Kevadpühade aegu ...

Uskumatu, et on juba maikuu! Ma ei saa aru, kuhu see aprill käest kadus...?!
Taas on tormiliselt kiire kevad, tahaks kõike ja kõikjale jõuda, aga tahes-tahtmata ei jõua ja jõutugi jääb kohati poolikuks.
Olin nüüd 3 päeva jutti saarest eemal. Endal juba koduigatsuski natuke kriipis kurgus, aga mõtelsin- just see ongi kojujõudmise suurim võlu vist, kui viimaks, peale pikka igatsust sinna tagasi jõuad ja mõtled: " Ohh, MINU KODU! Siin on ikka kõige parem!!"
Olin kogu nädalavahetuse ühe toreda inimese, tegelikult ammuse sõbra juures, kellega polnud aga vahepeal mitu aastat suhelnudki ja nüüd siis kui tirtsuga tema poole läksime, õhtuks külla, ütles ta ootamatult - kui tahame, võme tema juurde ka ööbima jääda, nii kauaks kui mandril viibime. See oli tore mõte, sest tema kodus oli kuidagi eriliselt hea ja lihtne aura. Selline kodune ja siiras. Tal on 2 imearmsat last, ilus kodu... Ja ma mõtlesin, et ta on kindlasti oma hinges väga õnnelik inimene, sest ilmselgelt tahab ta oma elu just lastele ja perele pühendada, ta armastab väga lapsi, seda on temast igati näha, lisaks enda lastele hoiab alati hea meelega ka minu tirtsu, kui mul vaja kuhugi minna ja... Aga temaga rääkima hakates selgus, et ega ta tegelikult niiväga õnnelik ei olegi... Väline on siiski pisut petlik, ent siiski on mul selle nädalavahetuse üle tohutult hea meel, oli kuidagi rahulik ja teistmoodi olemine. Kodune ja turvaline ...

Kevadpühal tegelesin aga hoopiski veidike aiandusega!! Käisin Oma Maja juures ära, koristasin natu-natukene hoovipealset katkistest kasvuhooneklaasi tükkidest ( oleks siis töökindadki märganud kaasa võtta, aga ei- tegin seda musta ja ohtlikku tööd ju oma ülipeente pehmete tupsukestega sametkinnastega, eriline siidinäpp, ma ütlen :)), lõikasin pojengil eelmise aasta kuivanud raod maha ja kaevasin lahti ühe väikese lillepeenra. No see oli umbrohust nii läbi kasvanud, et nägin 3 tundi ränka vaeva kõigi nende juurepuhmastike maast väljaharutamisega ja ega ma tegelikult nüüdki niiväga kindel pole, et sellega kõik puhtaks sain. Kõige vastikum on aga see, et kõikjal ümberringi lokkab umbrohi endiselt ja levitab puhtale maale otsekohe uusi seemneid peale. Nii et pean olema kiire ja mingid tugevamat sorti lilled sinna maha panema. Ostisn kaasa ka ühe paki astri- ja teise saialilleseemneid, aga no.... mina olen ikka väga algaja aiapidaja, ühtki lille pole ma elu sees varem seemnest kasvatanud, nii et tulemas on tõeline katse-eksituse eksperiment. Kavatsus on esiti selline, et panen lilleseemned kodus pottidesse idanema ja vaatan, kas ja mis sealt end välja ajama hakkab. Ja kui tulevad tugevad taimed, saab need mingil ajal ehk aeda ümber istutada ka. Pean aga esmalt end lillekasvatuse alal veidi harima ....

No ja muud kevademärgid on ka viimaks käes, siin saarel polegi suurt muud kui et viimased hangeriismed on viimaks ometi sulanud, metsaalused sinetavad sinililledest, muru hakkab roheliseks tõmbuma ja toomingatel on suured lehepungad peal, aga no mandril on ilm soojem ja juba pühapeäval olid nii kased kui pihlakad õrnrohelises lehekuues!!!

Aprilli keskpaik. Looduslembene

Kevad tuleb vist siiski ka sel aastal.
Igal juhul olid mu kärsitud nartsissipojad oma ninad läbi lumekeltsa juba aegsasti välja pistnud ja sedamoodi on ninaotsad kõigil kollased... Ei tea, kas neist sel aastal nüüd asja saabki, aga ehk on neil siiski veel aega end uuesti koguda ja ka rohelisi võrseid välja ajada...
Ka teiselt lillepeenralt kühveldasin nädala algul ettevaatlikult suurema lumekuhila pealt ära, mu suurte ja uhkete igiroheliste lehtedega lilled ongi end juba sealt alt sirgu ajamas, peaks nende keeruka nime taas kuidagi meelde tuletama.
Täna hommikul läbi Haapsalu lossipargi bussi peal kiirustades nägin imeilusate päikesekiirtes küütlevate sulgedega väärikat pardipaari lossimüüri ääres hommikust jalutuskäiku nautimas. Säälsamas vuhises üle mu tee vilgas kuldnokk, tema taga omakorda taarus vana vares ( loodan, et ta pisikest laululindu eespool ei märganud) ning muidugi vudis kõikjal hulgi tuvisid. Jah, eks neidsamu, kes ikka ja alati on sealsetes lossimüüriorvades pesitsenud, seal õõvastavaid hääli tehes, mis mulle laspena hirmujudinaid tekitasid. Rääkimata sadadest hane-ja luigehäältest, mis juba eile õhtul mind päikeseloojangul Haapsalu lahe manu jalutama kehutasid, kuid mis siiski väsinud jalgade tõttu seekord tegemata jäi.... Jah Haapsalu ja tema linnud!

Ja ka loodusgiidide koolitus jätkub, ehkki läbi võitluste ja läbirääkimiste, on juba 2 loengut kuulatud, veel ainult 1 teoorianädal ja siis lähevadki lahti matkad!! Matkade kava vaadates näeme ja kogeme kindlasti taas palju uut ja omanäolist ning olen juba ette kurb, et selgi aastal pole ma veel saanud nii rikkaks, et endale fotokas muretseda....

Tööl on ajad samas kiired ja närvilised. Igasugu asju muudetakse jätkuvalt, palju on segast, ent ehk ühel hetkel hakkab sest sasipuntrast ka minu jaoks midagi positiivset kooruma. Vähemalt on mul praegu selleks palju enam lootust, kui oli sügisel.
Pealegi annavad praegu nii soojad ja päikest täis kevadilmad juurde tohutult energiat ja elamiserõõmu!

Linnulauluhommikutest

Aprill on alanud, seega peaks olema kevad. Aga ... lumi ei taha sel aastal üldse ära sulada. Inimesed on juba närvilised, sest on harjunud sel ajal juba oma aimaal müttama, kuid sel aastal, ... üht tuttavat tisteerides:
" Käin aga maja lõunapoolses küljes oma ainsat õitsevat lumikellukest vaatamas ja muud midagi teha ei ole..."
Kui nüüd tõele au anda, siis mõningad maalapid on ikka juba igikeltsa alt välja ka sulanud, ehkki üldpilt on kuupäeva arvestades ikka veel masendavalt talvine.
Õnneks või kahjuks, aga linnud on ikka aegsasti kohal. On julged, ärevil, näitavad ennast ning lasevad häältel kõlada.
Sookurgede trompetid küla taga tanumal, juba varahommikust saati hüüdmas.
Mutsrästast kuulsin valjult vilistamas juba nädala eest. Ringi vilksatab neid sirelite ladvus nagunii ohtrasti.
Leevikesed oma erkpunaste pugudega keskmist mõõtu vahtralatvades õhtupoolikuti kõõlumas ning õige vaikselt omavahel vestlemas.
Hommikused tihaste hüüud, segiläbi metsvintidega ( no minul on küll imelik kuulda metsvintide "Siit-siit metsast ei saa mitte üks pirrutikk!" laulu ajal kui aknatagune on alles paksult hanges - need linnud toovad tahes-tahtmata oma elurõõmsa lauluvidinaga silme ette ergavad ja tummiselt lõhnavad maihommikud...mis mulle näivad siin ja praegu alles kättesaamatus kauguses ...

Elu keerdudest, kevadeaimusest

Elu veereb usinasti uperpallitades ja segast on hetkel palju. Emotsioonid on laiali pillutatud, eks püüa neid kuidagi kokku koguda ...
Jah, eelmise nädala lõpul tõusid esile negatiivse varjundiga ühiskondlikud asjad. Olin endast väljas ja tundsin end kaitsetuna. Noh, ütleme nii, et kõrgemad asutused otsustasid taas isepäi toimetama hakata arvates, et mis ma nende vastu ikka saan, ma ju alati kõigega nõus. Olen ju LIIGA HEA INIMENE, nagu hiljuti üks hea tuttavgi märkis. No mis teha, ega ikka alati ei saa ilmsele ülekohtule pea longus vastu kah astuda! Ja siis - olge lahked, võetakse asju kohe isiklikult ja ollakse veel solvunudki, kui mõnes kohas noka lahti teen ja seletusi nõudma hakkan. Vot nii... Õnneks näib, et asjad hakkavad siiski endisel moel või vähemalt peaaegu samal viisil edasi liikuma, nagu need seni on sujunud.

Lõpetasin just täna hommikul järjekordse hea raamatuga - Anne Ragde "Öine soov" oli just täpselt õige lektüür, mis hetkel mu hingeseisundiga üpris hästi sobib.

Vahepeal on kevad ka ametlikult, nii kellakeeramise kui kalendri järgi kohale jõudnud, kuid õues pole sellest meie saarel küll veel muud märki, kui liikuma hakanud merejää, mistõttu oleme taas teadmata ajaks lõksus- ei enam jääteed, ei veel jääsupis liikumisvõimelist praami ...
Aga see-eest on kevad südames. Igal moel. Võiks öelda - ärevust on ülearugi, liblikad lendlevad kõhusoppides juba kõigest väest, aga ei midagi enamat. Hetkel veel.
Aprill ja mai tõotavad praegu ka usinasti kõiksugu erinevat laadi tegevusi, mis mulle moel või teisel vägagi korda lähevad, seda siis eeskätt nii loodusgiidinduse poole pealt, mis kirjade järgi järgmisel nädalal peaks algama. Samuti on üsna palju tegelusi endiselt seotud minu armastatud Line-tantsuga - on oodata üritusi, esinemisi, trennid nagunii. Et siis saab ilmselt tulema samasugune sebimisrohke kevad nagu oli ka eelmine. Olen ärevil, põnevil, elevus lausa leegitseb hinges!
Ah jaa, siia postituse lõppu või taustale sobib mu meelest väga hästi ka üks ilus ja temaatiline laul:

Väike pildigalerii Rootsi-reisist

Mõtlesin, et kui prooviks õige- teha sedasama, mida teised blogilisedki usinasti harrastavad. Nimelt luua siia oikkade kirjaridade vahelduseks ka väike pildiseeria eelmise nädala Stockholmi reisist.

See on siis see uhke ja kuninglik Baltic Queen, mille pardal kogu pidu ja pillerkaar toimuski.

Tükike õdusat põhjamaist arhitektuuri

Siin sa siis jalutad, mööda päikesevarjudest helendavat tänavat, pea omi mõtteid täis....

... ning vastu jalutab sulle üks tore Rootsi koer!

Just säärase nimega paik asubki keset Stockholmi linna ning seal meeldis mullegi väga promeneerida ning inimesi hiilida...

... moodsad ja kiired trammid selja tagant mööda suhistamas.

Hetk varakevadisest Stockholmi linnapargist

Uhke linnakujunduselement

Aga juba tuligi tagasi laeva pöörduda ..

Meie laevabänd, kes meid väsimatult aina uute sambade, rumbade ja merengue`dega turgutas

Etteütlus emakeeles ... puhas kaks!

Eile oli jah jälle emakeelepäev.
Üks tuttav helistas mulle kohe hommikul ning andis teada, et Vikerraadio korraldavat sel puhul iga-aastast e-etteütlust, millest kõik võivad osa võtta ning kuna tema on minu keelelistest tugevustest vaimustatud, arvas, et ka mina peaksin kindlasti seal osalema.
Egas midagi - võtsin asja käsile ja mõtlesin - päh, mis see üks etteütlus siis ka ära ei ole! Keerasin raadio kella 10 paiku hommikul mängima ja ...
No kell pool üksteist, kui tekst raadiost kostama hakkas, olin otsekohe tagasi koolipingis eksamit sooritamas. Süda põksus ärevalt, sõrmed kippusid klahvidel kergelt värisema ning sassi minema ja rumalad kahtluseussid uuristasid rinnus - kas see on nüüd õigem nii- või naapidi? Läksin kohe täitsa ähmi täis.
Viimaks saatsin siiski teksti ära ja mõtlesin ise - polnudki ju nii hull, tekst oli tore ja lühike ja no 2-3 viga ehk teen ...
Nonii, kell 12. 20 olin varmalt tulemusi kuulamas. Ja kui siis hakati kommenteerima, kuhu need krutskid seal tekstis peidetud olid. Appiii!!! Olen loll nagu lauajalg, tuleb välja!
Ma ärevuses peaga muidugi ei taibanud oma ärasaadetud teksti kuhugi ümber kopida, aga arvan, et kogu selle mõne rea peale oli mul ikka kõva 10 viga. Tundsin tõesti täie kohutavusega, kuidas ma korraga eesti keelt enam ÜLDSE EI OSKA!!
Et kirja alustades käib tere järele koma, oli minu jaoks hästi unustatud vana.
Et kas või ja veel kord tuleb kirjutada lahku, oli minu jaoks suur ja tõsine ülletus.

Et kaudse küsilause lõppu ei panda küsimärki, oli ka nagu kusagilt läbi udu kuuldud, aga ammu unustet. Ja no see konkreetne etteütluse tekst ju lausa kubises neist kaudsetest küsimustest...
Ei, ma arvan, mul võis seal tekstis tegelikult isegi 15 kirjaviga olla, kui arvestada, et seal oli lisaks eelmainitule sees ka 2 võõrapärast sõna, mida ma kunagi kuulnud polnud ja sestap umbropsu, kuulmise järgi kirja panin, ja siis see tobe laensõna, mille ma otse loomulikult kah valesti suutsin üles märkida.
No hea seegi, et võib-olla kirjutatakse endiselt sidekriipsuga ning sõnaühendi sähviv-sirendav võib kirjutada nii kokku kui sidekriipsuga.

Mul on ausõna praegu häbi, et sellise soditud teksti all peab igavesti troonima minu täisnimi ja telefonimuber.
(Läheb nurka häbenema...) :((

Nädalavahetusel. Mängides

Jaah, elu teine Rootsi reis ongi imekiirelt seljataha jäänud.
Sinna nimelt see nädalavahetus kuluski. Mul olid sellele reisile teatavad ootused-lootused, see pidi olema selgimise aeg. Aga mis te arvate - nagu minu puhul ikka, ei saabunud tegelikult mingit suurt ega õnnistavat teadmist, kuidas kõik mu elus peaks olema.

Reis iseenesest meeldis mulle väga - tundsin selle kestel enam kui kord selge teadmusega - just siin ja praegu olen ma õnnelik, just nii võiksidki asjad alati olla!! Igapäevaelus sellist tajumist ju ei ole, on sadu pisiasju, mille pärast rabeleda, millele kogu su mõtteenergia ära kulub, nii et selliseks väikeseks hetkeks ei jää lihtsalt aega ega võhma.
Möödunud nädalavehtusel minul jäi. Olin rutiinist väljas,(mis oli minu jaoks ülimalt kauaoodatud aeg), olin koos vahvate inimestega, kelle seltskonna olin suuresti ise valinud, olin uhkel ja säraval Baltic Queenil. Ja oli tunne, nagu oleksin ka ise kuidagiviisi natke kuninganna!
See suurte reisilaevade luksus sümpatiseerib mulle ikka kohe väga - kõik need pehmete vaipadega kaetud pikad koridorid, sillerdavad metallkäsipuud, tohutul hulgal peegleid, ülekullatud träni, klaasriiuleid, kristall-lühtreid ja vilkuvat tuledemerd, kõikvõimalikud pubid ja baarid, erinevad lõhna ja helibuketid, ööpimeduses sillerdav tumemust läikiv vesi kõikjal sinu ümber, mis on ühteaegu võimas ja võtab südame alt natuke kõhedaks ... Oo, see võtab kohe pea pööritama. Eriti kui oled juba liiga kaua harjunud looduse rütmi ja vaikusega. Vahel on tore ikka kogu rutiin pea peale pöörata, olla kusagl hoopis mujal, teha midagi täiesti teist.

Ja Stockholm - no mulle see linn kohe meeldib, meeldis juba eelmisel aastal (eriti selle toreda väikese Meremuuseumi tõttu, kuhu selgi aastal tagasi minna igatsesin, aga ajanappus paraku ei võimaldanud), aga sel aastal jäi too linn kuidagi eriti helgena meelde. Esiteks on Rootsis sada korda rohkem kevad kui meil, vähemalt oli tol laupäeval, kui mina seal viibisin. Lumi on palju rohkem sulanud, linnud laulsid iga puu otsas, nii et kogu õhk sellest helises ja sooja oli vähemalt 10 -12 pügalat!!
Veel näib mulle, et Rootsi inimesed on kuidagi sõbralikumad, aina naeratavad sulle igal sammul, ükskõik, kas oled parasjagu kusagil suure kaubanduskeskuse fuajees jalgu puhkamas või kõnnid omi mõlgutusi mõeldes mööda tuulist tänavat ülesmäge. Vaatasime muide täiesti ammulisui, et rootslased käivad sisseoste tegemeas koos oma koertega. See sai meil omamoodi parooliks lausa - "Vaata, jälle üks Rootsi koer!" Meil jäetakse kõik penid kuhugi poe ukse taha nukrutsema, aga seal marssisid omanikega kõrvuti sabad rõngas uksest sisse nii tibatillukesed chihuahua`d (oma pisikeste punaste vestiketega!!) kui laisalt edasi lonkivad retriiverid. Jah, ja mulle meeldib jalutada piki seda tohutupikka kaialleed ( mille täpset nime ma ei mäleta, aga see sisaldas igal juhul sõna "Kaj"), kus on iga sorti laevu ja jahte ( ja ehtsaid piraadikoeri, kes laisalt dekke mööda lontsivad ja mõnedele turistidele puhtalt oma suva järgi poseerida võtavad). Mulle meeldib seda tagasihoidlikku põhjamaist melu kevadises päikesepaistes vaadata, endal jalad sulisevatest kevadvetest läbi ligunenud, samas kui moodsad, kiired ja peaaegu hääletud trammid aina mu selja tagant läbi vuhisevad. Ning imetleda seda omanäolist põhjala arhitektuuri, mis vaatab pruuni,oranzi ja kreemikaskollasena vastu kaiallee vastas olevalt mäeküljelt.
Ega me suurt linnas hulkuda tegelikult ei jõudnudki, põhiline elu käis siiski laeva peal. Esimesel õhtul olime isegi mõneti natuke kurvad, sest kogu meie neljane seltskond oli ju teatavate tugevate line-tantsuliste kalduvustega ning lootsime seeõttu muidugi kusagilt leida ka enda tantsumaitsele sobivat muusikat. Aga noh, oli ju taas latiinokarnevali aeg ja seega igal pool vaid sedasorti muusikagi kosta. Ega selle kuubalaste show kohta pole tegelikult midagi halba öelda - nad on kaheldamatult väga pilkupüüdvad oma pikkade sihvakate tumedate kehadega, võrratult temperametsed ja haaravad publiku kaasa, rääkimata oma üliefektsetest lavakostüümidest ja tüdrukute puhul ka väga tugevalt üle vindi keeratud make up`st. Ent ometi ... - see oli kohati liiga rabelemine mu meelest, kohati oli kava ka sutike ühetooniline-plaaniline ... Ei, mulle väga meeldis tõesti, aaaaga - kolmandat korda enam vaatama ei läheks. See viimane lause oli tegelikult kogu meie seltskonna ühishinnang nähtule, mitte minu ainuvalik.
Teisel reisiõhtul vedas meil mõnevõrra rohkem - me saime laevatrubaduuri saatel nii mõnegi oma tantsu vihutud ja pubirahvale me meeldisime, no mõni vahtis kohe sõna otseses mõttes ammulisui ja kordas iga me tantsu järgi käsi kokku lüües "No uskumatu, täiesti uskumatu ...!" Millest võib taaskord teha vaid järelduse, et line-tants on vägagi mõjuv ja efektne, kui seda õiges kohas esitada ning tantse esitav seltskond on suurem kui 1- 2 inimest!!!
Jah, ja isiklikus plaanis oli reis samuti suhteliselt ... hmm, ütleme siis informatiivne. Ma kutsusin sinna reisile kaasa ühe inimese, keda soovisin natukene täpsemalt tundma õppida, temast enesele mingi konkreetse pildi luua. Omal moel see isegi õnnestus, ainult et -.. Oh jah, selle asemel, et pilti selgemaks saada, läks minu pilt asjade seisust veelgi kirjumaks!! Seda on tegelikult raske sõnadesse panna, mis toimus ja sestap panin ka postituse pealkirja sellise umbmäärase. Et jah, suuresti oli see ju mäng - üks luuras, teine luuras, tehti tibatillukesed tibusammud edasise poole, aga need kahtlused, need kõhklused, need... no ei anna kohe kusagil asu. ...

Neist, kes meie ümber

Ärkasin täna enese kohta üüratumalt vara – juba kell 4.48 hommikul. Uni oli korraga läinud ega tulnudki enam tagasi. Koerad olid kogu öö õues kuidagi rahutud - aina haukusid ja eks seegi ajas unerütmi paigast. Vähkresin ja ootasin und, kuid tulutult. Kell 6 hommikul loobusin tulutust üritusest ning keetsin esimese kohvi. Asusin mingil imelikul sunnil oma vanu päevikuid lugema, jäid teised riiuliotsalt näppu ja saigi mõeldud - loeks õige pisut, mis elu kunagi sai elatud. Seda enam, et tunnen kuidagi praegu tavalisest teravamalt perekonnasidemeid, või peaks pigem ütlema, et nende puudumist?
Ühel minu lähedasel ja armsal inimesel on praegu elus väga rasked ajad. Püüan talle igati toeks olla, aga tunnen, et ega ma midagi otseselt tema heaks ära teha ei saagi. Küll aga saan lihtsalt talle olemas olla, kuulata, kaasa mõelda, toetada, sest näen, kui üksi ta äkki on … Samuti panevad sellised ootamatud ja rasked olukorrad pisut teisiti vaatama omaenese elule. Jah, võin ju siin halada küll, et elu on ikka nii ebaõiglane ja raske on selle või tollega hakkama saada, aga kui nüüd ennast kellegi teise eluga kõrvutada, on mul tegelikult ikka hullumoodi veel vedanud. Mul on olemas koht, mida saan nüüd juba peaaegu oma koduks nimetada, mul on olemas töö, olgugi, et vähetasuv, mul on oma koht siin väikeses kogukonnas ja ma saan tegeleda üpris palju just enesele meeldiva ja kasulikuga. Mul on olemas imearmas järeltulija ning ka keegi lähedane ja sügaval sisimas südamele väga kallis inimene. Olgugi, et teda pole igal hetkel minuga ning vahel, kui sellisele poolikule suhtele väga kainelt vaatan, leian, et siin on mõttetult palju valu ja etteheidet ja hoomamatust jne, tean ma vähemalt üsna kindlalt, et teda võib alati usaldada, ta austab mind igas olukorras, temast on siiski tohutult moraalset tuge ja tunneksin end väga näruselt, kui ta mingil põhjusel mu elust peaks päris kaduma.
Sellele kõigele mõeldes tuleks tegelikult tänulik olla, enesele ehk rohkem teadvustada, MIS ja KES on tegelikult elus kõige tähtsamad. Sest kui sa pead mingil põhjusel korraga kaotama kõik, millele su senine elu tugines – siis saab korraga selgemaks ka ümbritsev maailm- kes on need, kes sulle peale vaimset ja füüsilist katastroofi alles jäävad. Kes oskavad olemas olla. Ja mis selgub – inimesed, ka need, kes peaksid mingite üldlevinud parameetrite kohaselt olema sulle kõige lähemal, on tihtipeale omaenese eludega nii puntras, nii ametis, et ei näegi sellest sasist enam kuhugi kaugemale. Ei oska ootamatute pöörete korral midagi öelda, midagi teha, kuidagi olla. Ja kaotusvalus visklejale näib, et kui ka viimaks ütlevad, siis ikka valesti. Eks kaotusseisus olijast saab vast veidi paremini aru- elu on niigi segi paisatud, et ei näe kõike ehk kõige kainemas valguses, aga … Tjah, näib, et meile on liiga vähe õpetatud, kuidas teist lohutada, kuidas teha vahel raskeid otsuseid koos teisega või vähemalt teda julgustada, et jaa, sa teed õigesti, kuigi see on valus ja raske. Me ei tea oma suures enese ninaotsa imetlemistuhinas enam, kuidas olla vajadusel oma inimene …
Jah, ma saan aru- elu on praegu väga paljudel raske ning ilmselt just seetõttu ei panda ka tähele seda, kui mõnel on olukord hullemast hullem, aga siiski tuleks püüda end kokku võtta. Tuleks kasvõi kord nädalaski mõelda kõigi oma lähedaste ja kallite peale. Just nende peale, kelle olemasolu ja tavaelu on saanud nii endastmõistetavaks, et me neile ehk oma mõtetes ja tunnetes liiga vähe aega ja enese mõtteid oleme jätnud.
Ma tunnen ka ise, et mul on vahel raske kurvas seisus olijale helistada - kohe ei oska öelda neid õigeid sõnu. Mõtlen, kuidas kõnet alustada. Tobe oleks lausuda optimistlik käibefraas kuidas läheb?, ent kahtlaselt kõlab ka Saad sa hakkama või Kuidas sul olud on vms, millest kumab läbi ilmselge haletsusenoot ja haletsust ta vaevalt praegu kuulda soovib. Veelgi halvem on lugu siis, kui teine, kes on ju alati nii tugev, nii elujaatav olnud, järsku teispool toru nutma hakkab ja tunnistab, jah, mul ongi praegu raske, ma kukun kohe kokku, ma ei jaksa enam, sest kõik –kõik mu ümber ongi täiesti lõplikult untsus … Mida siis teha? Mida öelda, kuidas lohutada?? Kas püüda teda toibutada, läbi telefonitoru? Jah, aga mil viisil seda teha? Kaasa nutta? Usun, et kui pisar endalgi silma tuleb, ei tasu seda häbeneda, saad ehk natukene teise valu endaga haarata, et tal pisutki kergem hakkaks, kaasvõi selleks põgusaks hetkeks. Viia teemad hetkeks mujale? Ka seda, aga usun, et tähtsaim on teda lihtsalt mõista ja talle kinnitada - see on täiesti loomulik ja normaalne, et sa oled segaduses, kurb, vihane, meeleolu kõigub pidevalt ühest äärmusest teise ja iga sentimentaalne lauluke, mis suvalisel hetkel kusagilt kaubanduskeskuse kõlaritest kostub, võib su täiesti endast välja viia.
Ühel hetkel on kogu see mõõn möödas, ehkki aeg selleni tundub veel lõpmata pikk ja tee käänuline ning kariderohke, elu ei saa lõpmatult allamäge veereda, kunagi peab siiski põhi ette tulema ( kuigi annaks taevad, et kellegi elurong kunagi nii sügavale kihutama ei peaks) ja siis hakkab jälle vaikselt paremaks minema. Sammhaaval, kindlasti suuremate ja vähemate tagasilöökidega, aga elu läheb paremaks …
Kui ei oska muud öelda, siis seda saab ikka kinnitada, et iga lõpp on ka millegi uue algus. Ehkki seda võib hättasattunul olla raske mõista ja märgata ning elutunnelis puuduvad hetkel vähimadki valguskiired, on need tegelikult siiski kusagil olemas või vähemalt peagi tulemas.

Veebruari eelviimane nädal. Kodune, rahulik.

Tahaksin seda postitust alustada ühe hea tuttava sõnadega: Oli meil siis seda külma just nüüd, keset päikesest säravat veebruari vaja? Kus oli too pakane kogu pimeda detsembri ja jaanuari, mil oleks olnud ainuõige seda kaminavalgel trotsida? Praegu on ometigi juba veeburari lõpp ja ilma nende tohutute kangestavate miinuskraaditeta mõtleksime juba kõik kevadest ja kuulataksime esimesi lindude silksatusi puude otsast ehk võsa vahelt ....
Jaah, raske on see talv olnud, tüdimus on peal. Näen juba unes rohelist - aina rohelist - suuri mahlakaid kaselehti ja lopsakat lõhnavat rohtu. Ei taha enam seda valget ja külma ...
Kogu eelmise nädala oligi meie saarel kool suletud, sest õpilaste järel jäi haigeks ka enamik õpetajaid, nii see läks ... Aja mahavõtmise aeg kõigi jaoks. Ka mina, igavene ringiärpleja, istusin vaguralt kodus, esmalt põetasin oma tirtsu ja kütsin hooolega elamist soojaks, linnas pole juba veebuari algusest peale käinud ja eelmine nädal jäeti üleüldise külma ja haiguse tõttu isegi aeroobikatrennid ära!
Oli lõõgastav küll, igal õhtul küdeva ahjusuu ees rahus uut pilti tikkida ilma, et peaks paaniliselt mõtlema, kas ja kuhu ma järgmiseks kiirustama pean.
Aga tikkimismaania hoog on mind küll järjekordselt nüüd haaranud.
See on igati temaatiline rebase pilt, ilus ja talvine, ma olen kogu hingega asju juures ja üritan seekord teha kõik nii täpselt mustri järgi kui võimalik ( eelmised pildid on ses osas natuke mul üle jala lastud- no läks valesti, siis läks, saabki pilt omanäolisem - stiilis ). Olen juba ka uuelt pildilt jooksvalt üsna mitu pisiviga avastanud ( pime kana tikib ju!, ja nagu nimme läks mul just nüüd ka laualambi pirn katki ja uut pole saarel kusagilt võtta, nii ma siis püüan iga vaba päevavalguse kiirt enda huvides tööle panna, õhtul teen targu muid tegemisi) ja iga kord halastamatult valesse kohta sattunud pisted üles harutanud ja õiged õigesse kohta säädnud.

Ja kirjut koera oleme tirtsuga teinud nüüd kohe 2 korda järjest. Mul on nii äraütlemata kahju vahel õdusatel õhtutel, et mul enam elektriahju pole, millega saaks nädalavahetusel mõnuga küpsetada ( ainus kokkamise viis, mis mulle natkenegi istub!), aga nooh, häda teeb nutikaks, või kuidas seda öeldaksegi. Kui pole võimalik teha sooja magusat, tuleb nuputada külmi ja/või keedetud variante. Olemegi nüüd katsetanud ära erinevad versioonid küpsisetortidest - igal moel on need imehead, olgu immutatud või immutamata, vahukoore või kohupiimaga, banaanide, sokolaadi ja millega kõigega veel.... Bubert on meil eriline lemmik, aga sellega ma ei viitsi just ülearu tihti jännata. Kama ja müslit nagunii külmaga ei söö ...
Aga kirju on koer on megahea - lihtne ja kiire valmis teha ja rammusat hammustamist jätkub kohe 2-3 õhtuks!!

Külmapühad ja muu elu

Et siis nõndaviisi- keset veerbuari tegi sellise külma ja pakase, et hoia ja keela. Juba teist päeva on hommikune termomeetrinäit - 15 ja minu ahi, mis "tavaoludes" üeab sooja 24 h, on õhtul särtsuvkuumaks köetuna siiki hommikuks täiesti maha jahtunud. Tjah, seda polegi sel talvel veel juhutnud, et iga päev peaks ahju kütma, et toatemperatuur üle 20 plusskraadi püsiks, vähemast mulle, külmavaresele,ju teatavasti ei piisa...
Ja meie saart on laastamas tõeline tõbede müriaad, lausa taoline, et koolis on karantiin - st eilse seisuga oli kohaliku koolis 19 õpilasest kohal vaid 7, st alla poolte ning kooli juhtkond otsustas õppetöö kolmeks päevaks katkestada, kuni lapsed äkkrünnakust pisut toibuvad.

Ja muust - elu on kiire, kirju ja huvitav. Nagu mul tegelikult nüüdseks vist juba üsna tükk aega. V isegi märkis eelmine nädala kiirvisiidil olles, et pole nii sportlikku ja aktiivset mind veel kunagi varem näinud. Jaah, elu teeb inimestega vahel imesid! Isegi ei usuks, kui ei näeks, et vuhin 3-4 x nädalas aeroobikat teha pluss tantsutrennid ja muu seltsielu.
Siin- seal on ka muutusi haista. Eeskätt praegu vist tööpõllul ning ma loodan kogu südamest, et need olud muutuvad vaid positiivsemaks ... Nojah, lähema selguseni peaks neis asjus jõudma juba nädala lõpuks. Loodetavasti.
Ka erelus on mingid tuulekesed virvendamas, aga kas sest virvendusest võiks loota kõikemuutvat tormi, seda ei tea veel tahta. Olen kõigele uuele igal juhul avatud, ootel ja... no sõnaga, eks näis, mis lähem tulevik ka neis asjus toob.

Kodu. Lähivaates. Reedene loojang …

Mis seal siis on?
Üksildane laupäevane hämarus. Akende veerde ulatuvad hanged. Tilkuvad räästad. Katuselt allasahmavad lumepatsakad, mis suhistavad oma külmunud kristalliterakesi vastu klaasi.
Varjuandvad ja rahusisendavad kuused, kel tihedail okstel kollaka pärlikeena talvikeste rivid, hõreda müürina siin seal hoovipealset valvamas.
Ja lõpmatu hulk pikki, sihvakaid, kohevate ladvatuttidega, tuules kohavaid pedakaid. Mõnel hall tüvi krobeline ja muhklik, täis ajahamba täkkeid ning rohekashalli samblaga kaetud tüüakaid, teised alles noorusvärskelt punakaspruunid; nende tüved tunduvad puudutuse all siidjalt siledad ning see õrn koorekiht tuleb lahti esimese võimsama iilinguga ja jätab paakunud lumekorrale ühes okkapuruga omanäolist siiruviirulist mustrit.
Mändide alla poetunud üksikud pajupõõsad, punakalt läikivad sirged raod kiiretes iilides vehklemas, kui külmasaanud käed. Paar tagasihoidlikku pihlakat ja kibuvitsa, metsõunapuugi on end teiste vahele osavalt sisse seadnud. Nad kõik hoiavad omamoodi seda väikest ja konarlikku hoovilapikest, andes sellele oma näo, värvingu, hingamise ja hinge.
Kogu meie vaikset laupäeva pealelõunast olemist aga valvab taamalt heledamat tooni lepistik ning selle kõige üle laotab end pilvine ja otsekui pisut kortsuskulmuline taevas.
Kui väga teistmoodi oli see praegu nii ühetooniliselt hallivinune laotus veel eile õhtul! Milline imeline hõõgus ja hunnitu värvide mäng! Punased, oranžikad ja soekuldsed toonid põimimas end ühte lillakassiniste kiudpilveräbalatega, nii, et kogu mändidetagune kuumas ja õhetas sellest kummalises ja kaunis jaanuarilõpupalavikus.
Seisin ja vaatasin. Ilma et oleksin midagi mõtelnud. Suisa tardusin. Kuulasin vaikust enda ümber. Astusin edasi. Ainult sammukese või paar. Vaatasin jälle. Üles ja selja taha ja kaugusse ... Imetabane leegitsev, isegi müstiliste toonidega taevas kõikjal minu ümber. Ei raatsinud kuidagi seda kummastavat ja haruldast pilti silmist ega meeltest lasta. Toosama raagus lepavõsa taamal, kahvatu lumevälja piiril, aga lumi oli siis täis hoopis erilisi värelusi, tumesiniseid varje, vaevuaimatavat taevakuma peegeldust.
Teadsin, et seda harvaesinevat ilu pole kauaks imetleda antud. Paarikümneks minutiks ehk. Ja nii ma seisin., Ikka veel, kuigi endalgi põsed juba õhetasid pakasest, otsekui oleks sealtsamast laotusest mullegi osake seda palavikuhõõgu kingiks kaasa antud. Seisin, varbad külmanäpsituse haardes, peaaegu et keset küla, ja ajasin muudkui pead kuklasse. Ei ühtki inimest kusagil, ei ainsamat automüra ega koerahaugatustki, ei kaugel, ei lähemal. Vaid mina ja loojang. Keset reedet ja pärastlõunast saart. Eemal aimumas vaid raagus lepistik ja lage külmavirvendav lumeväli ning üle nende hõõgvel taevas veel viimaseid hetki puude tippusid oma eredate huultega puutumas.
Kuldkollane loojang. Ja mina. Uudistav, õnnelik. Nii väike keset uhket looduse vaatemängu …
Oli viimane reede selle aasta jaanuaris.

Seiklustest nädalavahetusel

Mnjaa, et Raplas sai siiski ära käidud. Aga see oli ka selline käik, mida annab mäletada.
Esmalt sain reede hommikul tantsutreenerilt teate, et ta on poolhaige ja seadis seega kogu minekuplaani kahtluse alla. Mina mõtlesin seepeale - mis siis ikka, kui ei saa temaga, saab ehk teisiti, bussiliiklus ju toimib me maal. Ja rongi oma kah. Sõelusin läbi variante ja leidsin, et kui juba reede õhtuks mandrile laekuksin, oleks õigeaegne kohalesaamine kindlam. No nii, reedeõhtu kiskuski kiireks, kohe peale tööd linnutiivul koju, dusi alla, asjad pakkida ja poole seitsmeks bussi ootama. Ilm oli lörtsisegune ja suure tuulega. Ebameeldiv. Enesetunne oli ka pisut närviline. Ootame ja ootame siis tirstuga, kell läheb, bussi ei kusagil. No kui olime juba 20 min külmetanud, läksin asja uurima....
No arvake ära - muidugi mõista läks reedeõhtune praam juba kell 5 õhtul mitte kell 7, nagu kiiruga olin vaadanud. Olin enda peale pehmelt öeldes pahane, tegelikult ikka kohe sigavihane, kiristasin hambaid ja mõtlesin - mis seal ikka, saangi õhtul kodus rahulikult kütta, ja lähen homme hommikul.
Hommikul olin krapsakalt vara üleval, hetk enne seda, kui uksest välja jõudsin astuda, saingi treenerilt kõne- tal palavik ja hääl ära ja tema ei sõida... Nonii, tuleb niisiiis alternatiivide peale lootma jääda.
Minek tõotas tulla nii nibin-nabin kui vähegi annab. Minutilise täpsusega tuli jõuda Haapsallu, tirts kohale viia, Tallinna bussile jõuda. Aga...
No loomulikult ei liikunud meie praam taaskord mitte vähimalgi määral graafikus, st kui viimase järgi pidanuks praam sadamas olema kusagil 9.55, siis tegelikult oli alles ... ollalaa, kusagil 11.02 ... Seega mul kõik bussid läinud ja Rapla ürituse alguseni jäänud vähem kui tund!! No nui neljaks, aga ma lähen, nüüd kasvõi juba puhtalt trotsi pärast. Mängisin aga rikkurit ja võtsin takso. Ja läksingi!!!
Uuh, milline hullumeelsus, aga no tantsujalg tahtis ja ise ka niiväga tahtsin, olin ju ühele inimesele veel lubanud, et kindlasti tulen ja toon talle, mida ta vajas ja ... Õnneks juhtusin sellise hästi muheda taksojuhi peale, kellele juhtumisi väga meeldis line-tants ja ta tegi mulle isegi natuke hinnaalandust sellepärast!!
Noh-jah, hiljaks ma ju jäin, aga tsipake enne kella üht päeval olin siiski Raplas platsis. Tantsisin ja suhtlesin ja tundsin end mõnusalt, ehkki ausalt tunnistada ei olnud mul veel eriti aimu, kuidas ja millega ma sealt küll õhtuks tagasi kuhugi tuttavamasse ümbrusse peaksin laekuma. Oli variant minna Tallinna rongi peale, aga kuna ma Raplat ülde ei tunne, ei tahnud mõeldagi, et pean hakkam pimedas võõras linnas otsima vaksalit, mis reeglina pole üheski linnas kõige meeldivad kohad nii ehk naa, ja siis veel, et õige rongi peale saada, mis liigub minu soovitud suunas ja ... Uuh, olin sisemiselt ikka pabinas. Nii pooljuhuslikutl sain aga teada, et pool kaheksa pidada minema Raplast buss otse Haapsallu, kontrollisin - ja kae imet, nii oligi! Kivi langes südamelt ja elu näis taas lillepidu.
Muidugi oli kurb, et pidu nii vähe kestis ja 2 tundi peaaegu pidin pärast bussi oodates külmas ja lumises linnas ringi hulkuma, enesehaletsus isegi jõudis vahepeal korra kallale pugeda, aga no kui kella üheksaks õhtul tagasi kodulinna laekusin, väsinud, õnnelik ja vaene!, oli ikka hea tunne küll!!!
Ja kuigi terve järgmise päeva visklesin vastiku migreeni käes ( sest ega eelmisel hullumeelselt kiirel päeval polnud ju aega korralikult süüa) ja peaaegu keskpäevani põõnutasin ja üldse oli kogu enestunne kerglt zombistunud, olin ma ikkagi enesega rahul.
Õhtulgi veel tuli seigelda kojumineku osas, sest liinibussi juht oskas sadamasse valesti sisse sõita ja kuni ta hangede vahel ukerdas, sõitis meie praam( mis üllatuslikult sedakorda täiesti graafikujärgselt minutipealselt väljus) juba minema. Õnneks polnud ma ainus praamilemineja bussis ja nii me 3 minutit hiljem õnnetu hanereana kai ääres seisime ja sadamamees karjus, mis kõri võttis meie praamimeestele, et hei! inimesed tahavad veel peale tulla! Praam, mis oli tubli 20 meetrit juba jõudnud kaist eemalduda, lükkaski õnnekombel tagasikäigu sisse ja saime ikkagi pühapäeva õhtuks tagasi külma koju.
Uuh, milline elu, veelkord.

Keset jaanuari

Näed sa, talve selgroog ongi juba krõksti pooleks ja... kas teie olete ka märganud, et päev on hakanud juba üsna jõudsasti pikemaks venima? Ei hommikul tööle minnes ega õhtul tulles ei pea enam päris kotikas sumpama, näeb üht-teist vara- ehk hilisvalguses äragi teha.
Ja kui ma veel eile olin kangesti vingumismeeleolus ühtede ja teiste asjaolude pärast, nii et nutt oli varuks ( aga see oli loomulikult tingitud ka parajast väsimusest- mis on teadagi tagantjäreletarkus). Aga õnneks möödus eilne päev nii, et ma blogisse vigisema ei jõudnud. Ja kanäe- täna ongi juba palju parem.
Asjad sujuvad, kui kohe hommikul tarmukalt ebameeldivatest kohustustest kinni krabada ja need ära teha nagu nalja. Seega - esimene aruanne on tänasega valmis!! teine veel ootel, aga kui pool mäge ületatud, küllap teisegagi ühele poole saab!
Järgmine hea uudis on see, et ka kevadet on mul nüüdsest jälle põhjust rohkem oodata - aprillis algab meie loodusgiidide jätkukursus!!! Mul oli selle üle tõeliselt hea meel, sest nii kursus ise kui seal osalenud inimesed olid väga vahvad ja selleaastane uus kursus on nö poolkinnine-st oodataksegi eeskätt eelmise aasta omi, et jätkata sealt, kus eelmise aasta mais pooleli jäime. Hea on ka see, et paljud ongi juba sinna end ära reganud ja me oleme taaa HKH-sse teretulnud!!

Jah, ja nädalvahetusel saab Raplasse tantsima!! Juhhuuuu!!!! Ma pole juba kuu aega saanud erinevatel põhjustel ju tantsutrennis käia, see- eest olen ise tublisti saare peal tööd teinud, ise uusi tantse õppinud ja jõudumööda neid ka teistele kohalikele õpetanud. Aga no teadagi see tantsuvärk - kaua sa ikka üksi ja omaette .... Seltskonda on vaja, saarelt välja on vaja saada, selga sirutada, ilma ja inimesi vaadata, tutvusi uuendada... Sõnaga- nädalavahetus on paljutõotav ... !
Ja elu, mis siis et lörtsiligase ilmaga, on ikka ilus ja tore. Sulailmalgi on tegelikult üks tore kõvalnähe - mingid linnud juba siutsuvad üsna agarasti meie kandis, eriti hommikupoolikutel ....

Uue aasta esimene

Nii uskumatu, kuidas aeg ikka lendab .... Varsti pole juba tervelt kuu aega oma bloggi klõbistama jõudnud.
Esmalt oli meil saarel tohutupikk intrnetikatkestus, mis kestis jõululaupäevast 6. jaanauarini ja... ohh, elu on ikka endiselt kiire ja huvitav. Ja segane. Elan täistuuridel, suhtlen inimestega rohkem kui varem. Teen asju. Ja see näib omakorda inimestele meeldivat.
Jõulud möödusid vägagi toredasti. Valla jõulupeol tehtud ülletusesinemine (mida valmistasime ette ikka rohkem kui 2 ja pool nädalat) oli ülimenukas! (nüüd nad kindlasti loodavad juba uue etteaste peale, hiljemalt aasta pärast, aga soovitavalt juba palju varem! õnneks ka mõtteid jätkub...:)) Jõululaupäeval viibisime naabrite pool pidulikul õhtusöömaajal, mis oli helge ja hingeülendav. Õigupoolest tuli see kutse mulle küll ikka suhteliselt ootamatult, aga üritus oli tõesti imetore ja südantsoojendav.
Uus aastagi on alanud huvitavalt ja paljutõotavalt...
Olen lummatud ... lummuses... aga sellest peaks tegema ühe eraldi sissekande. Kunagi.

Jõulumeem

Olen nii jultunud, et võtan täitsa iseseisvalt selle ammulubat` jõulumeemi viimaks ette, sest muidu saab jõuluaeg enne otsa kui sellega ühele poole saan.

Kopeeri siit blogist juhend/küsimused ja vasta neile oma blogis. Seejärel kutsu 3 või rohkem blogisõpra meemile. Lingita meemi algusesse või lõppu ka blogi, kellelt meemi said ning teavita neid, keda meemile kutsusid /kirjuta näiteks kommentaar tema viimase postituse alla/. Liida meemi ka, kas netiavarustest leitud (lingita lehekülg), või enda võetud meelepärane jõulupilt.

Meemi võib aga ka ilma kutseta üles korjata. Lingita ainult blogi, kust seda nägid.
Kelle blogis me seda esimest korda nägin, häbi küll, aga enam ei mäleta, aga plajudes olen seda näinud. Hetkel aga kopeerisin selle Tafkav. ( http://tafkav.wordpress.com/2010/12/22/joulumeem/)blogist.

1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?
Üldiselt pigem ikka meeldivad, sest need on ilusad ja valged ja pühalikud. Viimasel ajal on aga kuidagi rabelemiseks kätte kippunud. Mitte just ainult minul isiklikult, aga laiemas plaanis. Mis mind jõulude puhul häirib, ongi nende üleüldine kommertslikkus - aina kingid ja võltssära - juba poolest novembrist käivad meeletud reklaamikampaaniad. See võiks olemata olla.
Teine aspekt on see, et jõulude eel hakatakse järsku kole palju rääkima sellest, et pea ikka lähedasi meeles ja ole hooliv ja mine vaatama.... See on minu isiklik probleem, ma tean, aga... no see hoolimine võiks ikka iseenesest tulla, tundub kuidagi võlts seda iga aasta talve hakul eriti meelde tuletada ja peale suruda. See teeb meele kurvaks, sest... ohh, ma ei räägi siin parem, miks...

2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid seda veeta?
Natuke valus teema, oleksin heal meelel oma pereringis, aga see ring on kahjuks juba ammu nii lagunenud, et pigem hoian omaette, ehkki südames pitsitab, kas ja kuidas on teistel, kes kunagi selle ühise ringi moodustasid ...

3.Milline on su esimene jõulumälestus?
See pärineb kusagilt kaugelt lapsepõlvest. Need toimusid minu linnavanaema juures, kel oli hästi- hästi soe tuba, suur must ahi, mille taha sai peitu pugeda ja vanaema ise, kes oli alati sõbralik ja kuidagi magusalt kommilõhnane, kodune. Ja imehead toidulõhna täis köök ning külmahingiv kuusepuu elutoas, mida kogu perega ühekoos ehtisime ... Seal oli mul soe ja turvaline olemine. Midagi kõrvaltvaatajale erilist ehk polnudki, aga luges tunne, et oled omade keskel ja kaitstud, luges vanaemalt saadud hellus ja turvalisus ...
4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Jah, tuleb meelde, et ühe korra kartsin küll. See oli siis, kui olin ilmselt nii paari-kolmene ja jõuluvana sealsamas linnavanema juures käis ... Oli selline ebatavaliselt jämeda hääle, kriiskavpunase mantli ja suure habemega, mida mul kästi paitada ...
( hiih, aastaid hiljem seletati mulle, et mu oma ema mängiski mulle jõuluvana ja olen teinud oma peas kummalise järelduse, et äkki ma selle pärast kartsingi, et siis kui see suur ja prillidega habemik kuuse kõrval istus, oli ema kuhugi müstilisel moel kadunud ...).

5. Parim jõulumälestus?
Parimad jõulumälestused on need, kus on olnud hea ja õige tunne. Nt kõik need korrad, kui vanemad juba lahus elasid ja käisime siiki õega jõulude ajal just isa pool, nö lapsepõlvekodus. Seal olid kõik need vanad head traditsioonid, nagu varahommikust alates erinevate toitude vaaritamine ( milline mõnus hõng ja soojus sealt kõikjale valgus!) ja siis juba kuuse toomine-ehtimine ja hämaruses kalmistulkäik ... Sellest tunnen kõige kõrvetavamat puudust, et seda enam pole ...
Kõige kurvem on see, et teoreetiliselt oleks see võimlus ikka veel olemas, aga keegi enam ei hooli selle võimaluse realiseerimisest ...Olud on muidugi mõnevõrra muutunud, aga tegelikult oleks see kõik hea tahtmise korral veel võimalik. Olen mõelnud, et ehk mu tirts saaks ka sealt mõne sellise helge mälestuse, nagu minul neid oma lapsepõlvest on, aga samas - ei julge riskida ka variandiga, et mõne persooni tõttu kogu ettevõtmine ära käkitakse ...

6. Lemmik jõulutoit?
Kuigi kõik jõulutoidud on minu arvates maitsvad, ei saa mainimata jätta, et vaieldamatu lemmik on ehteestlaslikult hapukapsas, mida just mu isapoolne suguvõsa kuidagi eriti hästi valmistada oskas... Isa oskab kahtlemata siiani ...

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?
Vististi oma saarekesel, oma tirtsuga kahekesi ... Kuigi on ka mõni kutse mujale ja südamehääl veab ühte hoopis erilisse kohta veel ...

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone.
Kahjuks enam mitte. Lapsepõlves olid, need on head ja armsad, aga olen juba eespool küllalt jahunud kõigest kurvast, mis mulle praegu jõuludega seostub ...

9. Sinu jõulukingisoov?
Kinki ei tahaks, pigem sooviks tunnet. Tahaks, et sisimad unelmad täituksid. Mitte ainult jõulude, vaid üldse kõge elus toimuvaga seoses.

10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?
Ei oska vastata ...

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
See küsimus on minu meelest siin meemis pisut ebaõiglane ...

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Eks ikka südamesoovide täitumist ja kindlasti ka seda, et kõigil oleks oma, hea ja kindel koht, kus need vaiksed pühad veeta, et oleks üksmeel ja teineteise hoidmise rõõm igas majas ...

Kuna ka ise tegin meemi ära omaalgatuslikult, võib seda igaüks veel teha, kel vastav huvi tekkis ja/või kes mu blogisse seda lugema juhtub.

Natike laine pealt väljas

Jäin eile õhtul peale järjekordset pikka ja kiiret päeva mõtlema - oot, homme juba ongi ju jõulud. Imelik. Kummaline. Lausa veider. Ja minul pole sel aastal veel mitte hetkekski tekkinud jõulutunnet. No seda õiget, harrast ja pühalikku.
Ja pidin enesele ka ausalt tunnistama, et pole selleks õieti aegagi jäänud. Olen ses osas olnud täiesti laine pealt väljas. Muudkui torman ja rabelen ja sehkendan ja... kust see jõulutunne siis tulla saabki?!?
Olen täheldanud aga ka seda, et ma selle tunde puudumise üle ka suuremat ei kurvasta, sest sel aastal on taas kõik teisiti - ma ei tähista jõule kuigivõrd suurejooneliselt, vaid istume ja puhakme tirtsuga kodus need 3 õndsat puhkepäeva. Ei lähe ise kuhugi külla, ei tule ka meie poole kedagi ... Ehkki üks ammune kutse isegi on, aga sest pole kippu ega kõppu enam kuulda ning pealegi on väsimus vist homseks nii tohutu, et parema tahtmisegi korral ei viitsi oma konte siit kodusaarelt enam kuhugi ajada.
Niisiis jääbki ilmselt nii, et kui veab ja vähegi jõuame, toome täna metsast mõned kuuseoksad, mille olemasoleva kribu-krabuga ära ehime, homme vaaritan pisut traditsioonilisi jõulutoite, annan tirtsule üle tema kingituse, õhtul joome kuuma glögi ja kuulame mõne jõululaulukese, paneme põlema oma kaneelilõhnalise suure küünla, kui veab, imetleme läbi hämarduva õhtu lumesadu kuuvalgel.... Need ongi meie selle aasta jõulplaanid.
Sest suur jõulumöll toimub meie saarel juba täna õhtul ära ( oi jesver, mul on juba hommiktundidest alates paras lavanärv sees- no ei ole oma saare rahvale nii olulisel peol varem üles astunud, liiatigi veel mitme numbriga ja see võtab põlve tudisema küll natuke).
Oma blogi lugejatele soovin aga sellegipolest kauneid ja rahulikke jõule! Seda soovi jäägu teele satam aga kaunis jõuluklassika:

Askeldades

Pole juba tükimal ajal blogistama jõudnud, sest nii hämmastav kui see ka ei tundu, on mul viimasel ajal tegemisi rohkem kui neid kajastada jõuan. Ja mis kõige uskumatum, elan aktiivset elu igati saarekeskselt! Mingis mõttes on sest aktiivsest elustki tekkimas omamoodi tore väike rutiin, aga see ei kurna sugugi, vaid annab pigem sellise mõnusa rütmilise elutunnetuse.
Vaba õhtut mul nädala sees hetkel ei eksisteerigi - nädala algul sebin kiirkorras linna vahet erinevail põhjuseil, kesknädal kuulub muusikaliste harrastuste alla - nt tegin just eelmisel reedel teoks oma ammuse soovi- mängisin üle paljude aastate taaskord natuke klaverit. Olen nimelt juba viimased 3-4 kuud üsna sageli unes näinud klavereid või nende mängimist või enesele muretsemist ja nii see soov minus pöörlema hakkas. Reedel võtsin end kokku ja käisin õhtul koolis küsimas, kas võin korraks proovida. Väga ära unustanud ma õnneks midagi polnudki, ainus probleem, et ükski kunagi "kätes" olnud lugu enam ei meenunud ja nooti vaadates vajas bassivõtme lugemine vähake meeldetuletamist ... Meie muusikaõpetaja oli küll nii rahul ja arvas, et saab mind võibolla nüüd "ära kasutama" hakata kui tal vaja nt flöödimängule saatjat. .. Vastasin küll, et pilli mängides tuleb mul alati hirmus lavakramp, aga no vaatame ... Homme on plaanis linnast igal juhul oma kunagised lemmiknoodid kusagilt üles tuhnida!! Ka kandlemäng areneb, küll tasa ja targu, ent siiski areneb!

Nädala teine pool möödub aktiivselt iseennast liigutades - tantsutrennid ja aeroobika käsikäes, rõõm ja energia, mille sealt saan, kaalub üles kõik need hakitud õhtud, vinge tuulega õhtul pimedas toast väljaronimised ja tundide venides vahel pooliku kütmisega jäänud elamine.
Muidu on kah õnneks elus kõik ilusasti korras ja tasakaalus, domineerivad talvised askeldused nagu igapäine lumekoristus (kas teile ka tundub, et lund on juba vähemalt sama palju kui eelmisel talvel?)ja puude tassimine ja ahju all vinduvate, visisevate niiskete puude elulemeelitamine.
Saabuvate jõulude peale on aega mõelda olnud vaid niipalju, et suure üllatusena (mulle) algavad juba homsest igasugused jõulupeod, mis kestavad sel aastal hästi mõnusate väikeste vaheaegadega detsembri lõpuni välja ( kui välja arvata 23. dets, mis tõotab tulla tõelione hullumeelsus - samale päevale on pandud nii kooli- kui valla jõulupidu, mis tähendab, et pole hoo ega hoobi vahet ja järgmisel päeval on toss totaalselt väljas...).
Veel leidsin Kaamoselt huvitava meemi, mis kohe kutsus täitma, aga saan aru, et selleks tuleb natuke aega maha võtta ja rahuliselt asjade üle mõelda. Kavatsen seda teha detsembri teises pooles, kui suuremad askeldused ühel pool ja hingetõmbeaega veidi laiemalt käes.

Edeva mehe mured

E rääkis hea loo oma 60. eluaastale lähenevast meestuttavast, kes hommikul ärgates peeglisse vaadanud ja õudusega avastanud, et:
a) habe on halliks läinud ( "Ei tea, kas peaks selle mustaks värvima ...?")
b) ta on oma NÄO KORTSU MAGANUD!( "Ega sul mingit nöokreemi pole, mis kortse vähendaks?").
E muidugi loovutanud hoolitsevalt oma näokreemi murelikule härrale ning tundnud veel huvi, kuidas saab näo kortsu magada ja et mida armuline härra selle hullu loo vastu kavatseb ette võtta? Edaspidi magamata jätta?
Alp meesterahvas vastanud, et ei, iluuni peab ikka olema, aga ei tohi enam külje peal magada, see teeb põsed kortsuliseks!

Esimene mineja ...

Jah, novembrile omaselt tuleb see postitus taas mõtlik ja nukker.
... Et siis esimene meie kunagisest klassist on läinud, teisele poole. Ja veel nii hullusti.
Kuigi sain sellest õnnetusest teada juba nädal alguses, panin alles eile õhtul omaette Sõpruse Puiestee kurblikke laule kuulates asjaolud omavahel kokku. Esmaspäev, mil ka ise linnas viibisin, keskpäevane traagiline õnnetus, kauguses huilgavad sireenid ja tõstukauto, mis varasel pealelõunal must mööda sõitis, mille kastis oli täiesti lömastatud esiosaga auto ... See oligi kunagise klassivenna auto, milles ta hukkus. Uskumatu ja jube.
Jah, muidugi, surm on ju osa elust, sellega tuleb varem või hiljem meil kõigil kokku puutuda, sellega leppida. Aga et see tuleb ja võtab nii noori, nii halstamatult, see rusub ikka hirmsasti. Liikluses saab otsa inimesi igal pool, üle kogu maailma, aga siis järsku tuleb ja võtab kellegi, keda oled kunagi tundnud. Olgugi, et tegelikult pigem teadnud, enesele teadvustamata.
See poiss, see inimene, keda meie hulgas enam pole. Ta polnud klassi priimus, pigem võiks öelda vastupidi. Ta ei hiilanud oma teadmiste, vaimukuse või välimusega. Ta oli tõrjutud, teda naerdi ta kohmakuse, töntsakuse, aeglase mõtlemise ja kohatute ütlemiste pärast. Ma ei tea, kas tal üldse klassis või koolis sõpru oli, veel vähem seda, mis temast sai peale põhikooli lõppu, mis elu ta edaspidi elas.
Eile õhtul vaatasin vanu klassipilte, seal oli ta alati nii rõõmsa naerul näo ning õhetavate, elujaatavate põskedega. Pähe tulid imelikud mõtted sellest, kuidas saatus meiega mängib. Millal see klassipilt tehtud ongi? - 1995 vist. Kas ta võis seal pildil ilmse elujanuga naerdes aimata, et viisteist aastat ongi tal veel jäänud? Minna elu parimas eas, kõik jääb pooleli ... Õõvastav ja väga nukker.
Mis jääb enam öelda meil, mahajääjail, kunagistel klassikaaslastel, kunagistel naerjail, pilkajail? Kahju, et nii läks, me ju ei teadnud.... Aga mis see enam aitab....
Loodame, et sul on sealpool parem ning kuna teadsin temast vaid seda, et talle meeldis raskem muusika, jäägu teele saatma see lugu:

Ärge uskuge ilusat valet

See lause tuli mulle täna hommikul suisa kahel korral meelde:
1) Varavalges märkasin, et öösel oli paks lumi maha sadanud ja pilt oli lausa postkaardikena... Aga välja astudes selgus, et oma uute ja uhkete talvesaabastega pole mul siiski miskit tarka veel pihta hakata, sest see on alles vesine lörtsilumi, mis mu riidest jalavarjud esimese 2 sekundiga läbi leotab :(((
2) Ostsin tirtsule talviseks pimeedaks isikliku taskulambi - see oli müügil üsna mõistliku hinna eest ja nö kogu komplektiga, st koos patareide ja käepaelaga. Kodus hakkasime siis komplekti kokku panema... aga ei leidnud kusagilt lülitit! Tundsin end taaskord ürginimesena, kes nähtavasti tänapäevaste peente vidinatega lihtsalt ümber käia ei oska, keerasime ja pöörasime ja vajutasime ja ... Ei midagi. Lamp on, aga põlema panna ei mõista, nuta või naera. Eile viisime uhiuue aparaadi poest ostetud komplekti kujul siis targema inimese kätte, ehk jagab paremini seda teadust. Täna hommikul saime oma müstilise lambi asjus tagasisidet ka - patareid olla lihtsalt tühjad olnud! :)))
Ehk siis - ei maksa uskusda ilusat valet, et poes lampide karpides olevad patareid ka reaalselt funkavad, vaadake ette, nagunii on vanaks läinud!!!

Kergendus

Olen täiesti elusa ja pisut isegi tervemana kui varem hambaarstilt tagasi!
Selgus, et jube ebamugavustunne, mida igemes tunnen, ei olegi paistetus, vaid mingi paranormaalne nähtus! Kui mul seal toolis jalad siruli istudes juba suu ammuli poleks olnud, oleks see kaheldamatult töllakile vajunud... See on nimelt koht, kust mõne aasta eest tõmmati välja üks tarkusehammas. Tohter arvas, et hetkel on 2 võimalust - kas tõmbamisel jäi mõni luukild sisse, mis nüüd seal igeme sees haiget teeb või ajab end seal püsti mõni uus kikuke! Eino tere hommikust, kas mõnel inimesel on ette nähtud hambakasv kogu eluks!?! Need tarkushambad, ma ütlen... Igal juhul lubati teha mu hammastest pilti ja järele vaadata, milles asi täpsemalt seisab. Huvitav, kas ma peaksin nüüd rohkem või vähem hirmul olema kui varem?

Tegelikult olin ma oma hambaarstil veel vägagi hästi meeles - tuletas mulle varmalt meelde, et "aasta eest te jätsite ravi pooleli, kas nüüd hakkas miski muret tegema?" Olin vagur kui talleke ja noogutasin - jätsin jah, sest raha sai otsa ... Ta vaatas mu üle ja teatas siis kergendava fakti - "midagi katastroofilist poelgi, kõik need hambad teil sellised poolpidused!" Nuta või naera, aga kuidagi südantkosutav oli siiski kuulda, et hambutuks jäämine mind lähiajal siiski veel õnneks ei ähvarda!:)) Järgmiseks tahtis proua tohter teada, kas hakkame kohe mõne hamba raviga pihta või ooatme veel natuke? Võtsin julguse kokku ja arvasin, et kui ma juba siin kord olen, eks hakkame siis aga pihta! Tehtigi ilma pikemata üks vigane mul korda. 20 minutit valu ja hirmu ning 400 kr läks ja laulis!
Nädala pärast on uus visiit.
Palju õnne mulle ja mu vaesele rahakotile.

Murphy seadus hammaste asjus ...

... ütleb selge sõnaga: "Hambad hakkavad alati valutama laupäeva õhtuti" ( st siis, kui tavaasulateski elavatel inimestel on ravile pääsemiseni maksimaalselt pikk aeg - 2 ööd + päev). No hea küll, mina staazika saarlasena peaksin ju teadma, et elukohast tingitud põhjustel võib see ooteaeg siinmail veel palju pikem olla ... Ent siiski, just laupäeva õhtul algas mu iga-aastane hambahullus taas peale. Miskipärast armsatvad mu hambad oma tujusid näidata ja valutada alati just oktoobris-novembris, see on neil juba traditsiooniks saamas.
Peaksin selleks valmis olema, aga .... no mina oma viletsate hammaste ja hädadega, no ei ole valmis, ei saa vist kunagi olema. Hambaarst on ja jääb minu jaoks alati kangestavalt hirmutavaks, ükskõik kui kenad, lahked ja naeratavad nad seal steriilsetes, heledasti valgustatud ja vängelt arstimite järele lõhnavates kabinetikestes ka on. Mul kohe tuleb kõvasti hoogu võtta ja hääl rahulikuks sundida, et endale aeg kinni panna ( jah, ka siis kui valu juba natuke kõrva kiirgab ja ige teist päeva paistes kui pallike)....
Vähemalt olin ma nii tubli, et sain kohe hommikul selle koleda kõne tehtud ( peale pooletunnist hoovõttu) ja imede ime - sain kohe täna õhtuks aja ka. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus, eksole.

Proovin kõike uut

Tore on avastada, et pikaajalised soovid vaikselt täitumise märke ilmutavad! ( ja tore on ka see, kui saad keset ööd positiivsust ja armastust täis sms -e kaugel olevatelt kallitelt!!!) Tundub, et mu elu ongi nüüd igati uue kursi saanud ja see ilmneb eriti igasugu uutes ja põnevtes tegemistes, milles olen "käe valgeks" saanud.
Sügise hakul käisin ju märgviltimise kursusel, enne seda polnud mul halli aimugi, mida see viltimine endast kujutab või millega seda süüakse!
Vaid paar nädalat hiljem algas uue tantsustiili koolitus, millele eile lisandus ka aeroobika. Heh, seda on küll naljakas mõelda - kooliajal ma ei seedinud ju silmaotsaski mingisugust võimlemist ja nüüd korraga .... Hmm, tuleb tunnistada, et ega see tümpsumuusika saatel keksimine esimestel harjutusminutitel just suuremat põnevust ei tekitanud, aga no seal oli õnneks siiski suhteliselt erinevat tüüpi harjutusi, venitusi, lihastreeningut, mis oli kohati väsitavgi. No ja 45- minutise treeningu järel oli enesetunne reipam ja värskem küll. Pealegi luges omajagu ka asjaolu, et ei higistanud ju seal sugugi üksi, meid oli päris mitu, igaüks tegi oma jõudlust mööda ja ikka midagi natuke muud, kui kodus omaette pusimine.
Mis veel? Puslesõltuvuse oleme tirtsuga mõlemad enestele hankinud, ei teagi, kumb kumba nakatas, aga fakt on see, et oleme viimasel ajal ostnud nii umbes iga kuu koju juurde ühe piltmõistatuse. Esialgu 300- tükise (see osutus labaselt lihtsaks - 2 õhtuga saime kokku), siis 500- tükise, see oli paras pähkel - pildil leidus peamiselt vaid 4 värvi kõikmõleldavais toonides ja see sai kokku pusitud 3 ja poole nädalaga- no me muidugi ei majandanud sellega iga päev ka, peamiselt ikka argipäeva õhtuti). Nüüd aga seisab ees tõeline väljakutse - viimati tõin linnast 3000 tükist koosneva pusle. Näis- näis, kui täna õhtul selle ladumisega algust teeme, kas aasta lõpuks saame kokku?!!
Ahjaa, sel kolmapäeval sattusin esmakordselt veel midagi täiesti uut tegema- nimelt traditsioonilisse lauluproovi minnes susati mulle kannel kätte ja õpetati kolm esimest duurigi ära! Nüüd järgmisel kolmapäeval regasin end juba tervelt tunnisesse kandlemängu algõpetusse ära!
Jah, ja kui sinna lisada veel tõsiasi, et ehk avaneb mul peagi võimalus asuda proovida tegema ka oma elu esimest kaltsuvaipa, siis olen ma peagi päris ehtne saare naine valmis, kes laulab, tantsib, teeb käsitööd ja peab kogu selle seltsitegevuse kõrvalt veel üksinda peret kah ülal!

Vahepeal ka pisut omaette

Olen sel nädalal teadlikult üritanud natuke aega maha võtta, sest oktoober kiskus ikka üle ootuste kiireks ja tegevusterohkeks. Lõpuks hakkas see põnev ja mitmekihiline elu juba natuke kurnama.
Sel nädalal olen vaikselt saarel püsinud ja püüdnud omadega tasakaalu tagasi saada. On olnud ka vastulööke, mis mind küll hetkel absoluutselt ei kõiguta, sest need olid ju nii-nii etteaimatavad. Vanale karule uusi trikke ei õpeta, nagu öeldakse. Olen saanud eluatrgemaks, vähemalt inimeste, nende reaktsioonide, koha pealt.
Olen näinud kirkaid ja tähenduslikke unesid, liigun nende toel vaikselt oma soovide, eesmärkide poole, luues ise oma tulevikku. Elus on hetkel ka selliseid ilminguid, et mida oled sisimas soovinud, võibolla väga areldi unistanud ja kusagil nii poolkogemata välja öelnud... siis kohati on inimesed su ümber ikka väga tähelepanelikud ja haaravad kohe härjal sarvist. Minu puhul see töötab hästi - st olen küll suur mõtleja-unistaja, aga kui ise ei oska kusagilt alustada, kipub nii mõnigi asi soiku jääma. Sel puhul on sellised aktiivsemad indiviidid mulle suureks abiks, kes mäletavad mingeid asju, mida olen kuhugi poetanud ja kaasavad mind sinna-tänna. Seltsielu vähesuse üle ühesõnaga ma praegu õnneks kurta ei saa.

Ja täna hommikul olid mul õue peal kaks imeilusat ja suurtsugu pasknääri, kes tähtsal ilmel koera toidupotti revideerisid (vähemalt mingi kasu loomast!!:)). Saime tirtsuga neid toredaid olendeid enne hommikust kooli kiirustamist oma viis minutit jälgida. Imeilusad linnud oma roosakate selgade, terava pilgu, erksalt küütlevate sini-mustade tiivaotste ja helekollaste pealagedega, nii tore varane emotsioon, mis kogu päevale hea laengu andis!
Kõige parem on aga see, et ka eesseisev nädalavahetus on mul täiesti vaba- ei pea kuhugi minema, ei tule vastu võtta ka mingeid külalisi (toredate külaiste vastu pole mul küll midagi, aga ikkagi on teistmoodi olemine ja siis ju majapidamist ei edenda), saab lihtsalt ja mõnusalt omi asju nokitseda. Isegi ilm näib meid igati soosivat, sest päike on hommikust peale väljas.
Elu on ilus.

Ilus oktoober, promeneerides ...

Elu möllab täistuuridel, täna alles tunnen, et olen väheke zombistunud, sest olen vahetpidamata aina toimetanud, teinud ja käinud ... Niipaljugi pole saanud, et maha istuda, hinge tõmmata ja hetkeks tagasi vaadata, mida ilusat on kogetud ... Nüüd teen seda siis teadlikult.
Hing on rõõmu ja toredust täis, olen saanud tuttavamaks ja lähemaks mitmete toredate inimestega.
Olen saanud kontkati paljudega, kes on kaua kadunud olnud.
Teisipäeval sain Haapsalus kokku oma ammuse hea sõbrannaga, kes elab praegu veelgi kaugemas ja ligipääsmatumas Eestimaa nurgas, kui mina. Istusime hilisel õhtutunnil ühes kõrvalises kohvikus, taustaks purjus soomlaste kisa, ja jõime teed. Rääksime olnust. Ja viimaks käisime Promenaadis jalutamas.
Ohh, milline kaunis elamus see oli! Ma polegi juhtunud kodulinnas sellesse ühte oma lemmikpaika vist juba kevadest saati ja tuleb tunnistada, vahepeal on seal ikka tohutult palju muutunud, võib öelda, et esmapilgul ei tunne toda kohta enam äragi.
Eriti tore oli seal käia just vastu südaööd ja kesknädalal - mitte ühtki hingelist kusagil, ainult valgus ja öised luigehääled ja laisk-loksuv merehingus kusagil mustavas lõpmatuses. Otse Kuursaali juurde on ehitatud väike majake, selline suurte akendega paviljon, kuhu saab kasvõi keset ööd sisse astuda, jalgu puhata, seal on puhas ja valge, kuigi praegusel aastaajal ka suhteliselt rõske.
Vana paadisilla asemele aga on tehtud uhkete valgete ääristega randumissild. Selle tipul seistes oli mul küll tunne, nagu oleksin maailma äärel või pigem isegi ületamas mingit piiri, kas ainult iseendas või üldse elus - kahelt poolt kalda äärest siras mulle vastu linn - minu linn, mis on olnud mulle koduks palju aastaid, täis omi varje, rõõme, suurt muret, igatsusi... Need puud ja kirikutornud ja kaarduv kallas olid tuttavlikud, ent mitte enam väga kutsuvad. Ometi need väikesed valgustäpikesed, see kaldaäärne valgustus tekitas hinge mingi seletamatu, meelitava tunde ... Kuid otse ees sirendas vaid vaikiv, mustendav, ainsagi väreluseta, külma niiskust uhkav merevesi, lõputu ööpilvedesse kaduv horisont, häguse kuuvalgusega segatud veelindude unised hääled kusagilt kaugustest. See oli vaid vaba loodus, mis kutsus mind määratult rohkem kui linn.
See oli minu väike tõehetk, sain veelkord sisimas kinnitust, et olen teinud õigeid otsuseid. Minu koht on rohkem looduse keskel kui linnakäras.

Seekord siis sedapidi

Selleaastane esimene lumi on siis maha sadanud või õieti küll tuleb teist raugematu hooga juba hommik otsa. Ega see mingi õige lumi pole, pigem selline püdel lörtsiläga, mis koguneb valkjate tombukestena ikka veel leherüüs olevatele vahtratele, sirelitele, tammedele ... Minu meelest tuli see lumi nüüd küll liiga vara ja kuidagi rikub kena sügispilti - on selline märg, raske ja kleepjas ega sobi sugugi sügisvärve varjama. Ainuke hea asi on see, et lörtsilumigi toob õue vähekenegi valguskübet juurde, minul on küll hommikuti sellises mitte päris pimedas, aga kaugeltki mitta ka valges jaheduses ärgates viimasel ajal niiiii meeletu uni, et....
Aga ega ma üldiselt nurise - eluke veerab endiselt kenasti, tegemised ja toimetamised sujuvad, elu on kiire, kirju ja tore. Viimaks ometi!

Kas see on õnn?

Veel üks imetabaselt kaunis nädalavahetus on mööda saanud ning kas pole mitte nii, et mida ilusam ja helgem on parasjagu käesolev aeg, seda kiiremini ta eest lippab?
Jah, on ikka veel ilus sügis. Kullalõõmas vahtrad aknataguseid virgutamas, karged, selged hommikud, aina varem pimedusse kaduvad õhtud ning pisut kummituslikud piimjat kuuvalget täis hatused ööd, mil mändide varjud kardinatel end aegamisi liigutavad, tuulega üle taeva kanduvate pilvede rütmis kord kadudes, siis jälle tekkides.
Reede õhtul oli kogu mu õu lindude päralt. Muru sees keksis nokkade ja sabade välkudes ringi 4-5 musträstast ning verandaäärisel troonisid uhketes kuubedes tihasepoisid, kes meie jalgratastel turnides oma akrobaadivõimeid näitasid - küll pea alaspidi lengstangidel, paarkaupa sadulas ja teab mis imemoodi kõõludes ja sellega tükiks ajaks nii silmailu kui muigamishetki pakkusid. Ju mu sõbrakesed suliskerad käisid omal moel kontrollimas, kas söögimaja ka sel aastal avatakse. Peaks vist toidusegudega alustama, enne kui hakkavad kostma nõudlikud koputused aknale- et hei, millal juba süüa saaks?!
Ja kui sellele loodusrõõmule lisada veel tõsiasi, et ka iseenda eluga oli põhjust kogu nädalavahetuse jagu igati ülirahul olla, võib vist postituse alguses esitatud küsimusele kõhklematult jaatavalt vastata!
Lõpetuseks taas üks kaunis laul, mis minu hetkeemotsioone igati tabavalt edasi annab:

Kellelegi seal üleval ma ilmselt siiski meeldin...

... sest nii lahedat, säravat ja uhket sünnipäeva pole mul veel kunagi olnud!!!
Ülevoolavalt positiivsed emotsioonid minus pulbitsevad alles täie hooga, nii et ei leia veel hetkel õigeid sõnu, et armsaid inimesi enda ümber piisavalt tänada ja ülistada, aga teadke, et te kõik (kahtlustan, et selle imearmsa väikese üllatuspeo taga on ühe imelise sõbra "karvane käsi" - eks ta ise teab, kellest jutt), kes laupäeval võtsid vaevaks minuga Fra Maresse tantsima tulla ja / või mind muul kaunil moel meeles pidasid, olen teile nii tänulik!
Haapsalu ja Märjamaa line-tantsijad on ühed erilised ja vahvad inimesed. Olete alati minu südames!!!

Päikesekiir päeva (kes sind on näinud...)

Kas sa näed, elul on siiski vahel ka päris kenasid üllatusi varuks.
Vaevalt paari tunni eest käis minu juures ootamatul kiirvisiidil üks väga kena ja tore inimene... Mmm, mõistagi taas minust värvikast minevikust. Ajasime vast nii paarkümmend minutit juttu, olime kohmetud ja rõõmsad ühteaegu nagu kunagi tesimelistena sai oldud ... Nooojah, ega ma ei salga, et olin sellesse inimesse koolipõlves ikka väga tugevalt kiindunud ka, (salaja muidugi mõista) nii et ... Jah, ja olin just hiljuti nii väheke nostalgitsedes tema peale mõelnud, lugenud oma teismeea kirjutisi temast ja arutlenud, kuidas tal võiks minna, mis ta teeb ... Elul on imelikud keerdkäigud ...
Nüüd tuli ta ja otsis mu siit väikeselt saarelt üles, kaasas naine ja pisike poeg ja... Kummaline tunne oli, ühelt poolt närivalt kohmetu ja meenutusi äratav, teisalt ... nii-nii rõõmus tunne, kui taaskord adud, et ka inimestel, keda sa juba aastaid näinud pole ja kes kunagi sinu südamele on nii palju tähendanud,... et sina ka neil veel meeles oled. Siis ei jää ju lihtsalt muud üle, kui naeratada! Kssvõi hetkeks rõõmustada.
Aitäh, mu salaarmastus, et sul meeles olin! Siin sulle ka väike pühendus:

Kümnendi viimane päev

Homme kukub siis see saatuslik päev, mil elu lööb ette uue, hirmuäratava numbri ja muretud kahekümnendad jäävad igaveseks seljataha.
Oleks vähe öeldud, et ma selle üle eriti ei rõõmusta. Pigem tahaks isegi vigiseda ja nuriseda. Aga ei tihka ju ka, ikkagi juubel ja puha.
Njah, suurt pidu ma ei korralda, ütlesin seda juba esimestele pärijatele. Ei ole ma iial armastanud suuri seltskondi ja mida aeg edasi, seda vähem. Nii et ... Jah, olen üks vana hingega noor inimene, nagu hiljuti üks tuttav mu kohta tabavalt ütles.
Ega ma otseselt oma kahekümnendaid taga nutma vist ei jäägi, olidki teised liig segased, oli tulutult palju sebimist, mässamist ühtede ja teisetga, suhteid, mis arenesid ebameeldivas suunas, palju edasi-tagasi kolimisi ja... Noh ,ütleb ju rahvasuugi, et kahekümnendad ongi suur eneseleidmise ja paikseadmise aeg.Nii mulgi.
Kunagi oli mul naivistlik arusaam, et kui saan kolmkümmend (näedsa, julgesingi selle arvu siiski välja öelda!) täis, siis on mu elus kindlad sihid, olen omadega paigas, mul on ilus elu ja ma ei rähkle enam rahutult sinna - tänna, ei otsi enam midagi suurt ega tähendusrikast.
Ei pidanud paika. Kolmkümmend tundus mu jaoks omamoodi tunnismärk sellest, et peaksin olema küps ja rahumeelne ja oma põhilised ideaalid, nn elu alustalad paika saanud. Ei midagi niisugust. Inimese põhiloomust ei muuda ilmselt miski - ei keskkonnavahetus, lisanduvad aastad, tööd ega suhted inimestega... Naiivne, rahutu ja rumal olin ma 15-, 20-, 25 -aastaselt... Samasugune olen ka nüüd, viimast päeva 29 aastaga koormatuna.
Jah, muidugi ma plaanisin, et sel ainukesel päeval kogu oma elus, mil saan järgmise ümmarguse numbri võrra rikkamaks, võiks teha midagi erilist, midagi teistsugust. Plaani sai pidama hakatud juba keset septembrit, aga ... Häh, näib, et elu ei ole jätkuvalt eriti minu poolt, minu poolehoidjad ( kui neid üldse veel kusagil tähislõpmatuses peaks leiduma) on mu sootuks unustanud. Ei taha mu plaanid korda minna. Pidevalt ilmnevad mingid takistused. Aga ma parem ei ole paljunõudlik ja lepin sellega, mis tuleb.
Vähemalt tantsima ma homme lähen, saagu mis saab. Ja loodan, et need vähesedki, kes minuga on ühineda lubanud, seda ka teevad.

Ajas muutumisest

Jäin mõtlema selle üle, kui imelikul ja mõneti isegi imelisel kombel võib inimene ise ja nähtused, soovid, ootused tema ümber seoses selle kõigega ajas muutuda.
Mulle on alati väga meeldinud tants ja liikumine. Olen naudinguga vaadanud, kuidas teised seda teevad - mind on võlunud iluvõimlemine ja peotants, showtants, tegelikult kõik tantsuliigid. Vaatamisest veel enam olen aga tahtnud ka ise osake sellest olla. Liikuda. Muusikast ja oma keha plastilisusest rõõmu tunda, oma liikumisi kontrolli alla saada, neid seal hoida. Tunda ennast tantsides uhke ja vabana.
Lapsena jäin kuidagi küündimatuks, pidudel olin alati müürililleke ja vastavaid trenne kas siis polnud või ei osanud/julgenud ma nendesse minna. Nii jäin ma alati kurvaks kõrvaltvaatajaks, sisimas unistajaks. Täiskasvanuea saabudes tunnistasin endale - jälle on üks unistus purunenud, tantsijat-liikujat ei saa minust küll vist iialgi.
Ent siiski, kas sa näe- pole ma veel kolmekümnenegi ja juba tantsin nagu pöörane! Kolm line-tantsu aastat on möödunud kui tuuletiivul, inspireerides, arendades ja rõõmustades mind rohkem kui lootagi julgesin. Ja nüüd on lootust, et saan ehk lähitulevikus ka nn moodsamate, pisut teistsuguste tantsustiilidega tutvust teha. Tuleb tõdeda, et kunagi pole hilja. Ka 27- aastaselt alustades ning järjekindlalt edasi liikudes on veel võimalik tantsijaks saada. Minu sisemine mina on kasvanud suuremaks, kindlameelsemaks, olen teinud talle suure pai. Kunagi pole hilja oma unistusi ellu viia!

Ka muus osas tundun endale muutununa. Kõhkval ja uimerdavast minast on vähe järel, kui midagi teen, siis ka teen, ei anna endale armu, ei jäta kõhklustele enam nii palju ruumi. Kahjuks hakkab sellega ühes pisut kaduma, tuhmuma ka minu malbem, romantilisem pool, kuid tuleb tunnistada- see pool pole mind elus ka kuigi palju edasi aidanud, pigem isegi vastupidi.
Niisiis- ütlesin ära tööpakkumisest, mis mulle lõpuni asuaks jäädes siiski kohe kuidagi ei sobinud. Tulevikku tuleb siiski vaadata selge pilguga ning ei saa kartma jääda, et kui ma keeldun, hakatakase mulle äkki viltu vaatama või mingil moel mu tiibu kärpima.
Ma ei loo ka enam eneseleillusioone inimeste suhtes, kes ujuvad välja kusagilt minu kaugetest minevikuvarjudest ja soovivad tagasi oma kohta minu elus, mis neile ehk kunagi kuuluski, kuid mille nad vabatahtlikult oma käitumisega on ammugi millelegi muule loovutanud. Ei looda, et kõik on taas nii tore, ilus ja korras nagu muiste. Ei ole, ei saagi olla, sest elu on edasi läinud, nii teised inimesed kui mina ise oleme vahepeal muutunud. On muidugi väga tore, kui saan oma olemasoluga kedagi rõõmustada, veel parem, kui neile ka päriselt tähtis olen. Aga ei kriipsugi enamat. Ei mingeid helgeid õhulosse ega suuri tulevikuplaane. Minu unistusi on liialt palju põrmu trambitud, liialt palju mu naiivset ja romantilist poolt ära kasutatud, et ei saa lasta endal taas hetkeemotsiooni põhjal murduda. Elagu jääkuninganna minus!
Ehk et lühidalt minu hetkesises kokku võtta, siis: kui üksikud eraelulised pisisegad välja jätta, on mu töö- ja hobielu praegu kenasti tasakaalus, nii et hoolimata pidevalt kummitavast sügisväsimusest võin enesega päris rahul olla.

Tumedam pool

Olen viimasel ajal üha sagedamini ja põhjalikumalt veidralt sünges meeleolus, ei teagi, tuleb see kehvast planeetide seisust või on oma roll mängida siin aina süveneval sügisel ning suurel, hõlmamatul üksindusel.
Tundub, et elu kipub aina kiiva kiskuma, et asjad minu elus ei liigu hetkel kas üldse mitte või siis lähevad suisa vales suunas. Nullpunkt, must auk. Misiganes. Olen teinud valesid otsuseid. Läinud edasimineku asemel tagasi. Ja millal, mis hetkest see algas, ei taipagi.
Minu eesmärgiks on viimase aasta jooksul olnud saada teadlikult paremaks inimeseks. Olen teadlikult hakanud tegelema enese meelte rahustamisega, hingelt suuremaks, täiuslikumaks kasvamisega. Lugenud joogast ja tervendavast kodust, võimelnud, et ennast halbadest ainetest ja mõtetest vabstada, hakanud tervislikumalt toituma, kuulanud palju rahustavat muusikat, suundunud tegelema käsitööga, et meeli paremini tasakaalustada. Ikka saabub selliseid tagasilööke, et hoia ja keela.
Pole kusagile kadunud mu meeletud peavaluhood, veel vähem on taltunud mu aeg-ajalt ikka täiesti mustaks ja krussi tõmbuvad närvid. Pole ka mõtted suurt helgemaks muutunud. Kõige tipuks on tirts aina sagedamini ja sagedamini haige. Õigupoolest ta enam päris terveks ei saagi, enne kui uus haigushoog ta vallutab. Midagi on meie elus väga valesti.

Viimasel ajal leian sageli end lisaks mõttelt, et olen muutunud kuidagi kalgimaks, julmemaks. Vähe sellest, et ma enam ammu peaaegu ühtki inimest usaldada ei suuda, kõigesse ilusasse, heatahtlikku sügava irooniaga suhtun, inimesi vahel isegi põlgan, olen muutunud julmemaks ka palju muu suhtes.
Võtkem kasvõi näiteks noodsamad hiired, kellega juba kaua tulutut võitlust pean ja kelle tegemisi ka siinsetel blogilehtedel varasemalt mitut puhku kajastanud olen. Sügise hakul olid nad taas varakult platsis. OLi ju neile soodne talv ja veelgi soodsam suvi ja nii nad paljunevad nagu hullud.
Olen kogu septembri neile mürgikuulikesi pannud, mis on kui imeväel ära söödud. Aga hiired majast ei kao. Sel kolmapäeval avastasin oma kuivainete riiulit sortides, et need maidad on kõik mu 4 tagavaraks pandud jahukotti puruks närinud ja köök kattus hetkega paksu jahukorraga. Et mu närv oli juba enne seda minikatastroofigi igausugu elu jaburustest piisavalt must, oli see avastus juhuslikult seekornde viimane tilk mu kannatustekarikasse. Tundsin jõuetut viha. Tahtsin karjuda, jalgu trampida, asju loopida. Kuidagi oma pulbitsevat emotsiooni vägivaldsel moel väljendada. Ja mingi kaine mõistus lausus kusagilt kõrgustest- mida sa teed, metslane? Ise tahad veel haritud inimene olla, katsu end õige talitseda. Katsusingi. Ja kuidas see talitsemine siis välja nägi?
Võtsin sellise ebanormaalselt täiusliku rahuga 2 alustassi, riivisin nende peale rotimürki, siis segasin hulka todasama mööda kööki laialipudenenud jahu. Tegin kaks korralikku alutassitäit seda saatanlikku gemüset ja panin need hiirte lemmikpaikadesse valmis. Head isu, sindrid, soovisin neile mõttes. Ja kuulsin öösel läbi une, kuidas taldrikud kolisevad. Kuidas need jumala loomakesed heas usus mürgitatud toitu vitsutavad. Olin endaga rahul!

No öelge nüüd, kui see pole julmus ja kalkus, siis mis see veel on? Täna hommikul üht väga ilusat ja südamlikku raamatut lugedes tekkis mulle silme ette järsku kujutluspilt sellest, kuidas aegamööda täituvad kõik mu korteri seinad ja põrandaaalused väikeste valgete hiireluudega ja kuidas mina rahulikult selle surnuaia peal oma kalki elu edasi elan. Midagi tundmata, kedagi enese ligi laskmata, kõige ilusa ja hella üle vaid sarkastiliselt muiates.
Mis inimse niisuguseks muudab? Vaatad ennast kõrvalt ja hakkab õudne. Ise arvad, et oled kena ja armas olevus, aga tegelikult oled juba noorena seest mäda koletis?
Nii hea oleks ennast välja vabandada - öelda, et mul on olnud raske elu, keeruline saatus, olen sattunud kokku paljude selliste inimestega, kes on minuga vastikult käitunud, mind ära kasutanud, mind endast eemale heitnud, kui mind enam vaja pole. Aga mul on ju olnud ka rõõmu kohtuda inimestega, kes on olnud head, hoolivad ja omakasupüüdmatud. Teinud mulle head ise midagi vastu tahtmata!
Miks kipuvad just valusad haavad inimese üle domineerima? Miks hea ruttu meelest unub, aga halb ja ülekohus tekitavad nii suure kibestumuse, et see hakkab meie elu üle valitsema? Muudab meid nenedeks tumedateks ja kalkideks monstrumiteks, keda me oma hinges niiväga jälestame, kuid keda me kõikidest püüetest hoolimata ühel hommikul iseennast peeglist vaadates enesele otsa põrnitsemas näeme?

Minu salaarmastus

Täna lõpuks olen ma Temaga kahekesi. Viimaks ometi! Oma valusarmsa majaga.
Ta on alati liiga kaugel, liiga kättesaamatu, ent ometi on tema ümber kõik nii oma, et see teeb peaaegu haiget. Ikka on ta vari mul kannul – mõtteid painamas, unelmaid täitmas, lõputuid küsimusi esitamas … Alatihti on ta salapäraselt reetlik, ahvatlevalt kättesaamatu, nii et ajab mu lihtsalt hulluks. Ma püüan ja püüan, aga siplen ikka abitult nagu kärbes suure ämbliku võrgus. Tema ainult irvitab mu üle. Pisut kaastundlikult ja pisut kurvameelselt.
Olen teda imetlenud: pildistanud, pilguga õhku maalinud ja olen tema eest jõuetus vihas läbi kuuvalgel sahisevate oalehtede pagenud, ronides paanikas otse üle võrktara … Ent ometi olen varem või hiljem alandliku usklikuna pidanud oma templisse tagasi pöörduma. Miski tõmbab, lausa veab kätt- ja südantpidi kord veidi kõhklevalt, kuid enamasti paratamatusele omase otsustavusega, tagasi tema poole.
Ta on minu kannatus ja armastus, minu helgeim rõõm ja ülim kirgastumine, minu metsikuim madalus ja põrgulikem piin. Temas seguneb minu häbi ja ülevus.
Ajuti on ta juba peaaegu võõraks jäämas, ent ometi on kord kootud niidistik aja jooksul karastunud vastupidavaks ja suisa katkematuks kangaks. Jah, tõesti – mida kaugemal temast olen, seda valusamalt tunnen temast puudust. Ajuti muretsen ja igatsen suisa hullumiseni, tahtes vaid tagasi tema juurde, kuigi kaine mõistus mind sõitleb ja ulmades hoiatab. Samas kaob ta jälle päevadeks ja nädalateks mälust nagu poleks teda olemaski …
Siis tuleb jälle südame hääl mängu ja selle vastu enam ei saa. Pean aina ja uuesti minema ning end tema hoolde usaldama. Tema vananeva pale eest hoolitsema. Teda lõpmatult kaitsma ja armastama.
Ta on liiga südame külge kasvanud ja oma.
Tahaksin kohe täna, vaevu üle luitunud läve astunud, asuda hoolitsema- värvima, kitkuma, siluma, koristama, pesema, parandama …. Mul on unistus rajada sinna oma pesa, oma mõnus ja turvaline maailm, kust keegi mind kätte ei saaks. Kui ainult …. Jah. Vastik ebaõiglane elu, keerdkäikudega saatus ning kõik muud ilusad ja vabandavad sõnad, miks on nii läinud …. Aga tegelikult, vaata endale ausameelselt otsa ja ütle: omaenda saamatus ja oskamatus. Karm ja valus, oi kui valus see ilustamata tõde on, mis siitsamast ilmahoolde jäetud hoonena sulle etteheitvalt otsa vahib.
Alles nüüd, siin seistes ja pilgul ringi uidata lastes saan aru, kui väga olen nende järele igatsenud. Loen aina ilusatest, LIIGA korralikest majadest ja LIIGA hoolitsetud aedadest kaugetes maades ja tunnen kurvastust omaenese hooletuse pärast. Oma küündimatuse ja tulutu südamevalu pärast. Oma maja, oma aia, oma käestlibiseva aja pärast.
Ja ma näen, kuidas kogu see hõlmamatu aare juba mul vaikselt lagunema hakkab, kuidas rõdupiirded mõranevad, klassid kukuvad kildudeks, katus koliseb ja tilgub läbi, viljapuud metsistuvad, peenrad ununevad, umbrohi ja prügikola võtavad kõikjal võimust. Tahaksin neile vaid öelda – ärgu nad niiväga muretsegu, nad on mul kogu aeg meeles. Ma vaid kogun veel natuke jõudu, et siis … ühel päeval – rohelisel kevadel või vihmasel varasuvel, kuldsel sügishämaral või kargel talvehommikul - tulla neid päästma!
Olgu see tänane selle pika ja vaevarikka teekonnas alustuseks.
On külm ja vihmane juulipäev ning ma lähen külla. Saan Ta omaenese võtmega lukust lahti keerata, süda hõiskamas ja muretsemas ühekorraga. Enne minekut aga seisatan viivuks väraval, peaaegu uskumata, et see veel võimalik on. Mina ja Tema, ah et ükskord koitis ka SEE päev! … Tõmban kopsud niisket suveõhku täis ja lähen.
Tuhmunud, paakuv - kooruva värviga välisuks. Kunagi oli see heleda puidu karva, helekollaseks lakitud. Nüüd ei teagi enam nimetada, on see pigem hall või kollane.
Külm koilõhnane eeskoda, tuttavlik saepururida kirjul vaibal ning krääksuv vaheuks, mida kõik saabuvad või lahkuvad külalised miskipärast alailma valele poole lahti üritavad teha.
Suur esik. See on jahe, hämar ja minu kujutlusis alati pisut tolmune. Ka nüüd näib ta veidi sünge - sopiline mustav trepialune, turritavad nagiotsad, unarule vajunud peegli läige, kolisevad radiaatoritorud laes ning seintel.
Pruunjaspunane toatrepp. See on palju väiksem kui ma mäletasin. Madalad kuluva värviga astmed, mis astumise all tuttavlikult põntsuvad. Mäletan neil siiani kaikumas ema samme, mida iialgi ei andnud kellegi teise omadega segi ajada. Kerged, kõpsuvad ja kindlameelsed. Kuidas neid on oodatud! Mõnikord ka pisut kardetud.. Hiljem lisandusid sammuderitta õe rutakalt tümpsivad jäljed, aga teisi ei mäletagi peaaegu … Ning heledat tooni läikiva pinnaga sirge käsipuu, millelt väiksena keelust hoolimata kõhuli alla sai siueldud.
Kõik on siin majas kuidagi väiksemaks jäänud, olles kulunum, laokile jäetum, tolmusem … Välja arvatud ehk trepiesine aknalaud, mis on sama kõrgel kui mäletasin. Ikka parajalt kättesaamatu, valgusküllane, külmade tuulehingustega ümbritsetud.
Siin on meie pere lõhn, mis laotub lummutisena üle kogu maja. Paljud on seda imelikuks pidanud, aga meiega on see alati kaasas käinud. See on moodustunud vanadest koitanud riidekuhjadest maalt toodud kappides, värskest aiamullast, isa tehtud mööbli saepurust, noodi- ja raamatutolmust, garaažis kuivavatest kalavõrkudest, alailma helisenud klaveriklahvidest ja kindlasti veel loendamatust hulgast muudest ainult meile omastest pisiasjadest. Nüüd on sellele lisandunud kurblik unustuse ja ükskõiksuse iiveldamaajav nüanss. See on kirbe ja lagundav musta masenduse ja hooletu kahetsuse hõng, sest kunagist meid, kes seda maja asustas-elustas, pole enam. Kõik on pudemetena ilmas laiali, saatjaks vaid harvad helged mälestused segamini valusate ja ilututega. See maja, olles ise küll juba hooletusest ja üksindusest haige, põdev ja varavana, aga hoiab neid kõiki veel endas.
Trepi ülemine made läigib endiselt. Vaid sellest paigast majas jääb alati miskipärast värskeltpestud põranda mulje, sest värvides sai see alati topeltkoguse - korraga värviti üle nii suur esikuhall kui trepp ja tema jäi täpselt sinna vahepeale. Igal laupäeval pesti just seda paika kaks korda, sest pesta tuli nii halli põrandat kui treppi ja see jäi kahe vahepeale. Nüüd läigibki ta, otsekui vanade meenutuste kiuste tolmu seest välja astunud.
Astmeid mööda, mis on ikka veel, peale nii paljusid ärevaid aegu ja aastaid, on nii jalgades, nagu ma poleks kunagi ära käinudki, üles jõudnud, nõjatun vastu heledat puitseina, tõstan hetkeks pilgu ning jään oimetult vahtima –eriilmelisi laearmatuure, soemüürijuppi, tagumistesse tubadesse suunduvaid tumendavaid ukseavasid, luitunud ja juba narmendama kippuvaidki isetehtud erksatriibulisi kaltsuvaipu, lakitud ja lihtsate puitkaunistustega seinakappe, jääklaasidega topeltuksi, üksikuid vildakile vajunud kunstiteoseid lagedatel seintel, tuule käes lehvivaid pitskardinaid ja nikerdatud alustele kuivanud ronililli … Kunagine au ja hiilgus, nüüd aina enam tolmu ja unustuse kätte hajuv. Mõtlen ahastades, kas polnud see mitte andestamatu viga, siit kunagi, nooruse uljus ja avastamata ahvatlused tagant kannustamas, uisa -päisa põgeneda? Kas nüüd kunagi avanebki enam võimalust tagasi tulla? Ma mõtlen - mitte niisama, halemeelselt külla, vaid tulla teadlikult päriseks, igaveseks? Nagu olen ulmades miljoneid kordi kujutlenud, igatsenud, soovinud?

Seened ja MALFF

Nüüd on jälle päevad kiiresti ja vägagi tegusalt möödunud.
Esmalt avastain eelmise nädala lõpul, peale pikka kurvastust seeüle, et kuhugi kaugemale metsa seenile vist ei pääsegi, sest rattakumm on tühjavõitu ja pumpa mul pole ... Siis neljapäeva õhtul ladiseva vihmaga töölt tulles avastasin, et loodus oskab ikka imehästi lohutada küll - minu õue surnud puukõverikule, mida kasutan pesunööri toestusena, olid üleöö kasvanud seened. Lähemal uurimisel tuvastasin- harilikud külmaseened. Terve tüvi oli noid pruunikaskollaseid seenekesi kohe kubinal täis, et ei mahtunud mu esimesse kätteleotud kantsikusse äragi. Peagi tõin toast pesukausi! Jahmerdasin seenetega terve õhtu - et tegu surnud puidust toituva seenega, oli neid ju vaja eelnevalt natuke leotada ja korralikult kupatada ja lõpuks öö eel veel marinaad peale. Nämm! Oma õue seened, sain ühe puu saagist siis kokku 5 pooleliitrist purki marineeritud külmaseeni (poolteist purki oleme tirtsuga tegelt juba nahka pistnud, nii head on, krõmpsud ja mahlased!).
Ja nädalavahetusel ronisime üle päris rüki aja ka linna. Toimetusi oli üksjagu, nii et ühe päevaga ei jõudnudki kõike toimetatud. Laupäeva õhtul ja pühapäeva hommikul aga külastasime ka Matsalu Loodusfilmide Festivali - mõistatasime mitmel moel loodust (tirts sai selle eest isegi medali, et ta nii hästi loodust tunneb!!), vaatasime seenenäitust ning loomulikult istusime mitu tundi ka kinosaalis. Ilusad filmid olid kõik, mõni natuke ilulisem( "Tänapäeva Eeden"), mõni elulisem ( "Siim, samuli ja Dolce Vita"); mõni murelik ("Kamtsatka- lõhede riik"), mõni lausa väga valus ("Armastuse lugu"). Elamuse ja mõttaine andis aga igaüks neist. Väga tore ja roheline nädalavahetus oli igal juhul.

Tahaneitaha tahaneitaha ...

Täna on kohe hullult masendav ja üdini väsitav päev. Väljas tõstab juba varahommikust peale tormi, puulehed kolletuvad ja ladistab külma vihma.
Pea on tühi ja otsused, mida peaksin otsustama, ei taha kuidagi pärale jõuda. Käsi ei tõuse haarama ka pastakat-paberit, et üks tõsine ja ratsionaalne kaalutlus kõigi poolt- ja vastuargumentidega paberile panna.
Võtsin omale veel 2 närvesöövat päeva otsustamiseks, kas võtta vastu suur ports lisatööd või mitte. Sisetunne ütleb, et ei peaks, sest ma ei sobi sellele tööle kohe kuidagi ja mul on tunne, et - khm, kodeeritult väljendudes- vähe panustades loodetakse saada suurt kasumit. Mulle see mõte ei meeldi. Ma tean juba ette, et mulle ei hakka see amet, need ülesanded kunagi sobima.
Aga teine osa minust jällegi utsitab- mis oleks kui prooviks, peab ju ennast arendama, ilma arenguta võib kängu jääda, uusi alasid tulebki tundma õppida, mida rohkem oskad, seda lihtsam edaspidi jne jne ...
Aga kardan, et jään oma proovimiste, õppimiste, hakkamaasaamapüüuga ikkagi lõppkokkuvõttes üksi, kuigi praegu lubatakse suuresõnaliselt, et me kõik hakkame sulle appi. Aga mina ei taha olla vastutav isik, ma ei sobi suhtlema, organiseerima, läbi viima, tagant torkima. Ei sobinud juba varakevadel kui mulle seda juttu esmakordselt räägiti. Ei sobi nüüd. Ei hakka kunagi sobima, sest inimese olemust, huvisid, eeldusi ja üldist olekut ei ole kahjuks võimalik muuta.

Olen lõhkise küna ees.
Väljas valab aina külma vihma. Ma igatsen midagi hoopis-hoopis muud.

Tegemata-nädal ja tegus tulevik

Sooh, möödunud nädal läkski niisiis kirja kui üleni haigeolemise aeg. Esiteks tirts, kes küll viirusest küllalt kiiresti jagu sai ning oleks võinud juba 2-3 päeva pärast kooli tagasi minna... Aga siis sai viirus ka minu kätte, mul olid täpselt samad ilnmingud, mis lapselgi, selle vahega, et minu, vanainimese (:)))!), lõi see rivist välja mitte kaheks vaid lausa neljaks päevaks. Olin ikka tõsiselt 2 päeva voodis pikali, nii et mitte midagi ei suutnud teha, hea, et lapsed-loomad läbi häda toidetud said.
Eile aga pidin juba tegus olema ja nagu sügise alguses ikka paistab, tegevust jätkub ja tuleb juurdegi. Nii töö- kui hobialast. Näis-näis, mis neist suuresõnalistest plaanidest tegelikult saab...
Ka talvine puukoorem tuli eile õhtuhämaras kohale, needki tuleb kiiresti vihamvarju toimetada. Riigiisadele tuleb end homme päälinna näitama minna. Ja, nagu tegevust veel vähe oleks, avastasin täna, et selle nädala teine pool on Haapsalus ju MAFF-i päralt. Palju-palju häid loodusfilme, fotonäitusi, õpitubasid jm loodushoiu, metsaasukatega seotut, mis mulle niiväga sümpatiseerib. Kõige hiilgavam oli see, et lugesin festivali kodukalt, et päevapilet on 25 eeku.... No ma ei tea, kas mu silmad näevad valesti või on mingi trükiviga või ... Kuidas nii hea asi saab nii vähe maksta?! Igal juhul, kui see kõik tõsi on ja asjaolud klapivad, veedan me eelseisva nädalavahetuse Matsalu Loodusfilmide Festivalil.

Tervenemise aeg ...

Mis ma siin jutustan- mõneti on hoopis vastupidi - tirts jäi eile õhtul jälle haigeks- 38, 5 palavik, nina umbes, kurk punane...Mul paanika südames, mis nüüd ometi lahti - laps ei saa nädalatki terve olla, kui juba uus haigus majas, seda pole veel juhtunud.
Seega ei mingit linnatuuri täna, ei tantsutrenni, ei midagi ... Aga vähemalt delegeerisin, et mulle organiseeritaks mingi kaubavoor linnast kohale, sest kõik hädalavajlik on varudest lõpukorral. Asja uuritakse ning antakse teada, et me ikka ellu jääksime. Võimatult keeruline on see saareelu vahel.

Täna hommikul tulin vaid paariks tunniks tööle, et kibedamad asjatoimetused siiski tegemata ei jääks, ja sain juhuslikult kuulda, et perearst on ka täna saarel. Siis kibekähku koju tagasi, ajasin tirtsu voodist välja, talvejope selga ja padavai arstile. Too arstionu arvas aga, et tavaline viirushaigus, seda pidavat praegu palju liikvel olema ( ja asi see siis minu vast nädala eest alles eelmisest haigusest toibunud tibukesel üles korjata oli, eksole ... :((( ). Et siin aitab ikka tavaline kodune loodusravi, piim meega ja üle 38 palaviku võiks lapsel maha võtta. Muud tarkust ei midagi. Ahsoo, seda veel ütles ka, et enam ei peagi iga lapse haiguse järel arstitõendit võtma, ema võib ise kirjutada tõendi ka üle 3 päevasele puudumisele. Hea teada. Südamel sai natuke kergem, et lapse haiguse ei midagi hullemat kui... njah, mingi suvalien viirus....

Aga suhted inimestega tunduvad tervenevat, selle üle on mu rõõm kõige suurem! Väike naeruvirve on jälle silmade taga ja sipelgad jooksevad selga mööda. Nagu oleks ei tea mis suure teoga maha saanud, aga tõesti - viimse nädala jooksul olen jälle hakanud rohkem inimsetega suhtlema, mind on ise üles otsinud inimesed, kes pole endast kaua-kaua märku andnud. See on puhas rõõm, see on hea tunne, kui saad teada, et inimesed pole sind unustanud, nad on sulle mõelnud, sa oled neile tähtis, nad ütlevad sulle ilusaid ja siiraid sõnu.

Kõik, kõik on uus septembrikuus ....

Nii jah, et minu armas väike tirts on nüüd koolilaps. Esimeste muljete põhjal näib, et oma uue staatusega igati rõõmus ja rahul, et mitte öelda särab üle näo nagu päike!!!!
Minul on küll lausa unehäired olnud viimastel päevadel, nagu peaks ise uuuesti kooliteed otsast alustama - kas koolikott on valmis, ega midagi maha ei jäänud? Aga taskurätikud? Aga pliiatsiteritaja? Kuis on lood kooliriietega? puhtad sokid ikka võtsid? ... .... ... .... ...

Uuh, milline jabur kanaemastumine!!! Ma.... ma kohe ei suuda seda uskuda, et tirts peabki hakkama nüüd igal hommikul 5 päeva nädalas kell 7.30 ärkama ning aina kooli ja kodu vahet vantsima. Et ta mul juba nii suur ja tubli on! Aeg lendab ja vist peab tõesti paika vana ütlus, et mida aeg edasi, seda kiiremini aastad lippavad.

Uuued tuuled kipuvad vist puhuma hakkama ka nii töö - kui muu elu rindel. Esimesed tunnismärgid neist aiva ilmutavad end. Seisan nagu tüüpiline õhumärk, poolel teel maa ja taeva vahel, pisut abitult ja suurelt segaduses, ja kõhklen nagu jaksan. Kas ma peaksin... või ei peaks? Kas on targem olla nii nagu praegu või muuta oma elus midagi? Ja kas see muutus saab siis tooma kaasa muutused minu soovitud suunas?
Kui ei riski, ei katseta, ega siis saa kunagi teada. Aga olen andnud enesle mõttes lubaduse kaaluda kõik hoolikalt läbi nagu ühele ehtsale Kaalude esindajale kohane. Aga fakt, et tuleb hakata langetama elu muutvaid otsuseid, on ilmne. Vähemalt tänase päeva seisuga.

Nutta ja naerda tahaks ühekorraga, nii kõikuv meeleolu on - ma ei tea, kas peaksin olema rohkem õnnelik või õnnetu. Aga ma eelistaksin olla pigem ettevaatlikult õnnelik.

Suvi saab otsa

Tjah, olen viimastel päevadel tahes-tahtmata tähele pannud, et väljas on miski taas jäädavalt muutunud. Suvi on otsa saamas. Päev-päevalt aina vihmutab ja hommiktunnil kena ning päkselisena paistnud ilm võib juba paari tunni möödudes olla otse imestamapanevalt teiseilmeliseks muutunud.
Lämbe dzunglisoojuse aeg on samuti läbi, hommikul üheksa aegu tööle kõndides poeb niiske rõskus otsemaid naha vahele, paneb õlgu võdistama, sunnib kärmemale käigule. Vahtratele on ilmunud esimesed kollasd lehed ja rohi on taas kuivanud kõrtest pruunjastähniline ja... kuidagi kulunudilmeline. Piibelehtede läbi suve rohetanud varred on korraga longu vajunud ja määnduvad lausa silmaga nähtavalt. Lilled lõpetavad vaikselt teineteise järel õitsemist, ehkki nii mõnigi võilill ning metsmaasikas on otsustanud veel otse enesetapjaliku mõnuga asuda vastu sügist teisele õitsenguringile.
Mõnel päeval, kui eriti raevukalt sajab, ei lähe õues enam ka õieti suviselt valgeks, vaid jääb nukrailmeliselt halliks, mis tubades kummitab, aina haigutama sunnib, meeleolutust tekitab ning sunnib ikka ja uueśti mõtlema- siin sa nüüd oled, taas omamoodi vangistuses keset seda melanhoolsevõitu hilissuve, ning ees ei terenda muud kui aina rutiinsed argitoimetused, pikk, pime ja porine sügisaeg, külm ja üksildane talv... enne kui taas uut lootust silksuva kevade näol oodata on.

Ja tervist see hilissuvine virr-varrilikult muutlik olemine ka ei soodusta. Oleme mõlemad tirtsuga stabiilselt tõbised, ei lähe meil hoolimata ravist ja vaikselt kodus püsimisest paremaks ega halvemaks. Hommikuti on ikka rinnus valus ja kurk kibe, oleme ära tarvitanud juba poole oma talveks mõeldud ravimtaimede tagavarast, ja enam pole ka metsast uusi võtta ... Meie päevi sisustavad aina uued teeringid, meepurgid, kurgupastillid, köhasiirupid ja taskurättide virnad. Laatsaret ja köhakoor, aga mitte ilus hilissuvi.
Ja ülehomme ongi juba 1. september ...

midagi line-tantsulist

Ma kohe pean selle bloggi ka üles riputama kui kodulinnas nii kenaste line-tantsitakse: