Olen nii jultunud, et võtan täitsa iseseisvalt selle ammulubat` jõulumeemi viimaks ette, sest muidu saab jõuluaeg enne otsa kui sellega ühele poole saan.
Kopeeri siit blogist juhend/küsimused ja vasta neile oma blogis. Seejärel kutsu 3 või rohkem blogisõpra meemile. Lingita meemi algusesse või lõppu ka blogi, kellelt meemi said ning teavita neid, keda meemile kutsusid /kirjuta näiteks kommentaar tema viimase postituse alla/. Liida meemi ka, kas netiavarustest leitud (lingita lehekülg), või enda võetud meelepärane jõulupilt.
Meemi võib aga ka ilma kutseta üles korjata. Lingita ainult blogi, kust seda nägid.
Kelle blogis me seda esimest korda nägin, häbi küll, aga enam ei mäleta, aga plajudes olen seda näinud. Hetkel aga kopeerisin selle Tafkav. ( http://tafkav.wordpress.com/2010/12/22/joulumeem/)blogist.
1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?
Üldiselt pigem ikka meeldivad, sest need on ilusad ja valged ja pühalikud. Viimasel ajal on aga kuidagi rabelemiseks kätte kippunud. Mitte just ainult minul isiklikult, aga laiemas plaanis. Mis mind jõulude puhul häirib, ongi nende üleüldine kommertslikkus - aina kingid ja võltssära - juba poolest novembrist käivad meeletud reklaamikampaaniad. See võiks olemata olla.
Teine aspekt on see, et jõulude eel hakatakse järsku kole palju rääkima sellest, et pea ikka lähedasi meeles ja ole hooliv ja mine vaatama.... See on minu isiklik probleem, ma tean, aga... no see hoolimine võiks ikka iseenesest tulla, tundub kuidagi võlts seda iga aasta talve hakul eriti meelde tuletada ja peale suruda. See teeb meele kurvaks, sest... ohh, ma ei räägi siin parem, miks...
2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid seda veeta?
Natuke valus teema, oleksin heal meelel oma pereringis, aga see ring on kahjuks juba ammu nii lagunenud, et pigem hoian omaette, ehkki südames pitsitab, kas ja kuidas on teistel, kes kunagi selle ühise ringi moodustasid ...
3.Milline on su esimene jõulumälestus?
See pärineb kusagilt kaugelt lapsepõlvest. Need toimusid minu linnavanaema juures, kel oli hästi- hästi soe tuba, suur must ahi, mille taha sai peitu pugeda ja vanaema ise, kes oli alati sõbralik ja kuidagi magusalt kommilõhnane, kodune. Ja imehead toidulõhna täis köök ning külmahingiv kuusepuu elutoas, mida kogu perega ühekoos ehtisime ... Seal oli mul soe ja turvaline olemine. Midagi kõrvaltvaatajale erilist ehk polnudki, aga luges tunne, et oled omade keskel ja kaitstud, luges vanaemalt saadud hellus ja turvalisus ...
4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Jah, tuleb meelde, et ühe korra kartsin küll. See oli siis, kui olin ilmselt nii paari-kolmene ja jõuluvana sealsamas linnavanema juures käis ... Oli selline ebatavaliselt jämeda hääle, kriiskavpunase mantli ja suure habemega, mida mul kästi paitada ...
( hiih, aastaid hiljem seletati mulle, et mu oma ema mängiski mulle jõuluvana ja olen teinud oma peas kummalise järelduse, et äkki ma selle pärast kartsingi, et siis kui see suur ja prillidega habemik kuuse kõrval istus, oli ema kuhugi müstilisel moel kadunud ...).
5. Parim jõulumälestus?
Parimad jõulumälestused on need, kus on olnud hea ja õige tunne. Nt kõik need korrad, kui vanemad juba lahus elasid ja käisime siiki õega jõulude ajal just isa pool, nö lapsepõlvekodus. Seal olid kõik need vanad head traditsioonid, nagu varahommikust alates erinevate toitude vaaritamine ( milline mõnus hõng ja soojus sealt kõikjale valgus!) ja siis juba kuuse toomine-ehtimine ja hämaruses kalmistulkäik ... Sellest tunnen kõige kõrvetavamat puudust, et seda enam pole ...
Kõige kurvem on see, et teoreetiliselt oleks see võimlus ikka veel olemas, aga keegi enam ei hooli selle võimaluse realiseerimisest ...Olud on muidugi mõnevõrra muutunud, aga tegelikult oleks see kõik hea tahtmise korral veel võimalik. Olen mõelnud, et ehk mu tirts saaks ka sealt mõne sellise helge mälestuse, nagu minul neid oma lapsepõlvest on, aga samas - ei julge riskida ka variandiga, et mõne persooni tõttu kogu ettevõtmine ära käkitakse ...
6. Lemmik jõulutoit?
Kuigi kõik jõulutoidud on minu arvates maitsvad, ei saa mainimata jätta, et vaieldamatu lemmik on ehteestlaslikult hapukapsas, mida just mu isapoolne suguvõsa kuidagi eriti hästi valmistada oskas... Isa oskab kahtlemata siiani ...
7. Kus veedad sellel aastal jõulud?
Vististi oma saarekesel, oma tirtsuga kahekesi ... Kuigi on ka mõni kutse mujale ja südamehääl veab ühte hoopis erilisse kohta veel ...
8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone.
Kahjuks enam mitte. Lapsepõlves olid, need on head ja armsad, aga olen juba eespool küllalt jahunud kõigest kurvast, mis mulle praegu jõuludega seostub ...
9. Sinu jõulukingisoov?
Kinki ei tahaks, pigem sooviks tunnet. Tahaks, et sisimad unelmad täituksid. Mitte ainult jõulude, vaid üldse kõge elus toimuvaga seoses.
10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?
Ei oska vastata ...
11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
See küsimus on minu meelest siin meemis pisut ebaõiglane ...
12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Eks ikka südamesoovide täitumist ja kindlasti ka seda, et kõigil oleks oma, hea ja kindel koht, kus need vaiksed pühad veeta, et oleks üksmeel ja teineteise hoidmise rõõm igas majas ...
Kuna ka ise tegin meemi ära omaalgatuslikult, võib seda igaüks veel teha, kel vastav huvi tekkis ja/või kes mu blogisse seda lugema juhtub.
Tuul. Meretuul. Ja lained, lained meredel. Tuul neid hoiab koos, lahus ka sama tuul...
neljapäev, 23. detsember 2010
Natike laine pealt väljas
Jäin eile õhtul peale järjekordset pikka ja kiiret päeva mõtlema - oot, homme juba ongi ju jõulud. Imelik. Kummaline. Lausa veider. Ja minul pole sel aastal veel mitte hetkekski tekkinud jõulutunnet. No seda õiget, harrast ja pühalikku.
Ja pidin enesele ka ausalt tunnistama, et pole selleks õieti aegagi jäänud. Olen ses osas olnud täiesti laine pealt väljas. Muudkui torman ja rabelen ja sehkendan ja... kust see jõulutunne siis tulla saabki?!?
Olen täheldanud aga ka seda, et ma selle tunde puudumise üle ka suuremat ei kurvasta, sest sel aastal on taas kõik teisiti - ma ei tähista jõule kuigivõrd suurejooneliselt, vaid istume ja puhakme tirtsuga kodus need 3 õndsat puhkepäeva. Ei lähe ise kuhugi külla, ei tule ka meie poole kedagi ... Ehkki üks ammune kutse isegi on, aga sest pole kippu ega kõppu enam kuulda ning pealegi on väsimus vist homseks nii tohutu, et parema tahtmisegi korral ei viitsi oma konte siit kodusaarelt enam kuhugi ajada.
Niisiis jääbki ilmselt nii, et kui veab ja vähegi jõuame, toome täna metsast mõned kuuseoksad, mille olemasoleva kribu-krabuga ära ehime, homme vaaritan pisut traditsioonilisi jõulutoite, annan tirtsule üle tema kingituse, õhtul joome kuuma glögi ja kuulame mõne jõululaulukese, paneme põlema oma kaneelilõhnalise suure küünla, kui veab, imetleme läbi hämarduva õhtu lumesadu kuuvalgel.... Need ongi meie selle aasta jõulplaanid.
Sest suur jõulumöll toimub meie saarel juba täna õhtul ära ( oi jesver, mul on juba hommiktundidest alates paras lavanärv sees- no ei ole oma saare rahvale nii olulisel peol varem üles astunud, liiatigi veel mitme numbriga ja see võtab põlve tudisema küll natuke).
Oma blogi lugejatele soovin aga sellegipolest kauneid ja rahulikke jõule! Seda soovi jäägu teele satam aga kaunis jõuluklassika:
Ja pidin enesele ka ausalt tunnistama, et pole selleks õieti aegagi jäänud. Olen ses osas olnud täiesti laine pealt väljas. Muudkui torman ja rabelen ja sehkendan ja... kust see jõulutunne siis tulla saabki?!?
Olen täheldanud aga ka seda, et ma selle tunde puudumise üle ka suuremat ei kurvasta, sest sel aastal on taas kõik teisiti - ma ei tähista jõule kuigivõrd suurejooneliselt, vaid istume ja puhakme tirtsuga kodus need 3 õndsat puhkepäeva. Ei lähe ise kuhugi külla, ei tule ka meie poole kedagi ... Ehkki üks ammune kutse isegi on, aga sest pole kippu ega kõppu enam kuulda ning pealegi on väsimus vist homseks nii tohutu, et parema tahtmisegi korral ei viitsi oma konte siit kodusaarelt enam kuhugi ajada.
Niisiis jääbki ilmselt nii, et kui veab ja vähegi jõuame, toome täna metsast mõned kuuseoksad, mille olemasoleva kribu-krabuga ära ehime, homme vaaritan pisut traditsioonilisi jõulutoite, annan tirtsule üle tema kingituse, õhtul joome kuuma glögi ja kuulame mõne jõululaulukese, paneme põlema oma kaneelilõhnalise suure küünla, kui veab, imetleme läbi hämarduva õhtu lumesadu kuuvalgel.... Need ongi meie selle aasta jõulplaanid.
Sest suur jõulumöll toimub meie saarel juba täna õhtul ära ( oi jesver, mul on juba hommiktundidest alates paras lavanärv sees- no ei ole oma saare rahvale nii olulisel peol varem üles astunud, liiatigi veel mitme numbriga ja see võtab põlve tudisema küll natuke).
Oma blogi lugejatele soovin aga sellegipolest kauneid ja rahulikke jõule! Seda soovi jäägu teele satam aga kaunis jõuluklassika:
esmaspäev, 13. detsember 2010
Askeldades
Pole juba tükimal ajal blogistama jõudnud, sest nii hämmastav kui see ka ei tundu, on mul viimasel ajal tegemisi rohkem kui neid kajastada jõuan. Ja mis kõige uskumatum, elan aktiivset elu igati saarekeskselt! Mingis mõttes on sest aktiivsest elustki tekkimas omamoodi tore väike rutiin, aga see ei kurna sugugi, vaid annab pigem sellise mõnusa rütmilise elutunnetuse.
Vaba õhtut mul nädala sees hetkel ei eksisteerigi - nädala algul sebin kiirkorras linna vahet erinevail põhjuseil, kesknädal kuulub muusikaliste harrastuste alla - nt tegin just eelmisel reedel teoks oma ammuse soovi- mängisin üle paljude aastate taaskord natuke klaverit. Olen nimelt juba viimased 3-4 kuud üsna sageli unes näinud klavereid või nende mängimist või enesele muretsemist ja nii see soov minus pöörlema hakkas. Reedel võtsin end kokku ja käisin õhtul koolis küsimas, kas võin korraks proovida. Väga ära unustanud ma õnneks midagi polnudki, ainus probleem, et ükski kunagi "kätes" olnud lugu enam ei meenunud ja nooti vaadates vajas bassivõtme lugemine vähake meeldetuletamist ... Meie muusikaõpetaja oli küll nii rahul ja arvas, et saab mind võibolla nüüd "ära kasutama" hakata kui tal vaja nt flöödimängule saatjat. .. Vastasin küll, et pilli mängides tuleb mul alati hirmus lavakramp, aga no vaatame ... Homme on plaanis linnast igal juhul oma kunagised lemmiknoodid kusagilt üles tuhnida!! Ka kandlemäng areneb, küll tasa ja targu, ent siiski areneb!
Nädala teine pool möödub aktiivselt iseennast liigutades - tantsutrennid ja aeroobika käsikäes, rõõm ja energia, mille sealt saan, kaalub üles kõik need hakitud õhtud, vinge tuulega õhtul pimedas toast väljaronimised ja tundide venides vahel pooliku kütmisega jäänud elamine.
Muidu on kah õnneks elus kõik ilusasti korras ja tasakaalus, domineerivad talvised askeldused nagu igapäine lumekoristus (kas teile ka tundub, et lund on juba vähemalt sama palju kui eelmisel talvel?)ja puude tassimine ja ahju all vinduvate, visisevate niiskete puude elulemeelitamine.
Saabuvate jõulude peale on aega mõelda olnud vaid niipalju, et suure üllatusena (mulle) algavad juba homsest igasugused jõulupeod, mis kestavad sel aastal hästi mõnusate väikeste vaheaegadega detsembri lõpuni välja ( kui välja arvata 23. dets, mis tõotab tulla tõelione hullumeelsus - samale päevale on pandud nii kooli- kui valla jõulupidu, mis tähendab, et pole hoo ega hoobi vahet ja järgmisel päeval on toss totaalselt väljas...).
Veel leidsin Kaamoselt huvitava meemi, mis kohe kutsus täitma, aga saan aru, et selleks tuleb natuke aega maha võtta ja rahuliselt asjade üle mõelda. Kavatsen seda teha detsembri teises pooles, kui suuremad askeldused ühel pool ja hingetõmbeaega veidi laiemalt käes.
Vaba õhtut mul nädala sees hetkel ei eksisteerigi - nädala algul sebin kiirkorras linna vahet erinevail põhjuseil, kesknädal kuulub muusikaliste harrastuste alla - nt tegin just eelmisel reedel teoks oma ammuse soovi- mängisin üle paljude aastate taaskord natuke klaverit. Olen nimelt juba viimased 3-4 kuud üsna sageli unes näinud klavereid või nende mängimist või enesele muretsemist ja nii see soov minus pöörlema hakkas. Reedel võtsin end kokku ja käisin õhtul koolis küsimas, kas võin korraks proovida. Väga ära unustanud ma õnneks midagi polnudki, ainus probleem, et ükski kunagi "kätes" olnud lugu enam ei meenunud ja nooti vaadates vajas bassivõtme lugemine vähake meeldetuletamist ... Meie muusikaõpetaja oli küll nii rahul ja arvas, et saab mind võibolla nüüd "ära kasutama" hakata kui tal vaja nt flöödimängule saatjat. .. Vastasin küll, et pilli mängides tuleb mul alati hirmus lavakramp, aga no vaatame ... Homme on plaanis linnast igal juhul oma kunagised lemmiknoodid kusagilt üles tuhnida!! Ka kandlemäng areneb, küll tasa ja targu, ent siiski areneb!
Nädala teine pool möödub aktiivselt iseennast liigutades - tantsutrennid ja aeroobika käsikäes, rõõm ja energia, mille sealt saan, kaalub üles kõik need hakitud õhtud, vinge tuulega õhtul pimedas toast väljaronimised ja tundide venides vahel pooliku kütmisega jäänud elamine.
Muidu on kah õnneks elus kõik ilusasti korras ja tasakaalus, domineerivad talvised askeldused nagu igapäine lumekoristus (kas teile ka tundub, et lund on juba vähemalt sama palju kui eelmisel talvel?)ja puude tassimine ja ahju all vinduvate, visisevate niiskete puude elulemeelitamine.
Saabuvate jõulude peale on aega mõelda olnud vaid niipalju, et suure üllatusena (mulle) algavad juba homsest igasugused jõulupeod, mis kestavad sel aastal hästi mõnusate väikeste vaheaegadega detsembri lõpuni välja ( kui välja arvata 23. dets, mis tõotab tulla tõelione hullumeelsus - samale päevale on pandud nii kooli- kui valla jõulupidu, mis tähendab, et pole hoo ega hoobi vahet ja järgmisel päeval on toss totaalselt väljas...).
Veel leidsin Kaamoselt huvitava meemi, mis kohe kutsus täitma, aga saan aru, et selleks tuleb natuke aega maha võtta ja rahuliselt asjade üle mõelda. Kavatsen seda teha detsembri teises pooles, kui suuremad askeldused ühel pool ja hingetõmbeaega veidi laiemalt käes.
kolmapäev, 1. detsember 2010
Edeva mehe mured
E rääkis hea loo oma 60. eluaastale lähenevast meestuttavast, kes hommikul ärgates peeglisse vaadanud ja õudusega avastanud, et:
a) habe on halliks läinud ( "Ei tea, kas peaks selle mustaks värvima ...?")
b) ta on oma NÄO KORTSU MAGANUD!( "Ega sul mingit nöokreemi pole, mis kortse vähendaks?").
E muidugi loovutanud hoolitsevalt oma näokreemi murelikule härrale ning tundnud veel huvi, kuidas saab näo kortsu magada ja et mida armuline härra selle hullu loo vastu kavatseb ette võtta? Edaspidi magamata jätta?
Alp meesterahvas vastanud, et ei, iluuni peab ikka olema, aga ei tohi enam külje peal magada, see teeb põsed kortsuliseks!
a) habe on halliks läinud ( "Ei tea, kas peaks selle mustaks värvima ...?")
b) ta on oma NÄO KORTSU MAGANUD!( "Ega sul mingit nöokreemi pole, mis kortse vähendaks?").
E muidugi loovutanud hoolitsevalt oma näokreemi murelikule härrale ning tundnud veel huvi, kuidas saab näo kortsu magada ja et mida armuline härra selle hullu loo vastu kavatseb ette võtta? Edaspidi magamata jätta?
Alp meesterahvas vastanud, et ei, iluuni peab ikka olema, aga ei tohi enam külje peal magada, see teeb põsed kortsuliseks!
neljapäev, 25. november 2010
Esimene mineja ...
Jah, novembrile omaselt tuleb see postitus taas mõtlik ja nukker.
... Et siis esimene meie kunagisest klassist on läinud, teisele poole. Ja veel nii hullusti.
Kuigi sain sellest õnnetusest teada juba nädal alguses, panin alles eile õhtul omaette Sõpruse Puiestee kurblikke laule kuulates asjaolud omavahel kokku. Esmaspäev, mil ka ise linnas viibisin, keskpäevane traagiline õnnetus, kauguses huilgavad sireenid ja tõstukauto, mis varasel pealelõunal must mööda sõitis, mille kastis oli täiesti lömastatud esiosaga auto ... See oligi kunagise klassivenna auto, milles ta hukkus. Uskumatu ja jube.
Jah, muidugi, surm on ju osa elust, sellega tuleb varem või hiljem meil kõigil kokku puutuda, sellega leppida. Aga et see tuleb ja võtab nii noori, nii halstamatult, see rusub ikka hirmsasti. Liikluses saab otsa inimesi igal pool, üle kogu maailma, aga siis järsku tuleb ja võtab kellegi, keda oled kunagi tundnud. Olgugi, et tegelikult pigem teadnud, enesele teadvustamata.
See poiss, see inimene, keda meie hulgas enam pole. Ta polnud klassi priimus, pigem võiks öelda vastupidi. Ta ei hiilanud oma teadmiste, vaimukuse või välimusega. Ta oli tõrjutud, teda naerdi ta kohmakuse, töntsakuse, aeglase mõtlemise ja kohatute ütlemiste pärast. Ma ei tea, kas tal üldse klassis või koolis sõpru oli, veel vähem seda, mis temast sai peale põhikooli lõppu, mis elu ta edaspidi elas.
Eile õhtul vaatasin vanu klassipilte, seal oli ta alati nii rõõmsa naerul näo ning õhetavate, elujaatavate põskedega. Pähe tulid imelikud mõtted sellest, kuidas saatus meiega mängib. Millal see klassipilt tehtud ongi? - 1995 vist. Kas ta võis seal pildil ilmse elujanuga naerdes aimata, et viisteist aastat ongi tal veel jäänud? Minna elu parimas eas, kõik jääb pooleli ... Õõvastav ja väga nukker.
Mis jääb enam öelda meil, mahajääjail, kunagistel klassikaaslastel, kunagistel naerjail, pilkajail? Kahju, et nii läks, me ju ei teadnud.... Aga mis see enam aitab....
Loodame, et sul on sealpool parem ning kuna teadsin temast vaid seda, et talle meeldis raskem muusika, jäägu teele saatma see lugu:
... Et siis esimene meie kunagisest klassist on läinud, teisele poole. Ja veel nii hullusti.
Kuigi sain sellest õnnetusest teada juba nädal alguses, panin alles eile õhtul omaette Sõpruse Puiestee kurblikke laule kuulates asjaolud omavahel kokku. Esmaspäev, mil ka ise linnas viibisin, keskpäevane traagiline õnnetus, kauguses huilgavad sireenid ja tõstukauto, mis varasel pealelõunal must mööda sõitis, mille kastis oli täiesti lömastatud esiosaga auto ... See oligi kunagise klassivenna auto, milles ta hukkus. Uskumatu ja jube.
Jah, muidugi, surm on ju osa elust, sellega tuleb varem või hiljem meil kõigil kokku puutuda, sellega leppida. Aga et see tuleb ja võtab nii noori, nii halstamatult, see rusub ikka hirmsasti. Liikluses saab otsa inimesi igal pool, üle kogu maailma, aga siis järsku tuleb ja võtab kellegi, keda oled kunagi tundnud. Olgugi, et tegelikult pigem teadnud, enesele teadvustamata.
See poiss, see inimene, keda meie hulgas enam pole. Ta polnud klassi priimus, pigem võiks öelda vastupidi. Ta ei hiilanud oma teadmiste, vaimukuse või välimusega. Ta oli tõrjutud, teda naerdi ta kohmakuse, töntsakuse, aeglase mõtlemise ja kohatute ütlemiste pärast. Ma ei tea, kas tal üldse klassis või koolis sõpru oli, veel vähem seda, mis temast sai peale põhikooli lõppu, mis elu ta edaspidi elas.
Eile õhtul vaatasin vanu klassipilte, seal oli ta alati nii rõõmsa naerul näo ning õhetavate, elujaatavate põskedega. Pähe tulid imelikud mõtted sellest, kuidas saatus meiega mängib. Millal see klassipilt tehtud ongi? - 1995 vist. Kas ta võis seal pildil ilmse elujanuga naerdes aimata, et viisteist aastat ongi tal veel jäänud? Minna elu parimas eas, kõik jääb pooleli ... Õõvastav ja väga nukker.
Mis jääb enam öelda meil, mahajääjail, kunagistel klassikaaslastel, kunagistel naerjail, pilkajail? Kahju, et nii läks, me ju ei teadnud.... Aga mis see enam aitab....
Loodame, et sul on sealpool parem ning kuna teadsin temast vaid seda, et talle meeldis raskem muusika, jäägu teele saatma see lugu:
neljapäev, 18. november 2010
Ärge uskuge ilusat valet
See lause tuli mulle täna hommikul suisa kahel korral meelde:
1) Varavalges märkasin, et öösel oli paks lumi maha sadanud ja pilt oli lausa postkaardikena... Aga välja astudes selgus, et oma uute ja uhkete talvesaabastega pole mul siiski miskit tarka veel pihta hakata, sest see on alles vesine lörtsilumi, mis mu riidest jalavarjud esimese 2 sekundiga läbi leotab :(((
2) Ostsin tirtsule talviseks pimeedaks isikliku taskulambi - see oli müügil üsna mõistliku hinna eest ja nö kogu komplektiga, st koos patareide ja käepaelaga. Kodus hakkasime siis komplekti kokku panema... aga ei leidnud kusagilt lülitit! Tundsin end taaskord ürginimesena, kes nähtavasti tänapäevaste peente vidinatega lihtsalt ümber käia ei oska, keerasime ja pöörasime ja vajutasime ja ... Ei midagi. Lamp on, aga põlema panna ei mõista, nuta või naera. Eile viisime uhiuue aparaadi poest ostetud komplekti kujul siis targema inimese kätte, ehk jagab paremini seda teadust. Täna hommikul saime oma müstilise lambi asjus tagasisidet ka - patareid olla lihtsalt tühjad olnud! :)))
Ehk siis - ei maksa uskusda ilusat valet, et poes lampide karpides olevad patareid ka reaalselt funkavad, vaadake ette, nagunii on vanaks läinud!!!
1) Varavalges märkasin, et öösel oli paks lumi maha sadanud ja pilt oli lausa postkaardikena... Aga välja astudes selgus, et oma uute ja uhkete talvesaabastega pole mul siiski miskit tarka veel pihta hakata, sest see on alles vesine lörtsilumi, mis mu riidest jalavarjud esimese 2 sekundiga läbi leotab :(((
2) Ostsin tirtsule talviseks pimeedaks isikliku taskulambi - see oli müügil üsna mõistliku hinna eest ja nö kogu komplektiga, st koos patareide ja käepaelaga. Kodus hakkasime siis komplekti kokku panema... aga ei leidnud kusagilt lülitit! Tundsin end taaskord ürginimesena, kes nähtavasti tänapäevaste peente vidinatega lihtsalt ümber käia ei oska, keerasime ja pöörasime ja vajutasime ja ... Ei midagi. Lamp on, aga põlema panna ei mõista, nuta või naera. Eile viisime uhiuue aparaadi poest ostetud komplekti kujul siis targema inimese kätte, ehk jagab paremini seda teadust. Täna hommikul saime oma müstilise lambi asjus tagasisidet ka - patareid olla lihtsalt tühjad olnud! :)))
Ehk siis - ei maksa uskusda ilusat valet, et poes lampide karpides olevad patareid ka reaalselt funkavad, vaadake ette, nagunii on vanaks läinud!!!
teisipäev, 16. november 2010
Kergendus
Olen täiesti elusa ja pisut isegi tervemana kui varem hambaarstilt tagasi!
Selgus, et jube ebamugavustunne, mida igemes tunnen, ei olegi paistetus, vaid mingi paranormaalne nähtus! Kui mul seal toolis jalad siruli istudes juba suu ammuli poleks olnud, oleks see kaheldamatult töllakile vajunud... See on nimelt koht, kust mõne aasta eest tõmmati välja üks tarkusehammas. Tohter arvas, et hetkel on 2 võimalust - kas tõmbamisel jäi mõni luukild sisse, mis nüüd seal igeme sees haiget teeb või ajab end seal püsti mõni uus kikuke! Eino tere hommikust, kas mõnel inimesel on ette nähtud hambakasv kogu eluks!?! Need tarkushambad, ma ütlen... Igal juhul lubati teha mu hammastest pilti ja järele vaadata, milles asi täpsemalt seisab. Huvitav, kas ma peaksin nüüd rohkem või vähem hirmul olema kui varem?
Tegelikult olin ma oma hambaarstil veel vägagi hästi meeles - tuletas mulle varmalt meelde, et "aasta eest te jätsite ravi pooleli, kas nüüd hakkas miski muret tegema?" Olin vagur kui talleke ja noogutasin - jätsin jah, sest raha sai otsa ... Ta vaatas mu üle ja teatas siis kergendava fakti - "midagi katastroofilist poelgi, kõik need hambad teil sellised poolpidused!" Nuta või naera, aga kuidagi südantkosutav oli siiski kuulda, et hambutuks jäämine mind lähiajal siiski veel õnneks ei ähvarda!:)) Järgmiseks tahtis proua tohter teada, kas hakkame kohe mõne hamba raviga pihta või ooatme veel natuke? Võtsin julguse kokku ja arvasin, et kui ma juba siin kord olen, eks hakkame siis aga pihta! Tehtigi ilma pikemata üks vigane mul korda. 20 minutit valu ja hirmu ning 400 kr läks ja laulis!
Nädala pärast on uus visiit.
Palju õnne mulle ja mu vaesele rahakotile.
Selgus, et jube ebamugavustunne, mida igemes tunnen, ei olegi paistetus, vaid mingi paranormaalne nähtus! Kui mul seal toolis jalad siruli istudes juba suu ammuli poleks olnud, oleks see kaheldamatult töllakile vajunud... See on nimelt koht, kust mõne aasta eest tõmmati välja üks tarkusehammas. Tohter arvas, et hetkel on 2 võimalust - kas tõmbamisel jäi mõni luukild sisse, mis nüüd seal igeme sees haiget teeb või ajab end seal püsti mõni uus kikuke! Eino tere hommikust, kas mõnel inimesel on ette nähtud hambakasv kogu eluks!?! Need tarkushambad, ma ütlen... Igal juhul lubati teha mu hammastest pilti ja järele vaadata, milles asi täpsemalt seisab. Huvitav, kas ma peaksin nüüd rohkem või vähem hirmul olema kui varem?
Tegelikult olin ma oma hambaarstil veel vägagi hästi meeles - tuletas mulle varmalt meelde, et "aasta eest te jätsite ravi pooleli, kas nüüd hakkas miski muret tegema?" Olin vagur kui talleke ja noogutasin - jätsin jah, sest raha sai otsa ... Ta vaatas mu üle ja teatas siis kergendava fakti - "midagi katastroofilist poelgi, kõik need hambad teil sellised poolpidused!" Nuta või naera, aga kuidagi südantkosutav oli siiski kuulda, et hambutuks jäämine mind lähiajal siiski veel õnneks ei ähvarda!:)) Järgmiseks tahtis proua tohter teada, kas hakkame kohe mõne hamba raviga pihta või ooatme veel natuke? Võtsin julguse kokku ja arvasin, et kui ma juba siin kord olen, eks hakkame siis aga pihta! Tehtigi ilma pikemata üks vigane mul korda. 20 minutit valu ja hirmu ning 400 kr läks ja laulis!
Nädala pärast on uus visiit.
Palju õnne mulle ja mu vaesele rahakotile.
esmaspäev, 15. november 2010
Murphy seadus hammaste asjus ...
... ütleb selge sõnaga: "Hambad hakkavad alati valutama laupäeva õhtuti" ( st siis, kui tavaasulateski elavatel inimestel on ravile pääsemiseni maksimaalselt pikk aeg - 2 ööd + päev). No hea küll, mina staazika saarlasena peaksin ju teadma, et elukohast tingitud põhjustel võib see ooteaeg siinmail veel palju pikem olla ... Ent siiski, just laupäeva õhtul algas mu iga-aastane hambahullus taas peale. Miskipärast armsatvad mu hambad oma tujusid näidata ja valutada alati just oktoobris-novembris, see on neil juba traditsiooniks saamas.
Peaksin selleks valmis olema, aga .... no mina oma viletsate hammaste ja hädadega, no ei ole valmis, ei saa vist kunagi olema. Hambaarst on ja jääb minu jaoks alati kangestavalt hirmutavaks, ükskõik kui kenad, lahked ja naeratavad nad seal steriilsetes, heledasti valgustatud ja vängelt arstimite järele lõhnavates kabinetikestes ka on. Mul kohe tuleb kõvasti hoogu võtta ja hääl rahulikuks sundida, et endale aeg kinni panna ( jah, ka siis kui valu juba natuke kõrva kiirgab ja ige teist päeva paistes kui pallike)....
Vähemalt olin ma nii tubli, et sain kohe hommikul selle koleda kõne tehtud ( peale pooletunnist hoovõttu) ja imede ime - sain kohe täna õhtuks aja ka. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus, eksole.
Peaksin selleks valmis olema, aga .... no mina oma viletsate hammaste ja hädadega, no ei ole valmis, ei saa vist kunagi olema. Hambaarst on ja jääb minu jaoks alati kangestavalt hirmutavaks, ükskõik kui kenad, lahked ja naeratavad nad seal steriilsetes, heledasti valgustatud ja vängelt arstimite järele lõhnavates kabinetikestes ka on. Mul kohe tuleb kõvasti hoogu võtta ja hääl rahulikuks sundida, et endale aeg kinni panna ( jah, ka siis kui valu juba natuke kõrva kiirgab ja ige teist päeva paistes kui pallike)....
Vähemalt olin ma nii tubli, et sain kohe hommikul selle koleda kõne tehtud ( peale pooletunnist hoovõttu) ja imede ime - sain kohe täna õhtuks aja ka. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus, eksole.
reede, 12. november 2010
Proovin kõike uut
Tore on avastada, et pikaajalised soovid vaikselt täitumise märke ilmutavad! ( ja tore on ka see, kui saad keset ööd positiivsust ja armastust täis sms -e kaugel olevatelt kallitelt!!!) Tundub, et mu elu ongi nüüd igati uue kursi saanud ja see ilmneb eriti igasugu uutes ja põnevtes tegemistes, milles olen "käe valgeks" saanud.
Sügise hakul käisin ju märgviltimise kursusel, enne seda polnud mul halli aimugi, mida see viltimine endast kujutab või millega seda süüakse!
Vaid paar nädalat hiljem algas uue tantsustiili koolitus, millele eile lisandus ka aeroobika. Heh, seda on küll naljakas mõelda - kooliajal ma ei seedinud ju silmaotsaski mingisugust võimlemist ja nüüd korraga .... Hmm, tuleb tunnistada, et ega see tümpsumuusika saatel keksimine esimestel harjutusminutitel just suuremat põnevust ei tekitanud, aga no seal oli õnneks siiski suhteliselt erinevat tüüpi harjutusi, venitusi, lihastreeningut, mis oli kohati väsitavgi. No ja 45- minutise treeningu järel oli enesetunne reipam ja värskem küll. Pealegi luges omajagu ka asjaolu, et ei higistanud ju seal sugugi üksi, meid oli päris mitu, igaüks tegi oma jõudlust mööda ja ikka midagi natuke muud, kui kodus omaette pusimine.
Mis veel? Puslesõltuvuse oleme tirtsuga mõlemad enestele hankinud, ei teagi, kumb kumba nakatas, aga fakt on see, et oleme viimasel ajal ostnud nii umbes iga kuu koju juurde ühe piltmõistatuse. Esialgu 300- tükise (see osutus labaselt lihtsaks - 2 õhtuga saime kokku), siis 500- tükise, see oli paras pähkel - pildil leidus peamiselt vaid 4 värvi kõikmõleldavais toonides ja see sai kokku pusitud 3 ja poole nädalaga- no me muidugi ei majandanud sellega iga päev ka, peamiselt ikka argipäeva õhtuti). Nüüd aga seisab ees tõeline väljakutse - viimati tõin linnast 3000 tükist koosneva pusle. Näis- näis, kui täna õhtul selle ladumisega algust teeme, kas aasta lõpuks saame kokku?!!
Ahjaa, sel kolmapäeval sattusin esmakordselt veel midagi täiesti uut tegema- nimelt traditsioonilisse lauluproovi minnes susati mulle kannel kätte ja õpetati kolm esimest duurigi ära! Nüüd järgmisel kolmapäeval regasin end juba tervelt tunnisesse kandlemängu algõpetusse ära!
Jah, ja kui sinna lisada veel tõsiasi, et ehk avaneb mul peagi võimalus asuda proovida tegema ka oma elu esimest kaltsuvaipa, siis olen ma peagi päris ehtne saare naine valmis, kes laulab, tantsib, teeb käsitööd ja peab kogu selle seltsitegevuse kõrvalt veel üksinda peret kah ülal!
Sügise hakul käisin ju märgviltimise kursusel, enne seda polnud mul halli aimugi, mida see viltimine endast kujutab või millega seda süüakse!
Vaid paar nädalat hiljem algas uue tantsustiili koolitus, millele eile lisandus ka aeroobika. Heh, seda on küll naljakas mõelda - kooliajal ma ei seedinud ju silmaotsaski mingisugust võimlemist ja nüüd korraga .... Hmm, tuleb tunnistada, et ega see tümpsumuusika saatel keksimine esimestel harjutusminutitel just suuremat põnevust ei tekitanud, aga no seal oli õnneks siiski suhteliselt erinevat tüüpi harjutusi, venitusi, lihastreeningut, mis oli kohati väsitavgi. No ja 45- minutise treeningu järel oli enesetunne reipam ja värskem küll. Pealegi luges omajagu ka asjaolu, et ei higistanud ju seal sugugi üksi, meid oli päris mitu, igaüks tegi oma jõudlust mööda ja ikka midagi natuke muud, kui kodus omaette pusimine.
Mis veel? Puslesõltuvuse oleme tirtsuga mõlemad enestele hankinud, ei teagi, kumb kumba nakatas, aga fakt on see, et oleme viimasel ajal ostnud nii umbes iga kuu koju juurde ühe piltmõistatuse. Esialgu 300- tükise (see osutus labaselt lihtsaks - 2 õhtuga saime kokku), siis 500- tükise, see oli paras pähkel - pildil leidus peamiselt vaid 4 värvi kõikmõleldavais toonides ja see sai kokku pusitud 3 ja poole nädalaga- no me muidugi ei majandanud sellega iga päev ka, peamiselt ikka argipäeva õhtuti). Nüüd aga seisab ees tõeline väljakutse - viimati tõin linnast 3000 tükist koosneva pusle. Näis- näis, kui täna õhtul selle ladumisega algust teeme, kas aasta lõpuks saame kokku?!!
Ahjaa, sel kolmapäeval sattusin esmakordselt veel midagi täiesti uut tegema- nimelt traditsioonilisse lauluproovi minnes susati mulle kannel kätte ja õpetati kolm esimest duurigi ära! Nüüd järgmisel kolmapäeval regasin end juba tervelt tunnisesse kandlemängu algõpetusse ära!
Jah, ja kui sinna lisada veel tõsiasi, et ehk avaneb mul peagi võimalus asuda proovida tegema ka oma elu esimest kaltsuvaipa, siis olen ma peagi päris ehtne saare naine valmis, kes laulab, tantsib, teeb käsitööd ja peab kogu selle seltsitegevuse kõrvalt veel üksinda peret kah ülal!
reede, 5. november 2010
Vahepeal ka pisut omaette
Olen sel nädalal teadlikult üritanud natuke aega maha võtta, sest oktoober kiskus ikka üle ootuste kiireks ja tegevusterohkeks. Lõpuks hakkas see põnev ja mitmekihiline elu juba natuke kurnama.
Sel nädalal olen vaikselt saarel püsinud ja püüdnud omadega tasakaalu tagasi saada. On olnud ka vastulööke, mis mind küll hetkel absoluutselt ei kõiguta, sest need olid ju nii-nii etteaimatavad. Vanale karule uusi trikke ei õpeta, nagu öeldakse. Olen saanud eluatrgemaks, vähemalt inimeste, nende reaktsioonide, koha pealt.
Olen näinud kirkaid ja tähenduslikke unesid, liigun nende toel vaikselt oma soovide, eesmärkide poole, luues ise oma tulevikku. Elus on hetkel ka selliseid ilminguid, et mida oled sisimas soovinud, võibolla väga areldi unistanud ja kusagil nii poolkogemata välja öelnud... siis kohati on inimesed su ümber ikka väga tähelepanelikud ja haaravad kohe härjal sarvist. Minu puhul see töötab hästi - st olen küll suur mõtleja-unistaja, aga kui ise ei oska kusagilt alustada, kipub nii mõnigi asi soiku jääma. Sel puhul on sellised aktiivsemad indiviidid mulle suureks abiks, kes mäletavad mingeid asju, mida olen kuhugi poetanud ja kaasavad mind sinna-tänna. Seltsielu vähesuse üle ühesõnaga ma praegu õnneks kurta ei saa.
Ja täna hommikul olid mul õue peal kaks imeilusat ja suurtsugu pasknääri, kes tähtsal ilmel koera toidupotti revideerisid (vähemalt mingi kasu loomast!!:)). Saime tirtsuga neid toredaid olendeid enne hommikust kooli kiirustamist oma viis minutit jälgida. Imeilusad linnud oma roosakate selgade, terava pilgu, erksalt küütlevate sini-mustade tiivaotste ja helekollaste pealagedega, nii tore varane emotsioon, mis kogu päevale hea laengu andis!
Kõige parem on aga see, et ka eesseisev nädalavahetus on mul täiesti vaba- ei pea kuhugi minema, ei tule vastu võtta ka mingeid külalisi (toredate külaiste vastu pole mul küll midagi, aga ikkagi on teistmoodi olemine ja siis ju majapidamist ei edenda), saab lihtsalt ja mõnusalt omi asju nokitseda. Isegi ilm näib meid igati soosivat, sest päike on hommikust peale väljas.
Elu on ilus.
Sel nädalal olen vaikselt saarel püsinud ja püüdnud omadega tasakaalu tagasi saada. On olnud ka vastulööke, mis mind küll hetkel absoluutselt ei kõiguta, sest need olid ju nii-nii etteaimatavad. Vanale karule uusi trikke ei õpeta, nagu öeldakse. Olen saanud eluatrgemaks, vähemalt inimeste, nende reaktsioonide, koha pealt.
Olen näinud kirkaid ja tähenduslikke unesid, liigun nende toel vaikselt oma soovide, eesmärkide poole, luues ise oma tulevikku. Elus on hetkel ka selliseid ilminguid, et mida oled sisimas soovinud, võibolla väga areldi unistanud ja kusagil nii poolkogemata välja öelnud... siis kohati on inimesed su ümber ikka väga tähelepanelikud ja haaravad kohe härjal sarvist. Minu puhul see töötab hästi - st olen küll suur mõtleja-unistaja, aga kui ise ei oska kusagilt alustada, kipub nii mõnigi asi soiku jääma. Sel puhul on sellised aktiivsemad indiviidid mulle suureks abiks, kes mäletavad mingeid asju, mida olen kuhugi poetanud ja kaasavad mind sinna-tänna. Seltsielu vähesuse üle ühesõnaga ma praegu õnneks kurta ei saa.
Ja täna hommikul olid mul õue peal kaks imeilusat ja suurtsugu pasknääri, kes tähtsal ilmel koera toidupotti revideerisid (vähemalt mingi kasu loomast!!:)). Saime tirtsuga neid toredaid olendeid enne hommikust kooli kiirustamist oma viis minutit jälgida. Imeilusad linnud oma roosakate selgade, terava pilgu, erksalt küütlevate sini-mustade tiivaotste ja helekollaste pealagedega, nii tore varane emotsioon, mis kogu päevale hea laengu andis!
Kõige parem on aga see, et ka eesseisev nädalavahetus on mul täiesti vaba- ei pea kuhugi minema, ei tule vastu võtta ka mingeid külalisi (toredate külaiste vastu pole mul küll midagi, aga ikkagi on teistmoodi olemine ja siis ju majapidamist ei edenda), saab lihtsalt ja mõnusalt omi asju nokitseda. Isegi ilm näib meid igati soosivat, sest päike on hommikust peale väljas.
Elu on ilus.
neljapäev, 28. oktoober 2010
Ilus oktoober, promeneerides ...
Elu möllab täistuuridel, täna alles tunnen, et olen väheke zombistunud, sest olen vahetpidamata aina toimetanud, teinud ja käinud ... Niipaljugi pole saanud, et maha istuda, hinge tõmmata ja hetkeks tagasi vaadata, mida ilusat on kogetud ... Nüüd teen seda siis teadlikult.
Hing on rõõmu ja toredust täis, olen saanud tuttavamaks ja lähemaks mitmete toredate inimestega.
Olen saanud kontkati paljudega, kes on kaua kadunud olnud.
Teisipäeval sain Haapsalus kokku oma ammuse hea sõbrannaga, kes elab praegu veelgi kaugemas ja ligipääsmatumas Eestimaa nurgas, kui mina. Istusime hilisel õhtutunnil ühes kõrvalises kohvikus, taustaks purjus soomlaste kisa, ja jõime teed. Rääksime olnust. Ja viimaks käisime Promenaadis jalutamas.
Ohh, milline kaunis elamus see oli! Ma polegi juhtunud kodulinnas sellesse ühte oma lemmikpaika vist juba kevadest saati ja tuleb tunnistada, vahepeal on seal ikka tohutult palju muutunud, võib öelda, et esmapilgul ei tunne toda kohta enam äragi.
Eriti tore oli seal käia just vastu südaööd ja kesknädalal - mitte ühtki hingelist kusagil, ainult valgus ja öised luigehääled ja laisk-loksuv merehingus kusagil mustavas lõpmatuses. Otse Kuursaali juurde on ehitatud väike majake, selline suurte akendega paviljon, kuhu saab kasvõi keset ööd sisse astuda, jalgu puhata, seal on puhas ja valge, kuigi praegusel aastaajal ka suhteliselt rõske.
Vana paadisilla asemele aga on tehtud uhkete valgete ääristega randumissild. Selle tipul seistes oli mul küll tunne, nagu oleksin maailma äärel või pigem isegi ületamas mingit piiri, kas ainult iseendas või üldse elus - kahelt poolt kalda äärest siras mulle vastu linn - minu linn, mis on olnud mulle koduks palju aastaid, täis omi varje, rõõme, suurt muret, igatsusi... Need puud ja kirikutornud ja kaarduv kallas olid tuttavlikud, ent mitte enam väga kutsuvad. Ometi need väikesed valgustäpikesed, see kaldaäärne valgustus tekitas hinge mingi seletamatu, meelitava tunde ... Kuid otse ees sirendas vaid vaikiv, mustendav, ainsagi väreluseta, külma niiskust uhkav merevesi, lõputu ööpilvedesse kaduv horisont, häguse kuuvalgusega segatud veelindude unised hääled kusagilt kaugustest. See oli vaid vaba loodus, mis kutsus mind määratult rohkem kui linn.
See oli minu väike tõehetk, sain veelkord sisimas kinnitust, et olen teinud õigeid otsuseid. Minu koht on rohkem looduse keskel kui linnakäras.
Hing on rõõmu ja toredust täis, olen saanud tuttavamaks ja lähemaks mitmete toredate inimestega.
Olen saanud kontkati paljudega, kes on kaua kadunud olnud.
Teisipäeval sain Haapsalus kokku oma ammuse hea sõbrannaga, kes elab praegu veelgi kaugemas ja ligipääsmatumas Eestimaa nurgas, kui mina. Istusime hilisel õhtutunnil ühes kõrvalises kohvikus, taustaks purjus soomlaste kisa, ja jõime teed. Rääksime olnust. Ja viimaks käisime Promenaadis jalutamas.
Ohh, milline kaunis elamus see oli! Ma polegi juhtunud kodulinnas sellesse ühte oma lemmikpaika vist juba kevadest saati ja tuleb tunnistada, vahepeal on seal ikka tohutult palju muutunud, võib öelda, et esmapilgul ei tunne toda kohta enam äragi.
Eriti tore oli seal käia just vastu südaööd ja kesknädalal - mitte ühtki hingelist kusagil, ainult valgus ja öised luigehääled ja laisk-loksuv merehingus kusagil mustavas lõpmatuses. Otse Kuursaali juurde on ehitatud väike majake, selline suurte akendega paviljon, kuhu saab kasvõi keset ööd sisse astuda, jalgu puhata, seal on puhas ja valge, kuigi praegusel aastaajal ka suhteliselt rõske.
Vana paadisilla asemele aga on tehtud uhkete valgete ääristega randumissild. Selle tipul seistes oli mul küll tunne, nagu oleksin maailma äärel või pigem isegi ületamas mingit piiri, kas ainult iseendas või üldse elus - kahelt poolt kalda äärest siras mulle vastu linn - minu linn, mis on olnud mulle koduks palju aastaid, täis omi varje, rõõme, suurt muret, igatsusi... Need puud ja kirikutornud ja kaarduv kallas olid tuttavlikud, ent mitte enam väga kutsuvad. Ometi need väikesed valgustäpikesed, see kaldaäärne valgustus tekitas hinge mingi seletamatu, meelitava tunde ... Kuid otse ees sirendas vaid vaikiv, mustendav, ainsagi väreluseta, külma niiskust uhkav merevesi, lõputu ööpilvedesse kaduv horisont, häguse kuuvalgusega segatud veelindude unised hääled kusagilt kaugustest. See oli vaid vaba loodus, mis kutsus mind määratult rohkem kui linn.
See oli minu väike tõehetk, sain veelkord sisimas kinnitust, et olen teinud õigeid otsuseid. Minu koht on rohkem looduse keskel kui linnakäras.
reede, 22. oktoober 2010
Seekord siis sedapidi
Selleaastane esimene lumi on siis maha sadanud või õieti küll tuleb teist raugematu hooga juba hommik otsa. Ega see mingi õige lumi pole, pigem selline püdel lörtsiläga, mis koguneb valkjate tombukestena ikka veel leherüüs olevatele vahtratele, sirelitele, tammedele ... Minu meelest tuli see lumi nüüd küll liiga vara ja kuidagi rikub kena sügispilti - on selline märg, raske ja kleepjas ega sobi sugugi sügisvärve varjama. Ainuke hea asi on see, et lörtsilumigi toob õue vähekenegi valguskübet juurde, minul on küll hommikuti sellises mitte päris pimedas, aga kaugeltki mitta ka valges jaheduses ärgates viimasel ajal niiiii meeletu uni, et....
Aga ega ma üldiselt nurise - eluke veerab endiselt kenasti, tegemised ja toimetamised sujuvad, elu on kiire, kirju ja tore. Viimaks ometi!
Aga ega ma üldiselt nurise - eluke veerab endiselt kenasti, tegemised ja toimetamised sujuvad, elu on kiire, kirju ja tore. Viimaks ometi!
teisipäev, 19. oktoober 2010
Kas see on õnn?
Veel üks imetabaselt kaunis nädalavahetus on mööda saanud ning kas pole mitte nii, et mida ilusam ja helgem on parasjagu käesolev aeg, seda kiiremini ta eest lippab?
Jah, on ikka veel ilus sügis. Kullalõõmas vahtrad aknataguseid virgutamas, karged, selged hommikud, aina varem pimedusse kaduvad õhtud ning pisut kummituslikud piimjat kuuvalget täis hatused ööd, mil mändide varjud kardinatel end aegamisi liigutavad, tuulega üle taeva kanduvate pilvede rütmis kord kadudes, siis jälle tekkides.
Reede õhtul oli kogu mu õu lindude päralt. Muru sees keksis nokkade ja sabade välkudes ringi 4-5 musträstast ning verandaäärisel troonisid uhketes kuubedes tihasepoisid, kes meie jalgratastel turnides oma akrobaadivõimeid näitasid - küll pea alaspidi lengstangidel, paarkaupa sadulas ja teab mis imemoodi kõõludes ja sellega tükiks ajaks nii silmailu kui muigamishetki pakkusid. Ju mu sõbrakesed suliskerad käisid omal moel kontrollimas, kas söögimaja ka sel aastal avatakse. Peaks vist toidusegudega alustama, enne kui hakkavad kostma nõudlikud koputused aknale- et hei, millal juba süüa saaks?!
Ja kui sellele loodusrõõmule lisada veel tõsiasi, et ka iseenda eluga oli põhjust kogu nädalavahetuse jagu igati ülirahul olla, võib vist postituse alguses esitatud küsimusele kõhklematult jaatavalt vastata!
Lõpetuseks taas üks kaunis laul, mis minu hetkeemotsioone igati tabavalt edasi annab:
Jah, on ikka veel ilus sügis. Kullalõõmas vahtrad aknataguseid virgutamas, karged, selged hommikud, aina varem pimedusse kaduvad õhtud ning pisut kummituslikud piimjat kuuvalget täis hatused ööd, mil mändide varjud kardinatel end aegamisi liigutavad, tuulega üle taeva kanduvate pilvede rütmis kord kadudes, siis jälle tekkides.
Reede õhtul oli kogu mu õu lindude päralt. Muru sees keksis nokkade ja sabade välkudes ringi 4-5 musträstast ning verandaäärisel troonisid uhketes kuubedes tihasepoisid, kes meie jalgratastel turnides oma akrobaadivõimeid näitasid - küll pea alaspidi lengstangidel, paarkaupa sadulas ja teab mis imemoodi kõõludes ja sellega tükiks ajaks nii silmailu kui muigamishetki pakkusid. Ju mu sõbrakesed suliskerad käisid omal moel kontrollimas, kas söögimaja ka sel aastal avatakse. Peaks vist toidusegudega alustama, enne kui hakkavad kostma nõudlikud koputused aknale- et hei, millal juba süüa saaks?!
Ja kui sellele loodusrõõmule lisada veel tõsiasi, et ka iseenda eluga oli põhjust kogu nädalavahetuse jagu igati ülirahul olla, võib vist postituse alguses esitatud küsimusele kõhklematult jaatavalt vastata!
Lõpetuseks taas üks kaunis laul, mis minu hetkeemotsioone igati tabavalt edasi annab:
esmaspäev, 11. oktoober 2010
Kellelegi seal üleval ma ilmselt siiski meeldin...
... sest nii lahedat, säravat ja uhket sünnipäeva pole mul veel kunagi olnud!!!
Ülevoolavalt positiivsed emotsioonid minus pulbitsevad alles täie hooga, nii et ei leia veel hetkel õigeid sõnu, et armsaid inimesi enda ümber piisavalt tänada ja ülistada, aga teadke, et te kõik (kahtlustan, et selle imearmsa väikese üllatuspeo taga on ühe imelise sõbra "karvane käsi" - eks ta ise teab, kellest jutt), kes laupäeval võtsid vaevaks minuga Fra Maresse tantsima tulla ja / või mind muul kaunil moel meeles pidasid, olen teile nii tänulik!
Haapsalu ja Märjamaa line-tantsijad on ühed erilised ja vahvad inimesed. Olete alati minu südames!!!
Ülevoolavalt positiivsed emotsioonid minus pulbitsevad alles täie hooga, nii et ei leia veel hetkel õigeid sõnu, et armsaid inimesi enda ümber piisavalt tänada ja ülistada, aga teadke, et te kõik (kahtlustan, et selle imearmsa väikese üllatuspeo taga on ühe imelise sõbra "karvane käsi" - eks ta ise teab, kellest jutt), kes laupäeval võtsid vaevaks minuga Fra Maresse tantsima tulla ja / või mind muul kaunil moel meeles pidasid, olen teile nii tänulik!
Haapsalu ja Märjamaa line-tantsijad on ühed erilised ja vahvad inimesed. Olete alati minu südames!!!
reede, 8. oktoober 2010
Päikesekiir päeva (kes sind on näinud...)
Kas sa näed, elul on siiski vahel ka päris kenasid üllatusi varuks.
Vaevalt paari tunni eest käis minu juures ootamatul kiirvisiidil üks väga kena ja tore inimene... Mmm, mõistagi taas minust värvikast minevikust. Ajasime vast nii paarkümmend minutit juttu, olime kohmetud ja rõõmsad ühteaegu nagu kunagi tesimelistena sai oldud ... Nooojah, ega ma ei salga, et olin sellesse inimesse koolipõlves ikka väga tugevalt kiindunud ka, (salaja muidugi mõista) nii et ... Jah, ja olin just hiljuti nii väheke nostalgitsedes tema peale mõelnud, lugenud oma teismeea kirjutisi temast ja arutlenud, kuidas tal võiks minna, mis ta teeb ... Elul on imelikud keerdkäigud ...
Nüüd tuli ta ja otsis mu siit väikeselt saarelt üles, kaasas naine ja pisike poeg ja... Kummaline tunne oli, ühelt poolt närivalt kohmetu ja meenutusi äratav, teisalt ... nii-nii rõõmus tunne, kui taaskord adud, et ka inimestel, keda sa juba aastaid näinud pole ja kes kunagi sinu südamele on nii palju tähendanud,... et sina ka neil veel meeles oled. Siis ei jää ju lihtsalt muud üle, kui naeratada! Kssvõi hetkeks rõõmustada.
Aitäh, mu salaarmastus, et sul meeles olin! Siin sulle ka väike pühendus:
Vaevalt paari tunni eest käis minu juures ootamatul kiirvisiidil üks väga kena ja tore inimene... Mmm, mõistagi taas minust värvikast minevikust. Ajasime vast nii paarkümmend minutit juttu, olime kohmetud ja rõõmsad ühteaegu nagu kunagi tesimelistena sai oldud ... Nooojah, ega ma ei salga, et olin sellesse inimesse koolipõlves ikka väga tugevalt kiindunud ka, (salaja muidugi mõista) nii et ... Jah, ja olin just hiljuti nii väheke nostalgitsedes tema peale mõelnud, lugenud oma teismeea kirjutisi temast ja arutlenud, kuidas tal võiks minna, mis ta teeb ... Elul on imelikud keerdkäigud ...
Nüüd tuli ta ja otsis mu siit väikeselt saarelt üles, kaasas naine ja pisike poeg ja... Kummaline tunne oli, ühelt poolt närivalt kohmetu ja meenutusi äratav, teisalt ... nii-nii rõõmus tunne, kui taaskord adud, et ka inimestel, keda sa juba aastaid näinud pole ja kes kunagi sinu südamele on nii palju tähendanud,... et sina ka neil veel meeles oled. Siis ei jää ju lihtsalt muud üle, kui naeratada! Kssvõi hetkeks rõõmustada.
Aitäh, mu salaarmastus, et sul meeles olin! Siin sulle ka väike pühendus:
Kümnendi viimane päev
Homme kukub siis see saatuslik päev, mil elu lööb ette uue, hirmuäratava numbri ja muretud kahekümnendad jäävad igaveseks seljataha.
Oleks vähe öeldud, et ma selle üle eriti ei rõõmusta. Pigem tahaks isegi vigiseda ja nuriseda. Aga ei tihka ju ka, ikkagi juubel ja puha.
Njah, suurt pidu ma ei korralda, ütlesin seda juba esimestele pärijatele. Ei ole ma iial armastanud suuri seltskondi ja mida aeg edasi, seda vähem. Nii et ... Jah, olen üks vana hingega noor inimene, nagu hiljuti üks tuttav mu kohta tabavalt ütles.
Ega ma otseselt oma kahekümnendaid taga nutma vist ei jäägi, olidki teised liig segased, oli tulutult palju sebimist, mässamist ühtede ja teisetga, suhteid, mis arenesid ebameeldivas suunas, palju edasi-tagasi kolimisi ja... Noh ,ütleb ju rahvasuugi, et kahekümnendad ongi suur eneseleidmise ja paikseadmise aeg.Nii mulgi.
Kunagi oli mul naivistlik arusaam, et kui saan kolmkümmend (näedsa, julgesingi selle arvu siiski välja öelda!) täis, siis on mu elus kindlad sihid, olen omadega paigas, mul on ilus elu ja ma ei rähkle enam rahutult sinna - tänna, ei otsi enam midagi suurt ega tähendusrikast.
Ei pidanud paika. Kolmkümmend tundus mu jaoks omamoodi tunnismärk sellest, et peaksin olema küps ja rahumeelne ja oma põhilised ideaalid, nn elu alustalad paika saanud. Ei midagi niisugust. Inimese põhiloomust ei muuda ilmselt miski - ei keskkonnavahetus, lisanduvad aastad, tööd ega suhted inimestega... Naiivne, rahutu ja rumal olin ma 15-, 20-, 25 -aastaselt... Samasugune olen ka nüüd, viimast päeva 29 aastaga koormatuna.
Jah, muidugi ma plaanisin, et sel ainukesel päeval kogu oma elus, mil saan järgmise ümmarguse numbri võrra rikkamaks, võiks teha midagi erilist, midagi teistsugust. Plaani sai pidama hakatud juba keset septembrit, aga ... Häh, näib, et elu ei ole jätkuvalt eriti minu poolt, minu poolehoidjad ( kui neid üldse veel kusagil tähislõpmatuses peaks leiduma) on mu sootuks unustanud. Ei taha mu plaanid korda minna. Pidevalt ilmnevad mingid takistused. Aga ma parem ei ole paljunõudlik ja lepin sellega, mis tuleb.
Vähemalt tantsima ma homme lähen, saagu mis saab. Ja loodan, et need vähesedki, kes minuga on ühineda lubanud, seda ka teevad.
Oleks vähe öeldud, et ma selle üle eriti ei rõõmusta. Pigem tahaks isegi vigiseda ja nuriseda. Aga ei tihka ju ka, ikkagi juubel ja puha.
Njah, suurt pidu ma ei korralda, ütlesin seda juba esimestele pärijatele. Ei ole ma iial armastanud suuri seltskondi ja mida aeg edasi, seda vähem. Nii et ... Jah, olen üks vana hingega noor inimene, nagu hiljuti üks tuttav mu kohta tabavalt ütles.
Ega ma otseselt oma kahekümnendaid taga nutma vist ei jäägi, olidki teised liig segased, oli tulutult palju sebimist, mässamist ühtede ja teisetga, suhteid, mis arenesid ebameeldivas suunas, palju edasi-tagasi kolimisi ja... Noh ,ütleb ju rahvasuugi, et kahekümnendad ongi suur eneseleidmise ja paikseadmise aeg.Nii mulgi.
Kunagi oli mul naivistlik arusaam, et kui saan kolmkümmend (näedsa, julgesingi selle arvu siiski välja öelda!) täis, siis on mu elus kindlad sihid, olen omadega paigas, mul on ilus elu ja ma ei rähkle enam rahutult sinna - tänna, ei otsi enam midagi suurt ega tähendusrikast.
Ei pidanud paika. Kolmkümmend tundus mu jaoks omamoodi tunnismärk sellest, et peaksin olema küps ja rahumeelne ja oma põhilised ideaalid, nn elu alustalad paika saanud. Ei midagi niisugust. Inimese põhiloomust ei muuda ilmselt miski - ei keskkonnavahetus, lisanduvad aastad, tööd ega suhted inimestega... Naiivne, rahutu ja rumal olin ma 15-, 20-, 25 -aastaselt... Samasugune olen ka nüüd, viimast päeva 29 aastaga koormatuna.
Jah, muidugi ma plaanisin, et sel ainukesel päeval kogu oma elus, mil saan järgmise ümmarguse numbri võrra rikkamaks, võiks teha midagi erilist, midagi teistsugust. Plaani sai pidama hakatud juba keset septembrit, aga ... Häh, näib, et elu ei ole jätkuvalt eriti minu poolt, minu poolehoidjad ( kui neid üldse veel kusagil tähislõpmatuses peaks leiduma) on mu sootuks unustanud. Ei taha mu plaanid korda minna. Pidevalt ilmnevad mingid takistused. Aga ma parem ei ole paljunõudlik ja lepin sellega, mis tuleb.
Vähemalt tantsima ma homme lähen, saagu mis saab. Ja loodan, et need vähesedki, kes minuga on ühineda lubanud, seda ka teevad.
esmaspäev, 4. oktoober 2010
Ajas muutumisest
Jäin mõtlema selle üle, kui imelikul ja mõneti isegi imelisel kombel võib inimene ise ja nähtused, soovid, ootused tema ümber seoses selle kõigega ajas muutuda.
Mulle on alati väga meeldinud tants ja liikumine. Olen naudinguga vaadanud, kuidas teised seda teevad - mind on võlunud iluvõimlemine ja peotants, showtants, tegelikult kõik tantsuliigid. Vaatamisest veel enam olen aga tahtnud ka ise osake sellest olla. Liikuda. Muusikast ja oma keha plastilisusest rõõmu tunda, oma liikumisi kontrolli alla saada, neid seal hoida. Tunda ennast tantsides uhke ja vabana.
Lapsena jäin kuidagi küündimatuks, pidudel olin alati müürililleke ja vastavaid trenne kas siis polnud või ei osanud/julgenud ma nendesse minna. Nii jäin ma alati kurvaks kõrvaltvaatajaks, sisimas unistajaks. Täiskasvanuea saabudes tunnistasin endale - jälle on üks unistus purunenud, tantsijat-liikujat ei saa minust küll vist iialgi.
Ent siiski, kas sa näe- pole ma veel kolmekümnenegi ja juba tantsin nagu pöörane! Kolm line-tantsu aastat on möödunud kui tuuletiivul, inspireerides, arendades ja rõõmustades mind rohkem kui lootagi julgesin. Ja nüüd on lootust, et saan ehk lähitulevikus ka nn moodsamate, pisut teistsuguste tantsustiilidega tutvust teha. Tuleb tõdeda, et kunagi pole hilja. Ka 27- aastaselt alustades ning järjekindlalt edasi liikudes on veel võimalik tantsijaks saada. Minu sisemine mina on kasvanud suuremaks, kindlameelsemaks, olen teinud talle suure pai. Kunagi pole hilja oma unistusi ellu viia!
Ka muus osas tundun endale muutununa. Kõhkval ja uimerdavast minast on vähe järel, kui midagi teen, siis ka teen, ei anna endale armu, ei jäta kõhklustele enam nii palju ruumi. Kahjuks hakkab sellega ühes pisut kaduma, tuhmuma ka minu malbem, romantilisem pool, kuid tuleb tunnistada- see pool pole mind elus ka kuigi palju edasi aidanud, pigem isegi vastupidi.
Niisiis- ütlesin ära tööpakkumisest, mis mulle lõpuni asuaks jäädes siiski kohe kuidagi ei sobinud. Tulevikku tuleb siiski vaadata selge pilguga ning ei saa kartma jääda, et kui ma keeldun, hakatakase mulle äkki viltu vaatama või mingil moel mu tiibu kärpima.
Ma ei loo ka enam eneseleillusioone inimeste suhtes, kes ujuvad välja kusagilt minu kaugetest minevikuvarjudest ja soovivad tagasi oma kohta minu elus, mis neile ehk kunagi kuuluski, kuid mille nad vabatahtlikult oma käitumisega on ammugi millelegi muule loovutanud. Ei looda, et kõik on taas nii tore, ilus ja korras nagu muiste. Ei ole, ei saagi olla, sest elu on edasi läinud, nii teised inimesed kui mina ise oleme vahepeal muutunud. On muidugi väga tore, kui saan oma olemasoluga kedagi rõõmustada, veel parem, kui neile ka päriselt tähtis olen. Aga ei kriipsugi enamat. Ei mingeid helgeid õhulosse ega suuri tulevikuplaane. Minu unistusi on liialt palju põrmu trambitud, liialt palju mu naiivset ja romantilist poolt ära kasutatud, et ei saa lasta endal taas hetkeemotsiooni põhjal murduda. Elagu jääkuninganna minus!
Ehk et lühidalt minu hetkesises kokku võtta, siis: kui üksikud eraelulised pisisegad välja jätta, on mu töö- ja hobielu praegu kenasti tasakaalus, nii et hoolimata pidevalt kummitavast sügisväsimusest võin enesega päris rahul olla.
Mulle on alati väga meeldinud tants ja liikumine. Olen naudinguga vaadanud, kuidas teised seda teevad - mind on võlunud iluvõimlemine ja peotants, showtants, tegelikult kõik tantsuliigid. Vaatamisest veel enam olen aga tahtnud ka ise osake sellest olla. Liikuda. Muusikast ja oma keha plastilisusest rõõmu tunda, oma liikumisi kontrolli alla saada, neid seal hoida. Tunda ennast tantsides uhke ja vabana.
Lapsena jäin kuidagi küündimatuks, pidudel olin alati müürililleke ja vastavaid trenne kas siis polnud või ei osanud/julgenud ma nendesse minna. Nii jäin ma alati kurvaks kõrvaltvaatajaks, sisimas unistajaks. Täiskasvanuea saabudes tunnistasin endale - jälle on üks unistus purunenud, tantsijat-liikujat ei saa minust küll vist iialgi.
Ent siiski, kas sa näe- pole ma veel kolmekümnenegi ja juba tantsin nagu pöörane! Kolm line-tantsu aastat on möödunud kui tuuletiivul, inspireerides, arendades ja rõõmustades mind rohkem kui lootagi julgesin. Ja nüüd on lootust, et saan ehk lähitulevikus ka nn moodsamate, pisut teistsuguste tantsustiilidega tutvust teha. Tuleb tõdeda, et kunagi pole hilja. Ka 27- aastaselt alustades ning järjekindlalt edasi liikudes on veel võimalik tantsijaks saada. Minu sisemine mina on kasvanud suuremaks, kindlameelsemaks, olen teinud talle suure pai. Kunagi pole hilja oma unistusi ellu viia!
Ka muus osas tundun endale muutununa. Kõhkval ja uimerdavast minast on vähe järel, kui midagi teen, siis ka teen, ei anna endale armu, ei jäta kõhklustele enam nii palju ruumi. Kahjuks hakkab sellega ühes pisut kaduma, tuhmuma ka minu malbem, romantilisem pool, kuid tuleb tunnistada- see pool pole mind elus ka kuigi palju edasi aidanud, pigem isegi vastupidi.
Niisiis- ütlesin ära tööpakkumisest, mis mulle lõpuni asuaks jäädes siiski kohe kuidagi ei sobinud. Tulevikku tuleb siiski vaadata selge pilguga ning ei saa kartma jääda, et kui ma keeldun, hakatakase mulle äkki viltu vaatama või mingil moel mu tiibu kärpima.
Ma ei loo ka enam eneseleillusioone inimeste suhtes, kes ujuvad välja kusagilt minu kaugetest minevikuvarjudest ja soovivad tagasi oma kohta minu elus, mis neile ehk kunagi kuuluski, kuid mille nad vabatahtlikult oma käitumisega on ammugi millelegi muule loovutanud. Ei looda, et kõik on taas nii tore, ilus ja korras nagu muiste. Ei ole, ei saagi olla, sest elu on edasi läinud, nii teised inimesed kui mina ise oleme vahepeal muutunud. On muidugi väga tore, kui saan oma olemasoluga kedagi rõõmustada, veel parem, kui neile ka päriselt tähtis olen. Aga ei kriipsugi enamat. Ei mingeid helgeid õhulosse ega suuri tulevikuplaane. Minu unistusi on liialt palju põrmu trambitud, liialt palju mu naiivset ja romantilist poolt ära kasutatud, et ei saa lasta endal taas hetkeemotsiooni põhjal murduda. Elagu jääkuninganna minus!
Ehk et lühidalt minu hetkesises kokku võtta, siis: kui üksikud eraelulised pisisegad välja jätta, on mu töö- ja hobielu praegu kenasti tasakaalus, nii et hoolimata pidevalt kummitavast sügisväsimusest võin enesega päris rahul olla.
neljapäev, 23. september 2010
Tumedam pool
Olen viimasel ajal üha sagedamini ja põhjalikumalt veidralt sünges meeleolus, ei teagi, tuleb see kehvast planeetide seisust või on oma roll mängida siin aina süveneval sügisel ning suurel, hõlmamatul üksindusel.
Tundub, et elu kipub aina kiiva kiskuma, et asjad minu elus ei liigu hetkel kas üldse mitte või siis lähevad suisa vales suunas. Nullpunkt, must auk. Misiganes. Olen teinud valesid otsuseid. Läinud edasimineku asemel tagasi. Ja millal, mis hetkest see algas, ei taipagi.
Minu eesmärgiks on viimase aasta jooksul olnud saada teadlikult paremaks inimeseks. Olen teadlikult hakanud tegelema enese meelte rahustamisega, hingelt suuremaks, täiuslikumaks kasvamisega. Lugenud joogast ja tervendavast kodust, võimelnud, et ennast halbadest ainetest ja mõtetest vabstada, hakanud tervislikumalt toituma, kuulanud palju rahustavat muusikat, suundunud tegelema käsitööga, et meeli paremini tasakaalustada. Ikka saabub selliseid tagasilööke, et hoia ja keela.
Pole kusagile kadunud mu meeletud peavaluhood, veel vähem on taltunud mu aeg-ajalt ikka täiesti mustaks ja krussi tõmbuvad närvid. Pole ka mõtted suurt helgemaks muutunud. Kõige tipuks on tirts aina sagedamini ja sagedamini haige. Õigupoolest ta enam päris terveks ei saagi, enne kui uus haigushoog ta vallutab. Midagi on meie elus väga valesti.
Viimasel ajal leian sageli end lisaks mõttelt, et olen muutunud kuidagi kalgimaks, julmemaks. Vähe sellest, et ma enam ammu peaaegu ühtki inimest usaldada ei suuda, kõigesse ilusasse, heatahtlikku sügava irooniaga suhtun, inimesi vahel isegi põlgan, olen muutunud julmemaks ka palju muu suhtes.
Võtkem kasvõi näiteks noodsamad hiired, kellega juba kaua tulutut võitlust pean ja kelle tegemisi ka siinsetel blogilehtedel varasemalt mitut puhku kajastanud olen. Sügise hakul olid nad taas varakult platsis. OLi ju neile soodne talv ja veelgi soodsam suvi ja nii nad paljunevad nagu hullud.
Olen kogu septembri neile mürgikuulikesi pannud, mis on kui imeväel ära söödud. Aga hiired majast ei kao. Sel kolmapäeval avastasin oma kuivainete riiulit sortides, et need maidad on kõik mu 4 tagavaraks pandud jahukotti puruks närinud ja köök kattus hetkega paksu jahukorraga. Et mu närv oli juba enne seda minikatastroofigi igausugu elu jaburustest piisavalt must, oli see avastus juhuslikult seekornde viimane tilk mu kannatustekarikasse. Tundsin jõuetut viha. Tahtsin karjuda, jalgu trampida, asju loopida. Kuidagi oma pulbitsevat emotsiooni vägivaldsel moel väljendada. Ja mingi kaine mõistus lausus kusagilt kõrgustest- mida sa teed, metslane? Ise tahad veel haritud inimene olla, katsu end õige talitseda. Katsusingi. Ja kuidas see talitsemine siis välja nägi?
Võtsin sellise ebanormaalselt täiusliku rahuga 2 alustassi, riivisin nende peale rotimürki, siis segasin hulka todasama mööda kööki laialipudenenud jahu. Tegin kaks korralikku alutassitäit seda saatanlikku gemüset ja panin need hiirte lemmikpaikadesse valmis. Head isu, sindrid, soovisin neile mõttes. Ja kuulsin öösel läbi une, kuidas taldrikud kolisevad. Kuidas need jumala loomakesed heas usus mürgitatud toitu vitsutavad. Olin endaga rahul!
No öelge nüüd, kui see pole julmus ja kalkus, siis mis see veel on? Täna hommikul üht väga ilusat ja südamlikku raamatut lugedes tekkis mulle silme ette järsku kujutluspilt sellest, kuidas aegamööda täituvad kõik mu korteri seinad ja põrandaaalused väikeste valgete hiireluudega ja kuidas mina rahulikult selle surnuaia peal oma kalki elu edasi elan. Midagi tundmata, kedagi enese ligi laskmata, kõige ilusa ja hella üle vaid sarkastiliselt muiates.
Mis inimse niisuguseks muudab? Vaatad ennast kõrvalt ja hakkab õudne. Ise arvad, et oled kena ja armas olevus, aga tegelikult oled juba noorena seest mäda koletis?
Nii hea oleks ennast välja vabandada - öelda, et mul on olnud raske elu, keeruline saatus, olen sattunud kokku paljude selliste inimestega, kes on minuga vastikult käitunud, mind ära kasutanud, mind endast eemale heitnud, kui mind enam vaja pole. Aga mul on ju olnud ka rõõmu kohtuda inimestega, kes on olnud head, hoolivad ja omakasupüüdmatud. Teinud mulle head ise midagi vastu tahtmata!
Miks kipuvad just valusad haavad inimese üle domineerima? Miks hea ruttu meelest unub, aga halb ja ülekohus tekitavad nii suure kibestumuse, et see hakkab meie elu üle valitsema? Muudab meid nenedeks tumedateks ja kalkideks monstrumiteks, keda me oma hinges niiväga jälestame, kuid keda me kõikidest püüetest hoolimata ühel hommikul iseennast peeglist vaadates enesele otsa põrnitsemas näeme?
Tundub, et elu kipub aina kiiva kiskuma, et asjad minu elus ei liigu hetkel kas üldse mitte või siis lähevad suisa vales suunas. Nullpunkt, must auk. Misiganes. Olen teinud valesid otsuseid. Läinud edasimineku asemel tagasi. Ja millal, mis hetkest see algas, ei taipagi.
Minu eesmärgiks on viimase aasta jooksul olnud saada teadlikult paremaks inimeseks. Olen teadlikult hakanud tegelema enese meelte rahustamisega, hingelt suuremaks, täiuslikumaks kasvamisega. Lugenud joogast ja tervendavast kodust, võimelnud, et ennast halbadest ainetest ja mõtetest vabstada, hakanud tervislikumalt toituma, kuulanud palju rahustavat muusikat, suundunud tegelema käsitööga, et meeli paremini tasakaalustada. Ikka saabub selliseid tagasilööke, et hoia ja keela.
Pole kusagile kadunud mu meeletud peavaluhood, veel vähem on taltunud mu aeg-ajalt ikka täiesti mustaks ja krussi tõmbuvad närvid. Pole ka mõtted suurt helgemaks muutunud. Kõige tipuks on tirts aina sagedamini ja sagedamini haige. Õigupoolest ta enam päris terveks ei saagi, enne kui uus haigushoog ta vallutab. Midagi on meie elus väga valesti.
Viimasel ajal leian sageli end lisaks mõttelt, et olen muutunud kuidagi kalgimaks, julmemaks. Vähe sellest, et ma enam ammu peaaegu ühtki inimest usaldada ei suuda, kõigesse ilusasse, heatahtlikku sügava irooniaga suhtun, inimesi vahel isegi põlgan, olen muutunud julmemaks ka palju muu suhtes.
Võtkem kasvõi näiteks noodsamad hiired, kellega juba kaua tulutut võitlust pean ja kelle tegemisi ka siinsetel blogilehtedel varasemalt mitut puhku kajastanud olen. Sügise hakul olid nad taas varakult platsis. OLi ju neile soodne talv ja veelgi soodsam suvi ja nii nad paljunevad nagu hullud.
Olen kogu septembri neile mürgikuulikesi pannud, mis on kui imeväel ära söödud. Aga hiired majast ei kao. Sel kolmapäeval avastasin oma kuivainete riiulit sortides, et need maidad on kõik mu 4 tagavaraks pandud jahukotti puruks närinud ja köök kattus hetkega paksu jahukorraga. Et mu närv oli juba enne seda minikatastroofigi igausugu elu jaburustest piisavalt must, oli see avastus juhuslikult seekornde viimane tilk mu kannatustekarikasse. Tundsin jõuetut viha. Tahtsin karjuda, jalgu trampida, asju loopida. Kuidagi oma pulbitsevat emotsiooni vägivaldsel moel väljendada. Ja mingi kaine mõistus lausus kusagilt kõrgustest- mida sa teed, metslane? Ise tahad veel haritud inimene olla, katsu end õige talitseda. Katsusingi. Ja kuidas see talitsemine siis välja nägi?
Võtsin sellise ebanormaalselt täiusliku rahuga 2 alustassi, riivisin nende peale rotimürki, siis segasin hulka todasama mööda kööki laialipudenenud jahu. Tegin kaks korralikku alutassitäit seda saatanlikku gemüset ja panin need hiirte lemmikpaikadesse valmis. Head isu, sindrid, soovisin neile mõttes. Ja kuulsin öösel läbi une, kuidas taldrikud kolisevad. Kuidas need jumala loomakesed heas usus mürgitatud toitu vitsutavad. Olin endaga rahul!
No öelge nüüd, kui see pole julmus ja kalkus, siis mis see veel on? Täna hommikul üht väga ilusat ja südamlikku raamatut lugedes tekkis mulle silme ette järsku kujutluspilt sellest, kuidas aegamööda täituvad kõik mu korteri seinad ja põrandaaalused väikeste valgete hiireluudega ja kuidas mina rahulikult selle surnuaia peal oma kalki elu edasi elan. Midagi tundmata, kedagi enese ligi laskmata, kõige ilusa ja hella üle vaid sarkastiliselt muiates.
Mis inimse niisuguseks muudab? Vaatad ennast kõrvalt ja hakkab õudne. Ise arvad, et oled kena ja armas olevus, aga tegelikult oled juba noorena seest mäda koletis?
Nii hea oleks ennast välja vabandada - öelda, et mul on olnud raske elu, keeruline saatus, olen sattunud kokku paljude selliste inimestega, kes on minuga vastikult käitunud, mind ära kasutanud, mind endast eemale heitnud, kui mind enam vaja pole. Aga mul on ju olnud ka rõõmu kohtuda inimestega, kes on olnud head, hoolivad ja omakasupüüdmatud. Teinud mulle head ise midagi vastu tahtmata!
Miks kipuvad just valusad haavad inimese üle domineerima? Miks hea ruttu meelest unub, aga halb ja ülekohus tekitavad nii suure kibestumuse, et see hakkab meie elu üle valitsema? Muudab meid nenedeks tumedateks ja kalkideks monstrumiteks, keda me oma hinges niiväga jälestame, kuid keda me kõikidest püüetest hoolimata ühel hommikul iseennast peeglist vaadates enesele otsa põrnitsemas näeme?
teisipäev, 21. september 2010
Minu salaarmastus
Täna lõpuks olen ma Temaga kahekesi. Viimaks ometi! Oma valusarmsa majaga.
Ta on alati liiga kaugel, liiga kättesaamatu, ent ometi on tema ümber kõik nii oma, et see teeb peaaegu haiget. Ikka on ta vari mul kannul – mõtteid painamas, unelmaid täitmas, lõputuid küsimusi esitamas … Alatihti on ta salapäraselt reetlik, ahvatlevalt kättesaamatu, nii et ajab mu lihtsalt hulluks. Ma püüan ja püüan, aga siplen ikka abitult nagu kärbes suure ämbliku võrgus. Tema ainult irvitab mu üle. Pisut kaastundlikult ja pisut kurvameelselt.
Olen teda imetlenud: pildistanud, pilguga õhku maalinud ja olen tema eest jõuetus vihas läbi kuuvalgel sahisevate oalehtede pagenud, ronides paanikas otse üle võrktara … Ent ometi olen varem või hiljem alandliku usklikuna pidanud oma templisse tagasi pöörduma. Miski tõmbab, lausa veab kätt- ja südantpidi kord veidi kõhklevalt, kuid enamasti paratamatusele omase otsustavusega, tagasi tema poole.
Ta on minu kannatus ja armastus, minu helgeim rõõm ja ülim kirgastumine, minu metsikuim madalus ja põrgulikem piin. Temas seguneb minu häbi ja ülevus.
Ajuti on ta juba peaaegu võõraks jäämas, ent ometi on kord kootud niidistik aja jooksul karastunud vastupidavaks ja suisa katkematuks kangaks. Jah, tõesti – mida kaugemal temast olen, seda valusamalt tunnen temast puudust. Ajuti muretsen ja igatsen suisa hullumiseni, tahtes vaid tagasi tema juurde, kuigi kaine mõistus mind sõitleb ja ulmades hoiatab. Samas kaob ta jälle päevadeks ja nädalateks mälust nagu poleks teda olemaski …
Siis tuleb jälle südame hääl mängu ja selle vastu enam ei saa. Pean aina ja uuesti minema ning end tema hoolde usaldama. Tema vananeva pale eest hoolitsema. Teda lõpmatult kaitsma ja armastama.
Ta on liiga südame külge kasvanud ja oma.
Tahaksin kohe täna, vaevu üle luitunud läve astunud, asuda hoolitsema- värvima, kitkuma, siluma, koristama, pesema, parandama …. Mul on unistus rajada sinna oma pesa, oma mõnus ja turvaline maailm, kust keegi mind kätte ei saaks. Kui ainult …. Jah. Vastik ebaõiglane elu, keerdkäikudega saatus ning kõik muud ilusad ja vabandavad sõnad, miks on nii läinud …. Aga tegelikult, vaata endale ausameelselt otsa ja ütle: omaenda saamatus ja oskamatus. Karm ja valus, oi kui valus see ilustamata tõde on, mis siitsamast ilmahoolde jäetud hoonena sulle etteheitvalt otsa vahib.
Alles nüüd, siin seistes ja pilgul ringi uidata lastes saan aru, kui väga olen nende järele igatsenud. Loen aina ilusatest, LIIGA korralikest majadest ja LIIGA hoolitsetud aedadest kaugetes maades ja tunnen kurvastust omaenese hooletuse pärast. Oma küündimatuse ja tulutu südamevalu pärast. Oma maja, oma aia, oma käestlibiseva aja pärast.
Ja ma näen, kuidas kogu see hõlmamatu aare juba mul vaikselt lagunema hakkab, kuidas rõdupiirded mõranevad, klassid kukuvad kildudeks, katus koliseb ja tilgub läbi, viljapuud metsistuvad, peenrad ununevad, umbrohi ja prügikola võtavad kõikjal võimust. Tahaksin neile vaid öelda – ärgu nad niiväga muretsegu, nad on mul kogu aeg meeles. Ma vaid kogun veel natuke jõudu, et siis … ühel päeval – rohelisel kevadel või vihmasel varasuvel, kuldsel sügishämaral või kargel talvehommikul - tulla neid päästma!
Olgu see tänane selle pika ja vaevarikka teekonnas alustuseks.
On külm ja vihmane juulipäev ning ma lähen külla. Saan Ta omaenese võtmega lukust lahti keerata, süda hõiskamas ja muretsemas ühekorraga. Enne minekut aga seisatan viivuks väraval, peaaegu uskumata, et see veel võimalik on. Mina ja Tema, ah et ükskord koitis ka SEE päev! … Tõmban kopsud niisket suveõhku täis ja lähen.
Tuhmunud, paakuv - kooruva värviga välisuks. Kunagi oli see heleda puidu karva, helekollaseks lakitud. Nüüd ei teagi enam nimetada, on see pigem hall või kollane.
Külm koilõhnane eeskoda, tuttavlik saepururida kirjul vaibal ning krääksuv vaheuks, mida kõik saabuvad või lahkuvad külalised miskipärast alailma valele poole lahti üritavad teha.
Suur esik. See on jahe, hämar ja minu kujutlusis alati pisut tolmune. Ka nüüd näib ta veidi sünge - sopiline mustav trepialune, turritavad nagiotsad, unarule vajunud peegli läige, kolisevad radiaatoritorud laes ning seintel.
Pruunjaspunane toatrepp. See on palju väiksem kui ma mäletasin. Madalad kuluva värviga astmed, mis astumise all tuttavlikult põntsuvad. Mäletan neil siiani kaikumas ema samme, mida iialgi ei andnud kellegi teise omadega segi ajada. Kerged, kõpsuvad ja kindlameelsed. Kuidas neid on oodatud! Mõnikord ka pisut kardetud.. Hiljem lisandusid sammuderitta õe rutakalt tümpsivad jäljed, aga teisi ei mäletagi peaaegu … Ning heledat tooni läikiva pinnaga sirge käsipuu, millelt väiksena keelust hoolimata kõhuli alla sai siueldud.
Kõik on siin majas kuidagi väiksemaks jäänud, olles kulunum, laokile jäetum, tolmusem … Välja arvatud ehk trepiesine aknalaud, mis on sama kõrgel kui mäletasin. Ikka parajalt kättesaamatu, valgusküllane, külmade tuulehingustega ümbritsetud.
Siin on meie pere lõhn, mis laotub lummutisena üle kogu maja. Paljud on seda imelikuks pidanud, aga meiega on see alati kaasas käinud. See on moodustunud vanadest koitanud riidekuhjadest maalt toodud kappides, värskest aiamullast, isa tehtud mööbli saepurust, noodi- ja raamatutolmust, garaažis kuivavatest kalavõrkudest, alailma helisenud klaveriklahvidest ja kindlasti veel loendamatust hulgast muudest ainult meile omastest pisiasjadest. Nüüd on sellele lisandunud kurblik unustuse ja ükskõiksuse iiveldamaajav nüanss. See on kirbe ja lagundav musta masenduse ja hooletu kahetsuse hõng, sest kunagist meid, kes seda maja asustas-elustas, pole enam. Kõik on pudemetena ilmas laiali, saatjaks vaid harvad helged mälestused segamini valusate ja ilututega. See maja, olles ise küll juba hooletusest ja üksindusest haige, põdev ja varavana, aga hoiab neid kõiki veel endas.
Trepi ülemine made läigib endiselt. Vaid sellest paigast majas jääb alati miskipärast värskeltpestud põranda mulje, sest värvides sai see alati topeltkoguse - korraga värviti üle nii suur esikuhall kui trepp ja tema jäi täpselt sinna vahepeale. Igal laupäeval pesti just seda paika kaks korda, sest pesta tuli nii halli põrandat kui treppi ja see jäi kahe vahepeale. Nüüd läigibki ta, otsekui vanade meenutuste kiuste tolmu seest välja astunud.
Astmeid mööda, mis on ikka veel, peale nii paljusid ärevaid aegu ja aastaid, on nii jalgades, nagu ma poleks kunagi ära käinudki, üles jõudnud, nõjatun vastu heledat puitseina, tõstan hetkeks pilgu ning jään oimetult vahtima –eriilmelisi laearmatuure, soemüürijuppi, tagumistesse tubadesse suunduvaid tumendavaid ukseavasid, luitunud ja juba narmendama kippuvaidki isetehtud erksatriibulisi kaltsuvaipu, lakitud ja lihtsate puitkaunistustega seinakappe, jääklaasidega topeltuksi, üksikuid vildakile vajunud kunstiteoseid lagedatel seintel, tuule käes lehvivaid pitskardinaid ja nikerdatud alustele kuivanud ronililli … Kunagine au ja hiilgus, nüüd aina enam tolmu ja unustuse kätte hajuv. Mõtlen ahastades, kas polnud see mitte andestamatu viga, siit kunagi, nooruse uljus ja avastamata ahvatlused tagant kannustamas, uisa -päisa põgeneda? Kas nüüd kunagi avanebki enam võimalust tagasi tulla? Ma mõtlen - mitte niisama, halemeelselt külla, vaid tulla teadlikult päriseks, igaveseks? Nagu olen ulmades miljoneid kordi kujutlenud, igatsenud, soovinud?
Ta on alati liiga kaugel, liiga kättesaamatu, ent ometi on tema ümber kõik nii oma, et see teeb peaaegu haiget. Ikka on ta vari mul kannul – mõtteid painamas, unelmaid täitmas, lõputuid küsimusi esitamas … Alatihti on ta salapäraselt reetlik, ahvatlevalt kättesaamatu, nii et ajab mu lihtsalt hulluks. Ma püüan ja püüan, aga siplen ikka abitult nagu kärbes suure ämbliku võrgus. Tema ainult irvitab mu üle. Pisut kaastundlikult ja pisut kurvameelselt.
Olen teda imetlenud: pildistanud, pilguga õhku maalinud ja olen tema eest jõuetus vihas läbi kuuvalgel sahisevate oalehtede pagenud, ronides paanikas otse üle võrktara … Ent ometi olen varem või hiljem alandliku usklikuna pidanud oma templisse tagasi pöörduma. Miski tõmbab, lausa veab kätt- ja südantpidi kord veidi kõhklevalt, kuid enamasti paratamatusele omase otsustavusega, tagasi tema poole.
Ta on minu kannatus ja armastus, minu helgeim rõõm ja ülim kirgastumine, minu metsikuim madalus ja põrgulikem piin. Temas seguneb minu häbi ja ülevus.
Ajuti on ta juba peaaegu võõraks jäämas, ent ometi on kord kootud niidistik aja jooksul karastunud vastupidavaks ja suisa katkematuks kangaks. Jah, tõesti – mida kaugemal temast olen, seda valusamalt tunnen temast puudust. Ajuti muretsen ja igatsen suisa hullumiseni, tahtes vaid tagasi tema juurde, kuigi kaine mõistus mind sõitleb ja ulmades hoiatab. Samas kaob ta jälle päevadeks ja nädalateks mälust nagu poleks teda olemaski …
Siis tuleb jälle südame hääl mängu ja selle vastu enam ei saa. Pean aina ja uuesti minema ning end tema hoolde usaldama. Tema vananeva pale eest hoolitsema. Teda lõpmatult kaitsma ja armastama.
Ta on liiga südame külge kasvanud ja oma.
Tahaksin kohe täna, vaevu üle luitunud läve astunud, asuda hoolitsema- värvima, kitkuma, siluma, koristama, pesema, parandama …. Mul on unistus rajada sinna oma pesa, oma mõnus ja turvaline maailm, kust keegi mind kätte ei saaks. Kui ainult …. Jah. Vastik ebaõiglane elu, keerdkäikudega saatus ning kõik muud ilusad ja vabandavad sõnad, miks on nii läinud …. Aga tegelikult, vaata endale ausameelselt otsa ja ütle: omaenda saamatus ja oskamatus. Karm ja valus, oi kui valus see ilustamata tõde on, mis siitsamast ilmahoolde jäetud hoonena sulle etteheitvalt otsa vahib.
Alles nüüd, siin seistes ja pilgul ringi uidata lastes saan aru, kui väga olen nende järele igatsenud. Loen aina ilusatest, LIIGA korralikest majadest ja LIIGA hoolitsetud aedadest kaugetes maades ja tunnen kurvastust omaenese hooletuse pärast. Oma küündimatuse ja tulutu südamevalu pärast. Oma maja, oma aia, oma käestlibiseva aja pärast.
Ja ma näen, kuidas kogu see hõlmamatu aare juba mul vaikselt lagunema hakkab, kuidas rõdupiirded mõranevad, klassid kukuvad kildudeks, katus koliseb ja tilgub läbi, viljapuud metsistuvad, peenrad ununevad, umbrohi ja prügikola võtavad kõikjal võimust. Tahaksin neile vaid öelda – ärgu nad niiväga muretsegu, nad on mul kogu aeg meeles. Ma vaid kogun veel natuke jõudu, et siis … ühel päeval – rohelisel kevadel või vihmasel varasuvel, kuldsel sügishämaral või kargel talvehommikul - tulla neid päästma!
Olgu see tänane selle pika ja vaevarikka teekonnas alustuseks.
On külm ja vihmane juulipäev ning ma lähen külla. Saan Ta omaenese võtmega lukust lahti keerata, süda hõiskamas ja muretsemas ühekorraga. Enne minekut aga seisatan viivuks väraval, peaaegu uskumata, et see veel võimalik on. Mina ja Tema, ah et ükskord koitis ka SEE päev! … Tõmban kopsud niisket suveõhku täis ja lähen.
Tuhmunud, paakuv - kooruva värviga välisuks. Kunagi oli see heleda puidu karva, helekollaseks lakitud. Nüüd ei teagi enam nimetada, on see pigem hall või kollane.
Külm koilõhnane eeskoda, tuttavlik saepururida kirjul vaibal ning krääksuv vaheuks, mida kõik saabuvad või lahkuvad külalised miskipärast alailma valele poole lahti üritavad teha.
Suur esik. See on jahe, hämar ja minu kujutlusis alati pisut tolmune. Ka nüüd näib ta veidi sünge - sopiline mustav trepialune, turritavad nagiotsad, unarule vajunud peegli läige, kolisevad radiaatoritorud laes ning seintel.
Pruunjaspunane toatrepp. See on palju väiksem kui ma mäletasin. Madalad kuluva värviga astmed, mis astumise all tuttavlikult põntsuvad. Mäletan neil siiani kaikumas ema samme, mida iialgi ei andnud kellegi teise omadega segi ajada. Kerged, kõpsuvad ja kindlameelsed. Kuidas neid on oodatud! Mõnikord ka pisut kardetud.. Hiljem lisandusid sammuderitta õe rutakalt tümpsivad jäljed, aga teisi ei mäletagi peaaegu … Ning heledat tooni läikiva pinnaga sirge käsipuu, millelt väiksena keelust hoolimata kõhuli alla sai siueldud.
Kõik on siin majas kuidagi väiksemaks jäänud, olles kulunum, laokile jäetum, tolmusem … Välja arvatud ehk trepiesine aknalaud, mis on sama kõrgel kui mäletasin. Ikka parajalt kättesaamatu, valgusküllane, külmade tuulehingustega ümbritsetud.
Siin on meie pere lõhn, mis laotub lummutisena üle kogu maja. Paljud on seda imelikuks pidanud, aga meiega on see alati kaasas käinud. See on moodustunud vanadest koitanud riidekuhjadest maalt toodud kappides, värskest aiamullast, isa tehtud mööbli saepurust, noodi- ja raamatutolmust, garaažis kuivavatest kalavõrkudest, alailma helisenud klaveriklahvidest ja kindlasti veel loendamatust hulgast muudest ainult meile omastest pisiasjadest. Nüüd on sellele lisandunud kurblik unustuse ja ükskõiksuse iiveldamaajav nüanss. See on kirbe ja lagundav musta masenduse ja hooletu kahetsuse hõng, sest kunagist meid, kes seda maja asustas-elustas, pole enam. Kõik on pudemetena ilmas laiali, saatjaks vaid harvad helged mälestused segamini valusate ja ilututega. See maja, olles ise küll juba hooletusest ja üksindusest haige, põdev ja varavana, aga hoiab neid kõiki veel endas.
Trepi ülemine made läigib endiselt. Vaid sellest paigast majas jääb alati miskipärast värskeltpestud põranda mulje, sest värvides sai see alati topeltkoguse - korraga värviti üle nii suur esikuhall kui trepp ja tema jäi täpselt sinna vahepeale. Igal laupäeval pesti just seda paika kaks korda, sest pesta tuli nii halli põrandat kui treppi ja see jäi kahe vahepeale. Nüüd läigibki ta, otsekui vanade meenutuste kiuste tolmu seest välja astunud.
Astmeid mööda, mis on ikka veel, peale nii paljusid ärevaid aegu ja aastaid, on nii jalgades, nagu ma poleks kunagi ära käinudki, üles jõudnud, nõjatun vastu heledat puitseina, tõstan hetkeks pilgu ning jään oimetult vahtima –eriilmelisi laearmatuure, soemüürijuppi, tagumistesse tubadesse suunduvaid tumendavaid ukseavasid, luitunud ja juba narmendama kippuvaidki isetehtud erksatriibulisi kaltsuvaipu, lakitud ja lihtsate puitkaunistustega seinakappe, jääklaasidega topeltuksi, üksikuid vildakile vajunud kunstiteoseid lagedatel seintel, tuule käes lehvivaid pitskardinaid ja nikerdatud alustele kuivanud ronililli … Kunagine au ja hiilgus, nüüd aina enam tolmu ja unustuse kätte hajuv. Mõtlen ahastades, kas polnud see mitte andestamatu viga, siit kunagi, nooruse uljus ja avastamata ahvatlused tagant kannustamas, uisa -päisa põgeneda? Kas nüüd kunagi avanebki enam võimalust tagasi tulla? Ma mõtlen - mitte niisama, halemeelselt külla, vaid tulla teadlikult päriseks, igaveseks? Nagu olen ulmades miljoneid kordi kujutlenud, igatsenud, soovinud?
esmaspäev, 20. september 2010
Seened ja MALFF
Nüüd on jälle päevad kiiresti ja vägagi tegusalt möödunud.
Esmalt avastain eelmise nädala lõpul, peale pikka kurvastust seeüle, et kuhugi kaugemale metsa seenile vist ei pääsegi, sest rattakumm on tühjavõitu ja pumpa mul pole ... Siis neljapäeva õhtul ladiseva vihmaga töölt tulles avastasin, et loodus oskab ikka imehästi lohutada küll - minu õue surnud puukõverikule, mida kasutan pesunööri toestusena, olid üleöö kasvanud seened. Lähemal uurimisel tuvastasin- harilikud külmaseened. Terve tüvi oli noid pruunikaskollaseid seenekesi kohe kubinal täis, et ei mahtunud mu esimesse kätteleotud kantsikusse äragi. Peagi tõin toast pesukausi! Jahmerdasin seenetega terve õhtu - et tegu surnud puidust toituva seenega, oli neid ju vaja eelnevalt natuke leotada ja korralikult kupatada ja lõpuks öö eel veel marinaad peale. Nämm! Oma õue seened, sain ühe puu saagist siis kokku 5 pooleliitrist purki marineeritud külmaseeni (poolteist purki oleme tirtsuga tegelt juba nahka pistnud, nii head on, krõmpsud ja mahlased!).
Ja nädalavahetusel ronisime üle päris rüki aja ka linna. Toimetusi oli üksjagu, nii et ühe päevaga ei jõudnudki kõike toimetatud. Laupäeva õhtul ja pühapäeva hommikul aga külastasime ka Matsalu Loodusfilmide Festivali - mõistatasime mitmel moel loodust (tirts sai selle eest isegi medali, et ta nii hästi loodust tunneb!!), vaatasime seenenäitust ning loomulikult istusime mitu tundi ka kinosaalis. Ilusad filmid olid kõik, mõni natuke ilulisem( "Tänapäeva Eeden"), mõni elulisem ( "Siim, samuli ja Dolce Vita"); mõni murelik ("Kamtsatka- lõhede riik"), mõni lausa väga valus ("Armastuse lugu"). Elamuse ja mõttaine andis aga igaüks neist. Väga tore ja roheline nädalavahetus oli igal juhul.
Esmalt avastain eelmise nädala lõpul, peale pikka kurvastust seeüle, et kuhugi kaugemale metsa seenile vist ei pääsegi, sest rattakumm on tühjavõitu ja pumpa mul pole ... Siis neljapäeva õhtul ladiseva vihmaga töölt tulles avastasin, et loodus oskab ikka imehästi lohutada küll - minu õue surnud puukõverikule, mida kasutan pesunööri toestusena, olid üleöö kasvanud seened. Lähemal uurimisel tuvastasin- harilikud külmaseened. Terve tüvi oli noid pruunikaskollaseid seenekesi kohe kubinal täis, et ei mahtunud mu esimesse kätteleotud kantsikusse äragi. Peagi tõin toast pesukausi! Jahmerdasin seenetega terve õhtu - et tegu surnud puidust toituva seenega, oli neid ju vaja eelnevalt natuke leotada ja korralikult kupatada ja lõpuks öö eel veel marinaad peale. Nämm! Oma õue seened, sain ühe puu saagist siis kokku 5 pooleliitrist purki marineeritud külmaseeni (poolteist purki oleme tirtsuga tegelt juba nahka pistnud, nii head on, krõmpsud ja mahlased!).
Ja nädalavahetusel ronisime üle päris rüki aja ka linna. Toimetusi oli üksjagu, nii et ühe päevaga ei jõudnudki kõike toimetatud. Laupäeva õhtul ja pühapäeva hommikul aga külastasime ka Matsalu Loodusfilmide Festivali - mõistatasime mitmel moel loodust (tirts sai selle eest isegi medali, et ta nii hästi loodust tunneb!!), vaatasime seenenäitust ning loomulikult istusime mitu tundi ka kinosaalis. Ilusad filmid olid kõik, mõni natuke ilulisem( "Tänapäeva Eeden"), mõni elulisem ( "Siim, samuli ja Dolce Vita"); mõni murelik ("Kamtsatka- lõhede riik"), mõni lausa väga valus ("Armastuse lugu"). Elamuse ja mõttaine andis aga igaüks neist. Väga tore ja roheline nädalavahetus oli igal juhul.
Tellimine:
Postitused (Atom)