Kahtlane...

Oh seda maikuist ilmakest- vat mis kahtlase koleduse nüüd välja tõi! Veel neljandamal maipäeval tormi ja lörtsisegust vihma, kole kole kole...

Aga muidu on mai alanud kenasti- laupäeval talgutasime tirtsuga täiesti omasoodu, sest polnud erilist tahtmist kuhugi organiseeritult kraapima minna. Seeasemel kõndisime hoopis oma koduümbruse metsaradadel ja koristasime sealt kogu prahi ära. Tubli 2- tunnise käigu järel olid põhirajad läbi kammitud ja suurem prügikott saasta täis. Neid prügi koristamise tiire oleme teinud igal aastal alates ametlikest TeemeÄra talgutest ja kavatseme seda traditsiooni jätkata ka edaspidi. Õnneks meie kandis väga prahine ei ole ja selleks võib olla 2 põhjust: meie majaümbruse metsades käib suhteliselt vähe nö massituriste ja muuiduuitajaid ning teiseks on need inimesed nähtvasti ka üsnagi keskkonnateadlikud, millele annab oma panuse juurde ka meie saare laiemaltki paljukiidetud prügimajandus.
Aga et täna hommikul ilm heast peast nii ogaraks keeras, otsustasime tirtsuga, et täna linna ei lähegi, tõmbame kodus hinge, nagunii on mai veel üksjagu trilli-tralli täis tulemas.
Muidu on ka kahtlaselt imelik olla... Seda olemist ma hetkel pikemalt ei kommentaari, sest... tjah...

Selle aasta aprilli viimane päev

Pika ja lohiseva pealkirja alla tuleb loodetavasti (lühem ja) sisukam sissekanne.

Aprill on alati üks suur kevade ootamise kuu olnud. Minu jaoks vähemalt - märts on veel liiga talvine, kuigi hing on siis ka juba ärev, mai on üleüldine suur ja rõõmus pillerkaar, mil aega kevadesse sulada ja juba ka suve oodata, aga vot see aprill.. Hmm, mõneti mu lemmikkuu kevades - maa sulab viimaks ometi lume alt välja, esimesed lilled pistavad ninad maa seest päikese poole püsti, linnud saabuvad riburadapidi ja kukuvad üksteist üle laulma. Kogu ilm on isesugust magusat ja ärevat hõngu täis... Imeline aeg!
Aga tänavune aprill lipsas kuidagi eriti märkamatult käest. Tuli suure ahastusega, möödus linnutiivul ja nüüd on ta peaaegu läbi, ehkki meeleolu ja õhkkond on juba palju paremad.
Lilled minugi majaümbruses on täies elujõus, nartsisside rohelised ja lihavad tõusmed viskavad hoolega pikkust ja kuuriesine lausa sinetab sinililledest. Ka iirised on kasvamisega algust teinud ja minu igihaljaste lehtedega püsilill, mille nimegi ma ei tea, on kah oma longus lehed peale väikest paid ja puhastustööd ennast kohevile ajanud ja kogub silmnähtavalt jõudu, et keset suve oma suured roosakad õietõrvikud valla lüüa.
Sirelite pungad pungitavad ilmses soovis kohe-kohe lehtima asuda ja muru on peale riisumist ka märgatavamalt rohelisem.
Sügisel kingitud roosi võtsin talvitumast, sussutasin ta juurepuntrad vees pehmemaks ja kaevasin eile peenrasse. Rootsud on tal küll nii kahtlaselt pruunivõitu, et kahtlen, kas ta üldse enam elus ongi, aga eks see varsti näha ole, kas ilmutab elumärke või mitte.... Ma pole ju rooside (üldse tegelikult lilledega)seni kuigi palju tegelenud -kokku puutunud, loen ja kuulan targemate õpetusi ja kui keegi neist ka ei tea, teen iseenese tarkusest...

Peale aiateema on kevad ka paljude muude toredate ettevõtmiste aeg, loodusmatka seoses üleriigiliste talgutega sel nädalavahetusel ei ole, aga see-eest saan volberdada. Õhtul on tulemas nimelt nõidade kantripidu, kus kavatsen ette ära tantsida ka 8. mai maratoni eest, kuhu ma järgmisel nädalavahetusel ilmselt minna ei saa... ( niu-nuuks!!:::), sest pühapäeva hommikul, mis on juhtumisi ka emadepäev, praami ei sõida. Seega mina linnast saarele tagasi ei pääseks, aga tirts on meie saarel ju kuldaväärt esineja, ilma kelleta poleks lasteaia ülesastumistel päris õiget maiku juures. Seda viimast ütles mulle muide üks lasteaiakasvatajatest, mitte ei kukkunud ise siin oma võskest kiitma :)) Ja minu emasüda ei lubaks ka seda varianti, et lähetaksin tirtsu saarele nt koos vanaemaga ja ise ei tulekski tütrekese esinemist vaatama, vaid tantsutaksin kusagil Pärnumaal jalad sadavilli... No ei ole nii, pigem siis juba loobun järjekordsest tantsulkast, kuigi südames on sellest hirmus kahju, sest niiväga lootsin, et saan ikka minna sellele vaata et peaaegu aasta suurimale line-tantsimisele, nii palju on juba harjutatud, vanu tantse meelde tuletatud ja siis ikka selline tobe prohmakas.... Sellistel hetkedel on mul jälle nii äraütlemata kahju, et elan just saare peal, kus sa tahes-tahtmata sõltud kõige enam just praamigraafikust...

"Eriti tore" nädalavahetus

Njah, vinguda ja vigiseda tahaks jälle. Keel (tegelt siis vist ikka sõrmed) kohe sügelevad selle järele. Aga teisalt selge mõistus keelab. Mida see annab, mida paremaks teeb? Veel üks vingats juures, sinutagi neid ju küllalt...

Ehh, Et siis killukesi va nädalavahetusest.
Kui välja jätta mõned pisitillukesed viperused, oli kõik ju üldjoontes hästi....
Väiksed viperused, mis vahetumise "eriti toredaks" muutsid, olid alljärgnevad:

a) mu mitmeid päevi kütmata pliit hakkas ebasoodsa ja tugeva tuule mõjul suitsu sisse viskama ja maja ülilärmakas tuletõrjealarm hakkas tööle. (paanika lõpetas väike kõne peaaegu et ülenaabrile, kelle käes on maja teise poole võtmed ja seega ka võim selle jubeelaja lõuad sulgeda)
b) tahtsin olla töökas ja tubli ning riisuda ära kogu hoovi muru. Tulemus: 2 päeva tööd ja higi, 3 (!!!) lõhutud reha, tugev tuul, mis kuiva heina juba riisutud aladele tagasi kandis ja umbes pool korrasolevat muru ... :((( (suur tükk ajab suu lõhki ehk ilmselgelt hindasin oma võimeid üle)
C) ülevaäsimuse tõttu ei suutnud kuigi hoolsalt oma vasttärganud toakoerakest Oskarit jälgida, arvates lihtsameelselt, et ju ta juba on toas piisavalt harjunud ning enam eriti sigadust ( loe: koerust) ei tee. Tulemus: suured pissiloigud nii elu- kui magamistoas, katkinäritud põrandahari, pliidilt põrandale hiivatud pannilabidas jne...

muidu oli tavapärane nädalavahetus ja ajal kui ma just "efektiivselt" ei tegutsenud, ma kas matkasin (pikem ja harivam kirjutis tulekul!) või peaasjalikult siiski magasin. Pikalt ja põhjalikult.
Vahepeal siiski parandasin katkitehtud rehad ka ära. No küll ma olen tubli...

PS. Ma lähen varsti üldse juba liiga meheks kätte. Oskan käsistseda nii reha, haamrit kui ka mutrivõtit. Pea ma õlise ninaga mööda autoaluseidki ringi luurima ei hakka...

Kes seda koera saba kergitab... (ehk tööjõu jaotumisest meie kandis)

Eile õhtul sai istutud sünnipäevaseltskonnas, mis koosnes eranditult noortest emadest, krapsakatest saare naistest ning mõtiskletud veidi elu-olust meie saarekesel. Kuidagipidi kandus jutt ka kuuldusteni, et nagu kõikjal vaesel Eestimaal, polevat meie kandiski sugugi ju tööd, mida täies elujõus mehd teha saaksid. Seepeale tõstis üks naistest pead ja teatas, et see jutt on puha vale - tööd on saare peal rohkem kui tahtja ära jõuab teha, lihtsalt meil pole TEGIJAID!
Ja nii ongi, nõustusime meie, ümberolijad, nagu ühest suust.
Ikka ja aina on kuulda meeste hala, et tööd ei ole, tööd ei ole sellepärast me nii palju joomegi, et aega kuidagi täita. (ja huvitav, kust see raha küll leitakse, et juua? - töötu abirahast eksole....).
Aga kui neile siis konkreetselt pakutakse, mine tee seda või teist, on kohe ai-ai-ai ja oi-oi-oi, mul siit haige ja sealt valus.
Aga kas pudel aitaks selle haiguse vastu?
Ei no pudeli võid mulle küll anda, aga selle tööga ma veel vaatan...
See mentaliteet on Eesti külades vist küll vägagi valdav ja mulle (taas küllap mitte ainult) isiklikult ka väga vihastav.
Teisalt sunnib taoline olukord naisi end igapidi arendama. Nii polegi ime, et meie saarel võib näha naisi nii puidutöökodades koormaid lappimas, maja voodrilaudu vahetamas, kui veel nii mõnesid muidki nn "meestetöid" tegemas.

No ja ega mina ei saanud ka alla jääda - nii kui sünnipäevalt koju sain, otsisin eksist allesjäänud tööriistade jäänused kokku ja keerasin õues naks-naks tirtsu rattalt segama hakanud abirattad küljest ära. 2 minutit ja asi aetud seeasemel, et nädal otsa mööda küla käia ja üritada leida kedagi, kes väetit naisterahvast avitama võiks tulla.
Täna on mul igatahes juba vaim valmis, et lähen ostan linnast omale sae ja kirve kah valmis, et vajadusel suvel ise küttepuid hakata saagima-lõhkuma. Ka korteri remondini pole enam kuigi palju aega jäänud.
Ja nii kordubki meie saare vana legend, et siinmail olid ikka naised need põhitöö tegijad, meestel veeres aeg kas merel või kõrtsitoas, kus viimases oli aega end sõnadega meheks teha enam kui küll... No vaadake kenal päkselisel päeval meie poe taha- iga möira on seal nii ennast täis, nii kõva töö-ja muidu mees, et enesehinnang on pilvedes väljas... Ja siis vata ringi küla peal, kus pole näha ainustki töötavat meest, küll aga naisi , kes rabavad töö ja kodu ja laste vahet, nii et pole hoo ega hoobi vahet...
Nii me ellu jäime.

Kiideva-Puise loodusmatk, 10.04.2010

Mõtlesin siin, et kuna ma nagunii neil erinevatel matkadel, sarjast tunne oma kodukanti, käin, võiks neid ka kirjas veidi jäädvustada, aga et ma olen suhteliselt laisk kirjutaja, siis tulevad ned saadetised veidike tagantjärele. Esimene siis siin:

10.04.2010: KIIDEVA – PUISE

Kiideva ( http://www.kiideva.ee/info.html ) on vana kaluriküla. Kohalik noormees, kes ka meie loodusgiidi kursusel osaleb, näitas meile küla peamisi kohti – saun-seminarisaali, postkontorit, väikest muuseumi, kuhu küll sisse ei pääsenud, väikesi käsitöö jm majakesi merekaldal ja ronisime ka vaatetornidesse. Meri oli alles jääs, nägime veidi linde, aga ei enamat.

Läbisime 3,3 km pikkuse Kiideva-Puise matkaraja. Kirjas oli küll, et tegu on peamiselt laialehelise metsa alaga, kus näha ka lõike hooldatavatest puisniitudest, aga ilmselgelt oli antud aeg selle matkaraja läbimiseks üsna ebasoodus. Esiteks oli rada VÄGA märg, kohati oli keerukas sealt isegi kummikuga läbi pääseda, nahksaapast juba rääkimata, sest lombid polnud mitte ainult väga laiad , vaid kohati ka üpris sügavad. Mudast kõnelemata. Teiseks olid kõik laialehised puud ju alles puhta raagus. Samas oli hea võimalus vaadelda puid teisest aspektist kui vaid lehtede järgi määramine, sest rajal olid kõikjal üleval ka erinevaid puuliike tutvustavad tahvlid ja püüdsime siis tahvlite lähedusest ka vastavaid puid- põõsaid üles leida. Käisime ära ka raja läheduses asuva Lõpre tamme juures (kõrgus 20m, tüve laius 4 m). See oli suur, asus ühe vana talukoha juures, ja osad agaramad matkasellid said ära mõõdetud, et tamme jämedus on umbes 3,5 naist.
Peale tamme läks rada kuivemaks, nägime üht vana puutüve, mida oli hoolsasti töödelnud musträhn

ja no see oli alles vägev tisleritöö - kui õppejõud poleks sellele osundanud, poleks mina küll uskunud, et sellised vägevad õõnsused on ühe linnu taotud!

Matkaraja lõppedes suundusime Puisesse (http://www.cb.ttu.ee/~puise/ ) kus ühest vanast veneaegsest kalatsehhist olid kohalikud ümber teinud rannaturisminduse maja. Seal oli sees merehõnguline peosaal ( kalavõrgud, pikad pingid + mitmesugust merendusega seotud atribuutikat), eraldi oli ka kohaliku käsitöö tuba. Perenaine oli meie bussil rahvariietega vastas ning ta oli tõesti hästi tore ja sõbralik!! Tema juures saime süüa ehtsat kalasuppi, mis maitses peale märga matka eriti hästi ja selle kõrvale pakkus ta veel üht hästi head isetehtud võid, millesse oli segatud küüslauku, muna, tilli jms. Käisime vaatamas ka sellesama talu poolt ümberehitatud vana pumbajaama, mis on tänapäeval tuntud lihtsalt tornina. See on väga tore ja omapärane koht, mis on üles ehitatud omamoodi suvemajakesena, mida saab välja üürida ja mis on kujunenud üheks kohalikuks turismimagnetiks.. Tornis sees esimesel korrusel asub väike köök ja pesemisruumid, väljas viib torni paremalt küljelt üles metalne keerdtrepp teisele korrusele, kuhu on ehitatud puidust piirdega rõdu, mis ümbritseb torni kolmest küljest. Teisele korrusele torni sisse on tehtud ka klaasseintega magamistuba, mis on küll hästi lihtne ( magamine madratsitega pinkidel), aga kindlasti suur elamus, kuna torn asub hästi mere lähedal, rannast vast nii 20 m kaugusel, siis avaneb nii magamistoast kui rõdult hea vaade merele. Et seinad on klaasist, muutub magamine seal omaette elamuseks, ka on mere vaade nauditav alati ja kolmest küljest – ise näed, aga teised sind alt ei näe, sest rõdu piirab vaate ära ja torn on küllalt kõrge samuti. See oligi selle matka tipphetk.

Tagasiteel tegime veel paar lühikest linnuvaatluspeatust tee ääres ja vaatasime üle baptistide palvela, kus toimus I EV valitsuse ( Otto Tiefi valitsus) viimane istung enne põgenemist Rootsi.

Loodusvaatlus

Olen sel kevadel tavapärasemast rohkem ju looduses viibinud ja peaksin ära märkima, mida seal täheldanud olen. Alustan umbes sealt, kuhu mälu veel ulatub, st päris esimesi, märtsikuised tähelepanekuid kuupäevalise täpsusega enam paika ajada ei õnnestu, aga teadmiseks siiski, et see sulgudes olev kp näitab vaid MINU esmakordset tähelepanekut sel aastal, seega pole mingi universaalne tõde, vaid täiesti subjektiivsed tähelepanekud:

* Kollased liblikad lendavad (7.04)

* Hiidlumehang mu lillepeenrast on lõplikult sulanud (16.04). Talvel oli küll tunne, et see ei sula sealt kunagi ära, aga kas võib olla, et kuhja all elanud lilled lükkasid seda lund ka kuidagi oma elujõuga endast eemale ja panid ta seeläbi kiiremini sulama? Sest teiselt poolt samast kohast, kus lilli pole, ei ole hang siiani veel päris sulanud...

* sinililled, paiselehed õitsevad (17.04)

* Nartsissid on oma rohelised ninad maa seest välja pistnud (18.04). Seega on põhjust rõõmustada, et mu sügisesest sibulate istutamisest-väetamisest on mingi kasu olnud ja osa lilli siiski tõuseb üles!

Ilusal kevadel ...

Mu elu on sel kevadel nii kiire, et pole enam isegi aega väsinud olla!!!

Kui see asjaolu kahe silma vahele jätta, on mu elus kõik praegu hästi. Ilus on olla. Kõik on suurepärane. Imetore. Olen rahul. Teen endale ja teistele pai.
Kõik on nii hästi, et paremini enam ei saakski olla ja ma ei ole enam ka ebausklik ning ütlengi ausalt ja otse välja kui mul on hästi ilma, et peaksin sisimas põdema, et äkki ma sõnusin nüüd oma õnne ära...

Hiirtest vol 3 ( no mõnel kohe juhtub...)

Sain täna hommikul lasteaiast teate, et minu tirtsu olevat hiir hammustanud!
Olin esiotsa kohe täitsa sõnatu. Et mismoodi...? Hiir...? Kuulsin ma ikka õieti...? kuidas see võimalik on ... Eks teataja oli ise kah sama hämmastunud kui minagi ja arvas, et ega midagi muud nüüd teha polegi kui võtta fakt teadmiseks ja last jälgida, ega mingeid kahtlasi haigusnähte ei teki. Ei teagi ju, kas ja mis haigusi need väiksed närilised kanda võivad.?!?

Selgus, et lapsed olid parajasti õues mänginud, kui hoovi peale ilmus ka kõigile tuttav kass, hambus veel elav hiir. Tirts, oma elava uudishimu poolest laialt tuntud, oli muidugi ilma mingi ettevaatuseta asja lähemalt uudistama läinud, kuigi kasvatajad olla hoiatanud, et ära mine ligi, see hiir on kassi oma. Aga ega mu väike jääraplika ju kedagi enne ei kuula kui omad vitsad käes. Tont seda nüüd teab, kas ta oli oma aruga püüdnud hiirekest verivaenlasest kassi käest päästa või kuidas need asjad täpselt arenesid, igatahes oli ühel hetkel laks käes ja kisa taevani. Aga et rünnak tuli väetikese hiire, aga mitte kiskjast kassi poolt, on küll pehmelt öeldes pisut kummaline ja ootamatu...

Areneb

Seoses uue õpitava erialaga olen enda juureski täheldanud teatavaid arenemise märke.
Et mitte asja salata, ütlen otse, et läksin õppima loodusgiidiks, aga seal esimestes auditoorsetes loengutes oli küll tunne, et olen vaatamata oma suurele loodushuviline sattunud üpris valesse kohta. Esiteks puuduvad mul absoluutselt igasugused giidile kui eeldatavasti igati asjalikule, avatud, valjuhäälsele ja juhtivale persoonile vajalikud isikuomadused. Teiseks on enamik inimesi seal kursusel minust palju vanemad ning mis eriti oluline, tundub, et ka märksa rohkem kõige loodusega seonduvaga kursis. Mina ei jaga, tuleb välja, suuremat ei taimedest ega lindudest-loomadest, maastikuvormidest ega eripäradest, nende määramisest, äratundmisest rääkimata. Kui väga paljud teised osalejad õppejõudude tekstile agarasti kaasa rääkisid, teinekord neid omalt poolt isegi täiendasid, siis mul oli ainult suu ammuli kuulamise rõõm...
Aga nüüd, peale kuuajalist õppeprotsessi olen teinud siiski mõningaid edusamme:
1. kuulasin paar õhtut tagasi õues õhtuhämaras linnuhääli ja suutsin ära määrata, et lind, kes laulab umbes päikeseloojangu paiku kõrges kuuseladvas pikalt ja kõlavalt "Titi-uu, titi-uu", on laulurästas! (inglased jällegi kuulevad linnukest küsimas "Did you do it? Did you do it? ja ennast parastamas "YOu did, you did!" ja see kõlab sama hästi kui minu kuuldud titi-uu...)
PS. Laulurästal on tõesti väga-väga ilus laul, vanarahvas pole teda mitte asjatult abiööbikuks kutsunud, kui ei usu, minge kuulake ise!


2. Eile õhtul Oskariga jalutades kuulsin ära ka punarinna heliseva-vuliseva trilleri, mis kõlas ka eriti selgelt just vahetult enne hämardumist ja sobiks oma äreva ja elurõõmsa kõla poolest tõesti enam hommikuhahetusse kui loojangusse.


3. Sain loengutest soovitatud tarkadest raamatutest teada, et taim, mida juba lapsepõlvest peale olin ekslikult pidanud karukellaks, on tegelikult hoopis ojamõõl.

Tarkus tuleb tasapisi!!

Tõmbleb

Jah, nii nagu see suur ja ilus kevad päriselt pihta saab hakata, on minul talveuni silmist pühitud ja võimatult suur rahutus hinges. No ei püsi enam paigal, kusagil ei saa õiget asu, miski nagu sunnib aiva ilma mööda ringi kappama. Talvine tasa ja targu olemine on äkitselt asendunud rapsiva ärevuse, läbematu ootuse ja minemise tungiga. Hinges haigutaks nagu mingi mustav tühimik, mida tuleb täita. Jah, ma tean, millest see tuleb ja miks ma niimoodi tõmblen. Annan endale sisimas aru, et see pole ehk kõige mõttekam, aga ei malda kodus istuda. Tunnen, nagu elu läheks kuidagi mööda, kui nelja seina vahele peitu jään... Masendus ja eufooria vahelduvad mu meeleoludes praegu kohe eriti kiirelt. Ja ega rahvasuu valeta kui ütleb, et kõige parem rohi üksinduse ja kurbuse vastu on TEGUTSEDA!!
Niisiis olen aina linna ja saare vahet pendeldanud, viimasel ajal lausa 2-3 x nädalas. Kavatsen ka edaspidi samas tempos püsida, see ajab kurvameelsuse eemale ja õnneks pole ka tegevuse puudust niipea veel karta. Tulemas on paar toredat loodusmatka, line-tantsumaraton, nõidade kantripidu .... Kavatsen kõigest aktiivselt osa võtta.

Vaikus, mis hirmutab.( Nuttu ja hala ka..)

Kummaline, et tavaliselt ma armastan vaikust. Vägagi. On olnud lugematuid kordi, mil olen seda vajanud, lausa teadlikult otsinud. Aga praegune seisukord on kuidagi kummastav, et mitte öelda pisut hirmutavgi.

Mul ei lähe paaril viimasel nädalal elu just eriti roosiliselt, sest teadupärast kui hädad juba tulevad, siis ikka hulgakaupa, mitte üksikult.
Esmalt on praegu palju logisevat majapidamises - peas keerlevad remondimõtted, aga ei oska seda kusagiltki alustada, see harjumatu tühjus ei anna asu ja ärakraabitud seinad, logisevad plaadiservad ja põrandad on lausa karjuvalt ärritavad..
Lisaks telekale, mille antenn endiselt puruks on, vaikis ootamatult ka mu muusikakeskuse plaadimängija, mistap saan pisut notsalgitseda ja kuulata taas vanu kassette, mida polegi oma viimased 5 aastat enam teinud (see paha makk tegi siiski ühe mu lemmiku, Jääboileri "Niiongi", kasseti katki ja mul pole enam kahjuks meeles teismeea nipid, kuidas valutult üks lindiots kasseti plastikkestast kätte saada ja uuesti kinni teipida...;((( ).
Ka tuleb välja, et kusagil maja kanalisatsioonis on peidus saladuslik ummistus, mis aeg-ajallt paneb "üle keema" kõik mu vannitoa veevärgiga seotud atribuudid, kuigi "kummimusiga" imedes kajavad torud rõõmsalt õõnsalt vastu, nagu poleks midagi lahti. Arvamused on, et äkki kevadine suurvesi või mõni tõsisem ummistus kusagil torurägastiku sügavustes, mis tähendaks sisuliselt suurte masinatega maapõue tungimist... Igaks juhuks anti mulle vallast ka mingisugune terasspiraal, millega kästi torudes surkida. Aga no tedagi see väeti ja lolli naesterhava aru- ei põle näinudki ilma peal siukest imevidinat, veel vähem oskan ma tooga miskit mõistlikku /tarvilikku pääle hakata...
Nagu kogu sest kammajaast veel vähe oleks, otsustas meie supermuskelkoer Oskar ( ise vaevalt 5 kilone volask) keti kuudi küljest lõplikult lahti muukida ja ennast seeläbi vabatahtlikult toaaresti panna. Eks ei jätnud mulle ära minnes vist isegi mitte naela ega haamrit enam majapidamisse, vähemalt mina pole suutnud kumbagi seni leida, aga kui ka oleks, siis olgem nüüd ausad, kui ka leiaks, poleks sugugi kindel, kas ma nende riistapuudega ikka õigesti ja asjatundlikult ringi käia oskan... Et siis koeral jäävad päevased õhuvannid semu Priidu seltsis (olgu küll, et keti otsas) võtmata ning peab oma pikad üksindusetunnid mööda saatma esikus klähvides ja üksildase vangina ust kraapides.... Kahju on temast mõneti, aga paremat lahendust ma välja nuputada ei osanud. Plussiks on see, et nüüd tulebki Oskari toakoeraks kasvatamine täie tõsidusega käsile võtta. Seisan lihtsalt fakti ees ja kõik. Teeme ära, mis see 4 x päevas koeraga metsa vahel käia siis nii ära ei ole. Ja hommikuti pissist ajalehte puhta vastu ´vahetada. Oskari auks peab tunnistam, et ta on tubli pidamisega loom ja minu tööpäevad suudab puhtana välja kannatada. Ka suuremad hädad tulevad enamasti põõsa vahele, kui just öösel äpardust ei juhtu, aga nii loomaarmastaja ma ka pole, et kell pool neli sellepärast ärgata, et koeral on võibolla vahepeal häda tulnud...

Noojah, jälle läks jutt halaks kätte. Pidin ju tegelikult vaikusest rääkima. Sellest ähvardavast vaikusest, mis viimasel ajal mu ümber lasub. Nii et imelik hakkab juba. Üks tore kirjasõber, kellega oleme suhelnud muidu nii 2 x nädalas, on juba 9 päeva vaikinud. Ka korduvale kirjale pole seni vähimatki reageeringut. Sama asi on teiste inimestega, kellega muidu sageli kirju vahetan.
Eriti kummaline ja ka kõige hirmutavam oli aga eilne õhtu. Olukord kestab muide siiani ja kohe tunnen, et olen pinges ja ärevil selle pärast. Nimelt armas A helistas eile keskpäeva paiku, et ta on ka lõpuks ometi taas meie maile liikumas ja tuleks vaataks õhtul hea meelega, äkki saab mu maki korda teha. Mul oli hää meel muidugi ta üle, kangesti hää meel, sest nii-nii kaua pole teda juba näinud. Et ta aga helistas keset kiiret tööpäeva, tuli mul range hoiak säilitada ja vastasin vaid mokaotsast, et oleks kena, kui õhtul näeksime ja kõik.
Meil on A-ga juba omad tavad välja kujunenud, et helistasn talle nii õhtul 9-10 paiku tavaliselt, see on siis märguandeks, et ta saab tulema hakata või teada anda oma plaanidest. Läksingi eile pisut varem koju, et kõik oleks sätitud ja korras..., kogu õhtu valmistusin sisuliselt A tulekuks ette, isegi puhkasin vahepeal 40 min, sest teadsin ju, et ta on ööinimene, kellele meeldib sageli 2-3 öösel üleval olla ja tegutseda...
No kell kaheksa õhtul ei pidanud eńam vastu ja tegin esimese kõne. Ta ei võtnud toru. Ok, ilmselgelt liiga vara, mõtlesin. Järgmise tegin tund hiljem, ikka ei võetud kõne vastu - äkki on alles õues ja toimetab ning seetõttu ei kuule telefoni, mõtlesin siis. Kella kümne ajal õhtu helistasin kolmandat korda, nö kõige tavalisemal ajal, telefon kutsus, aga jäi endiselt vastuseta. Nojah, vaatab ehk telekat ja on telefoni jopetasku unustanud, lohutasin ennast. Pesin ära ka viimased nõud, jõin teed, panin juba küünlad põlema meeleolu loomiseks, ootus aina kasvas... Kell üksteist proovisin veel kord, teiselt poolt kostus kutsuv toon, aga toru ei tõstetud endiselt hargilt. Olin juba murelik ja pahane ja segaduses - kus ta on, miks ta järjepidevalt ei vasta, miks ta lubab, kui ta ei tule jne jne... Samas püüdsin end rahustada, meenutades, et olnud juhuseid, kus on olnud ootamatud olukorrad, kus A ei saa vastata ja jõuab ikkagi minu juurde, kui on lubanud, ehkki kell on juba pool üks öösel... Pole mõtet pabistada, üldiselt on A ju sõnapidaja inimene. Otsisin omale tegevust, kuigi sisimas närveldasin juba kõvasti. Kell kolmveerand kaksteist proovisin taas helistada, tulemus ikka täpselt sama, mis eelmistel kordadel. Siis saatsin talle sõnumi, et muretsen ta pärast, mõtlen siin jaburdusi kokku ja kui ta mu sõnumi kätte saab, andku vähemalt märku, et temaga on kõik ikka hästi. Hakkasin tõsiselt muretsema, kas ta ikka jõudis siia üldse kohale, äkki tee peal juhtus midagi või ta pidi tagasi minema, jäi haigeks... Teine variant on see, et ta sai liiga ruttu oma kohalike "sõpradega" kokku, ta kutsuti kuhugi küla peale pidusse ja... noh pidu läks täitsa käest ära. Mida ma ei taha uskuda, kuigi see oleks ehk parem stsenaarium kui see, et midagi tõsist tõepoolest lahti on.
Tänanase hetkeni pole A-st ikka veel mitte vähimatki märki, ei kõnet, ei sõnumit ja telefon on ka tal välja lülitatud...
See vaikus on ausalt öelda juba peaaegu halvav ... ja ma pean täna õhtul hoopiski linna sõitma taas... Aga suur mure närib hinge...
Tahaks endalt lihtsalt küsida, kas ma käitun tüüpilise paranoilise muretsejena praegu või on mu mure siiski põhjendatud? Mulle tundub viimane variant õigem... Liimist lahti olen ma praegu küll igast kandist, lausa narmenadan kohati, võiks öelda...

Hinge äratamise laul

Olen juba paar nädalat Indigolaste lainel- neil on tõesti palju imeliselt ilusaid ja mõtlikke laule, just selliseid, mis mulle nii hinge poevad. Üks suurematest lemmikutest, Lumeingel, nüüd siia ka: (tükk aega kaalusin, kas panna üles plaadiversioon, aga otsustasin ikka kontserdi kasuks, nad on nii ilusad inimesed, et ei raatsi neid näitamata jätta!):

Kaaluta olek

Hmm, ei saa tänast positust korralikult alustadagi, sest minu kui kaalude põhiolek on minus põhjalikult maad võtnud - ei suuda kuidagi otsustada, kas postituse pealkiri kirjutatakse kokku või lahku ... Häbi- häbi, ise tahab veel mingisugune keelesõber olla... Äh, las ta jääb siis nii, nagu sisetunne ütleb... Ühesõnaga- kaalutu tunne on peal. Elu koosneb nagu mosaiigitükikestest, mida ei suuda kudiagi ühtseks tervikuks kokku sobitada.

Aga asistest asjadest ka.
Eks sai LÕPPUDE LÕPUKS siiski kolitud ( ülla-ülla- tema telefonitsi kinnitatud 2-3 päevast sai nagu imeväel 7..!).
Nüüd on kuidagi tühi tunne. Alasti tuba kajab õõnsalt vastu ja hinges haigutab kah tume tühimik. Ootasin, mis ma ootasin ta minekut, kurb ja üksildane on ikka kunagi koos kokku seatud elamisse üksi ( tegelikult siiski kaksi) jääda. Njah, eks nende lahkuminekutega olegi alati nii - kummalgi poolel on omad raskused - kolijal minekuraskused, uue koha otsingud, kolimisrahade ja -vahendite segadus. Jääjal jälle omad mured. Lootsime mõlemad, et vahepealne aeg on ehk mõnevõrra haavu ravinud, aga see 4 kuud on vist selleks alles liiga lühike aeg. Pinged tõusid peagi pinnale ja suutsime ka selle nädala jooksul tülli pöörata. Õnneks mitte lõplikult, kuigi eksi äraminek oli pehmelt öeldes üpriski rabistav ning jahe. Nüüd ma juba kahetsen, et nii jäine ta vastu olin. Et ma isegi eriti sõbralik ei suutnud olla. Oleks ju võinud küll... Aga mine tea, milleks see jälle hea võib olla. Öeldakse ju- millegi lõpp on alati ka millegi uue algus. Elame-näeme.

Genis on mulle ootamatult uskumatult majesteetliku suurusega suguvõsa tekkinud, mul läks arvestus juba segi, mitu põlvkonda nüüd siis korraga teada on, viiendama vana-vana juures kadus järg käest... Eriti vahva, et osadel isikutel on juures ka pildid. Mulle polegi oluline see, kas meie suguvõsas on ka kuulsusi, aadlikke või teisi taolisi, lihtsalt tore on teada, et Nurga Visklast on olnud minu vana-vana-vana-vana- vanaema, kes on sündinud 19. saj. algul! Uuh, silme eest võtab kirjuks, kui korraga on sul 15 seni teadaolnud sugulase asemel 77!

Elu üldiselt on kevadiselt kirju ja tahangi praegu aktiivselt elada, et mitte lasta üksindusel enda üle võimust saada. Niisiis tõmblengi 2 x nädalas linna vahet, kord trenni, kord koolitusele ja kui kunagi neist asjust ning tööst aega üle jääb, alustan ka kodu kordategemisega. Pikk-pikk tegemata tööde nimekiri sai eile õhtul igatahes kirja ja külmkapile riputet, et ta igal hommikul mul silme ees hoiatavalt sõrme viibutaks.

Lõpetuseks õhkan veelkord, kui tore on elada kek suurt kevadet - linnud on kohal, nii kohal! ja neid on tõesti palju. Täna hommikul tööle minnes kuulatasime tirtsuga tee ääres hõiskavat kuldnokka ja tööle saabudes kohe pidin akna avama, sest otse selle all hekis siristas ennastunustavalt üks tundmatu lind, kes pole end siiani segada lasknud ei lähedalplärisevast koolikellast ega möödamürisevatest traktoritest. Sookurgedest rääkimata, kes küla taga heinamaal varahommikust hilisõhtuni hääleharjutusi teevad. Plaanin neid peagi ka lähemalt hiilima minna. Nii kahju ainult, et mul ikka veel fotokat pole ( ohkab raskelt ja südantlõhestavalt)...

Näoga mere poole

Järjekordne uduselt hahetav hommik kriimulise akna taga, nagu neid juba lugematu arv kordi nonde lõputuna näivate aastate jooksul ette oli tulnud. Ta ei tahtnud enam silmi avada, ei tahtnud oma kukkumistest ja varasaabunud vanadusest kangeid konte segipööratud asemelt üles ajada. Sest mille nimel? Mille või kelle jaoks?
Kõik oluline oli kadunud. Kas ta polnud õigel ajal märganud, millal elu allamäge hakkas veerema või oli kõik toimunud nii märkamatult, iseeneslikult, et jäi vaid saatusele imestuvi sui tagantjärele vahtida?
Ah, mis sest enam, nüüd on kõik oluline nagunii jäädavalt läinud. Armsad vanemad manalateed kadunud, kindel töö nõndasamuti ja … Just, see on nimelt NENDE süü. Et see naine talle ka säärane … lehtsaba pidi sattuma. Kes esimeste eluraskuste peale nelja tuule poole läheb.
Kodus too, jah kohe üldse püsida ei tahtnud, muudkui õhuti vuhh-vuhh välja, ikka kontserdile või teatrit tegema või.. Endal kodus kõik aiatööd tegemata, värsked kalad rookimata, mees ja loomad näljas …
Ja vedas lapsed kah samale epakale rajale, polnud siin temal enam päästa midagi. Eks ta alguses oli ikka üht- ja teistmoodi proovinud. Kutsunud lapsi kasvuhoonesse kaasa, rääkinud tomati- ja kurgikasvatusest ehk jälle näidanud neile erinevaid kalu ja utsitanud nende liike meelde jätma. Paaril korral olid põnnid omal ajal kalalegi kaasa võetud. Nood olid sellest igatahes elevil olnud, kui hilisõhtul sääsepirina sees oma punastes kummikutes vapralt tal mere äärde viival kruusateel sabas püsisid, silmad põnevusest helkimas, ja kaldalgi püsisid lapsed tookord täitsa vagusi, kuni tema võrke sisse pani. Hiljem olid põnnid tahtnud tema kalamehesaapaidki jalga proovida, mis neile siis ju päris pea kurguauku olid ulatunud, heh, muiga või praegugi.
Aga võrgupuhastamine ja kalarookimine- ei, sellega jäid küll kõik jänni. Sipsti siit ja teine sealt, ega see võrgupuhastamine nüüd nii kerge töö ka pole, selleks peab ikka kannatust varuma, hoolega kõik üle vaatama.
Nojah, tema lapsed küll, aga ikkagi nii palju emasse- ei viitsinud nemadki porgandipeenraid kitkuda, veel vähem kala rappida, ikka oli vaja mujal tühikargajaid mängida. Tjah, agoonias siplevatele kaladele oli teinekord saunas vettki juurde visatud … Rumalad lapsed, on siis vaja kalade piina veelgi pikendada …
Või mis neist mälestustest enam, näh, kell juba seitse kah, peab ennast ikka üles ajama ja midagi hamba alla vaatama …
Ta avas aeglaselt silmad- tolmust paks õhk kõditas sõõrmeid ja pani esmalt kopse puhtaks aevastama. Aga siis - ikka toosama hallikspleekinud toalagi ja võidunud tapeetidega seinad tema ümber, paksu kardina vahelt sissepiiluv hommikuhämarus segatuna mere poolt uhkava külmniiske uduga ja pikad vonklevad riiulid täis kapsaksloetud raamatuid. Mille jaoks nüüd need? Kunagi oli ta selle kõik ehitanud ainsa mõttega - oma perele, et tema naisel ja lastel oleks hea nende vahel elada, et tema enda vanemad võiksid poja üle uhked olla. Kõik oli viimseni oma kätega tehtud, hoole ja armastusega lihvitud ning viimaks veel paikagi seatud. Ja nüüd pole kedagi, kes neid vaataks, ehitatu ja seeläbi tema enesegi ülegi uhkust tunneks. Kes on kadunud maamulda, kes niisama ilma hoolde läinud …
Suurivaevu vinnas ta ennast voodiservalt üles, sirutas kühmus keha poolenisti sirgeks, niipalju kui haige ja naksuv selg lubas, masseeris vasakut õlga, mis suvest saati aina tuntavamalt end hommikuti tunda andis, ning tatsas külma kööki. Teinud viimastest niisketest haokubudest tule pliidi alla, jäi ta akna alla seisma.
Tinahall taevas ei tõotanud kuigi head ilma, lörtsilumi oli raske ja kleepjas ning kollased kõrkjatuustid kahisesid õue all kurvameelselt. Tuleks metsa uute hagude järele minna, muidu peab homme päris külmas olema, vilksas mõte läbi pea … Siis rändas ta pilk taas vanale paadivarele värava all. Kui mitmeid kordi päevas ta seda rohekasvalget kühmukest roogude vahel silmitsenud oli, hinges kahtlused, kahetsuse- ja käegalöömismeeleolud segiläbi?
Jah, kui üldse millegi, siis just selle asja pärast oli tal enda pärast küll veidike häbi. Kui naine oli läinud, läks kõik lõplikult allavoolu, sealhulgas ka kalamehepõli, mida ta ometi juba varasest poisipõlvest peale nii kirglikult oli armastanud. Ei möödunud tema nooruses vist küll ühtki nädalavahetust, kus poleks isa või venna, hiljem juba sõbrapoistega mõnd õngeretke ette võetud. Sõita varahommikuti võrriga läbi tühjalt kajavate ja uniste linnatänavate, sõõrmeis asfaldi turvaline- tõrvane hõng ning kuklas aimumas aina tugevnev mere kutse - vot see oli alles tõeline elu! Ega alati polnudki saadav kalakogus kõige tähtsam, ehkki ta seda oli alalõpmata püüdnud tähtsustada, esmalt ema, hiljem naise ees. Näed sa, täna sain 6 kilo ahvenat, 3 kilo lesta, mõned särjed veel pealekauba …
Aga teisalt, ka niisama vete ääres istuda, loodushääli kuulatada ja omaette mõelda, selles oli mingi seletamatu rahu ja õndsus. See tegi pea klaariks ja pani vere vemmeldama. Tahaks nagu midagi veel, tuleks kuhugi veel pürgida - nagu hing oleks korraga tiivad saanud ja kõrgustesse sööstnud. Pärast oli meel nii hea ja süda kerge, et lausa lust oli argitoimetuste man tagasi pöörduda.
Koos naise minekuga oli kuidagi seegi tuhin üle läinud. Mitte küll kohe, alguses oli ta püüdnud end püügiga lausa elatada ja kevadeti olidki saagid teinekord päris kobedad, sai ise mitmeks-setmeks ajaks söönud ja jäi ka müügiks piisavalt üle. Tavalisemate püügiartiklite vahele olid nii mõnedki haruldused nagu karpkalad või tuulehaugidki kinni püütud ja vande retseptide järgi ära maitstud saanud. Aga siiski polnud tegutsemistel enam õiget minekut sees, midagi oli jäädavalt puudu. Lõppude-lõpuks - kaua sa ikka üksi delikatesside juures maigutad, kui oma rõõmu kellegagi jagada pole ning ainult unustatud tõotused, vaikiv etteheide, vastuseta jäänud hoolitsusepüüd ja kulumakippuv kodu, mida kellegi nagunii enam vaja ei näinud olevat, tumedate varjudena su ümber lasuvad?
Nii oligi ta ühel õhtul paadi rannale vedanud ja otsustanud - tänasest enam merele ei lähe. Las nad siis imestavad, kuhu see üksik tubli kalamees siit kõrvalisest lahesopist on jäänud, püügilubadel oli nagunii ammust ajast kriips peal …
Ja ta ei läinudki. Õieti pooleldi juba kiusu pärast. Las see tobe naine siis näeb, mida ta minuga on teinud, las lapsed kurvastavad, et oma tööka isa niimoodi ära unustasid …
Ühtlase tuima ükskõiksusega möödusid nüüd talved ja kevaded, kuni ka suvedel ega sügistel polnud enam õiget tegu ega nägu. Kuidagi sai enesel hinge sees peetud, aga mis elu see enam oli … Rohkem kunagiste sõbrameeste almustest elamine. Polnud erilist isu enam aeda harida ega toas kõpitseda. Mingu kogu see kunagine töö ja vaev kõige kaduva teed ja et need antud aastad juba kiiremini lõpule saaksid, vähematki õiget eluisu enam ei ole.
Juba mäletamatuid aegu polnud selle maja lävest üle astunud kellegi muu kui vaid ta enese jalg. Ega ta õigupoolest teadnuki, kas ta enam kedagi ootas - elu jäi päev-päevalt temast nagunii kaugemale, maja lagunes, toad olid kuude kaupa koristamata ning aed võssa kasvamas. Kusagilt oli külge jäänud ka vana harjumus alati enda taga kõik uksed kindlalt lukustada ja võtigi veel risti ette keerata, sest mine sa neid ümberkaudseid tea … Ja ega need oma lapsed nagunii ei tule, kõigil ammugi omad elud elada. Nii oli ta vaid iseenda hooleks jäetud, isegi süsimust, tagumist jalga lonkav kass, va reetur, oli viimaks tema juurest jalga lasknud, kui taipas, et enam värske kala lootust polnud.
Ometi tundis ta kevadeti, eriti jäämineku paiku, tuima klompi kurku tõusmas, kui oma kooruva värviga ning aasta-aastalt aina enam pehastuvat paati silmitses. Tihtilugu käis ta siis sihitult mitu tiiru võrgukuuride juures asjatamas ja riivas nagu muuseas rohekashallide siidkardinatena helklevaid võrgupuhmaid, mis möödumisel kutsuvalt oma metallrõngaid kilistasid ning millest üle aastate ikka veel karget merelõhna hõngus. Ei olnud just harvad juhused, kui sealsamas rippuva kummiülikonna läheduses seistes sigines ei tea kust pähe kiuslikult sumisev mõte- mis oleks kui prooviks õige veelkord … Nagu mingis nõidusunes siirdus ta siis võrkude juurest edasi kuuri seinale toetatud erkroheliste aerude juurde ja võttis nagu prooviks esmalt ühte kätte ühe, siis juba teise teisegi aeru, tõmbas kummikud jala otsa, sulges endamisi silmad ning kuuliski juba tasaseid sulpsatusi enda ümber, kui ta vereva päikesetõusu poole sõudis, pehme tuul nägu paitamas …

Järgmine kirgas-kilgendav aprillialgusehommik leidis eest tühjalt kaikuva maja. Üle öösel sadanud kerge lörtsikorra viisid ühed otsustavad jäljed õue alla välja ja sulalumise värava ees mustas reetlik tühimik - paat oli kadunud ja selle omanik oli end viimaks ometi õnneliku ja täisväärtuslikuna tundes taas näoga mere poole keeranud.


Teised kirjutasid ka( nende lugemiseks vajuta mu loo pealkirja)

Keeruline ja sigri-migri olek (hoiatus -üpriski närviline!)

Kirjutaks siia kah vahepeal paar rida, kasvõi iseenesele märgusõnadeks, mis vahepeal toimunud, mis olemas ja tulemas, et väga järge käest ei kaotaks.

1. Rootsis on käidud ja Stockholm oma silmaga ää nähtud. Omaette elamus oli muidugi suurel 9-kordsel kruiisileval üle mere sõita ja kogu seda uhkust omal nahal kogeda. No oli ikka võimas laev küll, meelelahtusprogramm oli võimas ja nii mineku kui tuleku öödel kestis pidu minu jaoks üheni öösel, ehkki laevas oleks iseendast kindlasti vabalt võinud päris hommikuni välja jalga keerutada ja aina ühest baarist-restoranist - diskoteegist teise loovida. Lahe elamus, Stockholmist tahan natuke pikemalt, eraldi kirjutada. Kunagi ...

2. Kirjutajate kommuun on oma esimese looga vallutatud, riputan oma üllitise ka siinsesse bloggi peagi üles.

3. Eks kolib juba 5. päeva minu juurest oma asju välja ja ma ei suuda kodus olla, kui kõik on JÄLLE nii segamini, porijäljed köögipõrandal ja õllelehk käib tubades üle pea...
2 päeva on minu taluvuse maksimum kui teda normaalse inimese kombel suudan taluda. Juba esmaspäeva õhtul tundsin, et mul on raske end taltsutada, et mitte jälle hoobilt tolleks koledaks, karjuvaks ja hüsteeritsevaks fuuriaks muutuda, kellena eks mind kindlasti niigi imehästi mäletab. Hea asi on see, et vahepealsed 4 kuud tööd iseendaga on siiski mingit vilja kandnud ja olen enesekontrolli suutnud siiani säilitada (küsimus on vaid, kas ka lõpuni?). Aga sisimas keen ja vahutan vägagi, et ta kunagi oma asju plaanipäraselt tehtud ei saa, lubab aina üht ja teeb siis ikkagi teisiti ja seejuures ka minu plaanid põhjalikult nurja ajab ( vt järgmist punkti) ja... Ohh, ja muidugi on enamiku asjade taga tegelikult suuresti ka see alkohol, vastik vaenlane ...
Ausõna, kui eks täna hommikul teatas, et ta enne homset ikkagi minema ei saa, pidin hambad väevõimuga kokku suruma, et mitte jälle hakata halvasti ütlema.
Njah, et ALATI ei saa ka ju inimesel elu lillepidu olla. Kannatan vapralt välja ( okei, okei, vähemalt ÜRITAN seda teha)...

4. Homme on tirtsu sünnipäev. Kuigi olime tublid, käisime eile õhtul linnas ja ostsime tordimaterjali kokku, jääb hea, tore ja õdus sünnipäev sellelgi aastal pidamata ( vt eelmist punkti). Sest ma ei jõua mitte kuidagi elamist peale kolimist koristatud, ja seetõttu ei saa tirts oma sõbrannasid külla kutsuda ( kutsed oleks tulnud teha juba vähemalt esmaspäeval, aga ma ei saanud ju midagi kindlat lubada - plaan oli laupäevaks kutsuda, aga ilmselgelt jääb see kehvade koduste olude tõttu ära, nagu see siiani iga aastal kahjuks on olnud...). Mind ajab mõte kojuminekustki juba iiveldama, sest... Noh, see ei ole hetkel üldse MINU kodu... Ma tean, ma tean, minus tõstab pead jälle too vastik egoistinässakas, kes ei lase mul rahuliselt ja ükskõikselt kulgeda indiviidide kõrval, kes mind maruliselt ja hetkega närrrrvi suudavad ajada... (ajab tigedal kombel suust vahtu välja ja rabeleb oheliku otsas kui viimane lõukoer, kelle sisemine peremees end viimse jõuraasuni kokku võttes teda ohjes püüab hoida :((( :((( :(((((((

5. Lõpetuseks ka üks veidi positiivsem asi - praamiaegu on lõpuks ometi niimoodi muudetud, et saan jälle iga nädal peale tööd hakata trennis käima. Jee-jee-jee!!

Loodusparadiis on tagasi!!

Mitte, et muidu siin väikesaarel igavesti kaunist loodust näha ega kogeda ei võiks, aga kevadeti on ju linnud-loomad kuidagi ärksamad-ärevamad ja lasevad end ka poolpimedale indiviivdile ( st mulle) paremini paista.

Eile näiteks nägin nii umbes poole viie ajal, kui koju jõudsin, naabri aiamaal ( nood naabrid viibivad saarel vaid suviti, talvel on õu täiesti eluta inimeste poolest) kummalist liikumist. Algul mõtlesin, et äkki mõni lahti pääsenud koer, kuused olid ees, ega täpselt näinud kah. Aga liikumise trajektoori järgi ( otse üle küngaste ja hangede) olin kindel, et tegu ikka päris loomaga ( mitte inimloomaga!). Venitasin veel kaela ja sain peagi sotti - see oli hoopis üksk metskits, kes küla vahel uitas. Vaevalt mõni minut hiljem silkas ta juba kergejalgselt mööda külatanumat keskuse poole. Ma väga loodan, et ta ei jäänud sinna elumajade vahele kauaks seiklema, vaid läks siiski mööda väikseid metsasalusid inimasustusest veidi eemale. Olen ju minagi ära hirmutatud neist veristest lugudest, mis ümberkaudu kuulukse - et metskitsede elu on praegu, varakevadel, kõige raskem, sest sulalumega on neil väga vaevaline liikuda, pikk talv on neid kurnanud ja nad on seetõttu igale külakrantsilegi kerge saak. Siin Läänemaal olevat mitu taolist võigast juhtu juba sel aastal teada, kus lahtised koerad metskitsi murdnud ...

Minu elutoa akna all rippuv lindude söögimaja aga on külalistest nüüd suisa ülerahvastatud - tihaste kõrval on seal elavaimad tegelased musträstad. Kui talvel kirjutasin, et seal käib laulu laskmas ja rasva nokkimas vaid üks isaslind, siis viimasel nädalal olen seal üksmeeles toitumas näinud vähemalt kaht isast ja üht tagasihoidlikumas suliskuues emast.
Ise mõlgutasin neid akna servast hiilides, et neil on vist praegu kurameerimise ajad ning et ühel emasel on tekkinud 2 vahvat kosilast, kes teineteise võidu püüavad preilile meele järele olla ja kutsuvad teda ikka kord hommiku-, kord õhtusöögile. Üks isastest on märksa kogukam ja julgem kui teine, arvatavalt ka vanem ja kogenum. Aga ega too nääpsukesem ka alla anna, ikka keksleb hoolitsevalt emase ümber, kui too lumehange pudenenud teri otsib ja sirutab iga hääle peale kaela kõrgele, valmis esimese ohumärgi puhul vurinal lähima männi latva vuhisema. Emasel on muidugi hea põli, kaks hoolitsejat omast käesst võta, mis nii viga elada.
Aga rasva armastavad nood sulissõbrad küll hullupööra. Eile nägin ise, kuidas toosama suurem isane terve suure kamaka vähimagi vaevata nokka võttis ja sellega metsa poole lendas. Ka täna hommikuks olid mõlemad eile õhtul pandud rasvatükid viimseni otsas. Ja kaerahelbed, mida talve poole sai nii korra-kaks nädalas juurde puistatud, on nüüd samuti kahe päevaga otsas mis otsas.
Loodan, et linnukesed leiavad vahepeal ka mujalt süüa, sest olen tänasest kuni laupäeva õhtuni täitsa linnakas. Läen Rootsimaale oma tantsimisega poosetama.
Kevad südames, mis parata. Ei seisa enam parimagi tahtmise korral liiga kaua paigal.

kevad tuleb ka sel aastal?

Üllatus-üllatus - väga pisitasa ja kõhklevalt, aga ta siiski tuleb.
Esimesed taolised märgid olen igatahes nüüdseks iseoma ihusilmaga ära näinud - ka meie näiliselt igilumistelt külavaheteedelt on lumi mõnevõrra sulanud, nii et isegi asfalti on juba näha. Oo, milline nauding oli eile koeraga jalutades mööda tummist ning tumedat teed astuda peale kõiki neid pikki lumiseid kuid!! ( ja oo, milline ebameeldiv üllatus oli kogeda, et see asfalt on hullumoodi libe ja kui hirmraske on koos rihma otsas edasirebiva rakatsiga seal püsti jääda!). Ja kohtadest, kus traktor on eriti raevukalt hangi lükanud, paistab üksikuid liblendavaid kulukõrrekesi, nii et tuleb juba vaikselt meelde, mismoodi see õige kodumaa loodus älja näeb, et lumi polegi iga viimset kui kõrrekest oma jäiselt valge embusega veel lõplikult ära lämmatanud.
Miskipärast on eriti kevadeti mulle see ilmateema nii tohutult tähtis. Kohe pean märkama ja kirja saama ja tagatipuks veel teistelegi kuulutama.
Ja et ma peale kõige muu veel ka üks ilmatum vanades aegades kaevaja olen, siis panen võrdluseks siia üles nüüd ka 8 aasta tagused ilmaandmed ( ehk siis märtsist, 2002):
12. märts - sadas sooja hoovihma, nägin aasta esimesi lumikellukesi
17.03 - väljas 11 kraadi sooja, lumi- ja mörtsikellukesed õitsevad igal pool
19.03 - ilm endiselt lõputult soe - päike paistab ja on +15! Tänavatel lendleb mulluseid krõbepruune lehti tuules, mis on küll iiliti päris tugev, ent siiski soe. Ühe maja ees õitsesid esimesed pisikesed kollased krookused ja mõned hooletud liblikadki lendlesid ringi.

Ahhh, milline elamus!!

Meil siin oli nädalavahetus vägagi tõhus. Esmalt uute teadmiste poolest ( sai kõvasti üle 5 tunni erinevaid loneguid (enam-vähem samal teemal küll,) kuulata, ent samas oligi see hea võimalus neid võrrelda ja oma teadmisi uuendada- kinnistada...).

Aga superelamus oli õhtune kontsert, kus astusid üles õed Marju ja Maili Metssalu (Rapla) ning ansambel Kuuüdi
(Tallinn/Hiiumaa).
Ma olen ennast juba pühapäevast saati kogunud, et nende kontserdist üks korralik, kiitev-ülistav ja lihvitud postitus teha, aga ei tule, ei tule neid õigeid sõnu. Nagu ma ka kontserdi korraldajale mainisin, sulasin mina, va igavane jäämägi neid noori kuulates igatahes küll kolinal-vulinal. Eriti hinge läksid õdede Metssalude laulud, enamikus nende endi kirjutatud, imeilusasti kahehäälselt, hingestatult esitatud, klaveri ja kitarriga saadetud. Olen 2 päeva netis surfanud, lootes neid kusagil veel kuulata, aga see vaev on olnud asjatu... Tuleb välja, et tüdrukud on ainult nö asjaarmastajad, Marju on vist igapäevaelus lauluõpetaja ja Maili Viljandi Akadeemia teatritudeng... Aga no NIIIIIIIII ilusad laulud, et nutt tuli kurku neid kuulates. Nii siirad, vahetud, ehedad, õdede omapärasest, kõrvupaitavast hääletämbrist, mis on sügav ja helisev ühteaegu, rääkimata...
Ja ega Kuuüdi neile palju alla jäänud. Tegu küll veidike maskuliinsema pundiga, ses mõttes et solistiks hõbehäälse Egle kõrval ka karune Madis ja saatejõuks, seejuures äärmiselt andekaks, kes loovis vähimagi vaevata klavri ja akordioni vahet, oli Indrek, tehes igale laulule jazzist inspireeritud improvisatsioonilisi soolosid, nii et võttis suisa õhku ahmima. Kuid ülivõimsalt kõlasid kokku nemadki. Kuuüdi loomingu nelja pala on muide võimalik isegi Myspace`s kuulata. Hää seegi. Aga laivis on nad kindlasti kordi paremad.
Üks on nüüd igatahes kindel -siin saarel pole nii vabastavat ja mõnusat ja loovusepalangut täis õhtut ammu olnud.
Olgu veel öeldud, et peale ametliku kontserdi lõppu, kui enamik publikust oma teed läinud, jätkus kontsert vabas vormis veel üsna mitu tundi. Praksuva kamina saatel. Lauldi koos kohalejäänutega nii setude võimsaid rahvalaule, kui esitati omaloomingut, polkast rokini. Tantsiti oma lauludele kaasa, aeti niisama juttu ja tehti palju hääd muusikat.
Loodan, et varsti tulevad nad jälle.

Talv, kõtt minema ! ( ja muud toredat)

No vot aru ma ei saa, sirvisin oma aastatetaguseid märkmeid, kus on juba 12 (!!!) märtsi kuupäeva all kirjas, et esimesed lumikellukesed õitsesid.... Ja nüüd, tänasesse päeva tulles, mil on juba 16. kevadkuu päev, sajab õues ikka veel LUND. Ebaõiglus. Karjuv ja ülekohtune.
Jah, päike on küll soe ja nagu sulataks üht-teist, päev on pikk ja õhtul jõuab juba loomuliku valgusega enamiku toiminguid ühele poole saada, aga... Kui sajab, siis ikka ja ainult lund. Õudne sooja, musta ja lõhnava maa igatsus on peal. Ei jõua lilli ja liblikaid ära oodata. Aitaks isegi ehk ühest korralikust sahmakast vihmast ( kummikud on juba valmis varutud...) Palun, ehk aitab juba nüüd sest talvest, eks järgmisel aastal jälle, palun nüüd kevadet. Totaalset, üdini vallutavat ja uimastavat. Palun. Palun!? Palun!!!

Näedsa, jälle loban siin ilmast. Nagu mul muust kirjutada poleks.
On ju küll, aga ei saa mõtet joone peale. Pea on mõtteid ja õhevust ja ideid pungil kohe, et ei tea, kust alustada.

Nagu ikka, on mul teoksil sada ja üks asja ühekorraga- uurin kodupaiga ajalugu, teen uut blogi ( sedakorda väga raamatu - ja lugemisekeskset, et seesinane siin jääks vaid isiklikeks asjadeks), õpin uut eriala ( sest lisaoskused ei jookse eales mööda külgi maha), olen ootamatul kombel kaasatud kohaliku folklooriringi tegevustesse, mis on ülimalt tore ja tänuväärne, pakub tulevikuks palju huvitavaid väljavaateid ja annab võimaluse kodunt välja tulla, ka nädalacvahetustel.
Kodus on uutmoodi elurütm, olen vist sellest juba põgusalt rääkinud kah. Et meil on telekavaba elu. Nüüdseks terve märtsikuu kestnud. Ja ma olen ÜLIrahul. ( ja digiboksi vist ei ostagi).
Mõnus on liigse mulata elada. Teha omi toimetusi. Ei oskagi välja tuua eriliselt suuri tegusid, mis tänu telepildi puudumisele tehtud saanud, aga meeleolu on kuidagi rahulikum. Enesetunne on parem. Peavalud on kah viimaste kuude jooksul mõnusalt tuntavat langustendentsi näidanud. See on aga kindlalt kokkuvõetav vaid ühe fraasiga - kõikehõlmav elumuutus, mis mul alates sügisest käsil on ja märgatavalt positiivseid tulemeid jagab. Jätkuvalt.

Johansonide Poolükskõik!!

Jess, ma leidsin selle viimaks ometi Youtube`st. See on üks mu vaieldamatu lemmiklaul nende loomingust ( videot ärge väga vaadake, sest see ei ole selle loo oma, nagu näha...) Ent siiski, laul ise on super!!

Märts plärts

Ei, ärge veel lootkegi, et ma päris surnd olen, mul on lihtsalt kevad. Ja tormituuled peapiirkonnas, nii et midagi mõistlikku pole odoata. Blogiilmas eriti.

Hormoonid laes, müstilised kaemused tulevad uksest ja aknast ja unanägudest ehk kõige rohkem.
Ja ühtlasi koos merel liikuma pääsenud jääga ( ilmselged Meretuule mõjud, kas pole?!!) olen intensiivselt saare ja mandri vahet liikuma hakanud ka mina isiklikult.
Koolitan ennast ja võtan vastu lahkete inimeste sünnipäeva-ja reisikutseid ( teadmata muidugi hetkel veel üldsegi, kas ma ikka saan sinna reisile minna ja kuidas see mu rahakotile ja üldisele otstarbekale ajakasutusele mõjub ja...)

Elu on jälle tore ja värviline. Olen esinenud ja tegutsenud ja selle kõige eest kiita saanud ja kohe ego kerkib. Laeni. Vähemalt. Mis peale nädalavahetuse masekat on tohutu kergendus ( masekas oli muidugi jälle tingitud puhtalt iseenda naiivsest meelest ja talitsematust kujutlusvõimest, aga noh, omad vitsad, nagu ikka, öeldakse...)

Telekavaba elu

Ja jälle saab kinnitust tõsiasi, et millest mõtled, mida sisimas soovid, see varem või hiljem ka täitub.
Lumi teeb väljas endiselt "pahandust". Ses mõttes, et lõhkus (palju muu hulgas) mu telekaantenni korstna otsas ära, nii et kaabel ripneb nüüd nukralt üle katuseserva alla ja kaob vongeldes kuhugi tohutusse lumesüvikusse.
Seega on mul ja tirtsul nüüd täitsa telekavaba elu. Mis on väga hea! Oleme seda vana ja väärikat eluviisi harrastanud juba 3 päeva. Ja mis selgub? Telekas röövis jubetult aega. Energiat ka. Nüüd, võib öelda, jääb rahulikult kõigeks aega. Teha süüa, olla omavahel, rääkida unejuttu. Magamiseaega jääb isegi üle. Jõuame rahulikult. Kiirustamata, sest pole enam sundmõtet, et telekast hakkab poole tunni pärast see või teine, mille ajaks on tarvis ära teha need ja need asjad ... Vastik orjus. Mõtled küll vapralt, et ei lase ennast enam "plärakastist", nagu ema seda vahel nimetab, häirida, aga ikka on lihtsam kiusatusele alluda kui end tugevaks teha. Ah, ma olen täna nii väsinud, lösutan lihtsalt õhtu otsa teleka ees, eks homme vaatan, kuidas edasi... Ja nii see eluke veereb, nädalast nädalasse, ikka on pooled asjad tegemata või lootusetult pooleli ...
Nüüd sellist suhtumist enam pole. Võib öleda, et aega on mõnusalt laialt käes. Pluss veel silmad ei väsi nii ära, aju ei saa mõttetust mürast nüristet/ ülekülvat ( hea küll, et ilmateade jääb vaatamata, aga no milleks on olemas siis ajalehed, raadiot ma kahjuks või õnneks ka üldse ei kuula ja saarel ei võta ka eriti mingeid jaamu).
Nii et kuna mul lähiajal digiboksi ära osta veel plaanis pole ( aga mine sa hullu tea, kui on ikka väga hea hind?, never say never...), siis on meil tirtsuga tulemas tõhus ja tegus kevad. Ilma telekata ( sest ei ole meie seas kaskadööre, kes oleks vabatahtlikult nõus libedale plekk-katusele ronima... Või mis ma seletan siin, poleks võimalustki, sest pole ka redelit, millega katuseni jõuda!).
Väikseid ELULISI sahmerdamisi juba piilubki siit ja sealt.

Juubelipostitus. Lumekaos

Et siis uus kuu ja ümmargune postitus number ükssada. Blogimine edeneb, nagu näha.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kõnelda.
Väljas on nüüd märts ( plärts-plärts, nagu rahvasuu teab) ja loodame, et mu netipäevik on kah tagasi olevikus, ta viimasel ajal kipub mul kuidagi ajast maha jääma ja mu tänastele postitustele eilseid kuupäevi lisama, aga noh, masina aru, ei saa talle väga pahaks panna.
Näh, juba jälle kaldun teemast kõrvale.

Et Märts ju. Väljas on nädalavahetusega toimunud tõeline kaos.
Pole enam ilusat, puhast, valget vaipa maas. Väga rokane lumi ainult. Oksapurudest pruunilaiguline, männiokastest samblaroheliseplekiline, tuules lenduva prahi ja jalajälgede mustusega ülekülvat. Ei taha mõeldagi, milline inetus see veel linnas võib olla, kui juba maalgi on seda musta nii palju.
Ühes puudelt kukkuva sulalumega kahmas tuul järjekordselt alla ka hulgi puuoksi. Õues oli natuke eluohtlik liigelda. Eriti puude ja katuste läheduses. Sest need raod olid ikka väga mehemõõtu, nii et mina suuremaid teeradadelt kõrvaldada ei jaksanudki.
Öösel kukkus viimaks ka kardetud lumekoorem katustelt. Või mis ta niiväga kukkus, see oleks veel liiga leebelt öeldud. Mürtsatas ja prantsatas, nii et kartsin tõemeeli oma aknaklaaside pärast. Tõsine tsement, mitte süütu lumeke. Ja no seda ju oli ka seal katusel üksjagu. Nii et ehkki sulailm vajutas hiidhanged õuel esmalt maadligi, lahmas ülevalt aina uut juurde. Ma ei julgeks enam lubada, et mu õu jaanipäevakski päris lumevabaks saab. See lumekogus on ikka ÜÜRATU!

Seda ka veel, et eks jättis mu auto ju enne oma sügisest äraminekut otse maja veerde, nii et sellest sai tõeline katuselume kukkumise sihtmärk. Nüüd on autost alles sõna otseseimas mõttes vaid lumekuhi, st kui enne veel paistis jupike tagatuledest ja aknad helkisid vallide vahelt, siis nüüd on akna all tõepoolest ainult suur lumekuhi. Mul on tunne, et see auto on seal all vist ka päris lömmis ja maha ei õnnestu mul teda enam müüa mitte kui sõiduautot, vaid tuleks kohale kutsuda nt vanarauatakso...

Nagu linnuke oksal

Ah, ma olen oma eluga praegu üsna rahul. Ja mõtlen mugavlevaid mõttekesi sellest, et olgu pääle nende saareelu ebamugavustega nagu on, aga siin on mõneti ikka tohutult mõnus elada ja hoolimata aeg-ajalt peal käivast trotsist tahaksin ma ehk kogu oma ülejäänud elu siin veeta.
No näiteks kas teile tuleb keset tööpäeva klient, kes toob teile karbitäie tutti-fruttit, mis mõjub sombuses veerbuarilõpupäevas eriti värske ja vitamiinisena? Mulle täna tuli. Tõi.
Sõin. Õuna-pirni-apelsini-kiivi-banaani-virsiku ja maeiteaveelmille värskendavat kompotti. Mmm, magus elu!
Kohe tundus elu ilusam. Väikesed zestid, aga oi kui olulised!

Ehala Lambalaul- uus versioon!

No kõik, kes Olav Ehala loomingut hindavad, teavad ju seda lugu küll.
Ja minu tirtsuke ka kuulas seda üks pühapäev tagatoas.
Tuleb siis kööki, kus mina parajasti agara perenaise kombel keetsin ja küpsetasin ja laulab valjult ja kõlavalt:
Lambad on siin ja lambad on seal,
pabulad hääd, pabulad hääd ....

Kas lugemine on haigus?

Viimasel ajal on blogardlus mul kuidagi tahaplaanile vajumas. Küsite miks?
Mul on lugemishaigus jälle peal (ja, nagu alljärgnevast selgub, pole ma ainus omasugune!). Lihtsalt neelan teoste kaupa lugemisvara endasse. Ühelt poolt kannustab naistepäevane seminariettekanne takka ( vaja vanu loetud asju meelde tuletada), teisalt on mu haiguses "süüdi" hiljuti saadud uued raamatud.
Hea asi on minu puhul ju veel see, et ma ei suuda peaaegu kunagi lugeda vaid üht raamatut, ikka on korraga käsil mitu, (et mitte öelda mitukümmend).
Praegused seisud on igal juhul nii, et edukalt olen suutnud lõpetada vaid Justin Petrone`i "Minu Eesti", mille neelasin nädalaga, lektüüris aga hetkel paraleelselt veel ( teeme statistikat, mitut raamatut on inime võimeline korraga lugema):
Jan Kjaersatdi "Märgid, mis juhivad armastuseni"
Anatoli Nekrassovi "Lätted"
Urmas Laansalu "Maagilised taimed"
"Suur nõiaraamat"
Sandra Steingraberi "Mina olen ookean"
Kristiina Praakli "Minu Itaalia"
Tõnu Õnnepalu "Paradiis"

Äh, ainult seitse, ma mõtlesin, et olen siiski enamaks suuteline (aga seda asja annab muidugi kohe parandada - mul on lähimas ootejärjekorras veel vähemalt 2 teost, mis vaid ootavad kannatlikult, kuni need suvatsen lahti lüüa ja lugemisega algust teha ...)
Tegelt on ju veel tirtsu unejuturaamatud kah, nii et oma kõva kümnekas tuleb kokku. Kusjuures näib, et ka tirts on sama paljulugemise soone kõik "võlud" minult pärinud, ka temal on korraga lugemisel vähemalt 3-4 raamatut ( rõhk sõnal vähemalt!). Eile nurus ta, kas ta võib raamatukogust veel AINULT ÜHE raamatu juurde võtta, kuigi ta loeb hetkel juba täiesti iseseivalt nii Pokulugusid kui "Vanaema õunapuu otsas" + minu abiga veel W.Hauffi "Muinasjutte" (täitsa uskumatu, kui JUBEDAD need muinasjutud on, päris õudukad kohe, kus tegevusik toimub aina kummituslaevadel, vanades lossivaremetes, veri ja needused lendavad, inimesi karistatakse piitsahoopidega jalataldade pihta jne jne, aga tirts ütles, et talle VÄGA meeldivad need lood, mis minul, vanainimesel, ihukarvad püsti ajavad).
See toob meelde veel seiga, mis telekast hiljuti räägiti, et meie omamaine Nukitsamehe lastefilm olevat Rootsis alla 7-aastastele keelatud, (tõenäoliselt siis nende metsakollide ja -mooride stseenide pärast, mis võivad uuema aja võsukesi arvatavalt liigselt traumeerida). Minu tirts, kes on Nukitsameest vähemalt 3-4 korda juba vaadanud alates 3. eluaastast, teatas seepeale et "Onju emme kui me lähme Rootsis kinno, siis sa valetad neile, et ma olen juba seitsmene?" ... :)))

Ee... Kuhu ma oma jutujärjega nüüd jäingi, järg kaob käest, kui pole kaua blogistanud ja palju on tegelt öelda...
Ah jaa, et tirts on pärinud selle mitme raamatu korraga lugemise soone ja nuiab iga kord kogus käies uut juurde.
Nii ta siis avastab nüüd ühekorraga "Märkide ja sümbolite" maailma, joonistab uue teabe mõjul alasti indiaanlasi, siis haukab vahele paar lõiku "Imeveski" jutukogumikust. Tund hiljem on taas Pokulainel ( "Vaata, kuule, VAATA siis, kui sammaldunud see Puuko maja on!"). Vahetult enne õhtusööki on tirts taas koos Andyga õunapuu otsas ja loeb mulle sealt ilmekamaid kohti ette ( "Kas meie ei peaks ka mõnikord oma Oskarit harjama, et tal karv siidisem oleks, Andy ema teeb Belloga seda IGA NÄDAL!!") Ja enne uinumist susatakse mulle pihku need hirmsad Hauffi muinasjutud. Nüüd on veel ka Norra muistendid oma järge ootamas, aga need unustati eile õnneks minu kotti ja jäägugi need mõneks ajaks sinna. Ja muidugi ei saa unustada, et juha sügisest saati on pooleli veel ka Mustlaste muinasjutud ja Turovski "Sipelgast vaalani", aga need on riiulinurgas tolmu kogumas kuni hetkeni, mil on KOHE vaja neid jälle lugeda....

Seda ei pea vist enam isegi juurde seletama, et enam-vähem igaõhtuseks diskussiooniks on meil kujunenud pikad arutlused teemal, mida me täna õhtul unejutuks loeme. Või vaidlused, kuhu me oma järjega ühes või teises teoses jõudnud oleme, sest kujutage ette, siit majast hakkab juba vaikselt paber otsa saama, mida raamatutele järgedeks panna!!! Rääkimta sellest, et aina raskem on iseendid sinna hiidkiirusel kasvavate makulatuurikuhjade vahele mugavalt sisse seada...

Eesti sünnipäevaks

Jaah, isamaalisi laule on meil üsnagi ühe käe sõrmil üles lugeda ja kuulasin enamiku nende paremikust üle. Enim jäi kõrvu see laul. Kuidagi võimas ja rahvuslikult regivärsiline veel pealegi.
Toredat sünnipäeva, Eesti ja tublisid tegusid ka tulevikuks!

Jäätee vangis

Uuh, olen viimased paar kuud olnud oma saareksee peal ääretumalt kodukeskne, (st vaid korra kuus linnas käinud).
Nüüd olevat meil kohe eriline vabadus - ametlik jäätee puha avatud ja autoturiste loendati eelmise nädalavahetuse aegu ikka mitmetes sadades. ( no ja oli ka - külavahetee muutus parajaks maanteeks, kus iga minuti järel keegi siia-ehk sinnapoole kimas).
Aga arvake ära- mitte igaühele ei too see kauaoodatud vabadusi kaasa. Nimelt seoses ametliku jääteega ei toimi enam praamiühendus kuigivõrd ja mina, va autota kodanik, olen puhta plindris. Nimelt oleks mul tarvis laupäeva hommikul/päeval linna saada ning sooviksin pühapäeva pealelõunal tagasi kodusaarele pääseda. Aga... Näri muru, praami justament nendel aegadel ei käi!! Laupäeva hommikul suvatseb praamikene end vaid linna poolt Sviby kehitada ning alles pühapäeva õhtul Rohukülla tagasi. Ehk siis risti vastupidiselt minu suundadele. Mistõttu polegi nagu ilma autonduseta võimalik nädalavehtusel linnas viibida. ...
Vastik, vastik, vastik...

Mulle jäävad loomulikult alles ka suurepäased alternatiivreisimise variandid:
a) hääletada ( talvel ja külmaga, ha-haa...)
B) matkata üle jää jalgsi ( veelgi "meeldivam", eriti teades, et ka tirts peab selle katsumuse koos minuga läbi tegema)
c) riputada kuhugi avalikku paika (nt poodi ?) välja kuulutus, et kui keegi hea inime läheb sel ajal linna poole, võtaks ehk minu ja tirtsugi pardale ...

vÕI siis hoopiski:
d) kopitada kodus ( kuni kevadeni, mil VÕIBOLLA tehakse graafik natukenegi INIMLIKUMAKS)
Saareelu "rõõmud" jälle, eksole :(((

Ela ja lase teistel elada

Sain täna ühe kirjatüki, juba teise samalaadse, mis tegeleb minu nn "analüüsiga" ning on kantud üdini negatiivsest toonist. Et ma pidavat olema liiga kinnine, liiga sissepoole elav, kobama pimeduses ning midagi viljakat ega õitsvat sealt paista ei olevat...
Ja siis veel read stiilis, et kui tahad oma pimedust mõista, tuleb minna valguse juurde, teda kuulata, temaga ühte heita (!!??!!) ja selle kõiketeadva, -päästva valguse all pidas kirjutaja silmas, oh ülletust, iseennast!

Võtab kohe sõnatuks.
Ma pole kunagi mõistnud, kust võtavad osad inimesed omale õiguse tulla teise elu nö ümber sisustama, enda parema äranägemise järgi teisiti korraldama, arvates ilmselt, et teevad sellega teise inimene paremaks ja õnnelikumaks, aga välja kukub hoopis vastupidi. Kust on inimesel karanud pähe üliegoistlik pildike sellest, et tema, ja ainuüksi tema, on maailmas kõiketeadev guru, ning kõik teised tema ümber vaimult pimedad ning ihult nõdrad? Ma ei ole kunagi palunud sellelt isikult( õigupoolest üldse mitte kelletki) mitte vähimatki kübet eneseabi. Aga tema tuleb, algul mustab minu elu ja olemist, ning siis, palun väga, lubab lahkesti - tule ja maga minuga, siis läheb paremaks!!
Appi, Halleluuja ja taevamanna!!
Kas ma tõesti paistan nii hädine, õnnetu ja vilets välja, nagu ei suudaks ma enam sammukestki ilma kõrvalise abita astuda? Või mis veel hullem, kellegi suvalise, andke andeks väljendust, aga paraja karvikuga voodisse hüppama, et oma väidetavast vaimupimedusest suure valguse kätte jõuda???

Olen seni oma "varjudemaailmaga" vägagi rahul, kavatsen ka edaspidi olla ja arvan, et maailmas peab siiski valitsema tasakaal- kõik inimesed ei saa ega ole loodudki aina leegitsema, valgustama. Varsti põleks ju niimoodi kogu ilm muidu pihuks ja põrmuks, kusagil peab leidma ka värskendavat hapnikku ja jahutavat varju. Sellisteks puhkudeks ongi loodud Meretuule taolised indiviidid. Kahju, et mõni ei oska seda oma suure ego tagant näha ega hinnata.

P.S. Mingitel suurushullustuses vaevlevatel egomaniakkidel ma JÄTKUVALT ennast suunata, käsutada, allutada, raamistada jne ka mitte nende (vähemalt väidetavalt) kõige parematel, õilsamatel ja aatelisematel eesmärkidel, ei kavatse lasta!! (puhisen nördimusest hetkel)

Paul Schwartz Turning To Peace

Kogu hommiku on mul see lugu peas järelejätmatult kummitanud. Panen ta siis juba siia ka üles ... Ilus ja harmooniline, ilmsetab hästi mu põhiolekut ka ... :)))

Nõia õpilane (laupäevast saati juba!)

Näh, plaanisin, et nädalavahetusel võõrustan omas kodus külalisi, aga läks nii, et käisin hoopis ise külas.
Nimelt siis kohalikul "eriliste võimetega" imisel. Kohe kutsuti. Ja et tahad ju imistele meelehääd valmistada, siis ikka läed kohale ka. Seda enam, et tegu võib olla potensiaalselt olulise isikuga edasisel eluteel...

Ma pold, tuli välja, sugugi ainuke kutsutu. Kohalikka oli ikke veel. Enamasti minust nii poole vanemad. A ma pole ka enam nii pirtsakas, et vanadega ühes ei kõlbaks istuda. Vanemad teinekord hoopis kogenumad, mõistlikumad....
Olin siiski ainus, kes tuli, sõna otseses mõttes kaks kätt taskus. No ei ole imisel viisaka tulemise mõtlemist antud. Et võtaks kommikarbigi külla minnes kaasa. Ei tule selle peale. Metslane siuke. Olen ja jään. Võtke ve jätke.
Nooh, kõik kena, imised istuvad ümmer laua, pakutakse kohvi ja kooki ( keegi ei julge esimesena võtma hakata, teadagi ju see häbelike eestlaste asi, imelik kuidagi). Viimaks vanaperenaine laseb vaagna ringi käima ja valab ise joogi välja.
Siis astub tegevusse ka Nõid. Räägib teooriaid. Ise istub dressipükstes ( kus, no kus on samaanihõlstid, linnusuled ja uimasatav viiruk? ma küsin) rätsepistes suures tugitoolis. Oleks nagu omas kodus kohe... Aa, õigus, ta ongi. Kohaletulnud kuulavad, hardas vaikuses. Hea, et suud suurest kuulamisest ammuli ei kuku. Nõid räägib Väga Tarka Juttu. Vahepeal mobiil piriseb( nojah, moodne aeg nõuab moodsaid nõidu, kes ka läbi tehnikaimede avitada mõistaks). Siis Nõid vabandab, ja räägib massinaga teises toas. Pikalt ja korduvalt.
Tuleb tagasi. Jätkab oma Väga Targa Jutuga. Paeeaegu mitte millestki ei saa aru. Pea kipub natuke kumisema. Aeg-ajalt siiski mõni kuulaja küsib midagi üle, püüab täpustada, palub lihtsamat selgitust. Oeh, väsitav. Aga kaheldamatult huvitav. Väga huvitav.
Tunnid kuluvad. Väljas juba suur pime, a ei taha nigu veel kojuminekule mõteldagi. Muudkui kuulaks. Võrdleks oma kogemustega, mõtiskleks oma elu üle uues, nõiduslikus valguses. Aeg-ajalt surgitakse mindki veel takka, et no küsi sa ka mdagi. Ei oska midagi küsida. Alles esimest korda siinsel koosolekul, tundub, et enamik on vist varem ka käinud. Nii et aitäh, ma parem kuulan niisama.


Nojah, ei saanud õhtu jooksul kolme sõnagi öeldud, kommenteeris kutsuja, Kui 4,5 tundi hiljem end viimaks rampväsinuna koju poole sättisin.
Mis ma`s teha saan, kui pole küsijaks sündinud, vaid kuulajaks. Heal juhul vaatlejaks. A igal juhul oli väga tore olemine.
Okultusmialased raamatud on taaskord siinmail päevakorral.
Mitte et need teemad mind enne poleks köitnud.
Nüüd aga nagu kohe eriti.
Õnneks lubati veel kokku tulla.
Ootan üliväga põnevil ( suu juba ammuli...! :))

Küünlakuu (oih, vabandust, radokuu) keskpaik

Kas te armsad inimesed ka teate, et kevad pole enam üldse kaugel?
(Sest märtsini on veel vaid loetud päevad ja siis hakkab meid ümbritsev igikelts vaikselt, aga kindlalt lahti sulama..)
A mina kuulsin täna hommikul tööle tulles, kuidas tihane juba oma "Sitsikleidiga" uhkustas! Ja egas tema ainuke pole, ka teised linnud tsirgutavad puude latvades üha usinamalt.
Ja nuusutage õhku! Selles pole enam endist talve raskust, rõhuvat pakast ega madalalelvajutavat hallust. See on nüüd muutunud kordi kergemaks, lõhnavamaks, tummisemaks.
Hormoonid on õhus, noh!
Kevad on säält kusagilt kaugustest juba teele asunud ....

Kantriballaad. Hingele

Ma tean, et väga paljudele inimestele kantri ei meeldi. Olgu see põhjus siis milline iganes.
Mulle jälle meeldib. Igasugu erinevatel põhjustel.
Ja kuigi viimasel ajal olen ma olnud tõelises vasikavaimustuses just kõiksugu maailmamuusikast ja eriti instrumentaalidest, tuli isu nädala lõpuks taas veidike vana head kantrit kuulata.
Ja öelge veel, et see ei ole ilus ( nii laul kui laulja, ma mõtlen ... :))) !

Blogisõltuvus: raamatukoi kopeerib ja pasteerib

Jaahh, eile käis siis härra itimees ja tegi selgeks, miks ma ( ja õnneks v kahjuks mitte ainult ma!) enam üldse mingitki normaalset internetiühendust ei oma. Nimelt olla meie kohalik võrguke lihtsalt väga ülekoormatud. Keegi olevat tavainternetiga mingil moel ühendanud veel ka Wi-fi levi ja nüüd kõik tarbijad korraga ei pääsevat enam infole ligi. Erilised eksperdid, ma ütlen. ( mitte et ma itiasjadest üldse midagi mõikaks, aga ilmselge ju, et vale otsus, kui sellega nii palju problasid tekib ). Nuuh, vähemalt põhjus on siis nüüd teada, et ei ole mu vana arvutilogu lõplikult veel ulluks läind, vaid keegid keenjused lihtsalt tegutsevad saare peal taas. Loodetavasti saavad nad oma kenjaalsustele peagi ka parema lahenduse otsitud, sest no kamoon, nii ei ole ju võimalik korraliku inimese kombel üldse tööd teha ( blogimisest rääkimata, :)))).
Ja nii ma siis ootan päevad otsa kannatlikult, kuni jälle saabub minu kord 5 minutiks netti pääseda, et üritada sel ajal ülehelikiirusel vähemalt kirjakast läbi sirvida ja paar näpuliigutust ehk töistel aladelgi ää teha .. . Kui võrk vahepeal jälle kisama ei hakka, et Internet Explorer cannot display the webpage … Prr, närrrvi ajab see lihtsalt, ma ütlen.
Ja blogisissekandeid saab kah aint nii teha, et kõigepealt wordi tekst valmis ja kui avaneb helde võimalus, siis siva üks kopi-peist … Jube küll, eksole, sõltuvus ju lausa, kui tuleb blogist puudus peale, eriti kui tead, et ei saa.

Tegelt muidugi on ka interneedluseta olemisel omad plussid, no näiteks et saab rohkem raamatuid lugeda. Jätsin praegu Steinbgraberi natukeseks kõrvale ( väga-väga hea raamat tõesti, aga tsipa tõsine ja ongi hea kui kõiki neid aspekte ja probleeme, millest autor nii haaravalt kirjutab, saab vahepeal natuke niisama seedida, ühekorraga neelates saaks muidu liiga ruttu otsa ja kõik ei jõuakski ehk päris kohale). Sain nüüd kätte ka kauaoodatud Justin Petrone`i „Minu Eesti“.
Taas ülimalt vahva lugemine, vahepeal kõkutan nii naerda, et vähe pole. Ühtpidi lihtne ja kiire lugemine, teistpidi jälle hea võimalus iseennast kõrvalt jälgida. Häirib vast ehk ainult liigne katkendlikkus, kõik olukorrad lõpevad kuidagi poole peal ära, ühtki süžeed pole päris lõpuni arendatud. Saan muidugi aru, et tegu ongi rohkem meeleolude ja võrdluste ja eripärase väljatoomise raamatu kui ühtse kandva ideega romaaniga, aga ikkagi … Hakitud, aga naljakas ja tore raamat siiski. Edeneb üsna kiiresti, nii et nädala lõpuks peaks ühele poole saama. No ja kui see nett meie saart ikka väga kaua veel ei kavatse külastada, siis mul kõrgub juba nii oma poole meetri kõrgune virn raamatuid riiulil, mis kõik ootavad läbilugemist. Ja ka üks raamatututvustus oleks vaja juba kusagil kuu aja pärast läbi viia … Sellega on aga nii, et püüan neid tutvustusi teha nö vana rasva peal- st võtta ette raamatuid, mille lugemisest on möödas vähemalt paar kuud, võib-olla isegi aasta ja siis uuesti meelde tuletada. Seda seepärast, et selleks ajaks on nö esimene vaimustus juba lahtunud, saan neid veidi teise, ühtpidi värskema, teisalt aga kainema pilguga vaadata, ja oleks väga tore, kui ka internetist teiste lugenute arvamusi kiigata, ja siis nende põhjal üks korralik tutvustus teha. Nüüd aga, kus mul netti pole, tuleb vist kõik viimatileotu taas kiirkorras läbi sirvida … Nii et tööd jätkub. Internet, uu ??!!

Üks mõnus istumine

Näib, et interneedusega on meil siin saarel pikemat aega mingi jamad, üldse enam võrku ei pääse, või kui ka pääseb, siis katkeb esimese poole tunni jooksul ää … Seega ka ei mingit blogimist… Või katsetaks siiski?
Ehh, sain jälle eile linna. Saar muutus kolme paigaloldud nädala jooksul piisavalt kaamoslikuks ning tuli end vahepeal tuulutada. Ja oligi väga tore inimesi näha, olin eneselegi ootamatult suhtlemisaldis ja toimetasin kogu päeva väga aktiivselt ringi. Ei vandunud alla hommikupoolikul kimbutama kippunud peavaluhoole ning sain korda rohkem asju kui lootagi julgesin.
Keset päeva, kui olin oma tegutsemisi parasjagu pidulikult lõpetamas, helistas mulle kunstnik B. Pajatas mulle pikalt ja laialt oma nägemusest seoses minu ja mu eluga. Nojah, selle kunstnik B-ga on mul naljakad lood. Ühelt poolt miski tõmbab sellise kummalise niidiga tema poole ( seda tõmmet võiks võrrelda näiteks ööliblikaga, keda tõmbab küünlaleegi poole, kuigi see võib talle ohtlikuks osutuda). Mitte et kunstnik B nüüd otseselt mu tervisele ohtlik oleks, pigem muudavad tema lähedus ja jutud mind kuidagi ebastabiilsemaks, kõigutavad ( kusjuures veidral kombel nii ühte kui teise äärmusse!) eneseusku jne. Ja sestap ma pelgan teda pisut, sest ta on olnud minu jaoks ääretult pealetükkiv (igas mõttes!) ja ka LIIGA eriskummaline. Mulle üldiselt meeldivad oma näo, oma ilmavaatega inimesed, kes julgevad nö hallist massist erineda, kuid ei tee sellest numbrit. Kelle jaoks teistsugused tavad ja normid ongi elu loomulik osa, kelle olemusest ei kuma läbi poosetamist. Kunstnik B on ses suhtes kahtlemata igati „minu inimene“. Aga jah, miski pelutab pisut. Tema tahtis /-ks /-b minult lihtsalt pisut rohkemat kui mina saan ja tahan talle anda. Minu süda on talle natuke lukus, nagu ta seda isegi väljendas. Ma olen sellest vist juba kusagil ka varem üht-teist kirjutanud.
Igatahes, jah. Me polnud päris pikalt suhelnud. Vahepeal sügisel ta helistas mulle, siis ei saanud mina ta kõnesid vastu võtta ja tagasi ka hiljem ei helistanud, just nende eelnimetet põhjuste tõttu … Aga üks tema asi oli minu käes. Tahtsin seda talle tagasi viia, aga kuidagi ei leidnud sobivat silmapilku ( natuke oli hirm ka talle külla minna, mine tea, mis tuurid B-l jälle peale tulevad …). Nojah, neid tagasiviimise visiidi mõttekesi liikus mul peas iga järjekordse linnaskäigu ajal, aga ei suutnud end kokku koguda … Eile, mil juhtusingi parasjagu linnas olema ja ka vaba aega oli piisavalt, tuli siis ootamatult talt endalt kõne.
Nagu eespool mainitud, olin tavalisest paremas suhtlemisvormis ja tegingi ise (!!) ettepaneku kokku saada, et saaksin kunstnik B-le tema asja tagasi anda. Nagu muuseas kutsus ta mind kokku saades kohe veidikeseks külla. Nagu muuseas ma ka läksin. Ja ka suhtlemine sujus meil sedakorda nagu muuseas. Ei olnud mingeid liigseid vihjeid, nõudlikke pikki pilke, kramplikke käehoidmisi, peeneid põimumisi … Kui, siis ehk magusalt kõditav ärevus meie vahel, selline salajane sõnade, taimetee ja viirukiga nõidumine, mis sümpatiseerib mulle otsesest külgekleepimisest mõeldamatuid kordi enam. Peavalu haihtus kuhugi kõrgustesse, istusime kunstnik B saunalaval ( ja - jah, täitsa pimedas ja täitsa omaette, aga siiski kütmata saunas ( st siis riietega, eksole ) ja vähimatki füüsilist kontakti omamata), jõime rohelist teed, laulsime budistlikke unelaule ( st siis ikka, et B laulis, oma ääretult puhta ja kena lauluhäälega, mida ma kunagi varem kuulnudki polnud, ja mina mõmisesin vaevuaimatavalt kaasa …), filosofeerisime ilma asjade üle ja mina mõtlesin, et ohh-ho-hoo, küll oleks tore, kui ta tahakski olla minuga vaid sõber, siis võiksime palju sagedamini temaga niimoodi vabalt ja mõnusalt koos istuda … Aeg lendas märkamatult õhtusse, nii hea oli olla, et poleks tahtnudki enam sealt kuhugi liikuda, aga siis tuletasin jälle endale meelde toda ammukulunud, aga täiesti toimivat tõde, et lõpeta ilusad asjad ära natu-natukene enne nende loomulikku lõppu, sest pahatihti kipuvad need loomulikud lõpud kuidagi vildakile vajuma ja siis ju teadupärast ei jääkski ühest ilusast õhtust võib-olla enam nii kena ja armast mälestust …

Meemusk Sesamylt

Et sa Sesamy ka nii raskeid küsimusi pead esitama!
Pidasin eile õhta vargsi plaani küsida seda, mida sa minult küsid, hoopis oma tirtsu käest ja siis rõõmsalt tema vastused enda omade pähe siia kõigile imetella pakkuda, a südametunnistus hakkas ikka piinama ... ja vastan igati viksilt ise.

1. Kuidas näevad välja õige jõuluvana ja päkapikk?
Mina olen korduvalt lugenud sellist imeteost nagu "Suur päkapikuraamat"(no igal jõulajal kohustuslik lektüür lihtsalt, tirts on pidurdamatut päkapikuusku). Seal on kogu tõde päkapikkudest väegade põhjalikult lahti seletet ja ma usun neid seletajaid. Et päkadel on oma ühiskond, oma ehituskunst, toimiv koostöö linnu- ja loomarahvaga ning käsitööliste tsunftid, kus muuhulgas tehakse ka kõik riided enesele ise selga. Et Päkade punane müts on kandmiseks ainult talvisel aal ja sedagi vaid selleks, et teised kaaslased neid lumes ikka märkakisd ning ülejäänud osa aastast kannavad nad võimalikult kaitsevärvi rõivastust, et mitte metsa all toimetades silma hakata( päkade suurimad vaenased muide olevat kassid, nii et, ettevaatust kassiomanikud, seda eriti jõulude aal). Samuti on seal kirjas, et päkasid on nii mehi kui naisi, aga et viimaseid pole kunagi näha, sest nemad on kodused ja niisama väljas ei luuri.
Kesse jõuluvana selline veel on? Seda raamatust ei selgu. Äkki too imelik tegelane, kes mu kolmeaastasena oma roosast plastmassist nina, mustade sarvraamidega prillide ja jänesenahast habemega nii ära hirmutas, et vaevu tema ees julgesin seista?

2. Mis värvi on sinu lihavõttejänes?
Lihavõttejänes. Kõlab väga kurjakuulutavalt. Omal ajal mu vanemad pidasid jäneseid küll ja aeg-ajalt söödi mõni nunnu karvakera ää kah, meil, lastel oli alati igast jänkust nii kahju ja käisime veel mitu aega pärast vineerile laotatud nahkasid paitamas... Aga meie pool olid ikka munapühad, mitte lihavõtted. Sibulakoorte ja villase lõngaga värvitud mune ja jäneseid seega omavahel kokku ajada ei mõista. (praegu värvin ja toksin neid mune rohkem tirtsu rõõmuks ja tema ei tea ka jänestest midagi...)

3. Kuidas pakkida kingitusi?
Täits ausalt tunnistan, olen üsna vilets kingipakkija, ikka jääb kusagilt mõni ots narmendama või hüppab kleeplint (see hästi ärapedetu muidugi) valel ajal valest kohast lahti või läheb paber enne kortsu kui olen sajaviiendat korda üritanud kinki sellese ümber pakkida. Sestap olen väga õnnelik, et mõeldi välja selline asi nagu kingitustekott - pistad asja supsti sisse ja valmis kingike ongi! Pealegi on need värvilised kotikesed mitmekordselt kasutatavad ( ja minu roheline mina saab salamisi juubeldada, et liigset loodusvarade raiskamiset ei toimu!).
A üldiselt on see kingituste pakkimine mo meelest üks suuremat sorti tühi töö ja vaimunärimine ja eputav moevärk. Ma annaks asja niisama üle ega pane üldse pahaks kui mulle mu kingid kah niisama käest-kätte antaks, vähem rahakulu, vähem pudi-padi, puhtam elamine...

Ma ei taha taaskord kellelegi meemitamist peale suruda, nii et kes tahab, see teeb edasi.

Hommikulauas

Koostan hommikul enne tööleminekut kiirustades poenimekirja. Tirts jälgib mu tegemisi tähelepanelikult ja kaob siis mõneks ajaks tahatuppa. Ta ilmub taas lagedale kui parjasti kohvijoomist lõpetan.
"Emme, ma tegin ka omale nimekirja"
"No mis sa sinna siis kirjutasid?" uurin tema segaseid konksukesi paberitükil ( tegelikult laineline sigrimigri, mis peaks meenutama täiskasvanu kiiruga sirgeldatud kirjatähti, mida trükitähtedes kirjutav tirts veel kirjutada ei oska)
Tirts uurib oma "nimekirja" tükk aega, kulm sõnatult kortsus ja teatab lõpuks:
"No on ikka häda, kui inimene ise ka oma käekirjast aru ei saa!"

Oeh, paneb mõtlema ....

Eileöise filosoofilise telefonivestluse jätkuks:

Meem Yksikule Hundile

Deep Forest on oma eksootiliste maade laualutöötlustega mulle juba pea 15 aastat sümpatiseerinud. Too Marta lauluke oma meditatiivse mõtliku kulgemise ja kauni viiulisoologa ilmestab minu meelest eritihästi Yksiku Hundi ( http://yksikhunt.wordpress.com/) mõtisklusi.

Meem Tsitronkollasele

See Yello lugu meenutab mulle natuke Tsitronkollase (http://tsitronkollane.wordpress.com/ ) talvepilte. Sisetunne ütleb, et ka see lugu võiks teda iseloomustada (muidugi mitte konkreetse loo pealkiri, see on täiesti juhuslik siinjuures).

Meem: Kurjamile (Paranoikule)

See sobib hästi Kurjamile(http://kurimuri.wordpress.com/)
Ma ei tea absoluutselt tema muusikamaitset, aga lugu tundub kuidagi temalik: kujutlen teda tegelikkuses võluva noore tütarlapsena, aga sõnavõtud on tal löövad. Otsekohesed. Lajatavad mõnusasti lagipähe nagu ka Nightwish.

Meem: minu matused

Et kui paneks oma testamenti sisse säherduse klausli:
olgu King Singers olla ja just sellesama looga (ja selle miimikaga!)
Küll mina sealt pilvepiirilt juba oma kullipilguga vaataksin, et ükski matuseline selle mesitriteose kõlamise aal liiga kurva näoga ei oleks!

Meem: minu pulmad

Kui kunagi selline imeasi peakski juhtuma, et abielluksin ja saaksin vabalt valida kõikide maailma esinejate hulgast, siis kahtlusteta oleks see Riverdance.
See pulm oleks enam kui meeldejääv!!

Lagritsale tänutäheks!

Et Lagrits mind nii kenasti meeles pidas, pidin hoolimata esialgsetest kõhklustest selle raske ja tänamatu töö muusikameemi tegemisena siiski ette võtma.
See Tiit Borni lugu on sulle seal kaugel Saksakeelses keskkonnas, et sa kaunist emakeelt ei unustaks!

NBNBNB!
Meemidega on lugu nüüd nõnda, et need tulevad igaühele eraldi ja vaadata saab neid pealkirjadele vajutades ( sest no ma olen bloginduses tõeline äpu-käpard ja ei oska muudmoodi linke teha, kuigi olen pool päeva tulutult nikerdnaud).
Ja seda tahtsin ka veel öelda, miks minu jaoks see muusikameemi tegemine nii raske oli:
1) maailmas on kaugelt liiga palju head ja huvitavat muusikat loodud, et neist ainult ülitibatillukest käputäit teiste seast välja tuua

2) nii palju toredaid blogilisi tahaks meeles pidadaja kahju kohe, et ainult kolmele saab teatepulka anda...

lemmikkuulamine

Näed, pusisin, mis ma pusisin, lõpuks õnnestus üks sinutoru lugu kah enda bloggi linkida!
Siin ta siis on, mu viimaste kuude peamine lemmikkuulamine, austria harfivirtuoos ANDREAS VOLLENWEIDER.

Küünlapäev. Tore külaline

... Ja talve selgroog on praksti pooleks!
Ma ei saa kohe ütlemata jätta, kuiväga mulle just tänane ilm meeldib. Kogu talv võiks just selline olla: säbrutab kerget lund, külmapügalaid on 2-3, ei liigselt pilves ega silmikipitavalt ere päike, aga kõikjal laiutab siiski paks, kohev lumi. Õhk on lihtsalt seletamatult hurmav Mmmmmõnus!!! Mõnus -mõnus!

Mul on hakanud külas käima üks tore ja väga oodatud külaline. Millal ta täpselt oma visiite alustas, ei pannudki tähele, aga ühel hetkel ma ta avastasin ja sümpaatia näib meil olevat võrdlemisi vastastikune.
Nimelt on minu linnumaja püsiasukaks saamas üks tore musträstas. Tal on kindel komme käia üks tiir hommikuti, nii kümne paiku ja siis teine trett teha päeval kolme-nelja paiku. Kusjuures ta on hästi julge, mitte nagu närvilised tihased, kes vilksavad viuh siia, viuh sinna, kekutavad, välgutavad siidist sabasid, ja läinud nad ongi.
Minu musträstal on omad, pisut flegmaatilised rituaalid. Kõigepealt tuleb ta verandaäärisele olukorda kaema. Lendab vurinal kohale, takseerib, ega kedagi liikvel ole, siis teeb lüheldase tiiru koerte toidukausside juurde ja siis otsejones toidumajja. Seal siis sätitakse end esmalt piduööminguks korda. Soputatakse sulgi, nokitsetakse tiiva alt. Kehutatakse end ühele ja siis jälle teisele poole. Kord aetakse külg ette, siis viibutatakse pisut saba ja tatsatakse mööda majakest ettevaatlikul sammul edasi ( maja tundub pisut tötsakale musträstale vist veidi väike ja kõikuv).
Ei, ikka veel ei hakata sööma. Nüüd kössitatakse mõnusasti nurka maha ja võetakse kollase noka välkudes üles lüheldane ja veel üsna vaikne vileviisike. Imetabane kuulamine! Seejärel heidetakse veel paar pilku maja ja seljataguse poole ning oma ohutuses veendunud, asutakse viimaks rasvaga maiustama. Ikka nokatäis ja natuke mekutamist, nokatäis ja mõtlik mekutus sinna otsa. Nii oma tubli pool tundi. Mina seisan võlutuna aknal, täies õueriides, valmis puukoorma järele minema, aga ei saa ju. Linnuke toidumajas on nii haarav ja imetore, ei raatsi teda kuidagi segada. Näib, et ega mu musträstal ka eriti kuhugi kiiret pole. Vahepeal on aega niisama istuda, vilet puhuda ja nokatäisi seedida.
No kohe-kohe läheb pimedaks, peab ikka õues ära käima. Paotan ettevaatlikult esikuust, arvates, et selle kolksatus mu armsa külalise minema peletab. Aga ei! Linnuke istub endistviisi rasvatopsiku äärel ja laseb toidul hea maitsta. Vahele paar nokatäit kaerahelbeid, aga searasv näikse ikka paremini mekkivat. Vahin linnuga otse välisukse klaasi tagant tõtt, meie vahel pole rohkem kui pool meetrit. Ma ei kahtlegi, et lind on minu liikumist märganud, aga mingit pelgust pole tema poolt ometi tunda. No ei raatsi, ei raatsi teda ikka veel minema ajada. Ja ega ta enne minema lendagi, kui olen välisust nii palju paotanud, et ise sealt välja mahun. Siiski ei lähe mu külaline kaugemale kui lähima kõrge männi latva mu tegemisi jälgima.
Usun, et hiljemalt homme hommikul on ta tagasi. Oma järjekordset rituaali mu akna taga läbi viimas.
Mis imetore talv!

Küsitlus Haldjapiigadelt

Miskipärast see kutsus kohe end täitma. Natuke naljakas, natuke irooniline, aga siin ta siis on. ( nagu poleks keset tööpäeva imisel nüüd paremat teha kui 50 küsimisele vastata eksole...)

1.Kas sa said nime kellegi järgi?

Enda teada mitte.


2.Millal viimati nutsid?

Olen vist küllaltki kalk inimene, ei mäletagi täpselt, millal ja mille pärast. Äkki see oli uue aasta hommik ja selle pärast, et olin liiga üksi ja liiga väsinud?

3.Kas sulle meeldib su käekiri?

Absoluutselt mitte. Nii mõnigi sõber, kes on nende imeviguritega, mida minu käeikiri endast kujutab, maadlema pidanud, on vihjamisi pärinud, ega ma arstiks saamise peale pole mõelnud ( üldlevinud arusaamade kohasetlt pidid kõige arusaamatumat konksjubedad käekirjad valmima just arstidel).


4.Mis on su lemmik lõunasöök?

Täiesti oleneb tujust ja isust, aga midagi kodust ja toitvat. Hästi sobib nt Haapsalus „Laterna“ pakutav kanafilee pähklite ja ahjukartuliga. Nämm!

5.Kas sul on lapsi?

Üks imearmas tirtsuke on jah.

6.Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?

Vaevalt küll. Ma olen niigi iseendaga alatihti sõjajalal, kellegi teisena ma endaga küll sõdida ei viitsiks vist.

7.Kas oled tihti sarkastiline?

Nii võib vist öelda küll.

8.Kas su kurgumandlid on eemaldatud?

Täitsa olmas teised, pole häirind omanikku ega kedagi kõrvalist kah mitte.

9.Kas sooritaksid benji-hüppe?

Minu kaasasündinud kõrgusekartust arvestades pigem mitte.

10.Millised on su lemmikmaisihelbed?

Pole taolistest krõbuskitest kunagi suuremat pidada osanud.

11.Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?

Karta on, et jah. Muidu nad ei kipu eriti jalast ära tulema või kui tulevad, siis pärast uuesti jalga ikka enam ei lähe. Ja haruta neid siis, kui hommikul on niigi kiire. Õnneks ma muidugi üldjuhul väldin igasuguseid paelandusi üldse.

12.Kas pead end tugevaks?

Hmm, füüsiliselt tugev ma küll ei ole, pisike kõrend, esimene tuuleiil ajab ümber. Vaimset jõudu oman küll, mõnedel andmetel lausa päris tugevat.

13.Milline on su lemmikjäätis?

Oh, neid on palju, tahaks õhata. Esimesena kargas pähe Vau piparmündijäätis sokolaaditükkidega.

14.Mida märkad inimese juures esimesena?

Silmi, lõhna.

15.Roosa või punane?

Punane, vähimagi kahtluseta.

16.Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?

Tavaliselt väldin ma hommikuti isegi peeglisse süvenemist, et mitte lasta meeleheitel enda üle võimust saada… hah. Njah, alustuseks võiks näiteks otsustusvõimet ja enesekindlust julgelt rohkem olla. A see on alles algus.

17. Mida igatsed kõige rohkem?

Vt palun eelmise küsimise vastust.

18.Millise asja ostsid endale viimati?

Raamatu.

20.Mida hetkel igatsed?

Kedagi kallist taas enese ligi.

21.Mida viimati sõid?

Koolilõunat ( st klmbisuppi rukkileivaga ja kohupiimavormi kisselliga)

21. Mida hetkel kuulad?

Olen taas Cafe del Mari lainel ja kuulan ka sellist plaadisarja nagu NANS N .Eriliseks lemmikuks on aga kujunenud Andreas Vollenweider.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?

Must, ei mingit kahtlust.

23. Lemmiklõhn?

Jasmiinid peale vihma.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?

Ühe armsa inimesega muidugi.

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?

Öäk.

26. Su juuksevärv?

Tumeblond.

27. Su silmade värv?

Hallikassinine.

28. Kas kannad kontaktläätsi?

Prillipapa (-mamma) olen olnud eluaeg ja selleks ma ka jään. Kuidagi vastukarva on juba mõtegi omale midagi vabatahtlikult silma toppida.

29. Lemmiktoit?

Minu meelest see küsimus oli juba? Nagu öeldud, väga välismaist tilu-lilu ei armasta, pigem olen truuks jäänud omamistele lihtsatele roogadele. Ise lisan kõiksugustele praadidele võimaluse korral juurde ohtralt juustu ja näpuga küüslauku. Annab kõige erinevamatele toitudele huvitavaid nüansse juurde.

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?

Võimaluse korral ma väldin õudukaid. Õnneliku lõpuga lood siis vast tingimusel, et tegu ei ole seebiga. Või labase komöödiaga. Olen filmide poole pealt üsna valiv.

31. Mis filmi viimati vaatasid?

Mm … „Madlikest“ äkki?

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?

Musta

33. Suvi või talv?

Nendest valikutest valiksin suve, aga üldiselt olen kõige rohkem kevade poolt.

34. Kallistused või suudlused?

Olenevalt olukorrast ja inimesest, aga sobiva kaaslase korral on väga oodatud mõlemad.

35. Lemmikmagustoit?

Ma armastan magusat ja ühte kindlalt eelistada ei oska ega suudagi.

36. Mis raamatut hetkel loed?

Sandra Steingraberi „Mina olen ookean“.

37. Mida su hiirematt kujutab?

Musta –valge kirjut kassi ja soomekeelset iba. Keerasin mati tagurpidi, nii on näha ainult pea alaspidi jalutav kass( hiir on iba peal!).

38. Mida viimati telekast vaatasid?

Doksarja „Lõunameri“

39. Lemmikheli?

Vaikus

40. Rolling Stones või The Beatles?

Hmm, jällegi oleneb tujust ( see on see kaalude märk, ikka kuldne kesktee), aga üpris kuulatavad mõlemad.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?

Itaalia vististi. Hispaania asub kaardi järgi vist tegelikult kaugemal, a see polnud päris puhkusereis, vaid mingi segapurdru puhkusest ja tööst ja kõigest…

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?

Äkki oskus mittemidagi teha ja sealjuures üldse mitte igavust tunda?

43. Kus sa sündisid?

Haapsalus.

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?

Ma juba ütlesin, et ma ei armasta sporti ja tunnistasin üles, et ma ei ole füüsiliselt tugev ja kui sellest veel ei piisa, siis toonitan veel üle, et viilisin koolis alati igas kehalise tunnis nii palju kui üldse võimalik.

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?

Netis surfates suhtlen võõraste inimestega igapäevaselt, a reaalses elus… Uuh, see võis olla nt kusagil novembri lõpus või detsembri alguses kui üks sõber külla tulles oma 2 sõpra kaasa võttis, keda ma kunagi varem näinud polnud ja kellega siis põgusalt tuttavaks sain.

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?

Väga raske küsimus, mulle meeldivad üsna paljude inimeste blogid, aga ma pole kindel, kuiväga ma nendega kohtuda tahaksin, sest tavaliselt olen inimese blogi lugedes loonud endale temast juba mingi kujutluspildi ja kardan, et päriselus võib see inimene olla väga teistmoodi. Ehk siis pettun äkki. Kuigi võib ju minna ka hoopis vastupidi. Noh ja osasid blogiautoreid ma ka tean nö päriselt, neid on ikka huvitav lugeda. Jätaks selle küsimuse praegu lahtiseks.

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?

Sesamy kahtlemata esmajärjekorras ( eideke ja keenjus on hetkel absoluutsed blogilemmikud), aga miks mitte ka nt Maailmaparandaja jpt omad.

48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?

Öeldavasti olin ma eelmises elus mees, sellessinatses olen naine, äkki järgmises olen siis jälle mees, et meelest ära ei läheks, kui erinevad nood 2 olevust siiski on. Soovitavalt peaksin ma küll olema hoopis teise temperamendi, füüsiliste omaduste jms mees, sest veel üht tossikest meest pole siia halastamatusse maailma küll juurde vaja.

49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?

Puuna või veena …

50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?

Kes aga tahab, see aga täitku, küll mina juba loen!

Õnnelik inimene

Jahhh, päevad muudkui lähevad, mingis imelikus udus. Tirts oli vahepeal haige, sestap raali man ei pääsenud ja nüüd kuidagi tunnen, et ei suuda enam sammu pidada. Sehandses blogiilmas nimelt. Kõik on vahepeal nii palju uusi sissekandeid teinud, et võtab silme eest kirjuks. Nii palju huvitavaid küsimustikke ja meeme, et ei tea enam, kust alustada. Lisaks on ilmunud välja ka paar üsna huvitavat tööülesannet, nii et elu on rõõmsalt kirju hetkel.
Tunne on lausa tobedalt õnnis. Eriti selle pärast, et nii tore ja rahuline nädalavhetus oli. Nii-nii õhkamise tuhin on peal, aga ei oska seda isegi sõnadega edasi anda. Äkki ma olen nüüd (lõpuks) jõudnud seisusesse, kus olen ülendatud õnnelikuks inimeseks, kes on vahel õnntu ( mitte vastupidi, nagu tavaliselt)?

Jaah, tuba oli soe, viirukilõhn heljus tubades, küünal hubises õdusalt, ootusärevus põksus... Ja siis juba vaikne muusika ( Cafe del Mar`i ja Nans N`i kogumikud vaheldumisi) ja öine kohvijoomine ( no NIII ebaminulik kui üldse olla saab) ja filosfeerimine/ jututamine kohvetamise juurde kuni kella viieni varahommikul ....
Ei, te ei eksi, kui arvate, et see oli üsna romantilises stiilis kohtumisõhtu. Ja nagu imeväel hakkas mu pesumasin taas viperustetea tööle, veetorud uuriti olevat välisseina vahel, mistõttu nendega ei saa miskit muud peale hakata kui oodata kevadet lootuses, et külmunud torud vahepeal ei lõhke. Ja külmiku jaoks püüti meeles pidada järgmisel korral vajalikud töövahendid kaasa võtta. Boonusena võeti mult ära mu aasta eest manalateed läinud fotokas ja arvati, et ehk saab sellelegi veel eluvaimu sisse puhuda. On mõnel alles kuldsed käed!
Eriti armas oli järgmisel ööl, kui oled juba õndsalt suutnud uinuda, ärgata uuesti selle peale, et keegi saadab sõnumeid. Ja lugeda sõnumitest, et kohumisõhtu oli ka teisele osapoolele sama köitev, oluline ja meeldejääv ning et üldse oled sa tema arvates igati ülimalt armastuväärne inimene ning et ta igatseb juba uut kohtumist ja... (sms-i lugejale ilmub suunurkadsse iga loetud reaga aina õnnissulnim naeratus... :)) :))):)))))))))))))))))))))))))))
Kui seesugused (harvad, aga olulised) hetked elus ei tee õnnelikuks inimeseks, siis mis veel?