Paleontoloogiline mõte

Ma olen puitmööbli, kaltsuvaipade ja klaasnõude keskel üles kasvanud melanhoolne ja tundlik laps, kes on oma pelgupaikadest välja aetud.
Ma ei salli plastnõusid, mis oma mürgiseid kemikaale salamahti minu toitudesse lekitavad. Ma ei kannata nurgelisi, kolisevaid ja külmi metallriiuleid ega sünteetilisi vaipkatteid, mis vähimagi hõõrde korral oma vastikut staatilist elektrit mulle kehasse torkavad.
Ehk just sellest tulebki see suur ja äraarvamatu äng, pidev meelelolutus ning mõistmatud vihapursked minu seest? Ma lihtsalt igatsen taga oma linna ja maa vahelist piiripealset iseolemist, tahan tagasi turvalisse ja pehmesse lapsepõlve kodukoopasse, millest olen armutult välja kasvanud, rändama läinud ning viimaks suure ilma peal päris ära eksinud. Tahan tagasi koju, kus saaksin rahulikult oma piirilmades kiikuda, oleleda, peituda ja pühenduda...

On aeg iseendale

Mulle meeldib suvi ja eriti puhkuse aeg. Mulle meeldib teha asju omas tempos kulgedes, kiirustamata. Mulle sobib hästi, kui tegu jõuab rahulikult mõttele järele. Saab mõnusasti vaagida ja otsustada, kuhu ja kuidas teha järgmine samm.
Viimase hullumeelse aasta jooksul olen ajuti väga teravalt teadvustanud, et minu kõige suuremaks vaenalseks on energia- ja ajapuudus ning eriti väsimus,mis võtab kiiresti minult kõik pidurid ja piduriteta mina- see on ainult üks kaos ja häving nii minu ümber, aga eeskütt minu sees.
Ma olen puhkusel eilsest saati ning kavatsen seda olla augusti keskpaigani ehk täpselt nii kaua, kui tänane seadus ühele tavalisele haridustöötajale seda võimaldab. Ma ei kavatse selle kahe kuu vältel rabelda ega koormata end asjadega, mida mulle tegelikult teha ei meeldi. Ma ei kavatse hommikuti kella peale ärgata ega kuhugi kiirustada. Tööle ma ka siiski vaatamata vahepealsetele variantidele ei lähe, olgu nende finantsidega nagu on...
Ja peetagu mind pealegi egoistiks või rahvavaenlaseks, aga kui üks päev enne minu ametliku puhkuse algust üks hea ja tore inimene mind endale paariks päeaks appi palus tegema midagi, mis mulle apseluutselt ei meeldi, võtsin südame rindu, surusin süütunde selja taha peitu ning ütlesin talle ära. Kiirustamine, ajanappus ja sellest tulenev vaenulikkus nii enda kui teiste vastu on üsna üheselt mulle selgeks õpetanud- oma aeg ja oma olemine on väärtuslikum kõigest ja sellest tuleb kümne küünega kinni hoida nii palju kui vähegi võimalik.
Nii et sel suvel ma loen, tikin ja tantsin ning tegelen ka mul moel enese nii vaimse kui eriti füüsilise poole ülesputitamisega ja seda kuni augusti keskpaigani välja. Punkt.

Hõre maja

Tundub, et täiega õigus on neil, kes ütlevad, et inimene oma saatuse, katsumuste, karma õppetundide või ma ei tea mille eest ikka ei põgene küll....
Kunagi Vormsil elades olin ma hädas hiirte ja sipelgatega, kellega olin sunnitud aeg- ajalt ja oma tahte vastaselt eluaset jagama, aga kui ma naiivselt arvasin, et linna kolides olen sellest nuhtlusest prii... no siis mõtle veelkord. Sest uskuge mind, ma ei ole endiselt hommikuinimene. Ja see peab ikka väga hea põhjus olema, et ma vabatahtlikult kell 6 tööpäeva varahommikul asun magamise asemel blogipostitust kirjutama!!
Niisiis, tundub, et olen ebasoovitavate muiduüüriliste osas sattunud pigem vihma käest räästa alla või on olulised eluõppetunnid mingil moel jäänud ikka omandamata.
Linnamaja on ju ometi uuem ja eeskätt palju rohkem remonditud kui oli see, kus elasin saarel. Ometi on see uuem ja remonditum ka kordades hõredam. Ma mõtlen praegu, et seda maja ostes saime vist nelja kaitsva seina asemel endale ümber vaid mõttelised, sest N on siin elatud aja jooksul seina pannud nii uued tuuletõkke- kui soojustusplaadid ning lisaks ka nii sisemise kui välimise voodrilaua, uued aknad- uksed nagunii.
Ja ikkagi läheb igal kevadel minu jaoks üks hullumaja lahti, kui seinte seest hakkab igasugu putukalisi välja pugema! Hiidsääsed, sipelgad ja porikärbsed on siinjuures veel väga süütud olevused. (ja ma ei hakka praegu üldse põhjalikumalt rääkima talvedest, mil hiired vallutavad pööningu ja peavad seal oma igaöiseid jooksumaratone ning selle vahepeale ragistavad seinaplaatide või makroflexi või ma ei tea mille kallal, nii et lust kuulata, aga siis piisab peotäiest värvilistest graanulitest, et nad mõneks ajaks taltuksid...)
Jah, võibolla ma olen paranoiline ja teengi SÄÄSEST ELEVANDI, aga mina ei saa magada, kui magamistoas keegi seina sees krabistab. Ma tean juba eelnevatest kogemustest, et varem või hiljem ilmub sealt lagedale mõni jälk maipõrnikas või hiiglaslik rohutirts või jõletu karvane maamesilane... Otse minu magamistuppa, kus peaks olema turvaline ja õdus ja neli KAITSVAT seina ümber!

Mõni positiivne hetk ka sellest kevadest

Üldiselt on selle aasta märksõnadeks olnud üks lõputu stressamine, kiirustamine, otsustamatuse meeleoludes visklemine, hullumise äärel olev närvitsemine ja üldse on mul tunne, et enam rohkem emotsionaalselt ja vaimselt kurnatud ning erinevate tervisemurede küüsis vaevlev ei saagi üks inimene olla, kui mina sel aastal. Ent siiski ei ole kogu elu õnneks veel üdini mustades toonides ja et muidu kipub ikka ju halb heast enam meelde jääma, kavatsen selle kirjutise teha POSITIIVSETEST asjadest sel kevadel. Kavatsen olla endale omaselt lakooniline ja kohati veidi irooniline.
* Olen suutnud 3 aastat titendust- väkelapsendust vastu pidada ( okei, see ajab mu vahepeal täiesti hulluks ja ma ei jõua enam ära oodata, mil see laps juba suuremaks saab ja jonni asemel mõistuse keele kasutusele võtab, aga ikkagi...)
* Käisin elu esimestel Eesti meistrivõistlustel line- tantsus ning naasin sealt medaliväärilise kohaga!
* Olen viimaks ometi ühendust võtnud inimestega, kes on nii ammu kadunud olnud ja kellest olen mõelnud, et tahaks teada, kas ja kus ja kuidas ta on. Nüüd on need esimesed tähtsad kontakti otsimise sammud tehtud ja mis selgub? Nad on täiesti olemas, suuresti sealsamas, kuhu nad minust jäid ja nuta või naera- paljudel neist läheb oluliselt halvemini kui minul!!:((
* Korjasin omale emadepäevaks ise lilli, sest keegi teine seda ei teinud ( ehkki ma ei pea ennast sisimas absoluutselt heaks ning kõige mustamatel päevadel isegi mitte üldse laste vääriliseks emaks, oli lihtsalt tagaaias sirguvaid nurmenukke nähes tunne, et vot peaks oma üldise kibestumise kiuste need iseenda rõõmustamiseks vaasi korjama)
* Minu suur tirts tegi mulle see-eest imearmsa emadepäeva kingituse, mis pani mu peaaegu pisarateni heldima ( ja siis ma mõtlen jälle, et võibolla pole see emaks olemine mul ikka niiväga kehvasti välja tulnud, kui üks teismeline preili on nii üdini ARMAS, HEA ja MÕISTLIK kui ainult minu omakasvatatud tütreke seda on ja ehk ka väiksemast pudinast saab praeguste keeruliste aegade kiuste ükskord sama tore, asjalik ja mõistusega inimene...)
* Olen kohe- kohe suutnud terve aasta auto roolis oma rohelise lehe taga sõita nii, et ei ise ega kaasakondsed pole kriimugi kannatada saanud, auto küll paar väikest kriipsu sai, kui esimesi kordi hoovi ees manööverdades suutsin tagumise nurga vastu aiavõrku suruda (ja no ma ei hakka rääkima, kui palju mu närvid on kannatada saanud kõigi nende hommikuste kiirustamiste, keeriste ja ummikute sees ( jah, uskuge või mitte, aga ka meie väikelinnas on u 7.55 hommikul reaalselt võimalik ummikus istuda...), aga üldiselt on ses osas isegi päris hästi hetkel. Ma vähemalt ei lähe enam endast välja palja mõtte peale sellest, et pean jälle rooli taha istuma.
* Veetsin üle pika aja ühe väga toreda emadepäeva eelse laupäeva koos oma emaga. Oli meeleolukas sõit Kes- Eestisse, ema juurte juurde. Nautisime ilusat ilma ja head toitu ning teineteise seltskonda, istutasime lilli, koristasime kalmistul, kolasime laadal, laulsime autos poplaulukestele valjusti ( ja valesti:)) kaasa ning unustasime pea kogu päevaks oma argimured ja heitlused. Aitäh emme, selle imelise päeva eest!
* Ja lõpuks- eks sellegi üle ole põhjust rõõmustada, et juba enam kui 2 nädalat on kevad olnud nii ilus, soe ja mahe, kui see ühes maikuus üldsegi võimalik on. Ja olen enda võimaluste piires seda püüdnud nautida ning praegust õunapuude õiterohkust nähes võiks neilt ju loota rikkalikku sügissaaki...

Ma nägin viimast korda oma kuuski...

Te olite ilusad, pikad sirged ja sihvakad. Meie hoovivärava truud valvurid, esimesed tervitajad tulles, viimsed viipajad minnes. Milline õudne lagedus valitseb nüüd siin, teie laastatud kontvalgete kändude kohal...
Kasvatasite käbisid ja andsite varju vihma eest, Isegi suure tormiga ei kukkunud alla ainsamatki oksa. Linnud puhkasid teie okstes ja oravad silkasid ringi, rähn trummeldas ning tuul sasis teie kohevaid latvu.
Teid oli kolm. Kolm hinge, mis surid minus sel päeval koos teiega. Nii et endist meid ei ole enam olemas.
See oli aprilli viimasel laupäeval, kui ma teid aknast viimast korda nägin. Vaevalt pool tunnikest enne teie surma. Ilm oli ilus, linnud laulsid, päike paistis ja ma olin just ärganud. Valmis uueks kevadpäevaks. Kuni esimese sae vingatuseni.
Muutusin ärevaks ning alla trepile joostes oli mul kõik hoobilt selge. SEE sünge päev on siis kätte jõudnud. Olin seda ette teadnud, ette kurvastanud, vihastanud, pahandanud ja palunud, et teid alles jäetaks. Kõik kurtidele kõrvadele.
Hõikasin veel uksest, mis toimub. Ja sain saemehe tigeda sähmaka: "Võtan need kuradi kuused maha!" Oi, kuidas ma teda needsin, nende hoolimatute sõnade ja tegude eest. Ent mis see enam aitas.... Tundsin endas nii suurt ja jõuetut viha, suutmatust, pettumust, küündimatust, et see ei mahtunud kusagile ära.
Miski kivistus, kalgistus mu hinges, kaotasin osa endast. Jäin tummaks, robotlikuks. Korraga sain aru, et kõik need põhjendused, miks seda teha, on välja mõeldud, vaid ettekäändeks toodud. Ehk isegi mulle ette valetatud. Te jäite lihtsalt ühele tuimale inimtükile ette. See on tema maa ja tema otsused. 5 eurot kuusk, olgu maha võetud ja kogu muusika. Nii lihtne, kalkuleeritud ja loogiline, Nii must, vastik ja küüniline.
Ja ma tegin sisimas otsuse. Võibolla oleks seda pidanud juba varem tegema, aga nüüd on see igal juhul tehtud. Ootan veel vaid õiget teostamise hetke. Ei aita siin enam valgeks võõbatud seinad ega muu argine tühi- tähi. Sest mingi piir minus sai ületatud, millest poleks tohtinud iial üle astuda. See on meie lõpu algus. Nuta või naera.
Sellist meid enam ei eksisteeri. Need kolm hinge, kes pidid välja vedama lõpuni, surid sel päkesepaistelisel päeval minu pisarates. Mil kõmatasid valju raginaga vastu maad need kolm uhket tüve, igaühega kaasas minu kurbus, palved ja üksindus. Moel ehk teisel läksin siit nüüd ka mina.
Iga kord käis see ragin mul seest läbi nii, et jäin ka ise füüsiliselt haigeks. Selg valutab pööraselt sellest hetkest, mil viimane teist vapratest sae all langes. Ei saagi ennast enam sirgu. On see märk või juhus, ma ei tea.

Minu Eesti

Minu Eesti on maailma kõige üksildasem poolsaar täis kivimürakaid, kadakaid, metsmaasikaid ja nõmmeliivateed. Just seal veetsin ma oma elu ehk kõige õnnelikuma suvepäeva koos hingesugulasega, kes oli mulle vaid laenatud, kuid kellest täiuslikumat ei leidu kusagil. See on rukkirääkude rääksumist ja öösorride kurinat tulvil udune täiskuuöö, mil tundsin hinges nii suurt armastust ja täiust, et see peaaegu ei mahtunud hinge ära.
Minu Eesti, see on jõululaupeva varahommik lapsepõlves, kui taevas alles hakkab vaevu hahetama, ja ma ärkan köögist kostvate häälte ning lõhnade peale. Jooksen läbi jaheda esiku, paljad jalad triibulisel kalstuvaubal patsumas, ja peatun, unised silmad äkilisest valgussõõri jõudmisest pilukil. Ema on puupliidi all tule süüdanud, sealt levib juba mõnusat sooja, laual aurab portsealkannus äsja valmissaanud kakao ja suurräti alla kerkima pandud saiataignast levib isuäratavat kaneeli- ja pärmilõhna.
Aga minu Eesti on ka metsistuva aia rüpes tukkuv räämas maja, mille krihmu-krähmliste tuhmunud akende taga võib vilksatamas näha küüruvajaunud selga, kahtlustust ja vimma täis punetavaid silmi, käegalöömismeeleeolusid ja pidurdamatut allakäiguspiraali kesk suurt vabadust, sõltumatust ja üksindust, mis on osutunud suuremaks vangitorniks, kui keegi seda oleks võinud aimata.
Minu Eesti on võrgendkoidest vaevatud toomingasalust jalgrattaga läbituhisemine varasuvel ja seejärel jõudmine inimesteni, kelle olemasolust siin taeva all mul seni aimugi polnud. Seal on mätaskatuse ja kanajalgadega palktared, kus metsade rüpes peidavad end sokkudega kõnelusi pidavad metsavanad ja pikkade rasvaste juustega kõhetud kunstnikud, kes istuvad riietega saunalaval ning laulavad heliseval häälel rituaalseid palveid.
Minu Eesti- see on veel enne kümnendat eluaastat kaotatud kallis vanaema, kelle pehmesse sülle mahtus seni kogu mu maailma magus headus. Vanaema, kelle matustel tundsin ma esmakordselt leina tugevat haaret, mis tegi lauasa füüsiliselt haiget, ja ma nutsin seal väikeses rahvast pungil toas puusärgi juures seistes nii kaua, et tundus, et pisarad ei saagi kunagi otsa.
Aga minu Eesti on ka peale kurnavaid ja pingutust täis tunde kõhule pandud tumedate elutarkade silmadega väike märg lapsekeha. Ta on nii oma, et sellest lähem ei saa olla mitte keegi ja ma tean, et mu kunagi kaotatud kaitseingel on ringiga minu juurde tagasi jõudnud.
Minu Eesti on ööbikulaksutusest kaikuvad kevadised lepistikud, kus ma aasta aasta järel talviseks võluteeks nurmenukke käin varumas. See on pojengide ja jasmiinide lõhna täis suvised tagaaiad ning hallaeelsese kõrgesse rohtu potsatavad mahlakad õunad. Minu Eestil on kaugetest mälestustest pärit karge kaevuvee maitset, tahveluste valusat kriuksumist, jaanilõkete sooja praginat ja suitsukarmu, kuid täpselt sama palju ka värske koheva lumega kaetud männimetsa muinasjutuhõngu ning tolmavate suveteede kutset teadmatusse.
Minu Eesti on mälestused, mida ma ei taha enam kunagi meenutada ja on hetked, mille järele jään janunema alati. Need on lapsepõlvest pärit paigad, mis ajas kahanevad ja vahel päästmatult kaovad, aga on ka püüdlused ja ootused, mida kunagi täitumas näha loodan. Minu Eesti on tavad ja tõed, mida tahan edasi anda ka oma lastele, aga need on ka käitumismustrid, mille murdmine võib võtta terve eluaja.
Minu Eesti on kõik kunagi loetud raamatud ja vaadatud filmid, mis on minu olemist ja maailmapilti kuidagipidi mõjutanud. Aga minu Eesti on ka kummitavad halli täis päevad, depressiivsusele kalduv meeleolu ning võitlus oleluskriisidega. Seal on kogu kunagi kuulatud muusika ja tantsitud tantsud, mis on minu hinge ja südant rõõmustanud ning Minu Eesti on ka on kunagised sõbrad, armsamad ja töökaaslased, kellest enam ammu midagi ei tea, aga eeskätt on minu Eesti minu laste tulevikku vaatavad silmad, nende usud, lootused ja armastused.
Minu Eesti- see on inimene kõrval, kelle meeleolusid ja maitset suudan juba ukselävel kohtudes tajuda. Ta tuleb ühel talvisel päeval uksest sisse ja ma lihtsalt tean, et ta on minu inimene. Hea ja kerge on olla, nagu tunneks teineteist juba kaua. Ta istub üksildasel rannal mu kõrval luidete vahel ega ütle midagi, aga ma tean, mida ta tunneb ja mõtleb. Ta teeb rohkem kui räägib ja tema rahulikke hingetõmbeid kuulatades jään ma ööst öösse unne teadmisega, et ka käegakatsutav homne on tänasest paremana tulemas.

Halvastitõlgitud raamat(ud)

Tegelikult ei meeldi mulle üldse viriseda ega nuriseda ja eriti kurval meelel teen ma seda raamatute üle. Paraku, raamatu- ja lugemise sõber, nagu ma olen, ei saa aga ka virisemata jätta, kui tõlketekst niimoodi häirib, et oled sunnitud 18. leheküljel lugemise katkestama nentides, et halva sõnastuse ja kohmaka tõlke tõttu enam edasi ei saa...

Minul aga äsja just nii juhtus. Viimasel ajal olen hakanud enam krimikirjandust lugema, sest need lähevad üldjoontes kiiremini kui mõni sügavam põhjamaine autor, keda tegelikult enim armastan, kuid mida kodustest oludest ja tometustest tulenevalt hetkel nii palju nautida ei saa,kui tahaksin. Kui krimka on hea, võin selle paari päevaga läbi lugeda ja rahulolevalt nentida, et taas on väike seiklusmoment ja lugemiselamus käes.

Seekord aga jah, mul nii hästi ei läinud. Võtsin raamatukogust ühe uuema aja krimka, tutvusin sisukirjeldusega, mis tundus piisavalt põnev, ja et tegu oli ka tuntud kirjastuse ja- sarjaga, haarasin teose hoobilt kaasa. Kodus lugema asudes tabas mind aga pettumus- tegu on Patricia Highsmithi romaaniga "Hädavares" ( tõlkinud Maia Planhof, toimetanud Milvi Teesalu).

Et end paremini välja elada, toon mõned kohmakused mainitud teosest siinsamas ka välja- mis teised arvavad, kas on ilus ja ladus eesti keel või on oskamatu (otse)tõlge, mida üks keelest lugupidav inimene lugema ei peaks?

//...ta silmitses huvitult posterit, millel poolalasti naine näitas oma reit...// (lk 7)

// "Kui sa arvad, et ma Edwardi suhtes meelt muudan," alustas naine erutatult ja uhkelt, "siis sa eksid. Ma ei muuda seda kunagi."...// (lk 9)

//Peatee kollakas valguses kõndides vaatas ta end üle, otsides verd, ega näinud midagi, välja arvatud veri kätel. Ta nühkis kõndides käsi hajameelselt kokku...// (lk 10)

// "Sa võisid ju näha, et vihma sajab, loodan ma," märkis naine.// (lk 11)

//Ei, kuid hullumeelsus on raisata aega ja energiat, kui vähese intelligentsusega oleksid saanud algusest peale õige tee valida!" Walter hoidis end tagasi Clarale ütlemast, et naine raiskab rohkem energiat kui tema.// (lk 14)

//"Mul on väga kahju,"ütles Walter naisele.

"Miks, ma arvan, et ta on jumaldusväärne," vastas naine// (lk 17)

// "Mina elan luksuslikku elu, aga vaata sind!"

Ta vihkas koera, sest koer ei saanud Clara puhul midagi valesti ja tema midagi õigesti teha.// (lk 18)

Kusjuures tegelikult on tõlkija Maia Planhofi nimi mitmetest halbade tõlgete arvustutest kordi läbi käinud. Veider, et kirjastused sellest omi järeldusi ei tee. Eks ise sain ka targemaks, et peab tõesti hakkama tõlkijate nimesid vaatama, enne kui raamatu ostad või laenutad ja kui juba oled kuulnud, et üks või teine tõlgib halvasti, ei tasu seda enese ärritamiseks lugema/hankima hakatagi. Ainult ma ei saa aru, kus on siiski toimetajate töö, et neid ilmselgeid vildakusi tekstis ei märgatud, parandatud, neile tähelepanu ei juitud?

Ma tõesti muretsen meie uute põlvkondade hea eesti keele oskuse pärast. Annaks taevas, et need halvad tõlked meie raamaturiiulitelt ühel päeval ära koristatakse. Või mis oleks, kui kusagil hakataks avaldama nimekirju halvasti tõlgitud raamatutest, mida kindlasti üks endast lugupidav ja emakeelt väärtustav inimene avama ei peaks? Ka minu blogilugejad on teretulnud siinses kommentaariumis oma halbu kogemusi jagama. Teeme ühise nimekirja!

Ise teen siinsamas algust:

Highsmith, Patricia "Hädavares". Eesti Raamat 2014. Inglise keelest tõlkinud Maia Planhof.

Sebold, Alice. "MInu armsad luud": Pegasus, 2004. Inglise keelest tõlkinud Tiina-Mai Nõmmik

Üka lastraamat oli ka kunagi aastaid tagasi, mingi muinasjutu mugandus, aga seda ma enam nii täpselt ei mäleta. Mõtlesin tollal, et on lihtsalt üks kommertsväljaanne ja õnneks on lastel võimalik lugeda ka originaali ning sestap endale seda meelde ei jätnud.

Eks see nimekiri ole algselt mul nii lühike seetõttu, et olen oma lugemislaua suhtes üsna valiv ja teatud kirjastuste ( nagu nt Ersen ja Sinisukk) väljaandeid põhimõtteliselt ei puutu, sest raamatukogus töötatud aastate jooksul nägin neis isegi pealiskaudse tutvumise käigus nii palju trükivigu ja tõlkejubedusi, et tean juba ette, mida peab vältima. Odavatest, pehmekaanelistest "sopakatest" ( Sandra Brown, Barbara Cartland jt) tuleks samuti kauge kaarega mööda käia.

Seda enam oli ebameeldiv üllatus, et ka Eesti Raamatult ilmub siiski halbu tõlkeid...

Metsmaasikane

Jaaniõhtu Saxby rannas. Tuuletu, soe, ergavpunse loojanguga. Esimeste metsmaasikatega majaka all. Tumendavate rahnudega peegelsiledas vees. Rahu ja kutse ning meeli rahustav meditatsioon otse rannas, mis siidpehmelt hingele pai tegi. Jaanijärgne esimene rännak maasikametsades, mööda pooleldi kinnikasvanud metsasihte, veel natuke koledaid lageraieid, aga neid ma pigem ei meenuta. Väga-väga tugevad märgilised energiad ühes erilises kasetüvedega metsatukas. Ah, minu saar ja minu unelmad, mis järelejätmatult aina jälitavad ja ilma igasuguse ettehoiatuseta selja tagant täie hooga ründavad!

Teine tulemine juuli keskel. Veelgi võimsam, ent kammitsetum kui eelmine. See tuttavlik südasuvine soojus, keskpäevase päikese palav paitus, kuivanud üheksavägiste rootsud metsalagendikel, õitsvad-uimastavad hobumadarad ning angervaksad kõikjal, kuhu vaid pilk ulatub ning nina hingata jõuab. Ja uued ning vanad raiesmikud, jah, need on tõesti nüüd valminud metsmaasikatest tulvil.

Vanade pärnadega salapaigas on ka kukeseened omal kohal, oma iseäralikus nõiaringis ootel ja kutsuvad. Ainult täna metsa ja korja. Sinna mahaununenud siniste otstega käärid, eks seegi ole märk. Loodetavasti leiab need just see, kellel vaja.

Ning viimaks ometi- Borrby,taas minu lemmikrand minu lemmiksaarel. Kare-lõikav rannarohi, soolakalt lõhnavad mereiilingud, hunnitu nõmmeliivatee, mille hõng saabus sõõrmeisse veel enne kui rooli tagant jõudsin välja vupsata. See eriline rand, hele rannakarpide ja peene kiviklibuga tembitud liiv, kuhu varbaidpidi tundideks võib sisse kaevuda ning kogu maailma kiiruse ja hulluse unustada. Üksik randtiir, kes otse meie kõrval kaldaäärsest madalast veest häirimatult omale õhtuoodet püüdis. Lastetu luigepaar laisalt mööda loovimas.

Siis veel vanu armsaid radu, vaikelulisest pealelõunast õhtupoolikusse kalduv aeg ning lõhnad, värvid ja tunded, mis seoses sellega metsades muutuvad. Sügavamaks, hurmavamaks, müstilisemaks. Veel veidi maasikaid ja seeni. Tundsin end juba natuke röövellikult, sest tahtsin selle ainsa suvepäeva jooksul võtta oma kunagistelt kallimatelt metsadelt nii palju kui võimalik. Muidugi tänasin ma neid oma hinges kordi ja kordi, et nad on endiselt head ja helded mu vastu, et mu nii avasüli vastu võtavad. Nostalgia, tänulikkus ja igatsus olid minus läbisegi. Ja muidugi lõppematu rõõm olla taas veidike oma saarega koos. Oma unelmatega. Mälestuste, meenutuste, lootustega. Ja siiski elades just praeguses hetkes. Täiel rinnal.

Praegu, paar päeva hiljem neid ridu kirjutades ja kogu ilu meenutades tukusuvad aga mu kõlarites taas ühed vanad ja samuti täiesti ajatult unustmatud lemmikud Sügispoeedid.

Ime-imeline elu!

Meenutusi õpetajast

Mul on väga vedanud, sest surm pole seni mind kuigi sageli lähedalt puudutanud. Nüüd siis jälle. Saab aina selgemaks, et mida aeg edasi, seda paratamatum ja sagedasem see jäine hinguski olema saab, sest ühes minu endaga vananeb paratamatult ka minu tutvusringkond.

Sinu surmast kuuldes, armas kunagine õpetaja, tabasid mind kummalised mõtted ja tunded.. Mitte kurbus ega ahastus, sest selline sõnum ei jõu kunagi korraga kohale.

Segadus oli ehk esimene asi. Sinu nimi ja number telefonis. Viimane kõne tehtud 2. juunil ehk vaevu 3 nädalat enne, kui Sa teisele poole läksid. Sinu nimi mu Facebooki sõprade seas. Viimane sõnum saadetud märtsi lõpipäevil, sünnipäevaks. Mida nende kontaktidega teha,? Sa ei vasta enam kunagi telefonile ega ava oma Facebooki lehte, ometi ei tõuse käsi neid kontakte kustutama. Mõned inimesed on saatnud su ajajoonele kaastundeavaldusi, küünalde ja mustade lintidega ehitud pilte. Kummaline ja võõristav,, kes ja mil moel neid küll lugema peaks?

Järgmisena saabus kahetsus. Omaenese tegude, kuigi rohkem küll vist tegematajätmiste , aga eeskätt just mõtete pärast. Kuidas ma küll aru ei saanud, et sa olidki tõsiselt haige, et sul pidi olema selle kõrvalt hirmraske nii vapralt edasi olla, suhelda ja tegutseda. Ilmselt võitlesid sa kaua, ja distantsilt vaadates on selge, et jäid selles võitluses ajaga aina enam ja enam alla. Paraku ka aina enam ja enam üksi. Jah, paraku tundus paljudele lihtsam selg keerata, kui avasüli mõista. Kergem oli minemata jätta kui minna. Mugavam kritiseerida, kui sügavuti mõelda ja analüüsida. Ent kahetsus nagu ka kõik muu maine tühisus on praegu juba lootusetult hiljaks jäänud. Siiski, siin ja praegu Sind meenutades, Sinu järelhüüdesse sobilikku muusikapala otsides püüan olla mitte liigselt kurvastav ega leinav, sest tean et Sulle poleks see meeldinud.

Sa olid minu õpetaja. Veelgi enam, ka põlvkondade siduja, sest olid kogu meie pere naisliini õpetaja. Sinu karmi ja õiglast kätt said tunda nii minu ema, õde kui tütar. Kui nii võtta, olime miskil alateadlikul moel ju päris lähedalt seotud. Need mõjutused, mille Sinu kaudu sain, on olnud teatavas mõttes vägagi elumuutvad ja -määravad.

Enim õppisin Sinult analüüsimisoskust, loomingulisust ja kriitilist meelt. Nii enda kui teiste suhtes. Ka täpsus, nii keeleline kui käitumuslik korrektsus, samuti julgus olla siin ja praegu just see, kes ma olen, kuuluvad Sinu õpetuste raudvarasse.

Varateismelisena Sinu käe alla sattudes olin esimestes tundides päris kohkunud, sest Sa ei sarnanenud ühegi varem kohatud õpetajaga. Sa ei olnud levinud mõistes pedagoog, kes oma oleku, käitumise ja ütlemistega oleks olnud noorele neiule ideaalseks eeskujuks. Ei tilkagi raamatutarkusi, mitte hetkegi pedagoogilisi näpuviibutusi ega moraliseerivaid korralekutumisi. Pigem voolas Sinust puhast elutarkust, ehtsat kogemust ning selle kõige läbi avanes üks täiesti teistsugune, salapärane ja lummutislik maailm. Jah, olin pisut kohkunud, aga vähemalt samavõrd ka vaimustatud. Omal moel õpetasid väga palju, väga teistsuguseid asju, andsid teistlaadseid kogemusi, eesätt ehk just maailma ja inimeste eripalgelisuse, mõistmise ja mõtestamise osas, aga iseeneses kandsid Sa ka laiema kogemise ja inimhinge avaruse lõpmatut, ehk isegi veidike slaavilikku mõõdet.

Lihtne Sinu tundides ei olnud, sest Sa olid nõudlik, iseteadlik ja otsekohene. Nendes tundides polnud kunagi määravaks akadeemiliselt etteantud aeg, mis vägagi sageli neid raame venitas ja ületas, vaid sisu ja kogemus. Sa olid paljusõnaline, emotsionaalne, vahel ehk isegi pisut üleolevat aus, Sinu arutlusi ja sõnavõtte, mis sageli ekslesid esiti ülesvõetud teemast kilomeetrite kaugusele, olid vahel raskesti jälgitavad ja mulle, noorele ja rohelisele, ajuti ka üsna häguselt mõistetavad ( eriti kui õhtutund juba hiline ja hall sigaretivinu, mis Sind küll igal hetkel saatis, juba minu üle võimust hakkas võtma), ent siiski olid need tunnid ja olemised silmaringi avardavad ning harivad.

Sa andsid uue mõiste nii sõnale kui liikumisele, nii väärtuslikule kui väärtusetule nii elus kui laval. Sinu pärusmaa ja valdused olid kunstvalgus, kostüümid ja lavataguste hämarus, tekstipaberite rasked kuhilad ja grimmitubade puudrine hõng, suhete dramaatika nii paberil kui rambivalguses. Sinu lavastused olid sageli pisut raskepärased, sisutihedad, elulised, vahel isegi pisut morbiidsed, ent alati mõtlemapanevad ja väljakutseid esitavad.. Kui vaid meenutada mõningaid meeldejäävamaid, siis esimestena kerkivad silmade ette "Bernards Alba maja"; "Tulirebased"; "Mets piirab linna"; "Gulliveri reisid", "Revident";"Enesetapjad". Ega kõik kindlasti hetkega meenugi...

Paljud on ahastuses, et Sa läksid liig vara, olles vaevu mõni aasta üle viiekümne. Kuldses keskeas, teotsemised ja projektid alles pooleli. Ometi sai Sinu elutöö just nüüd tehtud. Jääb vaid loota, et keegi võtab Sinu teatepulga üle, et edasi vedada nii teatrit, noorte innustamist- õpetamist kui kultuuriüritusi siin pisikeses provintsilinnas.

Muusikavalik, mis meenus seoses ühe eelnimetatud noortetükiga, peaks igati Sinuga sobima nii oma stiililt kui sõnumilt.

Head teed Sulle sealpool pilvi, kallis õpetaja!

Seisund

Olen hakanud viimase aastaga kummalisel kombel taas Vormsit igatsema. Eriti tihedate lainetena on saar mind kummitama hakanud just suvepoole.
Tean ju tegelikult, et see pole midagi väga totaalset ega põhjapanevat. Heal juhul on see ehk veidi nostalgiline, pisut melanhoolne, ent paljuski ka asju ja olukordi ilustav igatsus, umbes nagu nutetakse aeg-ajalt taga alatiseks käestkadunud lapsepõlve. Need otsused on juba pöördumatult tehtud, uksed suletud, sillad põletatud. Edasi mindud.

Teine asi on see, et mingis mõttes on mul ligipääs saarele ikka veel olemas, kui seda soovin. Kõik need paigad ja sopid, millega olnut meenutada, kus nostalgitsedes käia, on olemas ja ehk veel veidike ootelgi. Ainult et... tjah, on paiku ja on inimesi, keda enam samal moel ei eksisteeri. Minu jaoks. On üksindused ja lahtiolemised, mis ei saa enam kunagi samaväärsetena tagasi tulla. Ma ei ole enam rakuke sellest saarest. Vähemalt mitte samal moel, nagu seal elades ja hingates end tundsin. Mul ei ole seal enam seda päris-päris oma paika, tegutsemist ega olemist. Ja juba ainuüksi see teadmine ängistab.

Eriti teravalt tundsin seda eraldiolemist eelmisel suvel, kui olime ühel väikesel õhtusel olemisel, kus minu jaoks oli kõrvu täiesti võõrastega ka omajagu saareelust jäänud (pool)tuttavaid. Teretasin või noogutasin ikka ühele ja teisele, osadele vaatasin lihtsalt pingsalt kuklasse, et ta pöörduks. Aga ju ma olin liialt ebalev või udune või haihtusin lihtsalt nende jaoks rahva seas õhku, sest üsna paljud neist ei vastanud, ei teinud tundmagi. See oli häiriv tõsiasi, sest minu jaoks elas saar oma tavalist, üsnagi muutumatut elu edasi oma muutumatute, tuttavlike inimestega. Aga mina, kes ma alles paari aasta eest olin isegi toimetav osa sest meretagusest rakukesest, olin neil juba meelest läinud. Nagu poleks kunagi seal olnudki.

Ainus asi, millega end lohutada, on uitmõtted sellest, et võibolla ühel päeval olen ma seal tagasi. Võibolla hoopis teistsuguses rollis, kui kunagi sealt ära tulles. Aga võib ka olla, et hoopis milleski üsna sarnases. Mõtted ja unistused ses osas juba on. Aga las aeg teeb vankumatu kindlusega siingi oma tööd.

Ma ei ole selline ema

Seik tänasest hommikust: Tuleme rõõmsalt pisipõnniga ülevalt magamistoast, et hakata oma tavalisi hommikusi toimetusi tegema. Elutoas avastan, et meie pliiatsiteritaja kogumistops on pilgeni täis. Kui seda tühjendan, märkan, et suur tirts on sellega jälle oma kulmupliiatsit teritanud ( kuigi olen aina korrutanud, et ära sellega tee..) ja kogu tera on paksult musta plögaga koos.

Ja paraku mitte ainult tera. Ka köögikapipealne. Ja elutoa laud. Põrand ka.

Kõige hullem, et see must plöga ju kleepus ka igale poole mujale. Nagu nõudepesusvammile, mis kogemata köögis nurkapidi ollusega kokku puutus. Seeläbi said mustaks omakorda minu sõrmed. Ja ka pisipõnni käed ja jalad, kes köögikoristamise aegu (mil ma elutoa "reostust" veel avastanud polnud) seal jõudis paar kiiremat mängutuuri teha.

No nii ma seda asja ei jäta, kihvatas mul sees lauda ja põrandat nühkides. Pisipõnni kraani all pestes hakkasin juba tiraadi paika panema, mis ma nüüd kõik oma suurele võsukesele ütlen... Ikka (oma ema) stiilis, et võtan sul kogu kosmeetika käest ära kui sa... ja nüüd koristad karistuseks kogu nädala üksi tervet majapidamist... ja enam ei osta ma sulle ühtegi asja, sest sa... ja kuidas sa ometi ei mõtle, et pisipõnn võib ju...

Siis juhtusin külmkapist mööduma ja leidsin sealt vaagnatäie eile suure tirtsu poolt tehtud tiramisusid.

Ehh, ei läinud ma kuskile. Mõtlesin magusat mugides, et olgu tal ikka koolivaheaeg nagu peab ( et saab hommikul ikka nii kaua magada kui tahab ega pea ema näägutamise peale ärkama) ja eks ma selgitan, soovitan ja räägin siis, kui tirts ise oma toast kord tuleb.

Kuidagi ei kipu ma oma lapsi noomima ega näägutama. Eriti selliseid, kes keset arginädalat viitsivad tunde vabatahtlikult köögis magustoitude, muffinite ja muude hõrgutiste kallal vaeva näha. Ja on üldse igas mõttes tegelikut väga tublid, ( ainut et natuke teismelised, aga seegi iga saab ju kord mööda).

Ütelge nüüd, olen ma sellepärast selgrootu ema? Äraostetav ema? Liiga leebe ema? Põhimõteteteta ema?

Ei, eeskätt olen siiski oma lapsi armastav ema.

Ära sõnusin...

Tegelikult oli mul kena plaan teha uus sissekanne teemal, kui toredaks on muutunud minu kodusistumine 1,2 aastasega, mil seda lõpuks saab tõesti juba ka natukene vanemapuhkuseks nimetada ja lapse sirgumist võrreldamatult rohkem nautida, kui veel aasta eest. Et ta toimetab pool päeva agaralt oma asjadega mööda tuba ja mina saan viimaks ometi jälle pisut lugeda, kirjutada, blogida! Ja pealelõunal juhtub vahetevahel, et saan sel ajal veelgi otsesemalt lõõgastuda. Kiitsin üleeile hommikul ka N-le, kui tubli tütreke meil ikka on, kes nii hästi ja rahulikult öösiti magab ja ma usun, et nüüd niimoodi jääbki....

Juba samal õhtul võttis pisipõnn mul sõnasabast ja tegi mulle väga demonstratiivselt selgeks, kui hea magaja ta EI OLE! Kui õhtune uni veel enamvähem tuli, siis punkt kell 03.00 öösel oli piigal silm lahti, jorin valla ja no ei aidanud siin ussi- ega püssirohi ( või kui, siis ainult veepudel), kära ja maadlemist jagus tervelt kaheks õnnistatud unetunniks.

Sellel ööle järgnenud eilne päev eriti rõõmus ei olnud, ei mulle ega pisipõnnile. Nagu kiuste, pööras ka ilm end taas tuuliseks, pilviseks, vihmaseks ja ega need äraõitsenud pruunid sirelid akna taga samuti silma eriti rõõmusta. Piiga oli väsinud ja pahur ja aina jorras ( ega maganud päevaune ajal silmatäitki!), mina olin magamata ning suutsin imelühikese ajaga muutuda kannatlikust, naeratavast ja leebest emast kannatamatuks, närviliseks ja pisardavaks kodukanaks.

Ehk et ei maksa siiski enesekindlalt sõna võtta teemadel, mille 100% paikapidavust sa ise kuidagi garanteerida ei saa ja see unepuudus on minule üks hukutav nuhtlus...

Autokoolist ( mõni kool on raskem kui teine)

Elus on alati teatud hulk asju, mille tegemiseks peab ennast rohkem või vähem sundima. Ja pidevalt endalt küsima, miks ma sellega ennast üldse vaevan? Oma hingelt olen ma rohelise mõtteviisiga, romantiline ja arvan, et jalgsi või rattaga liikuda on tervislikum ja ökom kui kütustega ja üldse... Fred Jüssit tsiteerides: selle auto metalli pole veel üles kaevandatud, millest minu auto kord tehakse. Jah, ilusad ja suured sõnad, tegelikkus paraku on see, et kui tuleb külm, pime ja lögane november ja jaanuar ja märts, siis ma nii ökolt ei mõtle. Soe ja mugav salong, sinu lemmikmuusika kõlarites tümpumas ja koduni on vaid 5 minuti tee sõita.. Hmm.

Palju paikapanevam argument on minu jaoks see, et mul on nüüd 2 last, keda vaja kooli, lasteaeda, trenni, kinno ja kuhukõikeel viia, Nagunii. Ja mul omal ju ka- trennid ja üritused ja asjad. Kaua see minu tubli N üksi kõike jõuab.

AGA:

Mina ja autod pole kuigivõrd sobima loodud, olen selles jätkuvalt veendunud, kuigi ( tundub kohati, et puhtalt enesepiinamiseks) võtsin sel aastal taas ette kadalipu, mille lõppeesmärk oleks saada eneselegi tasku lihtlabased B-kategooria juhiload. Nagu tuhanded teised inimesed seda mängleva kergusega suudavad. Miks siis mitte ka mina....

Seda kõike alustasin ma kusjuures teadmisega, et autojuhtimiseks pole mul vähimatki annet. Või geeni, kui soovite.Olen uimane, aeglane, ebakindel, reaktsiooni pole ollagi, ratta-, rooli ja mootorikauge, kiirusekartlik. Sest ka peale 20 kohustusliku sõidutunni läbimist on nii auto tagurpidiajamine kui – parkimine minu jaoks täelik hiina keel. Igalt väksemagi kallakuga paigaltvõtmiselt suudan endiselt tagasi vajuda. Mõnel ristmikul sureb auto vahel ikka veel välja. Pimedad nurgad ajavad ikka ihukarvad turri ja närvi püsti. Ja ka tühjal laial tänaval ei ületa mu autospidomeeter naljalt 30km/h. Maanteel siis 75 km/h. Kui just sõiduõpetaja ei käsi. Ja tema sõnul on see liiga aeglane liikumiskiirus ühtlases liiklusvoos. Takistan teisi liiklejaid. No kuhu neil kõigil ometi nii kiire on?

Vimases sõidutunnis sain lisaks teada "toreda" tõsiasja, et olen oma sõidutundidega nii kaua aega viitnud, et aprilli algul edukalt sooritatud teooriaeksam on nüüdseks aegunud Ja et iga lisasõidutund maksab 17 eurot. Ohh, milline motivatsioonilangus....:((

Siiski, mu sõidõpetaja oli mõistev ja ütles, et kuna ta ise nagunii juunis puhkab, saan veel kuu armuaega, et koos isikliku instruktoriga endale need logisevad kohad sõidus selgeks teha. Ja juulis tulevad kontrollsõidud, kas ja kuhu olen arenenud ja kas võib mind millaski juba eksamile ka viimaks saata.

Jah, tegin mõttes kindla plaani, kogu juunikuu vähemalt 3-4 korda nädalas muudkui sõidan ja teen aina kõik ohtlikud kohad uuesti läbi ja lisan vähehaaval kiirust ja harjutan ja harjutan ja harrrrjutan tagurdamist ja parkimist, nii kaua kui see ükskord tulema hakkab. Ja N-i peale ei ärritu, sest tema ainult õpetab mind oma vabast ajast ja tahtest ja raske on mul ainult iseendaga läbi saada.

Arvake ära, palju sellest plaanist tänaseks hetkeks, mil juuni on enam-vähem poole peal, teostunud on? Oleme sõitmas käinud 2 korda ja sedagi suure surmaga. Ehk et tegelikult on mul motivatsioon rooli taga olla vähem kui absoluutne null. Ma tahaks alla anda. Minema kõndida. Nutma hakata. Käega lüüa. Aga ma ei saa. Sest aega ja raha ja mida kõike on sinna alla juba liiga palju pandud, et nüüd kõrvad lidusse tõmmata ja öelda, et ma ikkagi tegelt üldse ei tahagi neid lube.

Ajas muutuvast ja muutumatust

Mõnikord on hea niisama vanu radu kõndida ja näiliselt mitte midagi mõelda. Ja nagu pooljuhsulikult tulevad siis pähe seosed mineviku ja tuleviku, olnu ja oleva vahel. Nõnda saigi ühel tuulisel ja jahedal suvepäeval ette võetud väike käik unarule jäetud teedel. Vaatasin, ja meenutasin- siin oli kunagi vanadest palkidest sild, mida praegu meenutab vaid savisesse pinnasesse tallatud väike looklev rajake võsaakasvanud kraavini. Taamalt paistis kunagi otse üle pillirooväljade linna tornidega siluett, aga praegu laiutavad seal oma hambulisi lõugu vaid ehitusprahi kuhilad.

Kõigel on kõigega seos, ütleb rahvasuu. Ja just seda adusin minagi noil linnatagustel lapsepõlevradadel ja tühemaal uidates taas. On nii loomulik, et ajas kõik muutub- muutuvad inimesed ja nendega ühes ka paigad nende ümber. Ometi on kuidagi kahju, isegi, kui see muutus ei ole suur ega mõjuta näiliselt kedagi. Vähemalt siin, sellel hüljatud maalapil, linna mitte ehk just kõige atraktiivsemas linnaosas.

Pisut teisiti on lugu aga suuremate looduskooslustega. Ma küll ei ela enam mitu aastat Vormsil, ometi on mingi lahtipäästmatu side selle saarega alles. Külastan nüüd oma kunagist kodupaika vast nii mõne korra aastas, enamasti ajavahemikus hiliskevadest varasügiseni ja siis püüan seal ikka vanu, tuttavaid radu käia, üle vaadata, sisse hingata ja nendega hetkeks taas üks olla. Siis aga on eriti kurb ja valus, kui avastad, et taas ja taas on mõni suur tükk vana metsa armutult maha raiutud. Need paigad ilmuvad kiilaste ja karjuvalt mahajäetutea siin- seal saare teede ja põldude ääres aina uute lahmakatena esile. Võib ju õlgu kehitada ja mõelda, mis see väikese inimese väike nostalgia ja hingevalu loeb, mis see mõni seene- või marjavälu ees või taga ikka muudab, küllap metsaomanik ise paremini teab, kuidas oma varadega majandada.

Õnneks aga ei ole ma saarel ainus inimene, kes arutu raiumise pärast oma südant valutab. Vast nii nädalakene peale viimast saarelkäiku ja eriti nukrat vaatepilti ühe Borrby põllu veeres tuli kõne kohalikult poliitikult ja jahimehelt, kel sama koorem hingel- miks lubatakse teha lageraiet saare keskosa metsades keset suurt suve, mil enamikul metsloomadel ja- lindudel on pesitsuaeg? Kuhu on neil minna, kus on neil oma pisiperet kasvatada, kui armutu laastamistöö käib mööda muidu rahulikku ürglaant äkki ööd ja päead edasi ja tagasi ning ka rannaäärsed roostikud ei anna enam ei varju, põgenemis- ega rahulootust, sest igal pool on ees kariloomad ja elektrikarjused? Saarel on teadupärast piirid, erinevalt mandrist, kus loomadel laiemalt liikumisvõimalusi ja nii on inimene nad oma suures ahnuses ja teadmatuses lõksu püüdnud.

Edasi sai oma murega pöördutud looduskaitsega paremini kursis oleva asjatundja poole, kes lubas asjaga edasi Keskkonnaametisse minna, kust omakorda anti lubadus võtta muudatusettepanek arutusele ja ehk muuta isegi väikesaarte seadust lageraiete tegemise osas. Ootame ja lodame kiiret tegutsemist ja peatseid muutusi sel alal.

Siiski, olen ikka ja jälle tabanud end mõttelt, et kui ühel hetkel peaksin valima inimese või looduse kestmajäämise vahel siin päikese all, valiksin looduse. Miks? Sest oma hinges olen ma rohkem looduse kui inimese poolt, ja mida aeg edasi, seda enam. Võibolla olen ma rumal või naiivne, võibolla ei passi minu mõtteviis mitte kuidagi tänasesse, vahedalt kalkuleerivasse maailma, kus suudetakse mis iganes rahasse ümber vahetada, aga iga kord, kui näen või loen kusagilt mõnd totrat või kalki teguviisi, mis on kõigiti vastuolus looduse loomulike rütmidega ning ajendatud ilmselgelt inimese puhtast kasumiihast, kihvatab minu sees miski. Okas jääb hinge ja süda valutama alati looduse, mitte inimese pärast.

Mitte kuidagi ei suuda ma mõista kedagi, kes tuleb keset juuliööd ( jah, justnimelt kusagil 00.30 öösel) hiigasliku niidukiga saare südamesse põldu niitma, tohutu latern nagu kükloobi silm ees eredalt hiilgamas.. Mitte ühtki mõtet ei liigu tol niitjal vist sel hetkel loomadele,lindudele ega pisimutukatele, kes sealsamas niidul parasjagul puhkavad, toitu otsivad, pesitsevad. Kuhu neil sealt unesegase ja ehmununa varju minna on, kas keegi neist üldse selle koljati alt eluga pääseb...? Mis tunne sul, niitja, endal oleks, kui keset rahulikku südaööd tuleb mingi monstrum ja su majakese koos sinu endaga uppi lükkab? Jah, võibolla kõlavad minu viimased laused siin liiga emotsionaalse ja dramaatilisena, aga tahan jätkuvalt uskuda ja loota, et meie maailm on siiski veel tasakaalus ja et varem või hiljem saavad need niitjad ja raiujadki looduselt oma teenitud palga. Ja seda mitte ajas kaduvas rahas, vaid milleski hoopis igavikulisemas.

5 aastat

Aeg-ajalt juhtub, et käin oma siinses blogis veel nostalgitsemas, asju üle lugemas ja tagasi vaatamas, mida ma tegin ja mõtlesin ühel või teisel ajahetkel oma saareelus. Vaatan kahjutundega oma blogrolli- kui palju toredaid blogisid, mida kunagi järjepidevalt lugesin ja sealsetele kirjutajatele kaasa elasin, aga nüüd enam kuidagi ei jõua. Vahel vilksab peast läbi mõte, mis oleks kui...? Kui hakkaksin isegi uuesti blogima, oleks nii tore, vabastav, oma mõtteid ja muljeid taas jagada, aga... Tjah, on nii mõnigi aga. Näiteks jagan oma reaalset elu praegusel hetkel rohkemate inimestega kui 5 aasta eest. Tekib küsimus, kas ja kui palju ma nende tegemisi peaksin kajastama, kas see neile üldse meeldiks. Ehkki teistpidi võttes on see siiski eeskätt minu enda blogi, milles põhirõhk minul endal, minu mõtetel, tundmustel, tegemistel. Ja nii ma otsustasingi uuesti proovida. Kindel on see, et nii sageli ma enam blogida ei jõua, kui seda mõne aasta eest tegin, aga kui tunne ja võimalus tekib, püüan nüüdsest taas siia lehekülgedele üht-teist üles panna. Ja ka teie omi, armsad blogisõbrad, taas lugema hakata.
Esimese postituse pealkirjastasin nii, nagu seda tegin, üsna mitmel põhjusel. Esmalt on see ajavahemik hetkel nii ehk naa esiplaanil nii ühe toreda telesaate näol, mida huviga igal reedeõhtul jälgin ja mis tekitab iseeneses samu mõtteid, millest kõnelevad seal olevad külalisedki, kui teiseks saab kohe-kohe minu enda eluski taas täis üks tinglik viisaastak.
Ma pole oma sünnipäevi ega juubeleid kunagi üleliia tähistnud ega ole ka see inimene, kes viitsiks neil puhkudel midagi korraldada või kedagi kokku kutsuda. On tore, kui teised sel puhul meeles peavad. Kui mitte, siis olen küll hinges ehk pisut kurb ja pettunud, aga välja seda suuremat ei näita ning ega sest sünnipäevatamisest mu elus tegelikult suuremat muutu. Nüüd, oma 35. juubeli eel olen pisut ärev- – kas üldse ja miks ma peaks seda tähistama? Rangelt võttes on see vaid üks muutuv number kord aastas ja ega ma ühtki eelnevat juubelit oma elus ka eriti suurelt võtnud pole. Seekordne on ilmselgelt veelgi võimatum lihtsalt selle pärast, kuidas mu elu hetkel kujunenud on. Olud on teised ja mõtlengi, mis oleks, kui jätaks selle numbrivahetuse seekord hoopiski tähelepanuta, et see oleks lihtsalt sama veidike nukrameelne ja üksildane reede, nagu neid mu elus sel aastal järjepanu on ette tulnud ja küllap tuleb veel? Vähemalt täna, siin ja praegu mõtlen ma nii, mis saab 2 päeva pärast, eks elu ise näitab. Seoses numbrivahetusega aga mõtlesin küll ajas esmalt veidi tagasi ja seejärel ka veidi ettepoole vaadata.
Nojah, minevikus sorida ja nostalgitseda on mulle alati tohutult meeldinud, ei saa isegi aru, kuskohast või miks see tuleb. Siinsed blogileheküljed on aga just paras koht, kus kiigata 5 aasta taha ja mõelda, kas, kes ja kuhu suunas vahepeal muutunud on.
Minu elus on vahepealse 5 aastaga muutunud peaaegu kõik- nii elu- kui töökoht, pereelu ja suhtumine nendesse kõikidesse. Üldjoontes saab öelda, et kõik on läinud ainult paremaks ja välisel vaatlusel saan kõigega ainult rahul olla. Kui oleksin sedasama kirjutist paberile pannud nii aasta või ka kaks tagasi, oleksin vist hõisanud lausa, et mul on unistuste elu ja peaaegu kõik soovid täitunud, et ma olen ise saanud üleni selleks rahumeelseks, enesekindlaks ja toredaks inimeseks, kelleks alati saada olen soovinud. Siin ja praegu ma sedasama enam sajaprotsendiliselt väita ei saa, sest oleks väga igav, kui elu olekski kuust kuuse ja aastast aastase üks suur roosamanna. Tuleb välja, et elul on siiski mulle veel nii mõnedki riukalikud õppetükid varuks ja need keerukused iseendas ja oma lähedaste elus tuleb mul veel ära õppida, seejuures ilma liigselt virisemata. Millised need raskused ja tagasilangused on, nendest tuleks teha terve eraldi postitus ja kui leian endas selleks piisavalt jõudu, tahtmist ja aega, siis see ühel hetkel siia lehekülgedele ka ilmub.
Kõige suurem, tähtsam ja ilusam muutus mu elus on kindlasti see, et minu pere on hetkel täpselt poole suurem kui 5 aastat tagasi, mul on hooliv, armas ja üdini hea N, ilma kelleta vist küll ühtki toimunud suurtest muutustest poleks teoks saanud
Mul on nüüd ühe tirtsu asemel kaks! Nimetame neid siis suureks tirtsuks ja pisipõnniks. Kui esimene neist on omadega jõudnud parasjagu rinda pistma hakata kõigi teismeea murede, rõõmude, valudega ja seda nii, et ükski majuline neist päriselt puutumata ei jää, siis pisipõnnil on täis vaevalt pool eluaastat ja tema maailmaavastamisel silma peal hoidmisele kulubki hetkel lõviosa minu emapuhkusest. Siitsamast koduseinte vahelt saavad minu elus hetkel alguse ka kõik minu suured rõõmud ja väikesed mured ja kui päris lõpuni aus olla, siis vahepeal ikka vastupidi ka, et väikesed rõõmud ja... aga see selleks.
Mis veel? Maaelu on taas linnaelu vastu vahetatud ja suures oas olen ma oma valikuga väga rahul. Kui N mõnel hetkel ikka heietab, mis oleks, kui koliksime ikka maale, siis hetkel ma selleks veel valmis pole. Lihtsalt sai see etapp minu jaoks läbi ja limiit täis, siiani pole peaaegu et ühtki argumenti, mis veenaks tagasi minema. Ma ei ole seda ust enda elus kaugeltki lõplikult sulgenud ja väga võimalik, et olengi ühel hetkel sel pisikesel saarel, mis mind omamoodi siiani väga hoiab, looduse ja vaikuse rüpes tagasi, aga mitte veel. Ilmselt mitte ka lähema 5 aasta jooksul. Linnas on veel piisavalt tore- on kohad, kus käia, kui melanhoolia peale surub. Inimesi on lihtsam enda juurde kutsuda või ise nende juurde pääseda. Mitte et ma seda eriti sagedasti teeksin, aga hea on teada, et vajadusel on see võimalus olemas.
Ja lõppu veel küsimus- mis võiks olla saanud minust 5 aasta pärast? Eriti paljut ma oma elus muuta enam ei tahaks, loodan, et ka 5 aasta pärast elame ja suhtleme kalli N-ga sama loomulikult, rahulikult ja ausalt kui seda hetkel teeme. Suurim lootus on muidugi see, et meie ühist aega oleks veidikenegi rohkem kui nüüd, aga ka see on teema, mis väärib päris eraldi postitust ja suurt ning põhjalikku läbimõtlemist enne seda.
Viimasel ajal on küll minus ehmatava hooga kasvanud soov järgneva viisaastaku jooksul seista N-i ja kogu maailma ees ka maani valges kleidis, et teha see üks ja ainuke päev oma elus selliseks, kus esmalt ise tunda ja ka ilmale teada anda, kuiväga õnnelik ma selle ühe ja ainsa OMA inimese üle oma elus olen. Arvan, et iga naine väärib seda ühte ilusaimat päeva oma elus, oma kallima kõrval. Tööl tahan ikka suuresti sedasama teha- raamatud, kirjutamine ja õpetamine on minu elus just need asjad, mis mulle enim meeldivad ja korda lähevad, nendega seonduvaid töid suudan enim nautida ja loodan, et ka tulevikus saab see nii olema.
Sama lugu on tantsuga-olen just sel sügisel leidnud endas jõudu sellega uue innuga tegelema hakata, tähenduslik 7 aastat sai juba möödunud hooajaga mööda ja ühes sellega ka kahtlemiste ja kriisi aeg. Lisaks loodan, et leian taas tee jooga juurde, mida olen vahelduva eduga harrastanud poole aasta kaupa, kuid hetkel, viimase aasta jagu, enam mitte. Põhjuse mittetegelemiseks leiab alati, nagu öeldakse, hoopis keerukam on võtta aeg maha ja öelda endale, et tahan ja vajan seda tegelikult enda ellu.
Mõned sisimad soovid on veel, aga need on alles kas nii värsked või poolikud, et sõnadesse kätkeda neid veel ei oska, Kindel on see, et üks osa neist puudutab nii minu kirjutamisi kui uusi hobisid ja teine osa on veelgi isiklikumat laadi kui pulmad, aga eks iga asi omal ajal. Kas siis õigel ajal või pisut hiljem

Kokkuvõtteks aastast 2013

Teen hästi lühidalt kokkuvõtte sellest, mis oli aastas, mis nüüd mõne tunni möödudes otsa saab, kõige enam meenutada. Oli imetore ja muutusterikas aasta.

Olen ennast kodulinnas MÕNUSASTI sisse seadnud, kõik sujub, laabub ja läheb täpselt nii, nagu peab. Olen suuresti kodune ja tunnen end siin õdusamalt, kui kunagi enne oma elus. Olen ilmselgelt sõiduvees, kui saan köögis toimetada või muul moel OMA kodu heaks panustada, olla igal hetkel olemas oma perele, oma kõige kallimatele!!

Tööaastana oli 2013 seevastu üpriski erandlik - minu elus ei juhtu just ülearu tihti, et ühe aasta jooksul jõuan töötada 3 erinevas kohas. Ometi nii seekord läks. Töökoht saarel oli armas ja sealt on palju-palju sooja meenutada. Natuke kriibib sealt äratulek siiani hinges, tunnen, et see on olnud senistest parim töökoht, mulle enim sobilik. Aga elus ei saagi kõik alati ideaalne olla, kodune idüll kaalub selle väikese hingevalu iga hetk üles.

Seejärel vahepalana suvine Imedemaa. See koht töötingimuste ja eriti palga osas kuigivõrd oma nime ei vääri, aga kogemuse mõttes ja eriti ühe ülitoreda noore sõbranna mõttes oli siiski vajalik ning tore, eks näis, mis eesoleval suvel saab.

Ja sügisest hoopiski tavalasteaed. Uuh, mulle see töökeskkond kohe üleüldse ei sobi, olen seda oma tööpäevikus palju kordi kirunud ja loodan, et selle kohaga saan jaanipäevaks ühele poole. Mul on sageli ebameeldiv tööle minna, juba nende mõne kuu jooksul ja see ei tähenda vist head... Püüan niipalju kui saan, oma suhtumist muuta või vähemalt vaos hoida, aga iga kord see ei õnnestu. Nüüd vähemalt tuleb varsti valgus tagasi ja näen ehk siis ka tööasju pisut heledamas valguses, praegu on see pool minu elust pisut ehk liiga süngetes toonides.

Aga muidu on kõik imehästi. Kodus on soe ja hea, armastus on hinges ja tulevik tundub ses osas olevat lootusrikas ja helge.

Esimesed tiirud Haapsalus. Joomisest enne ja nüüd

Nüüdseks olen siis juba terve kuu elanud taas sünnilinnas. Ja mul on pähe tiirlema jäänud kummalised mõttekatked, et olen jõudnud mingi imeliku tiiruga tagasi, ehkki samas ka väga uuele ringile oma elus ning et siin pole vahepealsete enam kui 8 aastaga suurt midagi muutunud. Olen viimasel nädalal näiteks avastanud, et esmaspäev on siinmail paljudele puhkepäev. Turg on suletud esmaspäeval ja teisipäeval ning (laste)raamatukogu pühapäeval ja esmaspäeval. Õnneks või kahjuks olen aga ise sel suvel vist küll kõik esmaspäevad tööl, nii et midagi hullu ei juhtugi.

Konnatiik, ütlevad kohalikud selle armsa tillukese linna kohta ise, vesi on sogane ja kõik ujuvad ringiratast. Umbes nii see vist ongi. Aga suvine Haapsalu on siiski üsna tore. Just eile õhtul uitasime kahe perega linna peal, käisime Grand Holm Marina kõrval asuvas kohas õhtustamas, koha nime päris täpselt ei teagi, aga äkki võis see olla kuidagi kapteniga seotud nimi?... Igal juhul oli see tore ja rahulik sinistes toonides interjööriga paigake, kus söögile ( rootsi -lauaga koht muide ja sugugi mitte tapvate hindadega) taustaks mängis Dagö ning vaatamata päikesest punaseks põlenud nägudega regatilistehordidele väljas terrassil oli meil omakeskis hubane väike sööming.

Sellele järgnes aga jalutuskäik päikesepaistelisel raudteejaama perroonil, kus avastasime toreda ja informatiivse infotahvli Haapsalu raudtee seiklusrikka ajaloo kohta. Nimelt lisaks nö kuivadele faktidele oli seal pikemalt juttu ka 1926. aastal juhtunud raudteeõnnetusest, kus vedur üle tammipiirde merde sõitis. Toredas vanas kirjaviisis oli seal kirjas, täpset sõnastust ei mäleta, aga stiilis: " Õnnetus juhtus kella 14. 30 paiku päeval ning kella 16.00- ks oli selge, et nii vedurijuht kui tema abiline wiibisid õnnetuse hetkel wiinastanud olekus. Korravalvurid suutsid waid wälise waatluse põhjal selle kindlaks teha, sest kummalgi mehel oli raskusi sirgelt paigal seismisega ning nende ümber oli tunda tugewat wiina lehka."

Ning pisut allpool jätkus tekst hoiatavas stiilis:" Selle sündmuse põhjal tegi komisjon omapoolse otsuse wabastada wedurijuht wiiwitamatult oma teenistuskohast raudteel ning tema abile teha karm hoiatus, mis sisaldab muuhulgas teksti, et järgmise taolise rikkumise korral wabastatakse ka tema töölt. Ühtlasi on tungiw palwe ka kõigile teistele töötajatele ning järelwaatajatele jälgida, et keegi ei ilmuks ametikohuseid täitma wiinastanud olekus."

Vahva väljend purjusoleku kohta - wiinastanud olek ja üldse oli taolist ligi saja aasta vanust teksti mõtteselguse koha pealt veidi keerukas lugeda, aga jäime mõtlema just selle erinevuse üle, et tol ajal polnud ju veel mingeid võimalusi vereanalüüsi või "Puhumise" teel alkoholijoovt tuvastada, kõik pidi taanduma vaid välisele vaatlusele. Aga no kui juba kaugelt viinahaisu tunda on ja mehed ka eriti sirgelt püsti seista ei suuda, siis peaks ju igaühele selge olema, et sellised "kakukesi" mootorsõidukit juhtima lasta oli ilmselge viga. Või tipsutasid mehed alles rooli taga, mine sa võta nüüd tagantjärele kinni?!.

Olukorrast tööturul. Muidu ka.

Jah. Selle tähe all on minu elu ühes jadas kulgenud juba viimased kolm ja pool kuud. Nimelt tööd otsides. Läänemaale.

Olen seadnud endale mõningad sihid, millest allapoole ei tahaks laskuda, kuid üha enam tundub, et olen end vist liigselt piiranud, liigsete lootustega hellitanud. Sest hetkeseisuga on tulemus ümmargune null. Kas olen liiga pirtsakas, kui soovin, et uus töö oleks senistele kogemustele ligilähedane - st sisaldaks soovitvalt midagi kirjanduse ja /või keelealast, suhtlemist inimestega, oleks loov, vaheldusrikas ja mitte eriti füüsiline? Palgasoov, arvestades oma haridust, senist töökogemust jms algaks 500 eurost kuus?

Olen saanud mõnevõrra targemaks, üllatunud, pettunud, avastanud teatud seaduspärasusi. Esimesele töökuulutusele vastasin juba jaanuari algul. Otsiti õpetajat, raamatukogutöötajat. Vastus pikale motivatsioonikirjale ja CV -le oli lühike ja konkreetne - täname kandideerimast, Te ei osutunud valituks.

Järgmisel kuul pakkusin end hotelli administraatoriks - kuni tänase päevani ( kandideerimistähtaeg oli 25. veebruar) ei ole sellele järgnenud vähimatki reageeringut.

Märtsis otsiti taas õpetajat. Pakkusin, et tulen sügisest, sest tingimused tundusid hästi sobivat peale selle, et see töökoht oleks kodust võrdlemisi kaugel ( u 50 km, mis tähendaks 100 km bussisõitu 4- 5 päeval nädalas). Jätsin otsa lahtiseks ja räägime veel kevadel. Loodan, et sealsed olud pole muutunud vahepeal, kuid mai lõpus võib selguda, et koht on juba kellelgi teisele läinud ....

Aprillis olen pakkunud end raamatupoodi müüjaks- tähtaeg on täna, senini ei ühtki reageeringut, sobivuse, mittesobivuse jne kohta.

Tegevusjuhendaja ametikoht pidas mind töövestluse vääriliseks- lõpuks ometi, olid mu ootused laes. Valmistasin end ette, vaatasin üle tingimused, sättisin end korda- ja kogu vestlus toimus u 10 minuti jooksul koridorilaua taga ja oli sisuliselt ülevaade sellest, mis mind järgmise 3-4 kuu jooksul väga väikese palga eest ees ootaks. Mõtlemisaega anti veel ülehomseni ja ka siis pole kindel, et just mina selle töö saan.

Selline nukker seis. Sirvin ju oma kaks korda nädalas töökuulutusi ja olen täheldanud seaduspärasusi - on kindlad kohad, kus miskipärast inimesed kogu aeg vahetuvad- need on kindlate poodide klienditeenindajad, hotellide adminnid, baaride ja restoranide kokad, klienditeenindajad... Mõtlen, miks küll, kui kuulutuse järgi tundub koht igati kena ja vastuvõetav. Ja ehkki ma pole kunagi mõelnud, et võiksin töötada mõnes riidepoes või restorani teenindajana, peaks töömure ikkagi juba väga suur olema, et pakkuda end kohta, milles otsiti sedasama töötajat vaid 3 kuud tagasi ja sellest veel 3 kuud tagasi ka.

Aga muust rääkides- olen veel viimaseid nädalaid oma saarekesel, mis praegu rõkkab linnulaulust, soojast päikesepaistest, esimestest õitsemavalmistujatest ja imelisest kevadaroomist, saarel, mis kohe-kohe on vabanemas viimasest raskest lumerüüst, ehkki meri on veel kindlalt jääs ( viimane sõit üle jäätee toimus mul sel kevadel 5. aprillil, mil see viimast päeva ka ametlikult avatud oli vist). Praegu on kurb ja kahju juba, sest nüüd ju läheb siin jälle ilusaks ja soojaks, nüüd on siin jälle elu ja rohelust, aga mina sean sammud hoopis linnatolmu sisse lootuses kogu suvi tööd rügada ja elatist teenida, sest on PERE ja KOHUSTUSED, mis ühtpidi tekitavad minus, pikaldases erakus ja üksiolijas, nii tohutut ja kirjeldamatut rõõmu, aga sunnivad paraku ka isetumaid valikuid tegema.

Muidugi ma loodan südamesopis, et saar mu elust lõplikult ei kao, sest tahaksin siin suviti marjul- seenil ikka käia. Või niisamagi vahel uidata. Sügistalvisel perioodil hoiaksin seevastu siit eemale. Liiga palju kurbust, üksindust, lüüasaamise tunnet ja muret meenub noist aegadest. Aga eks seda, kuidas asjad kulgema hakkavad, näitab lõpuks ikka elu ise.

Augusti viimane nädal. Tallinn. Chill....

Omapead pealinna väisamas. Juba eile hommikust saadik. Peab tunnistaama, et kuigi natuke pabistasin, on tegelikult siin seekord väga tore ja omamoodi isegi rahustav aeg olnud.
Olen ju kogu suve agaralt tegelenud pereks kasvamisega ja minu meelest tuleb see meil ka aina paremini, loomulikumalt välja. Ausõna, täna mõtlesin siiralt ja natuke õnnenuttki kurgus, et mul pole olnud vist kunagi nii turvalist seljatagust, nii usalduslikku, samas lihtsat ja täiuslikku suhet, kui praegu. Et see on tegelikult suurim kingitus, mille elu saab teha. Et minu õnn on täiuslik ka siis, kui nüüd jääbki tööd ja palka märgatavalt vähemaks, siis kodune muinasjutt kompenseerib seda minu jaoks. Päris palju kohe...
Aga tegelikult pidin jutustama ju hoopis oma Tallinna-olemisest. Tjah, eile peale koolitundide lõppu hulkusin aja sisustamiseks Viru keskuse poodiderägastikus ja hetkeks, ainult mõneks üsna põgusaks viivuks, oli mul endast kohutavalt hale. Suures ja mürisevas kivilinnas, ümber tohutu inimeste, hindade, keelte, lõhnade, sammude virvarr ja järjekordsest poeboksist välja astudes suutsin juba suunatajugi kaotada. Aga astusin vapralt edasi. Ei juhtunudki midagi hirmsat.
Ja tänane on olnud veel eriti tore. Jalutasin peale pikka tudengipäeva sisse oma kunagisse lemmikpaika Tallinna vanalinnas, Kloostri Aita. Ohh, see on nii ilusaks ja stiilseks tehtud (ainult sama, suur ja raske valge-punasekirju välisuks meenutab veel endisi aegu) ja kuigi rahakotis haigutabb paras auk, otsustasin nostalgia mõttes seal natuke süüa. Tellisin peedivormi juustuga ja see oli tõepoolest hea (särises alles, kui ettekandja toidu lauda tõi). Ja ümberringi peamiselt küünlavalgus, mahe muusika, vähe inimesi ja hoolitsevad teenindjad. Tore oli.
Siis ajutisse koju, Müürivahesse. Nüüdseni istun nurjatu enesekindlusega parasjagu tööloleva kaaskondse arvutis ja olen esimesteks koolipäevadekski juba natuke valmistunud (kuigi ikka hirmus on mõelda ka, et kõigest 4 päeva ja juba ma targutan jälle kusagil klassi ees).
Praegu aga ma selle peale ei mõtle. Chillin tõeliselt. Kuulan Youtube`st ma ei tea mitmendat Wonderful Chilloutì kogumikplaati ja tunnen, et meel on vaba ja homse kaitsmise pärast ma ka eriti ei muretse, vaid hoopis rõõmustan, et saan kohe peale kaitsmiste lõppu (siis juba loodetavasti uhke tunnistuseomanikuna) tagasi kallite koduste juurde minna!! :)

Suvine fotogalerii

Jah, olen lõpuks ometi taas õnnelik fotoka omanik! Ja et mind veel lõplikult surnuks ei kuulutataks, siis lisan siia väikesed vihjed sellest, et see jahe ja nii ime-imeline suvi pole ka minust päris mööda läinud:))

Pildil on metsseakari Pihkva kandis. Te ju kõik ikka näete metsanotsusid sellel, eksju-onju?:) ( need notsud on ju kõik nii pelglikud, et ei tihanud autost välja minna parema pildi lootuses...)

Ühel vihmasel neljapäevaõhtul juulis sai külastatud ka kunagist tudengipõlvelinna Viljandit.

Põlva uhke purskkaev. Sellesama veekogu lähistel kohtasime ka täiesti (hull)julgeid parte, kes lasid ennast paari sammu kauguselt nii pildistada kui filmida.

Voorel oli see uhke rebaseisand ( või -emand) end otse pingiservale istuma seades taksidermiat reklaamima sättinud.

Pildistasin omaenda varju ...:)

Suve ilus sündmus- pruudi nime uputamine uhiuuelt paadisillalt Aafrika rannas.

Pullapää paesel pinnal kaljuseinal kasvav tundmatu sõnajalaline - (kusjuures pilt on tirtsu, mitte minu tehtud).

Haapsalu mereäärseis soppides kolades võib avastada sääraseid kelmikaid tuulelippe.

Ühel tuulisel päeval Haapsalus ...

Lilleilu omalt peenralt

Tuulise päeva järel saabus rohekuldne päev ja harakaski otsustas meie tagaaeda külastada.

Hiilisin, mis mina hiilisn ja peitusin isegi kivirahnu taha salamahti pildistama- sookured nägid mu ikkagi ära ja pagesid tiibade lehvides enne, kui sobivamasse pildistamiskaugsse olin jõudnud....