MuhuLine

Ära seal toredal saarel igal juhul käidud sai, ehkki alul tundus, et kõikmõeldavad jõud on minu vastu. See viimane tunne on mul muide juba mitmeid nädalaid hinge uuristanud- et ju vist pole praegu kohe üldse minu aeg, asjad kisuvad kuidagi kiiva ja tuju pole suurem asi, kuigi ma väga püüan mitte norutada ja line-tants on kaheldamatult minu parim ravim igasugu pahade tujude vastu.
Sõnaga- tirts jäi enne Muhusse minekut haigeks. Ja mitte niisma natuke tõbiseks, vaid kohe korralikult ja pikalt haigeks. Tuli nohu, köha, 38 piiril kõikuv palavik ja kõrvavalu. Töölt ma kohe peale puhkust pikalt ära jääda kuidagi ei saanud, nii jätsin lapse pooleks päevaks omapäi koju, kuigi endal süda valutas ta pärast (harjutamise mõttes jällegi hea- koolilapsena peab ta siiski harjuma üksi kodus olema) ja käisin lõuna paiku teda vaatamas, tohterdamas ja nii kogu eelneva nädala. Kolmapäeva õhtuks oli selge, et kaasatulijat tirtsust sedapuhku pole. Et aga endal ammu laager makstud nii enda kui lapse eest, tahtsin ise kindlasti minna. Õnneks leidus häid sõpru, kes mu pooltõbise lapsukese enda juurde võtsid. Ja mina sain loa minna.
Oh imet, reede hommikul kui tarvis end reisile asutada, oli minulgi kurk kibe. Kohe väga tõsiselt. Muidugi polnud reedesel riigipühal ka ükski apteek lahti, kuigi kappasin pool linna läbi. Tuli siis koduste vahenditega ennastki tohterdama hakata. Ostsin taruvaiguga mett, koletul hulgal kurgupastille, 250 g viina ja paki Mynthoneid, mille kohe sama alkoholi sisse ää uputasin. (No küll see Mynthoni-viin on üks rõveda maitsega kurgurohi, aga see-eest õnneks tõhus!- laupäeva õhtuks olin kurguvalust sama hästi kui lahti).
Niiviisi varustatault läkski reede õhtupoolikul lahti minu sõit Muhu poole.
Ilma suuremate viperusteta olin kella üheksaks õhtul Liival, Muhu koolimajas platsis. Ülejäänud laagrilised olid juba mitu tundi varem laekunud, õhtust söönud, pesad valmis seadnud ja tantsisid kooliõuel ennastunustavalt. Mulle pisteti sööklast pihku kausike ülejäänud koogiga, tegin kiire tee ja liitusin hoolimata pimenevast ja jahedast augustiööst teistega. Õppisime esimsel õhtul ära 3 uut tantsu ning muidugi vihtusime tantsida palju vanu tuttavaid. Kokku ikka südaööni välja.
Järgmine päev algas tujutõstva hommikvõimlemisega juba 8.30 ja laupäev oligi mõeldud eeskätt saarega tutvumiseks. Enne iseseisvat kondamist rääkis mile ka Muhu kooli direktriss proua Senta üht-teist oma kodusaarest. Kõige enam jäi meelde see, et muhulased on üks kangesti rahaahne rahvas ja tahavad iga teise asja eest küsida 250 krooni. See saigi meie tuuritamise juures põhinaljaks- kui millegi hind ei selgunud või oli kahtlane, siis maksis ta kaheldamatult 250 kr!
Siis aga suundusimegi oma tantsuliste lõbusa seltskonnaga Muhut avastama.
Esimene peatuspunkt oli Pädaste mõis. Oi-oi, minul on selle mõisaga romantilisi mälestusi kohe kuhjade viisi, siia on alati nii imeline tagasi tulla. Muidugi on mõis nüüd palju ilusam ja uhkem kui see oli 12 aasta eest, mil minu suur armastuse suvi siin sai veedetud, aga siiski. Koolis oli pr Senta hoiatanud, et ega Pädastesse niisama sisse ei pääsegi- tõkkepuu on ees, turvamees valvab ja küsib lihtsalt õuel luusimise eest 50 kr, milles pidavat sisalduma 45 kr tass kohvi ja 5 krooni on maapinna kulutamise tasu! Eh, nii peaaegu oligi- tõkkepuu ees, putkake kõrval, aga kedagi sees ei paistnud ja kui kellanuppu vajutasime, kerkis puu kenasti eest ära. Raha aga ei tahtnud me käest keegi. Mis oligi tore, tegime tiiru hoovi peal ja vaatasin, et mõisa tagaossa on ehitatud imeilus suur lehtla, mida ennevanasti siin küll polnud. Aga mõisa välistrepp on endiselt viltu, nostalgitsesin veidi ja juba siirdusime edasi.
Vaatasime väiksemate külade kõrval üle ka Üügu panga, leidsime üles sealsed varisemisohtlikud koopad, paljud tegid pilti ja siis tulime lõuna paiku tagasi Liivale.
Kus sattusime Kalakohvikusse! Hmm, tõeliselt võrratu koht!!! Kui keegi peaks kunagi Muhusse sattuma tühja kõhuga, siis palun minge kindlasti just sinna Kalakohvikusse, see asub täpselt suure maantee ääres, Kuivastu poolt tulles jääb see vasakut kätt, säärane hele pisem elumaja. Te ei kahetse, eriti kui hindate lihtsust ja toredat teenindust. No minu meelest oli see viimase peal- hubane väike kohake, tuba on natuke retrohõnguline- kaltsuvaibad, erinevas suuuses lauad, minidiivanid... Vanaaegne elutuba ühesõnaga. Ja road- needki on fantastilised, kõik sisaldavad vähemal või rohkemal määral kala, kuid on väga-väga maitsvad. Mina sõin nt 89 kr eest tursa-kukeseene rooga, mis viis keele alla! Neil olla peamiselt kohalik tooraine, ei mingit välismaist marketikaupa, kõik kohalikelt sisse ostetud, mahedalt kasvatatud. Nüüd eriti hea asi -ostsin ka teed, menüüs oli kirjas, et see maksab 10 kr - ja arvake ära - Mulle toodi piparmünditee- seda oli presskannutäis, see oli ehtsatest ürtidest ning sinna kõrvale serveeriti suur tassitäis mett! Olin vaata et tummaks löödud! Koha oomanik, keegi tore Kristjani nimeline pikajuukseline noormees oli ise letis, käis meiega vahepeal juttugi vestmas. No nii positiivne elamus, et laadis koge päevaks.

Järgmine peatuspaik oli meil Jaanalinnufarm. Sinna jõudes oli mul muidugi tuline kahju, et tirtsu kaasas polnud, tal oleks seal kindlasti palju uudistamist olnud. Lisaks neljale suurele jaanalinnule oli seal ka käputäis nende tibusid, kes nägid välja nagu siilid ning veel elasid farmis nandud, emud ja kängurud. Ka ponidele sai pai teha. Ja näha ka tillukest, nii u 9- kuust kängurupoega, kelle emal oli peaaegu kohe peale poja sündi piim otsa saanud, nii et farmirahvas võttis imepisikese loomakese enda hoolde ja nüüd elabki ta ühes riidest kotis ja on külalistele parajaks atraktsiooniks, kui ta oma pruunide nööpsilmadega üle kirju koti serva ilma uudistab, pikk saba nagu voolik seljalt üle kotiääre tolknemas.
Vaatasime kiirelt üle ka Koguva küla, mis oli mõnusalt arhailine, aga siis tuli juba tagsi oma ajutisse "koju" suunduda ja oligi aeg õhtuseks worshopiks, kus sedakora õpiti ära suisa 5 uut tantsu. Misjärel muidugi läks üritus taas sujuvalt üle vabatantsimiskes, mis laupäeval kestis umbes-täpselt sama kaua kui eilnegi selle vahega, et olime targu sees, sest kogu päeva oli sadanud hoogsat hoovihma ja ega seal õueparketil polnud ka just väga mugav tantsida. Sees oli muidugi tohutult libe, nii et mina loobusingi lõpuks oma mugavatest kauboikingadest ja tantsisin üldse sokkide väel. Igal juhul oli meeleolukas.
Pühapäeval hommikusöögilauas hirmutati meid juttudega 6 km pikkusest praamijärjekorrast ning kuna olin end tagasisõiduks ühe tuttava auto peale kaubelnud, tahtiski too kohe peale hommikusööki minema põrutada. Nii oligi, viimane tants jäi mul õppimata, aga elame üle.
Jõudsime sadamasse, polnud seal mingisugustki järjekorda, otse mürtsti praamile ja minema.
Kell pool kolm päeval olin kodusaarel tagasi, nii uskumatu kui see ka polnud. Lapsuke oli elus ja tervem ja muidugi tohutult rõõmus mu varase naasmise üle.
Aitäh Muhu ja aitäh toredad kaastantsijad, hoolimata mu halbadest aegadest toimus vähemalt ka midagi tõeliselt toredat vahepeal!!

Lõikuskuu sekeldusi

Hehee, ühesõnaga oli minul keset läinud laupäeva suurepärane mõte minna metsa seenile. Ilm oli küll parajalt pilvealune, aga see-eest mõnusalt niiske, mis pidanuks minu mõtlust mööda igati sobilik olema seentele, kes oma ninakesed seetõttu eriti agaralt maa seest välja peaksivad pistama. Tegingi kiire külavahe- ja metsateede ralli, mis nii mind kui ratast enneolematult tugevasti raputas, sest oskasin marsruuti põnevuse huvides veidike varieerides valida just need kõige üleküntuimad ja/või mahajäetumad rajad.
Niisiis tunnise rappumise järel olin hingeldava ja pisut väsinuna seenemetsas kohal. Kukeseeni oli. Palju. Väga palju. Lausa hullumiseni. Esimese tunni jooksul oli mul kaasavõetud kott nii täis, et arvasin- tänaseks aitab, nädala norm on nüüd taas ette korjatud. Hakkasin aga uljalt tagasi sammuma. Paarikümne meetri peal avastasin, et pole nigu tuttav koht. Käänasin end ümber- ikka sama seis. Kuused-kased kõik oleks nagu õiged, aga rohi nende vahel tavalisest pikem, teistsugusem, võsa vale koha peal, ei leia õiget paika kätte, kust välja minna. Käinud veel paar tiiru sihitult edasi-tagasi, hakkasin taipama, et olen vist natuke metsa ära eksinud!
Ei mingit paanikat, palun, mitte mingit paanikat, kordasin mõttes enesele. Püüdsin meeleheitlikult meenutada, millised need kohad välja nägid, kustkaudu olin metsa tulnud, mis puud ja mis suunas kasvasid, kas oli sissetallatud radasid või mitte. Tundsin end korraga väga-väga abituna. Ei julgenud väga ringi ka rabistada, sest olin ju kuulnud legende sellest, et metsaeksinud kipuvad ringiratast tatsama ega tea viimaks enam isegi, mis suunas minema peaks. Kuidagi jõudsin äratundmisele, et peale kitsukest kuuskederiba peaks tulema lehtmetsavõpsik, kus sees lookleb 2 rada, mida mööda metsast välja saab. Kuuseriba oli olemas, aga tundus kuidagi seletamatult võõras ja sellest kahel pool oli täpselt samailmeline lehtpuuvõsa. Kuidagipidi suutin ma suunda siiski õigena hoida, et teada, kuhu suunas jääb metsatee minu rattaga ja mis suunas suurem külavahetee. Pooletunnise ekslemise järel olin sunnitud endale tunnistama, paanika on siiski platsis, nutuvõru vireleb ümber suu ja hakkasin mõtlema, kelle poole oma murega pöörduda. Asjale lisas vürtsi seegi, et otse loomulikult polnud keset sügavat ürgmetsa mul praktiliselt mitte pügalatki levi. Kõndisin siis, telefon pea kohal levipiisku püüdmas, vaarikavarte vahel ning ronisin ühe kõrgema kännu otsa. Seal õnnestus viimati kaks nõrka pulgakest levi saada ning kukkusin helistama. Esmalt lähimatele inimestele, kelle maad antud metsa läheduses asusid. Ei võetud toru või oldi hoopis levist väljas. Ei aidanud muud, kui pidin helistama kodukülla naabritele. Seal kallis naabrinaine organiseeris mulle 15 minutiga abiväe autoga järele, kes pidid hakkama minu kirjeldatud kohta saabudes autoga signaalitama.
Uuh, suur kergendus südames, hakkasin pisitasa taas ennast üle kontrollima- vahtisin puid ja otsisin tunnismärke, mida olin metsa tulles meelde jätnud- paremale poole viltu kasvavad puudesalud, siis kahest kuivanud kasest moodustuv värav, poolik pliitsikujuline lepatüügas... Ja ena imet, seal nad teineteise järel olidki. Vaid paar meetrit kohast, kus just pisarsilmi paanitsedes olin kännul balansseerinud! Olin paika lihtsalt teiselt poolt vaadanud ega seda tuttavat paika sestap ära tundnud.
Ega olnudki muud kui metsast välja saades teha vabandav kõne asjatu tülitamise j paanika pärast. Selgus, et abivägi on juba minu juhatatud metsateel ning saabusidki peagi mulle vastu. Pakkusin vaevatasuks poolt oma seenesaagist, aga sellest keelduti viisakalt, naabrinna ütles, et neil endalgi seeneuputus ja autojuht arvas, et ju ta läheb parem ise seenele. Olin igal juhul neile südamest tänulik, et kergema vaevaga koju pääsesin.
Sama päeva õhtul oli Jääääre kontsert. Mõnus, heljuv, tore, palju tuttavaid inimesi kontserdiplatsil ja veel enam õhus hõljuvaid tuttavaid laule. Tundus, et saarerahvale Jääääre esimene siinne kontsert igatahes väga meeldis, sest mehi ei tahetud lavalt kuidagi ära lasta ning lisalugusid tuli tervelt kolm. Seega sai see sume augustiöö igati iluliselt sisustatud.

Esmaspäeval tööle tulles avastasin, et eelseisvaks nädalavahetuseks on mulle tegevust kaugelt rohkem kui neid ette võtta ja ära teha suudan- korraga terendab sel pikal nädalavahetusel ees 4 eripalgelist ja eri geograafilises punktis toimuvat üritust. Neist ühe ütlesin kohe ära (Narva-reis), ka teise pean ilmselge suure kahjatsusega käest laskma (VD vabatantsimine, kuigi mul on sellest nii piiritult kahju, aga ajad ei klapi kohe kuidagipidi, kuigi olen seda minekut sada korda kaalunud ja oma graafikutega sobitada püüdnud... :((( ), MuhuLine`le olen minemas kui raudnael ja oleks megalahe, kui jõuaksin pühapäeva hommikul otse Muhust veel ka Roostale, kus on loodusgiididega järjekordne kokkusaamine ja mingite huvitavate kividega tutvumine...
Ei tea, ei tea, pool suve olen niisama molutanud ja tegelenud aktiivselt suuremat sorti eimillegagi ja unistanud vaid, et saaks tantsida, saaks loodusgiidiega kokku, tahaks reisida... ja siis nad tulevad, kõik ühe ropsuga ja nagu kiuste, ikka kõik täpselt üheaegselt.
Elu on ikka vahel väga ebaõiglane, kas pole?!

Augusti esimene veerandik...

... on taas imekiirelt mööda libisenud. Olen tagasi tööl ja rutiin kipub ründama juba esimese pooleteise nädala järel. Aga ma ei kurda, meeleolu on üleval püsinud ja seda tänu aktiivsele endaga tegelemisele. Olen nüüdseks 10 päeva jutti iga päev kas võimelnud, tantsinud ja /või rattaga sõitnud ja see teb enesetunde märksa reipamaks. Olen käinud metsas ravimtaimi korjamas ja seegi osutus loodetust edukamaks. Tahtsin saada vaid vesimünti ja kortslehte, aga sain lisaks veel ka naistepuna ja natuke kueseeni! Olin piiritult rahul ja mets laadis mind samuti tohutult. Tuleb välja, et iseendal on vaja avatud meeltega ringi käia ning elamused ei lase end kaugelt otsida.
Loen ka tarku ja huvitavaid raamatuid nagu "Tervendav kodu"(olen sealt palju häid näpunäiteid saanud ja kohe ka praktikas rakendanud). Ja siis Vigala Sassi Wäeraamatust püüan end aegapidi läbi pureda, kuigi tekst on sel kohati äraütlmata raske, segane ja (minu jaoks) kauge. Olen siiski kannatlik ja püüan veel. Loen veel "Hingamise jõudu" , mida sirvin tervendava koduga paalleelselt, seegi annab sisemist rahu palju juurde.

Kui senine august on möödunud valdavalt koduseinte vahel(mis on endiselt värvimata :((( ) või siis vähemalt trajektooril töö-pood kodu, siis lõikuskuu teine pool paistab esiti pisut rõõmsamates toonides- tahan minna sel nädalavahetusel oma kõigi aegade ühe suurima lemmikbändi Jääääre kontserdile, mis väisab eeloleval laupäeval justnimelt mu enda kodusaart ning järgmine nädal on taas lõpuks üdini line-tantsuline. VD vabatantsimine ja sellega peaaegu paralleelselt MuhuLine 2010. Ootused ja lootused on suured. Tahan sellest võibolla minu selle suve viimasest üritusest igatahes maksimumi võtta.

Need viimased puhkusenädalad ...

... lendasid tõesti käest kui imeväel.
Tundub, et mu elu hakkab taas viimaks tasapisi ülesmäge minema...
24. ja 25. juulil olid mul külas mu tantsutreener ning tema kaks sõbrannat. Kõik ratastega varustatud, nii et ei muud kui saart avastama ja seda ka hoolimata aina ähvardavast vihmapilvest. Saime esimese päeva pika marsruudi Suuremõisa- Huitberg- Saxby- Hullo kenasti poole päevaga tehtud ning padutama hakkas alles vahetult enne meie Hullo jõudmist. Õhtul oli meeleolukas Aliase mängimine ja väike kõrtsiskäik, aga kuna seal oma muusikat peale panna ei saanud, tulime tunnise istumise järel tagasi koju, sest eks see matkapäev ikka väsitas parajalt ära ka.
Pühapäev võttis meid vastu taas sillerdava päikesega ning hommikul paar tantsukest meelde tuletatud, tegime taas saaretiiru. Sedakorda sai ära käidud allikatel ja kiriku juures ning sealt pisukese pausi järel edasi suundutud Borrby randa ning kõige viimaks veel Hullo lahe äärde piknikule... Siis juba oligi pühapäeva pealelõuna käes ning külalistel aeg soojade tänamiste saatel oma teed minna.

Jõudis kätte minu viimane puhkusenädal, mil polnud üldse hoo ega hoobi vahet. Nädala algul sai viimaks ka värvipott ja pintsel välja otsitud ning uksed ära värvitud.
Kesknädalal käisin oma emapoolsetel maadel väikesel ringkäigul. Sain oma vanaemale, tema vanematele ning vennale hauale küünla viia ja ühiste jõududega korrastasime ka kogu perekonna hauaplatsi natuke. Õhtul tulime eelmisel suvel ärapõlenud majavaremele. Sellest pole mitte midagi praktiliselt järel, ainult vundament ja üks pisike osake palkseina, mis imelikul kombel tulest täiesti puutumata jäi. Juba on taimestik varemetele peale kasvanud, justkui oleks õnnetusest juba aastakümneid möödas, kuigi tragöödia juhtus vaid napi aasta eest. Imelik ja väga kurb oli seal hoovi peal ringi käia, nii suur harjumus on sees, et seal peaks olema too vana ja väsinud maja ja äkki- vaid tühi plats, ainult vana raudahi turritab keset varet ning meenutab kunagist majasüdant... Võõrastav pilt, sellega ei harju vist iialgi. Kunagiste magamistubade akende all õitsesid veel ühed valged lilled, mõtlesin, et tõmban nende ümbert suuremaid vereurmarohu puhmad välja, siis on lilledel valgem kasvada, aga käsi ei tõusnud sedagi toimingut enam tegema. Milleks, kelle jaoks, pole maja, pole elanikke... Õudne, kurb ja üksildane...

Järgmisel päeval tulin ilmse kergendustundega saarele tagasi, ikkagi on siin mingi enam-vähemgi oma ja kindel koht, kus olla, kus end rahulikult tunda, kus on hea ja turvaline. Pärast nii õõvastavat pilti oli eriline tunne tagasi oma pesas olla.
Reedel kuulasin saare ajalugu puudutavaid loenguid ja korrastasin taas veidi elamist, külaliste puhuks. Õhtul, peale simmanit, peaaegu öö hakul sain viimaks ometi oma oodatud, unistatud telefonikõne temalt, keda kõige-kõige rohkem olen igatsenud, kogu selle palava juuli... Ja nüüd lõpuks, peale pikki päevi lootusetust, kahtlusi, hirme, pahameelt ja meeleolutust on ta jälle siin, minu armas A! Ta tuli korraks läbi, vähemalt nägin teda, sain korrakski teda kallistada.
Järgmisel päeval taas külalised, kes sedakorda lasid ennast küll äraütlemata kaua oodata. Olid teised säärased temperamentsed ega saanud esiotsa omavahel kuidagi lävima, aga no kui õhtu hakul viimaks said, ei lahutanud neid ka enam miski. Sedaviisi sai taas laupäevaõhtu toreda saareekskursiooniga sisustatud, hiljem väikese grilliõhtuga, mis oli täpselt parajalt meeleolukas.

Pühapäeval võtsin osa ajaloolisest esimesest saare üldkogust, kus arutati muuhulgas ka paljukeerutatud tuulepargi asja ja rahvas sai hääletada: 2 poolt ja 158 vastu. Ma ei saa aru, kas siin üldse on enam midagi arutada...
Siis metsa seeneretkele. Heh, ja kui teejuht A (loe: seenevõrgutaja) kaasas on, siis kõik metsad lihtsalt kolletavad ja kubisevad kukeseentest, mida alles nädala eest kusagilt mitte ainsamat ei paistnud. Saime kogu kambaga ma arvan... hmm, no ikka kilode viisi kukekaid, saab kohe pannile panna ja tagavarakski külmikusse piisavalt. Uitasimegi praktiliselt kogu päeva metsi mööda ja mina olin lihtsalt nii lõpmata õnnelik, et saan olla käsikäes koos, tunda, haista ja puutuda teda, keda olen nii meeletumalt igatsenud ja kõik mured haihtusid hetkega olematusse ning energialaeng oli tohutu sest vähesestki koosoldud ajast.
Nüüd on mul jälle usk, kindlus, elusäde ja lootus, pidada vastu need ootamise päevad. Nüüd saan jälle õnnelikum paista ja seda sisimaski olla.
Ja siit ka minu praeguse seisundi õnnelugu (eks see ise teab, kelle poole see teele läheb!):

Südasuvised (südame)asjad

Endiselt on palav, ajuti müristab ja lubab nagu vihma, aga samas läheb see jälle üle.
Olen paaril korral käinud metsas, lootusega leida varaseid kukeseeni. Päh, tühi lootus (mõtlesin tänagi piibelehtede varte vahel lootusrikkalt sobrades ja jalaga sõnajalgu kahte lehte lükates, et eelmisel aastal samal ajal ju olid juba seened olemas ja siis meenus, et eelmine suvi oli ju ka pisut vihmasem). Sõnaga peaaegu et mitte mingit kukeseenesaaki kui nii umbes kaks tagasihoidlikku kämblatäit välja arvata, millest saab siis... no ütleme siis, et kastmele maitset kui ei kriipsugi enamat. Tuleb oodata auguastikuud ja selle ande.
See-eest juuliannid on suured ja mahlased maasikad. Täna, olles nii pettunud, et ainsamat seenepoega ei õnnestunud 2 tunnise kammimise järel metsas välja tuua, sattusin tagasiteel aina uutele ja uhkematele maasikaväljadele, kus sõin neist lausa suu haigeks. Mõtlesin, et naljakas lugu - kui juuli alguses mere äärest esimesed punavad masikakribalad leidsin, tundusid need nii ütlemata mõnusad ja head (avastamise, leidmise rõõm!), aga kui neid tänase saagiga kõrvutada, olid nood rannamaasikad ikka parajad hapud kribalad küll. No meie saare lõpututes ürgmetsades leidub suure muru sees ikka täiesti näpuotsajämedusi, tumepunaseid ja mahlast tilkuvaid maasikaid ja seda ikka hullult suurtes kogustes, nii et mõtlesin, et hommee vaja ikka mõne suurema anumaga metsa minna...
Tegelt on nii, et mu viimased puhkusenädalad on juba nii täis planeeritud, et ei tea, kas üldse enam metsa jõuabki. On tulemas külalised ja vaja ise veel pisut vanades kallites kohtades ringi sõita ja siis tulevad jälle külalised. Mis on iseendast tore, sest vahepeal tunnen end siin saarel nii äraütlemata mahajäetuna, et ensehaletsus kipub hirmsasti kallale... Kõik kallid inimesed on nii kaugel, aina see meri vahel ja...
Eile just vaatasin praamiteki nurgas konutades õnnelikke, väikeste lastega peresid ja nutt oli varuks peaaegu enese pärast- minul ei tule sellist asja vist mitte kunagi, et oleks tore ja ühtehoidev pere ja kui hetkeks tekibki, siis nagunii laguneb... Mingil kombel.. Et tegelikult ma ei passi pereinimeseks, ei tule sellise eluga toime...

Ja siis ikka see vastikult painav küsimus- miks on alati nii, et see, keda sina tahad, sind ei taha, ja need, kes sind tahavad, neid jälle sina ei taha? Neid painavaid mõtteid mõlgutades hakkas kummitama see, igati asjakohane lugu:

Ruhnus käidud...

...nagu naksti, kui nii võib väljenduda. Iseenesest oli väga tore reis, millele leidub vaid kiidusõnu ja jääb kindlasti ka palju häid mälestusi, aga...
Kõik päris naksti ei käinud. Kõigepealt tuli ju läbi teha pikk merereis- ikkagi oma 5 tundi ja pisut enamgi Lily-nimelise kaatriga üle avamere loksuvate lainete, mis vahelduva eduga meile ka reisjate ruumi sisse püüdsid pugeda ja nii mõnegi (olgem ausad, tegelikult vähemalt pooled meie ligi 40 reisijast) suuremal või vähemal määral näost roheliseks ajas ning reelingu äärele kalu söötma kupatas...(jah, vähemalt nii tark ma sedakorda olin, et Bon Voyage tabletid kaasa haarasin ning sestap jäi see "lõbu" minul maitsmata...)
Uuh, see katsumus õnnelikult seljataga, saabusime keset suurt päeva viimaks päikselisele Ruhnule. Saar oli väga tore, esimestest hetkedest peale sümpatiseeris too paik mulle igati. Tõeline, ehe väikesaar - palju metsistunud maad, üksainumas tilluke külake keset saart, paar kirkut, talumuuseum, tolmavad käänulised tanumad ja saare tagaosas öeldi asuvat vaid karja- ja heinamaad.
Meie ööbimispaik- Ruhnu koolimaja- oli ka väga armas ja arhailine - ei vähimatki märki euroriigist- kõik oli vana ja just parajalt kulunud - iidsed põrandalauad, vanad nostalgilised rohelised tahvlid, aasta- aasta järel üha paksema värskendava värvikihi alla mattuvad seinad ja koolilauad, nurgas lösutavad suured mustad ahjud, tagahoovis suur õunaaed. Hmm, nojah, maja ise võiks kindlasti talveperioodil soojapidavam olla ja ka välisilme oli tal parajalt kulunud, aga see pole ausalt tunnistada ka absoluutselt minu kui juhukülalise mainida- arutleda.

Ja no muidugi Ruhnu ühed põhilisemad vaatamisväärsused- kirikud, esmalt pisem ja vanem ning täiesti ainulaadne kogu Baltikumis (kui mitte Euroopaski) puukirik- klaasimaalikesed akendel, suured kunstiteosed seintel, peremärkide ja muu iidse eestirootsi sümboolikaga kirikupingid, paremal suuremad ja mugavamad meeste omad, vasemal kitsukesemad naistele, ja otse loomulikult suur uhke kristall-lühter, ühe Ruhnu lähistel ümber läinud laevaseltskonna kingitus ruhnlastele nende merehädast päästmise eest.
Suur kirik oli lihtsalt väga hele ja soe ja kaunis, aga vana puukiriku atmosfääri on raske kirjeldadagi. Seda peab küllap igaüks ise kogema, tunnetama, aistima. Eriti tore, et just sel laupäeval, kui saarel olime, korraldati puukirikus ka jumalateenistus, kus samuti ära käisin- hinge puhastamas ja patte lunastamas. Sain seal istudes toda väga vana ja väärikat hingekarjast kuulates järsku ka aimu, miks inimesed kirikus üldse käivad- see ongi aeg enesega olemiseks, väikseks tagasivaateks lähiminevikku. Hmm, seda on raske kirjeldada, aga ma sain sellest fenomenist, mille üle seni tulutult juurelnud olen, viimaks ometi aru.
Tore oli ka Ruhnu muuseum ja selle juhataja Märt Kapsta, kes rääkis ülipõnevalt ja ladusalt poolteist tundi saare varasemast ajaloost nii, et unustasin end suu ammuli kuulama ning hiljem imestasin, kuhu see lubatud ekskursioon saarel siis jäi kuni viimaks taipasin- see ekskurioon toimuski mu oma mõtetes, polnudki vaja kusagil ringi tallata, see matk oli kujuteldav ja ometi üdini rikastav.
Reedel ja laupäeval oli ilm ka ülimalt suvesoe ja põuane, kuid õhtuse simmani ajal, kui Tuulelõõtsutajad vägeva ja pika kontserdi andsid ning rahvas vähemalt kaheni öösel Ruhnu laualulava esisel jalga sai keerutada, sähvisid metsa taga öötaevas häältult välgud, mis öö väga müstiliseks muutsid.
Ja pühapäeva hommikul hakkas sadama - pikalt ja põhjalikult. Siiski võtsime end kokku ning käisime ära ka Limo rannas. No seegi oli vaatamist ja tunnetamist väärt, sest tegu oli imekauni liivarannaga ning avamerelt uhtusid randa mõnusad ja vahused lained. Ka vesi polnud siin supisoe, nagu enamikes suuremates randades, kus seni käinud olen, vaid virgutavalt jahe. Samuti oli sinnasamasse randa üles upitatud tore palkehitis nimega Limo saun, mida saab endale suvitamiseks vist väljagi üürida, selle kõrval rannas aga soojendatav mereveega tünnisaun või-bassein. Katsusin näpuotsga- oli täitsa soe vesi. Ja need uhked liivaluited laulva liivaga- neid juba oma kodusaarel kusagil ei kohta.

Tjah, nüüd oleks vast pika jutu järel paslik hetk küsida, miks ma sinna Eesti kaugeimasse puntki siis üldsegi ronisin? Vastan ausalt:
!) seal toimus Eesti saarte folklooripäev, kuhu ka meie saarekese esindus kenasti palutud oli
2) seal elab(elas?) mul paar tuttavat, keda väga tahtsin näha.
No esimese punkti osas läks reis igati täie ette - esineda saime, oma folkloori tutvustada ja teiste omadega tutvuda samuti. Oli parajalt suur ja parajalt väike, meeleolukas seltskond ning süüa anti Ruhnul ka superhästi!
Teise punkti osas jäi mul süda hirmsasti valutama. Uuh, jah oma kallist sõbrannat ja kunagist pinginaabrit ma küll vilksaimisi nägin, üsna mitmel korral lausa, aga paraku ei enamat. Eks omajagu süüd oli siin ka sellel pühapäeva hommikul alanud padukal, mis meie plaanid kokku saada nurjas, aga liskas oli veel paar toredat noorsandi, kellega kunagi nii aastat kolm-neli tagasi tuttavaks sai saadud kes selgusid olema ruhnlased ja keda mu oma kodusaarelt kindlasti kästi ka teiste poolt tervitada. Ehh, jälle plaan lörris- ei näinud neid, ei osanud ka kusagilt otsida, tervitused jäidki edasi andmata. Nukraks tegi see pool asjast. Igal juhul tervitan Andrest, Jürit ja kogu nende kirevat vahmiili siis vähemast siin, blogilehekülgedel ja loodan ka, et Annega saan siiski lähiajal kokku ja istume ning räägime jälle maailma asjust nagu see meil ennemuiste kombeks oli.
Sedapalju siis Ruhnust ja ruhnlastest sel korral.

Leitsak... remont... Nostalgia...

Ah, kuidagi nii tujust ära olen täna. Tunnen ennast üksiku, mahajäetu, abituna, nii et enesehaletsus kohe kipub peale. Ei tule ka targast ja tarmukast asjatamisest miskit suuremat välja, sest õues on hommikutndidest peale nii palav, et isegi minul, va igavesel külmavaresel, jooksevad higinired mööda selga ja loidus vajutab oma punase pitsati minugi laubale...
Püüdsin eile õhtul ja täna hommikul remondiga nii-öelda tõsisemalt alustada. Nädala algul tõin linnast pahtli ja seinavärvi koos muu asjakohase tarbekraamiga läbi häda ja viletsuse viimaks kohale, endal süda värises sees, kas sai nüüd ikka kõik toodud ja õiged asjad sealt poest ja hoidku küll, kui midagi peaks remondiga viltu minema, sest niigi on poolteist tuhat krooni lauldes juba oma teed läinud. Ja see on alles algus!!! Vaatasin 3 päeva jubedusest judisedes remondiasju kööginurgas ega julgenud sõrmegi nende poole kõverdada. Hirm on midagi ära rikkuda, midagi valesti teha. Esimest korda ja ihuüksi koretrit remontimas, see võtab mu nii kõhevile, et kohe on võetud.
Vot eile tegin viimaks kindla näo pähe ja asusin vana värvi sentelt maha kraapima. Algus tundus lihtne. Kaheksakümnendad taustaks üürgama:

Siiis ikka veel üürgama:


Ah, millised ammused lemmikud!!:


Peale esimest tolmus ja higist tunnikest enam nii lihtne ei tundunud, sest kuigi enamik värvist tuleb kenasti sirinal maha kui natuke otsast tõmmata, siis paiguti on värv jälle nii kinni, et ka terava pahtlilabida otsaga ei õnnestu seda maha kaapida muidu, kui tuleb seina uus auguke nühkida (ja hoidku küll, see auguke tuleb ju hiljem jälle kinni pahteldada!). Ja siis veel igasugu õnarused ja kitsaskohad, kust värv kas liiga hoogsalt või väga vastutahtsi maha koorub ja eriti hull on lugu lae lähedal, sest laevärvi nüüd küll maha koorida ei tahaks, aga see liitekoht on üsna peenike neil. Nii olen praegu mööda laevärvi valget triipu lõiganud pahtlilabida servaga sellise vahejoone, et 2 värvi eraldada ja see on jubetult aega ja täpsust nõudev töö, mis mu juba 2 tunniga päris ää väsitab. Tulemusega ma muide kah üldse rahul ei ole...Narmendav ja konarlik jääb see serv...
No hirmus töö ühesõnaga kogu see remonditamine- näib, et kogu nädalavahetus lähebki vaid seinte puhtaks saamise alla ja siis tuleb pahteldamine (mind juba hoiatati, et see osa tööst on see kõige tolmusem) ja siis veel värvimine. Oh jeerum, pidin ma selle nuhtluse üldse ette võtma, ühtki abilist, kes kõik tulla lubasid, kah kusagilt ei paista, muudkui üksi palehigis ja enesehaletsuses rügan, isegi randa minemise tuju võtab ära selline asi. Oleks parem võinud veel aastakese ehk paar narmendavate seintega korteris edasi elada - pildid koldate kohtade peale ette ja asi moos. Ah, ma ei tajha sellesl teemal üldse rohkem rääkida. Praegu.

Leidsin viimati oma sünnikodus käies ühe imeilusa suure ja raske õlimaali. Arvan, et see võis kuuluda mu vanaonule- selline sini -roheliste ja kollakate toonidega, seal on kujutatud vist üht meie maakoha lähistel asuvat metsajärve, puhkevate vesiroosidega ja... ilus ja nostalgiline leid. Veel leidsin üles ja tõin enda juurde vanaemale kuulunud suure värvilise põrandavaasi ja ühe raske tumedat tooni naisekuju, mis tal vanasti ikka suurel ümmargusel laual tavatses seista ja oma veidi üleoleval ilmel üle toa vaadata.
Hea tunne on, kui saad üdini omade asjadega elamisse uut energiat tuua ja vanu asju eemale heita, mis on muutunud koormavaks. Olen adunud, et ma ei karda enam oma elutuba, varem pelgasin pisut seal toas olla, sealt isegi läbi minna, kui väljas juba hämarduma hakkas. Nüüd enam mitte. 0len teinud toa enda omaks. See on hea tunne.
Ah jaa, oma tohutupaksu Jaan Kaplinski luulekogu tõin ka ära, raamat oligi, nagu kartsin, kolikambris seistes veidike niiskust saanud ja lehed on kergelt krimpsus, aga õnneks mitte midagi väga hullu. Mu lapsepõlvetoa lõhn on sellel raamatul mõnusasti küljes, kuigi raamatu ostsin vaevalt 8 aasta eest. Kolides tundus ta mulle liiga suur kaasa võtta, nüüd on armas neid kuue-, seitme ja kaheksakümnendatel kirjutatud loodusluuletusi õhtuti lugeda. Nostalgitseda.
Olen kurb ja rõõmus ühekorraga. Hing valutab millegi nimetu pärast hirmsasti.
Ma ei saa aru, mis mul viga on...

Jaanist juulini

Kesse küll oleks osand arvata, et puhkusenädalad nii ludinal käest kaovad, et blogima enam üldse ei jõua ja kui sa siis võtadki viimaks oma tahtejõuriismed kokku ja loivad keset kuuma päeva suriseva massina man, et vahepealolnust väike kokkuvõte klõbistada, suvatseb härra või proua Intenet isiklikult saarelt nii 4-5 päevaks jutti leelet tõmmata...
Nõndaviisi jah ei olegi ma pikemat aega saanud enam ühtki sõna siia juurde lisada, kuigi tegusid, millest kõnelda, justnagu oleks,
Vot jaanipäevast peale pole ju blogi man pääsenud ja.. Jaanipäev oli tore ja möödus kenasti, ludinal. Lõke oli suur ja vägev, rahvast oli parajalt palju, tantsida sai täpselt parasjagu ja meeleolukalt, ka järelpeo kohta pole kosta peaaegu et mitte ainsamatki halba sõna...

Kohe jaanikule järgnes aga tõeline atraktsioon - 27. juunil käisime käputäie järelejäänud/taaskokkutulnud loodusgiidide kambaga avastamas Põhja-Läänemaad. Esimene pikem ja vingeim peatus oli Roostal, kus julgemad ja ettevõtlikumad meist käisid jõudu ja osavust proovimas sealses Seikluspargis.
No kõhklesin ja pabistasin mina küll, aga ära ma selle tembu viimaks tegin. Ja elamus oli fantastiline!!! Selgus, et ma polegi hoolimata oma kõrgusekartusest ja kehvapoolsest tasakaalust niiväga äpu ronija, eriti kui tead, näed ja tunned, et julgestusköied on sul ümber ja pead instruktorite õpetussõnad rajal olemise ajal hoolega meeles. Paar korda proovirajal proovitud, võtsin juba ette nn punase raja ja tegin selle suuremate viperusteta ka läbi. Kõige jubedam oli minu jaoks mööda võrku ronimine, aga kolmnurgaga trossi mööda alla tuhisemine või köielt köiele rippumine või rippsillal kõndimine- häh, köömes! Olen enda üle kohe vot nii uhke, et ei leiagi häid sõnu enda kiitmiseks.
Edasi suundusime Veskijõele, kus ühiselt pidulaua katsime, mõnusasti sõime-jõime ja siis ka tublisti matkasime. Nii ootamatu kui see ka ei tundunud, nägime Nõva metsades juba sel varasel kuupäeval nii kukeseeni kui männiriisikaid metsa all kutsumas ning panime ühe soojaga Veskijõeölt Keibu lahe äärde välja ja teist sama palju ka tagasi. Nägime ära üsna mitu väiksemat järvekest, kuulsad Nõva kõrged mäed, imekaunid livaluited mägimändide vahel ja ka paradiisiranda meenutavad laulvad liivad proovisime omaenda jalataldadega järele. Kokuvõttes oli see üks mõnusamaid puhkusepäevi seni minu jaoks - tulvil positiivseid emotsioone, piisavalt väsitav ja samas otsatult turgutav.

Siis oli paar päeva vaikust ja oligi juulikuu käes. Tegelikult oleks igast ilusast suvepäevast midagi kirjutada, midagi head või toredat meenutada, kasvõi sedagi, et ilmad on olnud ju jumalikult soojad, täis päikest (ja muidugi ka sellega kaasnevaid palavusest tingitud loidust, sääski, parme jms), No näiteks, et:
Eelmisel laupäeval tuli pähe ogar idee minna ööseks mere äärde telkima. Mõeldud-tehtud. Tirtsuga kahekesi läksime, rattad pakkidest ülekoormatud, sest plaanis oli hommikul ärgates ikka väike piknik ka teha ja vaatasin, et metsmaasikad on rannal kenasti valmis, nagu kohe meie auks ja puha.
No kui me siis üheksa paiku õhtul väljavalitud kohale laekusime, oli asi küll idüllist päris kaugel, sest sääsed (need kirjaoskamatud noh, kes ei tea ega ole kuulnudki, et peaks sääsetõrjevahendit kartma) tahtsid sõna tõsises mõttes nina peast ära süüa ja telgiga rahmeldamine meelitas neid veelgi hulgi juurde. Viimaks oli meie ainus mõte see, kuidas kiiremini oma kääbikuurg püsti saada ja sinna sisse õudsete vereimejate käest pakku pääseda. Õhtune rannal jalutamine kujunes meil ka pigem 10- minutiseks maratoniks, mis koosnes kätega vehkimisest ja nina ette vahtimisest, et mitte mudastel ja mererohuga kaetud kividel mitte libastuda, misjärel lõplikult telki varjusime, kella poole kaheteistkümneni kõiksugu laule üürgasime, mis kummelgi vaid pähe torgatasid ja siis tuli lühike suveöö.
See oli ilus, aeg-ajalt mõni lind karjus kusagil, vahepeal keegid loomad müdistasid karjamaal ja solberdasid vees, siis lendas taas mõni luigepaar tiiabde vihinal üle, aga enamiku ajast oli vaikne, isegi vähimat tuuleõhku polnud, nii et veepind oli lausa peegelsile. Kusagil 2-3 ajal öösel hakkas telgis natuke külm ja krahmasin endale ka kaasavõetud riided tekile peale. kella viiest ärkasin selle peale, et oli läinud väga valgeks, päike juba säras rõõmsalt taevas ja aiva kuumutas me telki, nii et kell seitse oli seal palav kui saunas.
Et juba õhtul oli selgunud kurb tõsiasi, et tirtsu termos lekib igast võimalikust ja võimatust kandist ning kogu tee oli juba kodust randa tulemisega termosest välja kilekotti valgunud, otsustasin lapsele rõõmu teha ja korjata talle varahommikul termosetäie metsmaasikaid. Korjeretk kujunes samuti võitluseks elu ja surmaga, sest kui ma arvasin naiivselt, et ehk nii vara (umbes 7.15 hommikul siis) pole putukad veel liikvel, siis eksisin, ja väga rängalt. Nimelt on see kõige hullem marjakorjamise aeg, mis üldse olla saab - päikese käes on suured ja lihavad parmud ja all rohus, mis on veel öisest kastest niiske, ründavad sind sääskede hordid. Huuh, pool tundi korjasin, siis olin üle kere kange ja higine ja näljane ja halvasti magatud ööst uimane ja vantsisin tagasi telki, kus ka tirts vahepeal palavuse peale ärganud oli.
Nagu isegi aimata võite, ei tulnud me plaanitud piknikust hommikusel rannal putukate rohkuse tõttu suuremat välja, vaid tegime, et sealt hullumajast kiiremas korras minema saame.
Nii mes siin sel ilusal suvel elame.
Hetkel on igati päevakorras remont, plaan oli (on?) pidada ka sel teemal veidi päevikut, sest ega ma ise kunagi varem säherduse asjaga, eriti veel ihuüksi, tegelenud pole ja nalja saab kindlasti olema omajagu, aga eks seda näitab aeg, kas ja mil määral omi tegemisi blogisee jõaun kanda. Suvi on ettearvamatu nagu alati.

Esimesed puhkusepäevad

Nii hea tunne on, kõigest kaks päeva alles puhatud, aga kuidagi on juba eriliselt teistsugune olemine. Elu on rutiinist väljas ja see annab palju juurde. Minu sisemine kell äratab mind orienteeruvalt kell 10.40 hommikul hoolimata sellest, mis ajal ma õhtul/öösel magama lähen. Olen iseenda aja planeerija, täitja ning tegelen täpselt sellega, mis hetkel pähe tuleb. HEA ja VABA tunne on!!
Suvi tõotab ka igasugu toredaid ettevõtmisi, nii et tegevusetust, mida esiti natuke pelgasin, vist siiski ei tule. Pigem tuleb karta seda, kas mu rahakott ka kõigele suurejoonelisele plaanitavale vastu peab. Aga ma loodan, et suudan kulud siiski kontrolli all hoida.
Millega siis tegelen? Esmalt ravimtaimede alase loengu ettevalmistamisega järgmise nädala lastelaagri tarbeks, kuhu ennast loengutama lubasin. Tegelen seejuures ka ise erinevate taimede efektiivsuse järeleproovimisega, et teaks oma räägitule ka kaasa noogurada, et omal nahal proovitud ja toimiv.
Juuli algusse on plaanitud korteri remont (st eeskätt seinade ülepahteldamine ja -värvimine, vaibad, kardinad, mööbel), aga see on natuke küsitav juba, kas ja kui suures osas seda teostada saan, arvestades, et sel hetkel on kõik finantsinõudvad üritused veel olemata. Juuli algus ongi selline rahulik, kõige laiemas ja otsesemas tähenduses puhkamise aeg, sest juuli teises pooleks läheb tramburaiks.
Plaanin nimelt külastada teisigi Eestimaa saari, mais sai Osmussaarega algust tehtud, juulis plaanin vallutada Ruhnu ning augustis Muhu. Mõlemale saareüritusele olen end kindlalt kirja pannud, ühe osamaksegi on õnneks ette tehtud.
Ja juuli lõpul on mulle oodata ka mitmeid külalisi, keda suure rõõmuga oma kousaarel võõrustan ja ekskursioonitan.
Sisukas suvi on tulemas. Naudin seda juba ette.

Line-tantsuline nädalavahetus

Nüüd on see siis tehtud - 11. Eesti line- tantsufestival peetud. Ja veel kui edukalt!!! Olen omadega nii rahul, et ajab peaaegu juba üle ääre! Kuidas see laul oligi - ma olen tegija, tegija ...
Aga kõigest ükshaaval, kuigi peab tunnistama, et kolme üsnagi pika ja tegevusrohke päeva ühte postitusse mahutamine pole mitte teps kerge ülesanne ...
Oeh, minek oli iseenesest üsna vaevane, sest juba hommik oli hall ja tõotas aina vihma. Olime natuke pessimistlikud, et mis sest festivalist küll niimoodi tuleb kui jälle kõik päevad ühtlaselt ladistab... Kusagil keskpäeva paiku, kui alles viimaseid asju pakkisime, hakkaski vaikselt piserdama ... AGA kui kella kahe paiku startisime, kallas taevast metsiku hooga juba selget halli vett alla, nii et oli praktiliselt võimatu sõita ja tänavad olid juba paraja viiesentimeetrise veekihi all...
No see oli juba peaaegu et hullumeelsus, et otsustasime mitte end paduvihmast häirida lasta, vaid edasi sõitsime. Lihula kandis läks aga ilm siiski juba õige pisut paljutõotavamaks ning pealelõunal suvepealinna saabudes hakkas isegi päike juba ivakene pilvevajust piiluma.
Põhjalikud veeprotseduurid "Terviseparadiisis" nauditud (kes oleks võinud arvata, et mina, kes ma kunagi pole kuigivõrd veessulistaja olnud ( ja kes tõesti ka seekord veel ühestki veetorust alla lasta ei julgenud), võtab siiski riski minna kolmeks tunniks ja omaenese raha eest veeparki, kus minu vaieldamatuteks lemmikuteks kujunesid mullivann (palju soojema veega kui suur bassein!) ja erinevad saunad), oligi kell liikunud parasjagu niikaugele, et oli aeg seada sammud esimesele tantsuplatsile Pärnu Kuursaali. Seal aga said tehtud vaid üksikud soojendusharjutused (sest, Pärnu kuursaalis on liiga väike tantsuplats, kogu saal haiseb vängelt õlle järele ning kaheldamatult kaugelt liiga palju purjus soomlasi, kes ees kakerdavad ja oma arust ilgelt vaimukad ka veel sealjuures on) ja et pikk päev oli ka natuke ära väsitanud, siis paar tundi hiljem kobisime kogu oma väikse tantsuseltskonnaga ära magama.

Laupäev oli põhiline festivalipäev. Kuigi tantsulise rongkäigu osa õnnestus meil sõna otseses mõttes natuke sisse magada, jõudsime suuremate viperusteta pisut peale kümmet hommikul Port Arturi esisele platsile, kus esimesed tantsud sai tantsitud ning erinevate tantsutruppide esinemised ära vaadatud. Siis kiire lõunapaus ja võtsimegi suuna Audru poole, Sassi tallidesse, põhipeole.
Ilm oli meie suureks rõõmuks üpris paljutõotav, mingeid suuremaid, süngemaid pilvi kusagilt ei paistnud ja leidsime ühiselt, et enne olgu suur ja külm tuul, mis ajuti Pärnumaa põldude vahel küll parajaks tormiks kiskus, kui vihm, sest tuul kuigivõrd tantsimist ei sega, küll aga vihm ( läbileotatud riided, -jalanõud ja libe maapind). Rahvast oli festivalil muidugi taas natuke vähem kui eelmistel aastatel, küllap paljusid peletasidki varasemad halvad kogemused, see-eest olid aga kokkutulnud kõik parajad entusiastid, kes ohjeldamatult ning optimistlikult tantsu lõid.
Ära sai tehtud Vikerraadiostki ülekantud (http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1371661 ) line-tantsu spiraal, mis algselt oli kavandatud küll ühekordse vaikiva tantsurivina, aga enamik meist leidis, et ilma muusikata tantsimine pole ikka kohe üldse õige asi ja sestap kamandaski Kaie meid ilma suuremata maneezi alla, kus ta meist siis toreda tanstiva spiraali moodustas.
Seejärel hulgem vabatantsimist, soovitantse ja paar uute tantsude õpetustki ning viimaks hakkas Kaie ootamatult mingeid inimesi lava ette kokku kutsuma. Ikka võimalikult erinevatest georgaafilistest kantidest ning loomulikult sattusin sinna ka mina, kui oma kodusaare ainus agaralt tegutsev line-tantsija ning -esindaja antud üritusel. Kui piisavalt kirju kamp koos, anti meile ka ülesanne - moodustada võistkonnad ja tunni aja jooksul panna kokku võimalikult eripärane, kaunis ja uudne versioon kõigile tuntud line-tantsust Tush-Push:

Mina sattusin toredasse ja huvitavasse kampa, kus oli täpselt 2 naist ja 2 meest, kõik eri kantidest ja kui üks oma trupikaaslane välja arvata, siis kõik ka ülejäänutele täiesti tundmatud. Leidsime omale ka ühe juhendaja, kes oli nõus meid pisut aitama ning kooruski meil kena tants välja, lavalise liikumisega ja loodetavasti ka piiavalt efektne. Ise me jäime sellega igatahes väga rahule.
Tund hiljem kogunesime taas lava ette, kus selgus, et kokku läheb võistlustulle 10 erinevat võistkonda, 3-4 truppi ühekorraga laval ja meid/neid hindab täiesti rahvusvaheline zürii. Üllatusmoment, mida kohe võistluse algul lubati, oli see, et iga kord, kui võistkonnad esinevad, kõlab neile erinev muusika ja keegi ei tea, milline lugu see on või kui kaua kestab. Olime julged jänesed ja esinesime kohe alguses ära, muusika oli küll veidi aeglane, aga õnneks on Tush-Push tõesti selline universaalne tants, mida saab tantsida peaaegu iga muusika järgi, veidike muidugi soperdasime ka, aga pärast arutasime, et ega publik ega zürii ei tea, kuidas meil tegelikult olema pidi!
Siis tuli natu-natukene närviline otsuse ootamse aeg, mil taas saime tegelda vabatantsimisega ning ära vaadata ka traditsioonilise hobushow ning õhtuhämaruses läks viimaks ka auhindade jagamiseks. Meie trupp, mille käigu pealt "International`iks" ristisime, saavutas igati tubli,väärika ja väga eduka II KOHA!!!! Auhind anti üle koos rändkarikaga, (sest kolmele parimale võistkonnale anti ju ka karikas), aga selgus, et meie võistkond oli üks väheseid, kes algsest ülesandest päris täpselt kinni pidas, st moodustas võistkonna suvalistest kõrvalseisnud inimestest, samas kui enamik oli läinud seda teed, et oma traditsioonilised tantsukaaslased kokku kutsunud ja neil oli ka hea hiljem ühine karikas koju viia. Meile jäi rändkarika rõõm, esialgu jäi see Ida-Virumaalt pärit Janno kätte, kes tegelikult tõesti ka kõige rohkem meie tantsu aitas mõelda. Imevahva lõpp igatahes toredale ja tegusale päevale, mil rõõmsaid emotsioone oli rohkem kui jagada jõuaks!!!

Pühapäev, viimane festivali päev. Ilm oli veelgi tuulisem ja sellele lisaks ka üsna vihmane ning Sassi talli maneezis oli tugevamaid line-tantsijaid järel vaid käputäis (julgen arvata, et eilsest viiesajast oli alles kümnendik või ehk paarteist rohkem). Sellegipoolest olid allesjäänud rõõmsad ja tantsulised ning kõik kolm õpetajat (Kaie, Gemma ja Javier) õpetasid kordamööda meile uusi tantse.
Keskpäeva paiku saabus viimase festivalipäeva kulminatsioon, kui kohale jõudis kodumaise seriaali "Kättemaksukontor" võttemeeskond, kes meie festivalilt omale ühte väikest osa salvestasid. Jaa-jaa, otse meie keskel keerutsid jalga üüberlahedates kauboikostüümides Tuvi ja Maango ( Ott Sepp ja Märt Avandi). Kokku kestis filmivõtte tegemine terve tunni, mil pidime enamiku ajast tõepoolest täielikus vaikuses tantsima ja peale seda öeldi, et filmitud osa läheb eetrisse ilmselt septembris ning tunnisest võttest saab seriaalis ilmselt vaid väike episood. Lahe kogemus siiski.
Peale seda aga vajus rahvas kiiresti laiali, sest tõepoolest aina vihmutas ja tuulitas ning kõige tipuks hakkas ka suur väsimus viimaks kontidesse hiilima. No pole ka ime, ikkagi kolm päeva juba ühtlaselt möllatud- õigemini tantsitud, tantsitud ja veelkord tantsitud ...
Jah, elu on lill!

Sirelite aegu ...

Aeg kulub praegu nii kiiresti, peaaegu et märkamatult käest, üks väike, kuid oluline sündmus järgneb teisele ja suvine puhkamiste aeg nihkub kord-korralt lähemale - tirts lõpetas privaatpeoga möödunud reedel lasteaia. Kahju kohe, et keegi teine lähedane sellest osa ei saanud, nagu ikka ja alati, olime tirtsuga meie elu suursündmusi tähistamas vaid kahekesi..., ei kumbki vanaema, ei kumbki tädi tulnud kohale - kõik meil ju niiväga hõivatud inimesed paraku ...
Ja sellele järgnes vaikne nädalavahetus - olime lihtsalt kodus, ei teinud suurt midagi, ei käinud kusagil, vaid nautisime väga väikseid, kuid olulisi asju - olime koos. Vaid pühapäeval võtsime ette veidi pikema jalgrattamatka, et tirtsu võimeid testida- sõitsime Suuremõisa ja keerasime veel veski juurest metsa sisse ning rallisime sealgi nii oma 2 km mere poole ja siis jälle tagasi. Umbes tunnise retke järel olime kodus tagasi ja tirtsul polnud veel erilisi väsimuse tundemärke, tõmbas kodus pool tundi hinge ja läks iseseisvalt veel küla taha põlluteedele rallima. Sõnaga võib öelda, et sadamasse sõitmisega meil (sel) suvel probleeme tulla ei tohiks, ikkagi 2 võimekat inimest ratastel.
Nüüd alanud nädal tuleb taas kiirem, kogu nädalavahetus taas linnaliste toimetuste all kinni, tirtsu koolieelsed testimised ja loomulikult line-tantsu välifestival Audrus - ilmateade lubab OTSE LOOMULIKULT jälle VIHMA!!! Nagu seda eelneva 3 aastaga veel vähe meile pähe oleks kallanud. :(((
Ootan juba puht sportiliku huviga, kas kunagi saab toimuma ka mõni festival nii, et vihma EI sajaks? Mina pole seni veel ühtki näinud, nii et ilmselt tuleb taaskord leppida tõsiasjaga, et plaanitud 2-päevasest tantsufestivalist saab sujuvalt poolepäevane, sest just selleks ajaks on jõudnud iga viimanegi riidehilp su seljas (jalanõudest juba rääkimata) läbi liguneda ja et mitte lõplikult end ära külmetada, oled lihtsalt sunnitud tagasi koju pöörduma... Line-tantsijate karm, aga põnev elu, njah ...
Kui siis seegi katsumus mööda saab, on veel jäänud vaid viimane töönädal ja seejärel pikk-pikk puhkus... Selle 6 eesseisva vaba nädalaga ei oska kohe mitte midagi tarka hetkel veel peale hakata kui mõned pisitillukesed mõttealged välja arvata. Aasta otsa on ringi silgatud ja aina tegutsetud-tegutsetud.... Nüüd korraga on tühi auk, suur ja mustav ees - ei saa ümber, ei saa üle ... Hirm kohe tuleb peale.

Värsked loodusgiidid

Et siis nüüd on jälle üks ilus asi mu elus otsa saanud - laupäeval (29.05= lõppes meie loodusgiidide kursus ja kõigile jagati ühes Uuemõisa kõrvalises talukohas kätte vastava ala tunnistused, mille kohaselt siis minagi võin nüüd mööda kodumaakonda inemisi ringi vedada ja sõrmega loodust näidata...
Eh, vaevalt ma millegi säherdusega veel niipea tegelema hakkan (kuigi mine isahane tea!), aga kursus oli isenesest äraütlemata huvitav ja hariv nii uute teadmiste kui eriti põnevate inimeste poolest, et kursuse lõppedes oli kohe päris kahjugi laiali minna teades, et enam vist niipea ei kohtugi... Kuidagi nii ära harjunud juba 3 kuuga, et iga nädal oled mingi aja ka loodusgiidindusega hõivatud, algul pikad õhtused loengud, kevade edenedes aga varased väljasõidud igal nädalavahetuse hommikul. Nüüd jäävad need laupäevad kuidagi tühjaks...
Ka ei saa mainimata jätta, et äsjalõppenud kursust näis igati soosivat ka meie ilmataat, kellele meie tegemised-asjatamised kohe eriliselt meele järgi näisid olevat, sest olgu kui tahes hirmsaid olusid eelneva päeva ilmateade ka ei ennustanuks, meie matkad möödusid kõik eranditult ilma suurema vihma ja tuuleta, see-eest oli palju päikest ja lõputult kauneid looduselamusi. (kasvõi nt see, et hommikul viimasele loodusgiidide matkale sõites ilmus kusagil Rälby ja Diby vahel võsast tee äärde noor põder, kes ilmselgelt segadusse sattununa päris hulk aega me sõidukiga paralleelselt kaasa sörkis ja end niimoodi üsna lähedalt ja pikalt vaadelda lasi enne kui tagasi võssa kadus).
Ja see inimkooslus, kes kursusele kokku tuli - igavesti põnev seltskond sai - üle kogu maakonna ja no ikka nii erinevatelt elualadelt kui veel tahta võis, paljudele võis ehk tinglikult ühisnimetajaks anda tursim, aga see ei annaks neist/meist ikkagi päris hääd ülevaadet. No meie seas olid ju muu hulgas esindatud ka nt joogaõpetaja, tõlkija, paar pedagoogi, paar raamatukogutöötajat, loodusfotograaf ning neile lisaks muidugi erinevate puhkemajade omanikud, -pidajad, -töötajad ning siis veel väike käputäis neid, kes ka juba enne kursust otseselt või kaudselt loodusturimiga tegelenud olid. Aga väga toredad, sõbralikud ja targad inimesed olid kõik osalenud, suur rõõm oli koos nendega matkata, neid kuulata, oma maailmapilti elavdada, hulgi uusi kogemusi ja teadmisi talletada ning saada kinnitust asjaolule, et loodussõbrad pole õnneks meie kiirustavast maailmast veel kuhugi kadunud, vaid elavad päris meie külje kõrval ja ajavad sinuga sama asja.

Suur tänu teile!

Täiskuu aeg

On olnud tohutult kiire nädal, pole nii paljukestki aega saanud, et siin blogis teiste uuemaid sissekandeid lugemas käia, enda omade kirjutamisest rääkimata.
Tuulutasin ennast linnas põhjalikult, asjaolude kokkulangevusel suisa 4 päeva jutti ja tagasi koju jõudes tundsin, et hirmsad ajad minu jaoks on nüüd ehk tõesti möödas.
Ilus ja suur kevad on täies väes, elu on hoolimata hoopidest mitmekesine, kiire ja huvitav. Pühapäeval käisin esmakordselt elus Osmussaarel. Seal oli väga tore ja põnev, ma luban, et kui sellest pikema kirjutise kord valmis saan, riputan ta siiagi üles.

Tirts tegi oma võimlemisrühmaga esimese avaliku esinemise, kogu võimlemiskooli 4 trupi kavasid oli tõeliselt nauditav jälgida, südantsoojendav - võimlejad on ikka nii ilusad, plastilised, graatsilised, silm kohe puhkab...
Kinos käisime tirtsuga kah üle pika aja ja "Kuidas taltsutada lohet" oli muhe täispikk multikas tõesti:


Eile oli aga spontaanne ja meeleolukas saunaöö, linnulaulu ja maasauna mõbnusalt kõrvetava leiliga ja kohvipaksuprotseduuridega seal ja ... Ahh, mõnus, mõnus ja hingepaitav oli jälle olla üle pika aja, nägin oma kallist ja... nüüd olen jälle uut lootust täis ja pisut- pisut õnnelikki ... . Täiskuuaeg algas kah just eile öösi nii kella kahe paiku, nii et nüüd tuleb jälle uusi hullusi oodata...

Praegu aga valmistun loodugiidinduse lõpueksamiks, mis saab toimuma juba homme. Siis on selle asjaga kõik. Natuke kahjugi, et nii kiiresti see huvitav kursus läbi saab...

Minu suur /väike kaotus

Ma peaaegu ei julgegi seda postitust teha, set haavad on alles nii värsked ja süda taob metsikult seda kõike kirjutades. Aga loodan, et mure ja valu endast välja kirjutades saab hingel kergem.
Minu väike ingel ... kelle kaotasin tema kuuendal elunädalal... Ta jääb siiski minu südamesse.
On öeldud, et kõik sündimata lapsed, olgu nad kuitahes tillukesed, olgugi, et loodus ise otsustab ühel hetkel, et ei lase neil siia ilma tulla... et nad saavad ingliteks taevasse. Et tegelikult on neile tee lahti ja kui nad kord juba on hakanud tulema, kui meile on siiski see hing tulema määratud, siis varem või hiljem jõuab ta ka pärale.
Minu ingel veel ei tulnud. Tean, et ta istub kusagil õige mu lähedal ja ootab uut võimalust. Valvab mind....

Olgu, ma tean tegelikult ka seda, et ta polnud veel laps, oli ainult tilluke, nii sentimeetrine rakukobar. Aga... temast oleks võinud saada... minu laps. Keda olen nii väga igatsenud. Õde või vend mu kallile tirtsule... ...Silmatera mulle....

Jah, ma lugesin ja harisin ennast ses osas. Miks nii juhtub, et rasedus katkeb. Et see on looduse viis öelda - sellest lootest poleks nagunii eluvõimelist last saanud, oli geeni- või kromosoomiviga ja oleks sündinud raskelt haige inimesehakatis. Kui sedagi ...
Ometi tekib küsimus, miks? Miks just minuga? Kas ma tegin midagi valesti? Kas oleks saanud kuidagi olnut vältida? Ma ju niiväga ootasin teda. Olen juba palju aastaid oodanud. Ja esimene rasedus läks ilma vähimagi häireta...
Ja nean mõneti teaduse arnegut. Arst ütles mulle ka - prageused naised on veidi täbaras olukorras - paljud naised ei teadnudki varasemail aegadel, et nad 4-5 nädalat juba rasedad on ja arvasid, et ju oli toimunu lihtsalt tsüklihäire. Elasid rõõmsalt edasi.
Ja nüüd, kui on juba paarinädalst rasedust võimalik määrata, on naistel nii palju leina ja muret juures. Eriti kui teada, et tegelikult ligi 50 % rasedustest katkebki enne 10. elunädalat, just nendesamade eelnimetatud põhjuste tõttu. Et on väga palju variante, miks see võib juhtuda. Ka nt see kui oled külmetanud ja sul tekib palavik, seegi võib loote hävitada... Või jood liiga palju kohvi... Ja viimaks veel - pooltel katkemise juhtudest ei oska keegi öelda, miks see ikkagi juhtus...
Miks minuga nii juhtus, keegi muidugi ei uuri. Ei hakatagi enne uurima, kui on 3 korda järjest katkenud. Vaesed naised, mis neil tuleb üle elada, kes on nii mitu korda järjest oma inglikse kaotanud....
Mina ei julge niipea uuesti lapse saamisele mõelda, nii suur hirm on, et äkki juhtub jälle midagi. Et äkki ma ei saagi kunagi oma igatsetud teist last...
Ju polnud siis aeg (veel) õige, inimene, kellega seda last saada, ilmselt samuti mitte...
Aga samas on ka lohutajaid, kes ütlevad, et tavaliselt teisel korral juba õnnestub ja on neid, kes ütlevad - hea, et veel niigi läks, Oleks palju -palju hullem, kui oleksid lapse kaotanud siis, kui ta juba suurem on, kui ta juba liigutab...
Kõik see on õige, aga minu leina see ei vähenda...

Elu läheb edasi

Jahh, see suur ja raske koorem hakkab hingelt tükkhaaval pudenema.
Füüsiliselt olen nüüd jälle enam-vähem korras, hingeliselt... narmendan mõnevõrra. Leinad on leinatud, reaalsusega lepitud, eks tuleb edasi minna.... Leppida saatusega, mis ei taha mu elu muuta selliseks, nagu oma unelmais olen soovinud.
Võib öelda isegi- hea, et veel niigi läks... Tuleb elus teatud asju veidike ümber hinnata, oma suhtumistes paratamatult korrektuure teha ja vaadata, kas ja mis üldse edasi saama hakkab. Väga kurb on, tean ju, mida tegelikult ette võtta tuleks. Aga ma ei suuda. Õigemini me... ei suuda. Vist. Vähemalt mitte veel.
Aga pilt asjade tegelikust seisust on kindlam, valusam, karmim. Oma viga kah, et nii naiivne olin ja paljusid asju läbi roosa vahu vaatasin.


Olin kogu teisipäeva linnas, üritasin tuhmistunud meeli klaarida. Ilm oli imetabaselt kena, suviselt soe päike paitas ja tuult peaaegu et polnudki. Jalutasime tirtsuga pikki tunde mööda Haapsalu mereäärseid, suur luigeparv piki väikest viiki meid jälitamas. Püüdsime neile võilillenupse loopida, aga tuulega kandusid need hoopis teisele poole. Vaesed ärarikutud linnalinnud, need uhked kühmnokad, lootsid ilmselt meilt saia või muud nokapärast saada, aga meil (õnneks) polnud neile midagi anda.
Njah, nii me jalutasime, tirts nautis vabadust, mina tuulutasin lihtsalt raskeks kippunud mõtteid. Lõpetuseks käisime veel Aafrika rannas kiikumas ja jäätist söömas ning üks suur valge-punase kirju kass tuli minuga tutvust sobitama. Vaatasime linnutornist üle lahe Noarootsi poole, olemine läks peale viimase nädala läbielamisi helgemaks.
Elutahe tuli tagasi...Peaaegu ....

Melanhoolne

Kõik oleks nagu hästi, asiste ja ammugi veninud probleemide lahendused on käes ja õueski on ometi viimaks soe, roheline, lõhnav ja, võib juba öelda, et pisut suvinegi. Igati umaikuu nime vääriv igal juhul.

Eile oli mul suur rahu otsimise päev. Mõneti ma selle isegi leidsin, aga täna on vana ärevus ja kurbus kõik tagasi. Tegin eile kogu päeva õues tööd, tirts ei nõustunud veel eile lasteaeda minema ja seepärast sain ise taas ainult pool tööpäeva teha.
Kui koju jõudsin, oligi väljas nii suvine, et ei raatsinud kuidagi tuppa jääda. Et A oli mulle veel oma imelised oksakäärid laenuks jätnud, otsustasin kogu oma hoovi ja selle ümbruse talvise lumekuhilaga mahalangenud okstest ära koristada ja oksad hagudeks lõigata. Nii see päev kulus ja mure- ning segadusepilved hajusid mõtetest kõrgusse.
Õhtul oli imeline äike. Istusime A-ga veel kella kümne paiku õhtul verandal, jõime kakaod ja vaatasime looduslikku teatrit. Kuidas äkiline soe vihmavaling lillelehtedel krabistas ja hooga maasse loike tekitas. Kuidas välgud erinevatest suundadest kord helesinise, kord lillakana sähvisid. Kuidas kõu esmalt kaugel ähvardas, siis kindlameelselt lähemale tüüris ja lõpuks kusagil läheduses kärgatas. Ikka teisest suunast kui oodatud sai. Eriti ahvatlev on minu jaoks alati äikeseaegne valgus. Kuigi toad muudab see üsna pimedaks, siis välja tekib minu meeelst selle valgusega nagu toone juurde, õigemini värvid, nende teravus tulevad ses imelikus ühteaegu nii oranzikas, lillas kui hallikas valguses eriti hästi esile.
Ja see imeline vihmapiiskades pärlendav äikesejärgne hommik. Piiritu linnulaul ( mu armas ööbikki on viimaks ometi kohal!! ), lõhnav maa ja sirav päike, see tegi meele kah nii-nii rõõmsaks...

Seda täpselt hetkeni kuni jõudsin tööle ja jäin omaette. Siis hakkas meeleolu teadmata põhjustel kolinal langema. Tegelikult ei ole teadmata põhjustel, ikka seesama üks ja ainus suur mure on hingel. Mis must saab? See mure, millest ma valjul häälel kuidagi kõnelda ei saa ja millele lähemat selgust saab loodetavasti teisipäeva lõunaks.
Kole on teadmatuses elada, saab tulema raske nädalavahetus, just hingelises mõttes raske, füüsiliselt ei olevat minuga hetkel midagi (elu)ohtlikku lahti, teisipäevane kontroll annab kindlama vastuse. Aga see mure, need närivad kahtlused, kõhklused ja teadmatus. Ja lisaks veel see, et sa ise ei saa midagi enamat ära teha kui oled juba teinud. Ainult istu, oota ja looda parimat. Selline seisukord ajab inimese lihtsalt hulluks.
Hea vähemalt seegi, et ilm on ilus.
Püüan hakkama saada.

Äraolevalt, emadepäevast ja muust

Maikuu muudkui kulub, tirtsuke on juba pikki päevi ikka haige, olen vahelduva eduga pool päeva tööl ja poolteist kodus istunud, nokitsenud siin ja seal. Ees ootavad suured muutused elus. Ei tihka neist veel valjul häälel kõnelda, aga..

Tjah, mai on ilus kuu. Minu lemmik mõneti.
Rohi juba kasvab vana kulu seest läbi, pihlakad on oma lehesõrmed sirgu ajanud, toomingad on õrnrohelises kuues.
Nurmenukud on alles väikesed nublud, aga peagi paistavad õitsele puhkevat nemadki.
Pääsukesed on kohal ja vidistavad hommikuti räästa all, mu musträstapaaril on tiivad tööd täis, sest pesakastis siutsub terve rodu näljaseid nokki.

Kägu kukub. Eile kukkus mul päris õue all, lindu ennast küll ei näinud, aga hoov kajas võimsalt vastu.
Ainult oma iga-aastast suurimat lemmikkülalist, ööbikut, pole veel kuulnud. Ennevanasti kuulsin teda esmakordselt laksutamas ikka juba nii 6. mai paiku, aga sel aastal on olnud vist ka tavapärasest pisut jahedam kevad, Vähemalt meil siin lääne pool. Nurmenukud on ju alati emadepäeva juurde kuulunud, sel aastal polnud veel peale pisikeste õiealgete kulu sees madalal neist suurtsugu lilledest midagi märgata.

Emadepäev oli natuke rõõmus ja natuke kurb. Rõõmus, sest armas A kinkis mulle selleks tähtsaks päevaks lilli ( ei mäletagi, et keegi seni seda teinud oleks, aga mul võib ka väga halb mälu olla ses osas), kurb oli sellepärast, et tirts oli haige ja paljud teised lapsed ka. Kontsert jäi kuidgi tühjaks, mitte laste esinemiste, vaid publiku mõttes. Lapsi-esinejaid oli küll vähe kokku tulnud, aga kõik tulnud on siiski mu meelest tublit tunnustust väärt ( selle nad ka suure tordi ja muu ninni-nänni täis laua näol peale kontserti õnneks traditsiooniliselt said). Kurb, et keegi ei viitsi end siin saarel niigi palju liigutada, et end vähemalt laste vaeva tunnustamagi tulla.

Ah, meeleolu on nii hüplik ja emotsioonid nii laes, et ei ütle hetkel rohkem midagi.

Loomaaed köögis ehk jälle häda majas. PALUN ABI!!!

Kõigepealt, enne suuremat nuttu ja hala tuleb selle nädala suurim rõõmu- uudis: tirts SÕIDAB RATTAGA! Jah, võttis küll aega ja pisaraid ja meeleheidet ja lõputuid kukkumisi, mis see võttis, nüüd on kauaoodetud unelm täitunud ja tirts sõidab kahel rattal ringi kui täieõiguslik koolieelik kunagi!!! Ise on ta ka enda üle nii äraütlemata uhke ja ega emasüdagi jää selle vaatepildi peale sugugi vähem ükskõikseks...

Aga nüüd nutu ja hala juurde. Ei saa mitte jätta mainimata, et minu köök on saanud lemmikkohaks õige mitmetele issnada loomakestele, kes ju muidu looduses igati vajalikud ja kasulikud olevused võivad olla, aga mitte MINU KÖÖGIS! Rääkimata sellest, et hiirerahvas ei suvatsegi ilmselt sel aastal ahju alt/ kraanikausi tagant või ku iganes nad parasjagu ka pesitsevad, suvekorterisse üle kolida, sest endiselt käib üks tants ja tagaajamine ja kolistamine mu elamises ööst öösse...
Lisaks on mu elamise paari viimase nädalaga vallutanud ka terve hord SIPELGAID!!! Olen nõutu, jõetu... ei oska enam....
Ma tean, sipelgad (uurisin targast raamatust järele, et meie külalised on liigilt MULLAMURELASED) on meil olnud igal aastal, aga enamasti on nad tuppa trügima hakanud alles kusagil juuli teises pooles ja siis on nende külaskäigud kestnud kusagil septembri lõpuni...
Olen katsetanud tavaliste putukamürkidega, (Raid või mistand oligi) ja eriti esptsiaalse sipelgatõrjega (mingi jahu moodi valge pulber, mida maja vundamendi ääres asuvasse pessa puistasin ja lisaks nende oletatavatele peamistele käiguradadele...). Emmast-kummastki oli tulu ainult hetkeks, sest nähtavasti on pesa sügav, uued munad kooruvad ja uued sipelgad aina sünnivad...
APPI !! Kas keegi blogi lugejatest oskab selle mure puhul aidata? Iga väikegi soovitus oleks VÄGA teretulnud!
mul on siiber ja kopp ees ja ma ei taha, et nad igal pool elamises ringi sibavad ja solgivad ja hammustavad... Prr, ma ei salli kohe pautukaid... :(((

Kahtlane...

Oh seda maikuist ilmakest- vat mis kahtlase koleduse nüüd välja tõi! Veel neljandamal maipäeval tormi ja lörtsisegust vihma, kole kole kole...

Aga muidu on mai alanud kenasti- laupäeval talgutasime tirtsuga täiesti omasoodu, sest polnud erilist tahtmist kuhugi organiseeritult kraapima minna. Seeasemel kõndisime hoopis oma koduümbruse metsaradadel ja koristasime sealt kogu prahi ära. Tubli 2- tunnise käigu järel olid põhirajad läbi kammitud ja suurem prügikott saasta täis. Neid prügi koristamise tiire oleme teinud igal aastal alates ametlikest TeemeÄra talgutest ja kavatseme seda traditsiooni jätkata ka edaspidi. Õnneks meie kandis väga prahine ei ole ja selleks võib olla 2 põhjust: meie majaümbruse metsades käib suhteliselt vähe nö massituriste ja muuiduuitajaid ning teiseks on need inimesed nähtvasti ka üsnagi keskkonnateadlikud, millele annab oma panuse juurde ka meie saare laiemaltki paljukiidetud prügimajandus.
Aga et täna hommikul ilm heast peast nii ogaraks keeras, otsustasime tirtsuga, et täna linna ei lähegi, tõmbame kodus hinge, nagunii on mai veel üksjagu trilli-tralli täis tulemas.
Muidu on ka kahtlaselt imelik olla... Seda olemist ma hetkel pikemalt ei kommentaari, sest... tjah...

Selle aasta aprilli viimane päev

Pika ja lohiseva pealkirja alla tuleb loodetavasti (lühem ja) sisukam sissekanne.

Aprill on alati üks suur kevade ootamise kuu olnud. Minu jaoks vähemalt - märts on veel liiga talvine, kuigi hing on siis ka juba ärev, mai on üleüldine suur ja rõõmus pillerkaar, mil aega kevadesse sulada ja juba ka suve oodata, aga vot see aprill.. Hmm, mõneti mu lemmikkuu kevades - maa sulab viimaks ometi lume alt välja, esimesed lilled pistavad ninad maa seest päikese poole püsti, linnud saabuvad riburadapidi ja kukuvad üksteist üle laulma. Kogu ilm on isesugust magusat ja ärevat hõngu täis... Imeline aeg!
Aga tänavune aprill lipsas kuidagi eriti märkamatult käest. Tuli suure ahastusega, möödus linnutiivul ja nüüd on ta peaaegu läbi, ehkki meeleolu ja õhkkond on juba palju paremad.
Lilled minugi majaümbruses on täies elujõus, nartsisside rohelised ja lihavad tõusmed viskavad hoolega pikkust ja kuuriesine lausa sinetab sinililledest. Ka iirised on kasvamisega algust teinud ja minu igihaljaste lehtedega püsilill, mille nimegi ma ei tea, on kah oma longus lehed peale väikest paid ja puhastustööd ennast kohevile ajanud ja kogub silmnähtavalt jõudu, et keset suve oma suured roosakad õietõrvikud valla lüüa.
Sirelite pungad pungitavad ilmses soovis kohe-kohe lehtima asuda ja muru on peale riisumist ka märgatavamalt rohelisem.
Sügisel kingitud roosi võtsin talvitumast, sussutasin ta juurepuntrad vees pehmemaks ja kaevasin eile peenrasse. Rootsud on tal küll nii kahtlaselt pruunivõitu, et kahtlen, kas ta üldse enam elus ongi, aga eks see varsti näha ole, kas ilmutab elumärke või mitte.... Ma pole ju rooside (üldse tegelikult lilledega)seni kuigi palju tegelenud -kokku puutunud, loen ja kuulan targemate õpetusi ja kui keegi neist ka ei tea, teen iseenese tarkusest...

Peale aiateema on kevad ka paljude muude toredate ettevõtmiste aeg, loodusmatka seoses üleriigiliste talgutega sel nädalavahetusel ei ole, aga see-eest saan volberdada. Õhtul on tulemas nimelt nõidade kantripidu, kus kavatsen ette ära tantsida ka 8. mai maratoni eest, kuhu ma järgmisel nädalavahetusel ilmselt minna ei saa... ( niu-nuuks!!:::), sest pühapäeva hommikul, mis on juhtumisi ka emadepäev, praami ei sõida. Seega mina linnast saarele tagasi ei pääseks, aga tirts on meie saarel ju kuldaväärt esineja, ilma kelleta poleks lasteaia ülesastumistel päris õiget maiku juures. Seda viimast ütles mulle muide üks lasteaiakasvatajatest, mitte ei kukkunud ise siin oma võskest kiitma :)) Ja minu emasüda ei lubaks ka seda varianti, et lähetaksin tirtsu saarele nt koos vanaemaga ja ise ei tulekski tütrekese esinemist vaatama, vaid tantsutaksin kusagil Pärnumaal jalad sadavilli... No ei ole nii, pigem siis juba loobun järjekordsest tantsulkast, kuigi südames on sellest hirmus kahju, sest niiväga lootsin, et saan ikka minna sellele vaata et peaaegu aasta suurimale line-tantsimisele, nii palju on juba harjutatud, vanu tantse meelde tuletatud ja siis ikka selline tobe prohmakas.... Sellistel hetkedel on mul jälle nii äraütlemata kahju, et elan just saare peal, kus sa tahes-tahtmata sõltud kõige enam just praamigraafikust...

"Eriti tore" nädalavahetus

Njah, vinguda ja vigiseda tahaks jälle. Keel (tegelt siis vist ikka sõrmed) kohe sügelevad selle järele. Aga teisalt selge mõistus keelab. Mida see annab, mida paremaks teeb? Veel üks vingats juures, sinutagi neid ju küllalt...

Ehh, Et siis killukesi va nädalavahetusest.
Kui välja jätta mõned pisitillukesed viperused, oli kõik ju üldjoontes hästi....
Väiksed viperused, mis vahetumise "eriti toredaks" muutsid, olid alljärgnevad:

a) mu mitmeid päevi kütmata pliit hakkas ebasoodsa ja tugeva tuule mõjul suitsu sisse viskama ja maja ülilärmakas tuletõrjealarm hakkas tööle. (paanika lõpetas väike kõne peaaegu et ülenaabrile, kelle käes on maja teise poole võtmed ja seega ka võim selle jubeelaja lõuad sulgeda)
b) tahtsin olla töökas ja tubli ning riisuda ära kogu hoovi muru. Tulemus: 2 päeva tööd ja higi, 3 (!!!) lõhutud reha, tugev tuul, mis kuiva heina juba riisutud aladele tagasi kandis ja umbes pool korrasolevat muru ... :((( (suur tükk ajab suu lõhki ehk ilmselgelt hindasin oma võimeid üle)
C) ülevaäsimuse tõttu ei suutnud kuigi hoolsalt oma vasttärganud toakoerakest Oskarit jälgida, arvates lihtsameelselt, et ju ta juba on toas piisavalt harjunud ning enam eriti sigadust ( loe: koerust) ei tee. Tulemus: suured pissiloigud nii elu- kui magamistoas, katkinäritud põrandahari, pliidilt põrandale hiivatud pannilabidas jne...

muidu oli tavapärane nädalavahetus ja ajal kui ma just "efektiivselt" ei tegutsenud, ma kas matkasin (pikem ja harivam kirjutis tulekul!) või peaasjalikult siiski magasin. Pikalt ja põhjalikult.
Vahepeal siiski parandasin katkitehtud rehad ka ära. No küll ma olen tubli...

PS. Ma lähen varsti üldse juba liiga meheks kätte. Oskan käsistseda nii reha, haamrit kui ka mutrivõtit. Pea ma õlise ninaga mööda autoaluseidki ringi luurima ei hakka...

Kes seda koera saba kergitab... (ehk tööjõu jaotumisest meie kandis)

Eile õhtul sai istutud sünnipäevaseltskonnas, mis koosnes eranditult noortest emadest, krapsakatest saare naistest ning mõtiskletud veidi elu-olust meie saarekesel. Kuidagipidi kandus jutt ka kuuldusteni, et nagu kõikjal vaesel Eestimaal, polevat meie kandiski sugugi ju tööd, mida täies elujõus mehd teha saaksid. Seepeale tõstis üks naistest pead ja teatas, et see jutt on puha vale - tööd on saare peal rohkem kui tahtja ära jõuab teha, lihtsalt meil pole TEGIJAID!
Ja nii ongi, nõustusime meie, ümberolijad, nagu ühest suust.
Ikka ja aina on kuulda meeste hala, et tööd ei ole, tööd ei ole sellepärast me nii palju joomegi, et aega kuidagi täita. (ja huvitav, kust see raha küll leitakse, et juua? - töötu abirahast eksole....).
Aga kui neile siis konkreetselt pakutakse, mine tee seda või teist, on kohe ai-ai-ai ja oi-oi-oi, mul siit haige ja sealt valus.
Aga kas pudel aitaks selle haiguse vastu?
Ei no pudeli võid mulle küll anda, aga selle tööga ma veel vaatan...
See mentaliteet on Eesti külades vist küll vägagi valdav ja mulle (taas küllap mitte ainult) isiklikult ka väga vihastav.
Teisalt sunnib taoline olukord naisi end igapidi arendama. Nii polegi ime, et meie saarel võib näha naisi nii puidutöökodades koormaid lappimas, maja voodrilaudu vahetamas, kui veel nii mõnesid muidki nn "meestetöid" tegemas.

No ja ega mina ei saanud ka alla jääda - nii kui sünnipäevalt koju sain, otsisin eksist allesjäänud tööriistade jäänused kokku ja keerasin õues naks-naks tirtsu rattalt segama hakanud abirattad küljest ära. 2 minutit ja asi aetud seeasemel, et nädal otsa mööda küla käia ja üritada leida kedagi, kes väetit naisterahvast avitama võiks tulla.
Täna on mul igatahes juba vaim valmis, et lähen ostan linnast omale sae ja kirve kah valmis, et vajadusel suvel ise küttepuid hakata saagima-lõhkuma. Ka korteri remondini pole enam kuigi palju aega jäänud.
Ja nii kordubki meie saare vana legend, et siinmail olid ikka naised need põhitöö tegijad, meestel veeres aeg kas merel või kõrtsitoas, kus viimases oli aega end sõnadega meheks teha enam kui küll... No vaadake kenal päkselisel päeval meie poe taha- iga möira on seal nii ennast täis, nii kõva töö-ja muidu mees, et enesehinnang on pilvedes väljas... Ja siis vata ringi küla peal, kus pole näha ainustki töötavat meest, küll aga naisi , kes rabavad töö ja kodu ja laste vahet, nii et pole hoo ega hoobi vahet...
Nii me ellu jäime.

Kiideva-Puise loodusmatk, 10.04.2010

Mõtlesin siin, et kuna ma nagunii neil erinevatel matkadel, sarjast tunne oma kodukanti, käin, võiks neid ka kirjas veidi jäädvustada, aga et ma olen suhteliselt laisk kirjutaja, siis tulevad ned saadetised veidike tagantjärele. Esimene siis siin:

10.04.2010: KIIDEVA – PUISE

Kiideva ( http://www.kiideva.ee/info.html ) on vana kaluriküla. Kohalik noormees, kes ka meie loodusgiidi kursusel osaleb, näitas meile küla peamisi kohti – saun-seminarisaali, postkontorit, väikest muuseumi, kuhu küll sisse ei pääsenud, väikesi käsitöö jm majakesi merekaldal ja ronisime ka vaatetornidesse. Meri oli alles jääs, nägime veidi linde, aga ei enamat.

Läbisime 3,3 km pikkuse Kiideva-Puise matkaraja. Kirjas oli küll, et tegu on peamiselt laialehelise metsa alaga, kus näha ka lõike hooldatavatest puisniitudest, aga ilmselgelt oli antud aeg selle matkaraja läbimiseks üsna ebasoodus. Esiteks oli rada VÄGA märg, kohati oli keerukas sealt isegi kummikuga läbi pääseda, nahksaapast juba rääkimata, sest lombid polnud mitte ainult väga laiad , vaid kohati ka üpris sügavad. Mudast kõnelemata. Teiseks olid kõik laialehised puud ju alles puhta raagus. Samas oli hea võimalus vaadelda puid teisest aspektist kui vaid lehtede järgi määramine, sest rajal olid kõikjal üleval ka erinevaid puuliike tutvustavad tahvlid ja püüdsime siis tahvlite lähedusest ka vastavaid puid- põõsaid üles leida. Käisime ära ka raja läheduses asuva Lõpre tamme juures (kõrgus 20m, tüve laius 4 m). See oli suur, asus ühe vana talukoha juures, ja osad agaramad matkasellid said ära mõõdetud, et tamme jämedus on umbes 3,5 naist.
Peale tamme läks rada kuivemaks, nägime üht vana puutüve, mida oli hoolsasti töödelnud musträhn

ja no see oli alles vägev tisleritöö - kui õppejõud poleks sellele osundanud, poleks mina küll uskunud, et sellised vägevad õõnsused on ühe linnu taotud!

Matkaraja lõppedes suundusime Puisesse (http://www.cb.ttu.ee/~puise/ ) kus ühest vanast veneaegsest kalatsehhist olid kohalikud ümber teinud rannaturisminduse maja. Seal oli sees merehõnguline peosaal ( kalavõrgud, pikad pingid + mitmesugust merendusega seotud atribuutikat), eraldi oli ka kohaliku käsitöö tuba. Perenaine oli meie bussil rahvariietega vastas ning ta oli tõesti hästi tore ja sõbralik!! Tema juures saime süüa ehtsat kalasuppi, mis maitses peale märga matka eriti hästi ja selle kõrvale pakkus ta veel üht hästi head isetehtud võid, millesse oli segatud küüslauku, muna, tilli jms. Käisime vaatamas ka sellesama talu poolt ümberehitatud vana pumbajaama, mis on tänapäeval tuntud lihtsalt tornina. See on väga tore ja omapärane koht, mis on üles ehitatud omamoodi suvemajakesena, mida saab välja üürida ja mis on kujunenud üheks kohalikuks turismimagnetiks.. Tornis sees esimesel korrusel asub väike köök ja pesemisruumid, väljas viib torni paremalt küljelt üles metalne keerdtrepp teisele korrusele, kuhu on ehitatud puidust piirdega rõdu, mis ümbritseb torni kolmest küljest. Teisele korrusele torni sisse on tehtud ka klaasseintega magamistuba, mis on küll hästi lihtne ( magamine madratsitega pinkidel), aga kindlasti suur elamus, kuna torn asub hästi mere lähedal, rannast vast nii 20 m kaugusel, siis avaneb nii magamistoast kui rõdult hea vaade merele. Et seinad on klaasist, muutub magamine seal omaette elamuseks, ka on mere vaade nauditav alati ja kolmest küljest – ise näed, aga teised sind alt ei näe, sest rõdu piirab vaate ära ja torn on küllalt kõrge samuti. See oligi selle matka tipphetk.

Tagasiteel tegime veel paar lühikest linnuvaatluspeatust tee ääres ja vaatasime üle baptistide palvela, kus toimus I EV valitsuse ( Otto Tiefi valitsus) viimane istung enne põgenemist Rootsi.

Loodusvaatlus

Olen sel kevadel tavapärasemast rohkem ju looduses viibinud ja peaksin ära märkima, mida seal täheldanud olen. Alustan umbes sealt, kuhu mälu veel ulatub, st päris esimesi, märtsikuised tähelepanekuid kuupäevalise täpsusega enam paika ajada ei õnnestu, aga teadmiseks siiski, et see sulgudes olev kp näitab vaid MINU esmakordset tähelepanekut sel aastal, seega pole mingi universaalne tõde, vaid täiesti subjektiivsed tähelepanekud:

* Kollased liblikad lendavad (7.04)

* Hiidlumehang mu lillepeenrast on lõplikult sulanud (16.04). Talvel oli küll tunne, et see ei sula sealt kunagi ära, aga kas võib olla, et kuhja all elanud lilled lükkasid seda lund ka kuidagi oma elujõuga endast eemale ja panid ta seeläbi kiiremini sulama? Sest teiselt poolt samast kohast, kus lilli pole, ei ole hang siiani veel päris sulanud...

* sinililled, paiselehed õitsevad (17.04)

* Nartsissid on oma rohelised ninad maa seest välja pistnud (18.04). Seega on põhjust rõõmustada, et mu sügisesest sibulate istutamisest-väetamisest on mingi kasu olnud ja osa lilli siiski tõuseb üles!

Ilusal kevadel ...

Mu elu on sel kevadel nii kiire, et pole enam isegi aega väsinud olla!!!

Kui see asjaolu kahe silma vahele jätta, on mu elus kõik praegu hästi. Ilus on olla. Kõik on suurepärane. Imetore. Olen rahul. Teen endale ja teistele pai.
Kõik on nii hästi, et paremini enam ei saakski olla ja ma ei ole enam ka ebausklik ning ütlengi ausalt ja otse välja kui mul on hästi ilma, et peaksin sisimas põdema, et äkki ma sõnusin nüüd oma õnne ära...

Hiirtest vol 3 ( no mõnel kohe juhtub...)

Sain täna hommikul lasteaiast teate, et minu tirtsu olevat hiir hammustanud!
Olin esiotsa kohe täitsa sõnatu. Et mismoodi...? Hiir...? Kuulsin ma ikka õieti...? kuidas see võimalik on ... Eks teataja oli ise kah sama hämmastunud kui minagi ja arvas, et ega midagi muud nüüd teha polegi kui võtta fakt teadmiseks ja last jälgida, ega mingeid kahtlasi haigusnähte ei teki. Ei teagi ju, kas ja mis haigusi need väiksed närilised kanda võivad.?!?

Selgus, et lapsed olid parajasti õues mänginud, kui hoovi peale ilmus ka kõigile tuttav kass, hambus veel elav hiir. Tirts, oma elava uudishimu poolest laialt tuntud, oli muidugi ilma mingi ettevaatuseta asja lähemalt uudistama läinud, kuigi kasvatajad olla hoiatanud, et ära mine ligi, see hiir on kassi oma. Aga ega mu väike jääraplika ju kedagi enne ei kuula kui omad vitsad käes. Tont seda nüüd teab, kas ta oli oma aruga püüdnud hiirekest verivaenlasest kassi käest päästa või kuidas need asjad täpselt arenesid, igatahes oli ühel hetkel laks käes ja kisa taevani. Aga et rünnak tuli väetikese hiire, aga mitte kiskjast kassi poolt, on küll pehmelt öeldes pisut kummaline ja ootamatu...

Areneb

Seoses uue õpitava erialaga olen enda juureski täheldanud teatavaid arenemise märke.
Et mitte asja salata, ütlen otse, et läksin õppima loodusgiidiks, aga seal esimestes auditoorsetes loengutes oli küll tunne, et olen vaatamata oma suurele loodushuviline sattunud üpris valesse kohta. Esiteks puuduvad mul absoluutselt igasugused giidile kui eeldatavasti igati asjalikule, avatud, valjuhäälsele ja juhtivale persoonile vajalikud isikuomadused. Teiseks on enamik inimesi seal kursusel minust palju vanemad ning mis eriti oluline, tundub, et ka märksa rohkem kõige loodusega seonduvaga kursis. Mina ei jaga, tuleb välja, suuremat ei taimedest ega lindudest-loomadest, maastikuvormidest ega eripäradest, nende määramisest, äratundmisest rääkimata. Kui väga paljud teised osalejad õppejõudude tekstile agarasti kaasa rääkisid, teinekord neid omalt poolt isegi täiendasid, siis mul oli ainult suu ammuli kuulamise rõõm...
Aga nüüd, peale kuuajalist õppeprotsessi olen teinud siiski mõningaid edusamme:
1. kuulasin paar õhtut tagasi õues õhtuhämaras linnuhääli ja suutsin ära määrata, et lind, kes laulab umbes päikeseloojangu paiku kõrges kuuseladvas pikalt ja kõlavalt "Titi-uu, titi-uu", on laulurästas! (inglased jällegi kuulevad linnukest küsimas "Did you do it? Did you do it? ja ennast parastamas "YOu did, you did!" ja see kõlab sama hästi kui minu kuuldud titi-uu...)
PS. Laulurästal on tõesti väga-väga ilus laul, vanarahvas pole teda mitte asjatult abiööbikuks kutsunud, kui ei usu, minge kuulake ise!


2. Eile õhtul Oskariga jalutades kuulsin ära ka punarinna heliseva-vuliseva trilleri, mis kõlas ka eriti selgelt just vahetult enne hämardumist ja sobiks oma äreva ja elurõõmsa kõla poolest tõesti enam hommikuhahetusse kui loojangusse.


3. Sain loengutest soovitatud tarkadest raamatutest teada, et taim, mida juba lapsepõlvest peale olin ekslikult pidanud karukellaks, on tegelikult hoopis ojamõõl.

Tarkus tuleb tasapisi!!

Tõmbleb

Jah, nii nagu see suur ja ilus kevad päriselt pihta saab hakata, on minul talveuni silmist pühitud ja võimatult suur rahutus hinges. No ei püsi enam paigal, kusagil ei saa õiget asu, miski nagu sunnib aiva ilma mööda ringi kappama. Talvine tasa ja targu olemine on äkitselt asendunud rapsiva ärevuse, läbematu ootuse ja minemise tungiga. Hinges haigutaks nagu mingi mustav tühimik, mida tuleb täita. Jah, ma tean, millest see tuleb ja miks ma niimoodi tõmblen. Annan endale sisimas aru, et see pole ehk kõige mõttekam, aga ei malda kodus istuda. Tunnen, nagu elu läheks kuidagi mööda, kui nelja seina vahele peitu jään... Masendus ja eufooria vahelduvad mu meeleoludes praegu kohe eriti kiirelt. Ja ega rahvasuu valeta kui ütleb, et kõige parem rohi üksinduse ja kurbuse vastu on TEGUTSEDA!!
Niisiis olen aina linna ja saare vahet pendeldanud, viimasel ajal lausa 2-3 x nädalas. Kavatsen ka edaspidi samas tempos püsida, see ajab kurvameelsuse eemale ja õnneks pole ka tegevuse puudust niipea veel karta. Tulemas on paar toredat loodusmatka, line-tantsumaraton, nõidade kantripidu .... Kavatsen kõigest aktiivselt osa võtta.

Vaikus, mis hirmutab.( Nuttu ja hala ka..)

Kummaline, et tavaliselt ma armastan vaikust. Vägagi. On olnud lugematuid kordi, mil olen seda vajanud, lausa teadlikult otsinud. Aga praegune seisukord on kuidagi kummastav, et mitte öelda pisut hirmutavgi.

Mul ei lähe paaril viimasel nädalal elu just eriti roosiliselt, sest teadupärast kui hädad juba tulevad, siis ikka hulgakaupa, mitte üksikult.
Esmalt on praegu palju logisevat majapidamises - peas keerlevad remondimõtted, aga ei oska seda kusagiltki alustada, see harjumatu tühjus ei anna asu ja ärakraabitud seinad, logisevad plaadiservad ja põrandad on lausa karjuvalt ärritavad..
Lisaks telekale, mille antenn endiselt puruks on, vaikis ootamatult ka mu muusikakeskuse plaadimängija, mistap saan pisut notsalgitseda ja kuulata taas vanu kassette, mida polegi oma viimased 5 aastat enam teinud (see paha makk tegi siiski ühe mu lemmiku, Jääboileri "Niiongi", kasseti katki ja mul pole enam kahjuks meeles teismeea nipid, kuidas valutult üks lindiots kasseti plastikkestast kätte saada ja uuesti kinni teipida...;((( ).
Ka tuleb välja, et kusagil maja kanalisatsioonis on peidus saladuslik ummistus, mis aeg-ajallt paneb "üle keema" kõik mu vannitoa veevärgiga seotud atribuudid, kuigi "kummimusiga" imedes kajavad torud rõõmsalt õõnsalt vastu, nagu poleks midagi lahti. Arvamused on, et äkki kevadine suurvesi või mõni tõsisem ummistus kusagil torurägastiku sügavustes, mis tähendaks sisuliselt suurte masinatega maapõue tungimist... Igaks juhuks anti mulle vallast ka mingisugune terasspiraal, millega kästi torudes surkida. Aga no tedagi see väeti ja lolli naesterhava aru- ei põle näinudki ilma peal siukest imevidinat, veel vähem oskan ma tooga miskit mõistlikku /tarvilikku pääle hakata...
Nagu kogu sest kammajaast veel vähe oleks, otsustas meie supermuskelkoer Oskar ( ise vaevalt 5 kilone volask) keti kuudi küljest lõplikult lahti muukida ja ennast seeläbi vabatahtlikult toaaresti panna. Eks ei jätnud mulle ära minnes vist isegi mitte naela ega haamrit enam majapidamisse, vähemalt mina pole suutnud kumbagi seni leida, aga kui ka oleks, siis olgem nüüd ausad, kui ka leiaks, poleks sugugi kindel, kas ma nende riistapuudega ikka õigesti ja asjatundlikult ringi käia oskan... Et siis koeral jäävad päevased õhuvannid semu Priidu seltsis (olgu küll, et keti otsas) võtmata ning peab oma pikad üksindusetunnid mööda saatma esikus klähvides ja üksildase vangina ust kraapides.... Kahju on temast mõneti, aga paremat lahendust ma välja nuputada ei osanud. Plussiks on see, et nüüd tulebki Oskari toakoeraks kasvatamine täie tõsidusega käsile võtta. Seisan lihtsalt fakti ees ja kõik. Teeme ära, mis see 4 x päevas koeraga metsa vahel käia siis nii ära ei ole. Ja hommikuti pissist ajalehte puhta vastu ´vahetada. Oskari auks peab tunnistam, et ta on tubli pidamisega loom ja minu tööpäevad suudab puhtana välja kannatada. Ka suuremad hädad tulevad enamasti põõsa vahele, kui just öösel äpardust ei juhtu, aga nii loomaarmastaja ma ka pole, et kell pool neli sellepärast ärgata, et koeral on võibolla vahepeal häda tulnud...

Noojah, jälle läks jutt halaks kätte. Pidin ju tegelikult vaikusest rääkima. Sellest ähvardavast vaikusest, mis viimasel ajal mu ümber lasub. Nii et imelik hakkab juba. Üks tore kirjasõber, kellega oleme suhelnud muidu nii 2 x nädalas, on juba 9 päeva vaikinud. Ka korduvale kirjale pole seni vähimatki reageeringut. Sama asi on teiste inimestega, kellega muidu sageli kirju vahetan.
Eriti kummaline ja ka kõige hirmutavam oli aga eilne õhtu. Olukord kestab muide siiani ja kohe tunnen, et olen pinges ja ärevil selle pärast. Nimelt armas A helistas eile keskpäeva paiku, et ta on ka lõpuks ometi taas meie maile liikumas ja tuleks vaataks õhtul hea meelega, äkki saab mu maki korda teha. Mul oli hää meel muidugi ta üle, kangesti hää meel, sest nii-nii kaua pole teda juba näinud. Et ta aga helistas keset kiiret tööpäeva, tuli mul range hoiak säilitada ja vastasin vaid mokaotsast, et oleks kena, kui õhtul näeksime ja kõik.
Meil on A-ga juba omad tavad välja kujunenud, et helistasn talle nii õhtul 9-10 paiku tavaliselt, see on siis märguandeks, et ta saab tulema hakata või teada anda oma plaanidest. Läksingi eile pisut varem koju, et kõik oleks sätitud ja korras..., kogu õhtu valmistusin sisuliselt A tulekuks ette, isegi puhkasin vahepeal 40 min, sest teadsin ju, et ta on ööinimene, kellele meeldib sageli 2-3 öösel üleval olla ja tegutseda...
No kell kaheksa õhtul ei pidanud eńam vastu ja tegin esimese kõne. Ta ei võtnud toru. Ok, ilmselgelt liiga vara, mõtlesin. Järgmise tegin tund hiljem, ikka ei võetud kõne vastu - äkki on alles õues ja toimetab ning seetõttu ei kuule telefoni, mõtlesin siis. Kella kümne ajal õhtu helistasin kolmandat korda, nö kõige tavalisemal ajal, telefon kutsus, aga jäi endiselt vastuseta. Nojah, vaatab ehk telekat ja on telefoni jopetasku unustanud, lohutasin ennast. Pesin ära ka viimased nõud, jõin teed, panin juba küünlad põlema meeleolu loomiseks, ootus aina kasvas... Kell üksteist proovisin veel kord, teiselt poolt kostus kutsuv toon, aga toru ei tõstetud endiselt hargilt. Olin juba murelik ja pahane ja segaduses - kus ta on, miks ta järjepidevalt ei vasta, miks ta lubab, kui ta ei tule jne jne... Samas püüdsin end rahustada, meenutades, et olnud juhuseid, kus on olnud ootamatud olukorrad, kus A ei saa vastata ja jõuab ikkagi minu juurde, kui on lubanud, ehkki kell on juba pool üks öösel... Pole mõtet pabistada, üldiselt on A ju sõnapidaja inimene. Otsisin omale tegevust, kuigi sisimas närveldasin juba kõvasti. Kell kolmveerand kaksteist proovisin taas helistada, tulemus ikka täpselt sama, mis eelmistel kordadel. Siis saatsin talle sõnumi, et muretsen ta pärast, mõtlen siin jaburdusi kokku ja kui ta mu sõnumi kätte saab, andku vähemalt märku, et temaga on kõik ikka hästi. Hakkasin tõsiselt muretsema, kas ta ikka jõudis siia üldse kohale, äkki tee peal juhtus midagi või ta pidi tagasi minema, jäi haigeks... Teine variant on see, et ta sai liiga ruttu oma kohalike "sõpradega" kokku, ta kutsuti kuhugi küla peale pidusse ja... noh pidu läks täitsa käest ära. Mida ma ei taha uskuda, kuigi see oleks ehk parem stsenaarium kui see, et midagi tõsist tõepoolest lahti on.
Tänanase hetkeni pole A-st ikka veel mitte vähimatki märki, ei kõnet, ei sõnumit ja telefon on ka tal välja lülitatud...
See vaikus on ausalt öelda juba peaaegu halvav ... ja ma pean täna õhtul hoopiski linna sõitma taas... Aga suur mure närib hinge...
Tahaks endalt lihtsalt küsida, kas ma käitun tüüpilise paranoilise muretsejena praegu või on mu mure siiski põhjendatud? Mulle tundub viimane variant õigem... Liimist lahti olen ma praegu küll igast kandist, lausa narmenadan kohati, võiks öelda...

Hinge äratamise laul

Olen juba paar nädalat Indigolaste lainel- neil on tõesti palju imeliselt ilusaid ja mõtlikke laule, just selliseid, mis mulle nii hinge poevad. Üks suurematest lemmikutest, Lumeingel, nüüd siia ka: (tükk aega kaalusin, kas panna üles plaadiversioon, aga otsustasin ikka kontserdi kasuks, nad on nii ilusad inimesed, et ei raatsi neid näitamata jätta!):

Kaaluta olek

Hmm, ei saa tänast positust korralikult alustadagi, sest minu kui kaalude põhiolek on minus põhjalikult maad võtnud - ei suuda kuidagi otsustada, kas postituse pealkiri kirjutatakse kokku või lahku ... Häbi- häbi, ise tahab veel mingisugune keelesõber olla... Äh, las ta jääb siis nii, nagu sisetunne ütleb... Ühesõnaga- kaalutu tunne on peal. Elu koosneb nagu mosaiigitükikestest, mida ei suuda kudiagi ühtseks tervikuks kokku sobitada.

Aga asistest asjadest ka.
Eks sai LÕPPUDE LÕPUKS siiski kolitud ( ülla-ülla- tema telefonitsi kinnitatud 2-3 päevast sai nagu imeväel 7..!).
Nüüd on kuidagi tühi tunne. Alasti tuba kajab õõnsalt vastu ja hinges haigutab kah tume tühimik. Ootasin, mis ma ootasin ta minekut, kurb ja üksildane on ikka kunagi koos kokku seatud elamisse üksi ( tegelikult siiski kaksi) jääda. Njah, eks nende lahkuminekutega olegi alati nii - kummalgi poolel on omad raskused - kolijal minekuraskused, uue koha otsingud, kolimisrahade ja -vahendite segadus. Jääjal jälle omad mured. Lootsime mõlemad, et vahepealne aeg on ehk mõnevõrra haavu ravinud, aga see 4 kuud on vist selleks alles liiga lühike aeg. Pinged tõusid peagi pinnale ja suutsime ka selle nädala jooksul tülli pöörata. Õnneks mitte lõplikult, kuigi eksi äraminek oli pehmelt öeldes üpriski rabistav ning jahe. Nüüd ma juba kahetsen, et nii jäine ta vastu olin. Et ma isegi eriti sõbralik ei suutnud olla. Oleks ju võinud küll... Aga mine tea, milleks see jälle hea võib olla. Öeldakse ju- millegi lõpp on alati ka millegi uue algus. Elame-näeme.

Genis on mulle ootamatult uskumatult majesteetliku suurusega suguvõsa tekkinud, mul läks arvestus juba segi, mitu põlvkonda nüüd siis korraga teada on, viiendama vana-vana juures kadus järg käest... Eriti vahva, et osadel isikutel on juures ka pildid. Mulle polegi oluline see, kas meie suguvõsas on ka kuulsusi, aadlikke või teisi taolisi, lihtsalt tore on teada, et Nurga Visklast on olnud minu vana-vana-vana-vana- vanaema, kes on sündinud 19. saj. algul! Uuh, silme eest võtab kirjuks, kui korraga on sul 15 seni teadaolnud sugulase asemel 77!

Elu üldiselt on kevadiselt kirju ja tahangi praegu aktiivselt elada, et mitte lasta üksindusel enda üle võimust saada. Niisiis tõmblengi 2 x nädalas linna vahet, kord trenni, kord koolitusele ja kui kunagi neist asjust ning tööst aega üle jääb, alustan ka kodu kordategemisega. Pikk-pikk tegemata tööde nimekiri sai eile õhtul igatahes kirja ja külmkapile riputet, et ta igal hommikul mul silme ees hoiatavalt sõrme viibutaks.

Lõpetuseks õhkan veelkord, kui tore on elada kek suurt kevadet - linnud on kohal, nii kohal! ja neid on tõesti palju. Täna hommikul tööle minnes kuulatasime tirtsuga tee ääres hõiskavat kuldnokka ja tööle saabudes kohe pidin akna avama, sest otse selle all hekis siristas ennastunustavalt üks tundmatu lind, kes pole end siiani segada lasknud ei lähedalplärisevast koolikellast ega möödamürisevatest traktoritest. Sookurgedest rääkimata, kes küla taga heinamaal varahommikust hilisõhtuni hääleharjutusi teevad. Plaanin neid peagi ka lähemalt hiilima minna. Nii kahju ainult, et mul ikka veel fotokat pole ( ohkab raskelt ja südantlõhestavalt)...

Näoga mere poole

Järjekordne uduselt hahetav hommik kriimulise akna taga, nagu neid juba lugematu arv kordi nonde lõputuna näivate aastate jooksul ette oli tulnud. Ta ei tahtnud enam silmi avada, ei tahtnud oma kukkumistest ja varasaabunud vanadusest kangeid konte segipööratud asemelt üles ajada. Sest mille nimel? Mille või kelle jaoks?
Kõik oluline oli kadunud. Kas ta polnud õigel ajal märganud, millal elu allamäge hakkas veerema või oli kõik toimunud nii märkamatult, iseeneslikult, et jäi vaid saatusele imestuvi sui tagantjärele vahtida?
Ah, mis sest enam, nüüd on kõik oluline nagunii jäädavalt läinud. Armsad vanemad manalateed kadunud, kindel töö nõndasamuti ja … Just, see on nimelt NENDE süü. Et see naine talle ka säärane … lehtsaba pidi sattuma. Kes esimeste eluraskuste peale nelja tuule poole läheb.
Kodus too, jah kohe üldse püsida ei tahtnud, muudkui õhuti vuhh-vuhh välja, ikka kontserdile või teatrit tegema või.. Endal kodus kõik aiatööd tegemata, värsked kalad rookimata, mees ja loomad näljas …
Ja vedas lapsed kah samale epakale rajale, polnud siin temal enam päästa midagi. Eks ta alguses oli ikka üht- ja teistmoodi proovinud. Kutsunud lapsi kasvuhoonesse kaasa, rääkinud tomati- ja kurgikasvatusest ehk jälle näidanud neile erinevaid kalu ja utsitanud nende liike meelde jätma. Paaril korral olid põnnid omal ajal kalalegi kaasa võetud. Nood olid sellest igatahes elevil olnud, kui hilisõhtul sääsepirina sees oma punastes kummikutes vapralt tal mere äärde viival kruusateel sabas püsisid, silmad põnevusest helkimas, ja kaldalgi püsisid lapsed tookord täitsa vagusi, kuni tema võrke sisse pani. Hiljem olid põnnid tahtnud tema kalamehesaapaidki jalga proovida, mis neile siis ju päris pea kurguauku olid ulatunud, heh, muiga või praegugi.
Aga võrgupuhastamine ja kalarookimine- ei, sellega jäid küll kõik jänni. Sipsti siit ja teine sealt, ega see võrgupuhastamine nüüd nii kerge töö ka pole, selleks peab ikka kannatust varuma, hoolega kõik üle vaatama.
Nojah, tema lapsed küll, aga ikkagi nii palju emasse- ei viitsinud nemadki porgandipeenraid kitkuda, veel vähem kala rappida, ikka oli vaja mujal tühikargajaid mängida. Tjah, agoonias siplevatele kaladele oli teinekord saunas vettki juurde visatud … Rumalad lapsed, on siis vaja kalade piina veelgi pikendada …
Või mis neist mälestustest enam, näh, kell juba seitse kah, peab ennast ikka üles ajama ja midagi hamba alla vaatama …
Ta avas aeglaselt silmad- tolmust paks õhk kõditas sõõrmeid ja pani esmalt kopse puhtaks aevastama. Aga siis - ikka toosama hallikspleekinud toalagi ja võidunud tapeetidega seinad tema ümber, paksu kardina vahelt sissepiiluv hommikuhämarus segatuna mere poolt uhkava külmniiske uduga ja pikad vonklevad riiulid täis kapsaksloetud raamatuid. Mille jaoks nüüd need? Kunagi oli ta selle kõik ehitanud ainsa mõttega - oma perele, et tema naisel ja lastel oleks hea nende vahel elada, et tema enda vanemad võiksid poja üle uhked olla. Kõik oli viimseni oma kätega tehtud, hoole ja armastusega lihvitud ning viimaks veel paikagi seatud. Ja nüüd pole kedagi, kes neid vaataks, ehitatu ja seeläbi tema enesegi ülegi uhkust tunneks. Kes on kadunud maamulda, kes niisama ilma hoolde läinud …
Suurivaevu vinnas ta ennast voodiservalt üles, sirutas kühmus keha poolenisti sirgeks, niipalju kui haige ja naksuv selg lubas, masseeris vasakut õlga, mis suvest saati aina tuntavamalt end hommikuti tunda andis, ning tatsas külma kööki. Teinud viimastest niisketest haokubudest tule pliidi alla, jäi ta akna alla seisma.
Tinahall taevas ei tõotanud kuigi head ilma, lörtsilumi oli raske ja kleepjas ning kollased kõrkjatuustid kahisesid õue all kurvameelselt. Tuleks metsa uute hagude järele minna, muidu peab homme päris külmas olema, vilksas mõte läbi pea … Siis rändas ta pilk taas vanale paadivarele värava all. Kui mitmeid kordi päevas ta seda rohekasvalget kühmukest roogude vahel silmitsenud oli, hinges kahtlused, kahetsuse- ja käegalöömismeeleolud segiläbi?
Jah, kui üldse millegi, siis just selle asja pärast oli tal enda pärast küll veidike häbi. Kui naine oli läinud, läks kõik lõplikult allavoolu, sealhulgas ka kalamehepõli, mida ta ometi juba varasest poisipõlvest peale nii kirglikult oli armastanud. Ei möödunud tema nooruses vist küll ühtki nädalavahetust, kus poleks isa või venna, hiljem juba sõbrapoistega mõnd õngeretke ette võetud. Sõita varahommikuti võrriga läbi tühjalt kajavate ja uniste linnatänavate, sõõrmeis asfaldi turvaline- tõrvane hõng ning kuklas aimumas aina tugevnev mere kutse - vot see oli alles tõeline elu! Ega alati polnudki saadav kalakogus kõige tähtsam, ehkki ta seda oli alalõpmata püüdnud tähtsustada, esmalt ema, hiljem naise ees. Näed sa, täna sain 6 kilo ahvenat, 3 kilo lesta, mõned särjed veel pealekauba …
Aga teisalt, ka niisama vete ääres istuda, loodushääli kuulatada ja omaette mõelda, selles oli mingi seletamatu rahu ja õndsus. See tegi pea klaariks ja pani vere vemmeldama. Tahaks nagu midagi veel, tuleks kuhugi veel pürgida - nagu hing oleks korraga tiivad saanud ja kõrgustesse sööstnud. Pärast oli meel nii hea ja süda kerge, et lausa lust oli argitoimetuste man tagasi pöörduda.
Koos naise minekuga oli kuidagi seegi tuhin üle läinud. Mitte küll kohe, alguses oli ta püüdnud end püügiga lausa elatada ja kevadeti olidki saagid teinekord päris kobedad, sai ise mitmeks-setmeks ajaks söönud ja jäi ka müügiks piisavalt üle. Tavalisemate püügiartiklite vahele olid nii mõnedki haruldused nagu karpkalad või tuulehaugidki kinni püütud ja vande retseptide järgi ära maitstud saanud. Aga siiski polnud tegutsemistel enam õiget minekut sees, midagi oli jäädavalt puudu. Lõppude-lõpuks - kaua sa ikka üksi delikatesside juures maigutad, kui oma rõõmu kellegagi jagada pole ning ainult unustatud tõotused, vaikiv etteheide, vastuseta jäänud hoolitsusepüüd ja kulumakippuv kodu, mida kellegi nagunii enam vaja ei näinud olevat, tumedate varjudena su ümber lasuvad?
Nii oligi ta ühel õhtul paadi rannale vedanud ja otsustanud - tänasest enam merele ei lähe. Las nad siis imestavad, kuhu see üksik tubli kalamees siit kõrvalisest lahesopist on jäänud, püügilubadel oli nagunii ammust ajast kriips peal …
Ja ta ei läinudki. Õieti pooleldi juba kiusu pärast. Las see tobe naine siis näeb, mida ta minuga on teinud, las lapsed kurvastavad, et oma tööka isa niimoodi ära unustasid …
Ühtlase tuima ükskõiksusega möödusid nüüd talved ja kevaded, kuni ka suvedel ega sügistel polnud enam õiget tegu ega nägu. Kuidagi sai enesel hinge sees peetud, aga mis elu see enam oli … Rohkem kunagiste sõbrameeste almustest elamine. Polnud erilist isu enam aeda harida ega toas kõpitseda. Mingu kogu see kunagine töö ja vaev kõige kaduva teed ja et need antud aastad juba kiiremini lõpule saaksid, vähematki õiget eluisu enam ei ole.
Juba mäletamatuid aegu polnud selle maja lävest üle astunud kellegi muu kui vaid ta enese jalg. Ega ta õigupoolest teadnuki, kas ta enam kedagi ootas - elu jäi päev-päevalt temast nagunii kaugemale, maja lagunes, toad olid kuude kaupa koristamata ning aed võssa kasvamas. Kusagilt oli külge jäänud ka vana harjumus alati enda taga kõik uksed kindlalt lukustada ja võtigi veel risti ette keerata, sest mine sa neid ümberkaudseid tea … Ja ega need oma lapsed nagunii ei tule, kõigil ammugi omad elud elada. Nii oli ta vaid iseenda hooleks jäetud, isegi süsimust, tagumist jalga lonkav kass, va reetur, oli viimaks tema juurest jalga lasknud, kui taipas, et enam värske kala lootust polnud.
Ometi tundis ta kevadeti, eriti jäämineku paiku, tuima klompi kurku tõusmas, kui oma kooruva värviga ning aasta-aastalt aina enam pehastuvat paati silmitses. Tihtilugu käis ta siis sihitult mitu tiiru võrgukuuride juures asjatamas ja riivas nagu muuseas rohekashallide siidkardinatena helklevaid võrgupuhmaid, mis möödumisel kutsuvalt oma metallrõngaid kilistasid ning millest üle aastate ikka veel karget merelõhna hõngus. Ei olnud just harvad juhused, kui sealsamas rippuva kummiülikonna läheduses seistes sigines ei tea kust pähe kiuslikult sumisev mõte- mis oleks kui prooviks õige veelkord … Nagu mingis nõidusunes siirdus ta siis võrkude juurest edasi kuuri seinale toetatud erkroheliste aerude juurde ja võttis nagu prooviks esmalt ühte kätte ühe, siis juba teise teisegi aeru, tõmbas kummikud jala otsa, sulges endamisi silmad ning kuuliski juba tasaseid sulpsatusi enda ümber, kui ta vereva päikesetõusu poole sõudis, pehme tuul nägu paitamas …

Järgmine kirgas-kilgendav aprillialgusehommik leidis eest tühjalt kaikuva maja. Üle öösel sadanud kerge lörtsikorra viisid ühed otsustavad jäljed õue alla välja ja sulalumise värava ees mustas reetlik tühimik - paat oli kadunud ja selle omanik oli end viimaks ometi õnneliku ja täisväärtuslikuna tundes taas näoga mere poole keeranud.


Teised kirjutasid ka( nende lugemiseks vajuta mu loo pealkirja)