Islandi reisikiri. 2. päev- 20. juuni 2024

Magame hästi ja üsna pikalt, mina pugesin põhku kohaliku aja järgi kuskil kell 22, H veidi hiljem, ja äratus oli 7.00. Meie giid ütles ka eile õhtul bussis, et kogu reisi aja oleks soovitav äratus kella 7 ümber, siis jõuab hommikust süüa ja 8.30 on enamasti reisipäeva algus.
Täna just nii ongi - 8.30-st toimub ärasõit ja meie esimeseks reisisihiks on Skógafossi juga, mis tõlkes tähendab metsakoske.

See on samuti 60m kõrge, aga seda saab imetleda ainult eestpoolt, on olemas küll ka võimalus ronida mööda mäekülge kose kohale, aga meie seda ajapuudusel ei jõua. Vaated aga nii kosele kui selle ümbrusele on endiselt vägevad ja maalilised.

Edasi suundume Islandi lõunatippu, Reynisfjara musta liivaga randa, mida peetakse saare kõige ohtlikumaks paigaks, kuna seal on väga ettearvamatu ja tugev lainetus, lisaks kiiresti sügavaks minev ja väga külm vesi. Meie giidi sõnul on seal viimase 10 aasta jooksul merre jäänud mitu turisti. Enamik õnnetusi on juhtunud seetõttu, et inimesed ei oska hinnata lainete jõudu, unustatakse end seljaga mere poole ja pildistamise ajal tuleb ootamatult suur hoovus, mis viib ühe hooga kaasa. Seepärast on kogu alale paigaldatud mitmed hoiatavad sildid, peale viimast uppumist oli isegi terve aasta vetelpääste iga päev kohapeal, aga see läks riigile liiga kalliks ning umbes aasta eest paigaldati ranna juurde valgusfoori laadne seadeldis, mis värvi järgi näitab olukorda rannas: roheline = ohutu, kollane- peab olema ettevaatlik, punane- parem on mitte minna.
Meie saabumise ajal on seadeldis kollane, seega käime seal ohtlikus ja võimsas paigas ära.

Liiv on tõesti mustjas või kohati tumehall. Eemalt paistab ka üks auguga kalju, mida kohalikud nimetavad ukseavakaljuks vms. Lained on aga rannas ülisuured, kõrged, mürisevad, kohati tulevad päris poolde randa välja, samas vahepeal siiski natuke taanduvad uueks hoovõtuks. Ühes neemeetipus on ka väga võimas nurgaga kaljurünk, sellise ovaalse lohuga, mis meenutab eemalt vaadates mõne kaljukindluse või koopa kaarjat ust, aga tegelikult on vesi lihtsalt seda altpoolt uuristanud ja lähedalt uurides on kaljuseintel pisikeste sammaste laadsed moodustised, millest osad tõusevad ülespoole ja teisel pool jälle ripuvad kergelt allapole. Kõik see on tumedatooniline ja katsudes täiesti uskumatult sile.
Liiva on rannas kahesugust- nii päris mere ääres kui ka kaugemal rannaservas on see hästi peenike, kergelt krudisev, tuhkjas, vahepeal aga koosneb mustadest pisikestest kivikese viirgudest, mis meenutavad pisut pärleid ning on samuti täiesti siledad.

Sellele võimsale kohale järgneb lüheldane vahepeatus samblaväljadel. Sammal on islandlastele oluline, nad taunivad väga sellel tallamist, kuna sammal, kuigi kasvult väga aeglane, on siiski üks väheseid rohelust loovaid taimi, mis siinsetel laiuskraadidel üldse kasvab. Võib-olla natuke ka seetõttu ongi igale looduslikule vaatamisväärsusele, mida turistidele näidata tahetakse, tehtud laiad ja sageli ka postide või paeltega ääristatud teerajad. Teine põhjus on muidugi ka turvalisus, sest paljudes kohtades on maakoor väga õhuke või lausa auklik ja pole vaja, et keegi kukub või end vigastab.
Juba tegelikult enne samblavälju muutub maastik tõesti siin lõuna poolt kagusse kulgedes väga sürreaalseks- kahel pool põhimaanteed nr 1, mida mööda peamiselt Islandil sõidetaksegi, on järsku lupiiniväljade ja rohumaade asemel tihedalt suuri sammaldunud kivirünkaid ja -kuhjasid täis maastik, mis jätkub kilomeetrite kaupa. Ühel sellisel maalilisemal on ka meie peatuse, sest giid soovib teha meist grupipildi. Ette on selleks nähtud vaid 10 minutit, aga juhtub nii, et K tütrel kukub telefon sinna kivirünkade vahele ja hoolimata mitmetest pingutustest ning tüdruku ahastuspisaratest ei õnnestu tehnikavidinat sealt enam kätte saada.
Väikese hilinemisega jõuame keskpäevaks tänasele lõunasöögile, milleks on lambalihasupp, selle juurde pakutakse kohalikku hästi pehmet saia ja tumekollast võid, lisaks tee või kohvi võimalus. Supp on muidu maitsev, aga veidike vesine ja pika päeva kohta on lõuna ka minu jaoks pisut vara. Teist portsu ma ei võta, aga huvitav maitseelamus ja kohaliku toidu äraproovimine igal juhul. Supi sees ei ole kartulit, on vaid porgand, kaaalikas ja lambalihatükid, aga maitsestatud on hästi.

Edasi suundume Skaftafelli rahvusparki, kus saab toimuma meie reisi esimene matk. Askuri sõnul ei ole see väga pikk, kokku on distants 5km, aga võtame selleks kaks tundi, sest Svartifossi ehk musta koseni kulgeb rada, kus tuleb esimeseks harjumiseks piisavalt palju ülesmäge kõndida. Ta ei soovita matkaks ka eriti paksult riidesse panna, kuna mägimatk võtvat naha soojaks nii ehk naa, pealegi olevat tegu kohaga, kus Islandi mõistes on peaaegu alati ilus ilm. Ja tõepolest, nagu ikka, on meie giidil õigus- ilmaga on meil täna oluliselt rohkem vedanud, sest see on tervelt kraadi võrra soojem kui eile, ja vihma pole sadanud.
Matk on aga minu jaoks ikka päris tõsine, rada läheb esiti üsna järskude tõusudega, nii et esimese platvormi juures ei ole nahk mitte lihtsalt soe, vaid juba kergelt aurab seljas ning enamikul lähevad joped maha, ja tõusu jätkatakse kampsunite või dressikate väel. Järsemad kohad on sillutatud traatvõrguga, on mõned mägijõgedest üleminevad sillad ja trepid. Rada on turistidest muidugi üsna ülekülvatud, nagu ka kõik muud tänased atraktsioonid, aga see on vist bussireisi puhul päris tavaline ja vältimatu. Vaated on taas ahhetamapanevalt võimsad. Siinne kosk on natuke kaarekujuline või siis amfiteatrit meenutav, nagu mõned leiavad.

Mis mind imestama paneb, on siinsete lindude julgus- juba üles ronides kuulen mõlemal pool teed põõsastikus valju ja katkematut linnualu ning korra isegi näen ühe pisema puu ladvas üht rästamoodi lindu istumas ja ennastunustavalt laulmas, aga mul pole siis aega teda pildistada ega filmida, sest Askur teeb ees tempot, öeldes küll, et tagaisteel saab igaüks omas tempos kulgeda. Ja nii ka on- alla tulles saab rohkem pildistada ja avanevaid vaateid imetleda, ühes kohas märkame teeäärses rohus taas todasama pruunikat linnukest, keda eilegi, aga täna on ta veelgi lähemal, vast nii meetri peal, ja askeldab nii hoolega kõrges rohus, et ei pane teda imetlevaid, pildistavaid ja filmivaid inimesi tükk aega tähelegi. Ka toosama puuladva laulik on tagasiteel omal kohal, istub justkui palgatult oma ladvatipul ja aina hõiskab.

Tänane viimane peatuspaik on aga Jäälaguun - Jökulsárlón, mille juurde kuulub ka teemantrand. Viimane on nime saanud selle järgi, et muidu tumedale rannale toob meri aeg- ajalt huvtava kuju ja erineva suurusega jäätükke, mis on suurest, pisut lahest eemalasuvatest jäämägedest lahti murdnud, ja seal tumedal taustal nad säravad ja vahel on ka oma kuju poolest veidi teemandi moodi.

Sealt aga mõnesaja meetrise jalutuskäigu kaugusel, teisel pool suurt maanteesilda, paistab ka jäälaguun, mille vanus on vaid 90 aastat ja mis on tekkinud seetõttu, et Islandi suurim liustik Vatnajökull on kliima soojenemise tagajärjel hakanud sulama. Kuna see protsess paraku aina jätkub, siis ka laguun muutub aina suuremaks ja arvatakse, et ühel hetkel võib liustik, mis on hetkel veel kõige paksemas kohas terve kilomeetri paksune, lõplikult ära sulada. Teel laguuni õnnestub meil korraks näha vabas looduses ( või siis vabas vees) toimetavat hüljest ja taas on sealgi rannal ühe kivi otsas laulmas ja ennast demonstreerimas üks väga julge kohalik lind, välimuse põhjal pakun, et tegu võis olla nt hangelinnuga.

Jäälaguuni tutvustatakse meile läbi amfiibisõidu, mis tähendab, et ronime esmalt tolle pisut kummalise paadi kere ja suurte ratastega sõiduki kasti, paneme selga päästevestid ja saame kaasa ka kohaliku giidi, järjekordse ülienergilise tütarlapse, kes ütleb, millal me sõidukis võime seista, millal peame istuma ja räägib tee peal ka meie ümber ulpivatest jäämägedest natuke lähemalt. Samuti saame ise nii käes hoida kui soovi korral ka maitsta tükikesi täiesti läbipaistvat liustikujääd. Laguuni sügavust hinnatakse kõige sügavamates kohtades 250 ja 280m vahele (Askuri sõnul sõltub see peamiselt sellest, mis andmed on kõige uuemad või missugune giid neid parasjagu räägib).

Sõit algab ühe väiksema mäekülje servast, kulgeb algul natuke aega mööda maismaad, siis supsab amfiibauto väikse peatuse järel vette ja sõidutab meid paarkümmend minutit erikujuliste ja -värviliste jäämägede vahel ringi. Mõned neist on sinakas- roheka tooniga, giid räägib, et see on optiline ilusioon, ja näitab, et mägi on kas hiljuti laguuni juurde tulnud või ennast vees teistpidi pööranud, sest rohekas toon annab märku sellest, et surve jääkihtidele, mis asuvad madalamal, on suurem, kuna ülevalt tekib uusi kihte juurde ja seetõttu surutakse hapnik alumistest kihtidest välja. Vanemad mäed on üldiselt valged, mõni on ka pruunikas või päris musta tooni, sest pikema aja jooksul ühest kohast teise ulpides võib jää sisse jääda nii pinnasetükke kui vulkaanilist tuhka. Ühtlasi on just tuhk, mis muudab jää tumedaks, ka põhjus, miks Islandi liustikud sulavad kiiremini kui nt Alaskal vm, kus liustikud on üldjuhul säravvalged. Ja muidugi on need pilkupüüdvad jäämürakad vee all kordades suuremad, kui pinnal paistavad. Siin laguunis olevat kunagi filmitud ka James Bondi filmi Die Another Day osa võtteid.

Õhtule saame sedakorda 19.30 aegu, meie öömaja Hofn Inn ( „hofn” islandi keeles sadam) asub samanimelises pisikeses mereäärses linnakeses. Siin saab tubadesse sisse koodiga, kedagi inimest siin kohapeal meid vastu võtmas pole. Hoovi peal asub kohalik bensukas, mis on avatud kella 22-ni õhtul, suurem toidupood on juba kella 19-st kinni ja kuna õues on võrdlemisi jahe, siis peale bensukatiiru, kus ka erilist kaubavalikut paraku pole, me täna kuhugi ei lähe. Toas on omapärane see, et tavapärase sünteetilise vaipkatte asemel on siin mingi kivipõranda-laadne lahendus, mis ei ole just väga jalasõbralik ega soe.
Ja lõpuks tänase teise reispäeva märksõnad- pidevalt muutuv maastik, vägevad lained, täiesti teistmoodi lõhnav meri- Islandil on see kuidagi värskem, mahedam ja samal ajal külmem kui kodumaal, lummav jäälaguun ja kohalikud pühad lambad, kellel on teed ületades alati eesõigus!

Islandi reisikiri. 1. päev - 19. juuni 2024

Maandume kohaliku aja järgi kell 8 hommikul ning peale pikemat askeldamist sularahaautomaadi juures, et vahetada kaasa kohalikku raha, Islandi kroone, mille kurss on euro suhtes umbes 1:150-le ning pagasi ootamist, tuleb teha veel kiire kostüümivahetus, sest kohalik ilm on vihmane, soojapügalaid napilt 8 kraadi, mistõttu tuleb välja otsida soojem kampsun, vihmakeep ja tossud saabaste vastu vahetada.
Siis saame viimaks bussi, mis on uhke, tumesinine ja avar ning kohaliku bussijuhiga, kes siinseid liiklusolusid kõige paremini tunneb.

Giidiks on meil kaasmaalane Askur Alas, kes on ise Islandil elanud, Islandi keelt ja kultuuri õppinud ning mitmeid islandi kirjandusteoseid eesti keelde tõlkinud. Lisaks kirjutamisele giiditab ta eestlasi nii Islandil, Gröönimaal kui Fääri saartel, mis on ühtlasi Islandile kõige lähemad asustatud punktid. Kolmas on šotimaa (800km) ning järgneb Norra, mis jääb Islandist umbes 1000 km kaugusele. Eestist on Island aga umbes 2500 km kaugusel.
Stardime enam- vähem 9.15 kohaliku aja järgi, mis tähendab, et oleme oma ajagraafikust küll ligi veerand tundi maas, aga nagu päeva edenedes selgub, see suurt midagi meie plaanides õnneks ei muuda. Kokku on meid grupis 25: 23 reisiselli Eestist + giid + bussijuht.

Isandil elab hetkel kokku ligi 370 000 inimest, kellest ligi pooled on koondunud Reykjavikki või selle lähiümbruse asumitesse. Ajalooliselt on Island olnud valdava aja teiste põhjamaade- esmalt Norra, seejärel aga pikalt Taani võimu all, kus neil eriti hästi ei läinud, kuna saart kasutati ära kui kuningriigi asumaad, kust võeti kõik, mis võtta andis, ise midagi tagasi andmata. Islandlased on väga pikalt elanud nii kliima kui elamustingimuste mõttes väga karmides tingimustes, suur pööre tänapäevase tsivilisatsiooni juurde on toimunud alates 20. sajandi 30-ndatest aastatest alates. Island kuulutas end iseseisvaks riigiks 17. juunil 1944, kasutades ära II MS aegset territoriaalset segadust, jäädes kogu sõja kestel neutraalseks riigiks. Siiski asusid saarel sõja lõpuni esmalt Briti, seejärel aga ameeriklaste lennuväebaasid, kuna Island asus geograailiselt mugavas kohas selleks, et teha vahemaandumisi.

Esimene peatus saabub umbes tunnise bussisõidu järel. Tegemist on Krysuviki geotermaalse alaga, kus maapind sõna otseses mõttes podiseb, mulksub ja ajab välja veeauru, mis on kergelt väävlihaisune.

Siin, nagu etteruttavalt öeldes kogu päeva vaatamisväärsuste juures, on kõik turistide jaoks suhteliselt mugavaks tehtud- laud- või metallteed, vajadusel lisatoestus, trepid või libisemisvastased võred. Vaated on muidugi võimsad, taamal mäed ja siis ühe külje sees "aurav katel", kohati on vesi nii väävline, et mulksuvate aukude ümbrus on täiesti kollane. Saab ronida ühele kõrgemale platvormile ja sealt kiire tiiru paigale peale teha, aga kuna ajagraafik surub peale, siis seal ei olemiseks ei anta meile rohkem kui pool tunnikest.
Teel järgmisesse peatuskohta räägib giid meile loo sellest, et Islandil käivad laste juures jõulude eel päkapike asemel hoopis trollid. Nad ei ole mitte alati heatahtlikud ning ei too endaga alati ka maiustusi kaasa. Kodudes hakkavad nood käima 12. detsembril ning külastavad lapsi kuni jõululaupäevani välja. Iga päev tuleb erinev troll ning igaüks neist on oma väikese krutskiga- kes on vorstivaras, kes kulbilakkuja jne. Bussis käib neist ringi ka toredate piltidega raamat.
Seejärel liigume edasi selle päeva tasulise atraktsiooni ehk Raufarhólshelliri laavatunneli juurde. Juba sinna sõites tunnen, et hommikul hotellist saadud saiake, jogurt ja müslibatoon ning lennukis söödud pool baguetti hakkavad oma energiavarusid ammendama, ja et kui varsti süüa ei saa, võib pea valutama hakata. Püüan siiski vastu pidada, kuigi öeldakse, et laavatunneli külastus võtab aega terve tunni.

Esmalt siseneme ühte pisikesse ooteruumi, kuhu tuleb vastu kohalik giid, keegi tore noor tüdruk nimega Sonja, kes ajab meid meie keelesarnasuse tõttu paar korda soomlastega segi. Ta selgitab lühidalt, et enne tunnelisse minekut peab igaüks panema pähe kiivri ning kontrollima, et kiivri küljes olev lamp põleb. Seejärel läheme putkast välja ja selle taga sajakonna meetri kaugusel algabki kivine tunnel, mis on pooleldi veel 5200 aastat tagasi toimunud vulkaanipurskest jäänud kivirusu täis ja sinna vahele on rajatud astmik, osalt looduslikust kivist veidi astumispärasemaks tahutud, osalt vajadusel metallist juurde ehitatud. Tunnelis on väga külm, esiti 4 kraadi, aga sügavamal päris nullilähedane, ja väga niiske- kogu aeg tilgub igalt poolt suurte tilkadena vett alla, sestap on kividel liikumine lisaks konarlikkusele ka veidi libe. Meie giid tutvustab matkamise-ronimise kestel nii tunnelite teket kui seda, kuidas neid on turistipärasemaks tehtud ja mis looduslikud olud neis valitsevad. See jutt on huvitav, tüdruk ise väga reibas ja energiline, aga tunnelis on tõesti väga rõske ja külm, nälg näpistab halastamatult ja ausalt öeldes on see tunnel kohati ikka päris kõhe ka.
Kokku on siin turistide jaoks korrastatud u 400m pikkune lõik, aga tegelikult see tunnel läheb veel ligi kilomeetri edasi maa sisse. Selle alguspoolel on kolmest kohast lagi sisse varisenud, ja kui tunnel allapoole hakkab laskuma, on kahel pool rada näha eriskummalisi, natuke nagu muinasjutulisi ja samas tontlikke hatifnati-laadseid jääkujukesi, mis kasvaks nagu välja otse maa seest, suurte kivilahmakate vahelt. Tunnel lõpeb päris sügaval, kus on ühel pool näha mitu maapinna kihti, kõik sellised liha meenutavalt tumeroosakad või roostepunased, teises seinas aga on näha laava voolamise jäljed, kus kihid on kõik omavahel segiläbi sulanud ja seinale on moodustunud tillukesed „laavanibud”. Kogu tunneli kulminatsiooniks saab aga hetk, mil kogu meie grupp on viimasele suurele platvormile kogunenud. Giid laseb algul meil selle akustikat proovida ja no tõesti- absoluutselt mitte mingit kaja ei teki. Meie giid selgitab seda sellega, et laavakivid lihtsalt neelavad või imavad kõik helid endasse, nii et sealt ei saagi midagi vastu kajada. Järgmisena palub giid meil kustutada ära pealambid ning kustutab seejärel puldist ka kogu tunneli sisemise kunstvalgustuse. Tulemus- absoluutne pimedus, ta palub meil ka 5 sekundit täiesti vaikselt olla ja räägib hiljem, et see on omamoodi lõõgastav, selliseid teraapiaseansse korraldatakse siin soovijatele, neist pikemate kestus olla lausa 6- tunnine! Seejärel kiivritega grupipilt ja tagasimarss. Ja kui minnes ei saanud ehk nii arugi, siis tagasi üles tulles hakkab iga meetri järel tõesti tasapisi õige pisut soojem!
Õnneks teatab meie giid Askur, et söögikohani jääb minna vaid 15 minutit ja nõnda me ühes väikeses linnakese maandume. Söögikoht on huvitav selle poolest, et tegemist on endise rooside kasvuhoonega, meie hoone taga on veel paar samasugust, mis seisavad tühjalt, kuna omaniku sõnutsi ei tasu rooside kasvatamine Islandil end ära. Sööki on makstud raha eest küll- kartulipuder, lihapallid, 3 sorti salatit + kook ja kohv. Vohmime kõhud täis ja tund hiljem liigume tänase päeva viimase vaatamisväärsuse- Seljalandsfossi kose juurde.

Too paik on tõeliselt maaliline, kosk ei ole väga lai, küll aga 60m kõrge ning ainulaadne selle poolest, et selle tagant saab läbi minna. Giid muidugi hoiatab, et seal saab päris märjaks. No mul esimese päeva tarkus muidugi, et ikkagi juba lennujaamas korralikumat matkavarustust välja ei võtnud ja nii ma siis lähengi selle märjale seiklusele vastu pikkades saabastes, teksapükstes ja jope ning pükste kaitseks peal laperdamas kõige tavalisem läbipaistev vihmakile, millel kapuuts muidugi üldse peas ei püsi. Ma ei tee sellest suuremat numbrit, sest tean, et see on tänane viimane koht ja peale seda saab minna hotelli kuivama ja kuivatama.
Aga kosk on uhke, õigemini on sel mäeseljandikul neid üsna mitu ridastikku, aga ainut esimese tagant saab läbi minna. See piiskade meri on tihe ja tugev, eriti kui tuul seda sinu liikumise suunale vastu puhub ja kõrgusest alla tuhisev vesi on täiesti valge pihumeri. Kuna siin antakase aega ringi vaadata terve tund, kõnnime ka kose juurest kulgevat laia teerada mööda edasi, kus Askuri sõnutsi on kaljude vahel peidus veel üks kosk, millele saab hästi ligi, aga selleks peab nii 100m jagu kividel läbi madala ojakese turnima. No turiste on sealgi päris tihedalt, aga turnitud me saame ja ja peidetud pisike kose ära näeme.

Maapind, sh kõik teerajad on siin tõesti tuhmjasmustad, kergelt tuhased, kivid on samuti kõik tumedad. Mingid koovitaja või tildri moodi väiksed pruunid linnud lendavad meil aeg - ajalt üle tee ja peidavad end teeäärse rohu sisse, aga taimestik on päris tuttav- mägijõgede ääres on mitmel pool näha väga varsakapjadega sarnaseid kollaseid lilli, mägede all aasadel kasvavad tulikad, võililled, mis pole siin veel õitsema hakanud, kurerehad, mingid põisrohtude moodi valkjad lilled, isegi hapuoblikaid ja konnakuuski näeme siin- seal. Ilm aga on ja jääb jahedaks ja vesiseks, vahepeal vihm korraks taandub, aga seda on esimese päeva jooksul u 10- 15 minutiks, siis hakkab uue hooga pihta ja nii õhtuni välja.

Hotelli Hvöllsvöllur, mis kannab linnakesega sama nime, jõuame kohaliku aja järgi pisut enne 17 õhtul, jõuame rahulikult oma riided kuivatada ja homseks kohvrid mugavamalt ümber pakkida. Tänases hotellis on ka ainukordne võimalus kasutada otse hotelli terrassil olevaid termaalveebasseine, millest ühes on vesi u 36-38 kraadi, teises 38-40. Proovime mõlemad ära, see on kummaline ja eriline elamus- väljas on külm ja tuuline ja siis lähed auravasse vette, mis algul tundub peaaegu kõrvetavalt kuum, aga kui keha harjub, siis ei taha enne välja tullagi, kui enam sees olla ei kannata. Ja veest tulles on tegelikult mõnus- keha on nii soe, et enam tükil ajal üldse külm ei hakkagi. Lisaks pidavat mineraaliderikas looduslik soe vesi olema hea nahale. Igal juhul olen enda üle uhke, et vaatamata esitistele pisikestele kahtlustele sellegi atraktsiooni omal nahal järele proovisin, sest kus siis veel midagi taolist teha, kui mitte Islandil, kus see tundub igaühele nii loomulik ja igapäevane tegevus olevat!

Mida siis üldist esimese päeva muljetes kokkuvõtteks öelda?
Maastik on siin huvitavam kui arvasin- on kohti, kus on tõesti kahel pool teed ainult tühjad lagedad väljad, aga on ka kohti, kus ühelt poolt paistab ookean, teisel pool samal ajal on mäed, kohati on mäed ka mõlemal pool teid. Suurtel lagendikel näeb sageli lambaid ja hobuseid, nii väikeste gruppide kui suuremate karjadena. Päris puudeta Island ka ei ole, metsa kui sellist ei ole, aga suuremates asulates on täiesti arvestatavad puud, kasvõi meie hotelli akna taga olev papliterivi. Puuliigid on siin üldiselt ka meie omadega sarnased- on kuuski, kaski, pihlakaid, leppasid, papleid. Mändi ega kadakat pole seni kohanud.

Linnakeses, kus ööbime, käime õhtul lühikesel jalututiirul ka- Islandi keel kõlab natuke rootsi või norra keele moodi- „hey” on tere, „bless” on head aega, „takk” on tänan ja „gata” on tänav. Islandikeelne hääldus tundub olema pigem lihtsamapoolne: "ll" hääldub "tl"-na, "fn" "pn"-na, "au" "öi"-na, "u" "ü"-na, "u" ülakriipsuga "u"-na, "o" ülakriipsuga -"ou"-na.
Majad on madalad, ühekordsed, suurte akende ja lameda katusega, aiad väikesed, lilli ja rohelust täis. Muru niitmisega siinkandis õnneks ei liialdata- on kohti, kus see on madalamaks võetud, aga on ka poolmetsikuid kooslusi, aga mis peamine- kõik õitseb, milline tugev lõhn oli õhtul aedlinna majade vahel! Lindudest nägime linavästrikku ja kuulsime kedagi, kes nagu oli natuke laulu- või musträsta moodi, aga midagi on tema laulus siiski teistmoodi.
Nüüd aga päev õhtal ja aeg kobida kotile. Ah jaa, polaarpäev on siin parasjagu ka, nii et öösel ei pidavatki õieti pimedaks minema Loodan siiski, et ma ei pea valget ööd vaatama, vaid saan täna oluliselt rohkem magada kui eilsed napid 4 tundi (ja sedagi kehva padja ja palava tekiga...).

Ja vaikus kestab

See kevad on olnud teistmoodi. Ikka ja jälle teistmoodi kui eelmised. Seekordne siiski tuhmim, vaiksem, valulevam, üksildasem...
Olen isekesis seda imelikku vaikivat aega hakanud nimetama klappidga kevadeks. Vist tuleb ka sellele järgnev suvi sarnane. Ma ei ole õieti kuulnud hääli, mis ikka ju kuuluvad kevade ja suve juurde. Pole näinud pilte ning värve, mis kevadel enamasti hinge ja silma rõõmustavad ega haistnud lõhnu, mis tavaliselt äratavad ja ärevaks teevad. Olen olnud meelega kurt ja pime ja tuim. Pole suutnud end elule avada, sest seda oleks mulle nüüd liiga palju, sest hing ei kannataks välja.
Olen peitnud end klappide taha, kus voogab vaid lõputu muusika. Nukker, võimas, paljutähenduslik. See on ainus, mis suudab mind veel kaasa võtta ja ära viia maailmast, mis muutub mulle aina raskemaks, kaugemaks ja mõistetamatumaks.
Jah, viimasel paaril aastal on palju juhtunud ja muutunud. Ilmselt liiga palju, nii et meeled ja seisundid hakkavad sest lõputust surmade, lahkumiste, lahkuütlemiste, õnnetuste ja kokkujuhtumiste virr--varrist väsima ja järele andma. Imelik, et just see viimane, mis õigupoolest tõotas ju muutust hoopiski helguse, rõõmu, paremuse suunas, aga ometi näikse nüüd nii õnnetult vaikusesse ja teadmatusse suubuvat, mind kõige hullemini räsib. Aga elu ongi karm õpetaja- ilmselt see õhkõrn lootusekiir, see valgusvihk suunas, mis võinuks olla kui.... aga ei ole, sest.... ongi kõige valusam. Kui saad aru, mida su valikud ja suhtumine neisse on sinuga teinud ja saad hetkeks piiluda täiuslikuma poole, milleni siiski mingi võimuga ei küündi....Kui sulle antakse hetkeks toetuspunkt, kuhu naalduda tundub nii õige, hea ja turvaline, et paremat ei oskaks tahtagi, ent siis tõmmatakse vaip taas täie hooga ning ette hoiatamata jalge alt....

Ainult üks eredat päikest pilgeni täis päev täis samal laineharjal kiikumist- liikumist, vahetut mõistmist, helgeid ja muretuid lubadusi, sooje naeratusi, äkilist mõstmist ja soovi kokku hoida ja saada, olemas ning hoitud olla... Poolde öösse veninud sundimatu vestlus ja muusika, liikumine, muusika... Ja ootamatult ärkas sisimas tohutu lootus nagu ammu uinunud võimas kiskja, kes olnud kaua varjus ja näljas ning igatseb nüüd üle kõige vaid lõputut lõõma ja värsket, kosutavat toitu.
Siis nädalate viisi piina, ootust ja kahtlusi. Ent viimaks siiski veel üks veidi tuuline kauge rand, seekord juba täis uuriv-uudishimulikke pilke, puudutusi, vaikseid heietusi, kõhklevaid soove, mis tekitasid nii tohutu sisima tulvavee, et sündis kiri. Üks ja ainus. Aus ja alasti, võlutud ja neetud ühekorraga. Kirjutatud. Saadetud. Vastuseta vaikusesse jäänud...
See vist on kõige talumatum üldse, kui ühel hetkel näed unistuse kerkimist, lootuste jõulist kasvamist, ja järgmisel hetkel variseb see kõik kokku. Ilma, et sa mõistaksid, kuidas või miks see juhtus. Mis ja millal läks valesti. Millal jäid lubadused õhku rippuma ja muutusid küsimusi täis vaikuseks, mis nüüd aegamööda, ent vankmatult muserdavat teadmatust, lootusetust ja meeleheidet täis nirisevad. Miks üks hing sulgeb end hetk peale seda, kui teine on end usalduslikult avanud? Haiget ei tee niivõrd vaikimine ise, kuivõrd haigutav teadmatus selle taga. Kui oled ettevaatamatult, ent siirast südamest lendu lasknud sõnad, soovid, tunded, mis võiks ju kuidagigi teises tagasi peegeldda, mingit kaja, vähemalt pinnavirvendustki tekitada. Aga ei. Vastu ei tule mitte midagi. Nagu oleks hüüdnud lõputusse sumbunud pimedusse, kus sa ei tea, kas või kuhu su sõnad ja mõtted välja jõudsid. Või kas üldse jõudsid.
Ei, too teine on elus ja terve ja toimetab ringi nagu varemgi, ta annab isegi märku, et sai saadetise kätte. Jah? Aga sealt edasi ei tule mitte midagi. On vaid ehmatav lõputu tühjus. Absoluutne kurdistav vaikus. Kõik asjatud katsed pidada dialoogi vaibuvad hädisteks nukrateks monoloogideks iseendaga. Nagu oleks mingi summutav kardin järsku päevapealt ette tõmmatud, kust ükski heli ega valguskiir läbi ei tungi. Ja see vaikus on röövinud une, rahu, rõõmu, lootuse.
Ükskõik kuidas sellest üle ei püüaks olla, kõike seda vaevutärganut maha salata ja unustada, nutta, tablette süüa, end kõigi võimalike ja võimatute vahenditega eemale hoida, püüdes edasi elada täpselt nii kuis varem. Kinnitada enesele ja teistele, et kõik on hästi.... Ehh, keda ma petan... See lihtsalt ei õnnestu!
Nädalad ja praeguseks juba kuudki mööduvad, aga valu ja ängistus ei vähene, teadmatus ei lakka piinamast, kuigi sai lubatud, et seekord ei tundle, ei mõtle üle, ei tee draamat. Pöördun ja lahkun tagasi vaatamata.
Valu ja heitumus said siiski taas võitu. Olen rohkem katki, kui seda eales oleksin söandanud tunnistada.
Ja vaikus kestab...

Hüvasti, Billy...

Et Sina lendasid nüüd teispoole tähti, on nii kummaline, käsitamatu ja uskumatu, et ei teagi, kuidas ja millest seda viimast lugu Sinust alustada...
Muidugi Sa läksid liiga vara, aga tundub, et see müstiline 50. eluaasta künnis saab paljudele teatrirahva hulgast saatuslikuks. Nii Sinulegi, armas Billy. Eks ma aiman ka tagamaid, miks läks just nii- mäletan, veel siiski liiga hästi aegade tagant su boheemlaslikku elustiili, mis miskitpidi ei olnud ei ennastsäästev ega rahulik.
Jah, Sa elasid kiirelt ja kirglikult, säästmata ses keerises kedagi. Küllap kannatasid ise selle keskel enim, sealt välja tuua aga polnud Sind ilmselt ei võimalik ega ka vajalik. Sa elasid just nii, kasutasid oma väheldase aja ära nii hoogsalt, nii pilgeni kui said, oskasid ja suutsid. Kui teade Sinu minekust veidi vähem kui nädalapäevad tagasi minuni jõudis, olin tükk aega sõnatu - me ei olnud ju enam ammu lähedased. Ei teadnud mina suurt Sinu elust ega Sina minu omast. Ehkki side, too ainus ja päästmatu, meie vahel muidugi oli, on ja jääb.
Kes teab, palju me üldse viimastel aastatel teineteise peale mõtlesime. Mina pean käsi südamel tunnistama- mitte eriti palju. Ma ei jaksanud, suutnud ega tahtnud enam mõelda neil keerulistel teemadel, olin kõigele Sinuga seonduvale ette riputanud tugeva tabaluku. Meie vahel oli lihtsalt liiga palju. Kõike. Meeletut kirge ja armastust, pettumust ja vihkamist, mõistmatust ja visalt tärkavat uut lootust, mis sai poolelusana taas kahtluste alla maetud. Meie koos oldud ajad on ühed ilusamad ja tulisemad mu elus, meie draamad aga valusaimad ja raskemaid kui miski muu on olnud enne või pärast neid. Enne ja pärast meid.
Ma sulgesin ennast isegi Su häälele, mis oli kuulus ja eriline vist küll kõikjal, kes või kus seda kusagil kuulnud. Minu jaoks üks, ainus ja kordumatu, mis lummas mind esimesel hetkel kui Sind kuulsin ja nägin. Millega öeldud lembesõnu oli mul uskumatult hea kuulda. Ja millega välja paisatud ilutusi oli kuulda valusaim kõigest. Jah, eks see, kelle kord lähedale lased, saab ka kõige valusamalt haavata.Sina tegid seda vist minuga kogu aja. Torkasid ja seejärel kahetsesid, paitasid. Ikka kordamööda. Kuni meie aegade lõpuni.
Nüüd, võib öelda, on sellega igavesest ajast igavesti kõik. Ja kui me veel üldse kunagi kohtume, siis alles mõnes teises elus... Ja seegi on imelik, et ma kuidagi tean, et just nii see ilmselt lähebki - me kohtume mõnes muus reaalsuses veel, sest mitte kõik meie vahel ei leidnud siin maailmas lahendust...

Minu haavad on nüüd kõvasti kokku seotud, nii et isegi Sinu meenutamine ei tee enam nii väga valu, kuigi pisaraid, nagu ka kirjaridu, on Sinuga seoses olnud niigi palju, aga ega need viimasedki seepärast tulemata jää....Kuigi- lugedes oma meenutusi Sinust, Sinu kirju, mis mul veel alles on- Sa nagu oleksid mingil moel ikka veel siin. Ühel moel jääd Sa minuga ju nagunii. Aga ilmselt pole see, et nüüd teisel pool oled, ka veel päriselt kohale jõudnud. Kes teab, kas ja millal see üldse lõplikult jõuab...
Käisid hljuti ka unes minu juures. Hüvasti jätmas. Vaid põgus, kuid siiski kestev ja lubav kallistus ning Su vihjamisi poetatud sõnad, et Sulle meeldib mu kulmudevaheline kortsuke... Jah, ka mina, küll terve kümnendi Sinust noorem, vananen, ehkki selle kortukese tekkele oled muude hulgas kindlasti isegi kaasa aidanud....

Sa olid mõneti minu peidus pool, keegi, kes mind ühtviisi meeletult paelus ja tõmbas, kuid samavõrra ka hämmeldas ja tõukas. Sinu tohutu emotsionaalsus ja kirg kõiges, mida iial ette võtsid, Sinu tunneteskaala, mis mõne hetke jooksul võis kõikuda ühest äärmusest teise. Alaline suhete virrvarr ja puntrassejooksmised. Tohutu elutempo, ehtnipernaadilik ilusate sõnade voog ning sealsamas- vastutustundetu edasiminek, nagu poleks midagi juhtunud... Seda oli raske mõista ja kõrvalt vaadata, veelgi keerulisem oli sellega sammu pidada. Tundub, et alles nüüd hakkan mõistma, et niimoodi Sa just elasidki, niimoodi põlesidki- tohutu energia ja leegiga, lõõmates ja kõrvetades, ahnelt ja valimatult ennast igale poole jagades, kuni viimaks paratamatult ise omaenese tule roaks langesid. See kõik, mida iganes Sa endast välja paiskasid, oligi Sinu tegelik olemus. Sa elasid kõiki oma draamasid ise sügavalt läbi, küllap see oligi Sinu, traagilise poeedi, kannataja ja nipernaadi karma ja eluliin.
Ajuti ma peaaegu ei julge Sind lõpuni meenutada. Pelgan, et mu hästi kinnikasvatatud haavad võivad ometi hakata uuesti veritsema. Kardan, et Sinu lõplik kaotus on mulle siiski suurem löök kui seda enesele tunnistada söandan.

Ma ei taha tagantjärgi midagi ette heita, ometi kahetsen praegu oma järske ütlemisi ja kriitikat meie viimastel suhtluskordadel. Kahetsen, et põletasin kord viha- ja ängistusehoos meie esimesed kirjad. Need kõige- kõigemad- ilusamad, ausamad, õrnemad, mil olime veel jäägitult vaid teineteise jaoks. Sinu kergelt ühele poole kaldus käekirjas, musta tindiga hoogsalt kirjutatud, on need mul siiski silme ees ja nii mõnedki read neist kajavad mu peas siiani selgelt...
Sinuga käis kaasas Sinu lõhn ja maitse- piibutubaka oma, mida tundes siiani vahel sügaval sisimas miski valusalt tuikab,- ning muusika. Kõik see, millest ka minu osa saama panid- bluus ja klassikaline muusika, Olav Ehala, vendade Urbide ja juhan Viidingu laulud käsikäes King Singersi ja muidugi- MEIE unustamatu Tri Yanniga.
Jäägu need laulud, mis selle järelhüüde alguses ja lõpus on, Sind saatma ja meenutama. Autoportree sõnad on vist küll üks-ühele Sinust ja Sinu olemusest maha kirjutatud ning Tri Yann- see oli ja on meie eriline muusika, ainult omavahel jagamiseks, koos kuulamiseks ja nautimiseks, ülendavail ja kurbadel hetkedel.
Mis jääbki veel öelda? Ma tänan Sind kõige ilusa eest, mis meie vahel oli, ma tänan kingituse eest, mille Sa kord jäädavalt mu ellu tõid ja kohtumiseni, kallis Billy, kord teispool tähti...

Eluvaatest. Tumemeelselt

Küll on ikka hea sattuda raamatute ja autoriteni, kellest tõesti tunned, et mõtled ja tunned nendega samamoodi või vähemalt sarnaselt. Nagu oli eelmisel aastal Õnnepalu "Paradiisiga", aga vaat et veelgi rohkem on sel aastal Kaplinski kirjadega "Isale". Loen ja nõustun aina ja kirjutan tsitaate välja undes vahel, et tegelikult tahaks ümber kirjutada pool raamatut. Vähemalt...
Lugedes ja kaasa mõeldes aga avardun ja mõistan aina paremini ka iseennast- miks mul on aina raskem püsida tsivilisatsioonis. Miks see igapäevane tohuvabohu mind nii tohutult väsitab ja masendab, aga miks ma ei leia ikkagi sest kõigest veel pääseteed. Miks olen end alati tundnud ääretult kaugel kristlikust maailmavaatest ja miks end seesinateses mammonakeskses eluvaates aina enam paariana näen. Olen vist ka samasse ohustatud, väljasurevasse liiki kuuluja, kel on vahel häbi olla inimene ja kuuluda samasse liiki ahnete hävitajate ja mõistmatute tarbimishulludega, kuid kes püüab ometigi mõneti sunniviisiliselt kuidagi vastu pidada ses kasumiahnes ja mõtlematus, elu- ja loodusvaenulikus maailmas. Kes valutab enam südant looduse kui inimese kestmajäämise pärast. Ehhki- kui kaob loodus, kaob nagunii peagi ka inimene. Selle vahega, et kui esimese kadumise pärast oleks sügavalt kahju, siis teise pärast vast sugugi mitte nii palju.
Nooremana ostsin endale ja lugesin läbi Kaplinski "Kirjutatud. Valitud luuletuste" kogumiku ja see meeldis mulle väga. Just selle avameelse ja liigutava loodusläheduse ning -tunnetuse pärast. Kirjad isale on tal aga tumemeelsemad, eks muidugi ka vanemas eas kirjutatud ja tema riigis ning inimestes pettumine lööb tahes-tahtmata välja. Seda ei saa ka kuidagi pahaks panna, sest minu endaga näib juhtuvat just seesama. Mitte päris nii nagu B aasta eest dogmaatiliselt sajatas, et 40- aastates hakkab naine muutuma luuavarreks, et tema vaimsus, loomingulisus ja ehedus kaovad. Mõnes mõttes see juhtub ju kõigiga- , mitte ainult naistega ja mitte ianult siis kui esimene number vanuse ees muutub- me kõik vananeme, taipame ehk rohkem, aga ka võrdleme, pettume ja kurvastame rohkem. Väsime kergemini. Loobume rohkemast, aga ka veendume iseenda väärtustes rohkem, selgemini. Ja ütlemeneid rohkem välja. Otse ja keerutamata. Oleks isegi ehk pisut imelik, kui nähes kogu seda kaost ja hoolimatust keegi aina rohkem kirgastuks. See oleks siis ju üsna väärdunud arusaam heast elust, surmakultus, kus kunstlik, eluta asi asendab ehedat ja loomulikku. Nagu see meie maailmas kipub sageli olema- ikka auto ja arvuti ja muruniiduk on tähtsamad kui loom või lill või mesilane.

Käisin aprilli algupoolel, kui haigusvanglast pääsin, nagu mingi ülestõmmatud energia toel ja puhastasin pool päeva Linnu tee algust, või siis lõppu, ega ma kuigi täpselt tea, kummast otsast see tee algab või lõpeb. Igatahes tegin algust sellelt poolt, kus tee kulgeb sadakond meetrit Randsalu ojaga paralleelselt ja koristasin puhtaks teeääred kuni esimese suurema käänakuni, mille tagant algab juba kellegi lage terasaed, kidurad poolkuivanud elupuud teepoolset serva palistamas. Arvasin omas naiivsuses, et koristan ära mitme aasta prahi ning nüüd püsb see kant ehedam ja puutumatum vast ikka uue kevadeni välja. Ja ai kui rängalt ma ekisin. Sest uued maskilärakad, suitsukonid ja alkotaara hakkas ilmuma teeservadesse tagasi juba paari nädalaga. Ehk et see minu poolepäevane töö, kolm ja pool suurt kotti prügi, mille selle mõnesaja meetrise ala pealt korjasin, ei olegi suuremat väärt. Keegi ei märganud, hoolinud, kõigil on suva ja visatakse järjepidevalt, ajusid liigutamata, kuhu juhtub ja mida juhtub.
Leidsin tol päikselisel aprillipühapäeval ühelt poolt teed tohutul hulgal sama sordi jäätisepabereid ja arvasin esiti, et mõni metsloom on kusagilt lahti kiskunud prügikoti, kus olid näiteks klassiekskursiooni vms jäätmed. Nüüd ma enam ausalt ei tea, ehk on lihtsalt sama(d) inimene( -sed) käinud sama teed mööda kirjeldamtu arv kordi ja iga kord ostnud sama jäätist, mille pabereid järjepanu loodusesse pildusid? Nii ajuvaba kui see ka tundub, ma ei pea enam miskit siin elus võimatuks. Eriti mitte inimeste rumaluse osas.

Männikasvude aegu

Noorte männikasvude magus ja uimastav hõng täidab mu tagatoa, nii et kõnnin juba päevi ringi nagu mõnes muinasjutus. Täpselt ei saa aru, kas see kõik juhtub päriselt, kas ja kus lõpeb uni või kujutan ma pooli asju ainult ette.
Alles eile seisin ma, pea kuklas ja jalad vaevu maad puutumas, kesk esimesi tärkavaid rohupuhmaid tagumises tihedas kadastikus, ümberringi vaid suured päikesesoojad kivid ja linnud, aina linnud. Talvikese flöötiv tervitus, sõtkas pea kohal vihistamas, laulurästas käharal männil rõkkamas, lehelind tausta tsolksutamas.
Ja ega linnud pole ainult siin, päikesesoojal saarel. Neid on ka mu hoov täis. Tötsakad ja majesteetlikud kaelustuvid habrastel elupuuokstel tasakaaluharjutusi sooritamas, end kudrutades teineteise poole küünitamas, et siis järgmisel hetkel valju tiivaplaginaga eemale lennata. Või linavästrike lühike, kiire ja efektne pulmatants, mis koosneb valdavalt kiiretest peanoogutustest ning tiivad lösakil teineteise ümber tiirlemisest, ning mida mul on põgus au jälgida otse hommikulauas. Jah, õhus on kevadet ja armastust!

Õigupoolest tulin siia kadastikku õela hambulise põhjatuule eest varju ja tõesti- siin ei puhu sugugi, keera end ainult taevakera poole ja juba hakkabi palg õhetama.
Esimese tihedama põõsa varjus lebab hane hall udusulg, justkui ootamas lapse usaldavat kätt, mis ta nopiks ja inglisõnumiks pärjaks. Kadastiku serva palistab aga tuhkjaks kuivanud mullune ületuhnitud mullaviirg. Juba aga on end sinna kirju vaibana sisse seadnud metskannikesed, tillukesed pead erksalt püsti ja õiesilmad avaruste poole pilkumas.
Nii ma seal sammun üle tuulise põllu, kott lõhnavatest pungadest pungitamas, ning vajun vaevu üle toa läve saades nagu mingisse keskpäevaleitsaku palavikulisse poolunne- jope alles seljas ja männipuru juustes. Ärgates on mu vaigused käed tihedalt üksteise külge kleepunud nagu vaikses lõhnavas palves ja kui need viimaks tasase naksatusega lahti rebin, on vaik moodustanud ühtlase pruuni mustri üle mõlema peopesa ning sõrmede.
Säärases metsavines tulengi tagasi üle vee, mis on sel laupäeva pealelõunal nii hele- hele, et ei saa peaaegu aru, kus lõpeb taevas ja algab meri ning ilmgi on korraga keset merd nii tuuletu, et laeva vahutav kiiluvesi jätab pinnale vaid kerge hetkelise võbeluse. Usaldan minna reelingu äärde piiluma-kõõluma, lootes kuulda esimesi pääsukesi või vähemalt tuttavlikke kajaka krääksatusi, aga ei- salakaval põhjatuul on otsekohe mul hõlmas sakutamas, puhudes võidukalt külmi iilinguid mulle näkku ja krae vahele.
Taandun tagasi salongi ega välju sealt enne tuttavlikku põntsatust vastu sadamakaid.
Siis veel natuke päikest täis sahisevat mullusuvist roostikku, lootusetus lootuses avastada kusagilt juba õitsvaid nurmenukke. Aga ei, selleaastane kevad laseb end ikka veel oodata ja nurmenukkude pungad on mai alguspäevadel alles tõrksalt kinni. Ometi on loodusvaimud minuga, aina enam ja enam ka siinpool vett. Minu vanadel ja armsatel lodumaastikel.
Nii satun ma üle kraavi kalpsates täiesti lummutislikele kopraradadele, millest mul siinkandis varem aimugi polnud. Nii et algul peaaegu ei söanda seda uskudagi, mis mu silme ees avaneb- siksakitav ja kohati mitmekshargnev rada kraavipervel, mis viib aina sügavamale roostikku ning lõpeb viimaks nii eriskummalise vaatepildiga, mis võiks olla olla omamoodi hirmutavgi, kui poleks olnud nii lummav kui ta on- igas kaares lõputu kahisev helekollane roostik, nii et ringi vaadates võib sellest ühtlasest virvendamist lausa pea ringi käima hakata. Ees tilluke abajas, väike lõksu jäänud lombike soolaka mere järele hõngavat sogast vett ja selles ulpimas vana roheline laste plastikvann, täis adrut, muda ja rootükikesi. Nii ilmvõimatult imelik tükike inimtekkelist prahti kest suurt loodust, mis juba seda pöördumatult enese omaks teeb, et vahin seda tükk aega tummakslöödult, imelik nööriv ärevus hinges nagu oleksin tabaud midagi keelatut või salajast. Viimaks pöördun ehmumiseseguse imestusega tagaisteele ja tunnistan veelkord- tõepoolest- terve urgude süsteem on siia rajatud, ja iga natukese aja tagant ikka need selged tunnismärgid- pliiatsikujuliseks näritud otstega kase-, paju- ja lepatüüakad vastu turritamas, oksakuhilad aeglases voolus edasi kandumas.
Ja sellele kõigele pärjaks tuleb jätkuvalt minu juurde muusikat, mis on nii lihtne, puhas ja puudutav, et selle ilu ei oska isegi kuidagi kirjeldada, vaid lihtalt kuulaks ja kuulaks, süda värisemas ja hing tunnetest tulvil. Neist kahest, nii noorest ja võluvast, olen viimasel ajal olnud lummatud, Ning kuigi kõlalt kumbki täiesti isemoodi, pärit erinevast kohast ning vist isegi põlvkonnast, on nad ometigi kuidagi omavahel sobivad, põimuvad, hästi kokkuhelisevad. Kandmas endas ühtsama sõnumit, maailmatunnetust ja-olekut, mis läheb korda ka minule, kuulajale, imetlejale, kaasanoogutajale. Oh, et nendetaolisi lauljaid- lausujaid ikka jätkuks, siis ehk polekski kogu seesinatine maailm veel lõplikult hukule määratud!

Lagendik

Tunnen end siin nagu oleksin jõudnud ära ja koju ühekorraga.
Hea ja rahulik on olla. Olgugi, et mingis mõttes ma pole siin päriselt ära, eemal ega eraldatud. Mitte kunagi nii päriselt kui näiteks saarel. Aga võibolla ongi mulle, mu hingele, mu sisimale loomusele ka seda vaja, et ollagi ainult pooleldi ära. Sest kusagilt taamalt kostab ikka lõppematu autode vuhin ja lärm Tallinna maantee poolt ja Uuemõisa poolt kostavad inimeste hääled läbisegi koduloomade omadega. Päeval valjemini ja tihedamini, õhtu- ja ööpoole vähenedes ja päris hilisel ajal pisitasa vaikides. Aga autod, need ei peatu päris vaikuseni vist isegi päris sügavas öös.
Käisin siin lagendikul korra suvel ka telgiga. Ja magasin kogu öö peaaegu et ärkamata. Sügavalt ja rahulikult. Mis on minu puhul päris ebatavaline, sest tavaliselt kusagil uues kohas olles, ja eriti veel telgiga, mis on õieti ju üks päris ebakindel paik ööbimiseks, ma tavaliselt und ei saa. Vähkren ja rähklen, pea segaseid mõtteid täis, vahelduva eduga poolunne vajudes varase hommikuni välja. Siis viimaks vajun oma lemmikusse, magusasse hommikuunne, mis soodsates oludes võiks kesta nii keskpäevani välja, aga suvel läheb enamasti juba mõne tunni pärast telgis nii palavaks, et seal ei kannata enam olla.
Tol pisut sombusel juuni nädalavahetusel, kui siin loodusvaatlusi tegin, olin ööle mõeldes targu kaasa varunud kõrvaklapidki, et oleks kergem unetuse aega mööda saata, aga neid ei läinudki vaja. Nii kui magamiskoti luku kinni tõmbasin, nii ma kohe ka magasin.

Sest õeti on see ju lagendik lagendiku taga. See koht on mulle oma ja tuttav olnud kogu lapseea. Selle vahega, et varem tundsin pigemini toda esimest lagendikku, mida lapsepõlvest mäletan ikka kui kevadistest nurmenukkudest hõngavat, kullerkuppudest kullendavat ja suurte mitmeharuliste kaskedega ümbritsetud lemmikpaika soise metsa vahel, mis on nüüdseks pooleldi kinni kasvama hakanud.
Praegu aga meeldib mulle too tagumine lagendik, millest mul varem aimugi polnud, isegi rohkem. Siin on mingit kosmilist rahu ja ürgsust. Suvel sain kohe saabudes kohaliku soku sõimu osaliseks, ilmselgelt olin tunginud tema maadele. Ta käis ja hurjutas ümber lagendiku kogu õhtu, siis magas vahepeal mõne tunni pisut eemal ( leidsin hommikul viimast ringkäigu tehes ta aseme tagumiste kaskede vahelt üleski) ja varahommikul hakkas uuesti peale. Tema möiratused ja haukumine kostis ikka kord ühelt, siis jälle teiselt poolt lagnedikku ümbritsevat roostikku ja madalat lehtpuumetsa. Ära minnes ta isegi vist jälitas mind mööda roostikku, et olla veendunud, et ma nüüd tõpepoolest ikka lähen, sest aeg- ajalt kuulsin sealtpoolt tasast ragstamist ning ühel hooletuse hetkel ta isegi vilksas korra nähtavale. Ehmatasime vist mõlemad ühevõrra, sest kuimina tardusin hetkeks, siis tema pistis kohe uisapäisa ja valjusti haugatades uuesti plehku, aga ütlesin talle mõttes järele, et ta niiväga ei ärrituks, ehk saame oma ühise lemmikpaiga jagamisega siin linnataguses metsatukas veel kenasti hakkama, sest tema lagendikule kavatsen ma ikka ja uuesti külla tulla.
Ja tulingi tegelikult veel mitmeid kordi nii suvel kui sügisel. Sel aastal oli ju nii erakorsdselt soe sügis, et puude lehed ei läinudki üldse punaseks, vahtrad jäid üsna ühtlaselt kollased ja haavad-tammed oli kuivpruunid kuni lehed suurte sahmakatena paari jahedama oktoobirlõpupäevaga langesid. Aga veel novembri alguseski õitsesid mu aias saialilled, kressid ja metsastrid. Ehk õitseksid päevalilledki, kui tormid neid maha murdnud ja teod õisikuid nahka pistnud poleks.

See tee, mida mööda nüüd sinna lagendikule pääseb nii linna kui Uuemõisa poolt, on ka võrdlemisi uus ja see vana, üle lodude ja karjamaade käinu, on sootuks unustuse hõlma vajunud. Hea tahtmise korral muidugi saaks ka ümberkaudu tulla, kummikutega poole põlveni sinakalt helkivas mudases soovees kahlata ja läbi aina tiheneva roostiku ragistada, aga ega seda tahtmist nii kergesti enam tule, kui saab ka lahedamalt ja kuiva jalaga. Või võib tulla ka hoopis mööda tihedat lepistikku, kus ainsaks orientiiriks vaid kitsuke mudane kraav, mis kulgeb läbi kogu selle metsa ning mille ääres kevaditi õitses kunagi ja vist õitseb nüüdki hulgi nii varsakapju kui metsikuid iiriseid, ja mis aitas mul suunda hoida tolgi imelikul korral, kui ei tea mis nooruse uljuse või seiklusjanu tõttu otsustasin metsa minna hoopis teisest servast, kui seda harilikult tegin, et vaadata, kas ka sealt, selle üksiku suure tamme taga algava tiheda lepisitiku vahelt pääseb viimaks välja tuttavale lemmiklagendikule. Pääses küll, aga oh mis aega ja vaeva see kõik võttis! Jalad olid läbimärjad, juuksed oksa- ja lehepuru täis, käed kriimulised ja sääskedest söödud, hinges segiläbi eksimise hirm ja uudsuse võlu ning viimaks muidugi ka päralejõudmise kergendus, aga kõigest muust enam hoopiski säärane tinane väsimus kontides, et ei mäletagi täpselt, kuidas ja kui kaua ma sealt hiljem koju tagasi vantsisin...

See paik, see kaskedega ehitud lepisitikutagune, mille vahelt kulges ka mu kunagine müstiline suusarada sel ainsamal talvel, mil üle kõige maailmas armastasin suusatamist ja leidsin omale pelgupaigaks mereäärse nõmme, tundub mulle aeg – ajalt siiani justkui unenägu, mida lapsena vaid ette kujutasin või millest toonastes lapselikes unelmates unistasin kui kohast, kuhu kunagi oma maja või onni ehitan ja sinna päriselt elama lähen. Aga nüüd seal käies saan aru, et kuigi aeg on seda paika tagasipöördumatult muutnud, on seal siiski veel leitavad üksikud tunnismärgid, et see siiski pole olnud minu unistuste vili ega romantiline väljamõeldis.
Paar suuremat kaske on lagendiku ühes servas veel täiesti olemas, ehkki toda kõrgendikku, mida nii selgesti seal ümber mäletan, pole enam. Nagu pole enam ka ühtki kullerkuppu. Nurmenukud veel on, ehkki nad on kolinud nüüd kaugemale kaskede alla ja sealt edasi tagumisele lagendikule. Nende kahe lagendiku vahelt avastasin oma suviste loodusvaatluste käigus muide ka kolm looduskaitsealust orhideeliiki: halli käpa, ööviiuli ja suure käopõlle.
Oma maja poolt läbi roostiku tulles oli aga alati esimene märk sellest, et kohe oled kohal, üks vana pikalivajunud (või pandud?) betoonpost, väga imelik ilmutis inimeste maailmast kesk looduse iseolemist!, mille peale ronida, et siis viimaks sooveest väsinuna mõni meeter kuiva jalaga kindlal pinnal edasi astuda. See post on endiselt samal kohal ( ja kes või kuhu seda olekski sealt pidanud vahepeal liigutama), loodus on ta nüüd muidugi hoopis rohkem omaks võtnud, oma rüppe peitnud, nii et sammal, kuivanud lehesodi ja igasugu väädid katavad seda peaaegu ühtlaselt, ent äratuntav on see post ometigi.
Samamoodi olen vahepeal kahelnud, kas see pisike roheline onnike, mida seal üksvahe mäletan olevat seisnud, oli seal lagendikul ikka päriselt ka olemas, aga ju vist ikka pidi olema. Sest just sellest imelikust tillukesest onnist keset kodumetsa, millest siiani ei tea, kes ja miks selle sinna tõi või ehitas ja mis mõne aja möödudes niisama salapärasel moel kadus kui tekkiski, said alguse mu sisimad ihalused minna ka ise ükskord päriselt niimoodi ära. Päris omaette, päris metsa sisse, päris oma onni. See imelik ihalus elab mõnes mõttes mu sees veel tänagi edasi, ehkki saan arukalt kaalutelles aru, et see on üks igati ebamõistlik soov ja isegi kui see soov täituks, ma ihuüksi kusagil metsa vahel kuigi kaua vastu ei peaks ega elada tahaks. Aga unistada ja lasta mõttel lennata on vahel tore või lohutav ka lihtsalt niisama unelemise ja fantaasialennu enda pärast.

Aidi Vallik "Minu Haapsalu"

See oli tõeline "Minu" lugu, just niisugune, nagu mu meelest peaksid olema kõik kõnesolevas sarjas välja antud raamatud. Vähemalt need, mis puudutavad Eesti väikelinnu, saari ja muud põnevat, mis on ja peabki olema üdini oma. Sest just seda oli ja on Haapsalu Aidi Vallikule, just seda sooja "oma ja südamele armas kõigi oma vigadega" tunnet kumas nende lugude ja meenutuste tagant minu meelest sellest raamatukesest ehk kõige enam. Lood olid küll vahest ehk veidi pealiskaudsemad ja napimad kui oleksin lootnud, ent seda nõuab paraku juba toosama "Minu" sarja formaatki.
Jah, ma saan aru, et on suur ja oluline vahe, kas seda loeb nö juhuslik inimene, kes pole varem Haapsalust eriti palju kuulnud või teab seda linna vaid pealiskaudselt, või loeb seda põline haapsallane ja autoriga isiklikke kokkupuuteid omav indiviid nagu mina, aga usun, et autori siiras imetlus ja armastus selle linna vastu jõuab lehekülgedelt siiski iga lugejani.
Ma tean suuresti just sedasama või vähemalt Aidiga väga sarnast Haapsalut. Kui ehk välja arvata autori verinoored aastad, mil teda veel ei tundnud, tuli kogu kunagine melu ja olu mulle elavalt silme ette. Olen omal ajal enam või vähem kokku puutunud paljudega neist põnevatest persoonidest, kellest raamatus kõneldakse. Gunnar. Eda. Aivo. Mann ja Rommi. Haapsalu kunagised punkarid ja bändipoisid. Paljud teised, kellele ta raamatus vihjab, kuid nimesid ei nimeta.
Minu jaoks on Aidi oma pehme loomu, koduse-emaliku hoolitsuse, suurepärase söögitegemisoskuse ning hubaste kodudega, kuhu alati palju iniemesi mõnusasti suhtlema kogunes, alati meenutanud pisut Muumimammat ja nii ei pane põrmugi imestama ka see, et üks peatükk tema raamatus kannabki näiteks pealkirja "Trollitalv".
Tundsin ära Aidi kui suurepärase, noortesõbraliku ja loomingulise emakeele õpetaja gümnaasiumipäevilt ( neid Aidi sepistatud geniaalseid etteütluste lauseid roosadest unistustest või noormehest, kellele plekkpott oli pähe kinni jäänud ning mitmeid teisi, kasutan siiani vahel oma tundideski!). Just tänu Aidile olen olnud kaasautor Auf Wiedermanni lehekülgedel ( ja kui hästi otsida, siis leiab ühe või paar vana koolilehe numbrit mu tagakambrist veel praegugi tohutute paberivirnade alt ehk üles). Saanud osa nii Centu, Rootsituru kui Gulliveri roki- ja muudest pidudest ning istumistest. Käinud Aidil külas nii tema avaras, pisut esoteerilises ja külalislahkes "Sukapüksi" tänava korteris kui hilisemas õdusas-hubases Koidula tänava pesas. Valmistanud ette restorani pidulauda ning visanud kirikuesisel õnnelilli Oti ja Aidi pulmas.Tundnud ( küll ainult natuke ja ühe, selle kõige sõbralikuma kandi pealt) nii kass Intsu kui koer Hermanni.
Olen kuulnud esimestest vastukajadest "Minu Haapsalut" lugenute hulgas, et seal on liiga palju autori omaenda nostalgiat, nii et linn ise jääb tahaplaanile. Ühest küljest on mul seda raske hinnata, sest see lugu neelas mu hetkega nimelt oma üüratu nostalgilaksuga, aga kui püüdsin end aeg-ajalt pisut isiklikest vastukajadest distantseerida ja lugeda seda lihtsalt kui lugu Haapsalust, siis leidsin päris palju ka seda. Kõik see, mis teeb Haapsalust Haapsalu, oli esindatud ja olemas: vanalinna puitmajad enne ja nüüd, loss, toomkirik ja selle ümber laiuv krahviaed, Kultuurimaja, raamatukogu(d), koolid, Paralepa, Vasikaholm, väike Viik, promenaad, See-teater, Lääne Elu toimetus, Sadama 5, Centrali Õllekelder, Gulliveri klubi, Rootsiturg, Teele pagariäri, Karja pood. Augustibluus. Ameerika autod. Vanamuusikafestival. Üheksakümnndate tipphetked Firenight ja Grillfest. Vanemast ajajärgust Vietnami õllekas, tänavakaevud ja vana polikliinik. Meri ja muinasjutud olid ka.
Kui kohalik saaks nuriseda, siis ehk selle üle, et kogu see kompott kaldub geograafilises mõttes valdavalt linna ühte nurka kokku, aga teistpidi võiks ju retooriliselt küsida- kas ja mida seal Tamme getos, kaubamaja "lihaletis" või taga Uuemõisas siis on, et sealt oleks midagi olulist ka raamatusse raiuda? Ehk jälle- nii on ja jääb ju veel alles teisigi paiku, olusid ja inimesi, keda loodetavasti uutes väljaannetes ja järgedeski tutvustada!
Aitäh, kniks ja kummardus, Aidi, selle suurepärase lugemise ja eriti nostalgiapuhangu tekitamise eest selle raamatukesega! Usun,et sai hea nii sinul kui paljudel-paljudel teistel!

Sireli vanaema

Mu kallis vanaema!

Hüüdsin Sind alati just nii- Sireli vanaema. Ja eks teisedki. Ehkki sirelitega polnud Sul suurt muud pistmist kui vaid see, et elasid sellise nimega tänaval. Siiski tuled Sa mälupiltides alati esile miskipärast just suure hõngava sirelpõõsa taustal. Ma isegi ei tea, kas see on valge või lilla, aga Sinu lopsakat tagaaeda, kus Sul muide tõesti vist ainsatki sirelit ei kasvanud, meenutab see mälupilt igati.

Jõudsin seekord Su juurde taas mitu päeva hiljem, nagu ikka- argitoimetuste man ei saanud varem tulema. Tõin seekord sulle roosi. Kollase kobarroosi. Sinu 99. sünniaastapäevaks.
Üheksa on ikka olnud mu lemmiknumber ja kui nüüd Sinu manu jõudsin ja arvutama hakkasin, taipaisngi korraga- et sel aastal oleksid Sa saanud just sellise maagilise arvu vanuseks.
Ehkki meie juurest läksid Sa teisele poole juba 30 aasta eest. See kibekülm ja valusvaevane jaanuarilõpp on mul siiani selgelt meeles, aga mitte sellest ei taha ma täna rääkida.

Jäin mõtlema hoopis selle üle, kes Sa õigupoolest olid, mu armas kommilõhnane vanaema?
Alati toimekas, argine ja toidu ümber askeldav, meenud Sa ometi eeskätt oma pehmusega, nii väliselt, kuid paljus ka sisemise, olemise pehmusega. Ikka naeratav, alati lahke, hell ja kodune- käes kudumisvardad, kastekann või kulp.
Enamasti liikusid ringi jalgrattaga, praegusajal ehk veidi vanamoodsana tunduva musta naisterattaga, mis omal ajal oli kindlasti klass omaette. Tumedate raamidega prillid ninal, heledad poolpikad juuksed lõksudega näo eest eemale seatud, ja lilleline sitskleit seljas. Seal Sa eemal Võllamäe veerul seisad, käsi päikese kaitseks kissis silmadele varjuks tõstetud, kleidisaba kerges tuules lehvimas, ja naeratad, ühteaegu avalalt ja pisut kohmetunult.

Ja nii nagu Sind, pole enam õieti olemas ka seda maja Sireli tänaval, mis Sind nii pilgeni täis oli. Maja iseenesest, seejuures väliselt suhteliselt muutumatu, on muidugi samas paigas edasi, lihtsalt minul pole sinna enam miskit asja, sest üsna pea peale Su surma müüdi maja maha. Sestap pean seal nüüd vaid unes käima. Ja käingi, sest üks osa hingest on sinna maha jäänud.
Sinu soojad jalajäljed on veel elumajast saunani viiva betoonplaatidest tee peal ju viimseni alles! Ja keerdtrepil ülemisele korrusele. Nagiseval parkettpõrandal tagatoas. Vanal heledast lakitud puidust peeglikapil liiguvad pärastlõunavarjud just niisamuti nagu Sinu ajal. Valge tahveldisega köögiuks kriuksub pisut. Ja süsimustalt läikiv kandiline raudahi õhkab toanurgas sooja pliidimüüriga võidu. On see vana, ühest servast pisut lohkuvajunud lahtikäiv voodi veel kusagil alles, triibuline sametine kate päevaks peale tõmmatud ja Sinu tikitud kassidega padjad ehteks kõige peale kuhjatud? Just nagu Sinu ajal oli, kallis vanaema...
Tüüakas pirnipuu köögi akna all ja päevaleitsaku eest maja varjus hõngavad lopsakate tumepunaste pojengide read. Tagaaia üle-elusuurune jasmiin, mille varjus peitus suur raudpada kastmisveega. Sealt ulatus välja voolik, millega Sa ühel heledal suvepäeval, mis võis olla mu varase lapsepõlve üks õnnelikumaid, kaltsuvaipu pesid, nii et veest rasked vaibad lärtsatasid üksteise järel päikeskuumadele teeplaatidele kuivama ja mina aina hüppasin nende otsas, nii et vett ja vahtu lendas igas suunas. See muru ja betooniga segunenud suvise kastmisvee lõhn seostub mulle ikka ja ainult Sinuga, armas vanaema!
Kriuksuv rohelise varrega kaevukook, suur arooniapõõsas teeservas ja valgeks võõbatud tüvedega õunapuud, mis ühes kauges meenutuses tühjal aiamaal karges talveöös seistes kuidagi külmetavatena mõjuvad. Raske raudplaadiga kinnikäiv kompostikast päris taga lõpus.
Selle vana saun-kuuri igiomast hõngu ei ajaks ma eales segi millegi muuga. Täpselt samuti on mul igal hetkel ninas Sinu nõudekapi, sahvri, pisikeses puitlaekas postkaartde kogu ja riidekapi magusvalulised, mälestustest tulvil lõhnad. Sinu lõhnad, ma kallis memmeke! Triibulises paberis pehmed iiriskommid. Krõbedad tanguvorstid- just needsamad, mis seal tuntud jõululaulus pannil särisevad, hapukurgid ja mulgi kapsad, mida keegi pole iial osanud Sinust paremini teha!

Sinu loomulik blond juus ( mida ükski omaaegne juuksur kunagi lokkida ei julgenud!) kandub nüüd meie pere naisliini pidi uhkelt edasi- lastelt lastelastele ja nüüdseks juba ka nende lastele... Näeksid Sa vaid, saaksid tugevate geenide üle uhkust tunda. Ja küllap Sa näedki, sealt kusagilt ülevalt. Sinu kaitsvat kätt ja mahedat pilku olen läbi elu endal tunnetanud.

Pistan roosipoti mulda, silun platsi üle- juba paari kuuga on siia siginenud omajagu käbisid, oksaraage, umbrohuheietki. Teen puhtaks hauakivi ja laterna. Küünla unustasin seekord hoopis, aga ehk augustivalguses polegi sellest veel suuremat lugu. Kükitan roosi juurde maha, kuidagi tunnen, et see vist meeldib Sulle, sest hauakivi tundub korraga soe. Kastan põõsa üle. Kaasavõetud veega. Ja hiljukesi ka silmaveega. Imelik on mõelda- nii palju aega on möödas, aga see valu nagu ei kuhtu ega vähene ikka veel. Olgugi, et käin siin Sinu juures, vanade väärikate mändide all ikka mitut puhku. Siin on kuidagi hea ja rahulik, justkui Sinu hingust on siin tunda.
Vara, jah, minu jaoks kaugelt liiga vara läksid Sa. Meie jutud jäid rääkimata, käimised käimata ja olemised olemata. Igatsus Sinu järele on aga jäänud, ajaga ehk omal moel kasvanudki, ja oma juured sügavale mu südamesse ajanud.
Ilusat sünnipäevakuud Sulle ja kohtume varsti jälle, mu armas kallis Sireli vanaema...

Loodusvaatluste maraton 2020

Selle erilise kevad-suve raames olen päris mitmel moel senisest hoopis rohkem taas kokku kasvanud loodusega.
Liskas sellele, et saan sel aastal esmakordselt järjepidevalt hoolitseda ainsa lapikese eest sel maamunal, mida võin päriselt ja nimeliselt enda omaks pidada, võtsin kevade hakul osa üleriigilisesest nurmenukuvaatlusest. Aga nagu peagi selgus, oli see vaid sissejuhatus suuremale väljakutsele.
Nimelt sain võimaluse osaleda esmakordelt (ja praktiliselt täiesti ettevalmistamatult!) üle- Eestilisel loodusvaatluste maratonil. Hoolimata mõningatest väikstest tagasilöökidest ja viperustest usun ja loodan, et see kord ei jää mul ainukeseks ega viimaseks.
Kuigi nime poolest oli ju tegu maratoniga, st võistlus käis selle peale, kes sama aja jooksul ( 24h) suudab jäädvustada ja tuvastada oma varasemalt väljavalitud paigas enim liike, siis tegelikult sai minu jaoks määravamaks hoopis juurdetulnud teadmiste hulk!
Olin nimelt sisemiselt üsna valmis selleks, et uustulnukana ( ja ka mitte eriti suure taime-, ammugi aga putukate jt liikide asjatundjana) jään ma pingereas ilmselt viimaste hulka, nii et platseerumine edetabeli suhteliselt keskele oli mulle esimene positiivne üllatus.
Teine ja minu jaoks ehk veelgi tähtsam avastus oli aga oma kodupaiga tõelise elurikkuse tundmaõppimine. Ehk et minu lapsepõlve lodumaastikud, kus oma vaatlusi läbi viisin ja kus mäletan lapsepõlves kasvamas nii pääsusilmi kui kullerkuppe, mida kumbagi ei õnnestund paraku vaatluste ajal kusagil märgata, on õnneks (siiski praegu veel!!) looduslikult kordades liigirikkamad, kui hingeski oskasin aimata!
Ehk siis suutsin 24 tunni jooksul kokku õigesti tuvastada 64 erinevat liiki, millest kaks on kaitsealused käpalised, linde oli vaatluste hulgas 5, putukaid 4 ja tigusid 2 liiki, seega erinevaid puu-, põõsa- ja taimeliike tuli üle 50.
Tegelikult oli liike seal muidugi kordades rohkem, lihtsalt minu suutlikkusel olid piirid- st pildistasin ja lindistasin neid üles rohkem, aga ei suutnud kõiki nõuetekohaselt tuvastada ning kuna aega rahulikuks uurimiseks nappis, jäi paras ports taimi ka üldse määramata. Samuti kuulsin tegelikult öösel paaril korral soku haukumist, aga lindistada seda ei õnnestunud. Samuti hiljem üht lilleõiel toimetava putuka toimetamise videot üle vaadates kuulsin, et samal ajal kraaksusid sealsamas lindistamise paigas päris kõlavalt ka varesed, keda aga määratud liikide hulka lisada unus päris ära.
Mõned ideed sain juba järgneva(te)ks maratoni(de)ks ka: 1)Mõistlik on endale enne andmebaas Legulus. Tools. hästi selgeks teha, siis on maratoni ajal vähem mässamist.
2) taimi tuleb pildistada hästi täpselt ja mitmest kohast, paar vaatlust lükati tagasi sellepärast, et pildile oli jäänud liiga palju erinevaid taimi ning ei osatud tuvastada, mida sealt just olin määranud või oli pildil näha hoopis liiga väike osa taimest selleks, et seda täpselt tuvastada.
3) kui tahta olla hästi kaval, siis tasub juba vaatluspaiga kindlaksmääramise järel käia seal eelluurel ja vaadata üle, mis seal kasvamas- õitsemas-elutsemas on, siis vaatluse ajal on lihtsam liike lihtsalt järjest pildile/videole püüda. Esimene katsetus oli mul veel võrdlemisi kaootiline ja vahel kippusin unustama, kas olen mõne võõrama taime ka juba varem pildistanud või hakkan ennast kordama.
Aga nüüd ja edaspidi tunnen ma loodetavasti looduses alati ära muuhulgas nii sellised toredad nagu seenliidriku, halli käpa, punatähn-pehmekoore, kõrkja-roolinnu, vereva kontpuu, aas- rebasesaba, aga ka suure käopõlle ja hariliku käokannu, hundipaju ja hunditubaka, mets-lõosilma ja mets-harakputke, vööt- ja kiriteo.
Väike galerii mõnedest pildilepüütutest siia lõppu ka:

PS! Just praegu turgatas mulle pähe ka ainuvõimalik paik, kus tahan läbi viia uut vaatlusmaratoni!

Eksiarvamuste sügavuses

Tjah, see kevad on tõesti tulnud ja ka olnud päris eriline. Kõige muu hulgas olen saanud veelkord kinnitust tõsiasjale, et miski ei tule ellu niisama, tühjalt kohalt, kõik on millekski vajalik.
Blogimises on taas sisse tulnud paus, aga seda mitte niivõrd seetõttu, et poleks materjali või vajadust kirjutada, vaid selles, et ressurssi on jäänud väheseks.
Aga mis ma siin ikka pikalt keerutan. See, et ma hakkasin taas mõtlema ja uurima Mägitee kohta, osutus niisiis prohvetlikuks ettekuulutuseks. Sest vaevalt mõni päev peale tolle postituse tegemist ilmus kunstnik B mu ellu tagasi.
Õnneks mitte päris samamoodi kui varem. Pigem on tegemist väikse selgimisega, loodetavasti mõlema poolt. Otseselt kohtunud me pole, omavahelisi arusaamatusi oleme klaarinud või pigem lahti seletada ja mõtestada püüdnud kirja teel. Kogu maikuu oli see üsna intensiivne, ma ei teagi, kellel või miks seda nüüd rohkem vaja oli, aga see polegi vast tähtsaim.
Tähtis on hoopis see, et sain ise aru, mis mu elus viimastel aastatel on kõvasti vajaka jäänud. Mitmes mõttes on selle suhtluse uuenemine olnud minu jaoks silmi avava tähtsusega. Olen saanud teadlikumaks, mida ja miks oleks vaja enda ümber muuta. Juba olen selles suunas astunud ka esimesed arglikud tibusammud.
Tahan küll endamisi mõelda, et selle suhtluse (ajutine?) taastamine oli vajalik eeskätt selleks, et see paras sasipundar me vahelt lahti harutada, mis tookord aastaid tagasi harutamata jäi, aga pean tunnistama, et vähemalt samavõrra oli seda vaja ka selleks, et teadvustada endale, kuhu olen jõudnud ja kuhu võiks suuna võtta edasi.
Ja kui algul tundus, et aastad pole kumbagi eriti palju muutnud, siis mingil hetkel taipasin enda puhul, et olen suutnud siiski mingil määral hingeliselt kasvada, olen enda jaoks ümber mõtestanud paljutki, mida ja miks kunstnik B mulle tookord ütles. Tunnistan- paljust tema poolt öeldust-mõeldust on keerukas lõpuni aru saada (ka nüüd, enam kui 10 aastat hiljem!), ajuti taipan ka, et tema mõtteuiud ja suhtumine ellu ning inimestesse on mõnel määral omakasupüüdlik, aga samas- kellel meist ei oleks?
Ajuti on ta endiselt väga tumemeelne, ajuti valusalt aus ja ega ma päris lõpuni aru temast ilmselt iialgi ei saa, aga tänasel hetkel neid ridu kirjutades ongi meie suhtlusse juba tekkinud pikemad pausid, nii et võib vabalt olla, et see kõik oli mõeldudki kestma vaid kui hetkeline puhastustuli, mis viib minema vana halva ning teeb ruumi uuele ja puhta(ma)le.
Mis aga kõige tähtsam- olen aru saanud, et ta ei ole kunagi olnud minu vaenlane ega püüdnud mind halvustada või kritiseerida, ta ongi lihtsalt väga otsekohene ( tõesti vahel küll ka omaenda deemonitest aetud, nagu ta isegi on tunnistanud), oma tõdedes väga tugevalt veendunud, ent siiski püüdnud mind vaid arenema ja laiemat pilti nägema panna, sest ta näeb minus selleks potensiaali!
Ja ma olengi arenenud- olles hakanud tema tõdesid paremini mõistma, olen taaskord ka pisut loomingulisemal lainel- kuu ajaga on sündinud 2 uut tantsu ning hiljuti tegin täiesti spontaanse hilisõhtuse fotoretke linna tühermaadele. Hiljem oma fotoasjatundjast suurele piigale neid jäädvustusi näidates tõdes ta, et pole minu piltide hulgas varem nii häid, täpseid ja kujundirikkaid näinudki!
Ja muidugi võrdub kunstnik B minu jaoks alati väga hea muusikavalikuga. Olen just selle suhtlemise tulemusena viimaks ometi soetanud enese isiklikku fonoteeki nii Trio Fragile, Andreas Vollenweideri, Steve Hacketti kui nii mõnegi teise albumeid.
Uue ( tegelikult pigem siiski vana hea, kuigi mitte ainult) muusika laineharjal olen tänu sellele suhtlusele samuti õige võimsalt ja kaua püsinud. Olgu üks uus suurepärane uus avastus siia lõppu ka:

Dilemma

Karantiiniaeg on nii mõnetigi positiivselt mõjutanud minu liikumisharjumusi. Igapäevase autoga nühkimise asemel kasutan nüüd ringi liikumiseks enamasti jalgratast või kõnnin hoopis jalgsi. Neid mõlemaid teen kusjuures enam-vähem võrdselt.
Täna poetiirult tulles tabas mind leppemärkidega tähistatud ja laia valge joonega kenasti kaheks jaotatud kõnnitee äärde jõudes aga hetkeks kummaline dilemma- kumb ma täna siis olen, jalakäija või jalgratas?!?
Keskkonnasõbraliku liikumisviisi rõõmud, eksole:))

Kui nimetamatu saab nime ehk veelkord Mägiteest

On hämmastav mõelda, kuidas aeg lendab. Sellest on tõepoolest juba peaaegu 10 aastat, mil siinsamas blogis kirjutasin ühest kõige müstilisemast ja erilisemast kassetist oma tagasihoidlikus muusikakogus, mis jõudis minuni läbi vastuolulise, ent samas väga põneva kunstnik B.
Ega me tea, mis milleks hea või vajalik on, ammugi mitte seda, kuhu need hetkeajed meid lõpuks välja viivad... Igatahes ühel teisipäeva õhtul juhtun taas oma vana kassetiriiuli juurde ning mulle jääb kätte toosama mitmekümne aasta eest saadud ja lindistatud "Mägitee".
Panen selle nii muuseas makki ja ... äkki neelab see mind hetkega! Ülepeakaela, täpselt niisama kui see on teinud minuga ka palju kordi varem. Ainult et seekord on voog eriti võimas. See võrgutab, niidab jalust, mässib endasse, köidab niimoodi enda külge, et lood ja laulud saadavad mind päeval peas kummitades ja öösel kummaliste unenägudena. Pea pööritab ja tunne on nagu värskelt armunul!
Kümne aasta taguse külma ja lumerohke talve hetked voolavad segiläbi hilisemate ja varasematega minust läbi. Külma sauna valged kahhelkivid ja vaikne helisev ümin selle kohal, ühe suvise ootamatu kohtumise hämming, lootusrikas hüüd ja... ometi põgenemine, ühe nõudlikult anuvad pilgud ja teise lukus süda... Jah, tunnen taas, et olen kaasa kistud mingist seletamatust voolust, mida ei oska seletada, tõrjuda ( aga ega ma vist seda tahakski), ammugi mitte sellest vabaks saada.
Viimaks kisub sisemine pinge juba nii kõikehõlmavaks, et ei saa enam teisiti kui lihtsalt pean asuma nende müstiliste ja eriliste laulude jälgi ajama, sest endiselt ei tea ma enamiku puhul ei esitajat ega pealkirja. Tänapäeva internet on aga täis imelisi võimalusi jälitada vajadusel nii teisi inimesi, rääkimata lauludest. Niimoodi fraasikaupa otsides kulub mul vaid paar õhtut ja saladuseloor ongi viimaks lõplikult kergitatud. Siin nad mul siis on, nagu haruldased pärlid ükshaaval teineteise kõrvale säravasse keesse lükitud: "too fast to live, too young to die" ehk Bryan Ferry, "stealing someone else`s dream" ehk Rupert Hine, "clouds in the sky" ehk The Nits, "dark is the night" ehk Steve Hackett, "out of island i have come" ehk Sinead O`Connor, "wise and foolish virgins" ehk Genesis, "one night stands in L.A" ehk Slade, Gary Moore, Yello, Fragile & Robert Jürjendal...
Taaskord- ei tea, on see nüüd hea või halb. Osaliselt tunnen kergendust, osaliselt kurbust, minus on endiselt segiläbi palju nostalgiat ja segadust ja kunagi nutmata jäänud nuttu..., aga lahti pole need laulud mind lasknud ka nüüd, nime ja pealkirja saanutena. Pigem on nende haare veelgi tugevnenud. Kunstnik B punakas vari saadab mind öö hakul rahutusse unne, kus läbi tema korteri rohesiniste aknaraamide vaatavad kammimata juuksekahlu tagant ta pilklikud silmad ning peas taovad kunagi minu poole pillutud teravad märkused ja täitumata ootused. Siis aga kuulen kusagilt pilvedest läbi kumavat muusikat, mille ta kunagi minu poole on läkitanud ning tunnen end kui sulavaha, mis liig ägeda leegi mõjul mööda küünalt allapoole nõrgub. Ma olen peaaegu valmis neid kibedaid sõnu ja etteheiteid andestama, ehkki ma pole isegi kindel, kas ta mingit andestust vajaks...
Ja ehk polegi see tõesti esmane, sest sisimas tunnen tegelikult vaid suurt tänulikkust, kuna olen saanud hingeliselt nii palju rikkamaks. Mitte sõnade läbi, mis täna siingi nii mannetuks ja kobavaks jäävad, kui püüan kuidagigi edasi anda seda, mis minu sees viimastel nädalatel lõõmab, vaid millegi palju ürgsema ja võimsama läbi, mis kord raputab kosena, järgmisel hetkel aga paitab vaikse flöödina. Ikka üminal üles ja alla mööda ainsat mõeldavat Mägiteed.... Call me a stranger, call me a fool...

Neljas nädal. Kevadine.

Sel kevadel olen taas õnnelik isikliku jalgratta omanik ning loodan, et saan sellega rohkem liikuma, kui mõnel eelneval aastal. Ja et see pelgalt mõtteks ei jääks, tegingi esimesel aprillipühapäeval oma sõitudega algust. Eesmärgiks Haapsalu ümbruse külateed ning teejuhiks sedakorda suur piiga. Ja ta oli rattagiidina tõesti super, sest hoidis tempot vastavalt minu soovile ning vältis nii palju kui võimalik ka suuremaid teid, nii et kodu juurest liikusime linna tühermaade kaudu esmalt välja linnpiirini Lihula maanteel ning sealt edasi kulges marsruut juba Valgevälja karjääri tagant mööda väga ilusat ja vähekäidavat teed, millest mul seni aimugi polnud. Järgmine suund oli Mägari ja Asuküla poole, et esimesel suuremal ristmikul otsustada, kas edasi või tagasi ja kui edasi, siis mis suunas.
Ilm oli imetabane, muudkui päike ja jahe, kuid vaikne tuul. Igas kandis oli see-eest avastada aina uusi linnuhääli, mis kodaias tänavu tol hetkel kõik veel kuulmata olid: karjääri veerel suure kuuse võras siristas punarind, Mägari põldude vahel lõõritasid lõokesed, Sepaküla heinamaadel hüüdsid kiivitajad ning Tanska tagustel tühermaadel turlututasid sookured.
Tjah, aga tagasi tulime siiski kõige otsemat Rohuküla maanteed pidi, mis oli tol pühapäeval kella kuue aegu õhtul õieti üpris tühi ja vaikne- 7 km jooksul, mis meil linna tagasiteed oli, sõitis meist mööda vast nii 10-12 autot.
Muidu aga tundub, et karantiinist kui sellisest hakkab vaikselt rutiin saama. Siiski üht-teist uut on veel ära nähtud ja proovitud:
* püüdsin kogu nädala oma poeskäigud hoida pigem lõunasel kui õhtusel ajal lootes, et ehk nii õnnestub inimkontaktid veelgi minimaalsemana hoida. Tulemus sai risti vastupidine- selgub, et just kella ühe-kahe ajal päeval on inimestel nüüd siinmail tavaks saanud poes tuuritada, nii et kohalikku Selverisse oli nädala lõpuks üles seatud silt, mis teatas, et üle 50 kliendi korraga sisse ei lubata ning poe läbipääsuväravate ees seisis tõesti ka turvamees, kes hoidis silma peal nii sellel, mitu inimest poodi siseneb ja sealt väljub kui ka sellel, et enne ja pärast külastust käsi desinfitseeritaks.
Endapoolse kommentaarina tahaks siinkohal lisada, et kuigi ma ise eriti pideva desinfitseerimise usku ei ole, saan aru, miks see (suurtes) poodides vajalik on, aga ma tõesti palun taevast, et maskide kandmist ei tehtaks kohustuslikuks. Esiteks usun ma selle abinõu tõhusust veelgi vähem kui pidevat käte piserdamist, teiseks on mask kohutavalt ebamugav ja inetu ning kolmandaks- neid pole ju sugugi lihtne endale ka hankida.
* Olen "käe valgeks saanud" nii videokõnega telefonis kui videokoosolekul osalemisega arvuti toel.Kui telefonikõne tuli välja täitsa sundimatult, siis koosoekuga oli pisut tegu, et vastavat keskkonda endale esmalt üldse massinasse ja seejärel ka käima saada. Lõppkokkuvõte sai selline, et nägin ja kuulsin ise kõiki teisi, aga teised mind küll nägid, ent ei kuulnud. Peale koosolekut tõttas appi jällegi mu tark ja osav tütreke, kes paariminutilise klõbistamise järel välja selgitas, kus ja milles viga peitus. Andis mulle ka täpsed juhtnöörid, mida teha, kui veel sellist asja peaks olema, aga mis te arvate, et ma nüüd, kõigest 24 tundi hiljem, seda pikka teed seadete ja mille kõige alt veel mäletan ka?...
* Ühel õhtul juhtus aga kõrvu minister Reps, kes rääkis kusagil saates ettevaatlikult sellest, et võibolla, kui olukord stabiliseerub, hakatakse koole vähehaaval uuesti avama peale 15. maid, aga seda eeskätt lõpuklassidele ning neile, kellele koduõpe absoluutselt ei sobi. Ja kuigi see oli alles arutelu, mitte mingi ametlik info, tekitas see minus puht isikliku mätta otsast vaadates küll tunde, et ega minul sel juhul koolimajja sel õppeaastal vist enam miskit asja pole oma individuaalsete õppekava(de)ga noor(t)ega. Mis pole mõneti sugugi mitte halb, sest kodukontor ja omas mullis hõljumine ( ja eriti varahommikune magus uni!!) sobib mulle siiani hiiglama hästi!

Kolmas nädal karantiinis. Perekondlik.

Tuleb tunnistada, et eksisin vist arvates, et kodus püsides tekib vaba aega juurde. Peaks ju olema igati loogiline, sest ei tööle, lapsele lasteaeda ega trenni pea ju enam minema, tööasju saan enam-vähem sättida iseenda graafiku järgi ja poes käin ka võimalusel harvem.... Siiski lähevad päevad üksteise kannul nii kärmesti, et vaevalt jõuad ühel sabast haarata, kui juba ongi see läinud.
Kogu viimane nädal on kulunud suuresti perekondlike sünnipäevade tähe all. Noorem piiga tähistas elu esimest minijuubelit märtsi lõpupäevil traditsioonilise eestipärase peolauaga. Kuna peo temaatikaks oli värske viiese soovil roosa, saidki peolauale roosade õhupallide ja lillede kõrvale vastavat tooni rosolje, kirsimahl ning sefiiritort. Preili ise oli loomulikult ka üleni roosasse mähkunud ja rõõmustas ühtviisi nii oravapusle kui printsessi mängukaartide üle, aga eriliseks lemmikuks osutus hoopiski palavalt soovitud puldiauto, mis küll kahjuks rohkem kui paar päeva meie piiga raevukale sõidustiilile vastu ei pidanud, mil miski asi rataste vahel kinni kiilus ja uhke antvärk enam kuhugi suunas ei keeranud ega pööranud...
Aprilli esimesel päeval aga oli aeg suurema piiga käes, kellelt saabus varakult teadaanne- ei mingeid salateid ega poetorti, seeasemel tuleb sushipidu, koogi soovis sünnipäevalaps samuti ise teha. Ja oi, et mul tol kiirel argipäevahommikul fotokat ligi polnud, sest laud sai tõesti uhkemast uhke! Nelja sorti erivärvilist sushit, pooled neist soojad, pooled külmad, iga sort eraldi taldrikul ja kenade erksavärviliste lisanditega kaunistet! Sain oma suurelt võsult tunnustussõnadki, sest suutsin vaatamata esitisele pisikesele kahtlusele kogu sushi manustada vaid pulkade abil! Aga kirsiks pidulauas- ah see suussulav, ülirammus toorjuustu-sokolaadikook!! No on õnneks ikka mõnele meie peres seda kokkamis- ja küpsetamisannet kohe kapaga antud!
Pidude kõrval aga jätkus ka tavapärane argielu. Seoses peolaudade ettevalmistusega tuli sel nädalal poodi külastada peaaegu et iga päev, aga et selleks korraks on nendega ühel pool, siis loodetavasti uuel nädalal on poodide osas taas rahulikum.
Viimasel nädalal olen kokku puutunud ka oma esivanematega ja märganud imestusega, et õigus on neil, kes väidavad, et vanem generatsioon suhtubki kehtestatud eriolukorda kuidagi.... lõdvemalt.
Esmalt teatas mu ema telefonis, et kuna tema ainsate siin linnas elavate lastelaste sünnipäevad on vähem kui nädalse vahega, siis kavatseb tema tulla neid korraga õnnitlema, küsis mis päev ja kellaaeg meile sobiks ning laekus ilma suuremate ettevaatusabinõudeta kohale. Olin veidi hämmingus, aga ei söandanud teda takistama ka hakata. Hädavajalik see käik nüüd just ei olnud, aga eks tuleb temastki aru saada- kodus on igav, kaua sa ikka koertega ümber viigi jõuad jalutada või jalgrattaga Rohuküla vahet sõuda... Ja päris ilma põhjuseta see tulek ju ka polnud- lapselaste sünnipäevad vajasid igati õigustatult tähistamist.
Umbes samad lood valitsesid ka teise esivanema pool. Tema küll otseselt külla ei kippunud, ainult tordi saatis minuga teele, küll aga tellis härra nädala esimeses pooles vägagi iseteadlikult minult transpordi, et teha üks põhjalikum poetiir. Sealt vaevu tagasi, kui juba uuris, kas mul oleks mõni päev veel aega teda sõidutama tulla, tal olevat just pensipäev olnud ja nüüd oleks paras hetk veidi küttepuid juurde varuda. Küsisin, kas ta on ikka kuulnud, et temaealised inimesed vanuses 60+ on riik kuulutanud riskigrupiks, kes ei peaks võimalusel üldse mitte kusagil ringi vehkima, vaid vaguralt kodus püsima? Seepeale taat veidi taltus ja kohmas mokaotsast, et ega enam jah päris poisike ole, aga eks liigutama ikka ju natuke peab...
Vot sulle vaguraid vanainimesi!
Ilmad on sel nädalal küll enamjaolt nii külmad ja koledad püsinud, et eriti jalutama pole meelitanud. Siiski olen teatava hämmeldusega täheldanud, et rohelised linnaliinibussid liiguvad linnas endiselt üsna laialt ringi, kuigi ma neis kordagi ühtki reisijat pole näinud. Nagu kummitusbussid kummituslinnas. Eriti ehe oli see kummituslik tunne eile õhtul, kui poole kaheksa paiku kodu poole liikusin- taevasse koondus parasjagu just tuure koguva tormi sünkjaid pilvi ning tervisetee tõusvas tuules kohavate männilatvade kohal tiirles kisades suur hakiparv.