Ah, kuidagi nii tujust ära olen täna. Tunnen ennast üksiku, mahajäetu, abituna, nii et enesehaletsus kohe kipub peale. Ei tule ka targast ja tarmukast asjatamisest miskit suuremat välja, sest õues on hommikutndidest peale nii palav, et isegi minul, va igavesel külmavaresel, jooksevad higinired mööda selga ja loidus vajutab oma punase pitsati minugi laubale...
Püüdsin eile õhtul ja täna hommikul remondiga nii-öelda tõsisemalt alustada. Nädala algul tõin linnast pahtli ja seinavärvi koos muu asjakohase tarbekraamiga läbi häda ja viletsuse viimaks kohale, endal süda värises sees, kas sai nüüd ikka kõik toodud ja õiged asjad sealt poest ja hoidku küll, kui midagi peaks remondiga viltu minema, sest niigi on poolteist tuhat krooni lauldes juba oma teed läinud. Ja see on alles algus!!! Vaatasin 3 päeva jubedusest judisedes remondiasju kööginurgas ega julgenud sõrmegi nende poole kõverdada. Hirm on midagi ära rikkuda, midagi valesti teha. Esimest korda ja ihuüksi koretrit remontimas, see võtab mu nii kõhevile, et kohe on võetud.
Vot eile tegin viimaks kindla näo pähe ja asusin vana värvi sentelt maha kraapima. Algus tundus lihtne. Kaheksakümnendad taustaks üürgama:
Siiis ikka veel üürgama:
Ah, millised ammused lemmikud!!:
Peale esimest tolmus ja higist tunnikest enam nii lihtne ei tundunud, sest kuigi enamik värvist tuleb kenasti sirinal maha kui natuke otsast tõmmata, siis paiguti on värv jälle nii kinni, et ka terava pahtlilabida otsaga ei õnnestu seda maha kaapida muidu, kui tuleb seina uus auguke nühkida (ja hoidku küll, see auguke tuleb ju hiljem jälle kinni pahteldada!). Ja siis veel igasugu õnarused ja kitsaskohad, kust värv kas liiga hoogsalt või väga vastutahtsi maha koorub ja eriti hull on lugu lae lähedal, sest laevärvi nüüd küll maha koorida ei tahaks, aga see liitekoht on üsna peenike neil. Nii olen praegu mööda laevärvi valget triipu lõiganud pahtlilabida servaga sellise vahejoone, et 2 värvi eraldada ja see on jubetult aega ja täpsust nõudev töö, mis mu juba 2 tunniga päris ää väsitab. Tulemusega ma muide kah üldse rahul ei ole...Narmendav ja konarlik jääb see serv...
No hirmus töö ühesõnaga kogu see remonditamine- näib, et kogu nädalavahetus lähebki vaid seinte puhtaks saamise alla ja siis tuleb pahteldamine (mind juba hoiatati, et see osa tööst on see kõige tolmusem) ja siis veel värvimine. Oh jeerum, pidin ma selle nuhtluse üldse ette võtma, ühtki abilist, kes kõik tulla lubasid, kah kusagilt ei paista, muudkui üksi palehigis ja enesehaletsuses rügan, isegi randa minemise tuju võtab ära selline asi. Oleks parem võinud veel aastakese ehk paar narmendavate seintega korteris edasi elada - pildid koldate kohtade peale ette ja asi moos. Ah, ma ei tajha sellesl teemal üldse rohkem rääkida. Praegu.
Leidsin viimati oma sünnikodus käies ühe imeilusa suure ja raske õlimaali. Arvan, et see võis kuuluda mu vanaonule- selline sini -roheliste ja kollakate toonidega, seal on kujutatud vist üht meie maakoha lähistel asuvat metsajärve, puhkevate vesiroosidega ja... ilus ja nostalgiline leid. Veel leidsin üles ja tõin enda juurde vanaemale kuulunud suure värvilise põrandavaasi ja ühe raske tumedat tooni naisekuju, mis tal vanasti ikka suurel ümmargusel laual tavatses seista ja oma veidi üleoleval ilmel üle toa vaadata.
Hea tunne on, kui saad üdini omade asjadega elamisse uut energiat tuua ja vanu asju eemale heita, mis on muutunud koormavaks. Olen adunud, et ma ei karda enam oma elutuba, varem pelgasin pisut seal toas olla, sealt isegi läbi minna, kui väljas juba hämarduma hakkas. Nüüd enam mitte. 0len teinud toa enda omaks. See on hea tunne.
Ah jaa, oma tohutupaksu Jaan Kaplinski luulekogu tõin ka ära, raamat oligi, nagu kartsin, kolikambris seistes veidike niiskust saanud ja lehed on kergelt krimpsus, aga õnneks mitte midagi väga hullu. Mu lapsepõlvetoa lõhn on sellel raamatul mõnusasti küljes, kuigi raamatu ostsin vaevalt 8 aasta eest. Kolides tundus ta mulle liiga suur kaasa võtta, nüüd on armas neid kuue-, seitme ja kaheksakümnendatel kirjutatud loodusluuletusi õhtuti lugeda. Nostalgitseda.
Olen kurb ja rõõmus ühekorraga. Hing valutab millegi nimetu pärast hirmsasti.
Ma ei saa aru, mis mul viga on...
Tuul. Meretuul. Ja lained, lained meredel. Tuul neid hoiab koos, lahus ka sama tuul...
laupäev, 10. juuli 2010
neljapäev, 8. juuli 2010
Jaanist juulini
Kesse küll oleks osand arvata, et puhkusenädalad nii ludinal käest kaovad, et blogima enam üldse ei jõua ja kui sa siis võtadki viimaks oma tahtejõuriismed kokku ja loivad keset kuuma päeva suriseva massina man, et vahepealolnust väike kokkuvõte klõbistada, suvatseb härra või proua Intenet isiklikult saarelt nii 4-5 päevaks jutti leelet tõmmata...
Nõndaviisi jah ei olegi ma pikemat aega saanud enam ühtki sõna siia juurde lisada, kuigi tegusid, millest kõnelda, justnagu oleks,
Vot jaanipäevast peale pole ju blogi man pääsenud ja.. Jaanipäev oli tore ja möödus kenasti, ludinal. Lõke oli suur ja vägev, rahvast oli parajalt palju, tantsida sai täpselt parasjagu ja meeleolukalt, ka järelpeo kohta pole kosta peaaegu et mitte ainsamatki halba sõna...
Kohe jaanikule järgnes aga tõeline atraktsioon - 27. juunil käisime käputäie järelejäänud/taaskokkutulnud loodusgiidide kambaga avastamas Põhja-Läänemaad. Esimene pikem ja vingeim peatus oli Roostal, kus julgemad ja ettevõtlikumad meist käisid jõudu ja osavust proovimas sealses Seikluspargis.
No kõhklesin ja pabistasin mina küll, aga ära ma selle tembu viimaks tegin. Ja elamus oli fantastiline!!! Selgus, et ma polegi hoolimata oma kõrgusekartusest ja kehvapoolsest tasakaalust niiväga äpu ronija, eriti kui tead, näed ja tunned, et julgestusköied on sul ümber ja pead instruktorite õpetussõnad rajal olemise ajal hoolega meeles. Paar korda proovirajal proovitud, võtsin juba ette nn punase raja ja tegin selle suuremate viperusteta ka läbi. Kõige jubedam oli minu jaoks mööda võrku ronimine, aga kolmnurgaga trossi mööda alla tuhisemine või köielt köiele rippumine või rippsillal kõndimine- häh, köömes! Olen enda üle kohe vot nii uhke, et ei leiagi häid sõnu enda kiitmiseks.
Edasi suundusime Veskijõele, kus ühiselt pidulaua katsime, mõnusasti sõime-jõime ja siis ka tublisti matkasime. Nii ootamatu kui see ka ei tundunud, nägime Nõva metsades juba sel varasel kuupäeval nii kukeseeni kui männiriisikaid metsa all kutsumas ning panime ühe soojaga Veskijõeölt Keibu lahe äärde välja ja teist sama palju ka tagasi. Nägime ära üsna mitu väiksemat järvekest, kuulsad Nõva kõrged mäed, imekaunid livaluited mägimändide vahel ja ka paradiisiranda meenutavad laulvad liivad proovisime omaenda jalataldadega järele. Kokuvõttes oli see üks mõnusamaid puhkusepäevi seni minu jaoks - tulvil positiivseid emotsioone, piisavalt väsitav ja samas otsatult turgutav.
Siis oli paar päeva vaikust ja oligi juulikuu käes. Tegelikult oleks igast ilusast suvepäevast midagi kirjutada, midagi head või toredat meenutada, kasvõi sedagi, et ilmad on olnud ju jumalikult soojad, täis päikest (ja muidugi ka sellega kaasnevaid palavusest tingitud loidust, sääski, parme jms), No näiteks, et:
Eelmisel laupäeval tuli pähe ogar idee minna ööseks mere äärde telkima. Mõeldud-tehtud. Tirtsuga kahekesi läksime, rattad pakkidest ülekoormatud, sest plaanis oli hommikul ärgates ikka väike piknik ka teha ja vaatasin, et metsmaasikad on rannal kenasti valmis, nagu kohe meie auks ja puha.
No kui me siis üheksa paiku õhtul väljavalitud kohale laekusime, oli asi küll idüllist päris kaugel, sest sääsed (need kirjaoskamatud noh, kes ei tea ega ole kuulnudki, et peaks sääsetõrjevahendit kartma) tahtsid sõna tõsises mõttes nina peast ära süüa ja telgiga rahmeldamine meelitas neid veelgi hulgi juurde. Viimaks oli meie ainus mõte see, kuidas kiiremini oma kääbikuurg püsti saada ja sinna sisse õudsete vereimejate käest pakku pääseda. Õhtune rannal jalutamine kujunes meil ka pigem 10- minutiseks maratoniks, mis koosnes kätega vehkimisest ja nina ette vahtimisest, et mitte mudastel ja mererohuga kaetud kividel mitte libastuda, misjärel lõplikult telki varjusime, kella poole kaheteistkümneni kõiksugu laule üürgasime, mis kummelgi vaid pähe torgatasid ja siis tuli lühike suveöö.
See oli ilus, aeg-ajalt mõni lind karjus kusagil, vahepeal keegid loomad müdistasid karjamaal ja solberdasid vees, siis lendas taas mõni luigepaar tiiabde vihinal üle, aga enamiku ajast oli vaikne, isegi vähimat tuuleõhku polnud, nii et veepind oli lausa peegelsile. Kusagil 2-3 ajal öösel hakkas telgis natuke külm ja krahmasin endale ka kaasavõetud riided tekile peale. kella viiest ärkasin selle peale, et oli läinud väga valgeks, päike juba säras rõõmsalt taevas ja aiva kuumutas me telki, nii et kell seitse oli seal palav kui saunas.
Et juba õhtul oli selgunud kurb tõsiasi, et tirtsu termos lekib igast võimalikust ja võimatust kandist ning kogu tee oli juba kodust randa tulemisega termosest välja kilekotti valgunud, otsustasin lapsele rõõmu teha ja korjata talle varahommikul termosetäie metsmaasikaid. Korjeretk kujunes samuti võitluseks elu ja surmaga, sest kui ma arvasin naiivselt, et ehk nii vara (umbes 7.15 hommikul siis) pole putukad veel liikvel, siis eksisin, ja väga rängalt. Nimelt on see kõige hullem marjakorjamise aeg, mis üldse olla saab - päikese käes on suured ja lihavad parmud ja all rohus, mis on veel öisest kastest niiske, ründavad sind sääskede hordid. Huuh, pool tundi korjasin, siis olin üle kere kange ja higine ja näljane ja halvasti magatud ööst uimane ja vantsisin tagasi telki, kus ka tirts vahepeal palavuse peale ärganud oli.
Nagu isegi aimata võite, ei tulnud me plaanitud piknikust hommikusel rannal putukate rohkuse tõttu suuremat välja, vaid tegime, et sealt hullumajast kiiremas korras minema saame.
Nii mes siin sel ilusal suvel elame.
Hetkel on igati päevakorras remont, plaan oli (on?) pidada ka sel teemal veidi päevikut, sest ega ma ise kunagi varem säherduse asjaga, eriti veel ihuüksi, tegelenud pole ja nalja saab kindlasti olema omajagu, aga eks seda näitab aeg, kas ja mil määral omi tegemisi blogisee jõaun kanda. Suvi on ettearvamatu nagu alati.
Nõndaviisi jah ei olegi ma pikemat aega saanud enam ühtki sõna siia juurde lisada, kuigi tegusid, millest kõnelda, justnagu oleks,
Vot jaanipäevast peale pole ju blogi man pääsenud ja.. Jaanipäev oli tore ja möödus kenasti, ludinal. Lõke oli suur ja vägev, rahvast oli parajalt palju, tantsida sai täpselt parasjagu ja meeleolukalt, ka järelpeo kohta pole kosta peaaegu et mitte ainsamatki halba sõna...
Kohe jaanikule järgnes aga tõeline atraktsioon - 27. juunil käisime käputäie järelejäänud/taaskokkutulnud loodusgiidide kambaga avastamas Põhja-Läänemaad. Esimene pikem ja vingeim peatus oli Roostal, kus julgemad ja ettevõtlikumad meist käisid jõudu ja osavust proovimas sealses Seikluspargis.
No kõhklesin ja pabistasin mina küll, aga ära ma selle tembu viimaks tegin. Ja elamus oli fantastiline!!! Selgus, et ma polegi hoolimata oma kõrgusekartusest ja kehvapoolsest tasakaalust niiväga äpu ronija, eriti kui tead, näed ja tunned, et julgestusköied on sul ümber ja pead instruktorite õpetussõnad rajal olemise ajal hoolega meeles. Paar korda proovirajal proovitud, võtsin juba ette nn punase raja ja tegin selle suuremate viperusteta ka läbi. Kõige jubedam oli minu jaoks mööda võrku ronimine, aga kolmnurgaga trossi mööda alla tuhisemine või köielt köiele rippumine või rippsillal kõndimine- häh, köömes! Olen enda üle kohe vot nii uhke, et ei leiagi häid sõnu enda kiitmiseks.
Edasi suundusime Veskijõele, kus ühiselt pidulaua katsime, mõnusasti sõime-jõime ja siis ka tublisti matkasime. Nii ootamatu kui see ka ei tundunud, nägime Nõva metsades juba sel varasel kuupäeval nii kukeseeni kui männiriisikaid metsa all kutsumas ning panime ühe soojaga Veskijõeölt Keibu lahe äärde välja ja teist sama palju ka tagasi. Nägime ära üsna mitu väiksemat järvekest, kuulsad Nõva kõrged mäed, imekaunid livaluited mägimändide vahel ja ka paradiisiranda meenutavad laulvad liivad proovisime omaenda jalataldadega järele. Kokuvõttes oli see üks mõnusamaid puhkusepäevi seni minu jaoks - tulvil positiivseid emotsioone, piisavalt väsitav ja samas otsatult turgutav.
Siis oli paar päeva vaikust ja oligi juulikuu käes. Tegelikult oleks igast ilusast suvepäevast midagi kirjutada, midagi head või toredat meenutada, kasvõi sedagi, et ilmad on olnud ju jumalikult soojad, täis päikest (ja muidugi ka sellega kaasnevaid palavusest tingitud loidust, sääski, parme jms), No näiteks, et:
Eelmisel laupäeval tuli pähe ogar idee minna ööseks mere äärde telkima. Mõeldud-tehtud. Tirtsuga kahekesi läksime, rattad pakkidest ülekoormatud, sest plaanis oli hommikul ärgates ikka väike piknik ka teha ja vaatasin, et metsmaasikad on rannal kenasti valmis, nagu kohe meie auks ja puha.
No kui me siis üheksa paiku õhtul väljavalitud kohale laekusime, oli asi küll idüllist päris kaugel, sest sääsed (need kirjaoskamatud noh, kes ei tea ega ole kuulnudki, et peaks sääsetõrjevahendit kartma) tahtsid sõna tõsises mõttes nina peast ära süüa ja telgiga rahmeldamine meelitas neid veelgi hulgi juurde. Viimaks oli meie ainus mõte see, kuidas kiiremini oma kääbikuurg püsti saada ja sinna sisse õudsete vereimejate käest pakku pääseda. Õhtune rannal jalutamine kujunes meil ka pigem 10- minutiseks maratoniks, mis koosnes kätega vehkimisest ja nina ette vahtimisest, et mitte mudastel ja mererohuga kaetud kividel mitte libastuda, misjärel lõplikult telki varjusime, kella poole kaheteistkümneni kõiksugu laule üürgasime, mis kummelgi vaid pähe torgatasid ja siis tuli lühike suveöö.
See oli ilus, aeg-ajalt mõni lind karjus kusagil, vahepeal keegid loomad müdistasid karjamaal ja solberdasid vees, siis lendas taas mõni luigepaar tiiabde vihinal üle, aga enamiku ajast oli vaikne, isegi vähimat tuuleõhku polnud, nii et veepind oli lausa peegelsile. Kusagil 2-3 ajal öösel hakkas telgis natuke külm ja krahmasin endale ka kaasavõetud riided tekile peale. kella viiest ärkasin selle peale, et oli läinud väga valgeks, päike juba säras rõõmsalt taevas ja aiva kuumutas me telki, nii et kell seitse oli seal palav kui saunas.
Et juba õhtul oli selgunud kurb tõsiasi, et tirtsu termos lekib igast võimalikust ja võimatust kandist ning kogu tee oli juba kodust randa tulemisega termosest välja kilekotti valgunud, otsustasin lapsele rõõmu teha ja korjata talle varahommikul termosetäie metsmaasikaid. Korjeretk kujunes samuti võitluseks elu ja surmaga, sest kui ma arvasin naiivselt, et ehk nii vara (umbes 7.15 hommikul siis) pole putukad veel liikvel, siis eksisin, ja väga rängalt. Nimelt on see kõige hullem marjakorjamise aeg, mis üldse olla saab - päikese käes on suured ja lihavad parmud ja all rohus, mis on veel öisest kastest niiske, ründavad sind sääskede hordid. Huuh, pool tundi korjasin, siis olin üle kere kange ja higine ja näljane ja halvasti magatud ööst uimane ja vantsisin tagasi telki, kus ka tirts vahepeal palavuse peale ärganud oli.
Nagu isegi aimata võite, ei tulnud me plaanitud piknikust hommikusel rannal putukate rohkuse tõttu suuremat välja, vaid tegime, et sealt hullumajast kiiremas korras minema saame.
Nii mes siin sel ilusal suvel elame.
Hetkel on igati päevakorras remont, plaan oli (on?) pidada ka sel teemal veidi päevikut, sest ega ma ise kunagi varem säherduse asjaga, eriti veel ihuüksi, tegelenud pole ja nalja saab kindlasti olema omajagu, aga eks seda näitab aeg, kas ja mil määral omi tegemisi blogisee jõaun kanda. Suvi on ettearvamatu nagu alati.
teisipäev, 22. juuni 2010
Esimesed puhkusepäevad
Nii hea tunne on, kõigest kaks päeva alles puhatud, aga kuidagi on juba eriliselt teistsugune olemine. Elu on rutiinist väljas ja see annab palju juurde. Minu sisemine kell äratab mind orienteeruvalt kell 10.40 hommikul hoolimata sellest, mis ajal ma õhtul/öösel magama lähen. Olen iseenda aja planeerija, täitja ning tegelen täpselt sellega, mis hetkel pähe tuleb. HEA ja VABA tunne on!!
Suvi tõotab ka igasugu toredaid ettevõtmisi, nii et tegevusetust, mida esiti natuke pelgasin, vist siiski ei tule. Pigem tuleb karta seda, kas mu rahakott ka kõigele suurejoonelisele plaanitavale vastu peab. Aga ma loodan, et suudan kulud siiski kontrolli all hoida.
Millega siis tegelen? Esmalt ravimtaimede alase loengu ettevalmistamisega järgmise nädala lastelaagri tarbeks, kuhu ennast loengutama lubasin. Tegelen seejuures ka ise erinevate taimede efektiivsuse järeleproovimisega, et teaks oma räägitule ka kaasa noogurada, et omal nahal proovitud ja toimiv.
Juuli algusse on plaanitud korteri remont (st eeskätt seinade ülepahteldamine ja -värvimine, vaibad, kardinad, mööbel), aga see on natuke küsitav juba, kas ja kui suures osas seda teostada saan, arvestades, et sel hetkel on kõik finantsinõudvad üritused veel olemata. Juuli algus ongi selline rahulik, kõige laiemas ja otsesemas tähenduses puhkamise aeg, sest juuli teises pooleks läheb tramburaiks.
Plaanin nimelt külastada teisigi Eestimaa saari, mais sai Osmussaarega algust tehtud, juulis plaanin vallutada Ruhnu ning augustis Muhu. Mõlemale saareüritusele olen end kindlalt kirja pannud, ühe osamaksegi on õnneks ette tehtud.
Ja juuli lõpul on mulle oodata ka mitmeid külalisi, keda suure rõõmuga oma kousaarel võõrustan ja ekskursioonitan.
Sisukas suvi on tulemas. Naudin seda juba ette.
Suvi tõotab ka igasugu toredaid ettevõtmisi, nii et tegevusetust, mida esiti natuke pelgasin, vist siiski ei tule. Pigem tuleb karta seda, kas mu rahakott ka kõigele suurejoonelisele plaanitavale vastu peab. Aga ma loodan, et suudan kulud siiski kontrolli all hoida.
Millega siis tegelen? Esmalt ravimtaimede alase loengu ettevalmistamisega järgmise nädala lastelaagri tarbeks, kuhu ennast loengutama lubasin. Tegelen seejuures ka ise erinevate taimede efektiivsuse järeleproovimisega, et teaks oma räägitule ka kaasa noogurada, et omal nahal proovitud ja toimiv.
Juuli algusse on plaanitud korteri remont (st eeskätt seinade ülepahteldamine ja -värvimine, vaibad, kardinad, mööbel), aga see on natuke küsitav juba, kas ja kui suures osas seda teostada saan, arvestades, et sel hetkel on kõik finantsinõudvad üritused veel olemata. Juuli algus ongi selline rahulik, kõige laiemas ja otsesemas tähenduses puhkamise aeg, sest juuli teises pooleks läheb tramburaiks.
Plaanin nimelt külastada teisigi Eestimaa saari, mais sai Osmussaarega algust tehtud, juulis plaanin vallutada Ruhnu ning augustis Muhu. Mõlemale saareüritusele olen end kindlalt kirja pannud, ühe osamaksegi on õnneks ette tehtud.
Ja juuli lõpul on mulle oodata ka mitmeid külalisi, keda suure rõõmuga oma kousaarel võõrustan ja ekskursioonitan.
Sisukas suvi on tulemas. Naudin seda juba ette.
teisipäev, 15. juuni 2010
Line-tantsuline nädalavahetus
Nüüd on see siis tehtud - 11. Eesti line- tantsufestival peetud. Ja veel kui edukalt!!! Olen omadega nii rahul, et ajab peaaegu juba üle ääre! Kuidas see laul oligi - ma olen tegija, tegija ...
Aga kõigest ükshaaval, kuigi peab tunnistama, et kolme üsnagi pika ja tegevusrohke päeva ühte postitusse mahutamine pole mitte teps kerge ülesanne ...
Oeh, minek oli iseenesest üsna vaevane, sest juba hommik oli hall ja tõotas aina vihma. Olime natuke pessimistlikud, et mis sest festivalist küll niimoodi tuleb kui jälle kõik päevad ühtlaselt ladistab... Kusagil keskpäeva paiku, kui alles viimaseid asju pakkisime, hakkaski vaikselt piserdama ... AGA kui kella kahe paiku startisime, kallas taevast metsiku hooga juba selget halli vett alla, nii et oli praktiliselt võimatu sõita ja tänavad olid juba paraja viiesentimeetrise veekihi all...
No see oli juba peaaegu et hullumeelsus, et otsustasime mitte end paduvihmast häirida lasta, vaid edasi sõitsime. Lihula kandis läks aga ilm siiski juba õige pisut paljutõotavamaks ning pealelõunal suvepealinna saabudes hakkas isegi päike juba ivakene pilvevajust piiluma.
Põhjalikud veeprotseduurid "Terviseparadiisis" nauditud (kes oleks võinud arvata, et mina, kes ma kunagi pole kuigivõrd veessulistaja olnud ( ja kes tõesti ka seekord veel ühestki veetorust alla lasta ei julgenud), võtab siiski riski minna kolmeks tunniks ja omaenese raha eest veeparki, kus minu vaieldamatuteks lemmikuteks kujunesid mullivann (palju soojema veega kui suur bassein!) ja erinevad saunad), oligi kell liikunud parasjagu niikaugele, et oli aeg seada sammud esimesele tantsuplatsile Pärnu Kuursaali. Seal aga said tehtud vaid üksikud soojendusharjutused (sest, Pärnu kuursaalis on liiga väike tantsuplats, kogu saal haiseb vängelt õlle järele ning kaheldamatult kaugelt liiga palju purjus soomlasi, kes ees kakerdavad ja oma arust ilgelt vaimukad ka veel sealjuures on) ja et pikk päev oli ka natuke ära väsitanud, siis paar tundi hiljem kobisime kogu oma väikse tantsuseltskonnaga ära magama.
Laupäev oli põhiline festivalipäev. Kuigi tantsulise rongkäigu osa õnnestus meil sõna otseses mõttes natuke sisse magada, jõudsime suuremate viperusteta pisut peale kümmet hommikul Port Arturi esisele platsile, kus esimesed tantsud sai tantsitud ning erinevate tantsutruppide esinemised ära vaadatud. Siis kiire lõunapaus ja võtsimegi suuna Audru poole, Sassi tallidesse, põhipeole.
Ilm oli meie suureks rõõmuks üpris paljutõotav, mingeid suuremaid, süngemaid pilvi kusagilt ei paistnud ja leidsime ühiselt, et enne olgu suur ja külm tuul, mis ajuti Pärnumaa põldude vahel küll parajaks tormiks kiskus, kui vihm, sest tuul kuigivõrd tantsimist ei sega, küll aga vihm ( läbileotatud riided, -jalanõud ja libe maapind). Rahvast oli festivalil muidugi taas natuke vähem kui eelmistel aastatel, küllap paljusid peletasidki varasemad halvad kogemused, see-eest olid aga kokkutulnud kõik parajad entusiastid, kes ohjeldamatult ning optimistlikult tantsu lõid.
Ära sai tehtud Vikerraadiostki ülekantud (http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1371661 ) line-tantsu spiraal, mis algselt oli kavandatud küll ühekordse vaikiva tantsurivina, aga enamik meist leidis, et ilma muusikata tantsimine pole ikka kohe üldse õige asi ja sestap kamandaski Kaie meid ilma suuremata maneezi alla, kus ta meist siis toreda tanstiva spiraali moodustas.
Seejärel hulgem vabatantsimist, soovitantse ja paar uute tantsude õpetustki ning viimaks hakkas Kaie ootamatult mingeid inimesi lava ette kokku kutsuma. Ikka võimalikult erinevatest georgaafilistest kantidest ning loomulikult sattusin sinna ka mina, kui oma kodusaare ainus agaralt tegutsev line-tantsija ning -esindaja antud üritusel. Kui piisavalt kirju kamp koos, anti meile ka ülesanne - moodustada võistkonnad ja tunni aja jooksul panna kokku võimalikult eripärane, kaunis ja uudne versioon kõigile tuntud line-tantsust Tush-Push:
Mina sattusin toredasse ja huvitavasse kampa, kus oli täpselt 2 naist ja 2 meest, kõik eri kantidest ja kui üks oma trupikaaslane välja arvata, siis kõik ka ülejäänutele täiesti tundmatud. Leidsime omale ka ühe juhendaja, kes oli nõus meid pisut aitama ning kooruski meil kena tants välja, lavalise liikumisega ja loodetavasti ka piiavalt efektne. Ise me jäime sellega igatahes väga rahule.
Tund hiljem kogunesime taas lava ette, kus selgus, et kokku läheb võistlustulle 10 erinevat võistkonda, 3-4 truppi ühekorraga laval ja meid/neid hindab täiesti rahvusvaheline zürii. Üllatusmoment, mida kohe võistluse algul lubati, oli see, et iga kord, kui võistkonnad esinevad, kõlab neile erinev muusika ja keegi ei tea, milline lugu see on või kui kaua kestab. Olime julged jänesed ja esinesime kohe alguses ära, muusika oli küll veidi aeglane, aga õnneks on Tush-Push tõesti selline universaalne tants, mida saab tantsida peaaegu iga muusika järgi, veidike muidugi soperdasime ka, aga pärast arutasime, et ega publik ega zürii ei tea, kuidas meil tegelikult olema pidi!
Siis tuli natu-natukene närviline otsuse ootamse aeg, mil taas saime tegelda vabatantsimisega ning ära vaadata ka traditsioonilise hobushow ning õhtuhämaruses läks viimaks ka auhindade jagamiseks. Meie trupp, mille käigu pealt "International`iks" ristisime, saavutas igati tubli,väärika ja väga eduka II KOHA!!!! Auhind anti üle koos rändkarikaga, (sest kolmele parimale võistkonnale anti ju ka karikas), aga selgus, et meie võistkond oli üks väheseid, kes algsest ülesandest päris täpselt kinni pidas, st moodustas võistkonna suvalistest kõrvalseisnud inimestest, samas kui enamik oli läinud seda teed, et oma traditsioonilised tantsukaaslased kokku kutsunud ja neil oli ka hea hiljem ühine karikas koju viia. Meile jäi rändkarika rõõm, esialgu jäi see Ida-Virumaalt pärit Janno kätte, kes tegelikult tõesti ka kõige rohkem meie tantsu aitas mõelda. Imevahva lõpp igatahes toredale ja tegusale päevale, mil rõõmsaid emotsioone oli rohkem kui jagada jõuaks!!!
Pühapäev, viimane festivali päev. Ilm oli veelgi tuulisem ja sellele lisaks ka üsna vihmane ning Sassi talli maneezis oli tugevamaid line-tantsijaid järel vaid käputäis (julgen arvata, et eilsest viiesajast oli alles kümnendik või ehk paarteist rohkem). Sellegipoolest olid allesjäänud rõõmsad ja tantsulised ning kõik kolm õpetajat (Kaie, Gemma ja Javier) õpetasid kordamööda meile uusi tantse.
Keskpäeva paiku saabus viimase festivalipäeva kulminatsioon, kui kohale jõudis kodumaise seriaali "Kättemaksukontor" võttemeeskond, kes meie festivalilt omale ühte väikest osa salvestasid. Jaa-jaa, otse meie keskel keerutsid jalga üüberlahedates kauboikostüümides Tuvi ja Maango ( Ott Sepp ja Märt Avandi). Kokku kestis filmivõtte tegemine terve tunni, mil pidime enamiku ajast tõepoolest täielikus vaikuses tantsima ja peale seda öeldi, et filmitud osa läheb eetrisse ilmselt septembris ning tunnisest võttest saab seriaalis ilmselt vaid väike episood. Lahe kogemus siiski.
Peale seda aga vajus rahvas kiiresti laiali, sest tõepoolest aina vihmutas ja tuulitas ning kõige tipuks hakkas ka suur väsimus viimaks kontidesse hiilima. No pole ka ime, ikkagi kolm päeva juba ühtlaselt möllatud- õigemini tantsitud, tantsitud ja veelkord tantsitud ...
Jah, elu on lill!
Aga kõigest ükshaaval, kuigi peab tunnistama, et kolme üsnagi pika ja tegevusrohke päeva ühte postitusse mahutamine pole mitte teps kerge ülesanne ...
Oeh, minek oli iseenesest üsna vaevane, sest juba hommik oli hall ja tõotas aina vihma. Olime natuke pessimistlikud, et mis sest festivalist küll niimoodi tuleb kui jälle kõik päevad ühtlaselt ladistab... Kusagil keskpäeva paiku, kui alles viimaseid asju pakkisime, hakkaski vaikselt piserdama ... AGA kui kella kahe paiku startisime, kallas taevast metsiku hooga juba selget halli vett alla, nii et oli praktiliselt võimatu sõita ja tänavad olid juba paraja viiesentimeetrise veekihi all...
No see oli juba peaaegu et hullumeelsus, et otsustasime mitte end paduvihmast häirida lasta, vaid edasi sõitsime. Lihula kandis läks aga ilm siiski juba õige pisut paljutõotavamaks ning pealelõunal suvepealinna saabudes hakkas isegi päike juba ivakene pilvevajust piiluma.
Põhjalikud veeprotseduurid "Terviseparadiisis" nauditud (kes oleks võinud arvata, et mina, kes ma kunagi pole kuigivõrd veessulistaja olnud ( ja kes tõesti ka seekord veel ühestki veetorust alla lasta ei julgenud), võtab siiski riski minna kolmeks tunniks ja omaenese raha eest veeparki, kus minu vaieldamatuteks lemmikuteks kujunesid mullivann (palju soojema veega kui suur bassein!) ja erinevad saunad), oligi kell liikunud parasjagu niikaugele, et oli aeg seada sammud esimesele tantsuplatsile Pärnu Kuursaali. Seal aga said tehtud vaid üksikud soojendusharjutused (sest, Pärnu kuursaalis on liiga väike tantsuplats, kogu saal haiseb vängelt õlle järele ning kaheldamatult kaugelt liiga palju purjus soomlasi, kes ees kakerdavad ja oma arust ilgelt vaimukad ka veel sealjuures on) ja et pikk päev oli ka natuke ära väsitanud, siis paar tundi hiljem kobisime kogu oma väikse tantsuseltskonnaga ära magama.
Laupäev oli põhiline festivalipäev. Kuigi tantsulise rongkäigu osa õnnestus meil sõna otseses mõttes natuke sisse magada, jõudsime suuremate viperusteta pisut peale kümmet hommikul Port Arturi esisele platsile, kus esimesed tantsud sai tantsitud ning erinevate tantsutruppide esinemised ära vaadatud. Siis kiire lõunapaus ja võtsimegi suuna Audru poole, Sassi tallidesse, põhipeole.
Ilm oli meie suureks rõõmuks üpris paljutõotav, mingeid suuremaid, süngemaid pilvi kusagilt ei paistnud ja leidsime ühiselt, et enne olgu suur ja külm tuul, mis ajuti Pärnumaa põldude vahel küll parajaks tormiks kiskus, kui vihm, sest tuul kuigivõrd tantsimist ei sega, küll aga vihm ( läbileotatud riided, -jalanõud ja libe maapind). Rahvast oli festivalil muidugi taas natuke vähem kui eelmistel aastatel, küllap paljusid peletasidki varasemad halvad kogemused, see-eest olid aga kokkutulnud kõik parajad entusiastid, kes ohjeldamatult ning optimistlikult tantsu lõid.
Ära sai tehtud Vikerraadiostki ülekantud (http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1371661 ) line-tantsu spiraal, mis algselt oli kavandatud küll ühekordse vaikiva tantsurivina, aga enamik meist leidis, et ilma muusikata tantsimine pole ikka kohe üldse õige asi ja sestap kamandaski Kaie meid ilma suuremata maneezi alla, kus ta meist siis toreda tanstiva spiraali moodustas.
Seejärel hulgem vabatantsimist, soovitantse ja paar uute tantsude õpetustki ning viimaks hakkas Kaie ootamatult mingeid inimesi lava ette kokku kutsuma. Ikka võimalikult erinevatest georgaafilistest kantidest ning loomulikult sattusin sinna ka mina, kui oma kodusaare ainus agaralt tegutsev line-tantsija ning -esindaja antud üritusel. Kui piisavalt kirju kamp koos, anti meile ka ülesanne - moodustada võistkonnad ja tunni aja jooksul panna kokku võimalikult eripärane, kaunis ja uudne versioon kõigile tuntud line-tantsust Tush-Push:
Mina sattusin toredasse ja huvitavasse kampa, kus oli täpselt 2 naist ja 2 meest, kõik eri kantidest ja kui üks oma trupikaaslane välja arvata, siis kõik ka ülejäänutele täiesti tundmatud. Leidsime omale ka ühe juhendaja, kes oli nõus meid pisut aitama ning kooruski meil kena tants välja, lavalise liikumisega ja loodetavasti ka piiavalt efektne. Ise me jäime sellega igatahes väga rahule.
Tund hiljem kogunesime taas lava ette, kus selgus, et kokku läheb võistlustulle 10 erinevat võistkonda, 3-4 truppi ühekorraga laval ja meid/neid hindab täiesti rahvusvaheline zürii. Üllatusmoment, mida kohe võistluse algul lubati, oli see, et iga kord, kui võistkonnad esinevad, kõlab neile erinev muusika ja keegi ei tea, milline lugu see on või kui kaua kestab. Olime julged jänesed ja esinesime kohe alguses ära, muusika oli küll veidi aeglane, aga õnneks on Tush-Push tõesti selline universaalne tants, mida saab tantsida peaaegu iga muusika järgi, veidike muidugi soperdasime ka, aga pärast arutasime, et ega publik ega zürii ei tea, kuidas meil tegelikult olema pidi!
Siis tuli natu-natukene närviline otsuse ootamse aeg, mil taas saime tegelda vabatantsimisega ning ära vaadata ka traditsioonilise hobushow ning õhtuhämaruses läks viimaks ka auhindade jagamiseks. Meie trupp, mille käigu pealt "International`iks" ristisime, saavutas igati tubli,väärika ja väga eduka II KOHA!!!! Auhind anti üle koos rändkarikaga, (sest kolmele parimale võistkonnale anti ju ka karikas), aga selgus, et meie võistkond oli üks väheseid, kes algsest ülesandest päris täpselt kinni pidas, st moodustas võistkonna suvalistest kõrvalseisnud inimestest, samas kui enamik oli läinud seda teed, et oma traditsioonilised tantsukaaslased kokku kutsunud ja neil oli ka hea hiljem ühine karikas koju viia. Meile jäi rändkarika rõõm, esialgu jäi see Ida-Virumaalt pärit Janno kätte, kes tegelikult tõesti ka kõige rohkem meie tantsu aitas mõelda. Imevahva lõpp igatahes toredale ja tegusale päevale, mil rõõmsaid emotsioone oli rohkem kui jagada jõuaks!!!
Pühapäev, viimane festivali päev. Ilm oli veelgi tuulisem ja sellele lisaks ka üsna vihmane ning Sassi talli maneezis oli tugevamaid line-tantsijaid järel vaid käputäis (julgen arvata, et eilsest viiesajast oli alles kümnendik või ehk paarteist rohkem). Sellegipoolest olid allesjäänud rõõmsad ja tantsulised ning kõik kolm õpetajat (Kaie, Gemma ja Javier) õpetasid kordamööda meile uusi tantse.
Keskpäeva paiku saabus viimase festivalipäeva kulminatsioon, kui kohale jõudis kodumaise seriaali "Kättemaksukontor" võttemeeskond, kes meie festivalilt omale ühte väikest osa salvestasid. Jaa-jaa, otse meie keskel keerutsid jalga üüberlahedates kauboikostüümides Tuvi ja Maango ( Ott Sepp ja Märt Avandi). Kokku kestis filmivõtte tegemine terve tunni, mil pidime enamiku ajast tõepoolest täielikus vaikuses tantsima ja peale seda öeldi, et filmitud osa läheb eetrisse ilmselt septembris ning tunnisest võttest saab seriaalis ilmselt vaid väike episood. Lahe kogemus siiski.
Peale seda aga vajus rahvas kiiresti laiali, sest tõepoolest aina vihmutas ja tuulitas ning kõige tipuks hakkas ka suur väsimus viimaks kontidesse hiilima. No pole ka ime, ikkagi kolm päeva juba ühtlaselt möllatud- õigemini tantsitud, tantsitud ja veelkord tantsitud ...
Jah, elu on lill!
teisipäev, 8. juuni 2010
Sirelite aegu ...
Aeg kulub praegu nii kiiresti, peaaegu et märkamatult käest, üks väike, kuid oluline sündmus järgneb teisele ja suvine puhkamiste aeg nihkub kord-korralt lähemale - tirts lõpetas privaatpeoga möödunud reedel lasteaia. Kahju kohe, et keegi teine lähedane sellest osa ei saanud, nagu ikka ja alati, olime tirtsuga meie elu suursündmusi tähistamas vaid kahekesi..., ei kumbki vanaema, ei kumbki tädi tulnud kohale - kõik meil ju niiväga hõivatud inimesed paraku ...
Ja sellele järgnes vaikne nädalavahetus - olime lihtsalt kodus, ei teinud suurt midagi, ei käinud kusagil, vaid nautisime väga väikseid, kuid olulisi asju - olime koos. Vaid pühapäeval võtsime ette veidi pikema jalgrattamatka, et tirtsu võimeid testida- sõitsime Suuremõisa ja keerasime veel veski juurest metsa sisse ning rallisime sealgi nii oma 2 km mere poole ja siis jälle tagasi. Umbes tunnise retke järel olime kodus tagasi ja tirtsul polnud veel erilisi väsimuse tundemärke, tõmbas kodus pool tundi hinge ja läks iseseisvalt veel küla taha põlluteedele rallima. Sõnaga võib öelda, et sadamasse sõitmisega meil (sel) suvel probleeme tulla ei tohiks, ikkagi 2 võimekat inimest ratastel.
Nüüd alanud nädal tuleb taas kiirem, kogu nädalavahetus taas linnaliste toimetuste all kinni, tirtsu koolieelsed testimised ja loomulikult line-tantsu välifestival Audrus - ilmateade lubab OTSE LOOMULIKULT jälle VIHMA!!! Nagu seda eelneva 3 aastaga veel vähe meile pähe oleks kallanud. :(((
Ootan juba puht sportiliku huviga, kas kunagi saab toimuma ka mõni festival nii, et vihma EI sajaks? Mina pole seni veel ühtki näinud, nii et ilmselt tuleb taaskord leppida tõsiasjaga, et plaanitud 2-päevasest tantsufestivalist saab sujuvalt poolepäevane, sest just selleks ajaks on jõudnud iga viimanegi riidehilp su seljas (jalanõudest juba rääkimata) läbi liguneda ja et mitte lõplikult end ära külmetada, oled lihtsalt sunnitud tagasi koju pöörduma... Line-tantsijate karm, aga põnev elu, njah ...
Kui siis seegi katsumus mööda saab, on veel jäänud vaid viimane töönädal ja seejärel pikk-pikk puhkus... Selle 6 eesseisva vaba nädalaga ei oska kohe mitte midagi tarka hetkel veel peale hakata kui mõned pisitillukesed mõttealged välja arvata. Aasta otsa on ringi silgatud ja aina tegutsetud-tegutsetud.... Nüüd korraga on tühi auk, suur ja mustav ees - ei saa ümber, ei saa üle ... Hirm kohe tuleb peale.
Ja sellele järgnes vaikne nädalavahetus - olime lihtsalt kodus, ei teinud suurt midagi, ei käinud kusagil, vaid nautisime väga väikseid, kuid olulisi asju - olime koos. Vaid pühapäeval võtsime ette veidi pikema jalgrattamatka, et tirtsu võimeid testida- sõitsime Suuremõisa ja keerasime veel veski juurest metsa sisse ning rallisime sealgi nii oma 2 km mere poole ja siis jälle tagasi. Umbes tunnise retke järel olime kodus tagasi ja tirtsul polnud veel erilisi väsimuse tundemärke, tõmbas kodus pool tundi hinge ja läks iseseisvalt veel küla taha põlluteedele rallima. Sõnaga võib öelda, et sadamasse sõitmisega meil (sel) suvel probleeme tulla ei tohiks, ikkagi 2 võimekat inimest ratastel.
Nüüd alanud nädal tuleb taas kiirem, kogu nädalavahetus taas linnaliste toimetuste all kinni, tirtsu koolieelsed testimised ja loomulikult line-tantsu välifestival Audrus - ilmateade lubab OTSE LOOMULIKULT jälle VIHMA!!! Nagu seda eelneva 3 aastaga veel vähe meile pähe oleks kallanud. :(((
Ootan juba puht sportiliku huviga, kas kunagi saab toimuma ka mõni festival nii, et vihma EI sajaks? Mina pole seni veel ühtki näinud, nii et ilmselt tuleb taaskord leppida tõsiasjaga, et plaanitud 2-päevasest tantsufestivalist saab sujuvalt poolepäevane, sest just selleks ajaks on jõudnud iga viimanegi riidehilp su seljas (jalanõudest juba rääkimata) läbi liguneda ja et mitte lõplikult end ära külmetada, oled lihtsalt sunnitud tagasi koju pöörduma... Line-tantsijate karm, aga põnev elu, njah ...
Kui siis seegi katsumus mööda saab, on veel jäänud vaid viimane töönädal ja seejärel pikk-pikk puhkus... Selle 6 eesseisva vaba nädalaga ei oska kohe mitte midagi tarka hetkel veel peale hakata kui mõned pisitillukesed mõttealged välja arvata. Aasta otsa on ringi silgatud ja aina tegutsetud-tegutsetud.... Nüüd korraga on tühi auk, suur ja mustav ees - ei saa ümber, ei saa üle ... Hirm kohe tuleb peale.
esmaspäev, 31. mai 2010
Värsked loodusgiidid
Et siis nüüd on jälle üks ilus asi mu elus otsa saanud - laupäeval (29.05= lõppes meie loodusgiidide kursus ja kõigile jagati ühes Uuemõisa kõrvalises talukohas kätte vastava ala tunnistused, mille kohaselt siis minagi võin nüüd mööda kodumaakonda inemisi ringi vedada ja sõrmega loodust näidata...
Eh, vaevalt ma millegi säherdusega veel niipea tegelema hakkan (kuigi mine isahane tea!), aga kursus oli isenesest äraütlemata huvitav ja hariv nii uute teadmiste kui eriti põnevate inimeste poolest, et kursuse lõppedes oli kohe päris kahjugi laiali minna teades, et enam vist niipea ei kohtugi... Kuidagi nii ära harjunud juba 3 kuuga, et iga nädal oled mingi aja ka loodusgiidindusega hõivatud, algul pikad õhtused loengud, kevade edenedes aga varased väljasõidud igal nädalavahetuse hommikul. Nüüd jäävad need laupäevad kuidagi tühjaks...
Ka ei saa mainimata jätta, et äsjalõppenud kursust näis igati soosivat ka meie ilmataat, kellele meie tegemised-asjatamised kohe eriliselt meele järgi näisid olevat, sest olgu kui tahes hirmsaid olusid eelneva päeva ilmateade ka ei ennustanuks, meie matkad möödusid kõik eranditult ilma suurema vihma ja tuuleta, see-eest oli palju päikest ja lõputult kauneid looduselamusi. (kasvõi nt see, et hommikul viimasele loodusgiidide matkale sõites ilmus kusagil Rälby ja Diby vahel võsast tee äärde noor põder, kes ilmselgelt segadusse sattununa päris hulk aega me sõidukiga paralleelselt kaasa sörkis ja end niimoodi üsna lähedalt ja pikalt vaadelda lasi enne kui tagasi võssa kadus).
Ja see inimkooslus, kes kursusele kokku tuli - igavesti põnev seltskond sai - üle kogu maakonna ja no ikka nii erinevatelt elualadelt kui veel tahta võis, paljudele võis ehk tinglikult ühisnimetajaks anda tursim, aga see ei annaks neist/meist ikkagi päris hääd ülevaadet. No meie seas olid ju muu hulgas esindatud ka nt joogaõpetaja, tõlkija, paar pedagoogi, paar raamatukogutöötajat, loodusfotograaf ning neile lisaks muidugi erinevate puhkemajade omanikud, -pidajad, -töötajad ning siis veel väike käputäis neid, kes ka juba enne kursust otseselt või kaudselt loodusturimiga tegelenud olid. Aga väga toredad, sõbralikud ja targad inimesed olid kõik osalenud, suur rõõm oli koos nendega matkata, neid kuulata, oma maailmapilti elavdada, hulgi uusi kogemusi ja teadmisi talletada ning saada kinnitust asjaolule, et loodussõbrad pole õnneks meie kiirustavast maailmast veel kuhugi kadunud, vaid elavad päris meie külje kõrval ja ajavad sinuga sama asja.
Suur tänu teile!
Eh, vaevalt ma millegi säherdusega veel niipea tegelema hakkan (kuigi mine isahane tea!), aga kursus oli isenesest äraütlemata huvitav ja hariv nii uute teadmiste kui eriti põnevate inimeste poolest, et kursuse lõppedes oli kohe päris kahjugi laiali minna teades, et enam vist niipea ei kohtugi... Kuidagi nii ära harjunud juba 3 kuuga, et iga nädal oled mingi aja ka loodusgiidindusega hõivatud, algul pikad õhtused loengud, kevade edenedes aga varased väljasõidud igal nädalavahetuse hommikul. Nüüd jäävad need laupäevad kuidagi tühjaks...
Ka ei saa mainimata jätta, et äsjalõppenud kursust näis igati soosivat ka meie ilmataat, kellele meie tegemised-asjatamised kohe eriliselt meele järgi näisid olevat, sest olgu kui tahes hirmsaid olusid eelneva päeva ilmateade ka ei ennustanuks, meie matkad möödusid kõik eranditult ilma suurema vihma ja tuuleta, see-eest oli palju päikest ja lõputult kauneid looduselamusi. (kasvõi nt see, et hommikul viimasele loodusgiidide matkale sõites ilmus kusagil Rälby ja Diby vahel võsast tee äärde noor põder, kes ilmselgelt segadusse sattununa päris hulk aega me sõidukiga paralleelselt kaasa sörkis ja end niimoodi üsna lähedalt ja pikalt vaadelda lasi enne kui tagasi võssa kadus).
Ja see inimkooslus, kes kursusele kokku tuli - igavesti põnev seltskond sai - üle kogu maakonna ja no ikka nii erinevatelt elualadelt kui veel tahta võis, paljudele võis ehk tinglikult ühisnimetajaks anda tursim, aga see ei annaks neist/meist ikkagi päris hääd ülevaadet. No meie seas olid ju muu hulgas esindatud ka nt joogaõpetaja, tõlkija, paar pedagoogi, paar raamatukogutöötajat, loodusfotograaf ning neile lisaks muidugi erinevate puhkemajade omanikud, -pidajad, -töötajad ning siis veel väike käputäis neid, kes ka juba enne kursust otseselt või kaudselt loodusturimiga tegelenud olid. Aga väga toredad, sõbralikud ja targad inimesed olid kõik osalenud, suur rõõm oli koos nendega matkata, neid kuulata, oma maailmapilti elavdada, hulgi uusi kogemusi ja teadmisi talletada ning saada kinnitust asjaolule, et loodussõbrad pole õnneks meie kiirustavast maailmast veel kuhugi kadunud, vaid elavad päris meie külje kõrval ja ajavad sinuga sama asja.
Suur tänu teile!
reede, 28. mai 2010
Täiskuu aeg
On olnud tohutult kiire nädal, pole nii paljukestki aega saanud, et siin blogis teiste uuemaid sissekandeid lugemas käia, enda omade kirjutamisest rääkimata.
Tuulutasin ennast linnas põhjalikult, asjaolude kokkulangevusel suisa 4 päeva jutti ja tagasi koju jõudes tundsin, et hirmsad ajad minu jaoks on nüüd ehk tõesti möödas.
Ilus ja suur kevad on täies väes, elu on hoolimata hoopidest mitmekesine, kiire ja huvitav. Pühapäeval käisin esmakordselt elus Osmussaarel. Seal oli väga tore ja põnev, ma luban, et kui sellest pikema kirjutise kord valmis saan, riputan ta siiagi üles.
Tirts tegi oma võimlemisrühmaga esimese avaliku esinemise, kogu võimlemiskooli 4 trupi kavasid oli tõeliselt nauditav jälgida, südantsoojendav - võimlejad on ikka nii ilusad, plastilised, graatsilised, silm kohe puhkab...
Kinos käisime tirtsuga kah üle pika aja ja "Kuidas taltsutada lohet" oli muhe täispikk multikas tõesti:
Eile oli aga spontaanne ja meeleolukas saunaöö, linnulaulu ja maasauna mõbnusalt kõrvetava leiliga ja kohvipaksuprotseduuridega seal ja ... Ahh, mõnus, mõnus ja hingepaitav oli jälle olla üle pika aja, nägin oma kallist ja... nüüd olen jälle uut lootust täis ja pisut- pisut õnnelikki ... . Täiskuuaeg algas kah just eile öösi nii kella kahe paiku, nii et nüüd tuleb jälle uusi hullusi oodata...
Praegu aga valmistun loodugiidinduse lõpueksamiks, mis saab toimuma juba homme. Siis on selle asjaga kõik. Natuke kahjugi, et nii kiiresti see huvitav kursus läbi saab...
Tuulutasin ennast linnas põhjalikult, asjaolude kokkulangevusel suisa 4 päeva jutti ja tagasi koju jõudes tundsin, et hirmsad ajad minu jaoks on nüüd ehk tõesti möödas.
Ilus ja suur kevad on täies väes, elu on hoolimata hoopidest mitmekesine, kiire ja huvitav. Pühapäeval käisin esmakordselt elus Osmussaarel. Seal oli väga tore ja põnev, ma luban, et kui sellest pikema kirjutise kord valmis saan, riputan ta siiagi üles.
Tirts tegi oma võimlemisrühmaga esimese avaliku esinemise, kogu võimlemiskooli 4 trupi kavasid oli tõeliselt nauditav jälgida, südantsoojendav - võimlejad on ikka nii ilusad, plastilised, graatsilised, silm kohe puhkab...
Kinos käisime tirtsuga kah üle pika aja ja "Kuidas taltsutada lohet" oli muhe täispikk multikas tõesti:
Eile oli aga spontaanne ja meeleolukas saunaöö, linnulaulu ja maasauna mõbnusalt kõrvetava leiliga ja kohvipaksuprotseduuridega seal ja ... Ahh, mõnus, mõnus ja hingepaitav oli jälle olla üle pika aja, nägin oma kallist ja... nüüd olen jälle uut lootust täis ja pisut- pisut õnnelikki ... . Täiskuuaeg algas kah just eile öösi nii kella kahe paiku, nii et nüüd tuleb jälle uusi hullusi oodata...
Praegu aga valmistun loodugiidinduse lõpueksamiks, mis saab toimuma juba homme. Siis on selle asjaga kõik. Natuke kahjugi, et nii kiiresti see huvitav kursus läbi saab...
reede, 21. mai 2010
Minu suur /väike kaotus
Ma peaaegu ei julgegi seda postitust teha, set haavad on alles nii värsked ja süda taob metsikult seda kõike kirjutades. Aga loodan, et mure ja valu endast välja kirjutades saab hingel kergem.
Minu väike ingel ... kelle kaotasin tema kuuendal elunädalal... Ta jääb siiski minu südamesse.
On öeldud, et kõik sündimata lapsed, olgu nad kuitahes tillukesed, olgugi, et loodus ise otsustab ühel hetkel, et ei lase neil siia ilma tulla... et nad saavad ingliteks taevasse. Et tegelikult on neile tee lahti ja kui nad kord juba on hakanud tulema, kui meile on siiski see hing tulema määratud, siis varem või hiljem jõuab ta ka pärale.
Minu ingel veel ei tulnud. Tean, et ta istub kusagil õige mu lähedal ja ootab uut võimalust. Valvab mind....
Olgu, ma tean tegelikult ka seda, et ta polnud veel laps, oli ainult tilluke, nii sentimeetrine rakukobar. Aga... temast oleks võinud saada... minu laps. Keda olen nii väga igatsenud. Õde või vend mu kallile tirtsule... ...Silmatera mulle....
Jah, ma lugesin ja harisin ennast ses osas. Miks nii juhtub, et rasedus katkeb. Et see on looduse viis öelda - sellest lootest poleks nagunii eluvõimelist last saanud, oli geeni- või kromosoomiviga ja oleks sündinud raskelt haige inimesehakatis. Kui sedagi ...
Ometi tekib küsimus, miks? Miks just minuga? Kas ma tegin midagi valesti? Kas oleks saanud kuidagi olnut vältida? Ma ju niiväga ootasin teda. Olen juba palju aastaid oodanud. Ja esimene rasedus läks ilma vähimagi häireta...
Ja nean mõneti teaduse arnegut. Arst ütles mulle ka - prageused naised on veidi täbaras olukorras - paljud naised ei teadnudki varasemail aegadel, et nad 4-5 nädalat juba rasedad on ja arvasid, et ju oli toimunu lihtsalt tsüklihäire. Elasid rõõmsalt edasi.
Ja nüüd, kui on juba paarinädalst rasedust võimalik määrata, on naistel nii palju leina ja muret juures. Eriti kui teada, et tegelikult ligi 50 % rasedustest katkebki enne 10. elunädalat, just nendesamade eelnimetatud põhjuste tõttu. Et on väga palju variante, miks see võib juhtuda. Ka nt see kui oled külmetanud ja sul tekib palavik, seegi võib loote hävitada... Või jood liiga palju kohvi... Ja viimaks veel - pooltel katkemise juhtudest ei oska keegi öelda, miks see ikkagi juhtus...
Miks minuga nii juhtus, keegi muidugi ei uuri. Ei hakatagi enne uurima, kui on 3 korda järjest katkenud. Vaesed naised, mis neil tuleb üle elada, kes on nii mitu korda järjest oma inglikse kaotanud....
Mina ei julge niipea uuesti lapse saamisele mõelda, nii suur hirm on, et äkki juhtub jälle midagi. Et äkki ma ei saagi kunagi oma igatsetud teist last...
Ju polnud siis aeg (veel) õige, inimene, kellega seda last saada, ilmselt samuti mitte...
Aga samas on ka lohutajaid, kes ütlevad, et tavaliselt teisel korral juba õnnestub ja on neid, kes ütlevad - hea, et veel niigi läks, Oleks palju -palju hullem, kui oleksid lapse kaotanud siis, kui ta juba suurem on, kui ta juba liigutab...
Kõik see on õige, aga minu leina see ei vähenda...
Minu väike ingel ... kelle kaotasin tema kuuendal elunädalal... Ta jääb siiski minu südamesse.
On öeldud, et kõik sündimata lapsed, olgu nad kuitahes tillukesed, olgugi, et loodus ise otsustab ühel hetkel, et ei lase neil siia ilma tulla... et nad saavad ingliteks taevasse. Et tegelikult on neile tee lahti ja kui nad kord juba on hakanud tulema, kui meile on siiski see hing tulema määratud, siis varem või hiljem jõuab ta ka pärale.
Minu ingel veel ei tulnud. Tean, et ta istub kusagil õige mu lähedal ja ootab uut võimalust. Valvab mind....
Olgu, ma tean tegelikult ka seda, et ta polnud veel laps, oli ainult tilluke, nii sentimeetrine rakukobar. Aga... temast oleks võinud saada... minu laps. Keda olen nii väga igatsenud. Õde või vend mu kallile tirtsule... ...Silmatera mulle....
Jah, ma lugesin ja harisin ennast ses osas. Miks nii juhtub, et rasedus katkeb. Et see on looduse viis öelda - sellest lootest poleks nagunii eluvõimelist last saanud, oli geeni- või kromosoomiviga ja oleks sündinud raskelt haige inimesehakatis. Kui sedagi ...
Ometi tekib küsimus, miks? Miks just minuga? Kas ma tegin midagi valesti? Kas oleks saanud kuidagi olnut vältida? Ma ju niiväga ootasin teda. Olen juba palju aastaid oodanud. Ja esimene rasedus läks ilma vähimagi häireta...
Ja nean mõneti teaduse arnegut. Arst ütles mulle ka - prageused naised on veidi täbaras olukorras - paljud naised ei teadnudki varasemail aegadel, et nad 4-5 nädalat juba rasedad on ja arvasid, et ju oli toimunu lihtsalt tsüklihäire. Elasid rõõmsalt edasi.
Ja nüüd, kui on juba paarinädalst rasedust võimalik määrata, on naistel nii palju leina ja muret juures. Eriti kui teada, et tegelikult ligi 50 % rasedustest katkebki enne 10. elunädalat, just nendesamade eelnimetatud põhjuste tõttu. Et on väga palju variante, miks see võib juhtuda. Ka nt see kui oled külmetanud ja sul tekib palavik, seegi võib loote hävitada... Või jood liiga palju kohvi... Ja viimaks veel - pooltel katkemise juhtudest ei oska keegi öelda, miks see ikkagi juhtus...
Miks minuga nii juhtus, keegi muidugi ei uuri. Ei hakatagi enne uurima, kui on 3 korda järjest katkenud. Vaesed naised, mis neil tuleb üle elada, kes on nii mitu korda järjest oma inglikse kaotanud....
Mina ei julge niipea uuesti lapse saamisele mõelda, nii suur hirm on, et äkki juhtub jälle midagi. Et äkki ma ei saagi kunagi oma igatsetud teist last...
Ju polnud siis aeg (veel) õige, inimene, kellega seda last saada, ilmselt samuti mitte...
Aga samas on ka lohutajaid, kes ütlevad, et tavaliselt teisel korral juba õnnestub ja on neid, kes ütlevad - hea, et veel niigi läks, Oleks palju -palju hullem, kui oleksid lapse kaotanud siis, kui ta juba suurem on, kui ta juba liigutab...
Kõik see on õige, aga minu leina see ei vähenda...
neljapäev, 20. mai 2010
Elu läheb edasi
Jahh, see suur ja raske koorem hakkab hingelt tükkhaaval pudenema.
Füüsiliselt olen nüüd jälle enam-vähem korras, hingeliselt... narmendan mõnevõrra. Leinad on leinatud, reaalsusega lepitud, eks tuleb edasi minna.... Leppida saatusega, mis ei taha mu elu muuta selliseks, nagu oma unelmais olen soovinud.
Võib öelda isegi- hea, et veel niigi läks... Tuleb elus teatud asju veidike ümber hinnata, oma suhtumistes paratamatult korrektuure teha ja vaadata, kas ja mis üldse edasi saama hakkab. Väga kurb on, tean ju, mida tegelikult ette võtta tuleks. Aga ma ei suuda. Õigemini me... ei suuda. Vist. Vähemalt mitte veel.
Aga pilt asjade tegelikust seisust on kindlam, valusam, karmim. Oma viga kah, et nii naiivne olin ja paljusid asju läbi roosa vahu vaatasin.
Olin kogu teisipäeva linnas, üritasin tuhmistunud meeli klaarida. Ilm oli imetabaselt kena, suviselt soe päike paitas ja tuult peaaegu et polnudki. Jalutasime tirtsuga pikki tunde mööda Haapsalu mereäärseid, suur luigeparv piki väikest viiki meid jälitamas. Püüdsime neile võilillenupse loopida, aga tuulega kandusid need hoopis teisele poole. Vaesed ärarikutud linnalinnud, need uhked kühmnokad, lootsid ilmselt meilt saia või muud nokapärast saada, aga meil (õnneks) polnud neile midagi anda.
Njah, nii me jalutasime, tirts nautis vabadust, mina tuulutasin lihtsalt raskeks kippunud mõtteid. Lõpetuseks käisime veel Aafrika rannas kiikumas ja jäätist söömas ning üks suur valge-punase kirju kass tuli minuga tutvust sobitama. Vaatasime linnutornist üle lahe Noarootsi poole, olemine läks peale viimase nädala läbielamisi helgemaks.
Elutahe tuli tagasi...Peaaegu ....
Füüsiliselt olen nüüd jälle enam-vähem korras, hingeliselt... narmendan mõnevõrra. Leinad on leinatud, reaalsusega lepitud, eks tuleb edasi minna.... Leppida saatusega, mis ei taha mu elu muuta selliseks, nagu oma unelmais olen soovinud.
Võib öelda isegi- hea, et veel niigi läks... Tuleb elus teatud asju veidike ümber hinnata, oma suhtumistes paratamatult korrektuure teha ja vaadata, kas ja mis üldse edasi saama hakkab. Väga kurb on, tean ju, mida tegelikult ette võtta tuleks. Aga ma ei suuda. Õigemini me... ei suuda. Vist. Vähemalt mitte veel.
Aga pilt asjade tegelikust seisust on kindlam, valusam, karmim. Oma viga kah, et nii naiivne olin ja paljusid asju läbi roosa vahu vaatasin.
Olin kogu teisipäeva linnas, üritasin tuhmistunud meeli klaarida. Ilm oli imetabaselt kena, suviselt soe päike paitas ja tuult peaaegu et polnudki. Jalutasime tirtsuga pikki tunde mööda Haapsalu mereäärseid, suur luigeparv piki väikest viiki meid jälitamas. Püüdsime neile võilillenupse loopida, aga tuulega kandusid need hoopis teisele poole. Vaesed ärarikutud linnalinnud, need uhked kühmnokad, lootsid ilmselt meilt saia või muud nokapärast saada, aga meil (õnneks) polnud neile midagi anda.
Njah, nii me jalutasime, tirts nautis vabadust, mina tuulutasin lihtsalt raskeks kippunud mõtteid. Lõpetuseks käisime veel Aafrika rannas kiikumas ja jäätist söömas ning üks suur valge-punase kirju kass tuli minuga tutvust sobitama. Vaatasime linnutornist üle lahe Noarootsi poole, olemine läks peale viimase nädala läbielamisi helgemaks.
Elutahe tuli tagasi...Peaaegu ....
reede, 14. mai 2010
Melanhoolne
Kõik oleks nagu hästi, asiste ja ammugi veninud probleemide lahendused on käes ja õueski on ometi viimaks soe, roheline, lõhnav ja, võib juba öelda, et pisut suvinegi. Igati umaikuu nime vääriv igal juhul.
Eile oli mul suur rahu otsimise päev. Mõneti ma selle isegi leidsin, aga täna on vana ärevus ja kurbus kõik tagasi. Tegin eile kogu päeva õues tööd, tirts ei nõustunud veel eile lasteaeda minema ja seepärast sain ise taas ainult pool tööpäeva teha.
Kui koju jõudsin, oligi väljas nii suvine, et ei raatsinud kuidagi tuppa jääda. Et A oli mulle veel oma imelised oksakäärid laenuks jätnud, otsustasin kogu oma hoovi ja selle ümbruse talvise lumekuhilaga mahalangenud okstest ära koristada ja oksad hagudeks lõigata. Nii see päev kulus ja mure- ning segadusepilved hajusid mõtetest kõrgusse.
Õhtul oli imeline äike. Istusime A-ga veel kella kümne paiku õhtul verandal, jõime kakaod ja vaatasime looduslikku teatrit. Kuidas äkiline soe vihmavaling lillelehtedel krabistas ja hooga maasse loike tekitas. Kuidas välgud erinevatest suundadest kord helesinise, kord lillakana sähvisid. Kuidas kõu esmalt kaugel ähvardas, siis kindlameelselt lähemale tüüris ja lõpuks kusagil läheduses kärgatas. Ikka teisest suunast kui oodatud sai. Eriti ahvatlev on minu jaoks alati äikeseaegne valgus. Kuigi toad muudab see üsna pimedaks, siis välja tekib minu meeelst selle valgusega nagu toone juurde, õigemini värvid, nende teravus tulevad ses imelikus ühteaegu nii oranzikas, lillas kui hallikas valguses eriti hästi esile.
Ja see imeline vihmapiiskades pärlendav äikesejärgne hommik. Piiritu linnulaul ( mu armas ööbikki on viimaks ometi kohal!! ), lõhnav maa ja sirav päike, see tegi meele kah nii-nii rõõmsaks...
Seda täpselt hetkeni kuni jõudsin tööle ja jäin omaette. Siis hakkas meeleolu teadmata põhjustel kolinal langema. Tegelikult ei ole teadmata põhjustel, ikka seesama üks ja ainus suur mure on hingel. Mis must saab? See mure, millest ma valjul häälel kuidagi kõnelda ei saa ja millele lähemat selgust saab loodetavasti teisipäeva lõunaks.
Kole on teadmatuses elada, saab tulema raske nädalavahetus, just hingelises mõttes raske, füüsiliselt ei olevat minuga hetkel midagi (elu)ohtlikku lahti, teisipäevane kontroll annab kindlama vastuse. Aga see mure, need närivad kahtlused, kõhklused ja teadmatus. Ja lisaks veel see, et sa ise ei saa midagi enamat ära teha kui oled juba teinud. Ainult istu, oota ja looda parimat. Selline seisukord ajab inimese lihtsalt hulluks.
Hea vähemalt seegi, et ilm on ilus.
Püüan hakkama saada.
Eile oli mul suur rahu otsimise päev. Mõneti ma selle isegi leidsin, aga täna on vana ärevus ja kurbus kõik tagasi. Tegin eile kogu päeva õues tööd, tirts ei nõustunud veel eile lasteaeda minema ja seepärast sain ise taas ainult pool tööpäeva teha.
Kui koju jõudsin, oligi väljas nii suvine, et ei raatsinud kuidagi tuppa jääda. Et A oli mulle veel oma imelised oksakäärid laenuks jätnud, otsustasin kogu oma hoovi ja selle ümbruse talvise lumekuhilaga mahalangenud okstest ära koristada ja oksad hagudeks lõigata. Nii see päev kulus ja mure- ning segadusepilved hajusid mõtetest kõrgusse.
Õhtul oli imeline äike. Istusime A-ga veel kella kümne paiku õhtul verandal, jõime kakaod ja vaatasime looduslikku teatrit. Kuidas äkiline soe vihmavaling lillelehtedel krabistas ja hooga maasse loike tekitas. Kuidas välgud erinevatest suundadest kord helesinise, kord lillakana sähvisid. Kuidas kõu esmalt kaugel ähvardas, siis kindlameelselt lähemale tüüris ja lõpuks kusagil läheduses kärgatas. Ikka teisest suunast kui oodatud sai. Eriti ahvatlev on minu jaoks alati äikeseaegne valgus. Kuigi toad muudab see üsna pimedaks, siis välja tekib minu meeelst selle valgusega nagu toone juurde, õigemini värvid, nende teravus tulevad ses imelikus ühteaegu nii oranzikas, lillas kui hallikas valguses eriti hästi esile.
Ja see imeline vihmapiiskades pärlendav äikesejärgne hommik. Piiritu linnulaul ( mu armas ööbikki on viimaks ometi kohal!! ), lõhnav maa ja sirav päike, see tegi meele kah nii-nii rõõmsaks...
Seda täpselt hetkeni kuni jõudsin tööle ja jäin omaette. Siis hakkas meeleolu teadmata põhjustel kolinal langema. Tegelikult ei ole teadmata põhjustel, ikka seesama üks ja ainus suur mure on hingel. Mis must saab? See mure, millest ma valjul häälel kuidagi kõnelda ei saa ja millele lähemat selgust saab loodetavasti teisipäeva lõunaks.
Kole on teadmatuses elada, saab tulema raske nädalavahetus, just hingelises mõttes raske, füüsiliselt ei olevat minuga hetkel midagi (elu)ohtlikku lahti, teisipäevane kontroll annab kindlama vastuse. Aga see mure, need närivad kahtlused, kõhklused ja teadmatus. Ja lisaks veel see, et sa ise ei saa midagi enamat ära teha kui oled juba teinud. Ainult istu, oota ja looda parimat. Selline seisukord ajab inimese lihtsalt hulluks.
Hea vähemalt seegi, et ilm on ilus.
Püüan hakkama saada.
kolmapäev, 12. mai 2010
Äraolevalt, emadepäevast ja muust
Maikuu muudkui kulub, tirtsuke on juba pikki päevi ikka haige, olen vahelduva eduga pool päeva tööl ja poolteist kodus istunud, nokitsenud siin ja seal. Ees ootavad suured muutused elus. Ei tihka neist veel valjul häälel kõnelda, aga..
Tjah, mai on ilus kuu. Minu lemmik mõneti.
Rohi juba kasvab vana kulu seest läbi, pihlakad on oma lehesõrmed sirgu ajanud, toomingad on õrnrohelises kuues.
Nurmenukud on alles väikesed nublud, aga peagi paistavad õitsele puhkevat nemadki.
Pääsukesed on kohal ja vidistavad hommikuti räästa all, mu musträstapaaril on tiivad tööd täis, sest pesakastis siutsub terve rodu näljaseid nokki.
Kägu kukub. Eile kukkus mul päris õue all, lindu ennast küll ei näinud, aga hoov kajas võimsalt vastu.
Ainult oma iga-aastast suurimat lemmikkülalist, ööbikut, pole veel kuulnud. Ennevanasti kuulsin teda esmakordselt laksutamas ikka juba nii 6. mai paiku, aga sel aastal on olnud vist ka tavapärasest pisut jahedam kevad, Vähemalt meil siin lääne pool. Nurmenukud on ju alati emadepäeva juurde kuulunud, sel aastal polnud veel peale pisikeste õiealgete kulu sees madalal neist suurtsugu lilledest midagi märgata.
Emadepäev oli natuke rõõmus ja natuke kurb. Rõõmus, sest armas A kinkis mulle selleks tähtsaks päevaks lilli ( ei mäletagi, et keegi seni seda teinud oleks, aga mul võib ka väga halb mälu olla ses osas), kurb oli sellepärast, et tirts oli haige ja paljud teised lapsed ka. Kontsert jäi kuidgi tühjaks, mitte laste esinemiste, vaid publiku mõttes. Lapsi-esinejaid oli küll vähe kokku tulnud, aga kõik tulnud on siiski mu meelest tublit tunnustust väärt ( selle nad ka suure tordi ja muu ninni-nänni täis laua näol peale kontserti õnneks traditsiooniliselt said). Kurb, et keegi ei viitsi end siin saarel niigi palju liigutada, et end vähemalt laste vaeva tunnustamagi tulla.
Ah, meeleolu on nii hüplik ja emotsioonid nii laes, et ei ütle hetkel rohkem midagi.
Tjah, mai on ilus kuu. Minu lemmik mõneti.
Rohi juba kasvab vana kulu seest läbi, pihlakad on oma lehesõrmed sirgu ajanud, toomingad on õrnrohelises kuues.
Nurmenukud on alles väikesed nublud, aga peagi paistavad õitsele puhkevat nemadki.
Pääsukesed on kohal ja vidistavad hommikuti räästa all, mu musträstapaaril on tiivad tööd täis, sest pesakastis siutsub terve rodu näljaseid nokki.
Kägu kukub. Eile kukkus mul päris õue all, lindu ennast küll ei näinud, aga hoov kajas võimsalt vastu.
Ainult oma iga-aastast suurimat lemmikkülalist, ööbikut, pole veel kuulnud. Ennevanasti kuulsin teda esmakordselt laksutamas ikka juba nii 6. mai paiku, aga sel aastal on olnud vist ka tavapärasest pisut jahedam kevad, Vähemalt meil siin lääne pool. Nurmenukud on ju alati emadepäeva juurde kuulunud, sel aastal polnud veel peale pisikeste õiealgete kulu sees madalal neist suurtsugu lilledest midagi märgata.
Emadepäev oli natuke rõõmus ja natuke kurb. Rõõmus, sest armas A kinkis mulle selleks tähtsaks päevaks lilli ( ei mäletagi, et keegi seni seda teinud oleks, aga mul võib ka väga halb mälu olla ses osas), kurb oli sellepärast, et tirts oli haige ja paljud teised lapsed ka. Kontsert jäi kuidgi tühjaks, mitte laste esinemiste, vaid publiku mõttes. Lapsi-esinejaid oli küll vähe kokku tulnud, aga kõik tulnud on siiski mu meelest tublit tunnustust väärt ( selle nad ka suure tordi ja muu ninni-nänni täis laua näol peale kontserti õnneks traditsiooniliselt said). Kurb, et keegi ei viitsi end siin saarel niigi palju liigutada, et end vähemalt laste vaeva tunnustamagi tulla.
Ah, meeleolu on nii hüplik ja emotsioonid nii laes, et ei ütle hetkel rohkem midagi.
neljapäev, 6. mai 2010
Loomaaed köögis ehk jälle häda majas. PALUN ABI!!!
Kõigepealt, enne suuremat nuttu ja hala tuleb selle nädala suurim rõõmu- uudis: tirts SÕIDAB RATTAGA! Jah, võttis küll aega ja pisaraid ja meeleheidet ja lõputuid kukkumisi, mis see võttis, nüüd on kauaoodetud unelm täitunud ja tirts sõidab kahel rattal ringi kui täieõiguslik koolieelik kunagi!!! Ise on ta ka enda üle nii äraütlemata uhke ja ega emasüdagi jää selle vaatepildi peale sugugi vähem ükskõikseks...
Aga nüüd nutu ja hala juurde. Ei saa mitte jätta mainimata, et minu köök on saanud lemmikkohaks õige mitmetele issnada loomakestele, kes ju muidu looduses igati vajalikud ja kasulikud olevused võivad olla, aga mitte MINU KÖÖGIS! Rääkimata sellest, et hiirerahvas ei suvatsegi ilmselt sel aastal ahju alt/ kraanikausi tagant või ku iganes nad parasjagu ka pesitsevad, suvekorterisse üle kolida, sest endiselt käib üks tants ja tagaajamine ja kolistamine mu elamises ööst öösse...
Lisaks on mu elamise paari viimase nädalaga vallutanud ka terve hord SIPELGAID!!! Olen nõutu, jõetu... ei oska enam....
Ma tean, sipelgad (uurisin targast raamatust järele, et meie külalised on liigilt MULLAMURELASED) on meil olnud igal aastal, aga enamasti on nad tuppa trügima hakanud alles kusagil juuli teises pooles ja siis on nende külaskäigud kestnud kusagil septembri lõpuni...
Olen katsetanud tavaliste putukamürkidega, (Raid või mistand oligi) ja eriti esptsiaalse sipelgatõrjega (mingi jahu moodi valge pulber, mida maja vundamendi ääres asuvasse pessa puistasin ja lisaks nende oletatavatele peamistele käiguradadele...). Emmast-kummastki oli tulu ainult hetkeks, sest nähtavasti on pesa sügav, uued munad kooruvad ja uued sipelgad aina sünnivad...
APPI !! Kas keegi blogi lugejatest oskab selle mure puhul aidata? Iga väikegi soovitus oleks VÄGA teretulnud!
mul on siiber ja kopp ees ja ma ei taha, et nad igal pool elamises ringi sibavad ja solgivad ja hammustavad... Prr, ma ei salli kohe pautukaid... :(((
Aga nüüd nutu ja hala juurde. Ei saa mitte jätta mainimata, et minu köök on saanud lemmikkohaks õige mitmetele issnada loomakestele, kes ju muidu looduses igati vajalikud ja kasulikud olevused võivad olla, aga mitte MINU KÖÖGIS! Rääkimata sellest, et hiirerahvas ei suvatsegi ilmselt sel aastal ahju alt/ kraanikausi tagant või ku iganes nad parasjagu ka pesitsevad, suvekorterisse üle kolida, sest endiselt käib üks tants ja tagaajamine ja kolistamine mu elamises ööst öösse...
Lisaks on mu elamise paari viimase nädalaga vallutanud ka terve hord SIPELGAID!!! Olen nõutu, jõetu... ei oska enam....
Ma tean, sipelgad (uurisin targast raamatust järele, et meie külalised on liigilt MULLAMURELASED) on meil olnud igal aastal, aga enamasti on nad tuppa trügima hakanud alles kusagil juuli teises pooles ja siis on nende külaskäigud kestnud kusagil septembri lõpuni...
Olen katsetanud tavaliste putukamürkidega, (Raid või mistand oligi) ja eriti esptsiaalse sipelgatõrjega (mingi jahu moodi valge pulber, mida maja vundamendi ääres asuvasse pessa puistasin ja lisaks nende oletatavatele peamistele käiguradadele...). Emmast-kummastki oli tulu ainult hetkeks, sest nähtavasti on pesa sügav, uued munad kooruvad ja uued sipelgad aina sünnivad...
APPI !! Kas keegi blogi lugejatest oskab selle mure puhul aidata? Iga väikegi soovitus oleks VÄGA teretulnud!
mul on siiber ja kopp ees ja ma ei taha, et nad igal pool elamises ringi sibavad ja solgivad ja hammustavad... Prr, ma ei salli kohe pautukaid... :(((
teisipäev, 4. mai 2010
Kahtlane...
Oh seda maikuist ilmakest- vat mis kahtlase koleduse nüüd välja tõi! Veel neljandamal maipäeval tormi ja lörtsisegust vihma, kole kole kole...
Aga muidu on mai alanud kenasti- laupäeval talgutasime tirtsuga täiesti omasoodu, sest polnud erilist tahtmist kuhugi organiseeritult kraapima minna. Seeasemel kõndisime hoopis oma koduümbruse metsaradadel ja koristasime sealt kogu prahi ära. Tubli 2- tunnise käigu järel olid põhirajad läbi kammitud ja suurem prügikott saasta täis. Neid prügi koristamise tiire oleme teinud igal aastal alates ametlikest TeemeÄra talgutest ja kavatseme seda traditsiooni jätkata ka edaspidi. Õnneks meie kandis väga prahine ei ole ja selleks võib olla 2 põhjust: meie majaümbruse metsades käib suhteliselt vähe nö massituriste ja muuiduuitajaid ning teiseks on need inimesed nähtvasti ka üsnagi keskkonnateadlikud, millele annab oma panuse juurde ka meie saare laiemaltki paljukiidetud prügimajandus.
Aga et täna hommikul ilm heast peast nii ogaraks keeras, otsustasime tirtsuga, et täna linna ei lähegi, tõmbame kodus hinge, nagunii on mai veel üksjagu trilli-tralli täis tulemas.
Muidu on ka kahtlaselt imelik olla... Seda olemist ma hetkel pikemalt ei kommentaari, sest... tjah...
Aga muidu on mai alanud kenasti- laupäeval talgutasime tirtsuga täiesti omasoodu, sest polnud erilist tahtmist kuhugi organiseeritult kraapima minna. Seeasemel kõndisime hoopis oma koduümbruse metsaradadel ja koristasime sealt kogu prahi ära. Tubli 2- tunnise käigu järel olid põhirajad läbi kammitud ja suurem prügikott saasta täis. Neid prügi koristamise tiire oleme teinud igal aastal alates ametlikest TeemeÄra talgutest ja kavatseme seda traditsiooni jätkata ka edaspidi. Õnneks meie kandis väga prahine ei ole ja selleks võib olla 2 põhjust: meie majaümbruse metsades käib suhteliselt vähe nö massituriste ja muuiduuitajaid ning teiseks on need inimesed nähtvasti ka üsnagi keskkonnateadlikud, millele annab oma panuse juurde ka meie saare laiemaltki paljukiidetud prügimajandus.
Aga et täna hommikul ilm heast peast nii ogaraks keeras, otsustasime tirtsuga, et täna linna ei lähegi, tõmbame kodus hinge, nagunii on mai veel üksjagu trilli-tralli täis tulemas.
Muidu on ka kahtlaselt imelik olla... Seda olemist ma hetkel pikemalt ei kommentaari, sest... tjah...
reede, 30. aprill 2010
Selle aasta aprilli viimane päev
Pika ja lohiseva pealkirja alla tuleb loodetavasti (lühem ja) sisukam sissekanne.
Aprill on alati üks suur kevade ootamise kuu olnud. Minu jaoks vähemalt - märts on veel liiga talvine, kuigi hing on siis ka juba ärev, mai on üleüldine suur ja rõõmus pillerkaar, mil aega kevadesse sulada ja juba ka suve oodata, aga vot see aprill.. Hmm, mõneti mu lemmikkuu kevades - maa sulab viimaks ometi lume alt välja, esimesed lilled pistavad ninad maa seest päikese poole püsti, linnud saabuvad riburadapidi ja kukuvad üksteist üle laulma. Kogu ilm on isesugust magusat ja ärevat hõngu täis... Imeline aeg!
Aga tänavune aprill lipsas kuidagi eriti märkamatult käest. Tuli suure ahastusega, möödus linnutiivul ja nüüd on ta peaaegu läbi, ehkki meeleolu ja õhkkond on juba palju paremad.
Lilled minugi majaümbruses on täies elujõus, nartsisside rohelised ja lihavad tõusmed viskavad hoolega pikkust ja kuuriesine lausa sinetab sinililledest. Ka iirised on kasvamisega algust teinud ja minu igihaljaste lehtedega püsilill, mille nimegi ma ei tea, on kah oma longus lehed peale väikest paid ja puhastustööd ennast kohevile ajanud ja kogub silmnähtavalt jõudu, et keset suve oma suured roosakad õietõrvikud valla lüüa.
Sirelite pungad pungitavad ilmses soovis kohe-kohe lehtima asuda ja muru on peale riisumist ka märgatavamalt rohelisem.
Sügisel kingitud roosi võtsin talvitumast, sussutasin ta juurepuntrad vees pehmemaks ja kaevasin eile peenrasse. Rootsud on tal küll nii kahtlaselt pruunivõitu, et kahtlen, kas ta üldse enam elus ongi, aga eks see varsti näha ole, kas ilmutab elumärke või mitte.... Ma pole ju rooside (üldse tegelikult lilledega)seni kuigi palju tegelenud -kokku puutunud, loen ja kuulan targemate õpetusi ja kui keegi neist ka ei tea, teen iseenese tarkusest...
Peale aiateema on kevad ka paljude muude toredate ettevõtmiste aeg, loodusmatka seoses üleriigiliste talgutega sel nädalavahetusel ei ole, aga see-eest saan volberdada. Õhtul on tulemas nimelt nõidade kantripidu, kus kavatsen ette ära tantsida ka 8. mai maratoni eest, kuhu ma järgmisel nädalavahetusel ilmselt minna ei saa... ( niu-nuuks!!:::), sest pühapäeva hommikul, mis on juhtumisi ka emadepäev, praami ei sõida. Seega mina linnast saarele tagasi ei pääseks, aga tirts on meie saarel ju kuldaväärt esineja, ilma kelleta poleks lasteaia ülesastumistel päris õiget maiku juures. Seda viimast ütles mulle muide üks lasteaiakasvatajatest, mitte ei kukkunud ise siin oma võskest kiitma :)) Ja minu emasüda ei lubaks ka seda varianti, et lähetaksin tirtsu saarele nt koos vanaemaga ja ise ei tulekski tütrekese esinemist vaatama, vaid tantsutaksin kusagil Pärnumaal jalad sadavilli... No ei ole nii, pigem siis juba loobun järjekordsest tantsulkast, kuigi südames on sellest hirmus kahju, sest niiväga lootsin, et saan ikka minna sellele vaata et peaaegu aasta suurimale line-tantsimisele, nii palju on juba harjutatud, vanu tantse meelde tuletatud ja siis ikka selline tobe prohmakas.... Sellistel hetkedel on mul jälle nii äraütlemata kahju, et elan just saare peal, kus sa tahes-tahtmata sõltud kõige enam just praamigraafikust...
Aprill on alati üks suur kevade ootamise kuu olnud. Minu jaoks vähemalt - märts on veel liiga talvine, kuigi hing on siis ka juba ärev, mai on üleüldine suur ja rõõmus pillerkaar, mil aega kevadesse sulada ja juba ka suve oodata, aga vot see aprill.. Hmm, mõneti mu lemmikkuu kevades - maa sulab viimaks ometi lume alt välja, esimesed lilled pistavad ninad maa seest päikese poole püsti, linnud saabuvad riburadapidi ja kukuvad üksteist üle laulma. Kogu ilm on isesugust magusat ja ärevat hõngu täis... Imeline aeg!
Aga tänavune aprill lipsas kuidagi eriti märkamatult käest. Tuli suure ahastusega, möödus linnutiivul ja nüüd on ta peaaegu läbi, ehkki meeleolu ja õhkkond on juba palju paremad.
Lilled minugi majaümbruses on täies elujõus, nartsisside rohelised ja lihavad tõusmed viskavad hoolega pikkust ja kuuriesine lausa sinetab sinililledest. Ka iirised on kasvamisega algust teinud ja minu igihaljaste lehtedega püsilill, mille nimegi ma ei tea, on kah oma longus lehed peale väikest paid ja puhastustööd ennast kohevile ajanud ja kogub silmnähtavalt jõudu, et keset suve oma suured roosakad õietõrvikud valla lüüa.
Sirelite pungad pungitavad ilmses soovis kohe-kohe lehtima asuda ja muru on peale riisumist ka märgatavamalt rohelisem.
Sügisel kingitud roosi võtsin talvitumast, sussutasin ta juurepuntrad vees pehmemaks ja kaevasin eile peenrasse. Rootsud on tal küll nii kahtlaselt pruunivõitu, et kahtlen, kas ta üldse enam elus ongi, aga eks see varsti näha ole, kas ilmutab elumärke või mitte.... Ma pole ju rooside (üldse tegelikult lilledega)seni kuigi palju tegelenud -kokku puutunud, loen ja kuulan targemate õpetusi ja kui keegi neist ka ei tea, teen iseenese tarkusest...
Peale aiateema on kevad ka paljude muude toredate ettevõtmiste aeg, loodusmatka seoses üleriigiliste talgutega sel nädalavahetusel ei ole, aga see-eest saan volberdada. Õhtul on tulemas nimelt nõidade kantripidu, kus kavatsen ette ära tantsida ka 8. mai maratoni eest, kuhu ma järgmisel nädalavahetusel ilmselt minna ei saa... ( niu-nuuks!!:::), sest pühapäeva hommikul, mis on juhtumisi ka emadepäev, praami ei sõida. Seega mina linnast saarele tagasi ei pääseks, aga tirts on meie saarel ju kuldaväärt esineja, ilma kelleta poleks lasteaia ülesastumistel päris õiget maiku juures. Seda viimast ütles mulle muide üks lasteaiakasvatajatest, mitte ei kukkunud ise siin oma võskest kiitma :)) Ja minu emasüda ei lubaks ka seda varianti, et lähetaksin tirtsu saarele nt koos vanaemaga ja ise ei tulekski tütrekese esinemist vaatama, vaid tantsutaksin kusagil Pärnumaal jalad sadavilli... No ei ole nii, pigem siis juba loobun järjekordsest tantsulkast, kuigi südames on sellest hirmus kahju, sest niiväga lootsin, et saan ikka minna sellele vaata et peaaegu aasta suurimale line-tantsimisele, nii palju on juba harjutatud, vanu tantse meelde tuletatud ja siis ikka selline tobe prohmakas.... Sellistel hetkedel on mul jälle nii äraütlemata kahju, et elan just saare peal, kus sa tahes-tahtmata sõltud kõige enam just praamigraafikust...
esmaspäev, 26. aprill 2010
"Eriti tore" nädalavahetus
Njah, vinguda ja vigiseda tahaks jälle. Keel (tegelt siis vist ikka sõrmed) kohe sügelevad selle järele. Aga teisalt selge mõistus keelab. Mida see annab, mida paremaks teeb? Veel üks vingats juures, sinutagi neid ju küllalt...
Ehh, Et siis killukesi va nädalavahetusest.
Kui välja jätta mõned pisitillukesed viperused, oli kõik ju üldjoontes hästi....
Väiksed viperused, mis vahetumise "eriti toredaks" muutsid, olid alljärgnevad:
a) mu mitmeid päevi kütmata pliit hakkas ebasoodsa ja tugeva tuule mõjul suitsu sisse viskama ja maja ülilärmakas tuletõrjealarm hakkas tööle. (paanika lõpetas väike kõne peaaegu et ülenaabrile, kelle käes on maja teise poole võtmed ja seega ka võim selle jubeelaja lõuad sulgeda)
b) tahtsin olla töökas ja tubli ning riisuda ära kogu hoovi muru. Tulemus: 2 päeva tööd ja higi, 3 (!!!) lõhutud reha, tugev tuul, mis kuiva heina juba riisutud aladele tagasi kandis ja umbes pool korrasolevat muru ... :((( (suur tükk ajab suu lõhki ehk ilmselgelt hindasin oma võimeid üle)
C) ülevaäsimuse tõttu ei suutnud kuigi hoolsalt oma vasttärganud toakoerakest Oskarit jälgida, arvates lihtsameelselt, et ju ta juba on toas piisavalt harjunud ning enam eriti sigadust ( loe: koerust) ei tee. Tulemus: suured pissiloigud nii elu- kui magamistoas, katkinäritud põrandahari, pliidilt põrandale hiivatud pannilabidas jne...
muidu oli tavapärane nädalavahetus ja ajal kui ma just "efektiivselt" ei tegutsenud, ma kas matkasin (pikem ja harivam kirjutis tulekul!) või peaasjalikult siiski magasin. Pikalt ja põhjalikult.
Vahepeal siiski parandasin katkitehtud rehad ka ära. No küll ma olen tubli...
PS. Ma lähen varsti üldse juba liiga meheks kätte. Oskan käsistseda nii reha, haamrit kui ka mutrivõtit. Pea ma õlise ninaga mööda autoaluseidki ringi luurima ei hakka...
Ehh, Et siis killukesi va nädalavahetusest.
Kui välja jätta mõned pisitillukesed viperused, oli kõik ju üldjoontes hästi....
Väiksed viperused, mis vahetumise "eriti toredaks" muutsid, olid alljärgnevad:
a) mu mitmeid päevi kütmata pliit hakkas ebasoodsa ja tugeva tuule mõjul suitsu sisse viskama ja maja ülilärmakas tuletõrjealarm hakkas tööle. (paanika lõpetas väike kõne peaaegu et ülenaabrile, kelle käes on maja teise poole võtmed ja seega ka võim selle jubeelaja lõuad sulgeda)
b) tahtsin olla töökas ja tubli ning riisuda ära kogu hoovi muru. Tulemus: 2 päeva tööd ja higi, 3 (!!!) lõhutud reha, tugev tuul, mis kuiva heina juba riisutud aladele tagasi kandis ja umbes pool korrasolevat muru ... :((( (suur tükk ajab suu lõhki ehk ilmselgelt hindasin oma võimeid üle)
C) ülevaäsimuse tõttu ei suutnud kuigi hoolsalt oma vasttärganud toakoerakest Oskarit jälgida, arvates lihtsameelselt, et ju ta juba on toas piisavalt harjunud ning enam eriti sigadust ( loe: koerust) ei tee. Tulemus: suured pissiloigud nii elu- kui magamistoas, katkinäritud põrandahari, pliidilt põrandale hiivatud pannilabidas jne...
muidu oli tavapärane nädalavahetus ja ajal kui ma just "efektiivselt" ei tegutsenud, ma kas matkasin (pikem ja harivam kirjutis tulekul!) või peaasjalikult siiski magasin. Pikalt ja põhjalikult.
Vahepeal siiski parandasin katkitehtud rehad ka ära. No küll ma olen tubli...
PS. Ma lähen varsti üldse juba liiga meheks kätte. Oskan käsistseda nii reha, haamrit kui ka mutrivõtit. Pea ma õlise ninaga mööda autoaluseidki ringi luurima ei hakka...
reede, 23. aprill 2010
Kes seda koera saba kergitab... (ehk tööjõu jaotumisest meie kandis)
Eile õhtul sai istutud sünnipäevaseltskonnas, mis koosnes eranditult noortest emadest, krapsakatest saare naistest ning mõtiskletud veidi elu-olust meie saarekesel. Kuidagipidi kandus jutt ka kuuldusteni, et nagu kõikjal vaesel Eestimaal, polevat meie kandiski sugugi ju tööd, mida täies elujõus mehd teha saaksid. Seepeale tõstis üks naistest pead ja teatas, et see jutt on puha vale - tööd on saare peal rohkem kui tahtja ära jõuab teha, lihtsalt meil pole TEGIJAID!
Ja nii ongi, nõustusime meie, ümberolijad, nagu ühest suust.
Ikka ja aina on kuulda meeste hala, et tööd ei ole, tööd ei ole sellepärast me nii palju joomegi, et aega kuidagi täita. (ja huvitav, kust see raha küll leitakse, et juua? - töötu abirahast eksole....).
Aga kui neile siis konkreetselt pakutakse, mine tee seda või teist, on kohe ai-ai-ai ja oi-oi-oi, mul siit haige ja sealt valus.
Aga kas pudel aitaks selle haiguse vastu?
Ei no pudeli võid mulle küll anda, aga selle tööga ma veel vaatan...
See mentaliteet on Eesti külades vist küll vägagi valdav ja mulle (taas küllap mitte ainult) isiklikult ka väga vihastav.
Teisalt sunnib taoline olukord naisi end igapidi arendama. Nii polegi ime, et meie saarel võib näha naisi nii puidutöökodades koormaid lappimas, maja voodrilaudu vahetamas, kui veel nii mõnesid muidki nn "meestetöid" tegemas.
No ja ega mina ei saanud ka alla jääda - nii kui sünnipäevalt koju sain, otsisin eksist allesjäänud tööriistade jäänused kokku ja keerasin õues naks-naks tirtsu rattalt segama hakanud abirattad küljest ära. 2 minutit ja asi aetud seeasemel, et nädal otsa mööda küla käia ja üritada leida kedagi, kes väetit naisterahvast avitama võiks tulla.
Täna on mul igatahes juba vaim valmis, et lähen ostan linnast omale sae ja kirve kah valmis, et vajadusel suvel ise küttepuid hakata saagima-lõhkuma. Ka korteri remondini pole enam kuigi palju aega jäänud.
Ja nii kordubki meie saare vana legend, et siinmail olid ikka naised need põhitöö tegijad, meestel veeres aeg kas merel või kõrtsitoas, kus viimases oli aega end sõnadega meheks teha enam kui küll... No vaadake kenal päkselisel päeval meie poe taha- iga möira on seal nii ennast täis, nii kõva töö-ja muidu mees, et enesehinnang on pilvedes väljas... Ja siis vata ringi küla peal, kus pole näha ainustki töötavat meest, küll aga naisi , kes rabavad töö ja kodu ja laste vahet, nii et pole hoo ega hoobi vahet...
Nii me ellu jäime.
Ja nii ongi, nõustusime meie, ümberolijad, nagu ühest suust.
Ikka ja aina on kuulda meeste hala, et tööd ei ole, tööd ei ole sellepärast me nii palju joomegi, et aega kuidagi täita. (ja huvitav, kust see raha küll leitakse, et juua? - töötu abirahast eksole....).
Aga kui neile siis konkreetselt pakutakse, mine tee seda või teist, on kohe ai-ai-ai ja oi-oi-oi, mul siit haige ja sealt valus.
Aga kas pudel aitaks selle haiguse vastu?
Ei no pudeli võid mulle küll anda, aga selle tööga ma veel vaatan...
See mentaliteet on Eesti külades vist küll vägagi valdav ja mulle (taas küllap mitte ainult) isiklikult ka väga vihastav.
Teisalt sunnib taoline olukord naisi end igapidi arendama. Nii polegi ime, et meie saarel võib näha naisi nii puidutöökodades koormaid lappimas, maja voodrilaudu vahetamas, kui veel nii mõnesid muidki nn "meestetöid" tegemas.
No ja ega mina ei saanud ka alla jääda - nii kui sünnipäevalt koju sain, otsisin eksist allesjäänud tööriistade jäänused kokku ja keerasin õues naks-naks tirtsu rattalt segama hakanud abirattad küljest ära. 2 minutit ja asi aetud seeasemel, et nädal otsa mööda küla käia ja üritada leida kedagi, kes väetit naisterahvast avitama võiks tulla.
Täna on mul igatahes juba vaim valmis, et lähen ostan linnast omale sae ja kirve kah valmis, et vajadusel suvel ise küttepuid hakata saagima-lõhkuma. Ka korteri remondini pole enam kuigi palju aega jäänud.
Ja nii kordubki meie saare vana legend, et siinmail olid ikka naised need põhitöö tegijad, meestel veeres aeg kas merel või kõrtsitoas, kus viimases oli aega end sõnadega meheks teha enam kui küll... No vaadake kenal päkselisel päeval meie poe taha- iga möira on seal nii ennast täis, nii kõva töö-ja muidu mees, et enesehinnang on pilvedes väljas... Ja siis vata ringi küla peal, kus pole näha ainustki töötavat meest, küll aga naisi , kes rabavad töö ja kodu ja laste vahet, nii et pole hoo ega hoobi vahet...
Nii me ellu jäime.
neljapäev, 22. aprill 2010
Kiideva-Puise loodusmatk, 10.04.2010
Mõtlesin siin, et kuna ma nagunii neil erinevatel matkadel, sarjast tunne oma kodukanti, käin, võiks neid ka kirjas veidi jäädvustada, aga et ma olen suhteliselt laisk kirjutaja, siis tulevad ned saadetised veidike tagantjärele. Esimene siis siin:
10.04.2010: KIIDEVA – PUISE
Kiideva ( http://www.kiideva.ee/info.html ) on vana kaluriküla. Kohalik noormees, kes ka meie loodusgiidi kursusel osaleb, näitas meile küla peamisi kohti – saun-seminarisaali, postkontorit, väikest muuseumi, kuhu küll sisse ei pääsenud, väikesi käsitöö jm majakesi merekaldal ja ronisime ka vaatetornidesse. Meri oli alles jääs, nägime veidi linde, aga ei enamat.
Läbisime 3,3 km pikkuse Kiideva-Puise matkaraja. Kirjas oli küll, et tegu on peamiselt laialehelise metsa alaga, kus näha ka lõike hooldatavatest puisniitudest, aga ilmselgelt oli antud aeg selle matkaraja läbimiseks üsna ebasoodus. Esiteks oli rada VÄGA märg, kohati oli keerukas sealt isegi kummikuga läbi pääseda, nahksaapast juba rääkimata, sest lombid polnud mitte ainult väga laiad , vaid kohati ka üpris sügavad. Mudast kõnelemata. Teiseks olid kõik laialehised puud ju alles puhta raagus. Samas oli hea võimalus vaadelda puid teisest aspektist kui vaid lehtede järgi määramine, sest rajal olid kõikjal üleval ka erinevaid puuliike tutvustavad tahvlid ja püüdsime siis tahvlite lähedusest ka vastavaid puid- põõsaid üles leida. Käisime ära ka raja läheduses asuva Lõpre tamme juures (kõrgus 20m, tüve laius 4 m). See oli suur, asus ühe vana talukoha juures, ja osad agaramad matkasellid said ära mõõdetud, et tamme jämedus on umbes 3,5 naist.
Peale tamme läks rada kuivemaks, nägime üht vana puutüve, mida oli hoolsasti töödelnud musträhn
ja no see oli alles vägev tisleritöö - kui õppejõud poleks sellele osundanud, poleks mina küll uskunud, et sellised vägevad õõnsused on ühe linnu taotud!
Matkaraja lõppedes suundusime Puisesse (http://www.cb.ttu.ee/~puise/ ) kus ühest vanast veneaegsest kalatsehhist olid kohalikud ümber teinud rannaturisminduse maja. Seal oli sees merehõnguline peosaal ( kalavõrgud, pikad pingid + mitmesugust merendusega seotud atribuutikat), eraldi oli ka kohaliku käsitöö tuba. Perenaine oli meie bussil rahvariietega vastas ning ta oli tõesti hästi tore ja sõbralik!! Tema juures saime süüa ehtsat kalasuppi, mis maitses peale märga matka eriti hästi ja selle kõrvale pakkus ta veel üht hästi head isetehtud võid, millesse oli segatud küüslauku, muna, tilli jms. Käisime vaatamas ka sellesama talu poolt ümberehitatud vana pumbajaama, mis on tänapäeval tuntud lihtsalt tornina. See on väga tore ja omapärane koht, mis on üles ehitatud omamoodi suvemajakesena, mida saab välja üürida ja mis on kujunenud üheks kohalikuks turismimagnetiks.. Tornis sees esimesel korrusel asub väike köök ja pesemisruumid, väljas viib torni paremalt küljelt üles metalne keerdtrepp teisele korrusele, kuhu on ehitatud puidust piirdega rõdu, mis ümbritseb torni kolmest küljest. Teisele korrusele torni sisse on tehtud ka klaasseintega magamistuba, mis on küll hästi lihtne ( magamine madratsitega pinkidel), aga kindlasti suur elamus, kuna torn asub hästi mere lähedal, rannast vast nii 20 m kaugusel, siis avaneb nii magamistoast kui rõdult hea vaade merele. Et seinad on klaasist, muutub magamine seal omaette elamuseks, ka on mere vaade nauditav alati ja kolmest küljest – ise näed, aga teised sind alt ei näe, sest rõdu piirab vaate ära ja torn on küllalt kõrge samuti. See oligi selle matka tipphetk.
Tagasiteel tegime veel paar lühikest linnuvaatluspeatust tee ääres ja vaatasime üle baptistide palvela, kus toimus I EV valitsuse ( Otto Tiefi valitsus) viimane istung enne põgenemist Rootsi.
10.04.2010: KIIDEVA – PUISE
Kiideva ( http://www.kiideva.ee/info.html ) on vana kaluriküla. Kohalik noormees, kes ka meie loodusgiidi kursusel osaleb, näitas meile küla peamisi kohti – saun-seminarisaali, postkontorit, väikest muuseumi, kuhu küll sisse ei pääsenud, väikesi käsitöö jm majakesi merekaldal ja ronisime ka vaatetornidesse. Meri oli alles jääs, nägime veidi linde, aga ei enamat.
Läbisime 3,3 km pikkuse Kiideva-Puise matkaraja. Kirjas oli küll, et tegu on peamiselt laialehelise metsa alaga, kus näha ka lõike hooldatavatest puisniitudest, aga ilmselgelt oli antud aeg selle matkaraja läbimiseks üsna ebasoodus. Esiteks oli rada VÄGA märg, kohati oli keerukas sealt isegi kummikuga läbi pääseda, nahksaapast juba rääkimata, sest lombid polnud mitte ainult väga laiad , vaid kohati ka üpris sügavad. Mudast kõnelemata. Teiseks olid kõik laialehised puud ju alles puhta raagus. Samas oli hea võimalus vaadelda puid teisest aspektist kui vaid lehtede järgi määramine, sest rajal olid kõikjal üleval ka erinevaid puuliike tutvustavad tahvlid ja püüdsime siis tahvlite lähedusest ka vastavaid puid- põõsaid üles leida. Käisime ära ka raja läheduses asuva Lõpre tamme juures (kõrgus 20m, tüve laius 4 m). See oli suur, asus ühe vana talukoha juures, ja osad agaramad matkasellid said ära mõõdetud, et tamme jämedus on umbes 3,5 naist.
Peale tamme läks rada kuivemaks, nägime üht vana puutüve, mida oli hoolsasti töödelnud musträhn
ja no see oli alles vägev tisleritöö - kui õppejõud poleks sellele osundanud, poleks mina küll uskunud, et sellised vägevad õõnsused on ühe linnu taotud!
Matkaraja lõppedes suundusime Puisesse (http://www.cb.ttu.ee/~puise/ ) kus ühest vanast veneaegsest kalatsehhist olid kohalikud ümber teinud rannaturisminduse maja. Seal oli sees merehõnguline peosaal ( kalavõrgud, pikad pingid + mitmesugust merendusega seotud atribuutikat), eraldi oli ka kohaliku käsitöö tuba. Perenaine oli meie bussil rahvariietega vastas ning ta oli tõesti hästi tore ja sõbralik!! Tema juures saime süüa ehtsat kalasuppi, mis maitses peale märga matka eriti hästi ja selle kõrvale pakkus ta veel üht hästi head isetehtud võid, millesse oli segatud küüslauku, muna, tilli jms. Käisime vaatamas ka sellesama talu poolt ümberehitatud vana pumbajaama, mis on tänapäeval tuntud lihtsalt tornina. See on väga tore ja omapärane koht, mis on üles ehitatud omamoodi suvemajakesena, mida saab välja üürida ja mis on kujunenud üheks kohalikuks turismimagnetiks.. Tornis sees esimesel korrusel asub väike köök ja pesemisruumid, väljas viib torni paremalt küljelt üles metalne keerdtrepp teisele korrusele, kuhu on ehitatud puidust piirdega rõdu, mis ümbritseb torni kolmest küljest. Teisele korrusele torni sisse on tehtud ka klaasseintega magamistuba, mis on küll hästi lihtne ( magamine madratsitega pinkidel), aga kindlasti suur elamus, kuna torn asub hästi mere lähedal, rannast vast nii 20 m kaugusel, siis avaneb nii magamistoast kui rõdult hea vaade merele. Et seinad on klaasist, muutub magamine seal omaette elamuseks, ka on mere vaade nauditav alati ja kolmest küljest – ise näed, aga teised sind alt ei näe, sest rõdu piirab vaate ära ja torn on küllalt kõrge samuti. See oligi selle matka tipphetk.
Tagasiteel tegime veel paar lühikest linnuvaatluspeatust tee ääres ja vaatasime üle baptistide palvela, kus toimus I EV valitsuse ( Otto Tiefi valitsus) viimane istung enne põgenemist Rootsi.
teisipäev, 20. aprill 2010
Loodusvaatlus
Olen sel kevadel tavapärasemast rohkem ju looduses viibinud ja peaksin ära märkima, mida seal täheldanud olen. Alustan umbes sealt, kuhu mälu veel ulatub, st päris esimesi, märtsikuised tähelepanekuid kuupäevalise täpsusega enam paika ajada ei õnnestu, aga teadmiseks siiski, et see sulgudes olev kp näitab vaid MINU esmakordset tähelepanekut sel aastal, seega pole mingi universaalne tõde, vaid täiesti subjektiivsed tähelepanekud:
* Kollased liblikad lendavad (7.04)
* Hiidlumehang mu lillepeenrast on lõplikult sulanud (16.04). Talvel oli küll tunne, et see ei sula sealt kunagi ära, aga kas võib olla, et kuhja all elanud lilled lükkasid seda lund ka kuidagi oma elujõuga endast eemale ja panid ta seeläbi kiiremini sulama? Sest teiselt poolt samast kohast, kus lilli pole, ei ole hang siiani veel päris sulanud...
* sinililled, paiselehed õitsevad (17.04)
* Nartsissid on oma rohelised ninad maa seest välja pistnud (18.04). Seega on põhjust rõõmustada, et mu sügisesest sibulate istutamisest-väetamisest on mingi kasu olnud ja osa lilli siiski tõuseb üles!
* Kollased liblikad lendavad (7.04)
* Hiidlumehang mu lillepeenrast on lõplikult sulanud (16.04). Talvel oli küll tunne, et see ei sula sealt kunagi ära, aga kas võib olla, et kuhja all elanud lilled lükkasid seda lund ka kuidagi oma elujõuga endast eemale ja panid ta seeläbi kiiremini sulama? Sest teiselt poolt samast kohast, kus lilli pole, ei ole hang siiani veel päris sulanud...
* sinililled, paiselehed õitsevad (17.04)
* Nartsissid on oma rohelised ninad maa seest välja pistnud (18.04). Seega on põhjust rõõmustada, et mu sügisesest sibulate istutamisest-väetamisest on mingi kasu olnud ja osa lilli siiski tõuseb üles!
esmaspäev, 19. aprill 2010
Ilusal kevadel ...
Mu elu on sel kevadel nii kiire, et pole enam isegi aega väsinud olla!!!
Kui see asjaolu kahe silma vahele jätta, on mu elus kõik praegu hästi. Ilus on olla. Kõik on suurepärane. Imetore. Olen rahul. Teen endale ja teistele pai.
Kõik on nii hästi, et paremini enam ei saakski olla ja ma ei ole enam ka ebausklik ning ütlengi ausalt ja otse välja kui mul on hästi ilma, et peaksin sisimas põdema, et äkki ma sõnusin nüüd oma õnne ära...
Kui see asjaolu kahe silma vahele jätta, on mu elus kõik praegu hästi. Ilus on olla. Kõik on suurepärane. Imetore. Olen rahul. Teen endale ja teistele pai.
Kõik on nii hästi, et paremini enam ei saakski olla ja ma ei ole enam ka ebausklik ning ütlengi ausalt ja otse välja kui mul on hästi ilma, et peaksin sisimas põdema, et äkki ma sõnusin nüüd oma õnne ära...
reede, 16. aprill 2010
Hiirtest vol 3 ( no mõnel kohe juhtub...)
Sain täna hommikul lasteaiast teate, et minu tirtsu olevat hiir hammustanud!
Olin esiotsa kohe täitsa sõnatu. Et mismoodi...? Hiir...? Kuulsin ma ikka õieti...? kuidas see võimalik on ... Eks teataja oli ise kah sama hämmastunud kui minagi ja arvas, et ega midagi muud nüüd teha polegi kui võtta fakt teadmiseks ja last jälgida, ega mingeid kahtlasi haigusnähte ei teki. Ei teagi ju, kas ja mis haigusi need väiksed närilised kanda võivad.?!?
Selgus, et lapsed olid parajasti õues mänginud, kui hoovi peale ilmus ka kõigile tuttav kass, hambus veel elav hiir. Tirts, oma elava uudishimu poolest laialt tuntud, oli muidugi ilma mingi ettevaatuseta asja lähemalt uudistama läinud, kuigi kasvatajad olla hoiatanud, et ära mine ligi, see hiir on kassi oma. Aga ega mu väike jääraplika ju kedagi enne ei kuula kui omad vitsad käes. Tont seda nüüd teab, kas ta oli oma aruga püüdnud hiirekest verivaenlasest kassi käest päästa või kuidas need asjad täpselt arenesid, igatahes oli ühel hetkel laks käes ja kisa taevani. Aga et rünnak tuli väetikese hiire, aga mitte kiskjast kassi poolt, on küll pehmelt öeldes pisut kummaline ja ootamatu...
Olin esiotsa kohe täitsa sõnatu. Et mismoodi...? Hiir...? Kuulsin ma ikka õieti...? kuidas see võimalik on ... Eks teataja oli ise kah sama hämmastunud kui minagi ja arvas, et ega midagi muud nüüd teha polegi kui võtta fakt teadmiseks ja last jälgida, ega mingeid kahtlasi haigusnähte ei teki. Ei teagi ju, kas ja mis haigusi need väiksed närilised kanda võivad.?!?
Selgus, et lapsed olid parajasti õues mänginud, kui hoovi peale ilmus ka kõigile tuttav kass, hambus veel elav hiir. Tirts, oma elava uudishimu poolest laialt tuntud, oli muidugi ilma mingi ettevaatuseta asja lähemalt uudistama läinud, kuigi kasvatajad olla hoiatanud, et ära mine ligi, see hiir on kassi oma. Aga ega mu väike jääraplika ju kedagi enne ei kuula kui omad vitsad käes. Tont seda nüüd teab, kas ta oli oma aruga püüdnud hiirekest verivaenlasest kassi käest päästa või kuidas need asjad täpselt arenesid, igatahes oli ühel hetkel laks käes ja kisa taevani. Aga et rünnak tuli väetikese hiire, aga mitte kiskjast kassi poolt, on küll pehmelt öeldes pisut kummaline ja ootamatu...
neljapäev, 15. aprill 2010
Areneb
Seoses uue õpitava erialaga olen enda juureski täheldanud teatavaid arenemise märke.
Et mitte asja salata, ütlen otse, et läksin õppima loodusgiidiks, aga seal esimestes auditoorsetes loengutes oli küll tunne, et olen vaatamata oma suurele loodushuviline sattunud üpris valesse kohta. Esiteks puuduvad mul absoluutselt igasugused giidile kui eeldatavasti igati asjalikule, avatud, valjuhäälsele ja juhtivale persoonile vajalikud isikuomadused. Teiseks on enamik inimesi seal kursusel minust palju vanemad ning mis eriti oluline, tundub, et ka märksa rohkem kõige loodusega seonduvaga kursis. Mina ei jaga, tuleb välja, suuremat ei taimedest ega lindudest-loomadest, maastikuvormidest ega eripäradest, nende määramisest, äratundmisest rääkimata. Kui väga paljud teised osalejad õppejõudude tekstile agarasti kaasa rääkisid, teinekord neid omalt poolt isegi täiendasid, siis mul oli ainult suu ammuli kuulamise rõõm...
Aga nüüd, peale kuuajalist õppeprotsessi olen teinud siiski mõningaid edusamme:
1. kuulasin paar õhtut tagasi õues õhtuhämaras linnuhääli ja suutsin ära määrata, et lind, kes laulab umbes päikeseloojangu paiku kõrges kuuseladvas pikalt ja kõlavalt "Titi-uu, titi-uu", on laulurästas! (inglased jällegi kuulevad linnukest küsimas "Did you do it? Did you do it? ja ennast parastamas "YOu did, you did!" ja see kõlab sama hästi kui minu kuuldud titi-uu...)
PS. Laulurästal on tõesti väga-väga ilus laul, vanarahvas pole teda mitte asjatult abiööbikuks kutsunud, kui ei usu, minge kuulake ise!
2. Eile õhtul Oskariga jalutades kuulsin ära ka punarinna heliseva-vuliseva trilleri, mis kõlas ka eriti selgelt just vahetult enne hämardumist ja sobiks oma äreva ja elurõõmsa kõla poolest tõesti enam hommikuhahetusse kui loojangusse.
3. Sain loengutest soovitatud tarkadest raamatutest teada, et taim, mida juba lapsepõlvest peale olin ekslikult pidanud karukellaks, on tegelikult hoopis ojamõõl.
Tarkus tuleb tasapisi!!
Et mitte asja salata, ütlen otse, et läksin õppima loodusgiidiks, aga seal esimestes auditoorsetes loengutes oli küll tunne, et olen vaatamata oma suurele loodushuviline sattunud üpris valesse kohta. Esiteks puuduvad mul absoluutselt igasugused giidile kui eeldatavasti igati asjalikule, avatud, valjuhäälsele ja juhtivale persoonile vajalikud isikuomadused. Teiseks on enamik inimesi seal kursusel minust palju vanemad ning mis eriti oluline, tundub, et ka märksa rohkem kõige loodusega seonduvaga kursis. Mina ei jaga, tuleb välja, suuremat ei taimedest ega lindudest-loomadest, maastikuvormidest ega eripäradest, nende määramisest, äratundmisest rääkimata. Kui väga paljud teised osalejad õppejõudude tekstile agarasti kaasa rääkisid, teinekord neid omalt poolt isegi täiendasid, siis mul oli ainult suu ammuli kuulamise rõõm...
Aga nüüd, peale kuuajalist õppeprotsessi olen teinud siiski mõningaid edusamme:
1. kuulasin paar õhtut tagasi õues õhtuhämaras linnuhääli ja suutsin ära määrata, et lind, kes laulab umbes päikeseloojangu paiku kõrges kuuseladvas pikalt ja kõlavalt "Titi-uu, titi-uu", on laulurästas! (inglased jällegi kuulevad linnukest küsimas "Did you do it? Did you do it? ja ennast parastamas "YOu did, you did!" ja see kõlab sama hästi kui minu kuuldud titi-uu...)
PS. Laulurästal on tõesti väga-väga ilus laul, vanarahvas pole teda mitte asjatult abiööbikuks kutsunud, kui ei usu, minge kuulake ise!
2. Eile õhtul Oskariga jalutades kuulsin ära ka punarinna heliseva-vuliseva trilleri, mis kõlas ka eriti selgelt just vahetult enne hämardumist ja sobiks oma äreva ja elurõõmsa kõla poolest tõesti enam hommikuhahetusse kui loojangusse.
3. Sain loengutest soovitatud tarkadest raamatutest teada, et taim, mida juba lapsepõlvest peale olin ekslikult pidanud karukellaks, on tegelikult hoopis ojamõõl.
Tarkus tuleb tasapisi!!
kolmapäev, 14. aprill 2010
Tõmbleb
Jah, nii nagu see suur ja ilus kevad päriselt pihta saab hakata, on minul talveuni silmist pühitud ja võimatult suur rahutus hinges. No ei püsi enam paigal, kusagil ei saa õiget asu, miski nagu sunnib aiva ilma mööda ringi kappama. Talvine tasa ja targu olemine on äkitselt asendunud rapsiva ärevuse, läbematu ootuse ja minemise tungiga. Hinges haigutaks nagu mingi mustav tühimik, mida tuleb täita. Jah, ma tean, millest see tuleb ja miks ma niimoodi tõmblen. Annan endale sisimas aru, et see pole ehk kõige mõttekam, aga ei malda kodus istuda. Tunnen, nagu elu läheks kuidagi mööda, kui nelja seina vahele peitu jään... Masendus ja eufooria vahelduvad mu meeleoludes praegu kohe eriti kiirelt. Ja ega rahvasuu valeta kui ütleb, et kõige parem rohi üksinduse ja kurbuse vastu on TEGUTSEDA!!
Niisiis olen aina linna ja saare vahet pendeldanud, viimasel ajal lausa 2-3 x nädalas. Kavatsen ka edaspidi samas tempos püsida, see ajab kurvameelsuse eemale ja õnneks pole ka tegevuse puudust niipea veel karta. Tulemas on paar toredat loodusmatka, line-tantsumaraton, nõidade kantripidu .... Kavatsen kõigest aktiivselt osa võtta.
Niisiis olen aina linna ja saare vahet pendeldanud, viimasel ajal lausa 2-3 x nädalas. Kavatsen ka edaspidi samas tempos püsida, see ajab kurvameelsuse eemale ja õnneks pole ka tegevuse puudust niipea veel karta. Tulemas on paar toredat loodusmatka, line-tantsumaraton, nõidade kantripidu .... Kavatsen kõigest aktiivselt osa võtta.
reede, 9. aprill 2010
Vaikus, mis hirmutab.( Nuttu ja hala ka..)
Kummaline, et tavaliselt ma armastan vaikust. Vägagi. On olnud lugematuid kordi, mil olen seda vajanud, lausa teadlikult otsinud. Aga praegune seisukord on kuidagi kummastav, et mitte öelda pisut hirmutavgi.
Mul ei lähe paaril viimasel nädalal elu just eriti roosiliselt, sest teadupärast kui hädad juba tulevad, siis ikka hulgakaupa, mitte üksikult.
Esmalt on praegu palju logisevat majapidamises - peas keerlevad remondimõtted, aga ei oska seda kusagiltki alustada, see harjumatu tühjus ei anna asu ja ärakraabitud seinad, logisevad plaadiservad ja põrandad on lausa karjuvalt ärritavad..
Lisaks telekale, mille antenn endiselt puruks on, vaikis ootamatult ka mu muusikakeskuse plaadimängija, mistap saan pisut notsalgitseda ja kuulata taas vanu kassette, mida polegi oma viimased 5 aastat enam teinud (see paha makk tegi siiski ühe mu lemmiku, Jääboileri "Niiongi", kasseti katki ja mul pole enam kahjuks meeles teismeea nipid, kuidas valutult üks lindiots kasseti plastikkestast kätte saada ja uuesti kinni teipida...;((( ).
Ka tuleb välja, et kusagil maja kanalisatsioonis on peidus saladuslik ummistus, mis aeg-ajallt paneb "üle keema" kõik mu vannitoa veevärgiga seotud atribuudid, kuigi "kummimusiga" imedes kajavad torud rõõmsalt õõnsalt vastu, nagu poleks midagi lahti. Arvamused on, et äkki kevadine suurvesi või mõni tõsisem ummistus kusagil torurägastiku sügavustes, mis tähendaks sisuliselt suurte masinatega maapõue tungimist... Igaks juhuks anti mulle vallast ka mingisugune terasspiraal, millega kästi torudes surkida. Aga no tedagi see väeti ja lolli naesterhava aru- ei põle näinudki ilma peal siukest imevidinat, veel vähem oskan ma tooga miskit mõistlikku /tarvilikku pääle hakata...
Nagu kogu sest kammajaast veel vähe oleks, otsustas meie supermuskelkoer Oskar ( ise vaevalt 5 kilone volask) keti kuudi küljest lõplikult lahti muukida ja ennast seeläbi vabatahtlikult toaaresti panna. Eks ei jätnud mulle ära minnes vist isegi mitte naela ega haamrit enam majapidamisse, vähemalt mina pole suutnud kumbagi seni leida, aga kui ka oleks, siis olgem nüüd ausad, kui ka leiaks, poleks sugugi kindel, kas ma nende riistapuudega ikka õigesti ja asjatundlikult ringi käia oskan... Et siis koeral jäävad päevased õhuvannid semu Priidu seltsis (olgu küll, et keti otsas) võtmata ning peab oma pikad üksindusetunnid mööda saatma esikus klähvides ja üksildase vangina ust kraapides.... Kahju on temast mõneti, aga paremat lahendust ma välja nuputada ei osanud. Plussiks on see, et nüüd tulebki Oskari toakoeraks kasvatamine täie tõsidusega käsile võtta. Seisan lihtsalt fakti ees ja kõik. Teeme ära, mis see 4 x päevas koeraga metsa vahel käia siis nii ära ei ole. Ja hommikuti pissist ajalehte puhta vastu ´vahetada. Oskari auks peab tunnistam, et ta on tubli pidamisega loom ja minu tööpäevad suudab puhtana välja kannatada. Ka suuremad hädad tulevad enamasti põõsa vahele, kui just öösel äpardust ei juhtu, aga nii loomaarmastaja ma ka pole, et kell pool neli sellepärast ärgata, et koeral on võibolla vahepeal häda tulnud...
Noojah, jälle läks jutt halaks kätte. Pidin ju tegelikult vaikusest rääkima. Sellest ähvardavast vaikusest, mis viimasel ajal mu ümber lasub. Nii et imelik hakkab juba. Üks tore kirjasõber, kellega oleme suhelnud muidu nii 2 x nädalas, on juba 9 päeva vaikinud. Ka korduvale kirjale pole seni vähimatki reageeringut. Sama asi on teiste inimestega, kellega muidu sageli kirju vahetan.
Eriti kummaline ja ka kõige hirmutavam oli aga eilne õhtu. Olukord kestab muide siiani ja kohe tunnen, et olen pinges ja ärevil selle pärast. Nimelt armas A helistas eile keskpäeva paiku, et ta on ka lõpuks ometi taas meie maile liikumas ja tuleks vaataks õhtul hea meelega, äkki saab mu maki korda teha. Mul oli hää meel muidugi ta üle, kangesti hää meel, sest nii-nii kaua pole teda juba näinud. Et ta aga helistas keset kiiret tööpäeva, tuli mul range hoiak säilitada ja vastasin vaid mokaotsast, et oleks kena, kui õhtul näeksime ja kõik.
Meil on A-ga juba omad tavad välja kujunenud, et helistasn talle nii õhtul 9-10 paiku tavaliselt, see on siis märguandeks, et ta saab tulema hakata või teada anda oma plaanidest. Läksingi eile pisut varem koju, et kõik oleks sätitud ja korras..., kogu õhtu valmistusin sisuliselt A tulekuks ette, isegi puhkasin vahepeal 40 min, sest teadsin ju, et ta on ööinimene, kellele meeldib sageli 2-3 öösel üleval olla ja tegutseda...
No kell kaheksa õhtul ei pidanud eńam vastu ja tegin esimese kõne. Ta ei võtnud toru. Ok, ilmselgelt liiga vara, mõtlesin. Järgmise tegin tund hiljem, ikka ei võetud kõne vastu - äkki on alles õues ja toimetab ning seetõttu ei kuule telefoni, mõtlesin siis. Kella kümne ajal õhtu helistasin kolmandat korda, nö kõige tavalisemal ajal, telefon kutsus, aga jäi endiselt vastuseta. Nojah, vaatab ehk telekat ja on telefoni jopetasku unustanud, lohutasin ennast. Pesin ära ka viimased nõud, jõin teed, panin juba küünlad põlema meeleolu loomiseks, ootus aina kasvas... Kell üksteist proovisin veel kord, teiselt poolt kostus kutsuv toon, aga toru ei tõstetud endiselt hargilt. Olin juba murelik ja pahane ja segaduses - kus ta on, miks ta järjepidevalt ei vasta, miks ta lubab, kui ta ei tule jne jne... Samas püüdsin end rahustada, meenutades, et olnud juhuseid, kus on olnud ootamatud olukorrad, kus A ei saa vastata ja jõuab ikkagi minu juurde, kui on lubanud, ehkki kell on juba pool üks öösel... Pole mõtet pabistada, üldiselt on A ju sõnapidaja inimene. Otsisin omale tegevust, kuigi sisimas närveldasin juba kõvasti. Kell kolmveerand kaksteist proovisin taas helistada, tulemus ikka täpselt sama, mis eelmistel kordadel. Siis saatsin talle sõnumi, et muretsen ta pärast, mõtlen siin jaburdusi kokku ja kui ta mu sõnumi kätte saab, andku vähemalt märku, et temaga on kõik ikka hästi. Hakkasin tõsiselt muretsema, kas ta ikka jõudis siia üldse kohale, äkki tee peal juhtus midagi või ta pidi tagasi minema, jäi haigeks... Teine variant on see, et ta sai liiga ruttu oma kohalike "sõpradega" kokku, ta kutsuti kuhugi küla peale pidusse ja... noh pidu läks täitsa käest ära. Mida ma ei taha uskuda, kuigi see oleks ehk parem stsenaarium kui see, et midagi tõsist tõepoolest lahti on.
Tänanase hetkeni pole A-st ikka veel mitte vähimatki märki, ei kõnet, ei sõnumit ja telefon on ka tal välja lülitatud...
See vaikus on ausalt öelda juba peaaegu halvav ... ja ma pean täna õhtul hoopiski linna sõitma taas... Aga suur mure närib hinge...
Tahaks endalt lihtsalt küsida, kas ma käitun tüüpilise paranoilise muretsejena praegu või on mu mure siiski põhjendatud? Mulle tundub viimane variant õigem... Liimist lahti olen ma praegu küll igast kandist, lausa narmenadan kohati, võiks öelda...
Mul ei lähe paaril viimasel nädalal elu just eriti roosiliselt, sest teadupärast kui hädad juba tulevad, siis ikka hulgakaupa, mitte üksikult.
Esmalt on praegu palju logisevat majapidamises - peas keerlevad remondimõtted, aga ei oska seda kusagiltki alustada, see harjumatu tühjus ei anna asu ja ärakraabitud seinad, logisevad plaadiservad ja põrandad on lausa karjuvalt ärritavad..
Lisaks telekale, mille antenn endiselt puruks on, vaikis ootamatult ka mu muusikakeskuse plaadimängija, mistap saan pisut notsalgitseda ja kuulata taas vanu kassette, mida polegi oma viimased 5 aastat enam teinud (see paha makk tegi siiski ühe mu lemmiku, Jääboileri "Niiongi", kasseti katki ja mul pole enam kahjuks meeles teismeea nipid, kuidas valutult üks lindiots kasseti plastikkestast kätte saada ja uuesti kinni teipida...;((( ).
Ka tuleb välja, et kusagil maja kanalisatsioonis on peidus saladuslik ummistus, mis aeg-ajallt paneb "üle keema" kõik mu vannitoa veevärgiga seotud atribuudid, kuigi "kummimusiga" imedes kajavad torud rõõmsalt õõnsalt vastu, nagu poleks midagi lahti. Arvamused on, et äkki kevadine suurvesi või mõni tõsisem ummistus kusagil torurägastiku sügavustes, mis tähendaks sisuliselt suurte masinatega maapõue tungimist... Igaks juhuks anti mulle vallast ka mingisugune terasspiraal, millega kästi torudes surkida. Aga no tedagi see väeti ja lolli naesterhava aru- ei põle näinudki ilma peal siukest imevidinat, veel vähem oskan ma tooga miskit mõistlikku /tarvilikku pääle hakata...
Nagu kogu sest kammajaast veel vähe oleks, otsustas meie supermuskelkoer Oskar ( ise vaevalt 5 kilone volask) keti kuudi küljest lõplikult lahti muukida ja ennast seeläbi vabatahtlikult toaaresti panna. Eks ei jätnud mulle ära minnes vist isegi mitte naela ega haamrit enam majapidamisse, vähemalt mina pole suutnud kumbagi seni leida, aga kui ka oleks, siis olgem nüüd ausad, kui ka leiaks, poleks sugugi kindel, kas ma nende riistapuudega ikka õigesti ja asjatundlikult ringi käia oskan... Et siis koeral jäävad päevased õhuvannid semu Priidu seltsis (olgu küll, et keti otsas) võtmata ning peab oma pikad üksindusetunnid mööda saatma esikus klähvides ja üksildase vangina ust kraapides.... Kahju on temast mõneti, aga paremat lahendust ma välja nuputada ei osanud. Plussiks on see, et nüüd tulebki Oskari toakoeraks kasvatamine täie tõsidusega käsile võtta. Seisan lihtsalt fakti ees ja kõik. Teeme ära, mis see 4 x päevas koeraga metsa vahel käia siis nii ära ei ole. Ja hommikuti pissist ajalehte puhta vastu ´vahetada. Oskari auks peab tunnistam, et ta on tubli pidamisega loom ja minu tööpäevad suudab puhtana välja kannatada. Ka suuremad hädad tulevad enamasti põõsa vahele, kui just öösel äpardust ei juhtu, aga nii loomaarmastaja ma ka pole, et kell pool neli sellepärast ärgata, et koeral on võibolla vahepeal häda tulnud...
Noojah, jälle läks jutt halaks kätte. Pidin ju tegelikult vaikusest rääkima. Sellest ähvardavast vaikusest, mis viimasel ajal mu ümber lasub. Nii et imelik hakkab juba. Üks tore kirjasõber, kellega oleme suhelnud muidu nii 2 x nädalas, on juba 9 päeva vaikinud. Ka korduvale kirjale pole seni vähimatki reageeringut. Sama asi on teiste inimestega, kellega muidu sageli kirju vahetan.
Eriti kummaline ja ka kõige hirmutavam oli aga eilne õhtu. Olukord kestab muide siiani ja kohe tunnen, et olen pinges ja ärevil selle pärast. Nimelt armas A helistas eile keskpäeva paiku, et ta on ka lõpuks ometi taas meie maile liikumas ja tuleks vaataks õhtul hea meelega, äkki saab mu maki korda teha. Mul oli hää meel muidugi ta üle, kangesti hää meel, sest nii-nii kaua pole teda juba näinud. Et ta aga helistas keset kiiret tööpäeva, tuli mul range hoiak säilitada ja vastasin vaid mokaotsast, et oleks kena, kui õhtul näeksime ja kõik.
Meil on A-ga juba omad tavad välja kujunenud, et helistasn talle nii õhtul 9-10 paiku tavaliselt, see on siis märguandeks, et ta saab tulema hakata või teada anda oma plaanidest. Läksingi eile pisut varem koju, et kõik oleks sätitud ja korras..., kogu õhtu valmistusin sisuliselt A tulekuks ette, isegi puhkasin vahepeal 40 min, sest teadsin ju, et ta on ööinimene, kellele meeldib sageli 2-3 öösel üleval olla ja tegutseda...
No kell kaheksa õhtul ei pidanud eńam vastu ja tegin esimese kõne. Ta ei võtnud toru. Ok, ilmselgelt liiga vara, mõtlesin. Järgmise tegin tund hiljem, ikka ei võetud kõne vastu - äkki on alles õues ja toimetab ning seetõttu ei kuule telefoni, mõtlesin siis. Kella kümne ajal õhtu helistasin kolmandat korda, nö kõige tavalisemal ajal, telefon kutsus, aga jäi endiselt vastuseta. Nojah, vaatab ehk telekat ja on telefoni jopetasku unustanud, lohutasin ennast. Pesin ära ka viimased nõud, jõin teed, panin juba küünlad põlema meeleolu loomiseks, ootus aina kasvas... Kell üksteist proovisin veel kord, teiselt poolt kostus kutsuv toon, aga toru ei tõstetud endiselt hargilt. Olin juba murelik ja pahane ja segaduses - kus ta on, miks ta järjepidevalt ei vasta, miks ta lubab, kui ta ei tule jne jne... Samas püüdsin end rahustada, meenutades, et olnud juhuseid, kus on olnud ootamatud olukorrad, kus A ei saa vastata ja jõuab ikkagi minu juurde, kui on lubanud, ehkki kell on juba pool üks öösel... Pole mõtet pabistada, üldiselt on A ju sõnapidaja inimene. Otsisin omale tegevust, kuigi sisimas närveldasin juba kõvasti. Kell kolmveerand kaksteist proovisin taas helistada, tulemus ikka täpselt sama, mis eelmistel kordadel. Siis saatsin talle sõnumi, et muretsen ta pärast, mõtlen siin jaburdusi kokku ja kui ta mu sõnumi kätte saab, andku vähemalt märku, et temaga on kõik ikka hästi. Hakkasin tõsiselt muretsema, kas ta ikka jõudis siia üldse kohale, äkki tee peal juhtus midagi või ta pidi tagasi minema, jäi haigeks... Teine variant on see, et ta sai liiga ruttu oma kohalike "sõpradega" kokku, ta kutsuti kuhugi küla peale pidusse ja... noh pidu läks täitsa käest ära. Mida ma ei taha uskuda, kuigi see oleks ehk parem stsenaarium kui see, et midagi tõsist tõepoolest lahti on.
Tänanase hetkeni pole A-st ikka veel mitte vähimatki märki, ei kõnet, ei sõnumit ja telefon on ka tal välja lülitatud...
See vaikus on ausalt öelda juba peaaegu halvav ... ja ma pean täna õhtul hoopiski linna sõitma taas... Aga suur mure närib hinge...
Tahaks endalt lihtsalt küsida, kas ma käitun tüüpilise paranoilise muretsejena praegu või on mu mure siiski põhjendatud? Mulle tundub viimane variant õigem... Liimist lahti olen ma praegu küll igast kandist, lausa narmenadan kohati, võiks öelda...
kolmapäev, 7. aprill 2010
Hinge äratamise laul
Olen juba paar nädalat Indigolaste lainel- neil on tõesti palju imeliselt ilusaid ja mõtlikke laule, just selliseid, mis mulle nii hinge poevad. Üks suurematest lemmikutest, Lumeingel, nüüd siia ka: (tükk aega kaalusin, kas panna üles plaadiversioon, aga otsustasin ikka kontserdi kasuks, nad on nii ilusad inimesed, et ei raatsi neid näitamata jätta!):
esmaspäev, 5. aprill 2010
Kaaluta olek
Hmm, ei saa tänast positust korralikult alustadagi, sest minu kui kaalude põhiolek on minus põhjalikult maad võtnud - ei suuda kuidagi otsustada, kas postituse pealkiri kirjutatakse kokku või lahku ... Häbi- häbi, ise tahab veel mingisugune keelesõber olla... Äh, las ta jääb siis nii, nagu sisetunne ütleb... Ühesõnaga- kaalutu tunne on peal. Elu koosneb nagu mosaiigitükikestest, mida ei suuda kudiagi ühtseks tervikuks kokku sobitada.
Aga asistest asjadest ka.
Eks sai LÕPPUDE LÕPUKS siiski kolitud ( ülla-ülla- tema telefonitsi kinnitatud 2-3 päevast sai nagu imeväel 7..!).
Nüüd on kuidagi tühi tunne. Alasti tuba kajab õõnsalt vastu ja hinges haigutab kah tume tühimik. Ootasin, mis ma ootasin ta minekut, kurb ja üksildane on ikka kunagi koos kokku seatud elamisse üksi ( tegelikult siiski kaksi) jääda. Njah, eks nende lahkuminekutega olegi alati nii - kummalgi poolel on omad raskused - kolijal minekuraskused, uue koha otsingud, kolimisrahade ja -vahendite segadus. Jääjal jälle omad mured. Lootsime mõlemad, et vahepealne aeg on ehk mõnevõrra haavu ravinud, aga see 4 kuud on vist selleks alles liiga lühike aeg. Pinged tõusid peagi pinnale ja suutsime ka selle nädala jooksul tülli pöörata. Õnneks mitte lõplikult, kuigi eksi äraminek oli pehmelt öeldes üpriski rabistav ning jahe. Nüüd ma juba kahetsen, et nii jäine ta vastu olin. Et ma isegi eriti sõbralik ei suutnud olla. Oleks ju võinud küll... Aga mine tea, milleks see jälle hea võib olla. Öeldakse ju- millegi lõpp on alati ka millegi uue algus. Elame-näeme.
Genis on mulle ootamatult uskumatult majesteetliku suurusega suguvõsa tekkinud, mul läks arvestus juba segi, mitu põlvkonda nüüd siis korraga teada on, viiendama vana-vana juures kadus järg käest... Eriti vahva, et osadel isikutel on juures ka pildid. Mulle polegi oluline see, kas meie suguvõsas on ka kuulsusi, aadlikke või teisi taolisi, lihtsalt tore on teada, et Nurga Visklast on olnud minu vana-vana-vana-vana- vanaema, kes on sündinud 19. saj. algul! Uuh, silme eest võtab kirjuks, kui korraga on sul 15 seni teadaolnud sugulase asemel 77!
Elu üldiselt on kevadiselt kirju ja tahangi praegu aktiivselt elada, et mitte lasta üksindusel enda üle võimust saada. Niisiis tõmblengi 2 x nädalas linna vahet, kord trenni, kord koolitusele ja kui kunagi neist asjust ning tööst aega üle jääb, alustan ka kodu kordategemisega. Pikk-pikk tegemata tööde nimekiri sai eile õhtul igatahes kirja ja külmkapile riputet, et ta igal hommikul mul silme ees hoiatavalt sõrme viibutaks.
Lõpetuseks õhkan veelkord, kui tore on elada kek suurt kevadet - linnud on kohal, nii kohal! ja neid on tõesti palju. Täna hommikul tööle minnes kuulatasime tirtsuga tee ääres hõiskavat kuldnokka ja tööle saabudes kohe pidin akna avama, sest otse selle all hekis siristas ennastunustavalt üks tundmatu lind, kes pole end siiani segada lasknud ei lähedalplärisevast koolikellast ega möödamürisevatest traktoritest. Sookurgedest rääkimata, kes küla taga heinamaal varahommikust hilisõhtuni hääleharjutusi teevad. Plaanin neid peagi ka lähemalt hiilima minna. Nii kahju ainult, et mul ikka veel fotokat pole ( ohkab raskelt ja südantlõhestavalt)...
Aga asistest asjadest ka.
Eks sai LÕPPUDE LÕPUKS siiski kolitud ( ülla-ülla- tema telefonitsi kinnitatud 2-3 päevast sai nagu imeväel 7..!).
Nüüd on kuidagi tühi tunne. Alasti tuba kajab õõnsalt vastu ja hinges haigutab kah tume tühimik. Ootasin, mis ma ootasin ta minekut, kurb ja üksildane on ikka kunagi koos kokku seatud elamisse üksi ( tegelikult siiski kaksi) jääda. Njah, eks nende lahkuminekutega olegi alati nii - kummalgi poolel on omad raskused - kolijal minekuraskused, uue koha otsingud, kolimisrahade ja -vahendite segadus. Jääjal jälle omad mured. Lootsime mõlemad, et vahepealne aeg on ehk mõnevõrra haavu ravinud, aga see 4 kuud on vist selleks alles liiga lühike aeg. Pinged tõusid peagi pinnale ja suutsime ka selle nädala jooksul tülli pöörata. Õnneks mitte lõplikult, kuigi eksi äraminek oli pehmelt öeldes üpriski rabistav ning jahe. Nüüd ma juba kahetsen, et nii jäine ta vastu olin. Et ma isegi eriti sõbralik ei suutnud olla. Oleks ju võinud küll... Aga mine tea, milleks see jälle hea võib olla. Öeldakse ju- millegi lõpp on alati ka millegi uue algus. Elame-näeme.
Genis on mulle ootamatult uskumatult majesteetliku suurusega suguvõsa tekkinud, mul läks arvestus juba segi, mitu põlvkonda nüüd siis korraga teada on, viiendama vana-vana juures kadus järg käest... Eriti vahva, et osadel isikutel on juures ka pildid. Mulle polegi oluline see, kas meie suguvõsas on ka kuulsusi, aadlikke või teisi taolisi, lihtsalt tore on teada, et Nurga Visklast on olnud minu vana-vana-vana-vana- vanaema, kes on sündinud 19. saj. algul! Uuh, silme eest võtab kirjuks, kui korraga on sul 15 seni teadaolnud sugulase asemel 77!
Elu üldiselt on kevadiselt kirju ja tahangi praegu aktiivselt elada, et mitte lasta üksindusel enda üle võimust saada. Niisiis tõmblengi 2 x nädalas linna vahet, kord trenni, kord koolitusele ja kui kunagi neist asjust ning tööst aega üle jääb, alustan ka kodu kordategemisega. Pikk-pikk tegemata tööde nimekiri sai eile õhtul igatahes kirja ja külmkapile riputet, et ta igal hommikul mul silme ees hoiatavalt sõrme viibutaks.
Lõpetuseks õhkan veelkord, kui tore on elada kek suurt kevadet - linnud on kohal, nii kohal! ja neid on tõesti palju. Täna hommikul tööle minnes kuulatasime tirtsuga tee ääres hõiskavat kuldnokka ja tööle saabudes kohe pidin akna avama, sest otse selle all hekis siristas ennastunustavalt üks tundmatu lind, kes pole end siiani segada lasknud ei lähedalplärisevast koolikellast ega möödamürisevatest traktoritest. Sookurgedest rääkimata, kes küla taga heinamaal varahommikust hilisõhtuni hääleharjutusi teevad. Plaanin neid peagi ka lähemalt hiilima minna. Nii kahju ainult, et mul ikka veel fotokat pole ( ohkab raskelt ja südantlõhestavalt)...
neljapäev, 1. aprill 2010
Näoga mere poole
Järjekordne uduselt hahetav hommik kriimulise akna taga, nagu neid juba lugematu arv kordi nonde lõputuna näivate aastate jooksul ette oli tulnud. Ta ei tahtnud enam silmi avada, ei tahtnud oma kukkumistest ja varasaabunud vanadusest kangeid konte segipööratud asemelt üles ajada. Sest mille nimel? Mille või kelle jaoks?
Kõik oluline oli kadunud. Kas ta polnud õigel ajal märganud, millal elu allamäge hakkas veerema või oli kõik toimunud nii märkamatult, iseeneslikult, et jäi vaid saatusele imestuvi sui tagantjärele vahtida?
Ah, mis sest enam, nüüd on kõik oluline nagunii jäädavalt läinud. Armsad vanemad manalateed kadunud, kindel töö nõndasamuti ja … Just, see on nimelt NENDE süü. Et see naine talle ka säärane … lehtsaba pidi sattuma. Kes esimeste eluraskuste peale nelja tuule poole läheb.
Kodus too, jah kohe üldse püsida ei tahtnud, muudkui õhuti vuhh-vuhh välja, ikka kontserdile või teatrit tegema või.. Endal kodus kõik aiatööd tegemata, värsked kalad rookimata, mees ja loomad näljas …
Ja vedas lapsed kah samale epakale rajale, polnud siin temal enam päästa midagi. Eks ta alguses oli ikka üht- ja teistmoodi proovinud. Kutsunud lapsi kasvuhoonesse kaasa, rääkinud tomati- ja kurgikasvatusest ehk jälle näidanud neile erinevaid kalu ja utsitanud nende liike meelde jätma. Paaril korral olid põnnid omal ajal kalalegi kaasa võetud. Nood olid sellest igatahes elevil olnud, kui hilisõhtul sääsepirina sees oma punastes kummikutes vapralt tal mere äärde viival kruusateel sabas püsisid, silmad põnevusest helkimas, ja kaldalgi püsisid lapsed tookord täitsa vagusi, kuni tema võrke sisse pani. Hiljem olid põnnid tahtnud tema kalamehesaapaidki jalga proovida, mis neile siis ju päris pea kurguauku olid ulatunud, heh, muiga või praegugi.
Aga võrgupuhastamine ja kalarookimine- ei, sellega jäid küll kõik jänni. Sipsti siit ja teine sealt, ega see võrgupuhastamine nüüd nii kerge töö ka pole, selleks peab ikka kannatust varuma, hoolega kõik üle vaatama.
Nojah, tema lapsed küll, aga ikkagi nii palju emasse- ei viitsinud nemadki porgandipeenraid kitkuda, veel vähem kala rappida, ikka oli vaja mujal tühikargajaid mängida. Tjah, agoonias siplevatele kaladele oli teinekord saunas vettki juurde visatud … Rumalad lapsed, on siis vaja kalade piina veelgi pikendada …
Või mis neist mälestustest enam, näh, kell juba seitse kah, peab ennast ikka üles ajama ja midagi hamba alla vaatama …
Ta avas aeglaselt silmad- tolmust paks õhk kõditas sõõrmeid ja pani esmalt kopse puhtaks aevastama. Aga siis - ikka toosama hallikspleekinud toalagi ja võidunud tapeetidega seinad tema ümber, paksu kardina vahelt sissepiiluv hommikuhämarus segatuna mere poolt uhkava külmniiske uduga ja pikad vonklevad riiulid täis kapsaksloetud raamatuid. Mille jaoks nüüd need? Kunagi oli ta selle kõik ehitanud ainsa mõttega - oma perele, et tema naisel ja lastel oleks hea nende vahel elada, et tema enda vanemad võiksid poja üle uhked olla. Kõik oli viimseni oma kätega tehtud, hoole ja armastusega lihvitud ning viimaks veel paikagi seatud. Ja nüüd pole kedagi, kes neid vaataks, ehitatu ja seeläbi tema enesegi ülegi uhkust tunneks. Kes on kadunud maamulda, kes niisama ilma hoolde läinud …
Suurivaevu vinnas ta ennast voodiservalt üles, sirutas kühmus keha poolenisti sirgeks, niipalju kui haige ja naksuv selg lubas, masseeris vasakut õlga, mis suvest saati aina tuntavamalt end hommikuti tunda andis, ning tatsas külma kööki. Teinud viimastest niisketest haokubudest tule pliidi alla, jäi ta akna alla seisma.
Tinahall taevas ei tõotanud kuigi head ilma, lörtsilumi oli raske ja kleepjas ning kollased kõrkjatuustid kahisesid õue all kurvameelselt. Tuleks metsa uute hagude järele minna, muidu peab homme päris külmas olema, vilksas mõte läbi pea … Siis rändas ta pilk taas vanale paadivarele värava all. Kui mitmeid kordi päevas ta seda rohekasvalget kühmukest roogude vahel silmitsenud oli, hinges kahtlused, kahetsuse- ja käegalöömismeeleolud segiläbi?
Jah, kui üldse millegi, siis just selle asja pärast oli tal enda pärast küll veidike häbi. Kui naine oli läinud, läks kõik lõplikult allavoolu, sealhulgas ka kalamehepõli, mida ta ometi juba varasest poisipõlvest peale nii kirglikult oli armastanud. Ei möödunud tema nooruses vist küll ühtki nädalavahetust, kus poleks isa või venna, hiljem juba sõbrapoistega mõnd õngeretke ette võetud. Sõita varahommikuti võrriga läbi tühjalt kajavate ja uniste linnatänavate, sõõrmeis asfaldi turvaline- tõrvane hõng ning kuklas aimumas aina tugevnev mere kutse - vot see oli alles tõeline elu! Ega alati polnudki saadav kalakogus kõige tähtsam, ehkki ta seda oli alalõpmata püüdnud tähtsustada, esmalt ema, hiljem naise ees. Näed sa, täna sain 6 kilo ahvenat, 3 kilo lesta, mõned särjed veel pealekauba …
Aga teisalt, ka niisama vete ääres istuda, loodushääli kuulatada ja omaette mõelda, selles oli mingi seletamatu rahu ja õndsus. See tegi pea klaariks ja pani vere vemmeldama. Tahaks nagu midagi veel, tuleks kuhugi veel pürgida - nagu hing oleks korraga tiivad saanud ja kõrgustesse sööstnud. Pärast oli meel nii hea ja süda kerge, et lausa lust oli argitoimetuste man tagasi pöörduda.
Koos naise minekuga oli kuidagi seegi tuhin üle läinud. Mitte küll kohe, alguses oli ta püüdnud end püügiga lausa elatada ja kevadeti olidki saagid teinekord päris kobedad, sai ise mitmeks-setmeks ajaks söönud ja jäi ka müügiks piisavalt üle. Tavalisemate püügiartiklite vahele olid nii mõnedki haruldused nagu karpkalad või tuulehaugidki kinni püütud ja vande retseptide järgi ära maitstud saanud. Aga siiski polnud tegutsemistel enam õiget minekut sees, midagi oli jäädavalt puudu. Lõppude-lõpuks - kaua sa ikka üksi delikatesside juures maigutad, kui oma rõõmu kellegagi jagada pole ning ainult unustatud tõotused, vaikiv etteheide, vastuseta jäänud hoolitsusepüüd ja kulumakippuv kodu, mida kellegi nagunii enam vaja ei näinud olevat, tumedate varjudena su ümber lasuvad?
Nii oligi ta ühel õhtul paadi rannale vedanud ja otsustanud - tänasest enam merele ei lähe. Las nad siis imestavad, kuhu see üksik tubli kalamees siit kõrvalisest lahesopist on jäänud, püügilubadel oli nagunii ammust ajast kriips peal …
Ja ta ei läinudki. Õieti pooleldi juba kiusu pärast. Las see tobe naine siis näeb, mida ta minuga on teinud, las lapsed kurvastavad, et oma tööka isa niimoodi ära unustasid …
Ühtlase tuima ükskõiksusega möödusid nüüd talved ja kevaded, kuni ka suvedel ega sügistel polnud enam õiget tegu ega nägu. Kuidagi sai enesel hinge sees peetud, aga mis elu see enam oli … Rohkem kunagiste sõbrameeste almustest elamine. Polnud erilist isu enam aeda harida ega toas kõpitseda. Mingu kogu see kunagine töö ja vaev kõige kaduva teed ja et need antud aastad juba kiiremini lõpule saaksid, vähematki õiget eluisu enam ei ole.
Juba mäletamatuid aegu polnud selle maja lävest üle astunud kellegi muu kui vaid ta enese jalg. Ega ta õigupoolest teadnuki, kas ta enam kedagi ootas - elu jäi päev-päevalt temast nagunii kaugemale, maja lagunes, toad olid kuude kaupa koristamata ning aed võssa kasvamas. Kusagilt oli külge jäänud ka vana harjumus alati enda taga kõik uksed kindlalt lukustada ja võtigi veel risti ette keerata, sest mine sa neid ümberkaudseid tea … Ja ega need oma lapsed nagunii ei tule, kõigil ammugi omad elud elada. Nii oli ta vaid iseenda hooleks jäetud, isegi süsimust, tagumist jalga lonkav kass, va reetur, oli viimaks tema juurest jalga lasknud, kui taipas, et enam värske kala lootust polnud.
Ometi tundis ta kevadeti, eriti jäämineku paiku, tuima klompi kurku tõusmas, kui oma kooruva värviga ning aasta-aastalt aina enam pehastuvat paati silmitses. Tihtilugu käis ta siis sihitult mitu tiiru võrgukuuride juures asjatamas ja riivas nagu muuseas rohekashallide siidkardinatena helklevaid võrgupuhmaid, mis möödumisel kutsuvalt oma metallrõngaid kilistasid ning millest üle aastate ikka veel karget merelõhna hõngus. Ei olnud just harvad juhused, kui sealsamas rippuva kummiülikonna läheduses seistes sigines ei tea kust pähe kiuslikult sumisev mõte- mis oleks kui prooviks õige veelkord … Nagu mingis nõidusunes siirdus ta siis võrkude juurest edasi kuuri seinale toetatud erkroheliste aerude juurde ja võttis nagu prooviks esmalt ühte kätte ühe, siis juba teise teisegi aeru, tõmbas kummikud jala otsa, sulges endamisi silmad ning kuuliski juba tasaseid sulpsatusi enda ümber, kui ta vereva päikesetõusu poole sõudis, pehme tuul nägu paitamas …
Järgmine kirgas-kilgendav aprillialgusehommik leidis eest tühjalt kaikuva maja. Üle öösel sadanud kerge lörtsikorra viisid ühed otsustavad jäljed õue alla välja ja sulalumise värava ees mustas reetlik tühimik - paat oli kadunud ja selle omanik oli end viimaks ometi õnneliku ja täisväärtuslikuna tundes taas näoga mere poole keeranud.
Teised kirjutasid ka( nende lugemiseks vajuta mu loo pealkirja)
Kõik oluline oli kadunud. Kas ta polnud õigel ajal märganud, millal elu allamäge hakkas veerema või oli kõik toimunud nii märkamatult, iseeneslikult, et jäi vaid saatusele imestuvi sui tagantjärele vahtida?
Ah, mis sest enam, nüüd on kõik oluline nagunii jäädavalt läinud. Armsad vanemad manalateed kadunud, kindel töö nõndasamuti ja … Just, see on nimelt NENDE süü. Et see naine talle ka säärane … lehtsaba pidi sattuma. Kes esimeste eluraskuste peale nelja tuule poole läheb.
Kodus too, jah kohe üldse püsida ei tahtnud, muudkui õhuti vuhh-vuhh välja, ikka kontserdile või teatrit tegema või.. Endal kodus kõik aiatööd tegemata, värsked kalad rookimata, mees ja loomad näljas …
Ja vedas lapsed kah samale epakale rajale, polnud siin temal enam päästa midagi. Eks ta alguses oli ikka üht- ja teistmoodi proovinud. Kutsunud lapsi kasvuhoonesse kaasa, rääkinud tomati- ja kurgikasvatusest ehk jälle näidanud neile erinevaid kalu ja utsitanud nende liike meelde jätma. Paaril korral olid põnnid omal ajal kalalegi kaasa võetud. Nood olid sellest igatahes elevil olnud, kui hilisõhtul sääsepirina sees oma punastes kummikutes vapralt tal mere äärde viival kruusateel sabas püsisid, silmad põnevusest helkimas, ja kaldalgi püsisid lapsed tookord täitsa vagusi, kuni tema võrke sisse pani. Hiljem olid põnnid tahtnud tema kalamehesaapaidki jalga proovida, mis neile siis ju päris pea kurguauku olid ulatunud, heh, muiga või praegugi.
Aga võrgupuhastamine ja kalarookimine- ei, sellega jäid küll kõik jänni. Sipsti siit ja teine sealt, ega see võrgupuhastamine nüüd nii kerge töö ka pole, selleks peab ikka kannatust varuma, hoolega kõik üle vaatama.
Nojah, tema lapsed küll, aga ikkagi nii palju emasse- ei viitsinud nemadki porgandipeenraid kitkuda, veel vähem kala rappida, ikka oli vaja mujal tühikargajaid mängida. Tjah, agoonias siplevatele kaladele oli teinekord saunas vettki juurde visatud … Rumalad lapsed, on siis vaja kalade piina veelgi pikendada …
Või mis neist mälestustest enam, näh, kell juba seitse kah, peab ennast ikka üles ajama ja midagi hamba alla vaatama …
Ta avas aeglaselt silmad- tolmust paks õhk kõditas sõõrmeid ja pani esmalt kopse puhtaks aevastama. Aga siis - ikka toosama hallikspleekinud toalagi ja võidunud tapeetidega seinad tema ümber, paksu kardina vahelt sissepiiluv hommikuhämarus segatuna mere poolt uhkava külmniiske uduga ja pikad vonklevad riiulid täis kapsaksloetud raamatuid. Mille jaoks nüüd need? Kunagi oli ta selle kõik ehitanud ainsa mõttega - oma perele, et tema naisel ja lastel oleks hea nende vahel elada, et tema enda vanemad võiksid poja üle uhked olla. Kõik oli viimseni oma kätega tehtud, hoole ja armastusega lihvitud ning viimaks veel paikagi seatud. Ja nüüd pole kedagi, kes neid vaataks, ehitatu ja seeläbi tema enesegi ülegi uhkust tunneks. Kes on kadunud maamulda, kes niisama ilma hoolde läinud …
Suurivaevu vinnas ta ennast voodiservalt üles, sirutas kühmus keha poolenisti sirgeks, niipalju kui haige ja naksuv selg lubas, masseeris vasakut õlga, mis suvest saati aina tuntavamalt end hommikuti tunda andis, ning tatsas külma kööki. Teinud viimastest niisketest haokubudest tule pliidi alla, jäi ta akna alla seisma.
Tinahall taevas ei tõotanud kuigi head ilma, lörtsilumi oli raske ja kleepjas ning kollased kõrkjatuustid kahisesid õue all kurvameelselt. Tuleks metsa uute hagude järele minna, muidu peab homme päris külmas olema, vilksas mõte läbi pea … Siis rändas ta pilk taas vanale paadivarele värava all. Kui mitmeid kordi päevas ta seda rohekasvalget kühmukest roogude vahel silmitsenud oli, hinges kahtlused, kahetsuse- ja käegalöömismeeleolud segiläbi?
Jah, kui üldse millegi, siis just selle asja pärast oli tal enda pärast küll veidike häbi. Kui naine oli läinud, läks kõik lõplikult allavoolu, sealhulgas ka kalamehepõli, mida ta ometi juba varasest poisipõlvest peale nii kirglikult oli armastanud. Ei möödunud tema nooruses vist küll ühtki nädalavahetust, kus poleks isa või venna, hiljem juba sõbrapoistega mõnd õngeretke ette võetud. Sõita varahommikuti võrriga läbi tühjalt kajavate ja uniste linnatänavate, sõõrmeis asfaldi turvaline- tõrvane hõng ning kuklas aimumas aina tugevnev mere kutse - vot see oli alles tõeline elu! Ega alati polnudki saadav kalakogus kõige tähtsam, ehkki ta seda oli alalõpmata püüdnud tähtsustada, esmalt ema, hiljem naise ees. Näed sa, täna sain 6 kilo ahvenat, 3 kilo lesta, mõned särjed veel pealekauba …
Aga teisalt, ka niisama vete ääres istuda, loodushääli kuulatada ja omaette mõelda, selles oli mingi seletamatu rahu ja õndsus. See tegi pea klaariks ja pani vere vemmeldama. Tahaks nagu midagi veel, tuleks kuhugi veel pürgida - nagu hing oleks korraga tiivad saanud ja kõrgustesse sööstnud. Pärast oli meel nii hea ja süda kerge, et lausa lust oli argitoimetuste man tagasi pöörduda.
Koos naise minekuga oli kuidagi seegi tuhin üle läinud. Mitte küll kohe, alguses oli ta püüdnud end püügiga lausa elatada ja kevadeti olidki saagid teinekord päris kobedad, sai ise mitmeks-setmeks ajaks söönud ja jäi ka müügiks piisavalt üle. Tavalisemate püügiartiklite vahele olid nii mõnedki haruldused nagu karpkalad või tuulehaugidki kinni püütud ja vande retseptide järgi ära maitstud saanud. Aga siiski polnud tegutsemistel enam õiget minekut sees, midagi oli jäädavalt puudu. Lõppude-lõpuks - kaua sa ikka üksi delikatesside juures maigutad, kui oma rõõmu kellegagi jagada pole ning ainult unustatud tõotused, vaikiv etteheide, vastuseta jäänud hoolitsusepüüd ja kulumakippuv kodu, mida kellegi nagunii enam vaja ei näinud olevat, tumedate varjudena su ümber lasuvad?
Nii oligi ta ühel õhtul paadi rannale vedanud ja otsustanud - tänasest enam merele ei lähe. Las nad siis imestavad, kuhu see üksik tubli kalamees siit kõrvalisest lahesopist on jäänud, püügilubadel oli nagunii ammust ajast kriips peal …
Ja ta ei läinudki. Õieti pooleldi juba kiusu pärast. Las see tobe naine siis näeb, mida ta minuga on teinud, las lapsed kurvastavad, et oma tööka isa niimoodi ära unustasid …
Ühtlase tuima ükskõiksusega möödusid nüüd talved ja kevaded, kuni ka suvedel ega sügistel polnud enam õiget tegu ega nägu. Kuidagi sai enesel hinge sees peetud, aga mis elu see enam oli … Rohkem kunagiste sõbrameeste almustest elamine. Polnud erilist isu enam aeda harida ega toas kõpitseda. Mingu kogu see kunagine töö ja vaev kõige kaduva teed ja et need antud aastad juba kiiremini lõpule saaksid, vähematki õiget eluisu enam ei ole.
Juba mäletamatuid aegu polnud selle maja lävest üle astunud kellegi muu kui vaid ta enese jalg. Ega ta õigupoolest teadnuki, kas ta enam kedagi ootas - elu jäi päev-päevalt temast nagunii kaugemale, maja lagunes, toad olid kuude kaupa koristamata ning aed võssa kasvamas. Kusagilt oli külge jäänud ka vana harjumus alati enda taga kõik uksed kindlalt lukustada ja võtigi veel risti ette keerata, sest mine sa neid ümberkaudseid tea … Ja ega need oma lapsed nagunii ei tule, kõigil ammugi omad elud elada. Nii oli ta vaid iseenda hooleks jäetud, isegi süsimust, tagumist jalga lonkav kass, va reetur, oli viimaks tema juurest jalga lasknud, kui taipas, et enam värske kala lootust polnud.
Ometi tundis ta kevadeti, eriti jäämineku paiku, tuima klompi kurku tõusmas, kui oma kooruva värviga ning aasta-aastalt aina enam pehastuvat paati silmitses. Tihtilugu käis ta siis sihitult mitu tiiru võrgukuuride juures asjatamas ja riivas nagu muuseas rohekashallide siidkardinatena helklevaid võrgupuhmaid, mis möödumisel kutsuvalt oma metallrõngaid kilistasid ning millest üle aastate ikka veel karget merelõhna hõngus. Ei olnud just harvad juhused, kui sealsamas rippuva kummiülikonna läheduses seistes sigines ei tea kust pähe kiuslikult sumisev mõte- mis oleks kui prooviks õige veelkord … Nagu mingis nõidusunes siirdus ta siis võrkude juurest edasi kuuri seinale toetatud erkroheliste aerude juurde ja võttis nagu prooviks esmalt ühte kätte ühe, siis juba teise teisegi aeru, tõmbas kummikud jala otsa, sulges endamisi silmad ning kuuliski juba tasaseid sulpsatusi enda ümber, kui ta vereva päikesetõusu poole sõudis, pehme tuul nägu paitamas …
Järgmine kirgas-kilgendav aprillialgusehommik leidis eest tühjalt kaikuva maja. Üle öösel sadanud kerge lörtsikorra viisid ühed otsustavad jäljed õue alla välja ja sulalumise värava ees mustas reetlik tühimik - paat oli kadunud ja selle omanik oli end viimaks ometi õnneliku ja täisväärtuslikuna tundes taas näoga mere poole keeranud.
Teised kirjutasid ka( nende lugemiseks vajuta mu loo pealkirja)
kolmapäev, 31. märts 2010
Keeruline ja sigri-migri olek (hoiatus -üpriski närviline!)
Kirjutaks siia kah vahepeal paar rida, kasvõi iseenesele märgusõnadeks, mis vahepeal toimunud, mis olemas ja tulemas, et väga järge käest ei kaotaks.
1. Rootsis on käidud ja Stockholm oma silmaga ää nähtud. Omaette elamus oli muidugi suurel 9-kordsel kruiisileval üle mere sõita ja kogu seda uhkust omal nahal kogeda. No oli ikka võimas laev küll, meelelahtusprogramm oli võimas ja nii mineku kui tuleku öödel kestis pidu minu jaoks üheni öösel, ehkki laevas oleks iseendast kindlasti vabalt võinud päris hommikuni välja jalga keerutada ja aina ühest baarist-restoranist - diskoteegist teise loovida. Lahe elamus, Stockholmist tahan natuke pikemalt, eraldi kirjutada. Kunagi ...
2. Kirjutajate kommuun on oma esimese looga vallutatud, riputan oma üllitise ka siinsesse bloggi peagi üles.
3. Eks kolib juba 5. päeva minu juurest oma asju välja ja ma ei suuda kodus olla, kui kõik on JÄLLE nii segamini, porijäljed köögipõrandal ja õllelehk käib tubades üle pea...
2 päeva on minu taluvuse maksimum kui teda normaalse inimese kombel suudan taluda. Juba esmaspäeva õhtul tundsin, et mul on raske end taltsutada, et mitte jälle hoobilt tolleks koledaks, karjuvaks ja hüsteeritsevaks fuuriaks muutuda, kellena eks mind kindlasti niigi imehästi mäletab. Hea asi on see, et vahepealsed 4 kuud tööd iseendaga on siiski mingit vilja kandnud ja olen enesekontrolli suutnud siiani säilitada (küsimus on vaid, kas ka lõpuni?). Aga sisimas keen ja vahutan vägagi, et ta kunagi oma asju plaanipäraselt tehtud ei saa, lubab aina üht ja teeb siis ikkagi teisiti ja seejuures ka minu plaanid põhjalikult nurja ajab ( vt järgmist punkti) ja... Ohh, ja muidugi on enamiku asjade taga tegelikult suuresti ka see alkohol, vastik vaenlane ...
Ausõna, kui eks täna hommikul teatas, et ta enne homset ikkagi minema ei saa, pidin hambad väevõimuga kokku suruma, et mitte jälle hakata halvasti ütlema.
Njah, et ALATI ei saa ka ju inimesel elu lillepidu olla. Kannatan vapralt välja ( okei, okei, vähemalt ÜRITAN seda teha)...
4. Homme on tirtsu sünnipäev. Kuigi olime tublid, käisime eile õhtul linnas ja ostsime tordimaterjali kokku, jääb hea, tore ja õdus sünnipäev sellelgi aastal pidamata ( vt eelmist punkti). Sest ma ei jõua mitte kuidagi elamist peale kolimist koristatud, ja seetõttu ei saa tirts oma sõbrannasid külla kutsuda ( kutsed oleks tulnud teha juba vähemalt esmaspäeval, aga ma ei saanud ju midagi kindlat lubada - plaan oli laupäevaks kutsuda, aga ilmselgelt jääb see kehvade koduste olude tõttu ära, nagu see siiani iga aastal kahjuks on olnud...). Mind ajab mõte kojuminekustki juba iiveldama, sest... Noh, see ei ole hetkel üldse MINU kodu... Ma tean, ma tean, minus tõstab pead jälle too vastik egoistinässakas, kes ei lase mul rahuliselt ja ükskõikselt kulgeda indiviidide kõrval, kes mind maruliselt ja hetkega närrrrvi suudavad ajada... (ajab tigedal kombel suust vahtu välja ja rabeleb oheliku otsas kui viimane lõukoer, kelle sisemine peremees end viimse jõuraasuni kokku võttes teda ohjes püüab hoida :((( :((( :(((((((
5. Lõpetuseks ka üks veidi positiivsem asi - praamiaegu on lõpuks ometi niimoodi muudetud, et saan jälle iga nädal peale tööd hakata trennis käima. Jee-jee-jee!!
1. Rootsis on käidud ja Stockholm oma silmaga ää nähtud. Omaette elamus oli muidugi suurel 9-kordsel kruiisileval üle mere sõita ja kogu seda uhkust omal nahal kogeda. No oli ikka võimas laev küll, meelelahtusprogramm oli võimas ja nii mineku kui tuleku öödel kestis pidu minu jaoks üheni öösel, ehkki laevas oleks iseendast kindlasti vabalt võinud päris hommikuni välja jalga keerutada ja aina ühest baarist-restoranist - diskoteegist teise loovida. Lahe elamus, Stockholmist tahan natuke pikemalt, eraldi kirjutada. Kunagi ...
2. Kirjutajate kommuun on oma esimese looga vallutatud, riputan oma üllitise ka siinsesse bloggi peagi üles.
3. Eks kolib juba 5. päeva minu juurest oma asju välja ja ma ei suuda kodus olla, kui kõik on JÄLLE nii segamini, porijäljed köögipõrandal ja õllelehk käib tubades üle pea...
2 päeva on minu taluvuse maksimum kui teda normaalse inimese kombel suudan taluda. Juba esmaspäeva õhtul tundsin, et mul on raske end taltsutada, et mitte jälle hoobilt tolleks koledaks, karjuvaks ja hüsteeritsevaks fuuriaks muutuda, kellena eks mind kindlasti niigi imehästi mäletab. Hea asi on see, et vahepealsed 4 kuud tööd iseendaga on siiski mingit vilja kandnud ja olen enesekontrolli suutnud siiani säilitada (küsimus on vaid, kas ka lõpuni?). Aga sisimas keen ja vahutan vägagi, et ta kunagi oma asju plaanipäraselt tehtud ei saa, lubab aina üht ja teeb siis ikkagi teisiti ja seejuures ka minu plaanid põhjalikult nurja ajab ( vt järgmist punkti) ja... Ohh, ja muidugi on enamiku asjade taga tegelikult suuresti ka see alkohol, vastik vaenlane ...
Ausõna, kui eks täna hommikul teatas, et ta enne homset ikkagi minema ei saa, pidin hambad väevõimuga kokku suruma, et mitte jälle hakata halvasti ütlema.
Njah, et ALATI ei saa ka ju inimesel elu lillepidu olla. Kannatan vapralt välja ( okei, okei, vähemalt ÜRITAN seda teha)...
4. Homme on tirtsu sünnipäev. Kuigi olime tublid, käisime eile õhtul linnas ja ostsime tordimaterjali kokku, jääb hea, tore ja õdus sünnipäev sellelgi aastal pidamata ( vt eelmist punkti). Sest ma ei jõua mitte kuidagi elamist peale kolimist koristatud, ja seetõttu ei saa tirts oma sõbrannasid külla kutsuda ( kutsed oleks tulnud teha juba vähemalt esmaspäeval, aga ma ei saanud ju midagi kindlat lubada - plaan oli laupäevaks kutsuda, aga ilmselgelt jääb see kehvade koduste olude tõttu ära, nagu see siiani iga aastal kahjuks on olnud...). Mind ajab mõte kojuminekustki juba iiveldama, sest... Noh, see ei ole hetkel üldse MINU kodu... Ma tean, ma tean, minus tõstab pead jälle too vastik egoistinässakas, kes ei lase mul rahuliselt ja ükskõikselt kulgeda indiviidide kõrval, kes mind maruliselt ja hetkega närrrrvi suudavad ajada... (ajab tigedal kombel suust vahtu välja ja rabeleb oheliku otsas kui viimane lõukoer, kelle sisemine peremees end viimse jõuraasuni kokku võttes teda ohjes püüab hoida :((( :((( :(((((((
5. Lõpetuseks ka üks veidi positiivsem asi - praamiaegu on lõpuks ometi niimoodi muudetud, et saan jälle iga nädal peale tööd hakata trennis käima. Jee-jee-jee!!
neljapäev, 25. märts 2010
Loodusparadiis on tagasi!!
Mitte, et muidu siin väikesaarel igavesti kaunist loodust näha ega kogeda ei võiks, aga kevadeti on ju linnud-loomad kuidagi ärksamad-ärevamad ja lasevad end ka poolpimedale indiviivdile ( st mulle) paremini paista.
Eile näiteks nägin nii umbes poole viie ajal, kui koju jõudsin, naabri aiamaal ( nood naabrid viibivad saarel vaid suviti, talvel on õu täiesti eluta inimeste poolest) kummalist liikumist. Algul mõtlesin, et äkki mõni lahti pääsenud koer, kuused olid ees, ega täpselt näinud kah. Aga liikumise trajektoori järgi ( otse üle küngaste ja hangede) olin kindel, et tegu ikka päris loomaga ( mitte inimloomaga!). Venitasin veel kaela ja sain peagi sotti - see oli hoopis üksk metskits, kes küla vahel uitas. Vaevalt mõni minut hiljem silkas ta juba kergejalgselt mööda külatanumat keskuse poole. Ma väga loodan, et ta ei jäänud sinna elumajade vahele kauaks seiklema, vaid läks siiski mööda väikseid metsasalusid inimasustusest veidi eemale. Olen ju minagi ära hirmutatud neist veristest lugudest, mis ümberkaudu kuulukse - et metskitsede elu on praegu, varakevadel, kõige raskem, sest sulalumega on neil väga vaevaline liikuda, pikk talv on neid kurnanud ja nad on seetõttu igale külakrantsilegi kerge saak. Siin Läänemaal olevat mitu taolist võigast juhtu juba sel aastal teada, kus lahtised koerad metskitsi murdnud ...
Minu elutoa akna all rippuv lindude söögimaja aga on külalistest nüüd suisa ülerahvastatud - tihaste kõrval on seal elavaimad tegelased musträstad. Kui talvel kirjutasin, et seal käib laulu laskmas ja rasva nokkimas vaid üks isaslind, siis viimasel nädalal olen seal üksmeeles toitumas näinud vähemalt kaht isast ja üht tagasihoidlikumas suliskuues emast.
Ise mõlgutasin neid akna servast hiilides, et neil on vist praegu kurameerimise ajad ning et ühel emasel on tekkinud 2 vahvat kosilast, kes teineteise võidu püüavad preilile meele järele olla ja kutsuvad teda ikka kord hommiku-, kord õhtusöögile. Üks isastest on märksa kogukam ja julgem kui teine, arvatavalt ka vanem ja kogenum. Aga ega too nääpsukesem ka alla anna, ikka keksleb hoolitsevalt emase ümber, kui too lumehange pudenenud teri otsib ja sirutab iga hääle peale kaela kõrgele, valmis esimese ohumärgi puhul vurinal lähima männi latva vuhisema. Emasel on muidugi hea põli, kaks hoolitsejat omast käesst võta, mis nii viga elada.
Aga rasva armastavad nood sulissõbrad küll hullupööra. Eile nägin ise, kuidas toosama suurem isane terve suure kamaka vähimagi vaevata nokka võttis ja sellega metsa poole lendas. Ka täna hommikuks olid mõlemad eile õhtul pandud rasvatükid viimseni otsas. Ja kaerahelbed, mida talve poole sai nii korra-kaks nädalas juurde puistatud, on nüüd samuti kahe päevaga otsas mis otsas.
Loodan, et linnukesed leiavad vahepeal ka mujalt süüa, sest olen tänasest kuni laupäeva õhtuni täitsa linnakas. Läen Rootsimaale oma tantsimisega poosetama.
Kevad südames, mis parata. Ei seisa enam parimagi tahtmise korral liiga kaua paigal.
Eile näiteks nägin nii umbes poole viie ajal, kui koju jõudsin, naabri aiamaal ( nood naabrid viibivad saarel vaid suviti, talvel on õu täiesti eluta inimeste poolest) kummalist liikumist. Algul mõtlesin, et äkki mõni lahti pääsenud koer, kuused olid ees, ega täpselt näinud kah. Aga liikumise trajektoori järgi ( otse üle küngaste ja hangede) olin kindel, et tegu ikka päris loomaga ( mitte inimloomaga!). Venitasin veel kaela ja sain peagi sotti - see oli hoopis üksk metskits, kes küla vahel uitas. Vaevalt mõni minut hiljem silkas ta juba kergejalgselt mööda külatanumat keskuse poole. Ma väga loodan, et ta ei jäänud sinna elumajade vahele kauaks seiklema, vaid läks siiski mööda väikseid metsasalusid inimasustusest veidi eemale. Olen ju minagi ära hirmutatud neist veristest lugudest, mis ümberkaudu kuulukse - et metskitsede elu on praegu, varakevadel, kõige raskem, sest sulalumega on neil väga vaevaline liikuda, pikk talv on neid kurnanud ja nad on seetõttu igale külakrantsilegi kerge saak. Siin Läänemaal olevat mitu taolist võigast juhtu juba sel aastal teada, kus lahtised koerad metskitsi murdnud ...
Minu elutoa akna all rippuv lindude söögimaja aga on külalistest nüüd suisa ülerahvastatud - tihaste kõrval on seal elavaimad tegelased musträstad. Kui talvel kirjutasin, et seal käib laulu laskmas ja rasva nokkimas vaid üks isaslind, siis viimasel nädalal olen seal üksmeeles toitumas näinud vähemalt kaht isast ja üht tagasihoidlikumas suliskuues emast.
Ise mõlgutasin neid akna servast hiilides, et neil on vist praegu kurameerimise ajad ning et ühel emasel on tekkinud 2 vahvat kosilast, kes teineteise võidu püüavad preilile meele järele olla ja kutsuvad teda ikka kord hommiku-, kord õhtusöögile. Üks isastest on märksa kogukam ja julgem kui teine, arvatavalt ka vanem ja kogenum. Aga ega too nääpsukesem ka alla anna, ikka keksleb hoolitsevalt emase ümber, kui too lumehange pudenenud teri otsib ja sirutab iga hääle peale kaela kõrgele, valmis esimese ohumärgi puhul vurinal lähima männi latva vuhisema. Emasel on muidugi hea põli, kaks hoolitsejat omast käesst võta, mis nii viga elada.
Aga rasva armastavad nood sulissõbrad küll hullupööra. Eile nägin ise, kuidas toosama suurem isane terve suure kamaka vähimagi vaevata nokka võttis ja sellega metsa poole lendas. Ka täna hommikuks olid mõlemad eile õhtul pandud rasvatükid viimseni otsas. Ja kaerahelbed, mida talve poole sai nii korra-kaks nädalas juurde puistatud, on nüüd samuti kahe päevaga otsas mis otsas.
Loodan, et linnukesed leiavad vahepeal ka mujalt süüa, sest olen tänasest kuni laupäeva õhtuni täitsa linnakas. Läen Rootsimaale oma tantsimisega poosetama.
Kevad südames, mis parata. Ei seisa enam parimagi tahtmise korral liiga kaua paigal.
teisipäev, 23. märts 2010
kevad tuleb ka sel aastal?
Üllatus-üllatus - väga pisitasa ja kõhklevalt, aga ta siiski tuleb.
Esimesed taolised märgid olen igatahes nüüdseks iseoma ihusilmaga ära näinud - ka meie näiliselt igilumistelt külavaheteedelt on lumi mõnevõrra sulanud, nii et isegi asfalti on juba näha. Oo, milline nauding oli eile koeraga jalutades mööda tummist ning tumedat teed astuda peale kõiki neid pikki lumiseid kuid!! ( ja oo, milline ebameeldiv üllatus oli kogeda, et see asfalt on hullumoodi libe ja kui hirmraske on koos rihma otsas edasirebiva rakatsiga seal püsti jääda!). Ja kohtadest, kus traktor on eriti raevukalt hangi lükanud, paistab üksikuid liblendavaid kulukõrrekesi, nii et tuleb juba vaikselt meelde, mismoodi see õige kodumaa loodus älja näeb, et lumi polegi iga viimset kui kõrrekest oma jäiselt valge embusega veel lõplikult ära lämmatanud.
Miskipärast on eriti kevadeti mulle see ilmateema nii tohutult tähtis. Kohe pean märkama ja kirja saama ja tagatipuks veel teistelegi kuulutama.
Ja et ma peale kõige muu veel ka üks ilmatum vanades aegades kaevaja olen, siis panen võrdluseks siia üles nüüd ka 8 aasta tagused ilmaandmed ( ehk siis märtsist, 2002):
12. märts - sadas sooja hoovihma, nägin aasta esimesi lumikellukesi
17.03 - väljas 11 kraadi sooja, lumi- ja mörtsikellukesed õitsevad igal pool
19.03 - ilm endiselt lõputult soe - päike paistab ja on +15! Tänavatel lendleb mulluseid krõbepruune lehti tuules, mis on küll iiliti päris tugev, ent siiski soe. Ühe maja ees õitsesid esimesed pisikesed kollased krookused ja mõned hooletud liblikadki lendlesid ringi.
Esimesed taolised märgid olen igatahes nüüdseks iseoma ihusilmaga ära näinud - ka meie näiliselt igilumistelt külavaheteedelt on lumi mõnevõrra sulanud, nii et isegi asfalti on juba näha. Oo, milline nauding oli eile koeraga jalutades mööda tummist ning tumedat teed astuda peale kõiki neid pikki lumiseid kuid!! ( ja oo, milline ebameeldiv üllatus oli kogeda, et see asfalt on hullumoodi libe ja kui hirmraske on koos rihma otsas edasirebiva rakatsiga seal püsti jääda!). Ja kohtadest, kus traktor on eriti raevukalt hangi lükanud, paistab üksikuid liblendavaid kulukõrrekesi, nii et tuleb juba vaikselt meelde, mismoodi see õige kodumaa loodus älja näeb, et lumi polegi iga viimset kui kõrrekest oma jäiselt valge embusega veel lõplikult ära lämmatanud.
Miskipärast on eriti kevadeti mulle see ilmateema nii tohutult tähtis. Kohe pean märkama ja kirja saama ja tagatipuks veel teistelegi kuulutama.
Ja et ma peale kõige muu veel ka üks ilmatum vanades aegades kaevaja olen, siis panen võrdluseks siia üles nüüd ka 8 aasta tagused ilmaandmed ( ehk siis märtsist, 2002):
12. märts - sadas sooja hoovihma, nägin aasta esimesi lumikellukesi
17.03 - väljas 11 kraadi sooja, lumi- ja mörtsikellukesed õitsevad igal pool
19.03 - ilm endiselt lõputult soe - päike paistab ja on +15! Tänavatel lendleb mulluseid krõbepruune lehti tuules, mis on küll iiliti päris tugev, ent siiski soe. Ühe maja ees õitsesid esimesed pisikesed kollased krookused ja mõned hooletud liblikadki lendlesid ringi.
Ahhh, milline elamus!!
Meil siin oli nädalavahetus vägagi tõhus. Esmalt uute teadmiste poolest ( sai kõvasti üle 5 tunni erinevaid loneguid (enam-vähem samal teemal küll,) kuulata, ent samas oligi see hea võimalus neid võrrelda ja oma teadmisi uuendada- kinnistada...).
Aga superelamus oli õhtune kontsert, kus astusid üles õed Marju ja Maili Metssalu (Rapla) ning ansambel Kuuüdi
(Tallinn/Hiiumaa).
Ma olen ennast juba pühapäevast saati kogunud, et nende kontserdist üks korralik, kiitev-ülistav ja lihvitud postitus teha, aga ei tule, ei tule neid õigeid sõnu. Nagu ma ka kontserdi korraldajale mainisin, sulasin mina, va igavane jäämägi neid noori kuulates igatahes küll kolinal-vulinal. Eriti hinge läksid õdede Metssalude laulud, enamikus nende endi kirjutatud, imeilusasti kahehäälselt, hingestatult esitatud, klaveri ja kitarriga saadetud. Olen 2 päeva netis surfanud, lootes neid kusagil veel kuulata, aga see vaev on olnud asjatu... Tuleb välja, et tüdrukud on ainult nö asjaarmastajad, Marju on vist igapäevaelus lauluõpetaja ja Maili Viljandi Akadeemia teatritudeng... Aga no NIIIIIIIII ilusad laulud, et nutt tuli kurku neid kuulates. Nii siirad, vahetud, ehedad, õdede omapärasest, kõrvupaitavast hääletämbrist, mis on sügav ja helisev ühteaegu, rääkimata...
Ja ega Kuuüdi neile palju alla jäänud. Tegu küll veidike maskuliinsema pundiga, ses mõttes et solistiks hõbehäälse Egle kõrval ka karune Madis ja saatejõuks, seejuures äärmiselt andekaks, kes loovis vähimagi vaevata klavri ja akordioni vahet, oli Indrek, tehes igale laulule jazzist inspireeritud improvisatsioonilisi soolosid, nii et võttis suisa õhku ahmima. Kuid ülivõimsalt kõlasid kokku nemadki. Kuuüdi loomingu nelja pala on muide võimalik isegi Myspace`s kuulata. Hää seegi. Aga laivis on nad kindlasti kordi paremad.
Üks on nüüd igatahes kindel -siin saarel pole nii vabastavat ja mõnusat ja loovusepalangut täis õhtut ammu olnud.
Olgu veel öeldud, et peale ametliku kontserdi lõppu, kui enamik publikust oma teed läinud, jätkus kontsert vabas vormis veel üsna mitu tundi. Praksuva kamina saatel. Lauldi koos kohalejäänutega nii setude võimsaid rahvalaule, kui esitati omaloomingut, polkast rokini. Tantsiti oma lauludele kaasa, aeti niisama juttu ja tehti palju hääd muusikat.
Loodan, et varsti tulevad nad jälle.
Aga superelamus oli õhtune kontsert, kus astusid üles õed Marju ja Maili Metssalu (Rapla) ning ansambel Kuuüdi
(Tallinn/Hiiumaa).
Ma olen ennast juba pühapäevast saati kogunud, et nende kontserdist üks korralik, kiitev-ülistav ja lihvitud postitus teha, aga ei tule, ei tule neid õigeid sõnu. Nagu ma ka kontserdi korraldajale mainisin, sulasin mina, va igavane jäämägi neid noori kuulates igatahes küll kolinal-vulinal. Eriti hinge läksid õdede Metssalude laulud, enamikus nende endi kirjutatud, imeilusasti kahehäälselt, hingestatult esitatud, klaveri ja kitarriga saadetud. Olen 2 päeva netis surfanud, lootes neid kusagil veel kuulata, aga see vaev on olnud asjatu... Tuleb välja, et tüdrukud on ainult nö asjaarmastajad, Marju on vist igapäevaelus lauluõpetaja ja Maili Viljandi Akadeemia teatritudeng... Aga no NIIIIIIIII ilusad laulud, et nutt tuli kurku neid kuulates. Nii siirad, vahetud, ehedad, õdede omapärasest, kõrvupaitavast hääletämbrist, mis on sügav ja helisev ühteaegu, rääkimata...
Ja ega Kuuüdi neile palju alla jäänud. Tegu küll veidike maskuliinsema pundiga, ses mõttes et solistiks hõbehäälse Egle kõrval ka karune Madis ja saatejõuks, seejuures äärmiselt andekaks, kes loovis vähimagi vaevata klavri ja akordioni vahet, oli Indrek, tehes igale laulule jazzist inspireeritud improvisatsioonilisi soolosid, nii et võttis suisa õhku ahmima. Kuid ülivõimsalt kõlasid kokku nemadki. Kuuüdi loomingu nelja pala on muide võimalik isegi Myspace`s kuulata. Hää seegi. Aga laivis on nad kindlasti kordi paremad.
Üks on nüüd igatahes kindel -siin saarel pole nii vabastavat ja mõnusat ja loovusepalangut täis õhtut ammu olnud.
Olgu veel öeldud, et peale ametliku kontserdi lõppu, kui enamik publikust oma teed läinud, jätkus kontsert vabas vormis veel üsna mitu tundi. Praksuva kamina saatel. Lauldi koos kohalejäänutega nii setude võimsaid rahvalaule, kui esitati omaloomingut, polkast rokini. Tantsiti oma lauludele kaasa, aeti niisama juttu ja tehti palju hääd muusikat.
Loodan, et varsti tulevad nad jälle.
teisipäev, 16. märts 2010
Talv, kõtt minema ! ( ja muud toredat)
No vot aru ma ei saa, sirvisin oma aastatetaguseid märkmeid, kus on juba 12 (!!!) märtsi kuupäeva all kirjas, et esimesed lumikellukesed õitsesid.... Ja nüüd, tänasesse päeva tulles, mil on juba 16. kevadkuu päev, sajab õues ikka veel LUND. Ebaõiglus. Karjuv ja ülekohtune.
Jah, päike on küll soe ja nagu sulataks üht-teist, päev on pikk ja õhtul jõuab juba loomuliku valgusega enamiku toiminguid ühele poole saada, aga... Kui sajab, siis ikka ja ainult lund. Õudne sooja, musta ja lõhnava maa igatsus on peal. Ei jõua lilli ja liblikaid ära oodata. Aitaks isegi ehk ühest korralikust sahmakast vihmast ( kummikud on juba valmis varutud...) Palun, ehk aitab juba nüüd sest talvest, eks järgmisel aastal jälle, palun nüüd kevadet. Totaalset, üdini vallutavat ja uimastavat. Palun. Palun!? Palun!!!
Näedsa, jälle loban siin ilmast. Nagu mul muust kirjutada poleks.
On ju küll, aga ei saa mõtet joone peale. Pea on mõtteid ja õhevust ja ideid pungil kohe, et ei tea, kust alustada.
Nagu ikka, on mul teoksil sada ja üks asja ühekorraga- uurin kodupaiga ajalugu, teen uut blogi ( sedakorda väga raamatu - ja lugemisekeskset, et seesinane siin jääks vaid isiklikeks asjadeks), õpin uut eriala ( sest lisaoskused ei jookse eales mööda külgi maha), olen ootamatul kombel kaasatud kohaliku folklooriringi tegevustesse, mis on ülimalt tore ja tänuväärne, pakub tulevikuks palju huvitavaid väljavaateid ja annab võimaluse kodunt välja tulla, ka nädalacvahetustel.
Kodus on uutmoodi elurütm, olen vist sellest juba põgusalt rääkinud kah. Et meil on telekavaba elu. Nüüdseks terve märtsikuu kestnud. Ja ma olen ÜLIrahul. ( ja digiboksi vist ei ostagi).
Mõnus on liigse mulata elada. Teha omi toimetusi. Ei oskagi välja tuua eriliselt suuri tegusid, mis tänu telepildi puudumisele tehtud saanud, aga meeleolu on kuidagi rahulikum. Enesetunne on parem. Peavalud on kah viimaste kuude jooksul mõnusalt tuntavat langustendentsi näidanud. See on aga kindlalt kokkuvõetav vaid ühe fraasiga - kõikehõlmav elumuutus, mis mul alates sügisest käsil on ja märgatavalt positiivseid tulemeid jagab. Jätkuvalt.
Jah, päike on küll soe ja nagu sulataks üht-teist, päev on pikk ja õhtul jõuab juba loomuliku valgusega enamiku toiminguid ühele poole saada, aga... Kui sajab, siis ikka ja ainult lund. Õudne sooja, musta ja lõhnava maa igatsus on peal. Ei jõua lilli ja liblikaid ära oodata. Aitaks isegi ehk ühest korralikust sahmakast vihmast ( kummikud on juba valmis varutud...) Palun, ehk aitab juba nüüd sest talvest, eks järgmisel aastal jälle, palun nüüd kevadet. Totaalset, üdini vallutavat ja uimastavat. Palun. Palun!? Palun!!!
Näedsa, jälle loban siin ilmast. Nagu mul muust kirjutada poleks.
On ju küll, aga ei saa mõtet joone peale. Pea on mõtteid ja õhevust ja ideid pungil kohe, et ei tea, kust alustada.
Nagu ikka, on mul teoksil sada ja üks asja ühekorraga- uurin kodupaiga ajalugu, teen uut blogi ( sedakorda väga raamatu - ja lugemisekeskset, et seesinane siin jääks vaid isiklikeks asjadeks), õpin uut eriala ( sest lisaoskused ei jookse eales mööda külgi maha), olen ootamatul kombel kaasatud kohaliku folklooriringi tegevustesse, mis on ülimalt tore ja tänuväärne, pakub tulevikuks palju huvitavaid väljavaateid ja annab võimaluse kodunt välja tulla, ka nädalacvahetustel.
Kodus on uutmoodi elurütm, olen vist sellest juba põgusalt rääkinud kah. Et meil on telekavaba elu. Nüüdseks terve märtsikuu kestnud. Ja ma olen ÜLIrahul. ( ja digiboksi vist ei ostagi).
Mõnus on liigse mulata elada. Teha omi toimetusi. Ei oskagi välja tuua eriliselt suuri tegusid, mis tänu telepildi puudumisele tehtud saanud, aga meeleolu on kuidagi rahulikum. Enesetunne on parem. Peavalud on kah viimaste kuude jooksul mõnusalt tuntavat langustendentsi näidanud. See on aga kindlalt kokkuvõetav vaid ühe fraasiga - kõikehõlmav elumuutus, mis mul alates sügisest käsil on ja märgatavalt positiivseid tulemeid jagab. Jätkuvalt.
esmaspäev, 15. märts 2010
Johansonide Poolükskõik!!
Jess, ma leidsin selle viimaks ometi Youtube`st. See on üks mu vaieldamatu lemmiklaul nende loomingust ( videot ärge väga vaadake, sest see ei ole selle loo oma, nagu näha...) Ent siiski, laul ise on super!!
neljapäev, 11. märts 2010
Märts plärts
Ei, ärge veel lootkegi, et ma päris surnd olen, mul on lihtsalt kevad. Ja tormituuled peapiirkonnas, nii et midagi mõistlikku pole odoata. Blogiilmas eriti.
Hormoonid laes, müstilised kaemused tulevad uksest ja aknast ja unanägudest ehk kõige rohkem.
Ja ühtlasi koos merel liikuma pääsenud jääga ( ilmselged Meretuule mõjud, kas pole?!!) olen intensiivselt saare ja mandri vahet liikuma hakanud ka mina isiklikult.
Koolitan ennast ja võtan vastu lahkete inimeste sünnipäeva-ja reisikutseid ( teadmata muidugi hetkel veel üldsegi, kas ma ikka saan sinna reisile minna ja kuidas see mu rahakotile ja üldisele otstarbekale ajakasutusele mõjub ja...)
Elu on jälle tore ja värviline. Olen esinenud ja tegutsenud ja selle kõige eest kiita saanud ja kohe ego kerkib. Laeni. Vähemalt. Mis peale nädalavahetuse masekat on tohutu kergendus ( masekas oli muidugi jälle tingitud puhtalt iseenda naiivsest meelest ja talitsematust kujutlusvõimest, aga noh, omad vitsad, nagu ikka, öeldakse...)
Hormoonid laes, müstilised kaemused tulevad uksest ja aknast ja unanägudest ehk kõige rohkem.
Ja ühtlasi koos merel liikuma pääsenud jääga ( ilmselged Meretuule mõjud, kas pole?!!) olen intensiivselt saare ja mandri vahet liikuma hakanud ka mina isiklikult.
Koolitan ennast ja võtan vastu lahkete inimeste sünnipäeva-ja reisikutseid ( teadmata muidugi hetkel veel üldsegi, kas ma ikka saan sinna reisile minna ja kuidas see mu rahakotile ja üldisele otstarbekale ajakasutusele mõjub ja...)
Elu on jälle tore ja värviline. Olen esinenud ja tegutsenud ja selle kõige eest kiita saanud ja kohe ego kerkib. Laeni. Vähemalt. Mis peale nädalavahetuse masekat on tohutu kergendus ( masekas oli muidugi jälle tingitud puhtalt iseenda naiivsest meelest ja talitsematust kujutlusvõimest, aga noh, omad vitsad, nagu ikka, öeldakse...)
teisipäev, 2. märts 2010
Telekavaba elu
Ja jälle saab kinnitust tõsiasi, et millest mõtled, mida sisimas soovid, see varem või hiljem ka täitub.
Lumi teeb väljas endiselt "pahandust". Ses mõttes, et lõhkus (palju muu hulgas) mu telekaantenni korstna otsas ära, nii et kaabel ripneb nüüd nukralt üle katuseserva alla ja kaob vongeldes kuhugi tohutusse lumesüvikusse.
Seega on mul ja tirtsul nüüd täitsa telekavaba elu. Mis on väga hea! Oleme seda vana ja väärikat eluviisi harrastanud juba 3 päeva. Ja mis selgub? Telekas röövis jubetult aega. Energiat ka. Nüüd, võib öelda, jääb rahulikult kõigeks aega. Teha süüa, olla omavahel, rääkida unejuttu. Magamiseaega jääb isegi üle. Jõuame rahulikult. Kiirustamata, sest pole enam sundmõtet, et telekast hakkab poole tunni pärast see või teine, mille ajaks on tarvis ära teha need ja need asjad ... Vastik orjus. Mõtled küll vapralt, et ei lase ennast enam "plärakastist", nagu ema seda vahel nimetab, häirida, aga ikka on lihtsam kiusatusele alluda kui end tugevaks teha. Ah, ma olen täna nii väsinud, lösutan lihtsalt õhtu otsa teleka ees, eks homme vaatan, kuidas edasi... Ja nii see eluke veereb, nädalast nädalasse, ikka on pooled asjad tegemata või lootusetult pooleli ...
Nüüd sellist suhtumist enam pole. Võib öleda, et aega on mõnusalt laialt käes. Pluss veel silmad ei väsi nii ära, aju ei saa mõttetust mürast nüristet/ ülekülvat ( hea küll, et ilmateade jääb vaatamata, aga no milleks on olemas siis ajalehed, raadiot ma kahjuks või õnneks ka üldse ei kuula ja saarel ei võta ka eriti mingeid jaamu).
Nii et kuna mul lähiajal digiboksi ära osta veel plaanis pole ( aga mine sa hullu tea, kui on ikka väga hea hind?, never say never...), siis on meil tirtsuga tulemas tõhus ja tegus kevad. Ilma telekata ( sest ei ole meie seas kaskadööre, kes oleks vabatahtlikult nõus libedale plekk-katusele ronima... Või mis ma seletan siin, poleks võimalustki, sest pole ka redelit, millega katuseni jõuda!).
Väikseid ELULISI sahmerdamisi juba piilubki siit ja sealt.
Lumi teeb väljas endiselt "pahandust". Ses mõttes, et lõhkus (palju muu hulgas) mu telekaantenni korstna otsas ära, nii et kaabel ripneb nüüd nukralt üle katuseserva alla ja kaob vongeldes kuhugi tohutusse lumesüvikusse.
Seega on mul ja tirtsul nüüd täitsa telekavaba elu. Mis on väga hea! Oleme seda vana ja väärikat eluviisi harrastanud juba 3 päeva. Ja mis selgub? Telekas röövis jubetult aega. Energiat ka. Nüüd, võib öelda, jääb rahulikult kõigeks aega. Teha süüa, olla omavahel, rääkida unejuttu. Magamiseaega jääb isegi üle. Jõuame rahulikult. Kiirustamata, sest pole enam sundmõtet, et telekast hakkab poole tunni pärast see või teine, mille ajaks on tarvis ära teha need ja need asjad ... Vastik orjus. Mõtled küll vapralt, et ei lase ennast enam "plärakastist", nagu ema seda vahel nimetab, häirida, aga ikka on lihtsam kiusatusele alluda kui end tugevaks teha. Ah, ma olen täna nii väsinud, lösutan lihtsalt õhtu otsa teleka ees, eks homme vaatan, kuidas edasi... Ja nii see eluke veereb, nädalast nädalasse, ikka on pooled asjad tegemata või lootusetult pooleli ...
Nüüd sellist suhtumist enam pole. Võib öleda, et aega on mõnusalt laialt käes. Pluss veel silmad ei väsi nii ära, aju ei saa mõttetust mürast nüristet/ ülekülvat ( hea küll, et ilmateade jääb vaatamata, aga no milleks on olemas siis ajalehed, raadiot ma kahjuks või õnneks ka üldse ei kuula ja saarel ei võta ka eriti mingeid jaamu).
Nii et kuna mul lähiajal digiboksi ära osta veel plaanis pole ( aga mine sa hullu tea, kui on ikka väga hea hind?, never say never...), siis on meil tirtsuga tulemas tõhus ja tegus kevad. Ilma telekata ( sest ei ole meie seas kaskadööre, kes oleks vabatahtlikult nõus libedale plekk-katusele ronima... Või mis ma seletan siin, poleks võimalustki, sest pole ka redelit, millega katuseni jõuda!).
Väikseid ELULISI sahmerdamisi juba piilubki siit ja sealt.
esmaspäev, 1. märts 2010
Juubelipostitus. Lumekaos
Et siis uus kuu ja ümmargune postitus number ükssada. Blogimine edeneb, nagu näha.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kõnelda.
Väljas on nüüd märts ( plärts-plärts, nagu rahvasuu teab) ja loodame, et mu netipäevik on kah tagasi olevikus, ta viimasel ajal kipub mul kuidagi ajast maha jääma ja mu tänastele postitustele eilseid kuupäevi lisama, aga noh, masina aru, ei saa talle väga pahaks panna.
Näh, juba jälle kaldun teemast kõrvale.
Et Märts ju. Väljas on nädalavahetusega toimunud tõeline kaos.
Pole enam ilusat, puhast, valget vaipa maas. Väga rokane lumi ainult. Oksapurudest pruunilaiguline, männiokastest samblaroheliseplekiline, tuules lenduva prahi ja jalajälgede mustusega ülekülvat. Ei taha mõeldagi, milline inetus see veel linnas võib olla, kui juba maalgi on seda musta nii palju.
Ühes puudelt kukkuva sulalumega kahmas tuul järjekordselt alla ka hulgi puuoksi. Õues oli natuke eluohtlik liigelda. Eriti puude ja katuste läheduses. Sest need raod olid ikka väga mehemõõtu, nii et mina suuremaid teeradadelt kõrvaldada ei jaksanudki.
Öösel kukkus viimaks ka kardetud lumekoorem katustelt. Või mis ta niiväga kukkus, see oleks veel liiga leebelt öeldud. Mürtsatas ja prantsatas, nii et kartsin tõemeeli oma aknaklaaside pärast. Tõsine tsement, mitte süütu lumeke. Ja no seda ju oli ka seal katusel üksjagu. Nii et ehkki sulailm vajutas hiidhanged õuel esmalt maadligi, lahmas ülevalt aina uut juurde. Ma ei julgeks enam lubada, et mu õu jaanipäevakski päris lumevabaks saab. See lumekogus on ikka ÜÜRATU!
Seda ka veel, et eks jättis mu auto ju enne oma sügisest äraminekut otse maja veerde, nii et sellest sai tõeline katuselume kukkumise sihtmärk. Nüüd on autost alles sõna otseseimas mõttes vaid lumekuhi, st kui enne veel paistis jupike tagatuledest ja aknad helkisid vallide vahelt, siis nüüd on akna all tõepoolest ainult suur lumekuhi. Mul on tunne, et see auto on seal all vist ka päris lömmis ja maha ei õnnestu mul teda enam müüa mitte kui sõiduautot, vaid tuleks kohale kutsuda nt vanarauatakso...
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kõnelda.
Väljas on nüüd märts ( plärts-plärts, nagu rahvasuu teab) ja loodame, et mu netipäevik on kah tagasi olevikus, ta viimasel ajal kipub mul kuidagi ajast maha jääma ja mu tänastele postitustele eilseid kuupäevi lisama, aga noh, masina aru, ei saa talle väga pahaks panna.
Näh, juba jälle kaldun teemast kõrvale.
Et Märts ju. Väljas on nädalavahetusega toimunud tõeline kaos.
Pole enam ilusat, puhast, valget vaipa maas. Väga rokane lumi ainult. Oksapurudest pruunilaiguline, männiokastest samblaroheliseplekiline, tuules lenduva prahi ja jalajälgede mustusega ülekülvat. Ei taha mõeldagi, milline inetus see veel linnas võib olla, kui juba maalgi on seda musta nii palju.
Ühes puudelt kukkuva sulalumega kahmas tuul järjekordselt alla ka hulgi puuoksi. Õues oli natuke eluohtlik liigelda. Eriti puude ja katuste läheduses. Sest need raod olid ikka väga mehemõõtu, nii et mina suuremaid teeradadelt kõrvaldada ei jaksanudki.
Öösel kukkus viimaks ka kardetud lumekoorem katustelt. Või mis ta niiväga kukkus, see oleks veel liiga leebelt öeldud. Mürtsatas ja prantsatas, nii et kartsin tõemeeli oma aknaklaaside pärast. Tõsine tsement, mitte süütu lumeke. Ja no seda ju oli ka seal katusel üksjagu. Nii et ehkki sulailm vajutas hiidhanged õuel esmalt maadligi, lahmas ülevalt aina uut juurde. Ma ei julgeks enam lubada, et mu õu jaanipäevakski päris lumevabaks saab. See lumekogus on ikka ÜÜRATU!
Seda ka veel, et eks jättis mu auto ju enne oma sügisest äraminekut otse maja veerde, nii et sellest sai tõeline katuselume kukkumise sihtmärk. Nüüd on autost alles sõna otseseimas mõttes vaid lumekuhi, st kui enne veel paistis jupike tagatuledest ja aknad helkisid vallide vahelt, siis nüüd on akna all tõepoolest ainult suur lumekuhi. Mul on tunne, et see auto on seal all vist ka päris lömmis ja maha ei õnnestu mul teda enam müüa mitte kui sõiduautot, vaid tuleks kohale kutsuda nt vanarauatakso...
reede, 26. veebruar 2010
Nagu linnuke oksal
Ah, ma olen oma eluga praegu üsna rahul. Ja mõtlen mugavlevaid mõttekesi sellest, et olgu pääle nende saareelu ebamugavustega nagu on, aga siin on mõneti ikka tohutult mõnus elada ja hoolimata aeg-ajalt peal käivast trotsist tahaksin ma ehk kogu oma ülejäänud elu siin veeta.
No näiteks kas teile tuleb keset tööpäeva klient, kes toob teile karbitäie tutti-fruttit, mis mõjub sombuses veerbuarilõpupäevas eriti värske ja vitamiinisena? Mulle täna tuli. Tõi.
Sõin. Õuna-pirni-apelsini-kiivi-banaani-virsiku ja maeiteaveelmille värskendavat kompotti. Mmm, magus elu!
Kohe tundus elu ilusam. Väikesed zestid, aga oi kui olulised!
No näiteks kas teile tuleb keset tööpäeva klient, kes toob teile karbitäie tutti-fruttit, mis mõjub sombuses veerbuarilõpupäevas eriti värske ja vitamiinisena? Mulle täna tuli. Tõi.
Sõin. Õuna-pirni-apelsini-kiivi-banaani-virsiku ja maeiteaveelmille värskendavat kompotti. Mmm, magus elu!
Kohe tundus elu ilusam. Väikesed zestid, aga oi kui olulised!
neljapäev, 25. veebruar 2010
Ehala Lambalaul- uus versioon!
No kõik, kes Olav Ehala loomingut hindavad, teavad ju seda lugu küll.
Ja minu tirtsuke ka kuulas seda üks pühapäev tagatoas.
Tuleb siis kööki, kus mina parajasti agara perenaise kombel keetsin ja küpsetasin ja laulab valjult ja kõlavalt:
Lambad on siin ja lambad on seal,
pabulad hääd, pabulad hääd ....
Kas lugemine on haigus?
Viimasel ajal on blogardlus mul kuidagi tahaplaanile vajumas. Küsite miks?
Mul on lugemishaigus jälle peal (ja, nagu alljärgnevast selgub, pole ma ainus omasugune!). Lihtsalt neelan teoste kaupa lugemisvara endasse. Ühelt poolt kannustab naistepäevane seminariettekanne takka ( vaja vanu loetud asju meelde tuletada), teisalt on mu haiguses "süüdi" hiljuti saadud uued raamatud.
Hea asi on minu puhul ju veel see, et ma ei suuda peaaegu kunagi lugeda vaid üht raamatut, ikka on korraga käsil mitu, (et mitte öelda mitukümmend).
Praegused seisud on igal juhul nii, et edukalt olen suutnud lõpetada vaid Justin Petrone`i "Minu Eesti", mille neelasin nädalaga, lektüüris aga hetkel paraleelselt veel ( teeme statistikat, mitut raamatut on inime võimeline korraga lugema):
Jan Kjaersatdi "Märgid, mis juhivad armastuseni"
Anatoli Nekrassovi "Lätted"
Urmas Laansalu "Maagilised taimed"
"Suur nõiaraamat"
Sandra Steingraberi "Mina olen ookean"
Kristiina Praakli "Minu Itaalia"
Tõnu Õnnepalu "Paradiis"
Äh, ainult seitse, ma mõtlesin, et olen siiski enamaks suuteline (aga seda asja annab muidugi kohe parandada - mul on lähimas ootejärjekorras veel vähemalt 2 teost, mis vaid ootavad kannatlikult, kuni need suvatsen lahti lüüa ja lugemisega algust teha ...)
Tegelt on ju veel tirtsu unejuturaamatud kah, nii et oma kõva kümnekas tuleb kokku. Kusjuures näib, et ka tirts on sama paljulugemise soone kõik "võlud" minult pärinud, ka temal on korraga lugemisel vähemalt 3-4 raamatut ( rõhk sõnal vähemalt!). Eile nurus ta, kas ta võib raamatukogust veel AINULT ÜHE raamatu juurde võtta, kuigi ta loeb hetkel juba täiesti iseseivalt nii Pokulugusid kui "Vanaema õunapuu otsas" + minu abiga veel W.Hauffi "Muinasjutte" (täitsa uskumatu, kui JUBEDAD need muinasjutud on, päris õudukad kohe, kus tegevusik toimub aina kummituslaevadel, vanades lossivaremetes, veri ja needused lendavad, inimesi karistatakse piitsahoopidega jalataldade pihta jne jne, aga tirts ütles, et talle VÄGA meeldivad need lood, mis minul, vanainimesel, ihukarvad püsti ajavad).
See toob meelde veel seiga, mis telekast hiljuti räägiti, et meie omamaine Nukitsamehe lastefilm olevat Rootsis alla 7-aastastele keelatud, (tõenäoliselt siis nende metsakollide ja -mooride stseenide pärast, mis võivad uuema aja võsukesi arvatavalt liigselt traumeerida). Minu tirts, kes on Nukitsameest vähemalt 3-4 korda juba vaadanud alates 3. eluaastast, teatas seepeale et "Onju emme kui me lähme Rootsis kinno, siis sa valetad neile, et ma olen juba seitsmene?" ... :)))
Ee... Kuhu ma oma jutujärjega nüüd jäingi, järg kaob käest, kui pole kaua blogistanud ja palju on tegelt öelda...
Ah jaa, et tirts on pärinud selle mitme raamatu korraga lugemise soone ja nuiab iga kord kogus käies uut juurde.
Nii ta siis avastab nüüd ühekorraga "Märkide ja sümbolite" maailma, joonistab uue teabe mõjul alasti indiaanlasi, siis haukab vahele paar lõiku "Imeveski" jutukogumikust. Tund hiljem on taas Pokulainel ( "Vaata, kuule, VAATA siis, kui sammaldunud see Puuko maja on!"). Vahetult enne õhtusööki on tirts taas koos Andyga õunapuu otsas ja loeb mulle sealt ilmekamaid kohti ette ( "Kas meie ei peaks ka mõnikord oma Oskarit harjama, et tal karv siidisem oleks, Andy ema teeb Belloga seda IGA NÄDAL!!") Ja enne uinumist susatakse mulle pihku need hirmsad Hauffi muinasjutud. Nüüd on veel ka Norra muistendid oma järge ootamas, aga need unustati eile õnneks minu kotti ja jäägugi need mõneks ajaks sinna. Ja muidugi ei saa unustada, et juha sügisest saati on pooleli veel ka Mustlaste muinasjutud ja Turovski "Sipelgast vaalani", aga need on riiulinurgas tolmu kogumas kuni hetkeni, mil on KOHE vaja neid jälle lugeda....
Seda ei pea vist enam isegi juurde seletama, et enam-vähem igaõhtuseks diskussiooniks on meil kujunenud pikad arutlused teemal, mida me täna õhtul unejutuks loeme. Või vaidlused, kuhu me oma järjega ühes või teises teoses jõudnud oleme, sest kujutage ette, siit majast hakkab juba vaikselt paber otsa saama, mida raamatutele järgedeks panna!!! Rääkimta sellest, et aina raskem on iseendid sinna hiidkiirusel kasvavate makulatuurikuhjade vahele mugavalt sisse seada...
Mul on lugemishaigus jälle peal (ja, nagu alljärgnevast selgub, pole ma ainus omasugune!). Lihtsalt neelan teoste kaupa lugemisvara endasse. Ühelt poolt kannustab naistepäevane seminariettekanne takka ( vaja vanu loetud asju meelde tuletada), teisalt on mu haiguses "süüdi" hiljuti saadud uued raamatud.
Hea asi on minu puhul ju veel see, et ma ei suuda peaaegu kunagi lugeda vaid üht raamatut, ikka on korraga käsil mitu, (et mitte öelda mitukümmend).
Praegused seisud on igal juhul nii, et edukalt olen suutnud lõpetada vaid Justin Petrone`i "Minu Eesti", mille neelasin nädalaga, lektüüris aga hetkel paraleelselt veel ( teeme statistikat, mitut raamatut on inime võimeline korraga lugema):
Jan Kjaersatdi "Märgid, mis juhivad armastuseni"
Anatoli Nekrassovi "Lätted"
Urmas Laansalu "Maagilised taimed"
"Suur nõiaraamat"
Sandra Steingraberi "Mina olen ookean"
Kristiina Praakli "Minu Itaalia"
Tõnu Õnnepalu "Paradiis"
Äh, ainult seitse, ma mõtlesin, et olen siiski enamaks suuteline (aga seda asja annab muidugi kohe parandada - mul on lähimas ootejärjekorras veel vähemalt 2 teost, mis vaid ootavad kannatlikult, kuni need suvatsen lahti lüüa ja lugemisega algust teha ...)
Tegelt on ju veel tirtsu unejuturaamatud kah, nii et oma kõva kümnekas tuleb kokku. Kusjuures näib, et ka tirts on sama paljulugemise soone kõik "võlud" minult pärinud, ka temal on korraga lugemisel vähemalt 3-4 raamatut ( rõhk sõnal vähemalt!). Eile nurus ta, kas ta võib raamatukogust veel AINULT ÜHE raamatu juurde võtta, kuigi ta loeb hetkel juba täiesti iseseivalt nii Pokulugusid kui "Vanaema õunapuu otsas" + minu abiga veel W.Hauffi "Muinasjutte" (täitsa uskumatu, kui JUBEDAD need muinasjutud on, päris õudukad kohe, kus tegevusik toimub aina kummituslaevadel, vanades lossivaremetes, veri ja needused lendavad, inimesi karistatakse piitsahoopidega jalataldade pihta jne jne, aga tirts ütles, et talle VÄGA meeldivad need lood, mis minul, vanainimesel, ihukarvad püsti ajavad).
See toob meelde veel seiga, mis telekast hiljuti räägiti, et meie omamaine Nukitsamehe lastefilm olevat Rootsis alla 7-aastastele keelatud, (tõenäoliselt siis nende metsakollide ja -mooride stseenide pärast, mis võivad uuema aja võsukesi arvatavalt liigselt traumeerida). Minu tirts, kes on Nukitsameest vähemalt 3-4 korda juba vaadanud alates 3. eluaastast, teatas seepeale et "Onju emme kui me lähme Rootsis kinno, siis sa valetad neile, et ma olen juba seitsmene?" ... :)))
Ee... Kuhu ma oma jutujärjega nüüd jäingi, järg kaob käest, kui pole kaua blogistanud ja palju on tegelt öelda...
Ah jaa, et tirts on pärinud selle mitme raamatu korraga lugemise soone ja nuiab iga kord kogus käies uut juurde.
Nii ta siis avastab nüüd ühekorraga "Märkide ja sümbolite" maailma, joonistab uue teabe mõjul alasti indiaanlasi, siis haukab vahele paar lõiku "Imeveski" jutukogumikust. Tund hiljem on taas Pokulainel ( "Vaata, kuule, VAATA siis, kui sammaldunud see Puuko maja on!"). Vahetult enne õhtusööki on tirts taas koos Andyga õunapuu otsas ja loeb mulle sealt ilmekamaid kohti ette ( "Kas meie ei peaks ka mõnikord oma Oskarit harjama, et tal karv siidisem oleks, Andy ema teeb Belloga seda IGA NÄDAL!!") Ja enne uinumist susatakse mulle pihku need hirmsad Hauffi muinasjutud. Nüüd on veel ka Norra muistendid oma järge ootamas, aga need unustati eile õnneks minu kotti ja jäägugi need mõneks ajaks sinna. Ja muidugi ei saa unustada, et juha sügisest saati on pooleli veel ka Mustlaste muinasjutud ja Turovski "Sipelgast vaalani", aga need on riiulinurgas tolmu kogumas kuni hetkeni, mil on KOHE vaja neid jälle lugeda....
Seda ei pea vist enam isegi juurde seletama, et enam-vähem igaõhtuseks diskussiooniks on meil kujunenud pikad arutlused teemal, mida me täna õhtul unejutuks loeme. Või vaidlused, kuhu me oma järjega ühes või teises teoses jõudnud oleme, sest kujutage ette, siit majast hakkab juba vaikselt paber otsa saama, mida raamatutele järgedeks panna!!! Rääkimta sellest, et aina raskem on iseendid sinna hiidkiirusel kasvavate makulatuurikuhjade vahele mugavalt sisse seada...
kolmapäev, 24. veebruar 2010
Eesti sünnipäevaks
Jaah, isamaalisi laule on meil üsnagi ühe käe sõrmil üles lugeda ja kuulasin enamiku nende paremikust üle. Enim jäi kõrvu see laul. Kuidagi võimas ja rahvuslikult regivärsiline veel pealegi.
Toredat sünnipäeva, Eesti ja tublisid tegusid ka tulevikuks!
neljapäev, 18. veebruar 2010
Jäätee vangis
Uuh, olen viimased paar kuud olnud oma saareksee peal ääretumalt kodukeskne, (st vaid korra kuus linnas käinud).
Nüüd olevat meil kohe eriline vabadus - ametlik jäätee puha avatud ja autoturiste loendati eelmise nädalavahetuse aegu ikka mitmetes sadades. ( no ja oli ka - külavahetee muutus parajaks maanteeks, kus iga minuti järel keegi siia-ehk sinnapoole kimas).
Aga arvake ära- mitte igaühele ei too see kauaoodatud vabadusi kaasa. Nimelt seoses ametliku jääteega ei toimi enam praamiühendus kuigivõrd ja mina, va autota kodanik, olen puhta plindris. Nimelt oleks mul tarvis laupäeva hommikul/päeval linna saada ning sooviksin pühapäeva pealelõunal tagasi kodusaarele pääseda. Aga... Näri muru, praami justament nendel aegadel ei käi!! Laupäeva hommikul suvatseb praamikene end vaid linna poolt Sviby kehitada ning alles pühapäeva õhtul Rohukülla tagasi. Ehk siis risti vastupidiselt minu suundadele. Mistõttu polegi nagu ilma autonduseta võimalik nädalavehtusel linnas viibida. ...
Vastik, vastik, vastik...
Mulle jäävad loomulikult alles ka suurepäased alternatiivreisimise variandid:
a) hääletada ( talvel ja külmaga, ha-haa...)
B) matkata üle jää jalgsi ( veelgi "meeldivam", eriti teades, et ka tirts peab selle katsumuse koos minuga läbi tegema)
c) riputada kuhugi avalikku paika (nt poodi ?) välja kuulutus, et kui keegi hea inime läheb sel ajal linna poole, võtaks ehk minu ja tirtsugi pardale ...
vÕI siis hoopiski:
d) kopitada kodus ( kuni kevadeni, mil VÕIBOLLA tehakse graafik natukenegi INIMLIKUMAKS)
Saareelu "rõõmud" jälle, eksole :(((
Nüüd olevat meil kohe eriline vabadus - ametlik jäätee puha avatud ja autoturiste loendati eelmise nädalavahetuse aegu ikka mitmetes sadades. ( no ja oli ka - külavahetee muutus parajaks maanteeks, kus iga minuti järel keegi siia-ehk sinnapoole kimas).
Aga arvake ära- mitte igaühele ei too see kauaoodatud vabadusi kaasa. Nimelt seoses ametliku jääteega ei toimi enam praamiühendus kuigivõrd ja mina, va autota kodanik, olen puhta plindris. Nimelt oleks mul tarvis laupäeva hommikul/päeval linna saada ning sooviksin pühapäeva pealelõunal tagasi kodusaarele pääseda. Aga... Näri muru, praami justament nendel aegadel ei käi!! Laupäeva hommikul suvatseb praamikene end vaid linna poolt Sviby kehitada ning alles pühapäeva õhtul Rohukülla tagasi. Ehk siis risti vastupidiselt minu suundadele. Mistõttu polegi nagu ilma autonduseta võimalik nädalavehtusel linnas viibida. ...
Vastik, vastik, vastik...
Mulle jäävad loomulikult alles ka suurepäased alternatiivreisimise variandid:
a) hääletada ( talvel ja külmaga, ha-haa...)
B) matkata üle jää jalgsi ( veelgi "meeldivam", eriti teades, et ka tirts peab selle katsumuse koos minuga läbi tegema)
c) riputada kuhugi avalikku paika (nt poodi ?) välja kuulutus, et kui keegi hea inime läheb sel ajal linna poole, võtaks ehk minu ja tirtsugi pardale ...
vÕI siis hoopiski:
d) kopitada kodus ( kuni kevadeni, mil VÕIBOLLA tehakse graafik natukenegi INIMLIKUMAKS)
Saareelu "rõõmud" jälle, eksole :(((
Tellimine:
Postitused (Atom)