Meenutusi õpetajast

Mul on väga vedanud, sest surm pole seni mind kuigi sageli lähedalt puudutanud. Nüüd siis jälle. Saab aina selgemaks, et mida aeg edasi, seda paratamatum ja sagedasem see jäine hinguski olema saab, sest ühes minu endaga vananeb paratamatult ka minu tutvusringkond.

Sinu surmast kuuldes, armas kunagine õpetaja, tabasid mind kummalised mõtted ja tunded.. Mitte kurbus ega ahastus, sest selline sõnum ei jõu kunagi korraga kohale.

Segadus oli ehk esimene asi. Sinu nimi ja number telefonis. Viimane kõne tehtud 2. juunil ehk vaevu 3 nädalat enne, kui Sa teisele poole läksid. Sinu nimi mu Facebooki sõprade seas. Viimane sõnum saadetud märtsi lõpipäevil, sünnipäevaks. Mida nende kontaktidega teha,? Sa ei vasta enam kunagi telefonile ega ava oma Facebooki lehte, ometi ei tõuse käsi neid kontakte kustutama. Mõned inimesed on saatnud su ajajoonele kaastundeavaldusi, küünalde ja mustade lintidega ehitud pilte. Kummaline ja võõristav,, kes ja mil moel neid küll lugema peaks?

Järgmisena saabus kahetsus. Omaenese tegude, kuigi rohkem küll vist tegematajätmiste , aga eeskätt just mõtete pärast. Kuidas ma küll aru ei saanud, et sa olidki tõsiselt haige, et sul pidi olema selle kõrvalt hirmraske nii vapralt edasi olla, suhelda ja tegutseda. Ilmselt võitlesid sa kaua, ja distantsilt vaadates on selge, et jäid selles võitluses ajaga aina enam ja enam alla. Paraku ka aina enam ja enam üksi. Jah, paraku tundus paljudele lihtsam selg keerata, kui avasüli mõista. Kergem oli minemata jätta kui minna. Mugavam kritiseerida, kui sügavuti mõelda ja analüüsida. Ent kahetsus nagu ka kõik muu maine tühisus on praegu juba lootusetult hiljaks jäänud. Siiski, siin ja praegu Sind meenutades, Sinu järelhüüdesse sobilikku muusikapala otsides püüan olla mitte liigselt kurvastav ega leinav, sest tean et Sulle poleks see meeldinud.

Sa olid minu õpetaja. Veelgi enam, ka põlvkondade siduja, sest olid kogu meie pere naisliini õpetaja. Sinu karmi ja õiglast kätt said tunda nii minu ema, õde kui tütar. Kui nii võtta, olime miskil alateadlikul moel ju päris lähedalt seotud. Need mõjutused, mille Sinu kaudu sain, on olnud teatavas mõttes vägagi elumuutvad ja -määravad.

Enim õppisin Sinult analüüsimisoskust, loomingulisust ja kriitilist meelt. Nii enda kui teiste suhtes. Ka täpsus, nii keeleline kui käitumuslik korrektsus, samuti julgus olla siin ja praegu just see, kes ma olen, kuuluvad Sinu õpetuste raudvarasse.

Varateismelisena Sinu käe alla sattudes olin esimestes tundides päris kohkunud, sest Sa ei sarnanenud ühegi varem kohatud õpetajaga. Sa ei olnud levinud mõistes pedagoog, kes oma oleku, käitumise ja ütlemistega oleks olnud noorele neiule ideaalseks eeskujuks. Ei tilkagi raamatutarkusi, mitte hetkegi pedagoogilisi näpuviibutusi ega moraliseerivaid korralekutumisi. Pigem voolas Sinust puhast elutarkust, ehtsat kogemust ning selle kõige läbi avanes üks täiesti teistsugune, salapärane ja lummutislik maailm. Jah, olin pisut kohkunud, aga vähemalt samavõrd ka vaimustatud. Omal moel õpetasid väga palju, väga teistsuguseid asju, andsid teistlaadseid kogemusi, eesätt ehk just maailma ja inimeste eripalgelisuse, mõistmise ja mõtestamise osas, aga iseeneses kandsid Sa ka laiema kogemise ja inimhinge avaruse lõpmatut, ehk isegi veidike slaavilikku mõõdet.

Lihtne Sinu tundides ei olnud, sest Sa olid nõudlik, iseteadlik ja otsekohene. Nendes tundides polnud kunagi määravaks akadeemiliselt etteantud aeg, mis vägagi sageli neid raame venitas ja ületas, vaid sisu ja kogemus. Sa olid paljusõnaline, emotsionaalne, vahel ehk isegi pisut üleolevat aus, Sinu arutlusi ja sõnavõtte, mis sageli ekslesid esiti ülesvõetud teemast kilomeetrite kaugusele, olid vahel raskesti jälgitavad ja mulle, noorele ja rohelisele, ajuti ka üsna häguselt mõistetavad ( eriti kui õhtutund juba hiline ja hall sigaretivinu, mis Sind küll igal hetkel saatis, juba minu üle võimust hakkas võtma), ent siiski olid need tunnid ja olemised silmaringi avardavad ning harivad.

Sa andsid uue mõiste nii sõnale kui liikumisele, nii väärtuslikule kui väärtusetule nii elus kui laval. Sinu pärusmaa ja valdused olid kunstvalgus, kostüümid ja lavataguste hämarus, tekstipaberite rasked kuhilad ja grimmitubade puudrine hõng, suhete dramaatika nii paberil kui rambivalguses. Sinu lavastused olid sageli pisut raskepärased, sisutihedad, elulised, vahel isegi pisut morbiidsed, ent alati mõtlemapanevad ja väljakutseid esitavad.. Kui vaid meenutada mõningaid meeldejäävamaid, siis esimestena kerkivad silmade ette "Bernards Alba maja"; "Tulirebased"; "Mets piirab linna"; "Gulliveri reisid", "Revident";"Enesetapjad". Ega kõik kindlasti hetkega meenugi...

Paljud on ahastuses, et Sa läksid liig vara, olles vaevu mõni aasta üle viiekümne. Kuldses keskeas, teotsemised ja projektid alles pooleli. Ometi sai Sinu elutöö just nüüd tehtud. Jääb vaid loota, et keegi võtab Sinu teatepulga üle, et edasi vedada nii teatrit, noorte innustamist- õpetamist kui kultuuriüritusi siin pisikeses provintsilinnas.

Muusikavalik, mis meenus seoses ühe eelnimetatud noortetükiga, peaks igati Sinuga sobima nii oma stiililt kui sõnumilt.

Head teed Sulle sealpool pilvi, kallis õpetaja!

Seisund

Olen hakanud viimase aastaga kummalisel kombel taas Vormsit igatsema. Eriti tihedate lainetena on saar mind kummitama hakanud just suvepoole.
Tean ju tegelikult, et see pole midagi väga totaalset ega põhjapanevat. Heal juhul on see ehk veidi nostalgiline, pisut melanhoolne, ent paljuski ka asju ja olukordi ilustav igatsus, umbes nagu nutetakse aeg-ajalt taga alatiseks käestkadunud lapsepõlve. Need otsused on juba pöördumatult tehtud, uksed suletud, sillad põletatud. Edasi mindud.

Teine asi on see, et mingis mõttes on mul ligipääs saarele ikka veel olemas, kui seda soovin. Kõik need paigad ja sopid, millega olnut meenutada, kus nostalgitsedes käia, on olemas ja ehk veel veidike ootelgi. Ainult et... tjah, on paiku ja on inimesi, keda enam samal moel ei eksisteeri. Minu jaoks. On üksindused ja lahtiolemised, mis ei saa enam kunagi samaväärsetena tagasi tulla. Ma ei ole enam rakuke sellest saarest. Vähemalt mitte samal moel, nagu seal elades ja hingates end tundsin. Mul ei ole seal enam seda päris-päris oma paika, tegutsemist ega olemist. Ja juba ainuüksi see teadmine ängistab.

Eriti teravalt tundsin seda eraldiolemist eelmisel suvel, kui olime ühel väikesel õhtusel olemisel, kus minu jaoks oli kõrvu täiesti võõrastega ka omajagu saareelust jäänud (pool)tuttavaid. Teretasin või noogutasin ikka ühele ja teisele, osadele vaatasin lihtsalt pingsalt kuklasse, et ta pöörduks. Aga ju ma olin liialt ebalev või udune või haihtusin lihtsalt nende jaoks rahva seas õhku, sest üsna paljud neist ei vastanud, ei teinud tundmagi. See oli häiriv tõsiasi, sest minu jaoks elas saar oma tavalist, üsnagi muutumatut elu edasi oma muutumatute, tuttavlike inimestega. Aga mina, kes ma alles paari aasta eest olin isegi toimetav osa sest meretagusest rakukesest, olin neil juba meelest läinud. Nagu poleks kunagi seal olnudki.

Ainus asi, millega end lohutada, on uitmõtted sellest, et võibolla ühel päeval olen ma seal tagasi. Võibolla hoopis teistsuguses rollis, kui kunagi sealt ära tulles. Aga võib ka olla, et hoopis milleski üsna sarnases. Mõtted ja unistused ses osas juba on. Aga las aeg teeb vankumatu kindlusega siingi oma tööd.

Ma ei ole selline ema

Seik tänasest hommikust: Tuleme rõõmsalt pisipõnniga ülevalt magamistoast, et hakata oma tavalisi hommikusi toimetusi tegema. Elutoas avastan, et meie pliiatsiteritaja kogumistops on pilgeni täis. Kui seda tühjendan, märkan, et suur tirts on sellega jälle oma kulmupliiatsit teritanud ( kuigi olen aina korrutanud, et ära sellega tee..) ja kogu tera on paksult musta plögaga koos.

Ja paraku mitte ainult tera. Ka köögikapipealne. Ja elutoa laud. Põrand ka.

Kõige hullem, et see must plöga ju kleepus ka igale poole mujale. Nagu nõudepesusvammile, mis kogemata köögis nurkapidi ollusega kokku puutus. Seeläbi said mustaks omakorda minu sõrmed. Ja ka pisipõnni käed ja jalad, kes köögikoristamise aegu (mil ma elutoa "reostust" veel avastanud polnud) seal jõudis paar kiiremat mängutuuri teha.

No nii ma seda asja ei jäta, kihvatas mul sees lauda ja põrandat nühkides. Pisipõnni kraani all pestes hakkasin juba tiraadi paika panema, mis ma nüüd kõik oma suurele võsukesele ütlen... Ikka (oma ema) stiilis, et võtan sul kogu kosmeetika käest ära kui sa... ja nüüd koristad karistuseks kogu nädala üksi tervet majapidamist... ja enam ei osta ma sulle ühtegi asja, sest sa... ja kuidas sa ometi ei mõtle, et pisipõnn võib ju...

Siis juhtusin külmkapist mööduma ja leidsin sealt vaagnatäie eile suure tirtsu poolt tehtud tiramisusid.

Ehh, ei läinud ma kuskile. Mõtlesin magusat mugides, et olgu tal ikka koolivaheaeg nagu peab ( et saab hommikul ikka nii kaua magada kui tahab ega pea ema näägutamise peale ärkama) ja eks ma selgitan, soovitan ja räägin siis, kui tirts ise oma toast kord tuleb.

Kuidagi ei kipu ma oma lapsi noomima ega näägutama. Eriti selliseid, kes keset arginädalat viitsivad tunde vabatahtlikult köögis magustoitude, muffinite ja muude hõrgutiste kallal vaeva näha. Ja on üldse igas mõttes tegelikut väga tublid, ( ainut et natuke teismelised, aga seegi iga saab ju kord mööda).

Ütelge nüüd, olen ma sellepärast selgrootu ema? Äraostetav ema? Liiga leebe ema? Põhimõteteteta ema?

Ei, eeskätt olen siiski oma lapsi armastav ema.

Ära sõnusin...

Tegelikult oli mul kena plaan teha uus sissekanne teemal, kui toredaks on muutunud minu kodusistumine 1,2 aastasega, mil seda lõpuks saab tõesti juba ka natukene vanemapuhkuseks nimetada ja lapse sirgumist võrreldamatult rohkem nautida, kui veel aasta eest. Et ta toimetab pool päeva agaralt oma asjadega mööda tuba ja mina saan viimaks ometi jälle pisut lugeda, kirjutada, blogida! Ja pealelõunal juhtub vahetevahel, et saan sel ajal veelgi otsesemalt lõõgastuda. Kiitsin üleeile hommikul ka N-le, kui tubli tütreke meil ikka on, kes nii hästi ja rahulikult öösiti magab ja ma usun, et nüüd niimoodi jääbki....

Juba samal õhtul võttis pisipõnn mul sõnasabast ja tegi mulle väga demonstratiivselt selgeks, kui hea magaja ta EI OLE! Kui õhtune uni veel enamvähem tuli, siis punkt kell 03.00 öösel oli piigal silm lahti, jorin valla ja no ei aidanud siin ussi- ega püssirohi ( või kui, siis ainult veepudel), kära ja maadlemist jagus tervelt kaheks õnnistatud unetunniks.

Sellel ööle järgnenud eilne päev eriti rõõmus ei olnud, ei mulle ega pisipõnnile. Nagu kiuste, pööras ka ilm end taas tuuliseks, pilviseks, vihmaseks ja ega need äraõitsenud pruunid sirelid akna taga samuti silma eriti rõõmusta. Piiga oli väsinud ja pahur ja aina jorras ( ega maganud päevaune ajal silmatäitki!), mina olin magamata ning suutsin imelühikese ajaga muutuda kannatlikust, naeratavast ja leebest emast kannatamatuks, närviliseks ja pisardavaks kodukanaks.

Ehk et ei maksa siiski enesekindlalt sõna võtta teemadel, mille 100% paikapidavust sa ise kuidagi garanteerida ei saa ja see unepuudus on minule üks hukutav nuhtlus...

Autokoolist ( mõni kool on raskem kui teine)

Elus on alati teatud hulk asju, mille tegemiseks peab ennast rohkem või vähem sundima. Ja pidevalt endalt küsima, miks ma sellega ennast üldse vaevan? Oma hingelt olen ma rohelise mõtteviisiga, romantiline ja arvan, et jalgsi või rattaga liikuda on tervislikum ja ökom kui kütustega ja üldse... Fred Jüssit tsiteerides: selle auto metalli pole veel üles kaevandatud, millest minu auto kord tehakse. Jah, ilusad ja suured sõnad, tegelikkus paraku on see, et kui tuleb külm, pime ja lögane november ja jaanuar ja märts, siis ma nii ökolt ei mõtle. Soe ja mugav salong, sinu lemmikmuusika kõlarites tümpumas ja koduni on vaid 5 minuti tee sõita.. Hmm.

Palju paikapanevam argument on minu jaoks see, et mul on nüüd 2 last, keda vaja kooli, lasteaeda, trenni, kinno ja kuhukõikeel viia, Nagunii. Ja mul omal ju ka- trennid ja üritused ja asjad. Kaua see minu tubli N üksi kõike jõuab.

AGA:

Mina ja autod pole kuigivõrd sobima loodud, olen selles jätkuvalt veendunud, kuigi ( tundub kohati, et puhtalt enesepiinamiseks) võtsin sel aastal taas ette kadalipu, mille lõppeesmärk oleks saada eneselegi tasku lihtlabased B-kategooria juhiload. Nagu tuhanded teised inimesed seda mängleva kergusega suudavad. Miks siis mitte ka mina....

Seda kõike alustasin ma kusjuures teadmisega, et autojuhtimiseks pole mul vähimatki annet. Või geeni, kui soovite.Olen uimane, aeglane, ebakindel, reaktsiooni pole ollagi, ratta-, rooli ja mootorikauge, kiirusekartlik. Sest ka peale 20 kohustusliku sõidutunni läbimist on nii auto tagurpidiajamine kui – parkimine minu jaoks täelik hiina keel. Igalt väksemagi kallakuga paigaltvõtmiselt suudan endiselt tagasi vajuda. Mõnel ristmikul sureb auto vahel ikka veel välja. Pimedad nurgad ajavad ikka ihukarvad turri ja närvi püsti. Ja ka tühjal laial tänaval ei ületa mu autospidomeeter naljalt 30km/h. Maanteel siis 75 km/h. Kui just sõiduõpetaja ei käsi. Ja tema sõnul on see liiga aeglane liikumiskiirus ühtlases liiklusvoos. Takistan teisi liiklejaid. No kuhu neil kõigil ometi nii kiire on?

Vimases sõidutunnis sain lisaks teada "toreda" tõsiasja, et olen oma sõidutundidega nii kaua aega viitnud, et aprilli algul edukalt sooritatud teooriaeksam on nüüdseks aegunud Ja et iga lisasõidutund maksab 17 eurot. Ohh, milline motivatsioonilangus....:((

Siiski, mu sõidõpetaja oli mõistev ja ütles, et kuna ta ise nagunii juunis puhkab, saan veel kuu armuaega, et koos isikliku instruktoriga endale need logisevad kohad sõidus selgeks teha. Ja juulis tulevad kontrollsõidud, kas ja kuhu olen arenenud ja kas võib mind millaski juba eksamile ka viimaks saata.

Jah, tegin mõttes kindla plaani, kogu juunikuu vähemalt 3-4 korda nädalas muudkui sõidan ja teen aina kõik ohtlikud kohad uuesti läbi ja lisan vähehaaval kiirust ja harjutan ja harjutan ja harrrrjutan tagurdamist ja parkimist, nii kaua kui see ükskord tulema hakkab. Ja N-i peale ei ärritu, sest tema ainult õpetab mind oma vabast ajast ja tahtest ja raske on mul ainult iseendaga läbi saada.

Arvake ära, palju sellest plaanist tänaseks hetkeks, mil juuni on enam-vähem poole peal, teostunud on? Oleme sõitmas käinud 2 korda ja sedagi suure surmaga. Ehk et tegelikult on mul motivatsioon rooli taga olla vähem kui absoluutne null. Ma tahaks alla anda. Minema kõndida. Nutma hakata. Käega lüüa. Aga ma ei saa. Sest aega ja raha ja mida kõike on sinna alla juba liiga palju pandud, et nüüd kõrvad lidusse tõmmata ja öelda, et ma ikkagi tegelt üldse ei tahagi neid lube.

Ajas muutuvast ja muutumatust

Mõnikord on hea niisama vanu radu kõndida ja näiliselt mitte midagi mõelda. Ja nagu pooljuhsulikult tulevad siis pähe seosed mineviku ja tuleviku, olnu ja oleva vahel. Nõnda saigi ühel tuulisel ja jahedal suvepäeval ette võetud väike käik unarule jäetud teedel. Vaatasin, ja meenutasin- siin oli kunagi vanadest palkidest sild, mida praegu meenutab vaid savisesse pinnasesse tallatud väike looklev rajake võsaakasvanud kraavini. Taamalt paistis kunagi otse üle pillirooväljade linna tornidega siluett, aga praegu laiutavad seal oma hambulisi lõugu vaid ehitusprahi kuhilad.

Kõigel on kõigega seos, ütleb rahvasuu. Ja just seda adusin minagi noil linnatagustel lapsepõlevradadel ja tühemaal uidates taas. On nii loomulik, et ajas kõik muutub- muutuvad inimesed ja nendega ühes ka paigad nende ümber. Ometi on kuidagi kahju, isegi, kui see muutus ei ole suur ega mõjuta näiliselt kedagi. Vähemalt siin, sellel hüljatud maalapil, linna mitte ehk just kõige atraktiivsemas linnaosas.

Pisut teisiti on lugu aga suuremate looduskooslustega. Ma küll ei ela enam mitu aastat Vormsil, ometi on mingi lahtipäästmatu side selle saarega alles. Külastan nüüd oma kunagist kodupaika vast nii mõne korra aastas, enamasti ajavahemikus hiliskevadest varasügiseni ja siis püüan seal ikka vanu, tuttavaid radu käia, üle vaadata, sisse hingata ja nendega hetkeks taas üks olla. Siis aga on eriti kurb ja valus, kui avastad, et taas ja taas on mõni suur tükk vana metsa armutult maha raiutud. Need paigad ilmuvad kiilaste ja karjuvalt mahajäetutea siin- seal saare teede ja põldude ääres aina uute lahmakatena esile. Võib ju õlgu kehitada ja mõelda, mis see väikese inimese väike nostalgia ja hingevalu loeb, mis see mõni seene- või marjavälu ees või taga ikka muudab, küllap metsaomanik ise paremini teab, kuidas oma varadega majandada.

Õnneks aga ei ole ma saarel ainus inimene, kes arutu raiumise pärast oma südant valutab. Vast nii nädalakene peale viimast saarelkäiku ja eriti nukrat vaatepilti ühe Borrby põllu veeres tuli kõne kohalikult poliitikult ja jahimehelt, kel sama koorem hingel- miks lubatakse teha lageraiet saare keskosa metsades keset suurt suve, mil enamikul metsloomadel ja- lindudel on pesitsuaeg? Kuhu on neil minna, kus on neil oma pisiperet kasvatada, kui armutu laastamistöö käib mööda muidu rahulikku ürglaant äkki ööd ja päead edasi ja tagasi ning ka rannaäärsed roostikud ei anna enam ei varju, põgenemis- ega rahulootust, sest igal pool on ees kariloomad ja elektrikarjused? Saarel on teadupärast piirid, erinevalt mandrist, kus loomadel laiemalt liikumisvõimalusi ja nii on inimene nad oma suures ahnuses ja teadmatuses lõksu püüdnud.

Edasi sai oma murega pöördutud looduskaitsega paremini kursis oleva asjatundja poole, kes lubas asjaga edasi Keskkonnaametisse minna, kust omakorda anti lubadus võtta muudatusettepanek arutusele ja ehk muuta isegi väikesaarte seadust lageraiete tegemise osas. Ootame ja lodame kiiret tegutsemist ja peatseid muutusi sel alal.

Siiski, olen ikka ja jälle tabanud end mõttelt, et kui ühel hetkel peaksin valima inimese või looduse kestmajäämise vahel siin päikese all, valiksin looduse. Miks? Sest oma hinges olen ma rohkem looduse kui inimese poolt, ja mida aeg edasi, seda enam. Võibolla olen ma rumal või naiivne, võibolla ei passi minu mõtteviis mitte kuidagi tänasesse, vahedalt kalkuleerivasse maailma, kus suudetakse mis iganes rahasse ümber vahetada, aga iga kord, kui näen või loen kusagilt mõnd totrat või kalki teguviisi, mis on kõigiti vastuolus looduse loomulike rütmidega ning ajendatud ilmselgelt inimese puhtast kasumiihast, kihvatab minu sees miski. Okas jääb hinge ja süda valutama alati looduse, mitte inimese pärast.

Mitte kuidagi ei suuda ma mõista kedagi, kes tuleb keset juuliööd ( jah, justnimelt kusagil 00.30 öösel) hiigasliku niidukiga saare südamesse põldu niitma, tohutu latern nagu kükloobi silm ees eredalt hiilgamas.. Mitte ühtki mõtet ei liigu tol niitjal vist sel hetkel loomadele,lindudele ega pisimutukatele, kes sealsamas niidul parasjagul puhkavad, toitu otsivad, pesitsevad. Kuhu neil sealt unesegase ja ehmununa varju minna on, kas keegi neist üldse selle koljati alt eluga pääseb...? Mis tunne sul, niitja, endal oleks, kui keset rahulikku südaööd tuleb mingi monstrum ja su majakese koos sinu endaga uppi lükkab? Jah, võibolla kõlavad minu viimased laused siin liiga emotsionaalse ja dramaatilisena, aga tahan jätkuvalt uskuda ja loota, et meie maailm on siiski veel tasakaalus ja et varem või hiljem saavad need niitjad ja raiujadki looduselt oma teenitud palga. Ja seda mitte ajas kaduvas rahas, vaid milleski hoopis igavikulisemas.

5 aastat

Aeg-ajalt juhtub, et käin oma siinses blogis veel nostalgitsemas, asju üle lugemas ja tagasi vaatamas, mida ma tegin ja mõtlesin ühel või teisel ajahetkel oma saareelus. Vaatan kahjutundega oma blogrolli- kui palju toredaid blogisid, mida kunagi järjepidevalt lugesin ja sealsetele kirjutajatele kaasa elasin, aga nüüd enam kuidagi ei jõua. Vahel vilksab peast läbi mõte, mis oleks kui...? Kui hakkaksin isegi uuesti blogima, oleks nii tore, vabastav, oma mõtteid ja muljeid taas jagada, aga... Tjah, on nii mõnigi aga. Näiteks jagan oma reaalset elu praegusel hetkel rohkemate inimestega kui 5 aasta eest. Tekib küsimus, kas ja kui palju ma nende tegemisi peaksin kajastama, kas see neile üldse meeldiks. Ehkki teistpidi võttes on see siiski eeskätt minu enda blogi, milles põhirõhk minul endal, minu mõtetel, tundmustel, tegemistel. Ja nii ma otsustasingi uuesti proovida. Kindel on see, et nii sageli ma enam blogida ei jõua, kui seda mõne aasta eest tegin, aga kui tunne ja võimalus tekib, püüan nüüdsest taas siia lehekülgedele üht-teist üles panna. Ja ka teie omi, armsad blogisõbrad, taas lugema hakata.
Esimese postituse pealkirjastasin nii, nagu seda tegin, üsna mitmel põhjusel. Esmalt on see ajavahemik hetkel nii ehk naa esiplaanil nii ühe toreda telesaate näol, mida huviga igal reedeõhtul jälgin ja mis tekitab iseeneses samu mõtteid, millest kõnelevad seal olevad külalisedki, kui teiseks saab kohe-kohe minu enda eluski taas täis üks tinglik viisaastak.
Ma pole oma sünnipäevi ega juubeleid kunagi üleliia tähistnud ega ole ka see inimene, kes viitsiks neil puhkudel midagi korraldada või kedagi kokku kutsuda. On tore, kui teised sel puhul meeles peavad. Kui mitte, siis olen küll hinges ehk pisut kurb ja pettunud, aga välja seda suuremat ei näita ning ega sest sünnipäevatamisest mu elus tegelikult suuremat muutu. Nüüd, oma 35. juubeli eel olen pisut ärev- – kas üldse ja miks ma peaks seda tähistama? Rangelt võttes on see vaid üks muutuv number kord aastas ja ega ma ühtki eelnevat juubelit oma elus ka eriti suurelt võtnud pole. Seekordne on ilmselgelt veelgi võimatum lihtsalt selle pärast, kuidas mu elu hetkel kujunenud on. Olud on teised ja mõtlengi, mis oleks, kui jätaks selle numbrivahetuse seekord hoopiski tähelepanuta, et see oleks lihtsalt sama veidike nukrameelne ja üksildane reede, nagu neid mu elus sel aastal järjepanu on ette tulnud ja küllap tuleb veel? Vähemalt täna, siin ja praegu mõtlen ma nii, mis saab 2 päeva pärast, eks elu ise näitab. Seoses numbrivahetusega aga mõtlesin küll ajas esmalt veidi tagasi ja seejärel ka veidi ettepoole vaadata.
Nojah, minevikus sorida ja nostalgitseda on mulle alati tohutult meeldinud, ei saa isegi aru, kuskohast või miks see tuleb. Siinsed blogileheküljed on aga just paras koht, kus kiigata 5 aasta taha ja mõelda, kas, kes ja kuhu suunas vahepeal muutunud on.
Minu elus on vahepealse 5 aastaga muutunud peaaegu kõik- nii elu- kui töökoht, pereelu ja suhtumine nendesse kõikidesse. Üldjoontes saab öelda, et kõik on läinud ainult paremaks ja välisel vaatlusel saan kõigega ainult rahul olla. Kui oleksin sedasama kirjutist paberile pannud nii aasta või ka kaks tagasi, oleksin vist hõisanud lausa, et mul on unistuste elu ja peaaegu kõik soovid täitunud, et ma olen ise saanud üleni selleks rahumeelseks, enesekindlaks ja toredaks inimeseks, kelleks alati saada olen soovinud. Siin ja praegu ma sedasama enam sajaprotsendiliselt väita ei saa, sest oleks väga igav, kui elu olekski kuust kuuse ja aastast aastase üks suur roosamanna. Tuleb välja, et elul on siiski mulle veel nii mõnedki riukalikud õppetükid varuks ja need keerukused iseendas ja oma lähedaste elus tuleb mul veel ära õppida, seejuures ilma liigselt virisemata. Millised need raskused ja tagasilangused on, nendest tuleks teha terve eraldi postitus ja kui leian endas selleks piisavalt jõudu, tahtmist ja aega, siis see ühel hetkel siia lehekülgedele ka ilmub.
Kõige suurem, tähtsam ja ilusam muutus mu elus on kindlasti see, et minu pere on hetkel täpselt poole suurem kui 5 aastat tagasi, mul on hooliv, armas ja üdini hea N, ilma kelleta vist küll ühtki toimunud suurtest muutustest poleks teoks saanud
Mul on nüüd ühe tirtsu asemel kaks! Nimetame neid siis suureks tirtsuks ja pisipõnniks. Kui esimene neist on omadega jõudnud parasjagu rinda pistma hakata kõigi teismeea murede, rõõmude, valudega ja seda nii, et ükski majuline neist päriselt puutumata ei jää, siis pisipõnnil on täis vaevalt pool eluaastat ja tema maailmaavastamisel silma peal hoidmisele kulubki hetkel lõviosa minu emapuhkusest. Siitsamast koduseinte vahelt saavad minu elus hetkel alguse ka kõik minu suured rõõmud ja väikesed mured ja kui päris lõpuni aus olla, siis vahepeal ikka vastupidi ka, et väikesed rõõmud ja... aga see selleks.
Mis veel? Maaelu on taas linnaelu vastu vahetatud ja suures oas olen ma oma valikuga väga rahul. Kui N mõnel hetkel ikka heietab, mis oleks, kui koliksime ikka maale, siis hetkel ma selleks veel valmis pole. Lihtsalt sai see etapp minu jaoks läbi ja limiit täis, siiani pole peaaegu et ühtki argumenti, mis veenaks tagasi minema. Ma ei ole seda ust enda elus kaugeltki lõplikult sulgenud ja väga võimalik, et olengi ühel hetkel sel pisikesel saarel, mis mind omamoodi siiani väga hoiab, looduse ja vaikuse rüpes tagasi, aga mitte veel. Ilmselt mitte ka lähema 5 aasta jooksul. Linnas on veel piisavalt tore- on kohad, kus käia, kui melanhoolia peale surub. Inimesi on lihtsam enda juurde kutsuda või ise nende juurde pääseda. Mitte et ma seda eriti sagedasti teeksin, aga hea on teada, et vajadusel on see võimalus olemas.
Ja lõppu veel küsimus- mis võiks olla saanud minust 5 aasta pärast? Eriti paljut ma oma elus muuta enam ei tahaks, loodan, et ka 5 aasta pärast elame ja suhtleme kalli N-ga sama loomulikult, rahulikult ja ausalt kui seda hetkel teeme. Suurim lootus on muidugi see, et meie ühist aega oleks veidikenegi rohkem kui nüüd, aga ka see on teema, mis väärib päris eraldi postitust ja suurt ning põhjalikku läbimõtlemist enne seda.
Viimasel ajal on küll minus ehmatava hooga kasvanud soov järgneva viisaastaku jooksul seista N-i ja kogu maailma ees ka maani valges kleidis, et teha see üks ja ainuke päev oma elus selliseks, kus esmalt ise tunda ja ka ilmale teada anda, kuiväga õnnelik ma selle ühe ja ainsa OMA inimese üle oma elus olen. Arvan, et iga naine väärib seda ühte ilusaimat päeva oma elus, oma kallima kõrval. Tööl tahan ikka suuresti sedasama teha- raamatud, kirjutamine ja õpetamine on minu elus just need asjad, mis mulle enim meeldivad ja korda lähevad, nendega seonduvaid töid suudan enim nautida ja loodan, et ka tulevikus saab see nii olema.
Sama lugu on tantsuga-olen just sel sügisel leidnud endas jõudu sellega uue innuga tegelema hakata, tähenduslik 7 aastat sai juba möödunud hooajaga mööda ja ühes sellega ka kahtlemiste ja kriisi aeg. Lisaks loodan, et leian taas tee jooga juurde, mida olen vahelduva eduga harrastanud poole aasta kaupa, kuid hetkel, viimase aasta jagu, enam mitte. Põhjuse mittetegelemiseks leiab alati, nagu öeldakse, hoopis keerukam on võtta aeg maha ja öelda endale, et tahan ja vajan seda tegelikult enda ellu.
Mõned sisimad soovid on veel, aga need on alles kas nii värsked või poolikud, et sõnadesse kätkeda neid veel ei oska, Kindel on see, et üks osa neist puudutab nii minu kirjutamisi kui uusi hobisid ja teine osa on veelgi isiklikumat laadi kui pulmad, aga eks iga asi omal ajal. Kas siis õigel ajal või pisut hiljem

Kokkuvõtteks aastast 2013

Teen hästi lühidalt kokkuvõtte sellest, mis oli aastas, mis nüüd mõne tunni möödudes otsa saab, kõige enam meenutada. Oli imetore ja muutusterikas aasta.

Olen ennast kodulinnas MÕNUSASTI sisse seadnud, kõik sujub, laabub ja läheb täpselt nii, nagu peab. Olen suuresti kodune ja tunnen end siin õdusamalt, kui kunagi enne oma elus. Olen ilmselgelt sõiduvees, kui saan köögis toimetada või muul moel OMA kodu heaks panustada, olla igal hetkel olemas oma perele, oma kõige kallimatele!!

Tööaastana oli 2013 seevastu üpriski erandlik - minu elus ei juhtu just ülearu tihti, et ühe aasta jooksul jõuan töötada 3 erinevas kohas. Ometi nii seekord läks. Töökoht saarel oli armas ja sealt on palju-palju sooja meenutada. Natuke kriibib sealt äratulek siiani hinges, tunnen, et see on olnud senistest parim töökoht, mulle enim sobilik. Aga elus ei saagi kõik alati ideaalne olla, kodune idüll kaalub selle väikese hingevalu iga hetk üles.

Seejärel vahepalana suvine Imedemaa. See koht töötingimuste ja eriti palga osas kuigivõrd oma nime ei vääri, aga kogemuse mõttes ja eriti ühe ülitoreda noore sõbranna mõttes oli siiski vajalik ning tore, eks näis, mis eesoleval suvel saab.

Ja sügisest hoopiski tavalasteaed. Uuh, mulle see töökeskkond kohe üleüldse ei sobi, olen seda oma tööpäevikus palju kordi kirunud ja loodan, et selle kohaga saan jaanipäevaks ühele poole. Mul on sageli ebameeldiv tööle minna, juba nende mõne kuu jooksul ja see ei tähenda vist head... Püüan niipalju kui saan, oma suhtumist muuta või vähemalt vaos hoida, aga iga kord see ei õnnestu. Nüüd vähemalt tuleb varsti valgus tagasi ja näen ehk siis ka tööasju pisut heledamas valguses, praegu on see pool minu elust pisut ehk liiga süngetes toonides.

Aga muidu on kõik imehästi. Kodus on soe ja hea, armastus on hinges ja tulevik tundub ses osas olevat lootusrikas ja helge.

Esimesed tiirud Haapsalus. Joomisest enne ja nüüd

Nüüdseks olen siis juba terve kuu elanud taas sünnilinnas. Ja mul on pähe tiirlema jäänud kummalised mõttekatked, et olen jõudnud mingi imeliku tiiruga tagasi, ehkki samas ka väga uuele ringile oma elus ning et siin pole vahepealsete enam kui 8 aastaga suurt midagi muutunud. Olen viimasel nädalal näiteks avastanud, et esmaspäev on siinmail paljudele puhkepäev. Turg on suletud esmaspäeval ja teisipäeval ning (laste)raamatukogu pühapäeval ja esmaspäeval. Õnneks või kahjuks olen aga ise sel suvel vist küll kõik esmaspäevad tööl, nii et midagi hullu ei juhtugi.

Konnatiik, ütlevad kohalikud selle armsa tillukese linna kohta ise, vesi on sogane ja kõik ujuvad ringiratast. Umbes nii see vist ongi. Aga suvine Haapsalu on siiski üsna tore. Just eile õhtul uitasime kahe perega linna peal, käisime Grand Holm Marina kõrval asuvas kohas õhtustamas, koha nime päris täpselt ei teagi, aga äkki võis see olla kuidagi kapteniga seotud nimi?... Igal juhul oli see tore ja rahulik sinistes toonides interjööriga paigake, kus söögile ( rootsi -lauaga koht muide ja sugugi mitte tapvate hindadega) taustaks mängis Dagö ning vaatamata päikesest punaseks põlenud nägudega regatilistehordidele väljas terrassil oli meil omakeskis hubane väike sööming.

Sellele järgnes aga jalutuskäik päikesepaistelisel raudteejaama perroonil, kus avastasime toreda ja informatiivse infotahvli Haapsalu raudtee seiklusrikka ajaloo kohta. Nimelt lisaks nö kuivadele faktidele oli seal pikemalt juttu ka 1926. aastal juhtunud raudteeõnnetusest, kus vedur üle tammipiirde merde sõitis. Toredas vanas kirjaviisis oli seal kirjas, täpset sõnastust ei mäleta, aga stiilis: " Õnnetus juhtus kella 14. 30 paiku päeval ning kella 16.00- ks oli selge, et nii vedurijuht kui tema abiline wiibisid õnnetuse hetkel wiinastanud olekus. Korravalvurid suutsid waid wälise waatluse põhjal selle kindlaks teha, sest kummalgi mehel oli raskusi sirgelt paigal seismisega ning nende ümber oli tunda tugewat wiina lehka."

Ning pisut allpool jätkus tekst hoiatavas stiilis:" Selle sündmuse põhjal tegi komisjon omapoolse otsuse wabastada wedurijuht wiiwitamatult oma teenistuskohast raudteel ning tema abile teha karm hoiatus, mis sisaldab muuhulgas teksti, et järgmise taolise rikkumise korral wabastatakse ka tema töölt. Ühtlasi on tungiw palwe ka kõigile teistele töötajatele ning järelwaatajatele jälgida, et keegi ei ilmuks ametikohuseid täitma wiinastanud olekus."

Vahva väljend purjusoleku kohta - wiinastanud olek ja üldse oli taolist ligi saja aasta vanust teksti mõtteselguse koha pealt veidi keerukas lugeda, aga jäime mõtlema just selle erinevuse üle, et tol ajal polnud ju veel mingeid võimalusi vereanalüüsi või "Puhumise" teel alkoholijoovt tuvastada, kõik pidi taanduma vaid välisele vaatlusele. Aga no kui juba kaugelt viinahaisu tunda on ja mehed ka eriti sirgelt püsti seista ei suuda, siis peaks ju igaühele selge olema, et sellised "kakukesi" mootorsõidukit juhtima lasta oli ilmselge viga. Või tipsutasid mehed alles rooli taga, mine sa võta nüüd tagantjärele kinni?!.

Olukorrast tööturul. Muidu ka.

Jah. Selle tähe all on minu elu ühes jadas kulgenud juba viimased kolm ja pool kuud. Nimelt tööd otsides. Läänemaale.

Olen seadnud endale mõningad sihid, millest allapoole ei tahaks laskuda, kuid üha enam tundub, et olen end vist liigselt piiranud, liigsete lootustega hellitanud. Sest hetkeseisuga on tulemus ümmargune null. Kas olen liiga pirtsakas, kui soovin, et uus töö oleks senistele kogemustele ligilähedane - st sisaldaks soovitvalt midagi kirjanduse ja /või keelealast, suhtlemist inimestega, oleks loov, vaheldusrikas ja mitte eriti füüsiline? Palgasoov, arvestades oma haridust, senist töökogemust jms algaks 500 eurost kuus?

Olen saanud mõnevõrra targemaks, üllatunud, pettunud, avastanud teatud seaduspärasusi. Esimesele töökuulutusele vastasin juba jaanuari algul. Otsiti õpetajat, raamatukogutöötajat. Vastus pikale motivatsioonikirjale ja CV -le oli lühike ja konkreetne - täname kandideerimast, Te ei osutunud valituks.

Järgmisel kuul pakkusin end hotelli administraatoriks - kuni tänase päevani ( kandideerimistähtaeg oli 25. veebruar) ei ole sellele järgnenud vähimatki reageeringut.

Märtsis otsiti taas õpetajat. Pakkusin, et tulen sügisest, sest tingimused tundusid hästi sobivat peale selle, et see töökoht oleks kodust võrdlemisi kaugel ( u 50 km, mis tähendaks 100 km bussisõitu 4- 5 päeval nädalas). Jätsin otsa lahtiseks ja räägime veel kevadel. Loodan, et sealsed olud pole muutunud vahepeal, kuid mai lõpus võib selguda, et koht on juba kellelgi teisele läinud ....

Aprillis olen pakkunud end raamatupoodi müüjaks- tähtaeg on täna, senini ei ühtki reageeringut, sobivuse, mittesobivuse jne kohta.

Tegevusjuhendaja ametikoht pidas mind töövestluse vääriliseks- lõpuks ometi, olid mu ootused laes. Valmistasin end ette, vaatasin üle tingimused, sättisin end korda- ja kogu vestlus toimus u 10 minuti jooksul koridorilaua taga ja oli sisuliselt ülevaade sellest, mis mind järgmise 3-4 kuu jooksul väga väikese palga eest ees ootaks. Mõtlemisaega anti veel ülehomseni ja ka siis pole kindel, et just mina selle töö saan.

Selline nukker seis. Sirvin ju oma kaks korda nädalas töökuulutusi ja olen täheldanud seaduspärasusi - on kindlad kohad, kus miskipärast inimesed kogu aeg vahetuvad- need on kindlate poodide klienditeenindajad, hotellide adminnid, baaride ja restoranide kokad, klienditeenindajad... Mõtlen, miks küll, kui kuulutuse järgi tundub koht igati kena ja vastuvõetav. Ja ehkki ma pole kunagi mõelnud, et võiksin töötada mõnes riidepoes või restorani teenindajana, peaks töömure ikkagi juba väga suur olema, et pakkuda end kohta, milles otsiti sedasama töötajat vaid 3 kuud tagasi ja sellest veel 3 kuud tagasi ka.

Aga muust rääkides- olen veel viimaseid nädalaid oma saarekesel, mis praegu rõkkab linnulaulust, soojast päikesepaistest, esimestest õitsemavalmistujatest ja imelisest kevadaroomist, saarel, mis kohe-kohe on vabanemas viimasest raskest lumerüüst, ehkki meri on veel kindlalt jääs ( viimane sõit üle jäätee toimus mul sel kevadel 5. aprillil, mil see viimast päeva ka ametlikult avatud oli vist). Praegu on kurb ja kahju juba, sest nüüd ju läheb siin jälle ilusaks ja soojaks, nüüd on siin jälle elu ja rohelust, aga mina sean sammud hoopis linnatolmu sisse lootuses kogu suvi tööd rügada ja elatist teenida, sest on PERE ja KOHUSTUSED, mis ühtpidi tekitavad minus, pikaldases erakus ja üksiolijas, nii tohutut ja kirjeldamatut rõõmu, aga sunnivad paraku ka isetumaid valikuid tegema.

Muidugi ma loodan südamesopis, et saar mu elust lõplikult ei kao, sest tahaksin siin suviti marjul- seenil ikka käia. Või niisamagi vahel uidata. Sügistalvisel perioodil hoiaksin seevastu siit eemale. Liiga palju kurbust, üksindust, lüüasaamise tunnet ja muret meenub noist aegadest. Aga eks seda, kuidas asjad kulgema hakkavad, näitab lõpuks ikka elu ise.

Augusti viimane nädal. Tallinn. Chill....

Omapead pealinna väisamas. Juba eile hommikust saadik. Peab tunnistaama, et kuigi natuke pabistasin, on tegelikult siin seekord väga tore ja omamoodi isegi rahustav aeg olnud.
Olen ju kogu suve agaralt tegelenud pereks kasvamisega ja minu meelest tuleb see meil ka aina paremini, loomulikumalt välja. Ausõna, täna mõtlesin siiralt ja natuke õnnenuttki kurgus, et mul pole olnud vist kunagi nii turvalist seljatagust, nii usalduslikku, samas lihtsat ja täiuslikku suhet, kui praegu. Et see on tegelikult suurim kingitus, mille elu saab teha. Et minu õnn on täiuslik ka siis, kui nüüd jääbki tööd ja palka märgatavalt vähemaks, siis kodune muinasjutt kompenseerib seda minu jaoks. Päris palju kohe...
Aga tegelikult pidin jutustama ju hoopis oma Tallinna-olemisest. Tjah, eile peale koolitundide lõppu hulkusin aja sisustamiseks Viru keskuse poodiderägastikus ja hetkeks, ainult mõneks üsna põgusaks viivuks, oli mul endast kohutavalt hale. Suures ja mürisevas kivilinnas, ümber tohutu inimeste, hindade, keelte, lõhnade, sammude virvarr ja järjekordsest poeboksist välja astudes suutsin juba suunatajugi kaotada. Aga astusin vapralt edasi. Ei juhtunudki midagi hirmsat.
Ja tänane on olnud veel eriti tore. Jalutasin peale pikka tudengipäeva sisse oma kunagisse lemmikpaika Tallinna vanalinnas, Kloostri Aita. Ohh, see on nii ilusaks ja stiilseks tehtud (ainult sama, suur ja raske valge-punasekirju välisuks meenutab veel endisi aegu) ja kuigi rahakotis haigutabb paras auk, otsustasin nostalgia mõttes seal natuke süüa. Tellisin peedivormi juustuga ja see oli tõepoolest hea (särises alles, kui ettekandja toidu lauda tõi). Ja ümberringi peamiselt küünlavalgus, mahe muusika, vähe inimesi ja hoolitsevad teenindjad. Tore oli.
Siis ajutisse koju, Müürivahesse. Nüüdseni istun nurjatu enesekindlusega parasjagu tööloleva kaaskondse arvutis ja olen esimesteks koolipäevadekski juba natuke valmistunud (kuigi ikka hirmus on mõelda ka, et kõigest 4 päeva ja juba ma targutan jälle kusagil klassi ees).
Praegu aga ma selle peale ei mõtle. Chillin tõeliselt. Kuulan Youtube`st ma ei tea mitmendat Wonderful Chilloutì kogumikplaati ja tunnen, et meel on vaba ja homse kaitsmise pärast ma ka eriti ei muretse, vaid hoopis rõõmustan, et saan kohe peale kaitsmiste lõppu (siis juba loodetavasti uhke tunnistuseomanikuna) tagasi kallite koduste juurde minna!! :)

Suvine fotogalerii

Jah, olen lõpuks ometi taas õnnelik fotoka omanik! Ja et mind veel lõplikult surnuks ei kuulutataks, siis lisan siia väikesed vihjed sellest, et see jahe ja nii ime-imeline suvi pole ka minust päris mööda läinud:))

Pildil on metsseakari Pihkva kandis. Te ju kõik ikka näete metsanotsusid sellel, eksju-onju?:) ( need notsud on ju kõik nii pelglikud, et ei tihanud autost välja minna parema pildi lootuses...)

Ühel vihmasel neljapäevaõhtul juulis sai külastatud ka kunagist tudengipõlvelinna Viljandit.

Põlva uhke purskkaev. Sellesama veekogu lähistel kohtasime ka täiesti (hull)julgeid parte, kes lasid ennast paari sammu kauguselt nii pildistada kui filmida.

Voorel oli see uhke rebaseisand ( või -emand) end otse pingiservale istuma seades taksidermiat reklaamima sättinud.

Pildistasin omaenda varju ...:)

Suve ilus sündmus- pruudi nime uputamine uhiuuelt paadisillalt Aafrika rannas.

Pullapää paesel pinnal kaljuseinal kasvav tundmatu sõnajalaline - (kusjuures pilt on tirtsu, mitte minu tehtud).

Haapsalu mereäärseis soppides kolades võib avastada sääraseid kelmikaid tuulelippe.

Ühel tuulisel päeval Haapsalus ...

Lilleilu omalt peenralt

Tuulise päeva järel saabus rohekuldne päev ja harakaski otsustas meie tagaaeda külastada.

Hiilisin, mis mina hiilisn ja peitusin isegi kivirahnu taha salamahti pildistama- sookured nägid mu ikkagi ära ja pagesid tiibade lehvides enne, kui sobivamasse pildistamiskaugsse olin jõudnud....

Algaja lilleistutaja mured

Olen sel kevadel mõnevõrra tegelenud ka lillede ümberistutamisega. Raamatuid ja foorumeid uurisin ka enne natuke, aga tundub, et sealt saadud tarkustest on väheks jäänud.
Täpselt kaks nädalat tagasi tegin algust - esmalt istutasin ümber 3 päevaliilia ( selle kõige tavalisemat, oranzide õitega varianti) taime, kuna raamatud ja foorumid kinnitasid, et tegu on lepliku ja vastupidava püsilillega, mida võib ümber istutada nii kevadel kui hiljem.
Olgu kohe öeldud, et uus kasvukoht on vanast avaram, tuulepealsem, kuivema mullaga ja paraja kaldega. Ümber istutama hakkasin neid sellepärast, et vanas peenras on nad hirmus tihedaks läinud, nii et eemalt paistab ainult tihe leheräga, aga uus peenar on veel võrldemisi tühi. Taimi üles kaevama asudes selgus, et vana peenar on tõeline kiviräga, nii et labidas maasse ei läinudki. Toksisin ettevaatlikult igast suunast, siis loobusin labidast ning asusin sõrmedega taime lahti kaevama. Usun, et juured said kõigil kolmel üleskaevatul tõsiselt kannatada. Uus peenar on mullarikkam ja pehmema pinnasega. Algul tundus, et lilledele päris meedib uus asukoht, ent sel pühapäeval avastasin, et kõigil taimedel on leheotsad kollaseks tõmbunud. Kas see ongi nüüd nende pika surmaagoonia algus või on see ajutine tagasilöök ja neid saab kuidagi siiski toibutada?
Eile istustasin enda lohutuseks ümber ka iirise, mille ühe risoomi peal on kokku 3 väikest puhmast, mollest ühel on peal juba ka kena roheline õiepung. Eks näis, kas ja kuidas iirised uue koha omaks võtavad...
Kui juba jutt liiliatele läks, siis kevadel oli tolles uues ( uuele elule äratatud vanas tegelikult) veel üks kummaline juhtum. Mai keskel võtsin ette tolle unarule jäänud peenra põhjaliku rohimise. Naadi ja lõikhina sees kasvasid kenasti mõned nartsissipuhmad, kaks pojengipõõsast ja pesadena mingeid mulle senini tundmatuks jäänud püsikuid veel. Kuigi olen lillede alal täielik võhik, arvan, et tegu võiks olla mõne liiliasordiga. Nad on tugevat kasvu, nii 30-50 cm kõged, lehed on helerohelised, nahkjad, teravapotsalised, pikliku kujuga ( kujult ja kasvult umbes nagu tiigerliilial, aga heledamad ja tugevama tekstuuriga), lehed kasvavad ringis ümber varre. Varred on tugevad, suurematel taimedel tunduvad lausa puitunud. Õisi ma neil näinud pole, aga peenra senise omaniku väitel on nad lähedalt nuusutades ebameeldiva kährikulõhnaga. Taim pidada õitsema mai algul.
Niisiis kui umbrohu sees nood tundmatud liiliad, nimetagem neid hetkel tinglikult nii, olid täis elujõudu ja vohasid peenraäärtel, siis õige pea pärast rohust puhastamist hakkasid kõik puhmad järgemööda kolletuma ja ära kuivama. Kas tegin neile järsu niiskusevähendamisega äkki peenart puhtaks kitkudes liiga, said nad järsku kusagilt mõne haiguse (nakkuse) või ongi asi selles, et kuna taimed olid nagunii juba ära õitsenud, siis pole nende kuivamises ka midagi traagilist? Ja kas ma peaksin need kuivanud rootsud peenrast ära lõikama, kuidagi võigas on, kui need kollaseks tõmbunud lillelaibad seal ümber kohe õitsele puhekvate pojengide lamavad....

Otsapidi suves, otsapidi olnus

Suuremad, kiiremad ja tihedamad toimetused näikse selleks korraks möödas olevat -kool on läbi, eksamid tehtud ja ... väike tühimik on hinges. Oli seda sebimist, mis ta oli, kuidagi liiga äkki lõppes see kõik ära. Siis oli veel mõnda aega segaseid aegu tööde juures, aga tundub, et asjad hakkavad siin väikeses konnatiigis vist pisitasa maha rahunema. Mai läks mööda niisuguse tuhinaga, et ei saanudki ühtki rida siia kirja, nüüd mõtlen, et suvi ja aega rohkem, jõuaks kirjutada, aga mõte ei taha ikka veel hästi tulla... Sel kevadel olen rohkesti looduses viibinud, aga mitte seoses loodusgiididega- nende matkadega läksi nii õnnetult, et mitte ühelelgi seekordsest kolmest pärandkultuurilisest matkast mina kahjuks ei jõudnudki. Esimesel korral vembutas ilmataat nii korraliku tormi, et praam ei sõitnud ning järgmised kaks laupäeva oli tirts tõsiselt haige. Kutseka rahvas aga oli nii lahke ja arvas, et kuna ma loengutes ju siiski käisin, annavad nad mulle paberi ikkagi kätte ning kutsusid lahkelt ka plaanitavatele järgmistele koolitustele. Nii tore!! Kogu maikuu toimetasin niisiis rohkem saare peal ja on olnud toredaid õhtuseid-öiseid metsaskäike, kus on dziibiga üle metssigadest küntud tallermaa küntud ( ise roolis!),südaöösel soomülkas autoga kinni istutud ( õnneks polnud mina roolis!!), paari meetri pealt metsanotsude pesakond ära nähtud, raielangil kahe põdrapulliga ligemale 15 minutiti tõtt vahitud ning metskitsi heinamaal hüppamas filmitud. Praegu ootan kõige enam puhkust, kuid seda üsna kaksipidiste tunnetega - ühelt poolt tahan niiväga sellest topeltsebimisest end üdini välja lülitada ja rahulikult marjul - seenil käia (ehkki teades, et sel aastal on saarel nii oma staarkaru kui kuulduste kohaselt ka 2 hunti, ei tundugi üksi marjule minemine niiväga ahvatlevana), teisalt teeb mind ärevaks, et see susser-vusser, mis seoses tööasjadega juba oma pool aastat on kestnud, et seda on võimalik minu selja taga hoopis paremini ajada. Hetkel on sellega rahu, lubati, et sügiseni, aga mine seda isahane tea... Olen juba nii hellaks tehtud selle koha pealt, kunagi ei tea, mille pärast keegi jälle susima võib hakata ... Aga kunagi ei saagi vist olla nii, et elus oleks kõik ülihästi. Minul tegelikult peaaegu et on, aga ega ma enne õhtut veel hõiskama ei kipu. Elu on mind ses suhtes ülearu ettevaatlikuks teinud. Aga sisetunne on praegu igati hea ja lootused on suured.

Natuke aprillikuust, õhust ja armastusest

Mõtted vuravad peas kiiremini kui käsi jõuab tõusta neid kirja panema. Nii see aprill on poole peale kulunud. Töid ja toimetamisi on oi kui palju ja selle üle on mul ka väga hea meel.
Saan taaskord mitu korda nädalas linna vahet patseerida ( sest talvine saarerutiin tappis mind ikka väga tõsiselt juba) ja uusi asju õppida.
Selle nädala keskpaik möödus taas päälinnas tarkusi kogudes. Ja kui vahel juhtub minulgi kui suhteliselt kogenud loengusistujal, et no tuleb uni pääle, silm vajub vägisi kinni, tee sa nii tarka nägu kui tahes, siis seekord olid hoolimata hommikustest üübervarastest tõusmistest loengud nii huvitavad, et suugi kippus suurest kuulamisest ja kaasamõtlemisest ammuli vajuma. Meie pedagoogiõppes oli siis psühholoogiaainete nädal ja mõlemad õppejõud, nii Jaana Liigand kui Enno Selirand olid tõesti väga huvitavad, õpetlikud, toredad ja asjalikud kuulata. Neid kuulates lendas aeg lausa liiga kiiresti ja tekkis tunne, et kummagi loenguid võiks olla 1 päeva asemele vähemalt 1 nädal järjestikku.

Järgmisel nädalal lülitan taas end loodusgiidide tegemistesse ja no täna on minu märkamist mööda ka esimene selleaastane tõsiseltvõetav kevadilm õues. Tegin hommikupoolikul hoolimata oma kehvapoolsest enesetundest koeraga pika tiiru metsa vahel ja kahjatsesin järjekordselt fotokat taga. Loodus elab täiel rinnal- vaevalt paari meetri pealt tõusis meie eest mustikapuhmaste vahelt valju hoitushüüuga lendu üks suurem pruunikirju lind, uhkelt kirjud metsvindiisandad kaitsevad oma valdusi vaevu üle minu pea ulatuvatel kuuseokstel julgelt ja ennastunustavalt laulu lastes. Varblased tsäuksusid puiestikus sama erksalt ja sõjakalt kui koduses sirelipõõsas neid linnas sageli kuulda võib ja keegi rästastest ( kahtlustan, et vist laulrästas) lasi keset päeva küla vahel nii imelisi trillereid valla, et otsisin andekat lauljat tükk aega sihitult kuuseladvast. Leidmata ta minust jäigi, aga minu (suurtest tunnetest niigi hella ) hinge pani too lind veelgi enam helisema.
Õhus on ilu ja armastust, arvan ma!!

Kevade hakul

Igal aastal kevadel poeb loodus ühel hetkel mulle vupsti südamesse ja paneb endast kirjutama.
Olin vahepeal ligi nädala saarest eemal - elasin nö linnaelu ja nautisin seda tõeliselt - et on kuiv asfalt astumise all, et saab valida, millisesse poodi ja mis kellaajal minna, kuulatada akna alt mööda vuravate autode hääli, sillutisel kõpsuvaid möödujate samme....
Ja kuigi üks osa südamest ja hingest jäi mandrile maha, oli ikkagi omamoodi rõõmus saarele naasta. Ja avastada, et SIIN on ka lumi sulanud! ( põhjapoolsetes soppides ja suurte puude varjus läheb selle protsessiga küll veel omajagu aega, ent võrreldes eelmise aastaga, kui lumi ei sulanud ega sulanud, on sel aastal ikka tõeline rõõmupidu!).
Äsja lume alt välja sulanud maapinnal on ka alati mingi eriline hõng ja vägi sees. Nii tohutult rohelise varjundeid, mda märgata ja meelde talletada - mulluse kulu hallikasroheline, uute tärkavate liblede noorusrohetus, sambla pehme helerohelus, sinilillelehtede läikivroheline ja pohlade mustjasroheline.... Hiljem kas ununeb või vajub see palett teiste värvide hulka ära, aga praegu on vaadata ja imestella palju ...
Loomulikult ajendasid mind tegelikult tänahommikust postitust tegema hoopiski linnud! Üleeile nägin ja kuulsin Haapsalus kuldnokka, eile hommikul tabas kõrv metsvintide kahesuguseid hääitsusi metsa valvamas ning täna lisandus helisevasse kuuldepilti ka talvikese pisut flegmaatiline "Siit-siit-siit saab Riiga!"
Hing on nii rõõmus, et kevad sel aastal nii õigeaegselt kohal on( nii hinges kui looduses!!)

Vahel on nii ....

... et järg kaob käest.
Pikalt ja põhjalikult.
Mul on kahju, et olen kaotanud ( loodetavasti vaid ajutiselt) oma kirjutamissoone. Ja kirjutamissoovi.
Minu armas kodusaar on mu lihtsalt kohutavalt ära väsitanud. Välja kurnanud.Tühjaks pigistanud.
Mis ei tähnda tegelikult, et kõik oleks halvasti.
Olen hoopiski elule uut suunda seadmas, tegelikult mõneti seda juba isegi sillutamas.
Olen lugenud mõninga nostalgiaga oma senist blogi ja mõelnud - see osa elust, mida siin paaril viimasel aastal nii entusiastlikult kirjeldanud olen, ongi läbi saanud. Jäädavalt ja pöördumatult. Tundsin seda juba sügisel, oma meeleheidetega võideldes. Nüüd on uued teed avanemas. Kas ma olen nii julge, et astungi sildu põletades edasi?
Ma ei ole veel üleni kindel, aga vähemalt on mul nüüd siht. Lootus ja soov ja äratundmine. Nii südames kui teadvuses:

Mõtte tühermaadel uidates

Ma ei tea, kas see on meelepett või tegelikkus, kas ja mis on päris, aga näib, et minu elus vahetus koos aastanumbriga ka midagi muud.
Ma ei usu enam ammu mingeid endeid, ei tee enda jaoks asju sellega keerulisemaks, et teen juhustest vääramatu tõe. Lihtsalt konstateerin fakte.
Et lõppenud aasta viimane päev oli... hmm, ühelt poolt tavaline, teisalt ka teistmoodi.
Hommikune rahu ja kindlus.
Päeva peale süvenev nurkus, meeleheide, piinav teadmatu ootus, rusuv endassesulg.
Õhtu hakul vaevaline alistumine, püüd kohaneda sellega, mida ümbrus sinult ootab - ahjukütmine, ematunded, koogitaigen ( kui juba taignategu poole peal, avastasin, et jahu oli otsas ja käisin veel poole seitsme ajal õhtul seda juurde toomas, vanast harjumusest tõmbasin jalga kummikud ja sõiduteele jõudes avastasin, et vahepeal oli sadanud natuke lund, tee oli väga libe ja õhtu üsna pime. Käisin ja mõtlesin, täna on jälle see vana ja uue vahetumise aeg käes. Nukralt, tegelikult isegi emotsioonitult, teadmata veel siis kui teistmoodi saab minu olemine olema juba vähem kui viieteistkümne minuti pärast).
Jah, kodus tagasi, helises telefon ... ja kogu maailm sai uue näo. Ma ei mäleta, millal viimati peale üht helistamist oleksin rõõmust hüppama hakanud. Aga seda ma tegin. Nii suur vabanemine oli, et lihtsalt ei osanud end teisiti väljendada.

Aasta vahetus kuidagi iseenesest. Jäin saluudile pisut hiljaks,nii et kuulsin vaid üksikuid paugatusi ja nägin männilatvade tagant hägust kumendust. Ja siiski oli mu hing rõõmus - tegin libedale trepile uhiuuele lumele jälgi, hoidsin embuses neid, kes kõige kallimad. Tol hetkel ma ei saanudki aru, mis see on. Aga tagasi mõeldes taipan, et see oligi see ihaletud, uneletud ja oodatud seisund - Oled lihtsalt õnnelik, aina hõljud ja naeratad, nii et põsed jäävad sellest valusaks (ma vist muidu olen nii tõsine kogu aeg, et põsed pole harjunud õnnelikud olema!).

Ning hommikul oli uue aasta esimene päikesetõus mere niisketes iilingutes. See oli eriline tulemine, täiesti teistmoodi on avastada, kuidas päevavalgus keset talve tuleb - salamisi hiilides, pilved maa ja vee kohal muutuvad mustjassinisest purpurseks,siis tundub, nagu hakkaksid juba peaaegu läbi paistma kui muunduvad edasi pruunjaks, pisut suitsuseks ning seejärel pikaldaselt, mõtiskledes ja end halli aovalgusega seguneda lastes ilmub pruuni seest nähtavale õrnu roosakaid kiiri. Aeg peatub hetkeks, see on ilu, mis laseb end imetleda, endasse vaikivalt sulada, aga järgmisel viivul on juba kogu taevaserv ornazikas lõõsas. Siis ta ongi käes, too uue aasta esimene hommik.
Ilus talvine hommik, natuke lund ja natuke külma. Ja teel ei ole veel ühtki uut jälge, peale varase rebase omade võibolla.
Sel uue aasta esimesel päeval magasin kõige otsesemas mõttes maha kogu oma tavapärase tööpäeva. Voodisse heitsin kell 08.57 ja ärkasin kell 16.02.

Midagi teistsugusest sügisest ka

Juba on uus kuu, kõle ja hall, märkamatult poole peale jõudnud.
Elu veereb ühteaegu kiirelt ja rutiinselt, aeg-ajalt valgustavad seda üksikud eredad hetked, aga enamiku ajast on siiski väike tülpimus, tärkavad lootused, mis maetakse peagi uude pettumusse...

Tegelikult on endal ka kurb lugeda, kuidas ma viimasel ajal end aina masendunumalt väljendan. Huvitaval kombel on novembrikuus toimunud siiski ka väike muutus - olen hakanud taas maha rahunema ja eluga leppima - need on mu igatalvise tardumuse esimesed alged.
Ja elu ei ole mul ka nii üdini jube olnud kui siin mõnes viimasess postituses kajastanud olen.
Head ja ilusad asjad olen miskipärast hoopiski kajastamata unustanud.
Nagu oktoobri alguse Rocca-Al Mares käik koos setokestega ja hobuvankrisõiduga kesk kuldset jahedat sügisest laupäeva. Ja hilisem lotovõiduke kohapeal lahendatud ristsõnaga. Aasta algul ootab ees niisiis Narva-Jõesuu!
Või oktoobrikuine Saaremaa-sõit, mis päädis kollektiivse õhtuse mõnusa oleskeluga nooblis Georg Otsa spaas.
Või ENSV stiilikas kohalikus rahvamajas ja teine pisut tagasihoidlikum möll alles eelmisel nädalavahetusel Mardi-Kadri simmani nime all.
Nii et jah, kui üldine suur sügisväsimus ja -üksindus välja jätta, siis -
eehh, elus on ikka toredat ka!

Sügispoeesiast

Sel aastal siis muusikas taas väike suunamuutus, ühe hää tuttava soovitusel avastasin taas rokkmuusika. Selle sügise absoluutsed lemmikud!!:


Jah, ja tänasest on siis juba kella viiest väljas kotikas, see kohutav pime aeg on jälle käes. Justkui neid kurbi ja masendavaid mõtteid veel vähe oleks. Imelik, sest objektiivsest aspekstist, materiaalses mõttes läheks elu nagu paremaks, aga miski sisemine tühjus on totaalne.
Leian jälle aeg-ajalt, et nutan. Aga mille pärast? Ei tea. Näen enda ümber kummalisi musti varje, mis panevad täiesti võpatama ja tahes-tahtmata küsin endalt, kas minuga on ikka kõik korras?
Kas stress ja masendus avaldavad end tõesti lisaks spontaansetele viha-ja rahulolematusepursetele ka majas vilksavate tumeadate varjudena? Või on asi siiski vaid selles, et olen kogu nädalavahetuse järelejätmatult neid raskepäraselt lüürilisi Soome Sügispoeete aina kuulanud ja kuulanud ja kuulanud ja enesele nii hinge lasknud, et maailmast mu ümber ongi järele jäänud vaid imelik lummutis....