Elu veereb usinasti uperpallitades ja segast on hetkel palju. Emotsioonid on laiali pillutatud, eks püüa neid kuidagi kokku koguda ...
Jah, eelmise nädala lõpul tõusid esile negatiivse varjundiga ühiskondlikud asjad. Olin endast väljas ja tundsin end kaitsetuna. Noh, ütleme nii, et kõrgemad asutused otsustasid taas isepäi toimetama hakata arvates, et mis ma nende vastu ikka saan, ma ju alati kõigega nõus. Olen ju LIIGA HEA INIMENE, nagu hiljuti üks hea tuttavgi märkis. No mis teha, ega ikka alati ei saa ilmsele ülekohtule pea longus vastu kah astuda! Ja siis - olge lahked, võetakse asju kohe isiklikult ja ollakse veel solvunudki, kui mõnes kohas noka lahti teen ja seletusi nõudma hakkan. Vot nii... Õnneks näib, et asjad hakkavad siiski endisel moel või vähemalt peaaegu samal viisil edasi liikuma, nagu need seni on sujunud.
Lõpetasin just täna hommikul järjekordse hea raamatuga - Anne Ragde "Öine soov" oli just täpselt õige lektüür, mis hetkel mu hingeseisundiga üpris hästi sobib.
Vahepeal on kevad ka ametlikult, nii kellakeeramise kui kalendri järgi kohale jõudnud, kuid õues pole sellest meie saarel küll veel muud märki, kui liikuma hakanud merejää, mistõttu oleme taas teadmata ajaks lõksus- ei enam jääteed, ei veel jääsupis liikumisvõimelist praami ...
Aga see-eest on kevad südames. Igal moel. Võiks öelda - ärevust on ülearugi, liblikad lendlevad kõhusoppides juba kõigest väest, aga ei midagi enamat. Hetkel veel.
Aprill ja mai tõotavad praegu ka usinasti kõiksugu erinevat laadi tegevusi, mis mulle moel või teisel vägagi korda lähevad, seda siis eeskätt nii loodusgiidinduse poole pealt, mis kirjade järgi järgmisel nädalal peaks algama. Samuti on üsna palju tegelusi endiselt seotud minu armastatud Line-tantsuga - on oodata üritusi, esinemisi, trennid nagunii. Et siis saab ilmselt tulema samasugune sebimisrohke kevad nagu oli ka eelmine. Olen ärevil, põnevil, elevus lausa leegitseb hinges!
Ah jaa, siia postituse lõppu või taustale sobib mu meelest väga hästi ka üks ilus ja temaatiline laul:
Tuul. Meretuul. Ja lained, lained meredel. Tuul neid hoiab koos, lahus ka sama tuul...
teisipäev, 29. märts 2011
reede, 18. märts 2011
Väike pildigalerii Rootsi-reisist
Mõtlesin, et kui prooviks õige- teha sedasama, mida teised blogilisedki usinasti harrastavad. Nimelt luua siia oikkade kirjaridade vahelduseks ka väike pildiseeria eelmise nädala Stockholmi reisist.
See on siis see uhke ja kuninglik Baltic Queen, mille pardal kogu pidu ja pillerkaar toimuski.
Tükike õdusat põhjamaist arhitektuuri
Siin sa siis jalutad, mööda päikesevarjudest helendavat tänavat, pea omi mõtteid täis....
... ning vastu jalutab sulle üks tore Rootsi koer!
Just säärase nimega paik asubki keset Stockholmi linna ning seal meeldis mullegi väga promeneerida ning inimesi hiilida...
... moodsad ja kiired trammid selja tagant mööda suhistamas.
Hetk varakevadisest Stockholmi linnapargist
Uhke linnakujunduselement
Aga juba tuligi tagasi laeva pöörduda ..
Meie laevabänd, kes meid väsimatult aina uute sambade, rumbade ja merengue`dega turgutas
teisipäev, 15. märts 2011
Etteütlus emakeeles ... puhas kaks!
Eile oli jah jälle emakeelepäev.
Üks tuttav helistas mulle kohe hommikul ning andis teada, et Vikerraadio korraldavat sel puhul iga-aastast e-etteütlust, millest kõik võivad osa võtta ning kuna tema on minu keelelistest tugevustest vaimustatud, arvas, et ka mina peaksin kindlasti seal osalema.
Egas midagi - võtsin asja käsile ja mõtlesin - päh, mis see üks etteütlus siis ka ära ei ole! Keerasin raadio kella 10 paiku hommikul mängima ja ...
No kell pool üksteist, kui tekst raadiost kostama hakkas, olin otsekohe tagasi koolipingis eksamit sooritamas. Süda põksus ärevalt, sõrmed kippusid klahvidel kergelt värisema ning sassi minema ja rumalad kahtluseussid uuristasid rinnus - kas see on nüüd õigem nii- või naapidi? Läksin kohe täitsa ähmi täis.
Viimaks saatsin siiski teksti ära ja mõtlesin ise - polnudki ju nii hull, tekst oli tore ja lühike ja no 2-3 viga ehk teen ...
Nonii, kell 12. 20 olin varmalt tulemusi kuulamas. Ja kui siis hakati kommenteerima, kuhu need krutskid seal tekstis peidetud olid. Appiii!!! Olen loll nagu lauajalg, tuleb välja!
Ma ärevuses peaga muidugi ei taibanud oma ärasaadetud teksti kuhugi ümber kopida, aga arvan, et kogu selle mõne rea peale oli mul ikka kõva 10 viga. Tundsin tõesti täie kohutavusega, kuidas ma korraga eesti keelt enam ÜLDSE EI OSKA!!
Et kirja alustades käib tere järele koma, oli minu jaoks hästi unustatud vana.
Et kas või ja veel kord tuleb kirjutada lahku, oli minu jaoks suur ja tõsine ülletus.
Et kaudse küsilause lõppu ei panda küsimärki, oli ka nagu kusagilt läbi udu kuuldud, aga ammu unustet. Ja no see konkreetne etteütluse tekst ju lausa kubises neist kaudsetest küsimustest...
Ei, ma arvan, mul võis seal tekstis tegelikult isegi 15 kirjaviga olla, kui arvestada, et seal oli lisaks eelmainitule sees ka 2 võõrapärast sõna, mida ma kunagi kuulnud polnud ja sestap umbropsu, kuulmise järgi kirja panin, ja siis see tobe laensõna, mille ma otse loomulikult kah valesti suutsin üles märkida.
No hea seegi, et võib-olla kirjutatakse endiselt sidekriipsuga ning sõnaühendi sähviv-sirendav võib kirjutada nii kokku kui sidekriipsuga.
Mul on ausõna praegu häbi, et sellise soditud teksti all peab igavesti troonima minu täisnimi ja telefonimuber.
(Läheb nurka häbenema...) :((
Üks tuttav helistas mulle kohe hommikul ning andis teada, et Vikerraadio korraldavat sel puhul iga-aastast e-etteütlust, millest kõik võivad osa võtta ning kuna tema on minu keelelistest tugevustest vaimustatud, arvas, et ka mina peaksin kindlasti seal osalema.
Egas midagi - võtsin asja käsile ja mõtlesin - päh, mis see üks etteütlus siis ka ära ei ole! Keerasin raadio kella 10 paiku hommikul mängima ja ...
No kell pool üksteist, kui tekst raadiost kostama hakkas, olin otsekohe tagasi koolipingis eksamit sooritamas. Süda põksus ärevalt, sõrmed kippusid klahvidel kergelt värisema ning sassi minema ja rumalad kahtluseussid uuristasid rinnus - kas see on nüüd õigem nii- või naapidi? Läksin kohe täitsa ähmi täis.
Viimaks saatsin siiski teksti ära ja mõtlesin ise - polnudki ju nii hull, tekst oli tore ja lühike ja no 2-3 viga ehk teen ...
Nonii, kell 12. 20 olin varmalt tulemusi kuulamas. Ja kui siis hakati kommenteerima, kuhu need krutskid seal tekstis peidetud olid. Appiii!!! Olen loll nagu lauajalg, tuleb välja!
Ma ärevuses peaga muidugi ei taibanud oma ärasaadetud teksti kuhugi ümber kopida, aga arvan, et kogu selle mõne rea peale oli mul ikka kõva 10 viga. Tundsin tõesti täie kohutavusega, kuidas ma korraga eesti keelt enam ÜLDSE EI OSKA!!
Et kirja alustades käib tere järele koma, oli minu jaoks hästi unustatud vana.
Et kas või ja veel kord tuleb kirjutada lahku, oli minu jaoks suur ja tõsine ülletus.
Et kaudse küsilause lõppu ei panda küsimärki, oli ka nagu kusagilt läbi udu kuuldud, aga ammu unustet. Ja no see konkreetne etteütluse tekst ju lausa kubises neist kaudsetest küsimustest...
Ei, ma arvan, mul võis seal tekstis tegelikult isegi 15 kirjaviga olla, kui arvestada, et seal oli lisaks eelmainitule sees ka 2 võõrapärast sõna, mida ma kunagi kuulnud polnud ja sestap umbropsu, kuulmise järgi kirja panin, ja siis see tobe laensõna, mille ma otse loomulikult kah valesti suutsin üles märkida.
No hea seegi, et võib-olla kirjutatakse endiselt sidekriipsuga ning sõnaühendi sähviv-sirendav võib kirjutada nii kokku kui sidekriipsuga.
Mul on ausõna praegu häbi, et sellise soditud teksti all peab igavesti troonima minu täisnimi ja telefonimuber.
(Läheb nurka häbenema...) :((
Nädalavahetusel. Mängides
Jaah, elu teine Rootsi reis ongi imekiirelt seljataha jäänud.
Sinna nimelt see nädalavahetus kuluski. Mul olid sellele reisile teatavad ootused-lootused, see pidi olema selgimise aeg. Aga mis te arvate - nagu minu puhul ikka, ei saabunud tegelikult mingit suurt ega õnnistavat teadmist, kuidas kõik mu elus peaks olema.
Reis iseenesest meeldis mulle väga - tundsin selle kestel enam kui kord selge teadmusega - just siin ja praegu olen ma õnnelik, just nii võiksidki asjad alati olla!! Igapäevaelus sellist tajumist ju ei ole, on sadu pisiasju, mille pärast rabeleda, millele kogu su mõtteenergia ära kulub, nii et selliseks väikeseks hetkeks ei jää lihtsalt aega ega võhma.
Möödunud nädalavehtusel minul jäi. Olin rutiinist väljas,(mis oli minu jaoks ülimalt kauaoodatud aeg), olin koos vahvate inimestega, kelle seltskonna olin suuresti ise valinud, olin uhkel ja säraval Baltic Queenil. Ja oli tunne, nagu oleksin ka ise kuidagiviisi natke kuninganna!
See suurte reisilaevade luksus sümpatiseerib mulle ikka kohe väga - kõik need pehmete vaipadega kaetud pikad koridorid, sillerdavad metallkäsipuud, tohutul hulgal peegleid, ülekullatud träni, klaasriiuleid, kristall-lühtreid ja vilkuvat tuledemerd, kõikvõimalikud pubid ja baarid, erinevad lõhna ja helibuketid, ööpimeduses sillerdav tumemust läikiv vesi kõikjal sinu ümber, mis on ühteaegu võimas ja võtab südame alt natuke kõhedaks ... Oo, see võtab kohe pea pööritama. Eriti kui oled juba liiga kaua harjunud looduse rütmi ja vaikusega. Vahel on tore ikka kogu rutiin pea peale pöörata, olla kusagl hoopis mujal, teha midagi täiesti teist.
Ja Stockholm - no mulle see linn kohe meeldib, meeldis juba eelmisel aastal (eriti selle toreda väikese Meremuuseumi tõttu, kuhu selgi aastal tagasi minna igatsesin, aga ajanappus paraku ei võimaldanud), aga sel aastal jäi too linn kuidagi eriti helgena meelde. Esiteks on Rootsis sada korda rohkem kevad kui meil, vähemalt oli tol laupäeval, kui mina seal viibisin. Lumi on palju rohkem sulanud, linnud laulsid iga puu otsas, nii et kogu õhk sellest helises ja sooja oli vähemalt 10 -12 pügalat!!
Veel näib mulle, et Rootsi inimesed on kuidagi sõbralikumad, aina naeratavad sulle igal sammul, ükskõik, kas oled parasjagu kusagil suure kaubanduskeskuse fuajees jalgu puhkamas või kõnnid omi mõlgutusi mõeldes mööda tuulist tänavat ülesmäge. Vaatasime muide täiesti ammulisui, et rootslased käivad sisseoste tegemeas koos oma koertega. See sai meil omamoodi parooliks lausa - "Vaata, jälle üks Rootsi koer!" Meil jäetakse kõik penid kuhugi poe ukse taha nukrutsema, aga seal marssisid omanikega kõrvuti sabad rõngas uksest sisse nii tibatillukesed chihuahua`d (oma pisikeste punaste vestiketega!!) kui laisalt edasi lonkivad retriiverid. Jah, ja mulle meeldib jalutada piki seda tohutupikka kaialleed ( mille täpset nime ma ei mäleta, aga see sisaldas igal juhul sõna "Kaj"), kus on iga sorti laevu ja jahte ( ja ehtsaid piraadikoeri, kes laisalt dekke mööda lontsivad ja mõnedele turistidele puhtalt oma suva järgi poseerida võtavad). Mulle meeldib seda tagasihoidlikku põhjamaist melu kevadises päikesepaistes vaadata, endal jalad sulisevatest kevadvetest läbi ligunenud, samas kui moodsad, kiired ja peaaegu hääletud trammid aina mu selja tagant läbi vuhisevad. Ning imetleda seda omanäolist põhjala arhitektuuri, mis vaatab pruuni,oranzi ja kreemikaskollasena vastu kaiallee vastas olevalt mäeküljelt.
Ega me suurt linnas hulkuda tegelikult ei jõudnudki, põhiline elu käis siiski laeva peal. Esimesel õhtul olime isegi mõneti natuke kurvad, sest kogu meie neljane seltskond oli ju teatavate tugevate line-tantsuliste kalduvustega ning lootsime seeõttu muidugi kusagilt leida ka enda tantsumaitsele sobivat muusikat. Aga noh, oli ju taas latiinokarnevali aeg ja seega igal pool vaid sedasorti muusikagi kosta. Ega selle kuubalaste show kohta pole tegelikult midagi halba öelda - nad on kaheldamatult väga pilkupüüdvad oma pikkade sihvakate tumedate kehadega, võrratult temperametsed ja haaravad publiku kaasa, rääkimata oma üliefektsetest lavakostüümidest ja tüdrukute puhul ka väga tugevalt üle vindi keeratud make up`st. Ent ometi ... - see oli kohati liiga rabelemine mu meelest, kohati oli kava ka sutike ühetooniline-plaaniline ... Ei, mulle väga meeldis tõesti, aaaaga - kolmandat korda enam vaatama ei läheks. See viimane lause oli tegelikult kogu meie seltskonna ühishinnang nähtule, mitte minu ainuvalik.
Teisel reisiõhtul vedas meil mõnevõrra rohkem - me saime laevatrubaduuri saatel nii mõnegi oma tantsu vihutud ja pubirahvale me meeldisime, no mõni vahtis kohe sõna otseses mõttes ammulisui ja kordas iga me tantsu järgi käsi kokku lüües "No uskumatu, täiesti uskumatu ...!" Millest võib taaskord teha vaid järelduse, et line-tants on vägagi mõjuv ja efektne, kui seda õiges kohas esitada ning tantse esitav seltskond on suurem kui 1- 2 inimest!!!
Jah, ja isiklikus plaanis oli reis samuti suhteliselt ... hmm, ütleme siis informatiivne. Ma kutsusin sinna reisile kaasa ühe inimese, keda soovisin natukene täpsemalt tundma õppida, temast enesele mingi konkreetse pildi luua. Omal moel see isegi õnnestus, ainult et -.. Oh jah, selle asemel, et pilti selgemaks saada, läks minu pilt asjade seisust veelgi kirjumaks!! Seda on tegelikult raske sõnadesse panna, mis toimus ja sestap panin ka postituse pealkirja sellise umbmäärase. Et jah, suuresti oli see ju mäng - üks luuras, teine luuras, tehti tibatillukesed tibusammud edasise poole, aga need kahtlused, need kõhklused, need... no ei anna kohe kusagil asu. ...
Sinna nimelt see nädalavahetus kuluski. Mul olid sellele reisile teatavad ootused-lootused, see pidi olema selgimise aeg. Aga mis te arvate - nagu minu puhul ikka, ei saabunud tegelikult mingit suurt ega õnnistavat teadmist, kuidas kõik mu elus peaks olema.
Reis iseenesest meeldis mulle väga - tundsin selle kestel enam kui kord selge teadmusega - just siin ja praegu olen ma õnnelik, just nii võiksidki asjad alati olla!! Igapäevaelus sellist tajumist ju ei ole, on sadu pisiasju, mille pärast rabeleda, millele kogu su mõtteenergia ära kulub, nii et selliseks väikeseks hetkeks ei jää lihtsalt aega ega võhma.
Möödunud nädalavehtusel minul jäi. Olin rutiinist väljas,(mis oli minu jaoks ülimalt kauaoodatud aeg), olin koos vahvate inimestega, kelle seltskonna olin suuresti ise valinud, olin uhkel ja säraval Baltic Queenil. Ja oli tunne, nagu oleksin ka ise kuidagiviisi natke kuninganna!
See suurte reisilaevade luksus sümpatiseerib mulle ikka kohe väga - kõik need pehmete vaipadega kaetud pikad koridorid, sillerdavad metallkäsipuud, tohutul hulgal peegleid, ülekullatud träni, klaasriiuleid, kristall-lühtreid ja vilkuvat tuledemerd, kõikvõimalikud pubid ja baarid, erinevad lõhna ja helibuketid, ööpimeduses sillerdav tumemust läikiv vesi kõikjal sinu ümber, mis on ühteaegu võimas ja võtab südame alt natuke kõhedaks ... Oo, see võtab kohe pea pööritama. Eriti kui oled juba liiga kaua harjunud looduse rütmi ja vaikusega. Vahel on tore ikka kogu rutiin pea peale pöörata, olla kusagl hoopis mujal, teha midagi täiesti teist.
Ja Stockholm - no mulle see linn kohe meeldib, meeldis juba eelmisel aastal (eriti selle toreda väikese Meremuuseumi tõttu, kuhu selgi aastal tagasi minna igatsesin, aga ajanappus paraku ei võimaldanud), aga sel aastal jäi too linn kuidagi eriti helgena meelde. Esiteks on Rootsis sada korda rohkem kevad kui meil, vähemalt oli tol laupäeval, kui mina seal viibisin. Lumi on palju rohkem sulanud, linnud laulsid iga puu otsas, nii et kogu õhk sellest helises ja sooja oli vähemalt 10 -12 pügalat!!
Veel näib mulle, et Rootsi inimesed on kuidagi sõbralikumad, aina naeratavad sulle igal sammul, ükskõik, kas oled parasjagu kusagil suure kaubanduskeskuse fuajees jalgu puhkamas või kõnnid omi mõlgutusi mõeldes mööda tuulist tänavat ülesmäge. Vaatasime muide täiesti ammulisui, et rootslased käivad sisseoste tegemeas koos oma koertega. See sai meil omamoodi parooliks lausa - "Vaata, jälle üks Rootsi koer!" Meil jäetakse kõik penid kuhugi poe ukse taha nukrutsema, aga seal marssisid omanikega kõrvuti sabad rõngas uksest sisse nii tibatillukesed chihuahua`d (oma pisikeste punaste vestiketega!!) kui laisalt edasi lonkivad retriiverid. Jah, ja mulle meeldib jalutada piki seda tohutupikka kaialleed ( mille täpset nime ma ei mäleta, aga see sisaldas igal juhul sõna "Kaj"), kus on iga sorti laevu ja jahte ( ja ehtsaid piraadikoeri, kes laisalt dekke mööda lontsivad ja mõnedele turistidele puhtalt oma suva järgi poseerida võtavad). Mulle meeldib seda tagasihoidlikku põhjamaist melu kevadises päikesepaistes vaadata, endal jalad sulisevatest kevadvetest läbi ligunenud, samas kui moodsad, kiired ja peaaegu hääletud trammid aina mu selja tagant läbi vuhisevad. Ning imetleda seda omanäolist põhjala arhitektuuri, mis vaatab pruuni,oranzi ja kreemikaskollasena vastu kaiallee vastas olevalt mäeküljelt.
Ega me suurt linnas hulkuda tegelikult ei jõudnudki, põhiline elu käis siiski laeva peal. Esimesel õhtul olime isegi mõneti natuke kurvad, sest kogu meie neljane seltskond oli ju teatavate tugevate line-tantsuliste kalduvustega ning lootsime seeõttu muidugi kusagilt leida ka enda tantsumaitsele sobivat muusikat. Aga noh, oli ju taas latiinokarnevali aeg ja seega igal pool vaid sedasorti muusikagi kosta. Ega selle kuubalaste show kohta pole tegelikult midagi halba öelda - nad on kaheldamatult väga pilkupüüdvad oma pikkade sihvakate tumedate kehadega, võrratult temperametsed ja haaravad publiku kaasa, rääkimata oma üliefektsetest lavakostüümidest ja tüdrukute puhul ka väga tugevalt üle vindi keeratud make up`st. Ent ometi ... - see oli kohati liiga rabelemine mu meelest, kohati oli kava ka sutike ühetooniline-plaaniline ... Ei, mulle väga meeldis tõesti, aaaaga - kolmandat korda enam vaatama ei läheks. See viimane lause oli tegelikult kogu meie seltskonna ühishinnang nähtule, mitte minu ainuvalik.
Teisel reisiõhtul vedas meil mõnevõrra rohkem - me saime laevatrubaduuri saatel nii mõnegi oma tantsu vihutud ja pubirahvale me meeldisime, no mõni vahtis kohe sõna otseses mõttes ammulisui ja kordas iga me tantsu järgi käsi kokku lüües "No uskumatu, täiesti uskumatu ...!" Millest võib taaskord teha vaid järelduse, et line-tants on vägagi mõjuv ja efektne, kui seda õiges kohas esitada ning tantse esitav seltskond on suurem kui 1- 2 inimest!!!
Jah, ja isiklikus plaanis oli reis samuti suhteliselt ... hmm, ütleme siis informatiivne. Ma kutsusin sinna reisile kaasa ühe inimese, keda soovisin natukene täpsemalt tundma õppida, temast enesele mingi konkreetse pildi luua. Omal moel see isegi õnnestus, ainult et -.. Oh jah, selle asemel, et pilti selgemaks saada, läks minu pilt asjade seisust veelgi kirjumaks!! Seda on tegelikult raske sõnadesse panna, mis toimus ja sestap panin ka postituse pealkirja sellise umbmäärase. Et jah, suuresti oli see ju mäng - üks luuras, teine luuras, tehti tibatillukesed tibusammud edasise poole, aga need kahtlused, need kõhklused, need... no ei anna kohe kusagil asu. ...
teisipäev, 1. märts 2011
Neist, kes meie ümber
Ärkasin täna enese kohta üüratumalt vara – juba kell 4.48 hommikul. Uni oli korraga läinud ega tulnudki enam tagasi. Koerad olid kogu öö õues kuidagi rahutud - aina haukusid ja eks seegi ajas unerütmi paigast. Vähkresin ja ootasin und, kuid tulutult. Kell 6 hommikul loobusin tulutust üritusest ning keetsin esimese kohvi. Asusin mingil imelikul sunnil oma vanu päevikuid lugema, jäid teised riiuliotsalt näppu ja saigi mõeldud - loeks õige pisut, mis elu kunagi sai elatud. Seda enam, et tunnen kuidagi praegu tavalisest teravamalt perekonnasidemeid, või peaks pigem ütlema, et nende puudumist?
Ühel minu lähedasel ja armsal inimesel on praegu elus väga rasked ajad. Püüan talle igati toeks olla, aga tunnen, et ega ma midagi otseselt tema heaks ära teha ei saagi. Küll aga saan lihtsalt talle olemas olla, kuulata, kaasa mõelda, toetada, sest näen, kui üksi ta äkki on … Samuti panevad sellised ootamatud ja rasked olukorrad pisut teisiti vaatama omaenese elule. Jah, võin ju siin halada küll, et elu on ikka nii ebaõiglane ja raske on selle või tollega hakkama saada, aga kui nüüd ennast kellegi teise eluga kõrvutada, on mul tegelikult ikka hullumoodi veel vedanud. Mul on olemas koht, mida saan nüüd juba peaaegu oma koduks nimetada, mul on olemas töö, olgugi, et vähetasuv, mul on oma koht siin väikeses kogukonnas ja ma saan tegeleda üpris palju just enesele meeldiva ja kasulikuga. Mul on olemas imearmas järeltulija ning ka keegi lähedane ja sügaval sisimas südamele väga kallis inimene. Olgugi, et teda pole igal hetkel minuga ning vahel, kui sellisele poolikule suhtele väga kainelt vaatan, leian, et siin on mõttetult palju valu ja etteheidet ja hoomamatust jne, tean ma vähemalt üsna kindlalt, et teda võib alati usaldada, ta austab mind igas olukorras, temast on siiski tohutult moraalset tuge ja tunneksin end väga näruselt, kui ta mingil põhjusel mu elust peaks päris kaduma.
Sellele kõigele mõeldes tuleks tegelikult tänulik olla, enesele ehk rohkem teadvustada, MIS ja KES on tegelikult elus kõige tähtsamad. Sest kui sa pead mingil põhjusel korraga kaotama kõik, millele su senine elu tugines – siis saab korraga selgemaks ka ümbritsev maailm- kes on need, kes sulle peale vaimset ja füüsilist katastroofi alles jäävad. Kes oskavad olemas olla. Ja mis selgub – inimesed, ka need, kes peaksid mingite üldlevinud parameetrite kohaselt olema sulle kõige lähemal, on tihtipeale omaenese eludega nii puntras, nii ametis, et ei näegi sellest sasist enam kuhugi kaugemale. Ei oska ootamatute pöörete korral midagi öelda, midagi teha, kuidagi olla. Ja kaotusvalus visklejale näib, et kui ka viimaks ütlevad, siis ikka valesti. Eks kaotusseisus olijast saab vast veidi paremini aru- elu on niigi segi paisatud, et ei näe kõike ehk kõige kainemas valguses, aga … Tjah, näib, et meile on liiga vähe õpetatud, kuidas teist lohutada, kuidas teha vahel raskeid otsuseid koos teisega või vähemalt teda julgustada, et jaa, sa teed õigesti, kuigi see on valus ja raske. Me ei tea oma suures enese ninaotsa imetlemistuhinas enam, kuidas olla vajadusel oma inimene …
Jah, ma saan aru- elu on praegu väga paljudel raske ning ilmselt just seetõttu ei panda ka tähele seda, kui mõnel on olukord hullemast hullem, aga siiski tuleks püüda end kokku võtta. Tuleks kasvõi kord nädalaski mõelda kõigi oma lähedaste ja kallite peale. Just nende peale, kelle olemasolu ja tavaelu on saanud nii endastmõistetavaks, et me neile ehk oma mõtetes ja tunnetes liiga vähe aega ja enese mõtteid oleme jätnud.
Ma tunnen ka ise, et mul on vahel raske kurvas seisus olijale helistada - kohe ei oska öelda neid õigeid sõnu. Mõtlen, kuidas kõnet alustada. Tobe oleks lausuda optimistlik käibefraas kuidas läheb?, ent kahtlaselt kõlab ka Saad sa hakkama või Kuidas sul olud on vms, millest kumab läbi ilmselge haletsusenoot ja haletsust ta vaevalt praegu kuulda soovib. Veelgi halvem on lugu siis, kui teine, kes on ju alati nii tugev, nii elujaatav olnud, järsku teispool toru nutma hakkab ja tunnistab, jah, mul ongi praegu raske, ma kukun kohe kokku, ma ei jaksa enam, sest kõik –kõik mu ümber ongi täiesti lõplikult untsus … Mida siis teha? Mida öelda, kuidas lohutada?? Kas püüda teda toibutada, läbi telefonitoru? Jah, aga mil viisil seda teha? Kaasa nutta? Usun, et kui pisar endalgi silma tuleb, ei tasu seda häbeneda, saad ehk natukene teise valu endaga haarata, et tal pisutki kergem hakkaks, kaasvõi selleks põgusaks hetkeks. Viia teemad hetkeks mujale? Ka seda, aga usun, et tähtsaim on teda lihtsalt mõista ja talle kinnitada - see on täiesti loomulik ja normaalne, et sa oled segaduses, kurb, vihane, meeleolu kõigub pidevalt ühest äärmusest teise ja iga sentimentaalne lauluke, mis suvalisel hetkel kusagilt kaubanduskeskuse kõlaritest kostub, võib su täiesti endast välja viia.
Ühel hetkel on kogu see mõõn möödas, ehkki aeg selleni tundub veel lõpmata pikk ja tee käänuline ning kariderohke, elu ei saa lõpmatult allamäge veereda, kunagi peab siiski põhi ette tulema ( kuigi annaks taevad, et kellegi elurong kunagi nii sügavale kihutama ei peaks) ja siis hakkab jälle vaikselt paremaks minema. Sammhaaval, kindlasti suuremate ja vähemate tagasilöökidega, aga elu läheb paremaks …
Kui ei oska muud öelda, siis seda saab ikka kinnitada, et iga lõpp on ka millegi uue algus. Ehkki seda võib hättasattunul olla raske mõista ja märgata ning elutunnelis puuduvad hetkel vähimadki valguskiired, on need tegelikult siiski kusagil olemas või vähemalt peagi tulemas.
Ühel minu lähedasel ja armsal inimesel on praegu elus väga rasked ajad. Püüan talle igati toeks olla, aga tunnen, et ega ma midagi otseselt tema heaks ära teha ei saagi. Küll aga saan lihtsalt talle olemas olla, kuulata, kaasa mõelda, toetada, sest näen, kui üksi ta äkki on … Samuti panevad sellised ootamatud ja rasked olukorrad pisut teisiti vaatama omaenese elule. Jah, võin ju siin halada küll, et elu on ikka nii ebaõiglane ja raske on selle või tollega hakkama saada, aga kui nüüd ennast kellegi teise eluga kõrvutada, on mul tegelikult ikka hullumoodi veel vedanud. Mul on olemas koht, mida saan nüüd juba peaaegu oma koduks nimetada, mul on olemas töö, olgugi, et vähetasuv, mul on oma koht siin väikeses kogukonnas ja ma saan tegeleda üpris palju just enesele meeldiva ja kasulikuga. Mul on olemas imearmas järeltulija ning ka keegi lähedane ja sügaval sisimas südamele väga kallis inimene. Olgugi, et teda pole igal hetkel minuga ning vahel, kui sellisele poolikule suhtele väga kainelt vaatan, leian, et siin on mõttetult palju valu ja etteheidet ja hoomamatust jne, tean ma vähemalt üsna kindlalt, et teda võib alati usaldada, ta austab mind igas olukorras, temast on siiski tohutult moraalset tuge ja tunneksin end väga näruselt, kui ta mingil põhjusel mu elust peaks päris kaduma.
Sellele kõigele mõeldes tuleks tegelikult tänulik olla, enesele ehk rohkem teadvustada, MIS ja KES on tegelikult elus kõige tähtsamad. Sest kui sa pead mingil põhjusel korraga kaotama kõik, millele su senine elu tugines – siis saab korraga selgemaks ka ümbritsev maailm- kes on need, kes sulle peale vaimset ja füüsilist katastroofi alles jäävad. Kes oskavad olemas olla. Ja mis selgub – inimesed, ka need, kes peaksid mingite üldlevinud parameetrite kohaselt olema sulle kõige lähemal, on tihtipeale omaenese eludega nii puntras, nii ametis, et ei näegi sellest sasist enam kuhugi kaugemale. Ei oska ootamatute pöörete korral midagi öelda, midagi teha, kuidagi olla. Ja kaotusvalus visklejale näib, et kui ka viimaks ütlevad, siis ikka valesti. Eks kaotusseisus olijast saab vast veidi paremini aru- elu on niigi segi paisatud, et ei näe kõike ehk kõige kainemas valguses, aga … Tjah, näib, et meile on liiga vähe õpetatud, kuidas teist lohutada, kuidas teha vahel raskeid otsuseid koos teisega või vähemalt teda julgustada, et jaa, sa teed õigesti, kuigi see on valus ja raske. Me ei tea oma suures enese ninaotsa imetlemistuhinas enam, kuidas olla vajadusel oma inimene …
Jah, ma saan aru- elu on praegu väga paljudel raske ning ilmselt just seetõttu ei panda ka tähele seda, kui mõnel on olukord hullemast hullem, aga siiski tuleks püüda end kokku võtta. Tuleks kasvõi kord nädalaski mõelda kõigi oma lähedaste ja kallite peale. Just nende peale, kelle olemasolu ja tavaelu on saanud nii endastmõistetavaks, et me neile ehk oma mõtetes ja tunnetes liiga vähe aega ja enese mõtteid oleme jätnud.
Ma tunnen ka ise, et mul on vahel raske kurvas seisus olijale helistada - kohe ei oska öelda neid õigeid sõnu. Mõtlen, kuidas kõnet alustada. Tobe oleks lausuda optimistlik käibefraas kuidas läheb?, ent kahtlaselt kõlab ka Saad sa hakkama või Kuidas sul olud on vms, millest kumab läbi ilmselge haletsusenoot ja haletsust ta vaevalt praegu kuulda soovib. Veelgi halvem on lugu siis, kui teine, kes on ju alati nii tugev, nii elujaatav olnud, järsku teispool toru nutma hakkab ja tunnistab, jah, mul ongi praegu raske, ma kukun kohe kokku, ma ei jaksa enam, sest kõik –kõik mu ümber ongi täiesti lõplikult untsus … Mida siis teha? Mida öelda, kuidas lohutada?? Kas püüda teda toibutada, läbi telefonitoru? Jah, aga mil viisil seda teha? Kaasa nutta? Usun, et kui pisar endalgi silma tuleb, ei tasu seda häbeneda, saad ehk natukene teise valu endaga haarata, et tal pisutki kergem hakkaks, kaasvõi selleks põgusaks hetkeks. Viia teemad hetkeks mujale? Ka seda, aga usun, et tähtsaim on teda lihtsalt mõista ja talle kinnitada - see on täiesti loomulik ja normaalne, et sa oled segaduses, kurb, vihane, meeleolu kõigub pidevalt ühest äärmusest teise ja iga sentimentaalne lauluke, mis suvalisel hetkel kusagilt kaubanduskeskuse kõlaritest kostub, võib su täiesti endast välja viia.
Ühel hetkel on kogu see mõõn möödas, ehkki aeg selleni tundub veel lõpmata pikk ja tee käänuline ning kariderohke, elu ei saa lõpmatult allamäge veereda, kunagi peab siiski põhi ette tulema ( kuigi annaks taevad, et kellegi elurong kunagi nii sügavale kihutama ei peaks) ja siis hakkab jälle vaikselt paremaks minema. Sammhaaval, kindlasti suuremate ja vähemate tagasilöökidega, aga elu läheb paremaks …
Kui ei oska muud öelda, siis seda saab ikka kinnitada, et iga lõpp on ka millegi uue algus. Ehkki seda võib hättasattunul olla raske mõista ja märgata ning elutunnelis puuduvad hetkel vähimadki valguskiired, on need tegelikult siiski kusagil olemas või vähemalt peagi tulemas.
esmaspäev, 21. veebruar 2011
Veebruari eelviimane nädal. Kodune, rahulik.
Tahaksin seda postitust alustada ühe hea tuttava sõnadega: Oli meil siis seda külma just nüüd, keset päikesest säravat veebruari vaja? Kus oli too pakane kogu pimeda detsembri ja jaanuari, mil oleks olnud ainuõige seda kaminavalgel trotsida? Praegu on ometigi juba veeburari lõpp ja ilma nende tohutute kangestavate miinuskraaditeta mõtleksime juba kõik kevadest ja kuulataksime esimesi lindude silksatusi puude otsast ehk võsa vahelt ....
Jaah, raske on see talv olnud, tüdimus on peal. Näen juba unes rohelist - aina rohelist - suuri mahlakaid kaselehti ja lopsakat lõhnavat rohtu. Ei taha enam seda valget ja külma ...
Kogu eelmise nädala oligi meie saarel kool suletud, sest õpilaste järel jäi haigeks ka enamik õpetajaid, nii see läks ... Aja mahavõtmise aeg kõigi jaoks. Ka mina, igavene ringiärpleja, istusin vaguralt kodus, esmalt põetasin oma tirtsu ja kütsin hooolega elamist soojaks, linnas pole juba veebuari algusest peale käinud ja eelmine nädal jäeti üleüldise külma ja haiguse tõttu isegi aeroobikatrennid ära!
Oli lõõgastav küll, igal õhtul küdeva ahjusuu ees rahus uut pilti tikkida ilma, et peaks paaniliselt mõtlema, kas ja kuhu ma järgmiseks kiirustama pean.
Aga tikkimismaania hoog on mind küll järjekordselt nüüd haaranud.
See on igati temaatiline rebase pilt, ilus ja talvine, ma olen kogu hingega asju juures ja üritan seekord teha kõik nii täpselt mustri järgi kui võimalik ( eelmised pildid on ses osas natuke mul üle jala lastud- no läks valesti, siis läks, saabki pilt omanäolisem - stiilis ). Olen juba ka uuelt pildilt jooksvalt üsna mitu pisiviga avastanud ( pime kana tikib ju!, ja nagu nimme läks mul just nüüd ka laualambi pirn katki ja uut pole saarel kusagilt võtta, nii ma siis püüan iga vaba päevavalguse kiirt enda huvides tööle panna, õhtul teen targu muid tegemisi) ja iga kord halastamatult valesse kohta sattunud pisted üles harutanud ja õiged õigesse kohta säädnud.
Ja kirjut koera oleme tirtsuga teinud nüüd kohe 2 korda järjest. Mul on nii äraütlemata kahju vahel õdusatel õhtutel, et mul enam elektriahju pole, millega saaks nädalavahetusel mõnuga küpsetada ( ainus kokkamise viis, mis mulle natkenegi istub!), aga nooh, häda teeb nutikaks, või kuidas seda öeldaksegi. Kui pole võimalik teha sooja magusat, tuleb nuputada külmi ja/või keedetud variante. Olemegi nüüd katsetanud ära erinevad versioonid küpsisetortidest - igal moel on need imehead, olgu immutatud või immutamata, vahukoore või kohupiimaga, banaanide, sokolaadi ja millega kõigega veel.... Bubert on meil eriline lemmik, aga sellega ma ei viitsi just ülearu tihti jännata. Kama ja müslit nagunii külmaga ei söö ...
Aga kirju on koer on megahea - lihtne ja kiire valmis teha ja rammusat hammustamist jätkub kohe 2-3 õhtuks!!
Jaah, raske on see talv olnud, tüdimus on peal. Näen juba unes rohelist - aina rohelist - suuri mahlakaid kaselehti ja lopsakat lõhnavat rohtu. Ei taha enam seda valget ja külma ...
Kogu eelmise nädala oligi meie saarel kool suletud, sest õpilaste järel jäi haigeks ka enamik õpetajaid, nii see läks ... Aja mahavõtmise aeg kõigi jaoks. Ka mina, igavene ringiärpleja, istusin vaguralt kodus, esmalt põetasin oma tirtsu ja kütsin hooolega elamist soojaks, linnas pole juba veebuari algusest peale käinud ja eelmine nädal jäeti üleüldise külma ja haiguse tõttu isegi aeroobikatrennid ära!
Oli lõõgastav küll, igal õhtul küdeva ahjusuu ees rahus uut pilti tikkida ilma, et peaks paaniliselt mõtlema, kas ja kuhu ma järgmiseks kiirustama pean.
Aga tikkimismaania hoog on mind küll järjekordselt nüüd haaranud.
See on igati temaatiline rebase pilt, ilus ja talvine, ma olen kogu hingega asju juures ja üritan seekord teha kõik nii täpselt mustri järgi kui võimalik ( eelmised pildid on ses osas natuke mul üle jala lastud- no läks valesti, siis läks, saabki pilt omanäolisem - stiilis ). Olen juba ka uuelt pildilt jooksvalt üsna mitu pisiviga avastanud ( pime kana tikib ju!, ja nagu nimme läks mul just nüüd ka laualambi pirn katki ja uut pole saarel kusagilt võtta, nii ma siis püüan iga vaba päevavalguse kiirt enda huvides tööle panna, õhtul teen targu muid tegemisi) ja iga kord halastamatult valesse kohta sattunud pisted üles harutanud ja õiged õigesse kohta säädnud.
Ja kirjut koera oleme tirtsuga teinud nüüd kohe 2 korda järjest. Mul on nii äraütlemata kahju vahel õdusatel õhtutel, et mul enam elektriahju pole, millega saaks nädalavahetusel mõnuga küpsetada ( ainus kokkamise viis, mis mulle natkenegi istub!), aga nooh, häda teeb nutikaks, või kuidas seda öeldaksegi. Kui pole võimalik teha sooja magusat, tuleb nuputada külmi ja/või keedetud variante. Olemegi nüüd katsetanud ära erinevad versioonid küpsisetortidest - igal moel on need imehead, olgu immutatud või immutamata, vahukoore või kohupiimaga, banaanide, sokolaadi ja millega kõigega veel.... Bubert on meil eriline lemmik, aga sellega ma ei viitsi just ülearu tihti jännata. Kama ja müslit nagunii külmaga ei söö ...
Aga kirju on koer on megahea - lihtne ja kiire valmis teha ja rammusat hammustamist jätkub kohe 2-3 õhtuks!!
teisipäev, 15. veebruar 2011
Külmapühad ja muu elu
Et siis nõndaviisi- keset veerbuari tegi sellise külma ja pakase, et hoia ja keela. Juba teist päeva on hommikune termomeetrinäit - 15 ja minu ahi, mis "tavaoludes" üeab sooja 24 h, on õhtul särtsuvkuumaks köetuna siiki hommikuks täiesti maha jahtunud. Tjah, seda polegi sel talvel veel juhutnud, et iga päev peaks ahju kütma, et toatemperatuur üle 20 plusskraadi püsiks, vähemast mulle, külmavaresele,ju teatavasti ei piisa...
Ja meie saart on laastamas tõeline tõbede müriaad, lausa taoline, et koolis on karantiin - st eilse seisuga oli kohaliku koolis 19 õpilasest kohal vaid 7, st alla poolte ning kooli juhtkond otsustas õppetöö kolmeks päevaks katkestada, kuni lapsed äkkrünnakust pisut toibuvad.
Ja muust - elu on kiire, kirju ja huvitav. Nagu mul tegelikult nüüdseks vist juba üsna tükk aega. V isegi märkis eelmine nädala kiirvisiidil olles, et pole nii sportlikku ja aktiivset mind veel kunagi varem näinud. Jaah, elu teeb inimestega vahel imesid! Isegi ei usuks, kui ei näeks, et vuhin 3-4 x nädalas aeroobikat teha pluss tantsutrennid ja muu seltsielu.
Siin- seal on ka muutusi haista. Eeskätt praegu vist tööpõllul ning ma loodan kogu südamest, et need olud muutuvad vaid positiivsemaks ... Nojah, lähema selguseni peaks neis asjus jõudma juba nädala lõpuks. Loodetavasti.
Ka erelus on mingid tuulekesed virvendamas, aga kas sest virvendusest võiks loota kõikemuutvat tormi, seda ei tea veel tahta. Olen kõigele uuele igal juhul avatud, ootel ja... no sõnaga, eks näis, mis lähem tulevik ka neis asjus toob.
Ja meie saart on laastamas tõeline tõbede müriaad, lausa taoline, et koolis on karantiin - st eilse seisuga oli kohaliku koolis 19 õpilasest kohal vaid 7, st alla poolte ning kooli juhtkond otsustas õppetöö kolmeks päevaks katkestada, kuni lapsed äkkrünnakust pisut toibuvad.
Ja muust - elu on kiire, kirju ja huvitav. Nagu mul tegelikult nüüdseks vist juba üsna tükk aega. V isegi märkis eelmine nädala kiirvisiidil olles, et pole nii sportlikku ja aktiivset mind veel kunagi varem näinud. Jaah, elu teeb inimestega vahel imesid! Isegi ei usuks, kui ei näeks, et vuhin 3-4 x nädalas aeroobikat teha pluss tantsutrennid ja muu seltsielu.
Siin- seal on ka muutusi haista. Eeskätt praegu vist tööpõllul ning ma loodan kogu südamest, et need olud muutuvad vaid positiivsemaks ... Nojah, lähema selguseni peaks neis asjus jõudma juba nädala lõpuks. Loodetavasti.
Ka erelus on mingid tuulekesed virvendamas, aga kas sest virvendusest võiks loota kõikemuutvat tormi, seda ei tea veel tahta. Olen kõigele uuele igal juhul avatud, ootel ja... no sõnaga, eks näis, mis lähem tulevik ka neis asjus toob.
esmaspäev, 31. jaanuar 2011
Kodu. Lähivaates. Reedene loojang …
Mis seal siis on?
Üksildane laupäevane hämarus. Akende veerde ulatuvad hanged. Tilkuvad räästad. Katuselt allasahmavad lumepatsakad, mis suhistavad oma külmunud kristalliterakesi vastu klaasi.
Varjuandvad ja rahusisendavad kuused, kel tihedail okstel kollaka pärlikeena talvikeste rivid, hõreda müürina siin seal hoovipealset valvamas.
Ja lõpmatu hulk pikki, sihvakaid, kohevate ladvatuttidega, tuules kohavaid pedakaid. Mõnel hall tüvi krobeline ja muhklik, täis ajahamba täkkeid ning rohekashalli samblaga kaetud tüüakaid, teised alles noorusvärskelt punakaspruunid; nende tüved tunduvad puudutuse all siidjalt siledad ning see õrn koorekiht tuleb lahti esimese võimsama iilinguga ja jätab paakunud lumekorrale ühes okkapuruga omanäolist siiruviirulist mustrit.
Mändide alla poetunud üksikud pajupõõsad, punakalt läikivad sirged raod kiiretes iilides vehklemas, kui külmasaanud käed. Paar tagasihoidlikku pihlakat ja kibuvitsa, metsõunapuugi on end teiste vahele osavalt sisse seadnud. Nad kõik hoiavad omamoodi seda väikest ja konarlikku hoovilapikest, andes sellele oma näo, värvingu, hingamise ja hinge.
Kogu meie vaikset laupäeva pealelõunast olemist aga valvab taamalt heledamat tooni lepistik ning selle kõige üle laotab end pilvine ja otsekui pisut kortsuskulmuline taevas.
Kui väga teistmoodi oli see praegu nii ühetooniliselt hallivinune laotus veel eile õhtul! Milline imeline hõõgus ja hunnitu värvide mäng! Punased, oranžikad ja soekuldsed toonid põimimas end ühte lillakassiniste kiudpilveräbalatega, nii, et kogu mändidetagune kuumas ja õhetas sellest kummalises ja kaunis jaanuarilõpupalavikus.
Seisin ja vaatasin. Ilma et oleksin midagi mõtelnud. Suisa tardusin. Kuulasin vaikust enda ümber. Astusin edasi. Ainult sammukese või paar. Vaatasin jälle. Üles ja selja taha ja kaugusse ... Imetabane leegitsev, isegi müstiliste toonidega taevas kõikjal minu ümber. Ei raatsinud kuidagi seda kummastavat ja haruldast pilti silmist ega meeltest lasta. Toosama raagus lepavõsa taamal, kahvatu lumevälja piiril, aga lumi oli siis täis hoopis erilisi värelusi, tumesiniseid varje, vaevuaimatavat taevakuma peegeldust.
Teadsin, et seda harvaesinevat ilu pole kauaks imetleda antud. Paarikümneks minutiks ehk. Ja nii ma seisin., Ikka veel, kuigi endalgi põsed juba õhetasid pakasest, otsekui oleks sealtsamast laotusest mullegi osake seda palavikuhõõgu kingiks kaasa antud. Seisin, varbad külmanäpsituse haardes, peaaegu et keset küla, ja ajasin muudkui pead kuklasse. Ei ühtki inimest kusagil, ei ainsamat automüra ega koerahaugatustki, ei kaugel, ei lähemal. Vaid mina ja loojang. Keset reedet ja pärastlõunast saart. Eemal aimumas vaid raagus lepistik ja lage külmavirvendav lumeväli ning üle nende hõõgvel taevas veel viimaseid hetki puude tippusid oma eredate huultega puutumas.
Kuldkollane loojang. Ja mina. Uudistav, õnnelik. Nii väike keset uhket looduse vaatemängu …
Oli viimane reede selle aasta jaanuaris.
Üksildane laupäevane hämarus. Akende veerde ulatuvad hanged. Tilkuvad räästad. Katuselt allasahmavad lumepatsakad, mis suhistavad oma külmunud kristalliterakesi vastu klaasi.
Varjuandvad ja rahusisendavad kuused, kel tihedail okstel kollaka pärlikeena talvikeste rivid, hõreda müürina siin seal hoovipealset valvamas.
Ja lõpmatu hulk pikki, sihvakaid, kohevate ladvatuttidega, tuules kohavaid pedakaid. Mõnel hall tüvi krobeline ja muhklik, täis ajahamba täkkeid ning rohekashalli samblaga kaetud tüüakaid, teised alles noorusvärskelt punakaspruunid; nende tüved tunduvad puudutuse all siidjalt siledad ning see õrn koorekiht tuleb lahti esimese võimsama iilinguga ja jätab paakunud lumekorrale ühes okkapuruga omanäolist siiruviirulist mustrit.
Mändide alla poetunud üksikud pajupõõsad, punakalt läikivad sirged raod kiiretes iilides vehklemas, kui külmasaanud käed. Paar tagasihoidlikku pihlakat ja kibuvitsa, metsõunapuugi on end teiste vahele osavalt sisse seadnud. Nad kõik hoiavad omamoodi seda väikest ja konarlikku hoovilapikest, andes sellele oma näo, värvingu, hingamise ja hinge.
Kogu meie vaikset laupäeva pealelõunast olemist aga valvab taamalt heledamat tooni lepistik ning selle kõige üle laotab end pilvine ja otsekui pisut kortsuskulmuline taevas.
Kui väga teistmoodi oli see praegu nii ühetooniliselt hallivinune laotus veel eile õhtul! Milline imeline hõõgus ja hunnitu värvide mäng! Punased, oranžikad ja soekuldsed toonid põimimas end ühte lillakassiniste kiudpilveräbalatega, nii, et kogu mändidetagune kuumas ja õhetas sellest kummalises ja kaunis jaanuarilõpupalavikus.
Seisin ja vaatasin. Ilma et oleksin midagi mõtelnud. Suisa tardusin. Kuulasin vaikust enda ümber. Astusin edasi. Ainult sammukese või paar. Vaatasin jälle. Üles ja selja taha ja kaugusse ... Imetabane leegitsev, isegi müstiliste toonidega taevas kõikjal minu ümber. Ei raatsinud kuidagi seda kummastavat ja haruldast pilti silmist ega meeltest lasta. Toosama raagus lepavõsa taamal, kahvatu lumevälja piiril, aga lumi oli siis täis hoopis erilisi värelusi, tumesiniseid varje, vaevuaimatavat taevakuma peegeldust.
Teadsin, et seda harvaesinevat ilu pole kauaks imetleda antud. Paarikümneks minutiks ehk. Ja nii ma seisin., Ikka veel, kuigi endalgi põsed juba õhetasid pakasest, otsekui oleks sealtsamast laotusest mullegi osake seda palavikuhõõgu kingiks kaasa antud. Seisin, varbad külmanäpsituse haardes, peaaegu et keset küla, ja ajasin muudkui pead kuklasse. Ei ühtki inimest kusagil, ei ainsamat automüra ega koerahaugatustki, ei kaugel, ei lähemal. Vaid mina ja loojang. Keset reedet ja pärastlõunast saart. Eemal aimumas vaid raagus lepistik ja lage külmavirvendav lumeväli ning üle nende hõõgvel taevas veel viimaseid hetki puude tippusid oma eredate huultega puutumas.
Kuldkollane loojang. Ja mina. Uudistav, õnnelik. Nii väike keset uhket looduse vaatemängu …
Oli viimane reede selle aasta jaanuaris.
neljapäev, 27. jaanuar 2011
Seiklustest nädalavahetusel
Mnjaa, et Raplas sai siiski ära käidud. Aga see oli ka selline käik, mida annab mäletada.
Esmalt sain reede hommikul tantsutreenerilt teate, et ta on poolhaige ja seadis seega kogu minekuplaani kahtluse alla. Mina mõtlesin seepeale - mis siis ikka, kui ei saa temaga, saab ehk teisiti, bussiliiklus ju toimib me maal. Ja rongi oma kah. Sõelusin läbi variante ja leidsin, et kui juba reede õhtuks mandrile laekuksin, oleks õigeaegne kohalesaamine kindlam. No nii, reedeõhtu kiskuski kiireks, kohe peale tööd linnutiivul koju, dusi alla, asjad pakkida ja poole seitsmeks bussi ootama. Ilm oli lörtsisegune ja suure tuulega. Ebameeldiv. Enesetunne oli ka pisut närviline. Ootame ja ootame siis tirstuga, kell läheb, bussi ei kusagil. No kui olime juba 20 min külmetanud, läksin asja uurima....
No arvake ära - muidugi mõista läks reedeõhtune praam juba kell 5 õhtul mitte kell 7, nagu kiiruga olin vaadanud. Olin enda peale pehmelt öeldes pahane, tegelikult ikka kohe sigavihane, kiristasin hambaid ja mõtlesin - mis seal ikka, saangi õhtul kodus rahulikult kütta, ja lähen homme hommikul.
Hommikul olin krapsakalt vara üleval, hetk enne seda, kui uksest välja jõudsin astuda, saingi treenerilt kõne- tal palavik ja hääl ära ja tema ei sõida... Nonii, tuleb niisiiis alternatiivide peale lootma jääda.
Minek tõotas tulla nii nibin-nabin kui vähegi annab. Minutilise täpsusega tuli jõuda Haapsallu, tirts kohale viia, Tallinna bussile jõuda. Aga...
No loomulikult ei liikunud meie praam taaskord mitte vähimalgi määral graafikus, st kui viimase järgi pidanuks praam sadamas olema kusagil 9.55, siis tegelikult oli alles ... ollalaa, kusagil 11.02 ... Seega mul kõik bussid läinud ja Rapla ürituse alguseni jäänud vähem kui tund!! No nui neljaks, aga ma lähen, nüüd kasvõi juba puhtalt trotsi pärast. Mängisin aga rikkurit ja võtsin takso. Ja läksingi!!!
Uuh, milline hullumeelsus, aga no tantsujalg tahtis ja ise ka niiväga tahtsin, olin ju ühele inimesele veel lubanud, et kindlasti tulen ja toon talle, mida ta vajas ja ... Õnneks juhtusin sellise hästi muheda taksojuhi peale, kellele juhtumisi väga meeldis line-tants ja ta tegi mulle isegi natuke hinnaalandust sellepärast!!
Noh-jah, hiljaks ma ju jäin, aga tsipake enne kella üht päeval olin siiski Raplas platsis. Tantsisin ja suhtlesin ja tundsin end mõnusalt, ehkki ausalt tunnistada ei olnud mul veel eriti aimu, kuidas ja millega ma sealt küll õhtuks tagasi kuhugi tuttavamasse ümbrusse peaksin laekuma. Oli variant minna Tallinna rongi peale, aga kuna ma Raplat ülde ei tunne, ei tahnud mõeldagi, et pean hakkam pimedas võõras linnas otsima vaksalit, mis reeglina pole üheski linnas kõige meeldivad kohad nii ehk naa, ja siis veel, et õige rongi peale saada, mis liigub minu soovitud suunas ja ... Uuh, olin sisemiselt ikka pabinas. Nii pooljuhuslikutl sain aga teada, et pool kaheksa pidada minema Raplast buss otse Haapsallu, kontrollisin - ja kae imet, nii oligi! Kivi langes südamelt ja elu näis taas lillepidu.
Muidugi oli kurb, et pidu nii vähe kestis ja 2 tundi peaaegu pidin pärast bussi oodates külmas ja lumises linnas ringi hulkuma, enesehaletsus isegi jõudis vahepeal korra kallale pugeda, aga no kui kella üheksaks õhtul tagasi kodulinna laekusin, väsinud, õnnelik ja vaene!, oli ikka hea tunne küll!!!
Ja kuigi terve järgmise päeva visklesin vastiku migreeni käes ( sest ega eelmisel hullumeelselt kiirel päeval polnud ju aega korralikult süüa) ja peaaegu keskpäevani põõnutasin ja üldse oli kogu enestunne kerglt zombistunud, olin ma ikkagi enesega rahul.
Õhtulgi veel tuli seigelda kojumineku osas, sest liinibussi juht oskas sadamasse valesti sisse sõita ja kuni ta hangede vahel ukerdas, sõitis meie praam( mis üllatuslikult sedakorda täiesti graafikujärgselt minutipealselt väljus) juba minema. Õnneks polnud ma ainus praamilemineja bussis ja nii me 3 minutit hiljem õnnetu hanereana kai ääres seisime ja sadamamees karjus, mis kõri võttis meie praamimeestele, et hei! inimesed tahavad veel peale tulla! Praam, mis oli tubli 20 meetrit juba jõudnud kaist eemalduda, lükkaski õnnekombel tagasikäigu sisse ja saime ikkagi pühapäeva õhtuks tagasi külma koju.
Uuh, milline elu, veelkord.
Esmalt sain reede hommikul tantsutreenerilt teate, et ta on poolhaige ja seadis seega kogu minekuplaani kahtluse alla. Mina mõtlesin seepeale - mis siis ikka, kui ei saa temaga, saab ehk teisiti, bussiliiklus ju toimib me maal. Ja rongi oma kah. Sõelusin läbi variante ja leidsin, et kui juba reede õhtuks mandrile laekuksin, oleks õigeaegne kohalesaamine kindlam. No nii, reedeõhtu kiskuski kiireks, kohe peale tööd linnutiivul koju, dusi alla, asjad pakkida ja poole seitsmeks bussi ootama. Ilm oli lörtsisegune ja suure tuulega. Ebameeldiv. Enesetunne oli ka pisut närviline. Ootame ja ootame siis tirstuga, kell läheb, bussi ei kusagil. No kui olime juba 20 min külmetanud, läksin asja uurima....
No arvake ära - muidugi mõista läks reedeõhtune praam juba kell 5 õhtul mitte kell 7, nagu kiiruga olin vaadanud. Olin enda peale pehmelt öeldes pahane, tegelikult ikka kohe sigavihane, kiristasin hambaid ja mõtlesin - mis seal ikka, saangi õhtul kodus rahulikult kütta, ja lähen homme hommikul.
Hommikul olin krapsakalt vara üleval, hetk enne seda, kui uksest välja jõudsin astuda, saingi treenerilt kõne- tal palavik ja hääl ära ja tema ei sõida... Nonii, tuleb niisiiis alternatiivide peale lootma jääda.
Minek tõotas tulla nii nibin-nabin kui vähegi annab. Minutilise täpsusega tuli jõuda Haapsallu, tirts kohale viia, Tallinna bussile jõuda. Aga...
No loomulikult ei liikunud meie praam taaskord mitte vähimalgi määral graafikus, st kui viimase järgi pidanuks praam sadamas olema kusagil 9.55, siis tegelikult oli alles ... ollalaa, kusagil 11.02 ... Seega mul kõik bussid läinud ja Rapla ürituse alguseni jäänud vähem kui tund!! No nui neljaks, aga ma lähen, nüüd kasvõi juba puhtalt trotsi pärast. Mängisin aga rikkurit ja võtsin takso. Ja läksingi!!!
Uuh, milline hullumeelsus, aga no tantsujalg tahtis ja ise ka niiväga tahtsin, olin ju ühele inimesele veel lubanud, et kindlasti tulen ja toon talle, mida ta vajas ja ... Õnneks juhtusin sellise hästi muheda taksojuhi peale, kellele juhtumisi väga meeldis line-tants ja ta tegi mulle isegi natuke hinnaalandust sellepärast!!
Noh-jah, hiljaks ma ju jäin, aga tsipake enne kella üht päeval olin siiski Raplas platsis. Tantsisin ja suhtlesin ja tundsin end mõnusalt, ehkki ausalt tunnistada ei olnud mul veel eriti aimu, kuidas ja millega ma sealt küll õhtuks tagasi kuhugi tuttavamasse ümbrusse peaksin laekuma. Oli variant minna Tallinna rongi peale, aga kuna ma Raplat ülde ei tunne, ei tahnud mõeldagi, et pean hakkam pimedas võõras linnas otsima vaksalit, mis reeglina pole üheski linnas kõige meeldivad kohad nii ehk naa, ja siis veel, et õige rongi peale saada, mis liigub minu soovitud suunas ja ... Uuh, olin sisemiselt ikka pabinas. Nii pooljuhuslikutl sain aga teada, et pool kaheksa pidada minema Raplast buss otse Haapsallu, kontrollisin - ja kae imet, nii oligi! Kivi langes südamelt ja elu näis taas lillepidu.
Muidugi oli kurb, et pidu nii vähe kestis ja 2 tundi peaaegu pidin pärast bussi oodates külmas ja lumises linnas ringi hulkuma, enesehaletsus isegi jõudis vahepeal korra kallale pugeda, aga no kui kella üheksaks õhtul tagasi kodulinna laekusin, väsinud, õnnelik ja vaene!, oli ikka hea tunne küll!!!
Ja kuigi terve järgmise päeva visklesin vastiku migreeni käes ( sest ega eelmisel hullumeelselt kiirel päeval polnud ju aega korralikult süüa) ja peaaegu keskpäevani põõnutasin ja üldse oli kogu enestunne kerglt zombistunud, olin ma ikkagi enesega rahul.
Õhtulgi veel tuli seigelda kojumineku osas, sest liinibussi juht oskas sadamasse valesti sisse sõita ja kuni ta hangede vahel ukerdas, sõitis meie praam( mis üllatuslikult sedakorda täiesti graafikujärgselt minutipealselt väljus) juba minema. Õnneks polnud ma ainus praamilemineja bussis ja nii me 3 minutit hiljem õnnetu hanereana kai ääres seisime ja sadamamees karjus, mis kõri võttis meie praamimeestele, et hei! inimesed tahavad veel peale tulla! Praam, mis oli tubli 20 meetrit juba jõudnud kaist eemalduda, lükkaski õnnekombel tagasikäigu sisse ja saime ikkagi pühapäeva õhtuks tagasi külma koju.
Uuh, milline elu, veelkord.
kolmapäev, 19. jaanuar 2011
Keset jaanuari
Näed sa, talve selgroog ongi juba krõksti pooleks ja... kas teie olete ka märganud, et päev on hakanud juba üsna jõudsasti pikemaks venima? Ei hommikul tööle minnes ega õhtul tulles ei pea enam päris kotikas sumpama, näeb üht-teist vara- ehk hilisvalguses äragi teha.
Ja kui ma veel eile olin kangesti vingumismeeleolus ühtede ja teiste asjaolude pärast, nii et nutt oli varuks ( aga see oli loomulikult tingitud ka parajast väsimusest- mis on teadagi tagantjäreletarkus). Aga õnneks möödus eilne päev nii, et ma blogisse vigisema ei jõudnud. Ja kanäe- täna ongi juba palju parem.
Asjad sujuvad, kui kohe hommikul tarmukalt ebameeldivatest kohustustest kinni krabada ja need ära teha nagu nalja. Seega - esimene aruanne on tänasega valmis!! teine veel ootel, aga kui pool mäge ületatud, küllap teisegagi ühele poole saab!
Järgmine hea uudis on see, et ka kevadet on mul nüüdsest jälle põhjust rohkem oodata - aprillis algab meie loodusgiidide jätkukursus!!! Mul oli selle üle tõeliselt hea meel, sest nii kursus ise kui seal osalenud inimesed olid väga vahvad ja selleaastane uus kursus on nö poolkinnine-st oodataksegi eeskätt eelmise aasta omi, et jätkata sealt, kus eelmise aasta mais pooleli jäime. Hea on ka see, et paljud ongi juba sinna end ära reganud ja me oleme taaa HKH-sse teretulnud!!
Jah, ja nädalvahetusel saab Raplasse tantsima!! Juhhuuuu!!!! Ma pole juba kuu aega saanud erinevatel põhjustel ju tantsutrennis käia, see- eest olen ise tublisti saare peal tööd teinud, ise uusi tantse õppinud ja jõudumööda neid ka teistele kohalikele õpetanud. Aga no teadagi see tantsuvärk - kaua sa ikka üksi ja omaette .... Seltskonda on vaja, saarelt välja on vaja saada, selga sirutada, ilma ja inimesi vaadata, tutvusi uuendada... Sõnaga- nädalavahetus on paljutõotav ... !
Ja elu, mis siis et lörtsiligase ilmaga, on ikka ilus ja tore. Sulailmalgi on tegelikult üks tore kõvalnähe - mingid linnud juba siutsuvad üsna agarasti meie kandis, eriti hommikupoolikutel ....
Ja kui ma veel eile olin kangesti vingumismeeleolus ühtede ja teiste asjaolude pärast, nii et nutt oli varuks ( aga see oli loomulikult tingitud ka parajast väsimusest- mis on teadagi tagantjäreletarkus). Aga õnneks möödus eilne päev nii, et ma blogisse vigisema ei jõudnud. Ja kanäe- täna ongi juba palju parem.
Asjad sujuvad, kui kohe hommikul tarmukalt ebameeldivatest kohustustest kinni krabada ja need ära teha nagu nalja. Seega - esimene aruanne on tänasega valmis!! teine veel ootel, aga kui pool mäge ületatud, küllap teisegagi ühele poole saab!
Järgmine hea uudis on see, et ka kevadet on mul nüüdsest jälle põhjust rohkem oodata - aprillis algab meie loodusgiidide jätkukursus!!! Mul oli selle üle tõeliselt hea meel, sest nii kursus ise kui seal osalenud inimesed olid väga vahvad ja selleaastane uus kursus on nö poolkinnine-st oodataksegi eeskätt eelmise aasta omi, et jätkata sealt, kus eelmise aasta mais pooleli jäime. Hea on ka see, et paljud ongi juba sinna end ära reganud ja me oleme taaa HKH-sse teretulnud!!
Jah, ja nädalvahetusel saab Raplasse tantsima!! Juhhuuuu!!!! Ma pole juba kuu aega saanud erinevatel põhjustel ju tantsutrennis käia, see- eest olen ise tublisti saare peal tööd teinud, ise uusi tantse õppinud ja jõudumööda neid ka teistele kohalikele õpetanud. Aga no teadagi see tantsuvärk - kaua sa ikka üksi ja omaette .... Seltskonda on vaja, saarelt välja on vaja saada, selga sirutada, ilma ja inimesi vaadata, tutvusi uuendada... Sõnaga- nädalavahetus on paljutõotav ... !
Ja elu, mis siis et lörtsiligase ilmaga, on ikka ilus ja tore. Sulailmalgi on tegelikult üks tore kõvalnähe - mingid linnud juba siutsuvad üsna agarasti meie kandis, eriti hommikupoolikutel ....
neljapäev, 13. jaanuar 2011
Uue aasta esimene
Nii uskumatu, kuidas aeg ikka lendab .... Varsti pole juba tervelt kuu aega oma bloggi klõbistama jõudnud.
Esmalt oli meil saarel tohutupikk intrnetikatkestus, mis kestis jõululaupäevast 6. jaanauarini ja... ohh, elu on ikka endiselt kiire ja huvitav. Ja segane. Elan täistuuridel, suhtlen inimestega rohkem kui varem. Teen asju. Ja see näib omakorda inimestele meeldivat.
Jõulud möödusid vägagi toredasti. Valla jõulupeol tehtud ülletusesinemine (mida valmistasime ette ikka rohkem kui 2 ja pool nädalat) oli ülimenukas! (nüüd nad kindlasti loodavad juba uue etteaste peale, hiljemalt aasta pärast, aga soovitavalt juba palju varem! õnneks ka mõtteid jätkub...:)) Jõululaupäeval viibisime naabrite pool pidulikul õhtusöömaajal, mis oli helge ja hingeülendav. Õigupoolest tuli see kutse mulle küll ikka suhteliselt ootamatult, aga üritus oli tõesti imetore ja südantsoojendav.
Uus aastagi on alanud huvitavalt ja paljutõotavalt...
Olen lummatud ... lummuses... aga sellest peaks tegema ühe eraldi sissekande. Kunagi.
Esmalt oli meil saarel tohutupikk intrnetikatkestus, mis kestis jõululaupäevast 6. jaanauarini ja... ohh, elu on ikka endiselt kiire ja huvitav. Ja segane. Elan täistuuridel, suhtlen inimestega rohkem kui varem. Teen asju. Ja see näib omakorda inimestele meeldivat.
Jõulud möödusid vägagi toredasti. Valla jõulupeol tehtud ülletusesinemine (mida valmistasime ette ikka rohkem kui 2 ja pool nädalat) oli ülimenukas! (nüüd nad kindlasti loodavad juba uue etteaste peale, hiljemalt aasta pärast, aga soovitavalt juba palju varem! õnneks ka mõtteid jätkub...:)) Jõululaupäeval viibisime naabrite pool pidulikul õhtusöömaajal, mis oli helge ja hingeülendav. Õigupoolest tuli see kutse mulle küll ikka suhteliselt ootamatult, aga üritus oli tõesti imetore ja südantsoojendav.
Uus aastagi on alanud huvitavalt ja paljutõotavalt...
Olen lummatud ... lummuses... aga sellest peaks tegema ühe eraldi sissekande. Kunagi.
neljapäev, 23. detsember 2010
Jõulumeem
Olen nii jultunud, et võtan täitsa iseseisvalt selle ammulubat` jõulumeemi viimaks ette, sest muidu saab jõuluaeg enne otsa kui sellega ühele poole saan.
Kopeeri siit blogist juhend/küsimused ja vasta neile oma blogis. Seejärel kutsu 3 või rohkem blogisõpra meemile. Lingita meemi algusesse või lõppu ka blogi, kellelt meemi said ning teavita neid, keda meemile kutsusid /kirjuta näiteks kommentaar tema viimase postituse alla/. Liida meemi ka, kas netiavarustest leitud (lingita lehekülg), või enda võetud meelepärane jõulupilt.
Meemi võib aga ka ilma kutseta üles korjata. Lingita ainult blogi, kust seda nägid.
Kelle blogis me seda esimest korda nägin, häbi küll, aga enam ei mäleta, aga plajudes olen seda näinud. Hetkel aga kopeerisin selle Tafkav. ( http://tafkav.wordpress.com/2010/12/22/joulumeem/)blogist.
1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?
Üldiselt pigem ikka meeldivad, sest need on ilusad ja valged ja pühalikud. Viimasel ajal on aga kuidagi rabelemiseks kätte kippunud. Mitte just ainult minul isiklikult, aga laiemas plaanis. Mis mind jõulude puhul häirib, ongi nende üleüldine kommertslikkus - aina kingid ja võltssära - juba poolest novembrist käivad meeletud reklaamikampaaniad. See võiks olemata olla.
Teine aspekt on see, et jõulude eel hakatakse järsku kole palju rääkima sellest, et pea ikka lähedasi meeles ja ole hooliv ja mine vaatama.... See on minu isiklik probleem, ma tean, aga... no see hoolimine võiks ikka iseenesest tulla, tundub kuidagi võlts seda iga aasta talve hakul eriti meelde tuletada ja peale suruda. See teeb meele kurvaks, sest... ohh, ma ei räägi siin parem, miks...
2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid seda veeta?
Natuke valus teema, oleksin heal meelel oma pereringis, aga see ring on kahjuks juba ammu nii lagunenud, et pigem hoian omaette, ehkki südames pitsitab, kas ja kuidas on teistel, kes kunagi selle ühise ringi moodustasid ...
3.Milline on su esimene jõulumälestus?
See pärineb kusagilt kaugelt lapsepõlvest. Need toimusid minu linnavanaema juures, kel oli hästi- hästi soe tuba, suur must ahi, mille taha sai peitu pugeda ja vanaema ise, kes oli alati sõbralik ja kuidagi magusalt kommilõhnane, kodune. Ja imehead toidulõhna täis köök ning külmahingiv kuusepuu elutoas, mida kogu perega ühekoos ehtisime ... Seal oli mul soe ja turvaline olemine. Midagi kõrvaltvaatajale erilist ehk polnudki, aga luges tunne, et oled omade keskel ja kaitstud, luges vanaemalt saadud hellus ja turvalisus ...
4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Jah, tuleb meelde, et ühe korra kartsin küll. See oli siis, kui olin ilmselt nii paari-kolmene ja jõuluvana sealsamas linnavanema juures käis ... Oli selline ebatavaliselt jämeda hääle, kriiskavpunase mantli ja suure habemega, mida mul kästi paitada ...
( hiih, aastaid hiljem seletati mulle, et mu oma ema mängiski mulle jõuluvana ja olen teinud oma peas kummalise järelduse, et äkki ma selle pärast kartsingi, et siis kui see suur ja prillidega habemik kuuse kõrval istus, oli ema kuhugi müstilisel moel kadunud ...).
5. Parim jõulumälestus?
Parimad jõulumälestused on need, kus on olnud hea ja õige tunne. Nt kõik need korrad, kui vanemad juba lahus elasid ja käisime siiki õega jõulude ajal just isa pool, nö lapsepõlvekodus. Seal olid kõik need vanad head traditsioonid, nagu varahommikust alates erinevate toitude vaaritamine ( milline mõnus hõng ja soojus sealt kõikjale valgus!) ja siis juba kuuse toomine-ehtimine ja hämaruses kalmistulkäik ... Sellest tunnen kõige kõrvetavamat puudust, et seda enam pole ...
Kõige kurvem on see, et teoreetiliselt oleks see võimlus ikka veel olemas, aga keegi enam ei hooli selle võimaluse realiseerimisest ...Olud on muidugi mõnevõrra muutunud, aga tegelikult oleks see kõik hea tahtmise korral veel võimalik. Olen mõelnud, et ehk mu tirts saaks ka sealt mõne sellise helge mälestuse, nagu minul neid oma lapsepõlvest on, aga samas - ei julge riskida ka variandiga, et mõne persooni tõttu kogu ettevõtmine ära käkitakse ...
6. Lemmik jõulutoit?
Kuigi kõik jõulutoidud on minu arvates maitsvad, ei saa mainimata jätta, et vaieldamatu lemmik on ehteestlaslikult hapukapsas, mida just mu isapoolne suguvõsa kuidagi eriti hästi valmistada oskas... Isa oskab kahtlemata siiani ...
7. Kus veedad sellel aastal jõulud?
Vististi oma saarekesel, oma tirtsuga kahekesi ... Kuigi on ka mõni kutse mujale ja südamehääl veab ühte hoopis erilisse kohta veel ...
8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone.
Kahjuks enam mitte. Lapsepõlves olid, need on head ja armsad, aga olen juba eespool küllalt jahunud kõigest kurvast, mis mulle praegu jõuludega seostub ...
9. Sinu jõulukingisoov?
Kinki ei tahaks, pigem sooviks tunnet. Tahaks, et sisimad unelmad täituksid. Mitte ainult jõulude, vaid üldse kõge elus toimuvaga seoses.
10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?
Ei oska vastata ...
11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
See küsimus on minu meelest siin meemis pisut ebaõiglane ...
12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Eks ikka südamesoovide täitumist ja kindlasti ka seda, et kõigil oleks oma, hea ja kindel koht, kus need vaiksed pühad veeta, et oleks üksmeel ja teineteise hoidmise rõõm igas majas ...
Kuna ka ise tegin meemi ära omaalgatuslikult, võib seda igaüks veel teha, kel vastav huvi tekkis ja/või kes mu blogisse seda lugema juhtub.
Kopeeri siit blogist juhend/küsimused ja vasta neile oma blogis. Seejärel kutsu 3 või rohkem blogisõpra meemile. Lingita meemi algusesse või lõppu ka blogi, kellelt meemi said ning teavita neid, keda meemile kutsusid /kirjuta näiteks kommentaar tema viimase postituse alla/. Liida meemi ka, kas netiavarustest leitud (lingita lehekülg), või enda võetud meelepärane jõulupilt.
Meemi võib aga ka ilma kutseta üles korjata. Lingita ainult blogi, kust seda nägid.
Kelle blogis me seda esimest korda nägin, häbi küll, aga enam ei mäleta, aga plajudes olen seda näinud. Hetkel aga kopeerisin selle Tafkav. ( http://tafkav.wordpress.com/2010/12/22/joulumeem/)blogist.
1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?
Üldiselt pigem ikka meeldivad, sest need on ilusad ja valged ja pühalikud. Viimasel ajal on aga kuidagi rabelemiseks kätte kippunud. Mitte just ainult minul isiklikult, aga laiemas plaanis. Mis mind jõulude puhul häirib, ongi nende üleüldine kommertslikkus - aina kingid ja võltssära - juba poolest novembrist käivad meeletud reklaamikampaaniad. See võiks olemata olla.
Teine aspekt on see, et jõulude eel hakatakse järsku kole palju rääkima sellest, et pea ikka lähedasi meeles ja ole hooliv ja mine vaatama.... See on minu isiklik probleem, ma tean, aga... no see hoolimine võiks ikka iseenesest tulla, tundub kuidagi võlts seda iga aasta talve hakul eriti meelde tuletada ja peale suruda. See teeb meele kurvaks, sest... ohh, ma ei räägi siin parem, miks...
2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid seda veeta?
Natuke valus teema, oleksin heal meelel oma pereringis, aga see ring on kahjuks juba ammu nii lagunenud, et pigem hoian omaette, ehkki südames pitsitab, kas ja kuidas on teistel, kes kunagi selle ühise ringi moodustasid ...
3.Milline on su esimene jõulumälestus?
See pärineb kusagilt kaugelt lapsepõlvest. Need toimusid minu linnavanaema juures, kel oli hästi- hästi soe tuba, suur must ahi, mille taha sai peitu pugeda ja vanaema ise, kes oli alati sõbralik ja kuidagi magusalt kommilõhnane, kodune. Ja imehead toidulõhna täis köök ning külmahingiv kuusepuu elutoas, mida kogu perega ühekoos ehtisime ... Seal oli mul soe ja turvaline olemine. Midagi kõrvaltvaatajale erilist ehk polnudki, aga luges tunne, et oled omade keskel ja kaitstud, luges vanaemalt saadud hellus ja turvalisus ...
4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Jah, tuleb meelde, et ühe korra kartsin küll. See oli siis, kui olin ilmselt nii paari-kolmene ja jõuluvana sealsamas linnavanema juures käis ... Oli selline ebatavaliselt jämeda hääle, kriiskavpunase mantli ja suure habemega, mida mul kästi paitada ...
( hiih, aastaid hiljem seletati mulle, et mu oma ema mängiski mulle jõuluvana ja olen teinud oma peas kummalise järelduse, et äkki ma selle pärast kartsingi, et siis kui see suur ja prillidega habemik kuuse kõrval istus, oli ema kuhugi müstilisel moel kadunud ...).
5. Parim jõulumälestus?
Parimad jõulumälestused on need, kus on olnud hea ja õige tunne. Nt kõik need korrad, kui vanemad juba lahus elasid ja käisime siiki õega jõulude ajal just isa pool, nö lapsepõlvekodus. Seal olid kõik need vanad head traditsioonid, nagu varahommikust alates erinevate toitude vaaritamine ( milline mõnus hõng ja soojus sealt kõikjale valgus!) ja siis juba kuuse toomine-ehtimine ja hämaruses kalmistulkäik ... Sellest tunnen kõige kõrvetavamat puudust, et seda enam pole ...
Kõige kurvem on see, et teoreetiliselt oleks see võimlus ikka veel olemas, aga keegi enam ei hooli selle võimaluse realiseerimisest ...Olud on muidugi mõnevõrra muutunud, aga tegelikult oleks see kõik hea tahtmise korral veel võimalik. Olen mõelnud, et ehk mu tirts saaks ka sealt mõne sellise helge mälestuse, nagu minul neid oma lapsepõlvest on, aga samas - ei julge riskida ka variandiga, et mõne persooni tõttu kogu ettevõtmine ära käkitakse ...
6. Lemmik jõulutoit?
Kuigi kõik jõulutoidud on minu arvates maitsvad, ei saa mainimata jätta, et vaieldamatu lemmik on ehteestlaslikult hapukapsas, mida just mu isapoolne suguvõsa kuidagi eriti hästi valmistada oskas... Isa oskab kahtlemata siiani ...
7. Kus veedad sellel aastal jõulud?
Vististi oma saarekesel, oma tirtsuga kahekesi ... Kuigi on ka mõni kutse mujale ja südamehääl veab ühte hoopis erilisse kohta veel ...
8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone.
Kahjuks enam mitte. Lapsepõlves olid, need on head ja armsad, aga olen juba eespool küllalt jahunud kõigest kurvast, mis mulle praegu jõuludega seostub ...
9. Sinu jõulukingisoov?
Kinki ei tahaks, pigem sooviks tunnet. Tahaks, et sisimad unelmad täituksid. Mitte ainult jõulude, vaid üldse kõge elus toimuvaga seoses.
10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?
Ei oska vastata ...
11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
See küsimus on minu meelest siin meemis pisut ebaõiglane ...
12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Eks ikka südamesoovide täitumist ja kindlasti ka seda, et kõigil oleks oma, hea ja kindel koht, kus need vaiksed pühad veeta, et oleks üksmeel ja teineteise hoidmise rõõm igas majas ...
Kuna ka ise tegin meemi ära omaalgatuslikult, võib seda igaüks veel teha, kel vastav huvi tekkis ja/või kes mu blogisse seda lugema juhtub.
Natike laine pealt väljas
Jäin eile õhtul peale järjekordset pikka ja kiiret päeva mõtlema - oot, homme juba ongi ju jõulud. Imelik. Kummaline. Lausa veider. Ja minul pole sel aastal veel mitte hetkekski tekkinud jõulutunnet. No seda õiget, harrast ja pühalikku.
Ja pidin enesele ka ausalt tunnistama, et pole selleks õieti aegagi jäänud. Olen ses osas olnud täiesti laine pealt väljas. Muudkui torman ja rabelen ja sehkendan ja... kust see jõulutunne siis tulla saabki?!?
Olen täheldanud aga ka seda, et ma selle tunde puudumise üle ka suuremat ei kurvasta, sest sel aastal on taas kõik teisiti - ma ei tähista jõule kuigivõrd suurejooneliselt, vaid istume ja puhakme tirtsuga kodus need 3 õndsat puhkepäeva. Ei lähe ise kuhugi külla, ei tule ka meie poole kedagi ... Ehkki üks ammune kutse isegi on, aga sest pole kippu ega kõppu enam kuulda ning pealegi on väsimus vist homseks nii tohutu, et parema tahtmisegi korral ei viitsi oma konte siit kodusaarelt enam kuhugi ajada.
Niisiis jääbki ilmselt nii, et kui veab ja vähegi jõuame, toome täna metsast mõned kuuseoksad, mille olemasoleva kribu-krabuga ära ehime, homme vaaritan pisut traditsioonilisi jõulutoite, annan tirtsule üle tema kingituse, õhtul joome kuuma glögi ja kuulame mõne jõululaulukese, paneme põlema oma kaneelilõhnalise suure küünla, kui veab, imetleme läbi hämarduva õhtu lumesadu kuuvalgel.... Need ongi meie selle aasta jõulplaanid.
Sest suur jõulumöll toimub meie saarel juba täna õhtul ära ( oi jesver, mul on juba hommiktundidest alates paras lavanärv sees- no ei ole oma saare rahvale nii olulisel peol varem üles astunud, liiatigi veel mitme numbriga ja see võtab põlve tudisema küll natuke).
Oma blogi lugejatele soovin aga sellegipolest kauneid ja rahulikke jõule! Seda soovi jäägu teele satam aga kaunis jõuluklassika:
Ja pidin enesele ka ausalt tunnistama, et pole selleks õieti aegagi jäänud. Olen ses osas olnud täiesti laine pealt väljas. Muudkui torman ja rabelen ja sehkendan ja... kust see jõulutunne siis tulla saabki?!?
Olen täheldanud aga ka seda, et ma selle tunde puudumise üle ka suuremat ei kurvasta, sest sel aastal on taas kõik teisiti - ma ei tähista jõule kuigivõrd suurejooneliselt, vaid istume ja puhakme tirtsuga kodus need 3 õndsat puhkepäeva. Ei lähe ise kuhugi külla, ei tule ka meie poole kedagi ... Ehkki üks ammune kutse isegi on, aga sest pole kippu ega kõppu enam kuulda ning pealegi on väsimus vist homseks nii tohutu, et parema tahtmisegi korral ei viitsi oma konte siit kodusaarelt enam kuhugi ajada.
Niisiis jääbki ilmselt nii, et kui veab ja vähegi jõuame, toome täna metsast mõned kuuseoksad, mille olemasoleva kribu-krabuga ära ehime, homme vaaritan pisut traditsioonilisi jõulutoite, annan tirtsule üle tema kingituse, õhtul joome kuuma glögi ja kuulame mõne jõululaulukese, paneme põlema oma kaneelilõhnalise suure küünla, kui veab, imetleme läbi hämarduva õhtu lumesadu kuuvalgel.... Need ongi meie selle aasta jõulplaanid.
Sest suur jõulumöll toimub meie saarel juba täna õhtul ära ( oi jesver, mul on juba hommiktundidest alates paras lavanärv sees- no ei ole oma saare rahvale nii olulisel peol varem üles astunud, liiatigi veel mitme numbriga ja see võtab põlve tudisema küll natuke).
Oma blogi lugejatele soovin aga sellegipolest kauneid ja rahulikke jõule! Seda soovi jäägu teele satam aga kaunis jõuluklassika:
esmaspäev, 13. detsember 2010
Askeldades
Pole juba tükimal ajal blogistama jõudnud, sest nii hämmastav kui see ka ei tundu, on mul viimasel ajal tegemisi rohkem kui neid kajastada jõuan. Ja mis kõige uskumatum, elan aktiivset elu igati saarekeskselt! Mingis mõttes on sest aktiivsest elustki tekkimas omamoodi tore väike rutiin, aga see ei kurna sugugi, vaid annab pigem sellise mõnusa rütmilise elutunnetuse.
Vaba õhtut mul nädala sees hetkel ei eksisteerigi - nädala algul sebin kiirkorras linna vahet erinevail põhjuseil, kesknädal kuulub muusikaliste harrastuste alla - nt tegin just eelmisel reedel teoks oma ammuse soovi- mängisin üle paljude aastate taaskord natuke klaverit. Olen nimelt juba viimased 3-4 kuud üsna sageli unes näinud klavereid või nende mängimist või enesele muretsemist ja nii see soov minus pöörlema hakkas. Reedel võtsin end kokku ja käisin õhtul koolis küsimas, kas võin korraks proovida. Väga ära unustanud ma õnneks midagi polnudki, ainus probleem, et ükski kunagi "kätes" olnud lugu enam ei meenunud ja nooti vaadates vajas bassivõtme lugemine vähake meeldetuletamist ... Meie muusikaõpetaja oli küll nii rahul ja arvas, et saab mind võibolla nüüd "ära kasutama" hakata kui tal vaja nt flöödimängule saatjat. .. Vastasin küll, et pilli mängides tuleb mul alati hirmus lavakramp, aga no vaatame ... Homme on plaanis linnast igal juhul oma kunagised lemmiknoodid kusagilt üles tuhnida!! Ka kandlemäng areneb, küll tasa ja targu, ent siiski areneb!
Nädala teine pool möödub aktiivselt iseennast liigutades - tantsutrennid ja aeroobika käsikäes, rõõm ja energia, mille sealt saan, kaalub üles kõik need hakitud õhtud, vinge tuulega õhtul pimedas toast väljaronimised ja tundide venides vahel pooliku kütmisega jäänud elamine.
Muidu on kah õnneks elus kõik ilusasti korras ja tasakaalus, domineerivad talvised askeldused nagu igapäine lumekoristus (kas teile ka tundub, et lund on juba vähemalt sama palju kui eelmisel talvel?)ja puude tassimine ja ahju all vinduvate, visisevate niiskete puude elulemeelitamine.
Saabuvate jõulude peale on aega mõelda olnud vaid niipalju, et suure üllatusena (mulle) algavad juba homsest igasugused jõulupeod, mis kestavad sel aastal hästi mõnusate väikeste vaheaegadega detsembri lõpuni välja ( kui välja arvata 23. dets, mis tõotab tulla tõelione hullumeelsus - samale päevale on pandud nii kooli- kui valla jõulupidu, mis tähendab, et pole hoo ega hoobi vahet ja järgmisel päeval on toss totaalselt väljas...).
Veel leidsin Kaamoselt huvitava meemi, mis kohe kutsus täitma, aga saan aru, et selleks tuleb natuke aega maha võtta ja rahuliselt asjade üle mõelda. Kavatsen seda teha detsembri teises pooles, kui suuremad askeldused ühel pool ja hingetõmbeaega veidi laiemalt käes.
Vaba õhtut mul nädala sees hetkel ei eksisteerigi - nädala algul sebin kiirkorras linna vahet erinevail põhjuseil, kesknädal kuulub muusikaliste harrastuste alla - nt tegin just eelmisel reedel teoks oma ammuse soovi- mängisin üle paljude aastate taaskord natuke klaverit. Olen nimelt juba viimased 3-4 kuud üsna sageli unes näinud klavereid või nende mängimist või enesele muretsemist ja nii see soov minus pöörlema hakkas. Reedel võtsin end kokku ja käisin õhtul koolis küsimas, kas võin korraks proovida. Väga ära unustanud ma õnneks midagi polnudki, ainus probleem, et ükski kunagi "kätes" olnud lugu enam ei meenunud ja nooti vaadates vajas bassivõtme lugemine vähake meeldetuletamist ... Meie muusikaõpetaja oli küll nii rahul ja arvas, et saab mind võibolla nüüd "ära kasutama" hakata kui tal vaja nt flöödimängule saatjat. .. Vastasin küll, et pilli mängides tuleb mul alati hirmus lavakramp, aga no vaatame ... Homme on plaanis linnast igal juhul oma kunagised lemmiknoodid kusagilt üles tuhnida!! Ka kandlemäng areneb, küll tasa ja targu, ent siiski areneb!
Nädala teine pool möödub aktiivselt iseennast liigutades - tantsutrennid ja aeroobika käsikäes, rõõm ja energia, mille sealt saan, kaalub üles kõik need hakitud õhtud, vinge tuulega õhtul pimedas toast väljaronimised ja tundide venides vahel pooliku kütmisega jäänud elamine.
Muidu on kah õnneks elus kõik ilusasti korras ja tasakaalus, domineerivad talvised askeldused nagu igapäine lumekoristus (kas teile ka tundub, et lund on juba vähemalt sama palju kui eelmisel talvel?)ja puude tassimine ja ahju all vinduvate, visisevate niiskete puude elulemeelitamine.
Saabuvate jõulude peale on aega mõelda olnud vaid niipalju, et suure üllatusena (mulle) algavad juba homsest igasugused jõulupeod, mis kestavad sel aastal hästi mõnusate väikeste vaheaegadega detsembri lõpuni välja ( kui välja arvata 23. dets, mis tõotab tulla tõelione hullumeelsus - samale päevale on pandud nii kooli- kui valla jõulupidu, mis tähendab, et pole hoo ega hoobi vahet ja järgmisel päeval on toss totaalselt väljas...).
Veel leidsin Kaamoselt huvitava meemi, mis kohe kutsus täitma, aga saan aru, et selleks tuleb natuke aega maha võtta ja rahuliselt asjade üle mõelda. Kavatsen seda teha detsembri teises pooles, kui suuremad askeldused ühel pool ja hingetõmbeaega veidi laiemalt käes.
kolmapäev, 1. detsember 2010
Edeva mehe mured
E rääkis hea loo oma 60. eluaastale lähenevast meestuttavast, kes hommikul ärgates peeglisse vaadanud ja õudusega avastanud, et:
a) habe on halliks läinud ( "Ei tea, kas peaks selle mustaks värvima ...?")
b) ta on oma NÄO KORTSU MAGANUD!( "Ega sul mingit nöokreemi pole, mis kortse vähendaks?").
E muidugi loovutanud hoolitsevalt oma näokreemi murelikule härrale ning tundnud veel huvi, kuidas saab näo kortsu magada ja et mida armuline härra selle hullu loo vastu kavatseb ette võtta? Edaspidi magamata jätta?
Alp meesterahvas vastanud, et ei, iluuni peab ikka olema, aga ei tohi enam külje peal magada, see teeb põsed kortsuliseks!
a) habe on halliks läinud ( "Ei tea, kas peaks selle mustaks värvima ...?")
b) ta on oma NÄO KORTSU MAGANUD!( "Ega sul mingit nöokreemi pole, mis kortse vähendaks?").
E muidugi loovutanud hoolitsevalt oma näokreemi murelikule härrale ning tundnud veel huvi, kuidas saab näo kortsu magada ja et mida armuline härra selle hullu loo vastu kavatseb ette võtta? Edaspidi magamata jätta?
Alp meesterahvas vastanud, et ei, iluuni peab ikka olema, aga ei tohi enam külje peal magada, see teeb põsed kortsuliseks!
neljapäev, 25. november 2010
Esimene mineja ...
Jah, novembrile omaselt tuleb see postitus taas mõtlik ja nukker.
... Et siis esimene meie kunagisest klassist on läinud, teisele poole. Ja veel nii hullusti.
Kuigi sain sellest õnnetusest teada juba nädal alguses, panin alles eile õhtul omaette Sõpruse Puiestee kurblikke laule kuulates asjaolud omavahel kokku. Esmaspäev, mil ka ise linnas viibisin, keskpäevane traagiline õnnetus, kauguses huilgavad sireenid ja tõstukauto, mis varasel pealelõunal must mööda sõitis, mille kastis oli täiesti lömastatud esiosaga auto ... See oligi kunagise klassivenna auto, milles ta hukkus. Uskumatu ja jube.
Jah, muidugi, surm on ju osa elust, sellega tuleb varem või hiljem meil kõigil kokku puutuda, sellega leppida. Aga et see tuleb ja võtab nii noori, nii halstamatult, see rusub ikka hirmsasti. Liikluses saab otsa inimesi igal pool, üle kogu maailma, aga siis järsku tuleb ja võtab kellegi, keda oled kunagi tundnud. Olgugi, et tegelikult pigem teadnud, enesele teadvustamata.
See poiss, see inimene, keda meie hulgas enam pole. Ta polnud klassi priimus, pigem võiks öelda vastupidi. Ta ei hiilanud oma teadmiste, vaimukuse või välimusega. Ta oli tõrjutud, teda naerdi ta kohmakuse, töntsakuse, aeglase mõtlemise ja kohatute ütlemiste pärast. Ma ei tea, kas tal üldse klassis või koolis sõpru oli, veel vähem seda, mis temast sai peale põhikooli lõppu, mis elu ta edaspidi elas.
Eile õhtul vaatasin vanu klassipilte, seal oli ta alati nii rõõmsa naerul näo ning õhetavate, elujaatavate põskedega. Pähe tulid imelikud mõtted sellest, kuidas saatus meiega mängib. Millal see klassipilt tehtud ongi? - 1995 vist. Kas ta võis seal pildil ilmse elujanuga naerdes aimata, et viisteist aastat ongi tal veel jäänud? Minna elu parimas eas, kõik jääb pooleli ... Õõvastav ja väga nukker.
Mis jääb enam öelda meil, mahajääjail, kunagistel klassikaaslastel, kunagistel naerjail, pilkajail? Kahju, et nii läks, me ju ei teadnud.... Aga mis see enam aitab....
Loodame, et sul on sealpool parem ning kuna teadsin temast vaid seda, et talle meeldis raskem muusika, jäägu teele saatma see lugu:
... Et siis esimene meie kunagisest klassist on läinud, teisele poole. Ja veel nii hullusti.
Kuigi sain sellest õnnetusest teada juba nädal alguses, panin alles eile õhtul omaette Sõpruse Puiestee kurblikke laule kuulates asjaolud omavahel kokku. Esmaspäev, mil ka ise linnas viibisin, keskpäevane traagiline õnnetus, kauguses huilgavad sireenid ja tõstukauto, mis varasel pealelõunal must mööda sõitis, mille kastis oli täiesti lömastatud esiosaga auto ... See oligi kunagise klassivenna auto, milles ta hukkus. Uskumatu ja jube.
Jah, muidugi, surm on ju osa elust, sellega tuleb varem või hiljem meil kõigil kokku puutuda, sellega leppida. Aga et see tuleb ja võtab nii noori, nii halstamatult, see rusub ikka hirmsasti. Liikluses saab otsa inimesi igal pool, üle kogu maailma, aga siis järsku tuleb ja võtab kellegi, keda oled kunagi tundnud. Olgugi, et tegelikult pigem teadnud, enesele teadvustamata.
See poiss, see inimene, keda meie hulgas enam pole. Ta polnud klassi priimus, pigem võiks öelda vastupidi. Ta ei hiilanud oma teadmiste, vaimukuse või välimusega. Ta oli tõrjutud, teda naerdi ta kohmakuse, töntsakuse, aeglase mõtlemise ja kohatute ütlemiste pärast. Ma ei tea, kas tal üldse klassis või koolis sõpru oli, veel vähem seda, mis temast sai peale põhikooli lõppu, mis elu ta edaspidi elas.
Eile õhtul vaatasin vanu klassipilte, seal oli ta alati nii rõõmsa naerul näo ning õhetavate, elujaatavate põskedega. Pähe tulid imelikud mõtted sellest, kuidas saatus meiega mängib. Millal see klassipilt tehtud ongi? - 1995 vist. Kas ta võis seal pildil ilmse elujanuga naerdes aimata, et viisteist aastat ongi tal veel jäänud? Minna elu parimas eas, kõik jääb pooleli ... Õõvastav ja väga nukker.
Mis jääb enam öelda meil, mahajääjail, kunagistel klassikaaslastel, kunagistel naerjail, pilkajail? Kahju, et nii läks, me ju ei teadnud.... Aga mis see enam aitab....
Loodame, et sul on sealpool parem ning kuna teadsin temast vaid seda, et talle meeldis raskem muusika, jäägu teele saatma see lugu:
neljapäev, 18. november 2010
Ärge uskuge ilusat valet
See lause tuli mulle täna hommikul suisa kahel korral meelde:
1) Varavalges märkasin, et öösel oli paks lumi maha sadanud ja pilt oli lausa postkaardikena... Aga välja astudes selgus, et oma uute ja uhkete talvesaabastega pole mul siiski miskit tarka veel pihta hakata, sest see on alles vesine lörtsilumi, mis mu riidest jalavarjud esimese 2 sekundiga läbi leotab :(((
2) Ostsin tirtsule talviseks pimeedaks isikliku taskulambi - see oli müügil üsna mõistliku hinna eest ja nö kogu komplektiga, st koos patareide ja käepaelaga. Kodus hakkasime siis komplekti kokku panema... aga ei leidnud kusagilt lülitit! Tundsin end taaskord ürginimesena, kes nähtavasti tänapäevaste peente vidinatega lihtsalt ümber käia ei oska, keerasime ja pöörasime ja vajutasime ja ... Ei midagi. Lamp on, aga põlema panna ei mõista, nuta või naera. Eile viisime uhiuue aparaadi poest ostetud komplekti kujul siis targema inimese kätte, ehk jagab paremini seda teadust. Täna hommikul saime oma müstilise lambi asjus tagasisidet ka - patareid olla lihtsalt tühjad olnud! :)))
Ehk siis - ei maksa uskusda ilusat valet, et poes lampide karpides olevad patareid ka reaalselt funkavad, vaadake ette, nagunii on vanaks läinud!!!
1) Varavalges märkasin, et öösel oli paks lumi maha sadanud ja pilt oli lausa postkaardikena... Aga välja astudes selgus, et oma uute ja uhkete talvesaabastega pole mul siiski miskit tarka veel pihta hakata, sest see on alles vesine lörtsilumi, mis mu riidest jalavarjud esimese 2 sekundiga läbi leotab :(((
2) Ostsin tirtsule talviseks pimeedaks isikliku taskulambi - see oli müügil üsna mõistliku hinna eest ja nö kogu komplektiga, st koos patareide ja käepaelaga. Kodus hakkasime siis komplekti kokku panema... aga ei leidnud kusagilt lülitit! Tundsin end taaskord ürginimesena, kes nähtavasti tänapäevaste peente vidinatega lihtsalt ümber käia ei oska, keerasime ja pöörasime ja vajutasime ja ... Ei midagi. Lamp on, aga põlema panna ei mõista, nuta või naera. Eile viisime uhiuue aparaadi poest ostetud komplekti kujul siis targema inimese kätte, ehk jagab paremini seda teadust. Täna hommikul saime oma müstilise lambi asjus tagasisidet ka - patareid olla lihtsalt tühjad olnud! :)))
Ehk siis - ei maksa uskusda ilusat valet, et poes lampide karpides olevad patareid ka reaalselt funkavad, vaadake ette, nagunii on vanaks läinud!!!
teisipäev, 16. november 2010
Kergendus
Olen täiesti elusa ja pisut isegi tervemana kui varem hambaarstilt tagasi!
Selgus, et jube ebamugavustunne, mida igemes tunnen, ei olegi paistetus, vaid mingi paranormaalne nähtus! Kui mul seal toolis jalad siruli istudes juba suu ammuli poleks olnud, oleks see kaheldamatult töllakile vajunud... See on nimelt koht, kust mõne aasta eest tõmmati välja üks tarkusehammas. Tohter arvas, et hetkel on 2 võimalust - kas tõmbamisel jäi mõni luukild sisse, mis nüüd seal igeme sees haiget teeb või ajab end seal püsti mõni uus kikuke! Eino tere hommikust, kas mõnel inimesel on ette nähtud hambakasv kogu eluks!?! Need tarkushambad, ma ütlen... Igal juhul lubati teha mu hammastest pilti ja järele vaadata, milles asi täpsemalt seisab. Huvitav, kas ma peaksin nüüd rohkem või vähem hirmul olema kui varem?
Tegelikult olin ma oma hambaarstil veel vägagi hästi meeles - tuletas mulle varmalt meelde, et "aasta eest te jätsite ravi pooleli, kas nüüd hakkas miski muret tegema?" Olin vagur kui talleke ja noogutasin - jätsin jah, sest raha sai otsa ... Ta vaatas mu üle ja teatas siis kergendava fakti - "midagi katastroofilist poelgi, kõik need hambad teil sellised poolpidused!" Nuta või naera, aga kuidagi südantkosutav oli siiski kuulda, et hambutuks jäämine mind lähiajal siiski veel õnneks ei ähvarda!:)) Järgmiseks tahtis proua tohter teada, kas hakkame kohe mõne hamba raviga pihta või ooatme veel natuke? Võtsin julguse kokku ja arvasin, et kui ma juba siin kord olen, eks hakkame siis aga pihta! Tehtigi ilma pikemata üks vigane mul korda. 20 minutit valu ja hirmu ning 400 kr läks ja laulis!
Nädala pärast on uus visiit.
Palju õnne mulle ja mu vaesele rahakotile.
Selgus, et jube ebamugavustunne, mida igemes tunnen, ei olegi paistetus, vaid mingi paranormaalne nähtus! Kui mul seal toolis jalad siruli istudes juba suu ammuli poleks olnud, oleks see kaheldamatult töllakile vajunud... See on nimelt koht, kust mõne aasta eest tõmmati välja üks tarkusehammas. Tohter arvas, et hetkel on 2 võimalust - kas tõmbamisel jäi mõni luukild sisse, mis nüüd seal igeme sees haiget teeb või ajab end seal püsti mõni uus kikuke! Eino tere hommikust, kas mõnel inimesel on ette nähtud hambakasv kogu eluks!?! Need tarkushambad, ma ütlen... Igal juhul lubati teha mu hammastest pilti ja järele vaadata, milles asi täpsemalt seisab. Huvitav, kas ma peaksin nüüd rohkem või vähem hirmul olema kui varem?
Tegelikult olin ma oma hambaarstil veel vägagi hästi meeles - tuletas mulle varmalt meelde, et "aasta eest te jätsite ravi pooleli, kas nüüd hakkas miski muret tegema?" Olin vagur kui talleke ja noogutasin - jätsin jah, sest raha sai otsa ... Ta vaatas mu üle ja teatas siis kergendava fakti - "midagi katastroofilist poelgi, kõik need hambad teil sellised poolpidused!" Nuta või naera, aga kuidagi südantkosutav oli siiski kuulda, et hambutuks jäämine mind lähiajal siiski veel õnneks ei ähvarda!:)) Järgmiseks tahtis proua tohter teada, kas hakkame kohe mõne hamba raviga pihta või ooatme veel natuke? Võtsin julguse kokku ja arvasin, et kui ma juba siin kord olen, eks hakkame siis aga pihta! Tehtigi ilma pikemata üks vigane mul korda. 20 minutit valu ja hirmu ning 400 kr läks ja laulis!
Nädala pärast on uus visiit.
Palju õnne mulle ja mu vaesele rahakotile.
esmaspäev, 15. november 2010
Murphy seadus hammaste asjus ...
... ütleb selge sõnaga: "Hambad hakkavad alati valutama laupäeva õhtuti" ( st siis, kui tavaasulateski elavatel inimestel on ravile pääsemiseni maksimaalselt pikk aeg - 2 ööd + päev). No hea küll, mina staazika saarlasena peaksin ju teadma, et elukohast tingitud põhjustel võib see ooteaeg siinmail veel palju pikem olla ... Ent siiski, just laupäeva õhtul algas mu iga-aastane hambahullus taas peale. Miskipärast armsatvad mu hambad oma tujusid näidata ja valutada alati just oktoobris-novembris, see on neil juba traditsiooniks saamas.
Peaksin selleks valmis olema, aga .... no mina oma viletsate hammaste ja hädadega, no ei ole valmis, ei saa vist kunagi olema. Hambaarst on ja jääb minu jaoks alati kangestavalt hirmutavaks, ükskõik kui kenad, lahked ja naeratavad nad seal steriilsetes, heledasti valgustatud ja vängelt arstimite järele lõhnavates kabinetikestes ka on. Mul kohe tuleb kõvasti hoogu võtta ja hääl rahulikuks sundida, et endale aeg kinni panna ( jah, ka siis kui valu juba natuke kõrva kiirgab ja ige teist päeva paistes kui pallike)....
Vähemalt olin ma nii tubli, et sain kohe hommikul selle koleda kõne tehtud ( peale pooletunnist hoovõttu) ja imede ime - sain kohe täna õhtuks aja ka. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus, eksole.
Peaksin selleks valmis olema, aga .... no mina oma viletsate hammaste ja hädadega, no ei ole valmis, ei saa vist kunagi olema. Hambaarst on ja jääb minu jaoks alati kangestavalt hirmutavaks, ükskõik kui kenad, lahked ja naeratavad nad seal steriilsetes, heledasti valgustatud ja vängelt arstimite järele lõhnavates kabinetikestes ka on. Mul kohe tuleb kõvasti hoogu võtta ja hääl rahulikuks sundida, et endale aeg kinni panna ( jah, ka siis kui valu juba natuke kõrva kiirgab ja ige teist päeva paistes kui pallike)....
Vähemalt olin ma nii tubli, et sain kohe hommikul selle koleda kõne tehtud ( peale pooletunnist hoovõttu) ja imede ime - sain kohe täna õhtuks aja ka. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus, eksole.
reede, 12. november 2010
Proovin kõike uut
Tore on avastada, et pikaajalised soovid vaikselt täitumise märke ilmutavad! ( ja tore on ka see, kui saad keset ööd positiivsust ja armastust täis sms -e kaugel olevatelt kallitelt!!!) Tundub, et mu elu ongi nüüd igati uue kursi saanud ja see ilmneb eriti igasugu uutes ja põnevtes tegemistes, milles olen "käe valgeks" saanud.
Sügise hakul käisin ju märgviltimise kursusel, enne seda polnud mul halli aimugi, mida see viltimine endast kujutab või millega seda süüakse!
Vaid paar nädalat hiljem algas uue tantsustiili koolitus, millele eile lisandus ka aeroobika. Heh, seda on küll naljakas mõelda - kooliajal ma ei seedinud ju silmaotsaski mingisugust võimlemist ja nüüd korraga .... Hmm, tuleb tunnistada, et ega see tümpsumuusika saatel keksimine esimestel harjutusminutitel just suuremat põnevust ei tekitanud, aga no seal oli õnneks siiski suhteliselt erinevat tüüpi harjutusi, venitusi, lihastreeningut, mis oli kohati väsitavgi. No ja 45- minutise treeningu järel oli enesetunne reipam ja värskem küll. Pealegi luges omajagu ka asjaolu, et ei higistanud ju seal sugugi üksi, meid oli päris mitu, igaüks tegi oma jõudlust mööda ja ikka midagi natuke muud, kui kodus omaette pusimine.
Mis veel? Puslesõltuvuse oleme tirtsuga mõlemad enestele hankinud, ei teagi, kumb kumba nakatas, aga fakt on see, et oleme viimasel ajal ostnud nii umbes iga kuu koju juurde ühe piltmõistatuse. Esialgu 300- tükise (see osutus labaselt lihtsaks - 2 õhtuga saime kokku), siis 500- tükise, see oli paras pähkel - pildil leidus peamiselt vaid 4 värvi kõikmõleldavais toonides ja see sai kokku pusitud 3 ja poole nädalaga- no me muidugi ei majandanud sellega iga päev ka, peamiselt ikka argipäeva õhtuti). Nüüd aga seisab ees tõeline väljakutse - viimati tõin linnast 3000 tükist koosneva pusle. Näis- näis, kui täna õhtul selle ladumisega algust teeme, kas aasta lõpuks saame kokku?!!
Ahjaa, sel kolmapäeval sattusin esmakordselt veel midagi täiesti uut tegema- nimelt traditsioonilisse lauluproovi minnes susati mulle kannel kätte ja õpetati kolm esimest duurigi ära! Nüüd järgmisel kolmapäeval regasin end juba tervelt tunnisesse kandlemängu algõpetusse ära!
Jah, ja kui sinna lisada veel tõsiasi, et ehk avaneb mul peagi võimalus asuda proovida tegema ka oma elu esimest kaltsuvaipa, siis olen ma peagi päris ehtne saare naine valmis, kes laulab, tantsib, teeb käsitööd ja peab kogu selle seltsitegevuse kõrvalt veel üksinda peret kah ülal!
Sügise hakul käisin ju märgviltimise kursusel, enne seda polnud mul halli aimugi, mida see viltimine endast kujutab või millega seda süüakse!
Vaid paar nädalat hiljem algas uue tantsustiili koolitus, millele eile lisandus ka aeroobika. Heh, seda on küll naljakas mõelda - kooliajal ma ei seedinud ju silmaotsaski mingisugust võimlemist ja nüüd korraga .... Hmm, tuleb tunnistada, et ega see tümpsumuusika saatel keksimine esimestel harjutusminutitel just suuremat põnevust ei tekitanud, aga no seal oli õnneks siiski suhteliselt erinevat tüüpi harjutusi, venitusi, lihastreeningut, mis oli kohati väsitavgi. No ja 45- minutise treeningu järel oli enesetunne reipam ja värskem küll. Pealegi luges omajagu ka asjaolu, et ei higistanud ju seal sugugi üksi, meid oli päris mitu, igaüks tegi oma jõudlust mööda ja ikka midagi natuke muud, kui kodus omaette pusimine.
Mis veel? Puslesõltuvuse oleme tirtsuga mõlemad enestele hankinud, ei teagi, kumb kumba nakatas, aga fakt on see, et oleme viimasel ajal ostnud nii umbes iga kuu koju juurde ühe piltmõistatuse. Esialgu 300- tükise (see osutus labaselt lihtsaks - 2 õhtuga saime kokku), siis 500- tükise, see oli paras pähkel - pildil leidus peamiselt vaid 4 värvi kõikmõleldavais toonides ja see sai kokku pusitud 3 ja poole nädalaga- no me muidugi ei majandanud sellega iga päev ka, peamiselt ikka argipäeva õhtuti). Nüüd aga seisab ees tõeline väljakutse - viimati tõin linnast 3000 tükist koosneva pusle. Näis- näis, kui täna õhtul selle ladumisega algust teeme, kas aasta lõpuks saame kokku?!!
Ahjaa, sel kolmapäeval sattusin esmakordselt veel midagi täiesti uut tegema- nimelt traditsioonilisse lauluproovi minnes susati mulle kannel kätte ja õpetati kolm esimest duurigi ära! Nüüd järgmisel kolmapäeval regasin end juba tervelt tunnisesse kandlemängu algõpetusse ära!
Jah, ja kui sinna lisada veel tõsiasi, et ehk avaneb mul peagi võimalus asuda proovida tegema ka oma elu esimest kaltsuvaipa, siis olen ma peagi päris ehtne saare naine valmis, kes laulab, tantsib, teeb käsitööd ja peab kogu selle seltsitegevuse kõrvalt veel üksinda peret kah ülal!
Tellimine:
Postitused (Atom)