis ta jääks meile ööbima ka. Kui mina nõus olen. Esiti olin kahtlev ja tundsin, et juba jälle hakkavad tumedad pilved mu kena olemist varjutama- mingi võõras neiu meie elamises, kuhu ta magama panna ja mis süüa anda ja mis inimene jne... Noh, need tüüpilised mureliku vanema mõtted. Viimaks lõin käega, ja ütlesin, et ju ikka võib, mis siin lõppude lõpuks ikka juhtuda saab.
Ja tuligi viimaks ka õnnelikum päev. Suure piiga sõbranna oli tore ja tagasihoidlik, pugesid kahekesi üles tuppa ega olnud sealt suuremat piuksugi kosta. Mis nad seal kaks päeva tegid või rääkisid, see teiste majulisteni igatahes ei kostunud. All söömas vahepeal ikka käisid ja pealelõunal tuisusjärgses linnas jalutamas ka. Mina võtsin väikse tirtsu ja kelgu ning tegin muide sama. Ainult suuna võtsime linna asemel kodulähedase metsatuka poole ja kuigi tuul oli alles vali ja läbilõikav, oli meil tore, sest talverõõme saab tegelikult nii imevähe nautida. Nii me siis lasime endise raudteetammi nõlvu mööda kelguga alla, küll ühelt ja teiselt poolt üksi ja siis jälle kaksi. Isegi päike helgitas end pisut pilve vahelt. Ja läbi parkmetsa tagasi kodu poole sammudes tulid suur piiga ja sõbranna meile keset kuusikut vastu, põsed samasugused ladvaõunapunased kui meil väikse tirtsuga!
Õhtul vahtisime koos "Seltsimees last" ning kujutlesin juba mõnuga, kuidas ma homme saan oma ilmatu toreda raamatu rahuga lõpuni lugeda ja välajkutse grupis selle kohta kiitva arvustuse üles ja...
Hetkeline õnn, sest reedel tuli hoopis ootamatu ja tüütu tööots teha, mida ei saanud kuidagi vedama. Olin häiritud, kirusin iseenda vastutulelikkust ja asjade unustamist ja.. noh, säh sulle siis jõulupuhkust, kui töid ja tegemisi tuleb uksest ja aknast. Ärritus võttis taas võimust.
Õhtuks sain tüütuse ikka kaelast ära, kuid olin ei tea millest järsku omadega nii otsas, ei suutnud enam ei ahju kütta ega õhtusööki valmistada. N pani ka õhtul minema nagu tavaliselt ja nii näksisime lastega, mis ette juhtus. Õnneks andis külm nii palju järele, et päevane pliidisoojus püsis toas 20 pügala piires.
Laupäeval oli viimaks õndsus mõneks ajaks tagasi. Kõik sujus just nii, nagu plaaninud olin ja tundsin, et olen omas elemendis. Nii harva kui kaaludel seda ette tuleb, et mitte miski kusagil ei kõigu ega pendelda, vaid tõesti mõlemad kausipooled on kenasti paigal. Õnnis rahu, ole sa tänatud!
Kokkasin üle mäletamatute aegade puupliidi ääres, lugesin Foenkinose "Delikaatususe" lõpuni ja kogu päeva tiksusid mu toimetamistele taustaks mõnusalt talvselt chillid mikstuuride kogumikud Sinutorust. Päris õhtul vahtisin lemmikseepi "Koduigatsust" ja lahistasin nutta, sest... ah, ma parem ei hakka isegi rääkima, kui ebaõiglane.... aga öösel magasin siiski õndsaund.
Aga paratamatult saabub ühel hetkel jälle va pühapäev. Mis tegelikult algas sel korral päris toredasti, sest ärkasin juba 8.30, kuna tundsin, et uni sai otsa. Tegin tule pliidi alla ja toimetasin alles jahedas köögis, kui ka väike tibu ärkas, vantsis pidzaamas minu juurde ja puges unesoojana mulle sülle. Tuli praksus, pliidist hoovas juba väheke soojust, väljas hahetas ja meie vaikne kügelev embus muudkui kestis, sest kumbki ei raatsinud sellest hetkest kuidagi välja tulla. Ja mõtlesin hetkelises õnnetundes, et just nii võikski see päev jätkuda. Paraku....
Olen omal moel pühapäevi põlgama hakanud, sest see on mõneti kõige petlikum päev nädalas. Nagu oleks veel kõik vaba ja võimalik, aga sa tead, et hiljemalt pealelõunal pead hakkama juba valmistuma arginädala askeldusteks ja kogu nädala tüütud ning ebameeldivad asjad (kahtlemata küll jah toredatega kõrvu, aga laske nüüd pessimistil huuata!) seisavad alles ees ja viibutavad sulle näppu. Ja see tegemata asjade laviin matab su nii salakavalalt enda alla, et enne kui arugi saad, on sul taas tuttavalik raske ja tume klomp kõhusopis, sa kärad oma järeltulijate peale iga väiksema asja pärast ja siis siunad ennast, et pidin ma nüüd jälle niimoodi... puhtalt selle pärast, et pliidi siibrit ei saanud õigel ajal kinni ja tuba jäi külm ja lisaks valutab vasak õlg jubanii ööd kui päevad, sest liiga vähe on oldud väljas ja konutatud seeasemel pikalt helendava ekraani ees... Aga homsest tuleb jälle oma mõnusast vabast rutiinist välja tulla ja hakata elama... seda oma teist elu.

Tehtud ja teoksil ehk kokkuvõte 2018.aasta sügistalvest

Nagu ma arvasin, nii on ka läinud- ehk et tööajal kulub kogu mu energia ja vaba aeg niimoodi ära, et blogima ei jõua kuidagi. Leppigem siis kõik sellega, et kirjutan rohkem soojemal ja valgemal ajal.
Töö haaras mind sel sügisel kohe täiega. Raban nii kuis jaksan. Tüdimust õnneks kusagilt veel ei paista, pigem olen iseennast ( ja loodetavasti ka teisi) positiivselt üllatanud just ses osas, mis puudutab võõrale/ suurele klassile tundide andmist. Olen täitsa ellu jäänud, ehkki pelgus on ikka veel väga suur. Ka oma loomuse ja hääle vastu ei saa ma kuigi palju parata, ehkki arvan, et paremat enesekehtestamist on kindlasti kuidagi võimalik õppida...

Tantsuga on samuti uued tuurid sees. Siinkohal võib taaskord öelda, et mida sisimas soovid, see ühel päeval ka realiseerub, iseasi, kas ja kui palju sellega siis rahul oskad olla. Line-tantsule on lisandunud sel aastal ka rahvatants. Esiti olin ma sellega väga rahul, sest see võimalus sadas pooleldi iseenesest sülle ja tundus tore. Praeguseks on algne vaimustus üle läinud ja asja kogu maht hakanud koitma. Esiteks on rahvatants paljus siiski midagi üsna muud kui line- tants. Keha- ja jalahoid tahavad pidevat lihvimist, rühmatöö ja pikad tantsud, mis ei jää kuidagi meelde, on ainult üks osa sellest. Teine on ajakulu, sest lisaks iganädalasele 1,5-2 tunnisele proovile on vahel ka nädalavahetustel pikemad tantsupäevad, mis on tihti 4-5 tunnised. Eesmärk- tantsupeole pürgimine-, on ju õilis, aga mina negativismi kalduva skeptikuna praegu sellest veel kuigivõrd ei unista. Meie üpris värskes tantsurühmas on sel aastal siiski üsna palju uusi liikmeid ja no see üks pikk ja ülikiire tants mul küll veel kuigi ladusalt ei tule... Ja esimene ülevaatus on juba veebruari esimeses pooles...
Lisaks on veel rahvarõivad ja kogu sellega seonduv teema. Riided, jalanõud ja muu atribuutika tuleb jupphaaval välja osta ja see pole kuigi odav lõbu. Sellest vaat et hullemgi on aga see, et osaliselt tuleb rahvariided ka ise teha! Taas- idee on üllas, mõte tore- anda oma panus isiklike rõivaste valmimisse on igale naisele ju auasi. Aga paraku- paraku- no ei ole mina vist piisavalt naine ( isegi üks asjatundja leidis sel sügisel mu muresid kuulates, et loodus on mulle naiselikke omadusi tavapärasest vähem kinkinud...!), sest pealesunnitud mõte rahvariidepluusi ise tegemisest ei vaimusta mind kriipsuvõrdki, sest tean, et mul pole selleks ei piisavalt oskusi ega silmanägemist. Loomupärasel laiskusel on siin muidugi ka oma osa, sest just see õnnetu pluusitegemine on natuke rikkunud mu muidu seni igati idüllilist jõulupuhkust. Puhtast trotsist ei ole ma sellega tänaseni veel algust teinud, aga uuel aastal pean projekti ikkagi tahes- tahtmata käsile võtma. Loodetavasti saan ma kasutada väikest kavalust ehk mõne käsitöölisema tuttava omale natukenegi appi paluda. Eeltööd ses osas juba käivad.

Novembri lõpus oli taas üks imeline käik Vormsile. Kuigi tundsin teatava määral vanust omale selga kuhjuvat, kui lugesin saare kodulehelt, et toimub kohtumine Vormsi kooli endise emakeeleõpetaja ja raamatukoguhoidjaga, oli tunne, nagu oleksin kusagilt pensionile jäänud, siis tegelikult oli päris tore.
Juba parkimisplatsi poolt koolmajja tulles ja seal ringi vaadates tekkis tunne, nagu polekski vahepeal ära olnud. Nagu oleksin kohe valmis alustama järjekordset tööpäeva koolis või raamatukogus. Lõunat käisime söömas ikka samas väikeses koolisööklas. Mööbel, nõud, lõhnad, halvasti lahtikäiv värav, vaade aknast- kõik- kõik oli nii oma, nagu oleksin siin eile viimati käinud. Mis siis, et paljud inimesed olid minu jaoks uued ja lapsed, keda mina kunagi selles koolis õpetasin, on nüüdseks juba kõik põhikooli lõpetanud.
Ka kohtumistund kooli saalis möödus igati vahvalt, nii- nii soe tunne oli lihtsalt! Võrdlesin linna- ja saareelu ning leidsin nii palju asju, mis on tegelikult saarel mõnusamad- ahjuküte, suurem ajavabadus, looduslähedus, vähem kiusatusi, väike ja vaikne töökeskkond. Jah, ma tean, et suuresti just needsamad asjad on mind saarel elades ka mõnevõrra häirinud, aga nüüd (väike)linnamelu kogedes saan kordades paremini aru, kui suured väärtused need tegelikult on. Just nende järele tunnen ajuti teravat igatsust.
Muidugi tuli ka küsimus tagasitulemise kohta. Ja Vormsi raamatu kohta.
Kui esimesele sain rahuliku südamega vastata, et tõesti, ma pole kunagi öelnud, et olen saarelt lõplikult ära. Kui linnas päris üle viskab või töö otsa lõpeb ja parasjagu oleks võimalik saarele naasta, siis teeksin seda ilmselt suuremate kõhklusteta. Üks tore kolleeg meenutas, kui tore meil oli koos nalja ja meelelahutust teha- tantsud tähtedega jäljendada või kasvõi jõuluõhtul koolipeol laulda. Nüüd sellised inimesi enam saarel polevat....
... Siis Vormsi raamatuga pandi mind veidi surve alla. Seda nad ootavad endiselt, kuigi ma seda suurelt kunagi lubanud ei ole. Mõte on ju endiselt olemas ja aeg- ajalt liigutab ka end ühes või teises suunas, mõni väike jupike on ka kirja saanud, kuid hetkel midagi konkreetset ju veel olemas ei ole. Tundus, et kohalikke kurvastas mõnevõrra teadmine, et BP on sellega juba ametis ehk et minu sulest "Minu Vormsit" ilmselt ilmuma ei saa. Aga kuna sel novembripäeval lubasin selgel suusõnal kogu koolirahva ees, et ka minupoolne Vormsi raamat tuleb, siis nüüd olengi ju tegelikult fakti ees- nui neljaks, aga saareraamat peab ühel hetkel valmis saama! Ehk annab jumal selleks piisavat aega ja mõtteid ja viimaks ka väärilise tulemi.

Lõviosa minu vabast ajast kulub juba mõnda aega tegelikult veel ühele ühtpidi uuele, teisalt aga vanale tuttavale ja eluarmastusele- raamatute lugemisele. Avastasin nimelt selle aasta suvel FB-s surfates poolkogemata sellise laheda grupi nagu "Lugemise väljakutse" ja no sinna ma sõna tõsises mõttes aeg-ajalt end ikka unustan. See on täpelt minu maailm! Raamatutest rääkides, neid avastades, lugedes, arvustades ja soovitades tunnen end nagu kala vees. Tahan kohe- kohe hakata ka oma selleaastasest lugemisaastast kokkuvõtet tegema, aga usun juba praegu, et 2018 on olnud lugemise mõttes üks viljakamaid minu elus üle pika aja. Arvan, et nii palju raamatuid lugesin viimati vist ülikoolipäevil.

Aga jõuluaeg oli sel aastal hoopis teistmoodi. Plaanid muutusid detsembrikuu jooksul mitmel korral ning lõpuks said vist parimad kõigist variantidest. Koos oli kogu pere, sealjuures kolm erinevat põlvkonda ja kõik tundusid õnnelikud. Vähemalt sel ajahetkel meie elutoas. Sellist jõulu mina lähiminevikust tõesti ei mäleta. Oli soe, hubane, üdini perekondlik ja tore. Jõuluvana oli sel aastal eriti helde ja kuigi ta saabus alles üsna hilisel õhtutunnil, kui põnnidel juba uni vaikselt silma hakkas tikkuma, aga et ta tuli uksest sisse suisa kahe koguka kotiga, oli ta lõppkokkuvõttes ikkagi ootamist väärt. Nii et salme ja laulegi jäi väheks kõikide pakkide lunastamiseks. Õnneks on meie pisemast preilist viimase aasta jooksul sirgunud üks tõeliselt julge ja särav laulutüdruk ja tema abiga tulime igast olukorrast auga välja.
Oma hõngu lisas asjale seegi, et just jõululapäeva pealelõunal, kõige kibedamal vaaritamise ja toimetamise ajal, andis otsad meid 5 aastat viperusteta teeninud õhksoojuspump, mistõttu tuli nö jooksu pealt puuküttele üle minna. No ja ma ei saa midagi parata, et taas tuli pähe mõte- ole oma soovidega hoolas, sest need võivad täituda kõige ootamatul ajahetkel. Kõigest kuu aega varem, oma Vormsi aegadele mõeldes, olin ju ahjuküttest igatsevalt mõelnud. Ja nüüd, palun väga, astuski reaalsus uksest sisse- pühade alguses otsad andnud elektrilise kütteseadme asemel saamegi nüüd esiti vähemalt oma kaks nädalat jutti, aga kes teab, võib-olla kauemgi, nautida taas ahju- ja pliidisoojust. Mis on mulle tegelikult igati meeltmööda, sest taas tuleb hommikuti teha väike värske õhu tiir ja füüsiline koormus, et kuurist puid tuua. Õnneks pole mu oskused tule tegemise osas vahepeal väga rooste läinud ja isegi N tunnistas täna hommikul, et on täitsa mõnus hommikuti puupliidi vaikset praksumist kuulata.
Ja praegu ongi mõnus, sest kõigil on jõulupuhkus ja jõuab kõike rahulikult. Ja mis saab kibekiirel tööajal, seda mõtleme alles siis, kui uus aasta ja nädal kord käes on.
Toredat aastavahetust kõigile ning mõnusaid kohtumisi uuel aastal!

VANAJUMALA SELJATAGA EHK ÕIGEL POOL SILMAPIIRI

See pühapäevaõhtu ei tõota õigupoolest eriti midagi. Keset kuuma augustikuud on korraga juba teist päeva järjest ilm sompus ja jahe ning kohati tibutab tihedat vihma. Meri on hallimast hall ning vetel kerge lainetus peal. Saarelt tulijaid on kordades rohkem kui minejaid. Ja ometi- laevatrepist üles salongi jõudes tekib tunne, nagu oleksin sattunud mingisse müstilisse kapslisse ning aeg kerib end otsekui võluväel hooga mitmeid aastaid tagasi.
Jälle olen ühe tillukese armsa hingega kahekesi merel. Ja laev suundumas saarde, mis halli uduvinuse silmapiiri tagant alles õige vaevu aimub. Laevakohvi tuttavlik hõng ning maik papptopsis ja liiga magusad saiakesed sinna kõrvale...
Aga juba ongi laid paremat kätt selja taha jäänud, siis käändub sirpjas poolsaaretipp vasemal horisondi tagant välja ja järgmisena nõksatabki laev tuhmi potsatusega vastu kaiserva katvaid kummipontoone.
Seame end valmis. Ah, kui tuttav tuleb ette nii see, et peab lapse käigu pealt riidesse saama kui see, et ratta turvatooli rihma tuleb mitu korda üle pea tõsta, sest alailma läheb meelest, et enne tuleb panna rihm ja seejärel kiiver, kuna üle kiivri rihm ei mahu.
Siis aga oled juba ootevalmilt autoderea taga, mõni tuttav lehvitab veel mööda sõites tagantkätt...
Ja seal sa siis seisad, silmitsi saare, vihma ja merepritsmetega ning ootad, kuni kõik autod on maale sõitnud, võtad siis oma kullakoormaga ratta käekõrvale ning kõmbid viimaks kõige taga samuti üle rohelise, vihmalibeda rambi. Seal toetad muulitipul ratta viivuks enda vastu, et koormat sättida ning hakkad vastutuult piki sadamasirget rohetava saaresüdame poole rühkima.
Ilm pole just suurepärane, valjude iilingute vahele piserdab endiselt tihedat uduvihma, aga sisimas tõstab aina enam pead hele kiireke, mis kinnitab- enam õigemat paika sinu, teie kahe jaoks ei ole kusagil. Sest selja taha ei vaata kumbki, seda mõtet ei tule tõtt-öelda isegi mitte pähe!
Sirge pealt küla vahele jõudes on juba soe hakanud ning ka vihm järele jäänud. Nüüd on mahti teha meeltes ruumi maagilisele oma saare lõhnale. Sellele, millest nii paljud esmakordselt siiasattujad räägivad. See ürglooduse, talude, inimpõlvede ja tunnete virrvarri hõng, mida juba niisama lihtsalt sõnadesse ei pane on just siinse saare ainuomane aroomibukett- raske, kibemagus ja üdinitungiv nagu sammal, mis matab siinsetes tihedates ürgmetsades aegamisi kivihiiglasi enda alla.
Ratta seljast maha tulles tunned kehas veel mõnda aega mõnusat liigutamise surinat. Siis veel üht- teist sapsimist, et vähesed kaasavõetud asjad ulu alla saada, toidukraam kappi näriliste eest peitu. Siis viimaks aga saad aega istuda hetkeks hinge tõmbama ja tunned, kuis tuba on kauasest äraolemisest jäänud jahedaks, niiskeks ja isegi pisut kõledaks. Ometi ei hakka külm. Suvesoe on nõnda kindlalt vanade seinapalkide sisse pugenud.
Järgmiseks vahetad linnahilbud kodusemate vastu. Neiski on tunda tolmu ja kergelt kopitanud seisakut. Jope karvane vooder hakkab juba kulumise märke ilmutama ning eelmistest kordadest on settinud liivateri tasku ning kuuseokkaid kapuutsi sisse, aga mis sellest- üle vainu jalutamiseks sobib see küll. Laps upub samuti oma riietesse, sest need on vähemalt kolme aasta jagu suured, aga ta paneb need rõõmuga ülle, sest nüüd saab ju õue!
Otse üle mäe ja karjamaa vaatama, kas kadastikus veel mõni nõmmeliivatee puhmas leida on. Ja kui mitte, siis vähemalt põldmarju on karuste väätide vahelt ometi tore otse suhu noppida. Loodus juba tänulikule tulijale selga ei keera. Ja tagasiteel saab peo kui imeväel täis igasugu põllulilli, mis joonelt köögi aknalauda kaunistama läevad.
Kui uus vihmavaling meid tuppa peletab, hakkab ka õhtuhämarus pisitasa ligi hiilima.
Jah, õhtu, mu lemmikumatest lemmikum aeg päevas! Nüüd saab süüdata küünla ja maheda valgusega väikese laualambi, keeta paar tassi meega teed, mähkida end sametise pleedi sisse ning lihtsalt niisamuti olla. Õige pea on sul ka su armas hingeke teki all, pehme põsk vastu su kaela... Veel joonistavad väikesed käed midagi, veel on vaja jutustada ja asjatada, aga peagi saab uni võimust ning helesuline pea vajub uneraskelt sulle õlale.
Ja tõele au andes tunned isegi liikmetes järsku rampväsimust. Heidad jahedate linade vahele, kustutad tuled ning tunned alles nüüd päris tõeliselt, kuidas saar sind korraga täiel väel enda embusse haarab.
Siinne pimedus on nii pilkane, et ei näe sõrme ka suhu panna. Siinne vaikus nii kõikehõlmav, nii et aja jooksul võib see ängistama hakata... Siiski, kuulata veel: akna tagant kuuldub tasast ja raskepärast paduvihma mühinat, mis paneb räästad kolisema ja ahjusiibri logisema. Õues kohavad kõrged männid, aeg-ajalt undab köögis vana külmkapp. Ja aegapidi kerib see elav-heidutav pimedus end sinu ümber aina enam koomale, nii et vajud omalaadsesse tardumusse, mis muundub vaikselt raskeks ja pikaks, ent siiski kosutavaks ööuneks.

Järgmine hommik on looja läinud vihmaraskele õhtule nii vastandlik, et seda on peaaegu raske uskuda. Kirgas päikesepaiste pärlendab suurtel vihmapiiskadel, udu on just metsa vahele hajunud ning keset augustikuud on korraga siin- seal paari linnuisilksatustki veel kuulda. Enam ei anna metsaminekuga minutitki oodata! Minu kallid lõhnavad mustikamännikud, pikad ja sirged iludused! Tuttavad ja kodused rajad kiriku taga on ammu ootel ja ma lähen, pisipiiga käe otsas sammu pidamas, lausa pooljoostes. See päris õige õnnetunne pitsitab nüüd mul kurgus, nii et palju ei puudu, et puhkeksin selle hetke valusast ilust nutma.
Jälle on ajakapsli tunne. See saar hoiab kõike alal. Ka aastate möödudes ei ole siin peaaegu miski muutunud, eriti just looduses, kus viis aastat pole pikem silmapilgust. Mäletan veel iga kändu, kivi, linnu pesakasti, kumerusi ja lohke maastikes, käänakutest ja puudest kõnelemata. Vähe sellest, mäletan isegi mõtteid, mida kunagi neid radu astudes mõtlesin. Kõik- kõik on nii valusalt tuttav, nii oma ja igatsustest tumestatud, et ajuti ei suuda enam selgelt mõeldagi.
Ma muudkui lähen ja lähen oma vaikses ängistavas õnnes ja väikesed vaprad jalakesed minu kõrval kulgevad minuga koos, seletamatus sõnatus nõusolekus ja ma aiman oma südames, et ehk on see meie ilus ühine minek ses peagi tuhmuvas, aga praegu veel nii erksalt ergavas rohelisuses ka tema väikese avatud südame jaoks tähenduslik. Et ta mäletab seda veel aastaid hiljem, ehk jättis see tema hingegi jälje nii, nagu see saar on minu hinge jätnud rajad, mis sealt kunagi ei kustu. Loodan vaid, et need ei hakka temas nii valusalt tuikama ja kiskuma, nagu nad seda minuga aeg-ajalt otse arutul kombel teevad....

Ega meil kiire ei ole. Otsime lopsakate sõnajalgade vahelt märke kukeseenetest, aga nii kuuma ja põuase suve järel ei paista neist muidugi pisimatki nööpi. Vaatame, kuidas sipelgad oma kõrgetes pesakuhilates askeldavad. Kuulatame, kuis kuuseladvas laseb pöialpoiss oma juuspeene viisijupi metsa kohale lendlema. Tunneme, kui mõnusalt pehme pruunja vaiba koovad männiokkad meie astumise alla ja kuis lõhnab see vihmavärske päikeküllane esamaspäevahommik meie ümber. Siin- seal märkame marju, mida suhu pista, teisal valmistub kanarbik juba õitsema. Vahepeal istume kännule, et lonksata sõõmuke vett või võtta soki seest välja sinna kõndimisega kogunenud roheebemeid ning kruusateri, aga siis taas teele, meis on ärganud ehtne kulgemise, hetkes olemise rõõm. Aina edasi! Nii palju on veel näha ja avastada ja leida!
Siin saarel on end end nii lihtne ära peita, kui vaid tekib soov, et keegi ei teaks ega näeks. Juba kaugelt on kuulda, kui teed mööda mõni auto läheneb ning astud vaid mõne sammukese tagasi, et end puude vahel varjata. Kuniks ta möödub.
Metsarajad on laiad ja mõnusad, aga sa ei kohta neis ainsatki hingelist. Isegi kui on suvi ja päike. Ja sestap ei raatsi kuidagi seda helget kulgemist lõpetada.Kummalisel kombel ei väsi kumbki meist, ehkki kõndinud oleme tubli tunni ja pisut pealegi.
Siiski hakkavad tahes- tahtmata ühel hetkel puude vahelt vilkuma valkjad külamajad ning halli lindina lookleb metsa kaheks lõhestades käänuline- kurviline tee. Üksik traktor vurab mööda, heinapallid kukil, siis taas minuteid vaid vaikset metsamüha, kauget haamritoksimist ja muruniiduki uminat kusagilt küla poolt.
Aga kunagi peab ka kõige kaunim retk lõppema. Veel peatud helerohelise sambapuhma juures, millelt kunagi tore sirmikupere sai leitud, veel viipad hüvastijätuks tüüakale männile enne viimast kurvi, siis aga rudisebki tolmav tanum me mõlema astumise all ning ongi aeg tagasi kirikumäel, oma teeonna alguspunktis olla.
Siiski, veel tagasiteelgi kohtame märke sellest, et suvi on saarel alles täies väes ja meie saame siin just nii mõnusasti ja rahulikult kulgeda nagu oleksime vanajumala enda selja taga.
Mis sest, et avastad tuttavliku käänaku taga segametsa tuka asemel eest järjekordse värske raiesmiku. Sealt hoovab otsekui vaikse lohutusena vastu õhtut meie poole nii saaresuvele omaseid magusalt hõnguvaid kuumi ning jahedaid õhuvooge kordamööda, et lihtsalt tuleb korraks veel rattalt maha astuda ning neid kõigi oma meeltega vastu võtta. Endasse immitseda lasta. Vaikselt andestada ja lasta minna kõigel, mis hinge ei toida ning vastu võtta vaid ilusat ja head.
Ja nüüd viimaks, esimest korda siinoldud aja jooksul, vaatame korraks ka tagasi, kus männisalude ja rabamaastike vahel käändudes ja keerutades kaob tuldud tee tõrvahõnguse ja päevaleitsakulisena õige vaikselt leegitseva silmapiiri taha... Pole enam päev ega veel õhtu ja just see silmapiiril seismine jääbki raamima kogu meie selleaastast suve, millist teist ei tule enam eales...

Hunnitu hetk kesk sõgedat reaalsust

Irratsionaalse elu veskikivid mürisevad juba kogu septmebri täistuuridel, nii et raske on vahet teha hoo ja hoobi vahel. Aina ja aina tallud peast sõgedana päevast päeva sama marsruuti, kuklas kihutamas vaid mõtted, et see, teine ja kolmas asi on vaja kohe nüüdsama ära teha. Et järgmisena märgata- juba jälle on õhtu ja öö ja raske hommik ja uuesti kihutad sedasama lõppematut rada, aju suuteline vaid kõige lihtsamaid skoore kokku lööma: 2 tehtud, 33 ees...
Ja siis korraga: keset nädalat, kui silme ees just parajalt virvendab ja esimene, kõige intensiivsem pool argipäevast on mööda saanud, jõuad sa koju, heidad jalanõud jalast, viskad seljakoti nurka ja tahad rutiinselt hetkeks diivanile lösakile vajuda, et pisut hinge tõmmata, enne kui järgmine hoogtöö sind endaga viib, aga siis ometi seisatad poolel teel, sest- Mis see siis on?
Elutuba, mis tavaiselt on sel kellaajal täiesti tühi ja elutu, on korraga täis sädelust ja hõngu, mis sind üleni liigutab ja kogu su morn tõsidus kaob tähislõpmatusse ja puus hakkab nagu imeväel kaasa nõksuma. Seal laulab kõlaritest täistuuridel Tom Odell, nii et seinad mõnust vastu värisevad:

Sealt tuleb köögist imetabaseid ja isuäratavaid lõhnu. Ja seal liugleb üks noor tütarlaps kokkamistuhinas mööda maja, nii et seljataga kuhjuvad aina kasutatud nõude kuhilad, ning see aroomide ja muusika ühtesulav bukett sel hetkel on üdini lummav.
Nii suudan minagi hetkeks oma vaevalisest stressikoormast vabaneda ja olla üdini koos oma kalli lapsega.
Me sööme lihtsat riisi mee- tomati kastme ja kanaga, me ümiseme süüeski kaasa oma ühisele lemmikule Odelli Tomile ja selleks võrratuks hetkeks on meil natuke õhkutõusmise tunne. Tunne, et sügis on hoolimata argitegemiste merest veel ilus ja elus on mõni hetk tõesti ilusam kui teine.
Kui suudad vaid seda näha ja selle ilu enda jaoks peatada, luua, hinge püüda.

100 tegemist ja daami

Nagu isetehtud Murphy seadus ütleb, on sul kõige kiirem aeg elus just siis, kui sul oleks miljon ja üks asja, millest tahaks blogida....
No ei jätku aega, tee või tina!
Nii nagu augusti teises pooles enamasti, jätkub mu traditsioon ka sel aastal, et elu tuleb peale mürinal ja kõik ühekorraga.
Algas uuesti töine aeg, tulid peale teatriprojektid ja endiselt on vaja tegeleda oma tervisega. Nii et viimased kaks nädalat on möödunud suures osas väljaspool kodu, on olnud päevi, kus olen kodus saanud olla vaid 2-3 tundi päeva jooksul.
Lõviosa mu ajast võtab hetkel suurprojekt "100 Valget Daami", kuhu ühe tuttava üleskutse peale end massisteeni kirja panin, arvates, et nii palju mul ikka aega on, et paaril õhtul nädalas proovis käia ja ühel nädalavahetuse õhtul etendusi anda....
Tegelikkuses läks nii nagu rahvatarkuski ütleb, et annad sõrme, aga võtab terve käe.
Ehk et alates eelmisest neljapäevast ( 16.08) olen olnud etenduse proovide ja läbimängudega hõivatud IGA PÄEV, vahel on üks, vahel kaks proovi päevas, keskmiselt kulub neile 4-5 tundi ja enamasti laekun ma koju õhtul kusagil 21.30 ja 23.30 vahel. Ja seda kuni selle nädala lõpuni.
Tänaseks on prooviperiood küll seljataga ja ka kontrolletendus sai eile õhtul ühena saja valge daami seast antud ( see oli juba päris keemistemperatuuri lähedal, nagu meie lavastaja peale seda väljendus), aga 3 põhietendust on veel ees, mis peaksid olema juba ülekeevad, nii et tegemist küllaga.
Peale etenduse tahaks ju niisama ka Valge Daami ajast osa saada, käis etteastetel, laadal ja kontsertidel, aga juba on natuke toss väljas ja teen siin- seal korektuure- et pole hullu, kui sinna ja tänna ei jõua, eks järgmisel aastal tuleb ju uus Valge Daami aeg ja küllap ma juba siis...
Tööle naastes saime kohe ühe erakordselt huvitava ja minu jaoks isiklikult ka väga vajaliku koolituse "Psühholoogiline eneseabi" Angela Jakobsoni ettekandes ja niiväga tahaksin sealkuuldu omale kuhugi kirja panna, et vajadusel uuesti üle lugeda, nii palju vajalikke infokilde leidsin sealt enda igapäevaste pisimurede vastu.
Kaks ime-imelist saartel olemise lugu on samuti mu peas ootevalmis ( üks juba natuke isegi pildivalmis) ja tahaks need väga kirja saada, aga mida mul pole, on aeg....